KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. aprill 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1

nõuetele vallavalitsusele ei laekunud. Lihula Vallavolikogu

1. detsembri
2. a otsusega nr 46 kinnitati vabale põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekiri, kuhu oli kantud ka kaebaja maatükkide osas kogupindalaga 855,70 ha. Lihula Vallavolikogu
3. mai
4. a otsusega nr 18 muudeti vallavolikogu
5. detsembri
6. a otsusega nr 46 kinnitatud nimekirja maatükkide pindalade osas, kusjuures kaebaja maatükkide kogupindalaks kujunes 878,19 ha. Lihula Vallavolikogu
7. aprilli
8. a otsusega nr 14 täiendati vallavolikogu
9. detsembri
10. a otsust nr 46 punktiga 5 järgmises redaktsioonis: lubada kanda OÜ Kirbla vaba maa kasutusvalduse saajate nimekirja ulatuses, mis ületab

§ 233lõikes 6 nimetatud piirmäära, kuna 29.

maiks

1. a ja
2. detsembriks
3. a ei jätkunud taotlusi vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmiseks kõikide vabade maatükkide kohta, mis olid avalikul väljapanekul avalikustatud. Otsuse nr 14 andmist põhjendati asjaoluga, et täiendatavas otsuses jäi fikseerimata volikogu nõusolek lubada kasutusvaldus seada piirmäära (250 ha) ületavas osas. Lääne maavanema
4. juuni
5. a teatisega nr 3.2-3/1/1758 teatati kaebajale ja vallavalitsusele, et Lääne Maavalitsusel ei ole võimalik menetleda OÜ Kirbla kasutusvaldusesse antavaid maid, sest vallavolikogu
6. detsembri
7. a otsusega nr 46 määratletud maade pindala ületab

§-s 233 sätestatud piirmäära. Teatises osutati

§ 233lõigetes 6 ja 61 sätestatule.

1. OÜ Kirbla esitas
2. augustil
3. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti tühistada Lääne maavanema
4. juuni
5. a teatises nr 3.2-3/1758 väljendatud haldusakt ning kohustada maavanemat sooritama Lihula Vallavolikogu
6. detsembri
7. a otsusega nr 46 kinnitatud ja
8. mai
9. a otsusega nr 18 muudetud vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse taotlejate nimekirjas OÜ-le Kirbla määratud maatükkide suhtes OÜ Kirbla kasuks kasutusvalduse seadmiseks vajalikud toimingud. Kaebuse põhjendused: 1) maavanema teatis vastab HMS § 51 lõikes 1 sätestatud haldusakti sisutunnustele ja on seega haldusaktina vaidlustatav. Teatises väljendatud haldusakt on õigusvastane, rikub kaebaja õigusi ning tuleb tühistada; 2) kaebajal on õigus saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusse üle

§ 233lõikes 6 sätestatud piirmäära.

Viidatud sätte teine lause näeb ette, et kui sama lõike esimeses lauses sätestatud piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil kasutusvaldusesse antavatele vaba põllumajandusmaa maatükkidele, võib vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusse rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Kuna toimus kaks maatükkide väljapanekut, siis on 2

§ 233

, millega sätestati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmisel piirmäär, jõustus alles

1. jaanuaril
2. a. Selleks ajaks olid maatükkide avalikud väljapanekud juba toimunud. Puudus rakendussäte, mis oleks nimetatud sätet rakendanud tagasiulatuvalt. Kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme (HMS § 5 lg 5). HMS § 5 lõikes 2 sätestatud tulemuslikkuse põhimõttest lähtudes ei olnud põhjendatud korraldada maatükkide uut väljapanekut. Maavanema teatises viidatud

§ 233lg 61 pole asjakohane, sest säte jõustus alles 27.

novembril

1. a. Selleks ajaks oli vallavolikogu taotlejate nimekirja
2. detsembri
3. a otsusega nr 46 juba kinnitanud ning olnuks põhjendamatu korraldada uus maatükkide väljapanek.
4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu: 1) Vabariigi Valitsuse
5. jaanuari
6. a määruse nr 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“ (edaspidi Kord) § 16 lg 2 järgi tuleb kasutusvalduse seadmise lepingus muuhulgas sätestada saaja kinnitus, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamisega ei ületa ta

§ 233

lõikes 6 sätestatud piirmäära; 2) kasutusvaldusesse antava maa piirmäär 250 ha (

§ 233lg 6) jõustus 1.

jaanuarist

1. a. Otsuse, et kaebaja võiks saada kasutusvaldusse rohkem kui 250 ha maad, tegi vallavolikogu alles
2. aprillil
3. a, mil

§ 233lg 61 juba kehtis; 3) maavanema teada ei ole volikogu 26.

aprilli

1. a otsuse järgselt Lihula vallas võimaldatud kõigil taotlejatel esitada täiendavaid avaldusi maa kasutusvaldusse saamiseks. Seetõttu pidas maavanem õigeks kaebajat kui haldusmenetluse osalist informeerida menetluse olukorrast ja saata enne otsuse tegemist välja kiri, mille kaebaja kohtus vaidlustas.
2. Tallinna Halduskohtu
3. septembri
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kuna maavanem on teatisega sisuliselt keeldunud haldusakti –

§ 341

lõike 5 kohaselt maa kasutusvaldusse andmise otsuse – andmisest, oleks haldusakti andmisest keeldumine tulnud samuti HMS § 43 lg 2 kohaselt vormistada haldusakti – maavanema korraldusena. Seetõttu tõlgendas kohus kaebust menetlusse võttes kaebaja taotlust maavanema korralduse tühistamise taotlusena; 2) poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ja millises redaktsioonis kuuluvad kaebaja suhtes kohaldamisele

§ 233

lõiked 6 ja 61, ning kui need sätted kuuluvad kohaldamisele, siis kas need lubavad seada kaebaja kasuks kasutusvalduse enam kui 250 hektarile vabale põllumajandusmaale; 3) olenemata esialgse haldusakti andmise ajast (18. detsembril 2003. a), pidi vallavolikogu otsuse muutmisel (25. mail 2006.

1. a)ja täiendamisel (26. aprillil 2007.
2. a)järgima kehtivaid õigusnorme. Kohus uurib järgnevalt volikogu otsuste seaduslikkust lähtudes otsuste andmise ajal kehtinud seadusest; 4) on õige, et kuni 1. jaanuarini 2003. a

vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise piirmäära ei kehtestanud. Kuni selle ajani ei olnud kaebaja õigused kasutusvalduse saamisel piiratud. Kuni 1. jaanuarini 2003. a kehtinud

§ 231lõigetest 3 ja 4 järeldub, et 3

§ 233lg 6.

HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. Volikogu pidi lähtuma 18. detsembri 2003. a otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud

redaktsioonist. Kaebaja viide HMS § 5 lõikele 5 pole asjakohane, kuna säte ei kehti materiaalõigusnormide muutmise suhtes; 5)

§ 233

lg 6 kohaselt võis vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusesse ka rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. On oluline, et enne 1. jaanuari 2003. a kehtinud

redaktsioon vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmisel täiendavate taotluste esitamise võimalust ette ei näinud, sest kasutusvalduse seadmise piirmäär puudus. Seega ei saa vallavalitsuses aastatel 2000 ja 2001 toimunud maatükkide väljapanekut käsitada

§ 233lõikes 6 sätestatud nõude täitmisena.

Vallavolikogu oleks saanud uut väljapanekut korraldamata kinnitada oma otsusega taotlejate nimekirja vaid piirmäärast lähtudes. Piirmäära ületavas osas oleks vallavalitsus pidanud

§ 233

alusel korraldama uue maatükkide väljapaneku ning võimaldama esitada täiendavaid taotlusi. Vallavolikogu

1. detsembri
2. a otsus nr 46 oli selle vastuvõtmise ajal vastuolus

sätetega ja seega õigusvastane; 6) vallavolikogu

1. mai
2. a otsus võeti vastu seoses ebatäpsustega varasema otsusega kinnitatud taotlejate nimekirjas, maavanemale esitatud plaanimaterjale ei muudetud. Kuna enne otsuse vastuvõtmist uusi menetlustoiminguid ei tehtud, oli
3. mai
4. a otsus selle vastuvõtmise ajal

sätetega vastuolus ja õigusvastane samadel põhjustel nagu

1. detsembri
2. a otsus nr 46; 7)
3. novembril
4. a jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (RT I 2005, 61, 476), mille § 23
5. lause sätestab: „Maareformi seaduse §-s 231 sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine viiakse lõpule senikehtinud alustel ja korras, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on maa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitanud enne
6. aasta
7. jaanuari“. Seega pidi vallavolikogu olema
8. mai
9. a otsust vastu võttes teadlik asjaolust, et kuna ta kinnitas vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja pärast
10. aasta
11. jaanuari, tuleb menetlus lõpule viia uutel, alates
12. jaanuarist
13. a jõustunud alustel; 8)
14. novembril
15. a jõustus ka

§ 233

lg 61, mis sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omav isik, kes on taotlenud vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse sama paragrahvi 6. lõikes sätestatud piirmäärast suuremas ulatuses, on kohustatud viivitamatult pärast seda, kui talle on saanud teatavaks, et ta on kantud vallavolikogu otsusega kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja piirmäära ulatuses, teatama sellest kirjalikult vallavolikogule ja loobuma piirmäära ületava vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlemisest, ning et vallavolikogu on kohustatud kustutama nimekirjast isiku, kes on kantud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja piirmäära ületavas osas. Sama sätte kolmanda lause kohaselt on piirmäära ületava vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks sõlmitud tehing õigustühine.

§ 233

lg 61 annab kohalikule omavalitsusele võimaluse viia varem vastuvõetud nimekirja kinnitamise otsuse kehtiva seadusega (st kehtivate piirmääradega) kooskõlla, kustutades kasutusvalduse saajate nimekirjast isiku, kes on sinna kantud 250 ha ületavas osas. Lihula Vallavolikogu seda 2006. a otsusega ei teinud ning ka kaebaja ei täitnud seadusest tulenevat kohustust teatada volikogule kirjalikult, et ta loobub piirmäära ületava maa kasutusvaldusesse taotlemisest; 4

§ 233

lg 6 eesmärgile, milleks on võimaldada kõigil huvitatud isikutel esitada täiendavaid taotlusi vaba maa kasutusvaldusesse saamiseks selliselt, et kõigi isikute huvid oleksid võrdselt kaitstud; 10) maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu (SE 681) seletuskirjas selgitatakse, et

§ 233

lõigete 6 ja 61 vahel ei teki vastuolu, sest lõige 6 näebki juhul, kui mõnele kasutusvaldusesse andmiseks välja pakutud maatükile puuduvad selle maa kasutamisest huvitatud isikud, võimaluse asjast huvitatutel saada oma kasutusse enam kui 250 ha maad, kusjuures ülemmäära kehtestatud ei ole. Sellest järeldab kohus, et

§ 233

lõikeid 6 ja 61 ei saa omavahel vastuolus olevaiks pidada, vaid neid tuleb tõlgendada teineteist täiendavate ja täpsustavate sätetena. Sätteid koosmõjus tõlgendades selgub, et

ei võimalda taotleda vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse kõigi avalikul väljapanekul olevate maatükkide osas kokku enam kui 250 ha, millest tulenevalt välistab seadus olukorra, kus kinnitatud nimekirjas olevate isikute kasutusvaldusesse antava maa piirmäärad ei vasta

§ 233lõikes 6 sätestatud piirmäärale.

Kui piirmäära ületav taotlus on siiski esitatud ja taotleja on vallavolikogu otsusega nimekirja kinnitatud, on taotleja kohustatud piirmäära ületava maa kasutusvaldusesse taotlemisest loobuma ning sellise taotluse tulemusena sõlmitud tehing on õigustühine. Kui piirmäära ulatuses taotluste esitamisel jääb osa maad kasutusvaldusesse andmata, tuleb selle maa kasutusvaldusesse andmise menetlus, mille osas sooviavaldused puudusid, taas läbi viia, võimaldades kõigil soovijatel esitada seaduses sätestatud piirmäära ulatuses täiendavaid taotlusi. Sellise mitmekordse menetluse lõpptulemusena võib kasutusvalduse seadmise lepingutega ühe isiku kasutusvaldusesse antav maa ületada 250 ha. Kuna Lihula vald vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses eeltoodud nõudeid ei järginud ja kaebaja poolt taotletud maa ületab piirmäära, on volikogu 18. detsembri 2003. a otsus nr 46 õigusvastane, hoolimata otsuse täiendamisest punktiga 5. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. OÜ Kirbla apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) õige pole kohtu seisukoht, nagu puuduks kaebajal õigustatud ootus maade kasutusvaldusesse saamiseks. Maade kasutusvaldusesse taotlejate nimekirjade avalik väljapanek toimus vallavalitsuses 9. juunist kuni 19. juunini 2000. a ning 25. aprillist kuni 6. maini 2002. a. Vastavalt

§ 231

lõikele 4 võis huvitatud isik esitada kaebusi kümne päeva jooksul arvates nimekirja avalikustamisest. Vallavolikogu pidi lahendama kaebused, kinnitama nimekirja ja esitama selle maavanemale. Kaebusi vallavalitsusele ei laekunud. Seega tekkis kaebajal õigustatud ootus alates kaebuste esitamise tähtaja möödumisest, so alates 17. maist 2002. a. Kaebajast ei sõltunud kuidagi see, et vallavolikogu viivitas ning 5

§ 231kehtivuse ajal.

Kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega on tal õigustatud ootus, et selle sätte kehtivuse kohaselt lahendatakse ka maade kasutusvaldusesse andmine. Tulenevalt põhiseaduse §-st 10 tuleb kõnealustele maadele kasutusvalduse seadmisel lähtuda avalduse esitamise ajal kehtinud õigusest, so kuni 1. jaanuarini 2003. a kehtinud

§-st 231. Lähtuda ei tule

§ 233lõikest 6, millega kehtestati piirmäär 250 ha ühe isiku kohta.

Ka sama paragrahvi lg 61 ei kuulu kohaldamisele. Säte jõustus alles

1. novembril
2. a. Pealegi oli selleks ajaks vallavolikogu
3. detsembri
4. a otsus juba vastu võetud; 2) kohtu poolt viidatud maareformi seaduse muutmise seaduse (RT I 2005, 61, 476) § 23 on vastuolus põhiseadusega. Maa kasutusvaldusesse saamise taotluse esitanud isikute jagamine selle järgi, kas volikogu on nimekirja kinnitanud enne või pärast
5. a
6. jaanuari, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Sellega on põhjendamatult võetud ära nende taotlejate õigus saada maad rohkem kui 250 ha, kelle taotlusi volikogu ei jõudnud kinnitada. Arvestada tuleb sellega, et taotlejatel puudub igasugune võimalus mõjutada volikogu tegutsemise kiirust. Sarnase olukorra kohta on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
7. märtsi
8. a otsuses märgitud: “Isikud, kelle suhtes nõudeõigust tunnustavat akti enne seda kuupäeva anda ei jõutud, jäeti seadusega lubatud õigusest ilma. Seega on seadusandja võrdse kohtlemise põhimõtte vastaselt jätnud osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust realiseerima asunud isikute suhtes õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamata“. Lisaks on rakendussäte, mis
9. aastal tagasiulatuvalt kehtestab, kuidas tuli käituda kasutusvalduse seadmisel
10. aastal, vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebaja ei saanud
11. aastal teada, et selline säte kunagi hiljem kehtestatakse. Kuna Lihula Vallavolikogu
12. detsembri
13. a otsuse vastuvõtmise ajal kohtu poolt viidatud rakendussäte ei kehtinud, oli kaebajal õigustatud ootus, et maade kasutusvalduse seadmisel kohaldatakse senikehtinud aluseid ja volikogu otsus jääb kehtima.
14. novembri
15. a jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse § 23 omas kaebaja jaoks koormavat tagasiulatuvat mõju, mis on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõtte ning seega põhiseadusega.
16. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme. Vaidlust menetlusnormide rikkumise osas ei ole; 2) maavanem on kohustatud tegema toimingud riigi maaga ja sõlmima lepingud kehtiva õiguse kohaselt ja järgides vastavat korda ning seda maavanem vaidlustatud kirjaga ka apellandile ja Lihula Vallavolikogule teada andis. Õigusaktid võimaldavad saada maad üle piirmäära, kuid seda vaid juhul, kui vald annab kehtiva korra kohaselt täiendavate taotluste esitamise võimaluse kõigile huvitatutele. Kuna kasutusvaldusesse antava maa piirmäära kehtestav säte jõustus
17. jaanuaril
18. a, tuli Lihula Vallavolikogul
19. detsembril
20. a nimekirja kinnitades sellega arvestada. Piirmäära ületavas osas oleks tulnud korraldada 6

§ 233

lõikes 6 toodud nõude täitmisena; 3) nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tal ei olnud võimalust mõjutada nimekirja kinnitamise aega. Kaebaja oleks saanud nõuda volikogult nimekirja kinnitamist mõistliku aja jooksul; 4) vastustaja nõustub kohtuga, et kaebaja õigustatud ootus taotletud maa kasutusvaldusesse saamiseks sai tekkida pärast volikogu poolt nimekirja kinnitamist. Kuni nimekirja kinnitamiseni ei saanud kaebaja eeldada, et tema taotlus täies ulatuses rahuldatakse.

1. Ringkonnakohtu istungil toetas apellandi esindaja apellatsioonkaebust. Vastustaja esindaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna lõppjäreldustes õige halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, rikkunud kohtumenetluse norme ega hinnanud vääralt tõendeid, mis saaks olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
3. Halduskohtule esitatud kaebuses on palutud tühistada Lääne maavanema
4. juuni
5. a teatises sisalduv haldusakt ja kohustada maavanemat sooritama vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks vajalikud toimingud, lähtudes Lihula Vallavolikogu poolt
6. detsembri
7. a otsusega (
8. mai
9. a otsusega muudetud kujul) kinnitatud kasutusvalduse taotlejate nimekirjast. Sellise kaebuse rahuldamiseks ei ole alust, sest esiteks ei ole maavanem ringkonnakohtu hinnangul keeldunud kaebajale maa kasutusvaldusesse andmisest, ja teiseks ei ole maavanem maa kasutusvaldusesse andmise toimingute sooritamisega seadusevastaselt viivitanud, mis annaks aluse teha maavanemale kohustavaid ettekirjutusi. Õige on ka halduskohtu järeldus, et kaebajal ei ole hetkel tema poolt soovitud haldusakti (Lihula Vallavolikogu kinnitatud nimekirjas märgitud suuruses maa kasutusvaldusesse andmise otsuse) nõuet. Sellise sisuga ettekirjutust ei saa kohus Lääne maavanemale teha, sest volikogu
10. detsembri
11. a otsus (ka hiljem täpsustatud ja täiendatud kujul) ei ole õiguspärane haldusakt. Lääne maavanem ei ole kaebaja õigusi rikkunud.
12. Erinevalt kaebajast ja esimese astme kohtust ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul Lääne maavanema vaidlustatud teatis haldusakti. Maa kasutusvaldusesse andmise otsustamist reguleerib Vabariigi Valitsuse
13. jaanuari
14. a määruse nr 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ §
15. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt kontrollib kasutusse andmise korraldaja pärast katastripidajalt dokumentide saamist veel kord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kantud isikute vastavust tingimustele ning teiste talle maa kasutusvaldusesse saamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust, lõike 2 kohaselt selgitab kasutusse andmise korraldaja välja maa kasutusvaldusesse andmise olulised tingimused ning lõike 3 kohaselt võtab kasutusse andmise korraldaja

-s sätestatu, esitatud dokumentide, täiendavalt kogutud andmete ja maakatastri andmete alusel vastu maa 7

§-s 233 sätestatud piirmäära. Selline teade on sisu poolest pigem Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lõike 4 alusel tehtav maavanema ettepanek kohaliku omavalitsuse organile tema haldusakti seadusega kooskõlla viimiseks.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selle kohta, et Lihula Vallavolikogu kõnealused otsused (
2. detsembri
3. a otsus,
4. mai
5. a otsus ja
6. aprilli
7. a otsus) ei olnud kooskõlas nende andmise ajal kehtinud

regulatsiooniga. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu sellekohaseid põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses neid kohtu järeldusi ka ei vaidlustata, vaid eeskätt tugineb apellatsioonkaebus väitele, et kaebajal tekkis vallavalitsusele nimekirjade suhtes kaebuste esitamise tähtaja möödumisest, so alates

1. a
2. maist õigustatud ootus saada taotletud maad enda kasutusvaldusesse ning et tal on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Alates
3. jaanuarist
4. a kehtestatud õiguslik regulatsioon pole kaebaja hinnangul tema suhtes kohaldatav, sest ta asus avalduse esitamisega oma õigusi realiseerima

§ 231

kehtivuse ajal, mil vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamisel maa suuruse osas piirmäära ei sätestanud. Lisaks leiab kaebaja, et

1. oktoobril
2. a vastu võetud ja
3. novembril
4. a jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduses sisalduv rakendussäte § 23 eristab põhjendamatult oma nõudeõigust taotluse esitamisega realiseerima asunud isikud selle järgi, kas volikogu jõudis nimekirja enne
5. a
6. jaanuari kinnitada või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka need kaebaja väited kaebuse rahuldamiseks alust.
7. Alates
8. märtsist
9. a kuni
10. jaanuarini
11. a sisaldus

-s § 231 „Vaba põllumajandusmaa erastamine või kasutusvaldusesse andmine“, mis reguleeris nii vaba põllumajandusmaa erastamist kui ka kasutusvaldusesse andmist, kusjuures erastamine oli selle paragrahvi lõikest 5 tulenevalt prioriteetne – kui ühele maatükile oli esitatud nii erastamise kui ka kasutusvalduse taotlus, oli maa saamise õigus erastajal. Erinevalt erastamisest ei sisaldunud selles paragrahvis maa kasutusvaldusesse saamise piirmäära. 13. novembril 2002. a vastu võetud ja 1. jaanuaril 2003. a jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega asendati vaba põllumajandusmaa erastamine ja kasutusvaldusesse andmine üksnes kasutusvaldusesse andmisega.

§ 231

tunnistati kehtetuks ning maareformi seadust täiendati §-ga 233, mis reguleerib üksnes vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist. 1. jaanuarist 2003. a jõustunud redaktsioonis nägi

§ 233

lõikes 6 ette, et üks isik võib sama paragrahvi alusel kasutusvaldusesse saada kuni 250 ha vaba põllumajandusmaad, mille koosseisus võib maakorraldusnõuetest tulenevalt kuuluda kokku kuni 15 ha metsamaad. Kui esimeses lauses sätestatud piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil kasutusvaldusesse antavatele vaba põllumajandusmaa maatükkidele, võib vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusesse rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga 8

§-s 231 sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine viiakse lõpule senikehtinud alustel ja korras, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on maa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitanud enne

1. a
2. jaanuari.
3. Kaebaja väitega, nagu võtaks
4. aasta
5. jaanuarist kehtestatud regulatsioon temalt vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega võimaluse saada maad kasutusvaldusesse taotletud ulatuses, ei saa nõustuda. Erinevalt

§-s 231 sisaldunud vaba põllumajandusmaa erastamise piirmäärast ei kujuta

§ 233lõikes 6 sisalduv piirmäär endast maa saamise ülemmäära.

Üks isik võib saada vallavolikogu otsuse alusel kasutusvaldusesse jätkuvalt ka rohkem maad kui 250 ha, kusjuures mingit ülempiiri seadus ei kehtesta. Tuleb tõdeda, et piiramatus koguses maa saamiseks sisaldub uues regulatsioonis kaebajat koormav piirang – piirmäärast suuremas ulatuses maa kasutusvaldusesse andmise võimaldamiseks tuleb kohalikul omavalitsusel olukorras, kus piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile vabadele maatükkidele, võimaldada kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Kuid ka see asjaolu ei anna käesolevas vaidluses alust väita, et uue regulatsiooni kohaldamine on kaebaja suhtes põhiseadusevastane, sest isegi kui piirmäära ületavate maatükkide uuel väljapanekul esitatakse teiste isikute poolt konkureerivaid taotlusi, võimaldab

§ 233

lõige 6 vallavolikogul eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel. Kaebaja sõnul on taotletavad maad tema kasutuses. Kaebaja õiguste võimalik riive on sedavõrd vähene, et käesoleva asja põhjal saaks väita piirangu ebaproportsionaalsust. Samal põhjusel ei ole vaja käesolevas asjas võtta seisukohta selles, kas

1. oktoobril
2. a vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 23 eristab kaebajat põhjendamatult neist taotlejatest, kelle puhul volikogu poolt maa kasutusvaldusesse saajate nimekiri jõuti kinnitada enne
3. a
4. jaanuari. Lilianne Aasma Lauri Madise Ruth Virkus 9