← Eesti

3-07-1979/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1979

§ 37

lg 1 sätestab, et selle paragrahvi nõuetele vastavat arvet ei pea väljastama kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel füüsilisele isikule isiklikuks otstarbeks. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusalused kaubad müüdi füüsilisele isikule isiklikuks otstarbeks. Tulenevalt käibemaksu kui lisandunud väärtuse maksu olemusest, maksustatakse selle maksuga tegelikult lõpptarbija. Seega ei ole maksustamisel määrava tähtsusega, kes oli see eraisik, kellele tegelikult ehitusmaterjal üle anti. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles kaebus rahuldati, ja uue otsuse tegemist, millega kaebus jätta rahuldamata. Põhjendused AS-lt Itiplast soetatud akende osas: 1) Kaebuse esitajal võimaluse olemasolu materjali hoidmiseks ei lükka ümber maksuhalduri tuvastatud asjaolu, et kaebuse esitajal oli raamatupidamises kajastatud konto „Ladu“ ning lao seisus ei olnud hoiul oleva kaubana kajastatud vaidlusaluseid aknaid, samuti polnud raamatupidamises näidatud kaupa edasimüügiks, vaid aknad olid kantud Pärnumaa Päästeteenistuse kuludesse. Akende tahtlik kajastamine objekti kuludes toimus eesmärgiga vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu sisendkäibemaksu võrra ja teenida kaupade üleandmisest eraisikule rahalisi vahendeid, mida äriühingu raamatupidamises ja maksuarvestuses ei kajastata. R. M. 31.07.2007 seletuskirjas ja T. J. 04.04.2007 seletuskirjas kinnitavad, et arvel kajastatud aknaid ei olnud vaja tellida Pärnumaa Päästeteenistuse objekti tarbeks. Seega ei olnud kaup soetatud kasutamiseks kaebaja ettevõtluses; 4

(13)3-07-1979 2) OÜ Tafrix on esitanud
  1. a mai deklaratsiooni TSD lisa 6 ning täitnud rea 25, millel on märgitud summaks 63 548 krooni, mis ühtib maksuotsuse lk 9 sedastatud PVC akende hinnaga. Rahandusministri 24.12.2003 määrus nr 107 selgitab, et vormi TSD lisaks 6 oleva deklaratsiooni rida 25 täidetakse vastavalt TuMS § 54 lg-le 6 juhul, kui langevad ära § 51 lg 2 p-des 3-5, § 51 lg-s 3 ja § 52 lg-tes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud. Seega ei tohtinuks kaebaja juhul, kui ta leiab jätkuvalt, et nimetatud summa puhul oli juba algselt tegemist ettevõtlusega seotud kuluga, teha nimetatud deklaratsiooni. MKS § 85 lg 4 kohaselt on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle teadaolevalt õiged andmed ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Deklaratsiooni esitamisega on kaebuse esitaja nõustunud maksuotsusega, et PVC-akende soetamine oli ettevõtlusega mitteseotud kulu; 3) Kohus ei ole võtnud seisukohta maksuhalduri väidete suhtes ega seletanud, miks need ei oma asja lahendamisel tähtsust; 4) J. V.le on arve-saateleht nr 70096 esitatud 21.05.2007 summas 57 377,50 krooni, kuigi aknad on tellitud aprillis 2005, seega on aknad väidetavalt edasi müüdud 2 aastat hiljem sama hinnaga, millega nad soetati. Pole usutav J. V. ütlus, et
  2. a oli hinna osas kokkulepe 65 000 krooni ning kuna katuse ehitamine kestis kaua, lepiti kokku, et aknad maksavad 70 000 krooni, kuna tunnistaja hoidis lao pinda kinni. Asjaolu, et akende eest makstakse lõppkokkuvõttes 70 000 krooni, selgus alles 01.04.2008 kohtuistungil, kaebaja ei väitnud seda maksu- ega vaidemenetluses. 21.05.2007 arve-saateleht on esitatud summas 57 377,50 krooni, mitte summas 70 000 krooni. OÜ Tafrix ja J. V. vahel puudub kirjalik kokkulepe. Väidetava suulise kokkuleppe olemasolu kohta on maksukohustuslane avaldanud teavet alles kohtumenetluses; 5) R. M. seletuskirjast nähtuvalt anti kõik AS-st Itiplast soetatud aknad (26 tk) üle J. V.le, samas lisatud J. V. seletuskirjas on märgitud, et ta tellis 26 akent ja sai need kätte
  3. a mais, kuigi arve-saatelehel 70096 on tegelikuks koguseks 24 akent. Kohtuistungil tunnistas J. V., et sai kätte 24 akent, põhjuseks, miks
  4. a tellitud aknad ostetakse välja
  5. a mais, nimetab J. V., et aknaid ei olnud võimalik kuskil hoida, kuna maja polnud valmis, rahaline seis ei võimaldanud katust soetada enne kui
  6. a kevadel, siis hakati ka aknaid paigaldama, 2 akent ei ole aknad, vaid uksetaolised, suure klaaspinnaga, suvel soovitakse ka need paigaldada, akende eest tasuti järk-järgult juulikuust 2007, igakuiselt. Kohus on jätnud välja selgitamata akende tellimise vajaduse
  7. a läbi OÜ Tafrix, kui veel ei olnud vajadust akende soetamiseks ega paigutamiseks tunnistaja majale. Apellant ei pea usutavaks tunnistaja selgitusi, et aknafirmas
  8. a järelmaksu võimalust ei olnud ning kaebaja rahaline seis ei olnud enne tellimust teada. Nende seletuste vastu räägib akende tahtlik ebaõige kajastamine Pärnumaa Päästeteenistuse objekti kuludes ning
  9. a J. V.le arve mitteesitamine, ka järelemaksuga. OÜ Tafrix ei ole J. V. objektil XXXXXX, XXXXX XX XX ehitustööde teostaja (akende paigaldaja), mistõttu puudus tal mõistlik põhjus akende soetamiseks selle objekti tarvis, nende 2 aasta vältel hoiustamiseks ja edasimüügiks kasumiprotsendita. Apellandi kohtuistungil esitatud tõendid (väljavõte M. N.
  10. a tuludeklaratsioonist, koopiad laenulepingutest ja kinnisasja ostu-müügilepingust) kinnitavad J. V.l rahaliste vahendite olemasolu aprillis
  11. Nende tõendite kohaselt oli XXXXX XX XX kinnistul poolelioleva elamu ostuks ja edasiehitamiseks võetud 03.11.2004-30.12.2004 väljamakstud laenu 400 000 krooni, millest maja ostuks kulus 200 000 krooni ning ehitamiseks jäi 200 000 krooni, millele lisandus alates 01.12.2005 lisalaenu 110 000 krooni. J. V. ütluste kohaselt ei tehtud
  12. a muid kulutusi kui uksed (välisuks ca 25 000 krooni ja garaažiuks, maksumust ei mäleta),
  13. a alustati ka katuse konstruktsiooni rajamisega elukaaslase tellimusel, tunnistaja selle maksumust ei tea. Tunnistaja ütlused, et transport AS-st Itiplast toimus nende tuttava poolt ja R. M. käest saadi teada, millal kaup on kättesaadav, näitab, et alates kauba kättesaamisest oli akende omanik J. V.. Seda kinnitab ka hilisem väi5
(13)3-07-1979 de suulisest kokkuleppest laokulude kandmise osas, sest kui aknad oleksid olnud OÜ Tafrix omad, oleks tavapärasel moel müüdavale kaubale lisatud juurdehindlus, mis korvab edasimüüja kulutusi. Apellandi poolt 07.05.2008 AS-st Itiplast teabenõudele saadud vastuse kohaselt, mille apellant palub tõendina asja materjalide juurde võtta, on reeglina kauba eest tasumine toimunud enne kauba kättesaamist, kuid AS Itiplast ei välista muude võimaluste olemasolu. Seega võis kokkuleppel aknad järelmaksuga osta otse tootjalt; 6) Välja on selgitamata, miks on siiani 2 tk aknaid OÜ Tafrix laos ja nende eest ei ole arvet esitatud, kui teada on nende tellija ja kõrvaldatud on väidetav akende väljaostmata jätmise ja arve esitamata jätmise põhjus. Kuna nende 2 akna eest tasumist pole alustatud, on ebaõige kohtu seisukoht, et akende eest on käesolevaks ajaks tasutud; 7) J. V. selgitus, et akende tasumist ei alustatud koheselt seetõttu, et polnud teada, millal aknaid vaja läheb, on otsitud ja seosetu. Akende eest tasumine ei sõltu nende paigaldamise võimalusest ja väidetavalt oli kaebaja ja J. V. vahel suuline kokkulepe akende hoiustamiseks; 8) Arve-saatelehe nr 70096 puudused seisnesid lisaks ebaõigele nimekujule (V.) ka ebaõiges aadressis, mis takistas asjaolude kontrollimist maksumenetluses; 9) Apellant palub võtta täiendavate tõenditena juurde koopia OÜ Tafrix dokumendiregistrist, millest nähtub M. N. OÜ Tafrix poolt 11.03.2005 arve nr 48 väljastamine summas 6618 krooni, ja väljavõtte pearaamatust, millest nähtub 15.03.2005 tasumine müügitellimuse nr 44176 eest summas 6618 krooni Saku Metall AS-le. Tõenditest nähtub, et tavapäraselt on juhul, kui OÜ Tafrix kaudu võimaldati osaühingu töötajatel vm tuttavatel eraisikutel kaupa tellida, tulnud viimastel tasuda ettemaks. Põhjendused AS-st Rautakesko soetatud klaasvilla ja kipsplaatide osas: 1) Kohus ei ole põhjendanud, miks jättis ta arvestamata maksuhalduri väidetega, et arvesaateleht nr 60795876 oli viseeritud ning summa kantud Jalax II objekti kuluks 2006. a, mistõttu ei saanudki arvet J. A. esitada. Kohus jättis seisukoha võtmata ka J. A.e 31.07.2007 seletuse kohta, et materjalid läksid tegelikult M. K. ning J. A.e poolt on tasutud kauba eest käibemaksuta summa kauba saamisel septembris 2006 (mille OÜ Tafrix jättis oma raamatupidamises kajastamata), mistõttu puudus õiguslik alus kauba eest tasumiseks 28.05.2007 kassa sissetuleku orderi nr 95 alusel; 2)

§ 37

lg-st 3 tulenevalt ei ole maksukohustuslasel küll kohustust väljastada

§ 37

kohast arvet füüsilisele isikule kaupade müügi puhul isiklikuks otstarbeks, kuid kui maksukohustuslane sellise arve siiski väljastab, siis peavad arve andmed olema tõesed; 3) Arvel näidatud kaupade kasutamine äriühingu ettevõtluses ei ole tõendatud, kuna äriühing ei ole oma raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldanud selliselt, et maksuhalduril olnuks võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamisel tähtsust omavatest asjaoludest. 5. OÜ Tafrix palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Isegi kui eeldada apellandi väidete õigsust seoses akende soetamisega AS-st Itiplast, on maksuotsus selles osas ebaseaduslik; 2) Apellant ei vaidlusta seda, et aknad tellis ja ostis vastustajalt J. V.. Käesoleva asja kontekstis saab äriühingu ettevõtlusega mitteseotud kuluks TuMS § 51 lg 1 mõttes (või õigemini TuMS § 6

(13)3-07-1979 52 lg 1 mõttes ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks) olla ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine (TuMS § 52 lg 2 p 1). Kuna apellant on seisukohal, et 24 akent ostis OÜ-lt Tafrix J. V., kellele on nende eest esitatud arve, ei ole loogiline, et samade akende eelnev soetamine OÜ Tafrix poolt on OÜ Tafrix ettevõtlusega mitteseotud kulu või ettevõtlusega mitteseotud väljamakse. Vastustaja poolt kohtuistungil esitatud tõendid (OÜ Tafrix kassa sissetuleku orderid ja OÜ Tafrix arvelduste seis) tõendavad, et lisaks arve esitamisele oli üle poole arve summast J. V. poolt kohtuistungi toimumise päevaks OÜ-le Tafrix tasutud. Mõistlik isik ei tasu arvet kauba eest, mida ta pole ostnud; 3) Apellatsioonkaebuse etteheide, et OÜ Tafrix oleks pidanud arve esitama
  1. a, mitte
  2. a, ei ole kolmel põhjusel õige. Esiteks tõendavad asjas kogutud tõendid (J. V. ütlused tunnistajana, OÜ Tafrix juhatuse liikme R. M. maksumenetluses 18.05.2007 antud seletus, vaidele lisatud seletuskirjad (kaebuse lisa nr 4), et aknad (24 tk) anti J. V.le kätte
  3. a, sest viimasel ei olnud nende eest võimalik varem tasuda. Seega oli arve esitamine
  4. a kauba kätteandmisel õigustatud. Samuti on samade tõenditega tõendatud, et J. V. tellis OÜ-lt Tafrix kokku 26 akent ning kaks nendest asuvad senini OÜ Tafrix hoiustamiskohas aadressil Pikk 42, Paide. Täiendavalt on nende kahe akna olemasolu eelviidatud hoiustamiskohas tõendatud fotodega (kaebuse lisa nr 7). Teiseks, isegi kui nõustuda apellandiga, et arve oleks pidanud esitatama aastal 2005, ei muuda see olematuks asjaolu, et OÜ Tafrix oli aknad soetanud edasimüügiks J. V.le, järelikult ei saanud nende akende ostmine olla ettevõtlusega mitteseotud kulu, sest neile oli olemas ostja. Kolmandaks – apellant on
  5. a maksumenetluse käigus kaebajat palunud, et ta akende tellijale arve esitaks; 4) Apellatsioonkaebuse väide, et OÜ Tafrix kajastas aknaid
  6. a tahtlikult raamatupidamises valesti (mitte kontol „ladu” või „kaubad müügiks”, vaid teise objekti kuludes) on tõendamata paljasõnaline kahtlustus. OÜ Tafrix juhatuse liige R. M. andis kohtuistungil seletuse, et akende kajastamine depookuluna juhtus ekslikult, kuna materjale liigub palju ja objekte on palju, viga tuli välja revisjoni käigus. Seega oli viga raamatupidamises tekkinud eksituse tõttu. Tõendeid, millest nähtuks tahtlik raamatupidamise viga, ei ole esitatud; 5) Raamatupidamise seadus ei ole maksuseadus, mille täitmist maksuhaldur kontrollib, samuti ei ole raamatupidamiskanded maksukohustuse tekkimise aluseks. Apellant ajab segamini raamatupidamisarvestuse ja maksuarvestuse. Maksuarvestuses ei ole vahet, kas ostetud aknaid kajastatakse raamatupidamisarvestuses kuluna või kui laos olevat kaupa. Seonduvalt käibemaksuarvestusega – mõlemal juhul on maksukohustuslasel õigus vastavate kaupade sisendkäibemaks tema poolt tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata. Viga raamatupidamises võib küll näidata äriühingu tulusid väiksemana, aga kuivõrd äriühingute tulu ei maksustata tulumaksuga, ei ole sellisel veal maksuõiguslikku tähendust. Tulumaksuarvestuses tuleb eraldi käsitleda varasid, mis soetatakse ettevõtluse tarbeks, ning ettevõtluseks mittevajalikke varasid. Viimaste soetamine toob kaasa äriühingu tulumaksukohustuse. Kuna OÜ Tafrix soetas aknad edasimüümiseks, on ta kohaselt tulumaksuarvestuses käsitlenud aknaid ettevõtluse tarbeks soetatud varana. Otsuses nr. 3-3-1-55-03 (p 13) leidis Riigikohus, et puudused maksumaksja raamatupidamis- või maksuarvestuses võivad endaga kaasa tuua maksu juurdemääramise vaid siis, kui puudus on oluline, st takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu olemasolu ja asjaolude kontrollimist. Käesoleval juhul on majandustehingu asjaolude kontrollimine võimalik maksumaksja seletuste ja maksumenetluse käigus kogutud tõendite abil ning seetõttu tuleb puudused raamatupidamisarvestuses jätta tähelepanuta. 6) Parandusdeklaratsioonile (2007 mai deklaratsiooni vormi TSD lisa 6 rida 25) on apellatsioonkaebuses antud ebaõige tähendus. Parandusdeklaratsiooni esitas kaebuse esitaja pärast maksuotsuse tegemist 10.07.2007 seetõttu, et maksuotsuse alusel muutis maksuhaldur kaebuse esitaja 7
(13)3-07-1979 vastavate perioodide kontokaarte (so maksuhalduri enda poolt peetavat elektroonilist maksuarvestust) – kajastas summa 63 548 krooni kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kuna OÜ Tafrix maksuotsusega ei nõustunud, esitas ta parandusdeklaratsiooni, tehes paranduse maksuarvestuses, sest tegemist ei ole ettevõtlusega mitteseotud kuluga. Seega ei aktsepteerinud OÜ Tafrix parandusdeklaratsiooni esitamisega maksuotsuse käsitlust, vaid viis maksuarvestuse kooskõlla oma seisukohaga. Aknaid ettevõtlusega mitteseotud kuluna oleks OÜ Tafrix aktsepteerinud juhul, kui nende soetamisel oleks ta neid ise vastavalt deklareerinud. Seda OÜ Tafrix ei ole teinud. 7) Uute tõendite arvessevõtmiseks puudub HKMS § 34 lg 3 kohaselt alus, sest nende mitteesitamine halduskohtule ei olnud põhjendatud. AS-ga Itiplast e-kirjade vahetusega soovib apellant näidata, et J. V.l oli ka AS-st Itiplast
  1. a võimalik osta aknaid järelmaksuga, ja väidab, et tõendi esitamise alles ringkonnakohtus tingivad tunnistaja ütlused halduskohtu istungil selles osas, et tunnistajal puudus võimalus AS-st Itiplast osta aknaid järelmaksuga. Põhjendus on ebaõige. Nii kaebuse lisana nr 4 esitatud vaides (vaide lk 2), kui vaide lisadeks olevatest R. M. ja J. V. seletuskirjadest nähtub, et aknaid ei antud J. V.le üle, sest tal puudus võimalus nende eest kohe tasuda. Neil asjaoludel pidi apellant eeldama, et akende eest tasumise tähtaeg (so järelmaks) tunnistaja ülekuulamisel käsitlemisele tuleb, veelgi enam – apellant esitas selle küsimuse tunnistajale ise. Lisaks eeltoodule ei tõenda esitatud tõend, et J. V.l oli võimalik AS-st Itiplast aknaid osta järelmaksuga. AS Itiplast vastuse kohaselt rakendatakse reeglina 50%-list ettemaksu. Ettevõtjate poolt tundmatutele isikutele 100%-lise järelmaksu mittevõimaldamine on üldteada asjaolu. J. V. võimalus AS-st Itiplast aknaid järelmaksuga osta ei oma käesoleva asja lahendamisel ka tähtsust, sest küsimuse all on nende järelemaksuga ostmine OÜ-lt Tafrix, mitte AS-lt Itiplast. Ka OÜ Tafrix dokumendiregistri koopia ja pearaamatu väljavõtte osas ei ole apellant vastuolus HKMS § 32 lg-ga 4 põhjendatud, miks neid tõendeid ei saanud esitada esimese astme kohtus; 8) Kohtumenetluses oli apellant seisukohal, et AS-lt Rautakesko
  2. a septembris ostetud klaasvilla ja kipsplaatide eest tasutud summaga 19 511,9 krooni oleks maksuseaduste kohaselt kõik korras, kui J. A. väljastatud arve oleks väljastatud M. K. nimele. Apellatsioonkaebus väljub käsitletavas küsimuses olulises osas nii maksumenetluse kui kohtumenetluse vaidlusesemest ja selles osas tuleb apellatsioonkaebuse väited jätta tähelepanuta. Kohtumenetluse objektiks oli vaid küsimus, kas maksustamise seisukohast on oluline, millisele eraisikule OÜ Tafrix kaubad edasi müüs; 9) Juba maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitaja kaubad müüs, tähendab, et nende kaupade soetamine oli ettevõtlusega seotud kulu, seejuures ei oma tähtsust, kellele kaubad müüdi; 10) Arve kohustuslikud rekvisiidid sätestab

§ 37lg 7, sh sätestab selle lõike p 3, et arvel tuleb märkida kauba soetaja nimi.

Erisätteks selle sätte suhtes on

§ 37

lg 3, mille kohaselt selle paragrahvi nõuetele vastavat arvet ei pea väljastama kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel füüsilisele isikule isiklikuks otstarbeks. Seega - kui kauba saaja on füüsiline isik, ei pea temale esitatavale arvele märkima kauba saaja nime. Seetõttu pole maksustamise seisukohalt oluline, kas kauba ostis J. A., M. K. või keegi kolmas isik ning kes on saajana arvele märgitud. Üldteadaolevalt ei märgita ostja nime arvele kaupade ostmisel kaubanduskeskustes, tihti märgitakse arvetele eraisikust ostja puhul arve saajana „Eraisik”. Selline käitumine on kooskõlas

§ 37lg-ga 3.

Arvele kauba saaja märkimine on oluline käibemaksukohustuslasest arve saaja seisukohalt, sest vaid

§ 37

lg-le 7 vastava arve alusel on käibemaksukohustuslasel õigus maha arvata sisendkäibemaks. Apellatsioonkaebuse käsitlus, et juhul kui maksukohustuslane kasutab õigust väljastada füüsilisele isikule

§ 37nõuetele vastav arve, siis peavad arvel olema 8

(13)3-07-1979 kajastatud ka kõik tõesed andmed, ei ole õige. See seisukoht tähendab, et teatavat viisi käitumisega on kaebaja loonud endale maksukohustuse, ning sellega ei saa nõustuda. Maksukohustused tulenevad seadusest. Kui isikul on õigus käituda seaduses sätestatud minimaalset kohustuste normi ületavalt, siis seda tehes ei kaota ta õigust toetuda seadusele ega loo oma praktikaga endale maksukohustusi. Maksukohustus tekib vaid seaduses sätestatud teokoosseisu realiseerumisel. Isiku tavapärane käitumine ei ole maksukohustuse tekkimise aluseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  1. Kaebaja poolt AS Itiplast 16.03.2005 ja 11.04.2005 arvete alusel 26 akna eest tasutud 63 548 krooni maksustati tulumaksuga kui kulu või väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks (TuMS § 51 lg 2 p 5). Kaebuse esitaja väidab väljamakse seotust ettevõtlusega selle kaudu, et aknad osteti kavatsusega need edasi müüa J. V.le. Maksuhalduri seisukoht selles küsimuses on ebaselge. Apellatsioonkaebuses ning kohtule esitatud täiendavates seisukohtades väidab maksuhaldur, et aknad kanti
  2. a raamatupidamises ettevõtlusega seotud kuludesse teadlikult ebaõigesti ning kaebuse esitajal ei ole
  3. a ega hiljem olnud kavatsust neid aknaid edasi müüa; müük vormistati vaid põhjusel, et maksumenetluses avastas maksuhaldur akende ettevõtlusega seotud kuludesse ebaõige arvamise (vt apellatsioonkaebuse lk 6, täiendavate seisukohtade lk 2). Samas väidab maksuhaldur apellatsioonkaebuses (lk 8) ning maksuotsuses, et kaebuse esitaja soovis
  4. a kasutada skeemi müüa aknad edasi eraisikule ning teenida nende eest ilma käibemaksuta tasutava ja maksuarvestuses ning raamatupidamises mittekajastatava summa näol nn „musta raha“.
  5. Ringkonnakohtu arvates on kaebuse esitajale TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel tulumaksu määramine akende soetamisel tehtud väljamakselt põhjendatud maksuhalduri esimese seisukoha paikapidavuse korral - kui kaebuse esitaja eesmärk nende akende soetamisel oli võõrandada need tasuta. Kui kaebuse esitaja soetas need aknad edasimüügi eesmärgil, siis pole väljamakse maksustamine tulumaksuga põhjendatud sõltumata sellest, kas ta kavatses müügikäivet ja akende edasimüügist saadud tulu raamatupidamises ja maksuarvestuses kajastada või mitte. Neist asjaoludest kauba soetamise seos kaebuse esitaja ettevõtlusega ei sõltu. Maksuõigusrikkumine võib viimasel juhul väljenduda kauba edasimüügil käibe deklareerimata ja käibemaksu tasumata jätmises ning see rikkumine annab alust täiendava käibemaksu, mitte tulumaksu määramiseks. Järgnevalt uurib ringkonnakohus, kas on tõendatud, et kaebuse esitajal polnud akende soetamisel ega hiljem kavatsust neid edasi müüa ning edasimüük vormistati ajendatuna maksuhalduri kontrollist ja eesmärgiga vältida tulumaksu määramist.
  6. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja esitas arve
  7. a soetatud akende edasimüügi kohta J. V.le alles 21.05.
  8. Vaidlust pole ka selles, et enne selle arve esitamist ei ole kaebuse esitajale akende eest mingit tasu makstud. Arvelduste ülevaatest ja kassa sissetuleku orderitest (I kd tl 293-297) ilmneb, et esimese makse akende eest on J. V. sularahas teinud 06.07.
  9. Kauba soetamise seotus maksumaksja ettevõtlusega ei eelda tingimata, et kauba ettevõtluses kasutamine, sh edasimüük, toimuks kohe peale kauba soetamist. Kuid olukorras, kus juba akende soetamisel oli selge, et need lähevad J. V. tarbeks, puudub mõistlik ja usutav selgitus, miks esitas vastustaja akende väidetava edasimüügi kavatsusega soetamise korral arve akende eest J. 9
(13)3-07-1979 V.le ja nõudis nende eest tasumist rohkem kui kahe aasta möödudes akende soetamisest. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et J. V. ja T. M. seletused arve esitamise viibimisest põhjusel, et aknad tellinud J. V.l ei olnud raha nende eest koheselt tasumiseks ning neid ei olnud ehitusel kohe vaja, samuti ei olnud teada, milliseks kujuneb lõplik ostuhind, kuhu peaks lisanduma tasu laoruumide kasutamise eest, ei ole veenvad. Kui akende kaebuse esitaja kaudu soetamise põhjuseks oli J. V. vajadus osta aknad järelmaksuga, nagu seletab ta tunnistajana (I kd tl 323), siis pole selge, miks ei nõudnud kaebuse esitaja akende ositi tasumise alustamist varem. J. V. seletus „enne tellimust ei olnud rahaline seis teada, kuna ei osanud kulusid ette näha“ (samas) viitab pigem sellele, et akende tellimise ajal ei saanud kindlust olla selles, et tellija kaebajale nende eest maksta kavatseb. Samuti pole ühtki kirjalikku dokumenti selle kohta, et J. V. ja kaebuse esitaja oleksid kokku leppinud akende hoiukulude tasumises. Tunnistaja J. V. kohtus antud ütlust, et kuna laopinda hoiti kinni, suurendati akende edasimüügi hinda 65 000 kroonilt 70 000 kroonini, ei kinnita ükski dokumentaalne tõend. 21.05.2007 arvel näidatud müügihind on 57 377,50 krooni, mitte 70 000 krooni. Kui 21.05.2007 arve tasumine pidi toimuma pikema perioodi vältel, nagu näitavad kaebuse esitaja andmed arve tasumise kohta, siis pole selge, miks ei oleks võinud see arve hõlmata lõplikku müügihinda, sh hoiutasu ning tasu nende kahe akna eest, mida arve ei hõlma, kuid mida oli ostjal tema tunnistajana antud ütluste kohaselt kindlasti kavatsus majaehitusel kasutada – vt. J. V. ütlused, et ta soovib need aknad paigaldada suvel 2008 (I kd tl 323). Kohus on tunnistaja seletusi akende hoiutasu suuliste kokkulepete kohta pidanud usutavaks põhjusel, et kaebuse esitaja, M. N. ja J. V. on tuttavad. Vaidlust ei ole tõepoolest selles, et akende ostja J. V. kasutas neid elamu tarbeks, mis asub kinnistul, mille omanik on kaebuse esitaja töödejuhataja ja J. V. elukaaslane M. N.. Kuid selline M. N. seos kaebuse esitaja ning akende ostuga näitab sama hästi seda, et kaebuse esitajal võis olla soov võõrandada aknad M. N. tarbeks tasuta, nt erisoodustusena. Töötaja, mitte tööandja (ettevõtja) huvides tehtud kulutus saab olla ettevõtlusega seotud üksnes siis, kui erisoodustuselt on tasutud tulumaks (vt Riigikohtu 19.06.2002 otsus nr 3-3-1-26-02 p 21). Maksuotsusest nähtuvalt on kaebuse esitaja tavapärane käitumine juhul, kui raamatupidamises ehitusobjektide kuludesse ebaõigesti kantud materjalid jm kaup on tegelikult soetatud edasimüümiseks eraisikutele, viimased sularahas summad kaebuse esitajale tasunud, olgugi käibemaksuta (vt maksuotsuse lk 16-17, sh seal viidatud juhatuse liikme T. J. seletus), käesoleval juhul aga kauba eest tasumist selle soetamisel ei toimunud. Akende ebaõige kajastamine kaebuse esitaja ehitusobjekti kuludes pidi kohtu arvates toimuma teadlikult. T. M. kohtuistungil antud seletus (I kd tl 325), et tegemist oli eksimusega, kuna „aknaid liigub palju ja objekte on palju“, on üldsõnaline ja ebaveenev. Vaidlus puudub selles, et neid aknaid ei soetatud mõne kaebuse esitaja ehitusobjekti tarbeks. Seega ei ole akende kajastamine Pärnumaa Päästeteenistuse Pärnu depoohoone juurdeehituse objektil seletatav kaebuse esitaja erinevatel objektidel kasutatavate materjalide segiminekuga, millele T. M. viitas. Selline teadlik akende ettevõtluses kasutamise ebaõige kajastamine viitab soovile varjata kauba kasutamise tegelikke asjaolusid, mis on kaebuse esitajale maksunduslikult ebasoodsamad. Vastuseks kaebuse esitaja viitega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-55-03 korduvalt rõhutatud seisukohale, et puudus raamatupidamisarvestuses ei ole maksu määramise aluseks, märgib ringkonnakohus, et raamatupidamiskanne võib olla üheks tõendiks selle kohta, milline oli maksumaksja tahe tehingu tegemisel (vt Riigikohtu 07.02.2000 otsuse nr 3-3-1-50-99 p 5). Tähelepanu väärib ka asjaolu, et väited akende soetamiseks edasimüügi otstarbel esitas ning arve edasimüügi kohta akende saajale esitas kaebuse esitaja alles seejärel, kui maksuhaldur oli kontrolli käigus avastanud, et kaebuse esitaja oli raamatupidamises aknad Pärnumaa Päästeteenistuse Pärnu depoohoone juurdeehituse objektil kajastanud ebaõigesti. See viitab sellele, et arve esitati üksnes täiendava tulumaksu määramise vältimise eesmärgil. 10
(13)3-07-1979 Seetõttu ei veena halduskohtu põhjendused, et asjas pole esitatud tõendeid, et vaidlusalused aknad mõõtmetelt ja värvilahenduselt ei sobi J. V. ehitisele, J. V. on kaebuse esitajale tema töötaja kaudu tuttav ning J. V. on asunud tasuma akende eest esitatud arvet, selles, et aknad soetas kaebuse esitaja müügi otstarbel. Eeltoodud põhjendustel oli halduskohtu poolt maksuotsuse tühistamine AS Itiplast arvete alusel määratud tulumaksu osas ebaõige.
  1. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu tõendi, millel on asja lahendamisel tähtsust. Eeltoodud põhjendustest nähtuvalt ei oma apellatsioonkaebusele lisatud täiendavad tõendid asja lahendamisel tähtsust. Asjaolu, et kaebuse esitaja ehitusobjektide kulude arvestuses ebaõigesti kajastatud ja eraisikutele üleantud kauba eest on kaebuse esitaja reeglina võtnud viimastelt tasu, ei ole vaidluse all. Maksuhaldurile AS-st Itiplast saadetud e-kirjast eraldi võetuna ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kas J. V.l oleks olnud võimalik AS-st Itiplast aknaid osta järelmaksuga või mitte. Seepärast tagastab ringkonnakohus tõendid apellandile. II
  2. Kaebuse esitaja väljamakse AS-lt Rautakesko soetatud klaasvilla ja kipsplaatide eest 14.09.2006 arve nr 60795876 alusel summas 19 511,9 krooni maksustati TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel kui kulu või väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks ning käibemaksuga arvel näidatud käibemaksu võrra kaebuse esitaja deklareeritud sisendkäibemaksu vähendamise kaudu, kuna arve alusel soetatud ehitusmaterjale ei ole kasutatud kaebuse esitaja ettevõtluse tarbeks (

§ 29lg 1).

  1. Juunis 2007 koostas kaebuse esitaja enda töötaja J. A. arve-saatelehe nr 70131 (I kd tl 118), kuupäevastatud 30.09.2006 AS-st Rautakesko 60795876 arve alusel ostetud kauba edasimüügi kohta samas summas (19 511,9 krooni). Asjas on esitatud ka 28.05.2007 kassa sissetuleku order nr 95 J. A.e poolt viidatud summa tasumise kohta. Vaidlus puudub selles, et eelviidatud arve alusel AS-st Rautakesko soetatud kaubad kaebuse esitaja J. A. arve esitamise ajal tegelikult eraisikule edasi müüs. J. A.e 31.07.2007 selgituse (I kd tl 104-105) kohaselt pöördus tema poole
  2. a alguses M. K. sooviga osta isiklikuks otstarbeks klaasvilla ja ehitusmaterjali läbi OÜ Tafrix. Ostu sooritas M. K. ise AS-st Rautakesko, pärast saatis ta J. A. kauba arve ja kandis üle ostetud kauba ilma käibemaksuta summa, J. A. viis arve ja sularaha OÜ Tafrix kontorisse ja ütles, et need materjalid läksid tema majale. Kui maksuhaldur tuli OÜ-d Tafrix kontrollima, kandis J. A. M. K. viimase poolt makstud summa tagasi ja M. K. andis J. A. „sularahas ostetud kauba kogu maksumuse koos käibemaksuga“. Seega, sõltumata sellest, kas kaebuse esitaja edasimüüdud kauba ostjaks pidada J. A.t või M. K.e, kauba tasu eest võõrandamine kaebuse esitaja poolt toimus. Tulumaksu määramine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et eeltoodud asjaoludest nähtuvalt kaebuse esitaja arve tasumise näol tegelikult kulutust ei teinud – arve AS-le Rautakesko tasus kaebuse esitaja asemel M. K.. Ettevõtlusega mitteseotud väljamakse maksustamine tulumaksuga eeldab seda, et äriühing vähendab oma tekkinud või tekkivat kasumit kulutuste võrra (või soetab vara), mis ei ole selle kasumi teenimisega seotud.
  3. Maksuotsusest (lk 17) nähtuvalt on kaebuse esitaja kontrollitaval perioodil oma raamatupidamise arvestuses ehitusobjektide kuludes ebaõigesti kajastanud palju kaupu, mis tegelikult müüdi
  4. ja
  5. a edasi eraisikutele, kellele kaebuse esitaja
  6. a juunis koostas ja väljastas müügiarved. Samuti tegi kaebuse esitaja sellekohased parandused kauba tegeliku edasimüügi 11

(13)3-07-1979 perioodi
  1. ja
  2. a erinevate kuude käibedeklaratsioonides, deklareerides seega nende maksustamisperioodide osas täiendavalt maksustatavat käivet ning tasudes täiendavalt käibemaksu. Seepärast ei vähendanud maksuhaldur nende maksustamisperioodide osas kaebuse esitaja poolt eelnimetatud kaupade soetamise arvete alusel deklareeritud sisendkäibemaksu ega määranud maksuotsusega juurde täiendavalt käibemaksu, välja arvatud üksnes J. A. koostatud arve nr 70131 osas. Kohtuistungi protokollis avaldatud seisukoha järgi talitas maksuhaldur nõnda üksnes põhjusel, et arvel pole näidatud kauba tegelikku saajat, kelleks oli J. A.e asemel M. K.. Apellatsioonkaebuses toob maksuhaldur täiendavate põhjustena esile asjaolu, et kaebuse esitaja märkis arve väljastamise ajal kauba tegeliku saaja ebaõigesti, samuti on arve dateeritud varasema kuupäevaga kui arve esitamise aeg.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

§ 37

lg-st 3 (halduskohus on ekslikult viidanud sama paragrahvi lg-le 1) tulenevalt, mille kohaselt ei pea selle paragrahvi nõuetele vastavat arvet väljastama kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel füüsilisele isikule isiklikuks otstarbeks, ei ole oluline, kas arvel nr 70131 oli kauba saajana näidatud M. K. või J. A.. Olukorras, kus maksuhaldur kaebuse esitaja poolt arvel näidatud kauba edasimüüki füüsilisele isikule viimase isiklikuks otstarbeks kahtluse alla ei sea, on asjakohatu arutleda, kas arvel on vastavuses

§ 37lg 7 p-ga 3 märgitud kauba õige saaja.

Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu arutleda ka selle üle, kas kaebuse esitaja pidi teadma, kas kauba saaja on M. K. või J. A.. Apellant ei ole näidanud, kuidas need asjaolud, nagu ka see, et arvel nr 70131 on selle väljastamise päeva asemel märgitud päev, mil arve tuli väljastada, mõjutavad kaebuse esitaja õigust arvata maksustatavast käibest maha AS Rautakesko arvel nr 60795876 näidatud sisendkäibemaks. Kui kauba edasimüügiarve nr 70131 kinnitab kauba soetamise arvel nr 60795876 näidatud kauba kasutamist maksustatava käibe tarbeks, on arvel nr 60795876 näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse seisukohalt oluline, kas arvel nr 60795876 on selliseid puudusi, mis seavad kahtluse alla sellel arvel näidatud kauba soetamise registreeritud käibemaksukohustuslaselt. III

  1. Eelviidatud põhjustel tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, millega halduskohus tühistas maksuotsuse AS Itiplast 16.03.2005 ja 11.04.2005 26 PVC müügiarvetega seoses määratud tulumaksuga. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse sellega osaliselt.
  2. HKMS § 93 lg 4 alusel tuleb muuta ka halduskohtu otsuses märgitud kohtukulude jaotust. Maksuotsus vaidlustati summas 145 914 krooni. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse kaebus 8 804 krooni ehk 6 % ulatuses. Halduskohtu otsuse põhjendustest võib aru saada, et kohus on kaebuse esitaja taotletud esindajatasust 76 853,39 krooni lugenud vajalikeks ja põhjendatud kuludeks HKMS § 92 lg 2 mõttes 38 000 krooni, millele lisandub käibemaks, kokku 44 840 krooni. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Kaebuse rahuldatud osa arvestades kuulub sellest väljamõistmisele 2690,4 krooni. Kaebuse esitaja tasutud riigilõivust 4 377,42 krooni kuulub väljamõistmisele 262,5 krooni.
  3. Apellatsioonimenetluses taotles kaebuse esitaja esindajatasu väljamõistmist summas 20 681,47 krooni. Kulude kandmist tuleb advokaadibüroo arve ning pangaväljavõttega pidada tõendatuks. Ringkonnakohtu arvates on apellatsiooniastme vaidluse mahtu ja keerukusastet arvestades põhjendatud ja vajalik esindajatasu 8 000 krooni. Apellatsioonkaebuses vaidlustas maksuhaldur kohtuotsust 28 872 krooni ulatuses. Apellatsioonkaebus rahuldati 20 068 krooni ulatuses, mis moodustab vaidlustatud summast 70 %. Sellest tulenevalt on kaebuse esitajal õigus taotleda apellandilt enda kulude hüvitamist 30 % ulatuses, mis apellandi põhjendatud ja vajalikust esindajatasust moodustab 2 400 krooni. 12

(13)3-07-1979 Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.