Obsah (8)

§ 1043§ 1045§ 130§ 127§ 128§ 139§ 136§ 6

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 15.05.2009, Tallin

RS) § 22 lg 1 järgi nii võlaõigusseaduses (

) sätestatut kui ka tsiviilkoodeksi (TsK) kahju tekitamist reguleerivaid sätteid (kahju põhjustanud tegu, sündmuse aeg). TsK § 448 lg 1 alusel tuli kahju tekitajal hüvitada teisele isikule tekitatud kahju, v a kui ta tõendas, et ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 1043

järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustusega. 19. Hagejaga lõpetati tööleping 06.02.2007 seoses sellega, et tervis ei võimaldanud tal tööd kostja juures jätkata. Tööturuameti õiendist nähtub, et hageja võeti tööotsijana arvele 01.10.2007 ja vastavalt esitatud töökoha õiendile töötab hageja alates 17.03.2008 XXXXXXXXXXX P. ning saab kuus 2200 krooni palka. Hageja palk oli septembrikuus 2006, s o siis, kui ta töötas terve kuu kostja juures, 7300 krooni, milles vaidlus puudus. Kuna kostja lõpetas hagejaga töölepingu sellepärast, et hageja ei saanud tervise tõttu kostja juures tööd jätkata, siis võrreldes tema saadud palka kostja juures ja käesoleval ajal teenitavat palka, on tõendatud, et hageja on kaotanud oma senise sissetuleku, sest tema sissetulek on väiksem, kui kostja juures. Kostja ei ole ümber lükanud asjaolu, et hageja varanduslik olukord on muutunud pärast töösuhte lõppemist kostjaga. Hageja on tõendanud ka kohtule esitatud apteekide kviitungite ja AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla arvetega asjaolu, et ta on teinud lisakulutusi ravile ja massaažile. Seega on kahjuna vaadeldavad lisaks kaotatud sissetulekule ka kulud ravimitele ja muudele tervishoiuteenustele. Eeltoodu alusel on hagejal tekkinud seoses tervisekahjustusega (kutsehaigusega) sissetuleku vähenemine ning täiendavalt kulud, mis on tervisekahjustusest tingitud varaline kahju ja mille ulatust reguleerivad

§ 130

lg 1 ja § 128 lg 1 ning 2, kuna tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimine leidis aset pärast 01.07.

2. Varaline kahju on see osa sissetulekust, mis kannatanul jääb saamata seoses tervisekahjustusega.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg 1 ja 2 ning § 130 lg 1 kohaselt moodustab tervise kahjustamise korral kahju tervisekahjustamisest tekkinud kulud, sh vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest tekkinud ja edasise majandusliku võimaluse halvenemisest tekkinud kahju. Kuna hagejal on tekkinud seoses temal esineva kutsehaigusega ja sellest tuleneva töövõimekaotusega 30% ulatuses tervisekahju, siis on vaadeldav sissetuleku kaotusest tekkinud varaline kahju proportsioonis tema töövõime kaotusega, st 30% ulatuses 7 kooskõlas

§ 130

lg-ga 1 ning lisaks on kahjuks tervisekahjustusega seotud ja kantud ülalmainitud muud kulud.

1. Töölepinguseaduse (TLS) § 49 p 4 järgi kohustub tööandja kindlustama ohutud töötingimused. TTOS § 2 sätestab, et töötervishoiuna mõistetakse töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist ning lg 2 alusel mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata. Sama seaduse § 9 lg 1 sätestab, et füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. TTOS § 12 lg 1 järgi peab tööandja tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. TTOS § 13 lg 1 p 1-4, 6-6.1 alusel kohustub tööandja viima läbi töökohas töökeskkonna sisekontrolli, analüüsima selle tulemusi, korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja ohutegurid ja nende mõju töötajate tervisele, koostama tegevuskava ohutegurite mõju vähendamiseks töötajate tervisele, rakendama abinõusid seaduse §-des 6-9 nimetatud ohutegurite mõju vähendamiseks töötajate tervisekahju vähendamiseks, teavitama töötajaid riskianalüüsi tulemustest (redaktsioonid 1999 ja 01.07.2003). VV määruse nr 214 22.07.1994 § 4 alusel kuuluvad nende tööde hulka, kus tuleb läbi viia töötajate perioodiline tervisekontroll, tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega - peamiselt kämbla ja õlavarrelihaste pingutusega. Kutsehaiguse uurimiskokkuvõttest nähtub, et hageja pidi töötama vahetult ohutegurite III riskitaseme tingimustes, kastide kokkupanekul isegi IV riskitasemel. Veel nähtub kokkuvõttest, et III riskitaseme puhul on ohutegur arvestatav ja võib põhjustada terviskahjustuse ning tuleb tarvitusele võtta vajalikud meetmed, IV puhul aga ei tohi töökohal tegevust alustada enne, kui ohtu on vähendatud vastavate meetmetega, kaitsevahenditega. Kutsehaiguse põhjustasid füsioloogilised ohutegurid: sundasendid, korduvad ühetaolised liigutused, põhiline koormus langes kätele, hoolimata erinevatest tööoperatsioonidest ja et see viis kutsehaiguse tekkimiseni.
2. Tunnistaja T. H., kes töötas hagejaga koos kuni 03.06.1998, ütluste kohaselt töötas hageja kõige rohkem pesumasina peal, lisaks ladus pudeleid kastidesse. Tema ütluste järgi tuli terve päev, 8 h, töötada kätega. Töötajatel kontrolliti kopse, samuti käisid töötajad mammoloogi juures, kuid lihaseid ega käsi ei kontrollitud. Tunnistaja ütles, et neile õpetati, kuidas tuli masinatel töötada, kuid seda, millised haigused võivad seoses tööga tekkida, tööandja ei rääkinud. Tunnistaja J. V. ütles, et kogu aeg käis tööohutusalane juhendamine, iga kvartal tuli töötajaid instrueerida, kuidas masinatega töötada. Töötajad, sh hageja, käisid tööandja tuusikutega sanatooriumides, lisaks oli töökohas olemas velskripunkt. Esimesed tervisekontrollid toimusid 1992, 1993, edasi kontrolliti 2 aasta tagant tervist: kopse, vererõhku, nägemist, käidi ka kutsehaiguste kliinikus Hiiul. Nõukogude ajal 1980-1988 tehti 10 minutit iga päev tervisevõimlemist, võimles ka hageja, kohapeal käis töötingimusi kontrollimas sanitaar-epidemioloogia jaam. Tunnistaja K. A., kes töötas AS-s Liviko alates 1988, ütles, et hageja tegi erinevaid töid: töötas villimismasinal, etiketimasinal, pesumasinal, tegi pappkaste. Tunnistaja on teinud samu töid, töö oli mitmekesine, tuli teha erinevaid liigutusi, teatud töö juures nagu prakeerimine tuli lihtsalt tööportsessi jälgida ning üldiselt oli töö organiseeritud nii, et töötajad vahetasid omavahel tööoperatsioone, kusjuures vahepeal olid puhkepausid. Tunnistaja ütles, et pudelite ladumine pappalustele toimus käsitsi, teatud aja tagant mindi teisele poole masinat pudeleid 8 alustele laduma. Olenevalt asjaoludest, võidi poole tunni jooksul panna kastidesse ca 3000 pudelit, siis oli puhkus ja olenes pudeli suurusest, muudeti liini kiirust, suurema pudeli puhul oli kiirus väiksem. Hageja töötas plastpudelitega, töös olid vaheajad ja see oli juba nii nõukogude ajal. Tööandja juures mõõdeti valgust, müra, kontrolliti südant, silmi, kopse, võeti verd. OÜ-s Medicover käisid nad ca 7 aastat tagasi, pärast seda käib tervisekontroll kahe aasta tagant. Tunnistaja M. M., kes töötab kostja juures 1972.aastast, ütles, et hageja töötas kõige pikemat aega pesumasina peal, siis villimisja korkimismasina peal, oli prakeerija ja dekoorija, pudeli laduja, toodangu laduja, pudeliladuja oli ta 1,5 aastat.
3. Hinnates tunnistajate ütlusi omavahel, oli küll hageja töö vahelduv: ta tegi tööd prakeerijana, pudeliladujana, sh täispudeliladujana, tegi pappkaste, töötas pesumasinal, oli osaliselt seotud jälgimisega, eriti töötades prakeerijana, ent sisuliselt oli tema töö seotud kätega ja kordusid samad liigutused, sundasendid. Hinnates esitatud uurimiskokkuvõtet, on hageja tõendanud, et tema töö oli seotud riskiga ja selle töötingimuse kui riski negatiivset mõju tema tervisele.
4. Tunnistajate ütlustest nähtub, et kostja teostas töötajate tervise kontrolli, kuid põhiliselt kontrolliti töötajate silmi, veresoonkonda, kopse, kuid seda, et oleks kontrollitud hageja lihaste ja liigeste olukorda, ei nähtu. Kostja on tõendanud, et ta on taganud hagejale tervisekontrolli, ent ei ole tõendanud, et oleks kontrollitud töötingimuste mõju hageja tervisele eriti osas, mis seondub hageja kutsehaigusega, s o sundasendite, korduvate liigutuste mõju tema lihaskonnale ja liigestel, eriti kätele. OÜ Medicover riskianalüüsist nähtub, et füsioloogilisi ohutegureid uuriti alles 2001 novembris ja selle uuringu järgi oli pudeliasetaja, karpide panija töö III riskiastmega, mis tõendab küll kostjapoolselt hoolt nende mõjurite kindlakstegemisel, küll aga ei tõenda, et kostja oleks kontrollinud seda, kas nendel mõjuritel oli ka negatiivne tagajärg hageja tervisele.
5. Kohtule esitati ohutustehnika instruktsioon nr 1, selle uuendatud versioon, töökaitsejuhendi väljavõte instruktsioonide tutvustamise raamatust, töökaitsejuhendid nr 69, 62, 61, 60, 57, 37, 21, 20, 19a, 2 ja 1, väljavõtted vastavast raamatutest, kuhu hageja on andnud allkirjad nendega tutvumise kohta, kuid kõigist nendest juhenditest nähtub, et kostja poolt on läbiviidud vaid töökaitsealane juhendamine masinatega töötamiseks ja eelkõige käitumiseks traumade korral. Seda kinnitas ka tunnistaja J. V. oma ütlustega. Nimelt ütles J. V., et selline instruktaaž viidi läbi kvartaalselt. Mingeid tõendeid aga selle kohta, et instruktaaž oleks olnud tööga seoses olevate sundasendite osas ning nende mõju vältimiseks/vähendamiseks tervisele, ei ole kostja esitanud. Eeltoodust järeldub, et kostja on küll korra, s o 2001, kontrollinud TTOS § 9 järgi töökeskkonna riskitegureid, antud juhul siis hageja tervisele mõju avaldavaid riskitegureid § 13 lg 1 p-de 1-4 järgi, kuid see ei tähenda, et ta oleks tõendanud, et ta oleks täitnud oma kohustust tagada füsioloogiliste mõjurite vältimist/vähendamist töötajate, antud juhul hageja tervisele, sh seda, et kostja oleks rakendanud TTOS § 13 lg 1 p-des 6 ja 6.1 ning VV 22.07.1992 määruse nr 214 § 4 alusel vajalikke meetmeid nende mõjurite vähendamiseks. Kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks kontrollinud ohutegurite mõju hageja tervisele. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks täitnud NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirjast nr 555 tulenenud nõudeid (kehtisid Eestis kuni 31.05.2000), mille kohaselt pidi tööandja tagama hagejale, kuna tema töö oli seotud lokaalse lihaspingega, eriti randme ja õlavarrelihaste pingega, perioodilise arstliku kontrolli vähemalt 1 kord 2 aasta jooksu 4 arsti osavõtul (terapeut, neuroloog, kirurg, günekoloog). Esitatud OÜ Medicover tervisetõend 13.10.2001 kinnitab hageja lubatavust töötada toiduainete tööstuses, kuna temal ei esinenud rindkere elundites patoloogilisi leide ning puudusid ka patogeensed mikroobid, kuid ei kinnita seda, et 9 hagejal oleks kontrollitud käte ja õlavarrelihaste seisundit. Tervisekontrolli otsusest 09.09.2005 nähtub, et hageja võib töötada toiduainete liinioperaatorina ning samas kontrolliti müra, tolmu, tuuletõmbuse ja liimiaurude mõju tervisele, mitte aga sundasendite mõju hageja kätele. Kostja koostas tegevuskava mõjurite vähendamiseks alles 2006 mais koos riskianalüüsiga. 07.02.2006 tervisekontrolli otsuses on märgitud, et hageja peab tegelema tervisevõimlemisega ja kandma randmekaitseid ja tugisidet, soovitatud on massaaži, ent mainitud otsus ja tegevuskava on tehtud alles siis, kui hagejal oli kutsehaigus sisuliselt välja kujunenud, sest haigus tuvastati 2006 detsembris.
6. Seega ei ole kostja oma seadusest tulenevat kohustust - selgitada välja, kuidas ohutegur on mõjunud hageja tervisele, täitnud ega võtnud tarvitusele meetmeid nende mõjurite vähendamiseks hageja tervisele ja tervisekahju tekkimisele ning on rikkunud TTOS § 12 lg-t 1 ja § 13 lg 1 p-e 2, 3, 4, 6 ning 6.1 ja VV määruse nr 214 §-st 4 tulenevaid ning ülalviidatud NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirjast nr 555 tulenevaid nõudeid. Eeltoodu tõttu on olnud kostjapoolne kohustuse rikkumine jätkuv (rikkumine leidis aset enne

-i jõustumist ja jätkub pärast seda) ja on kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 448 lg 1 alusel õigusvastane. Kuna ohuteguril oli mõju hageja tervisele, põhjustades talle tervisekahju, on kohustuse rikkumine alates 01.07.2002 kehtiva

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 2 alusel õigusvastane.

2007 töökeskkonna sisekontrolli korraldamise käskkiri on koostatud juunis 2007, s o pärast hageja töölt lahkumist ning seega ei ole nimetatud tõendil vaidluse lahendamisel tähendust. 27. Kuna ohuteguril oli tervistkahjustav mõju hagejale ja põhjustas talle terviskahjustuse kutsehaiguse näol, siis on kostja õigusvastasel teol otsene põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjuga TsK § 448 lg 1 ja

§ 1043järgi ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole tekkinud kahjus süüdi.

2001 AS-i Medicover poolt läbiviidud riskianalüüs ja alles 2006 tehtud tegevuskava riskide vähendamiseks ei välista kuidagi kostja süüd hagejale tekkinud kutsehaiguses, sest kostja ei ole tõendanud, et ta oleks korraldanud hagejale vastava-alase tervisekontrolli ja vastavate meetmete tarvitusele võtmise vältimaks tervisekahju tekkimist kutsehaiguse näol. Eeltoodu alusel on kostja vastutav hagejal tekkinud tervisekahjustuse tekkimises. Mis puutub hageja väitesse, et kostja ei ole korraldanud VV määruse nr 324 20.10.1993 järgi piisavat koolitust töötervise ja tööohtude alal, siis tunnistaja J. V.i ütlustega ja ülalmainitud instruktsioonide ja juhenditega on kostja tõendanud, et töökaitsealane koolitus on läbi viidud, tööohutusjuhenditega on hagejat tutvustatud. Seega ei ole sellist kohustust kostja rikkunud. 28. Pooltel puudus vaidlus tegelikult kahju ulatuse üle. Küll aga peab kohus

§ 127

ja

§ 130

lg 1 alusel arvestama hüvitamisele kuuluva kahju määramisel seda, kui suur on hageja töövõime kaotus.

§ 127

järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 130

lg 1 alusel on tervisekahjustuse puhul varaliseks kahjuks terviskahjustusest tekkinud kulud, osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju. Vaidlus puudub selles, et hageja töövõime kaotus on 30%. Seega saab kahju olla

§ 130

lg 1 järgi 30% ulatuses kaotatud sissetulekust, sh tuleb arvestada asjaolu, et alates 17.03.2008 on hageja keskmine sissetulek 2200 krooni kuus. 29. Kahju arvestamise aluseks olevat perioodi ei ole kostja vaidlustanud. Vaidlus puudus selles, et keskmine liinioperaatori palk oli alates 01.02.2007 8640 krooni, alates 01.01.2008 kuni 16.03.2008 9936 krooni kuus. Seega on hageja poolt saamata jäänud 10 töötasu arvates perioodil 01.02.2007 kuni 31.12.2007 kokku 95 040 krooni, millest 30%

§ 130lg 1 mõtte kohaselt on kaotatud osaline tasu, so 28 512 krooni.

Perioodil 01.01.2008 kuni 16.03.2008 on saamata jäänud tasu 24 699,60 krooni (jaanuar, veebruar kokku 19 872 krooni ja märtsi 10 päeva tasu vastavalt 4728.60 krooni) ja 30% sellest on vastavalt 7380.20 krooni.

1. Alates 17.03.2008 läks hageja tööle ja saab palka 2200 krooni kuus. Kuna liinioperaatori palk on jätkuvalt 2008.aastal keskmiselt 9936 krooni kuus, siis arvestades maha saadava palga 2200 krooni kuus, on saamata jäänud töötasu arvestus alates 17.03.2008 järgmine: alates 17.03.2008-31.03.2008 on 4052.20 krooni (7736 : 21 * 11), millest 30% on 1215.70 krooni, edaspidi arvates 01.04.2008 - 30.11.2008 on saamata jäänud töötasu vastavalt 8 * 7736 = 61 888 krooni, millest 30% on 18 566.40 krooni. Alates 01.12.2008 on igakuine hüvitis seega 7736 kroonist 30%, mis on vastavalt 2320.80 krooni.
2. Seega on kokku hageja poolt saamata jäänud töötasu ehk varaline kahju kuni 30.11.2008 seisuga ühekordses summas vastavalt 28 512+7380.20+1215.70+18 566.40 = 55 674.30 krooni. Igakuise hüvitise suurus oleks alates 01.12.2008 vastavalt 2320.80 krooni.
3. Kostja ei ole vaidlustanud lisakulutuste suurust, so kulusid, mille hageja on teinud ravimitele ja tervise taastamisele kokku summas 6359.60 krooni, mis on hageja kahju

§ 130lg 1 ja § 128 lg 2 tähenduses.

1. Kostja väitis, et hageja ei ole teavitanud teda temal esinenud tervisehäiretest. Nimetatu nähtub ka tunnistaja M. M.i ütlustest. Tunnistaja kinnitas, et hageja ei ole talle kui vahetule ülemusele teada andnud oma terviseprobleemidest. Seda, et hageja ei saa enam seoses temal esinenud tervisekahjustusega sama tööd jätkata, sai teada alles siis, kui selgus kutsehaigus
2. Hageja ei ole neid väiteid ümber lükanud. Hageja selgitused ei ole tõendiks. Hageja tervisekaardist nähtub, et talle tehti juba 2001 parema käe karpaalkanali operatsioon ja 10 aastat varem tehti talle karpaalkanalisse hormoonsüste, seega olid hagejale teada temal esinevad tervisehäired seonduvalt kätega juba 2001, kuid mingeid tõendeid selle kohta, et ta tööandjat oleks teavitanud, et tal on tervisehäired, mille tõttu võib tal olla kätega töö raskendatud, ei ole hageja esitanud. Olgugi, et hageja märkis, et kostja jättis täitmata oma töötajatele informatsiooni andmise kohustuse TTOS § 13 lg 1 p 6 järgi sellest, milline on ohuteguri mõju hageja tervisele, ei saa sellise kohustuse täitmata jätmine olla aga aluseks sellele, et hagejal kui töötajal ei oleks olnud kohustust omapoolselt ka kostjat informeerida töötingimuste ja ohutegurite mõjust tema tervisele. 34.

§ 139

lg 3 alusel võib tervisekahjustuse korral kahju hüvitist kohus vähendada, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. TTOS § 14 lg 5 p 4 sätestab, et kui töö on kahjulik töötaja tervisele, siis on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö tegemine ja p 5 alusel nõuda enda üleviimist sobivale tööle või töötingimuste kergendamist. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud endast oleneva vältimaks talle terviskahjustuse tekkimist või selle kahjustava tegevuse lõpetamist ja kasutanud selleks talle tulenevaid õigusi pärast seda, kui talle tehti 2001 parema käe karpaalkanali operatsioon. Hageja on oma teavitamiskohustuse täitmata jätmisega ja oma seadusest tuleneva õiguse realiseerimata jätmisega osaliselt ise põhjustanud endale tervisekahju, mis on vaadeldav kohtu arvates raske hooletusena

§ 139

lg 3 ja § 104 lg 4 järgi, mis on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 462 lg 1 järgi vaadeldav kannatanu raske ettevaatamatusena kahju tekkimisel, sest teades enda tervisekahjustumisest, selle sama terviskahjustusega sama töö jätkamine samades tingimustes soodustas kutsehaiguse tekkimist. Kostja väited sellest, et tema pole süüdi 11 hagejal kahju tekkimises, on vaid osaliselt tõendatud ja seda eelkõige seeläbi, et selle kahju tekkimises on osaliselt süüdi ka hageja ise. Kohtu arvetes on võimalik hinnata hageja süüastet 25% ulatuses, mille ulatuses tuleb ka väljamõistetavat hüvitist ja muude kulutuste hüvitist vähendada. 35.

§ 136

lg 1 ja 2 alusel mõistab kohus välja hüvitise kaotatud sissetuleku eest ühekordse summana ja alates otsuse tegemise kuupäevast, so 01.12.2008 igakuise hüvitisena 1740.60 krooni, st 75% 2320.80 kroonist ning kulutuste eest hüvitise ühekordse summana 41 755.70 krooni, st 75% 55 674.30 kroonist. Muude kulutuste katteks tuleb kostjalt välja mõista 4769.70 krooni, st 75% 6359.60 kroonist. Apellatsioonkaebus 36. AS Liviko palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivse nõudena vähendada AS-lt Liviko väljamõistetava kahju suurust ja määrata AS-i Liviko vastutuse ulatuseks kuni 25% kogu hagejale põhjustatud kahju ulatusest ning jätta kohtukulud vastustaja kanda. 37.

§ 1043

järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on apellant kohustatud vastustajale kahju hüvitama ainult siis, kui apellandi õigusvastase ja süülise tegevuse tulemusena oleks vastustajale põhjustatud

§ 1045lg 1 p 2 nimetatud tervisekahju.

Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00 on märgitud, et õigusvastase teo ja tervisekahjustuse vahel on põhjuslik seos, kui tööandja tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Seega on tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise vajalikuks tingimuseks põhjuslik seos tekkinud kahju ja kahjutekitanu käitumise vahel. Põhjusliku seosega on tegemist siis, kui kahjutekitanu tegu, millel tema vastutus põhineb, on tervisekahjustuse tekkimisega sellises seoses, et tervisekahjustust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. 38. Maakohus leidis, et kuna on tuvastatud ohuteguri tervistkahjustav mõju hageja tervisele ja see põhjustas talle terviskahjustuse kutsehaiguse näol, siis on kostja õigusvastasel teol otsene põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjuga TsK § 448 lg 1 ja

§ 1043järgi ning kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole tekkinud kahjus süüdi.

Kohus ei ole kaevatavas otsuses üheselt põhjendanud, milles seisneb apellandi õigusvastane tegu, st kohus ei ole selgitanud ega kirjeldanud, millise konkreetse õigusvastase (st õigusaktidega keelatud) teo tagajärjel on vastustajale tervisekahju tekkinud ning kuidas on konkreetne tegu põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega. Maakohtu käsitluse kohaselt oleks iga töötava inimese tööülesanded ja töö iseloom (st tööga seotud pidevad liigutused) õigusvastase iseloomuga. Enamusel tööealistel isikutel korduvad konkreetse töö tegemisel teostatavad liigutused tunnist-tundi ja päevast-päeva ning enamus töötajaid on seotud erinevate sundasenditega, st sellisel juhul oleks enamuse töötajate töö tegemine seotud riskiga, mis võib töötajale põhjustada pidevatest käte liigutamisest või muudest tööga seotud sundasenditest tuleneva kutsehaiguse. Kohus ei ole põhjendanud, miks just vastustaja poolt teostatud konkreetsed liigutused, st vastustaja kätele langenud koormus või vastustaja poolt teostatud tööga kaasnenud sundasendid, olid sedavõrd rasked ja rängad või eriliselt ohtlikud, et sellised liigutused ja tööülesanded saab koheselt klassifitseerida tervise õigusvastaseks kahjustamiseks tööandja poolt.

1. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tunnistajate K. A. ja M. M. ütlused, mille kohaselt oli vastustaja poolt tehtud töö mitmekesine, ülesanded vaheldusid pidevalt, tuli teha erinevaid liigutusi, sh prakeerimisliinil tuli jälgida ainult liini tööd ja vajutada probleemide korral nuppu. Tööde rotatsiooni eesmärk oli eelkõige välistada pidevate monotoonsete 12 sundliigutuste ja sundasendite kasutamine töötajate poolt, et välistada mistahes võimalike terviseprobleemide teke. Tunnistajad rõhutasid, et töö iseloom tsehhi siseselt pidevalt vaheldus, st isikud ei pidanud töötama pidevalt ja kümneid aastaid ühes töölõigus ja ühes asendis. M. M. ütlustest nähtuvalt töötas vastustaja kõige enam korduvaid sundasendeid sisaldavas töölõigus (st pudeliladujana) ainult 1,5 aastat (ehk u 1/30 kogu apellandi juures töötatud ajast). Seega on täielikult põhjendamatu kohtu väide, et vastustaja töö sisaldas sedavõrd suures ulatuses tööd kätega ja sundasendeid, et töö tegemise tulemusena oleks vastustajal saanud tekkida tervisekahjustus, millise tekkimise süü lasub apellandil. Enamus vastustaja poolt teostatud operatsioone ei vajanud erilist füüsilist pingutust, mille tõttu ei saanud vastustaja tööülesanded olla seotud lihaspingega.
2. Tööandja saab vastutada ning vastutab töötajale põhjustatud tervisekahju eest eelkõige ja ainult juhul, kui tööandja õigusvastase tegevuse tulemusena on töötajale tervisekahju tekkinud. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, miks või kuidas on apellandi juures, st tootmisettevõttes töötavate isikute poolt, igapäevaselt nii käte kui ka jalgadega teostatavad operatsioonid ja võimalikud sundasendid õigusvastased ning et just nende tagajärjel ja apellandi süül tekkis vastustajale kahju. Samuti ei tõendatud ega põhjendatud, et töötingimused apellandi juures olid ohtlikud. Kohus on viidanud küll kutsehaiguse uurimiskokkuvõttele, kuid selles ei ole vastustajale ette heidetud töötingimuste ohtlikkust, vaid on juhitud tähelepanu töötajate töötervishoiualasele puudulikule juhendamisele ja väljaõpetamisele. Nimetatud asjaolu aga ei muuda koheselt vastustaja töötingimusi ohtlikeks ning nimetatud asjaolule ei ole viidanud ka uurimiskokkuvõte. Töötervishoiualases juhendamises võis olla mingil perioodil puudujääke, kuid sellekohane asjaolu ei tähenda iseenesest vastustaja tervise õigusvastast kahjustamist, milline tegevus oleks võimalik kvalifitseerida sellise ohutegurina, mille tagajärjel vältimatult vastustajale põhjustati tervisekahju, st kutsehaigus.
3. Briti standardite kohaselt IV riskiastmega tööoludes töötas vastustaja väga harva, ainult juhtudel, kui toimus eksporttellimuste täitmine. Sellistel juhtudel koostati 6-8 inimesest koosnev grupp, kes hoogtöö korras panid kokku eksporttoodangu jaoks vajaminevad kastid, aastas kokku maksimaalselt 20 tööpäeva ulatuses. Grupi suurus oli taotluslikult kujundatud selline, et töötajad saaksid töötada ja puhata vahetuste kaupa, et töötajatele oleks tagatud piisavad võimalused puhkepausideks ja söömiseks. Samuti on isikutele tagatud kõik isikukaitsevahendid. Eeltoodu üle vaidlust ei ole.
4. OÜ Medicover riskianalüüsist nähtuvalt on III riskiastmega ohutegurid keskmise riskiga ohud, st tööandja peab vajadusel planeerima meetmed ohuteguri kõrvaldamiseks, sõltuvalt ohuteguri võimalikust kahjulikkusest, st tagama vajalikud isikukaitsevahendid või tagama töötajatele ohutumad töötingimused. Seega ei tähenda ka III riskiastme ohutegur tingimata, et nimetatud töökoht on tervisele ohtlik või nimetatud riskiastmega töökohal töötamine põhjustab koheselt isikule kutsehaiguse või on eelduseks kutsehaiguse tekkele. Nimetatud III riskiastmega töökohal on tööandja vajadusel kohustatud pöörama teatud teguritele suuremat tähelepanu, et tagada töökoha ohutus ning ergonoomilisus.
5. TLS § 50 p 5 sätestab, et töötaja kohustub teatama tööandjale viivitamatult töötakistustest või nende ohust. Vastustaja on ilmselgelt vastavat kohustust rikkunud, sest terviseprobleemid on samuti käsitletavad töötakistusena ja nende ohuna töötegemisele, millest töötaja on kohustatud tööandjat viivitamatult teavitama. Kohus ei ole neid asjaolusid otsuse tegemisel arvestanud ega põhjendanud, mistõttu on ebaõigesti jätnud materiaalõigusnormi kohaldamata. Kohus on muuhulgas rajanud 13 otsuse asjas esitamata ja kogumata tõenditele, tuvastades ebaõigesti poolte süüastmed, mistõttu on oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg
7. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellandil siiski lasub süü vastustajale tervisekahju põhjustamises ning kutsehaiguse tekkimises, siis märgib apellant, et maakohus on kaevatavas otsuses samuti ebaõigesti hinnanud vastustaja enda käitumise mõju tervisekahju tekkimisel ning sellisel juhul palub apellant suurendada vastustaja süüastet ning oluliselt vähendada apellandilt väljamõistetavat kahjusummat. 45.

§ 139

lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist, lg 3 järgi isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

§ 139

lg-te 1 ja 2 kohaldamisel saab kahjuhüvitist vähendada ka siis, kui kannatanu polnud kahju tekkimises süüdi.

1. Tööandjal puudus igasugune teave ja ülevaade vastustaja terviseprobleemidest, veelgi enam puudus apellandil teave, et vastustajal olid ilmnenud vaevused kätes juba aastal 1991 ning tal oli teostatud esimene karpaalkanali operatsioon juba aastal
2. Seda põhjusel, et vastustaja ei olnud tööandjat oma terviseprobleemidest mitte kunagi teavitanud, mistõttu on vastustaja rikkunud tööandja teavitamiskohustust ning hea usu põhimõtet. Kutsehaiguse diagnoosist nähtuvalt oli kutsehaiguse üheks peamiseks põhjuseks aga just karpaalkanali sündroom, st tervisekahju ja kutsehaigus on vastustajal süvenenud ja välja kujunenud aastal 1991 ilmnenud terviseprobleemide eiramise tulemusena ning kätega töö jätkamisest, olles ise teadlik oma tervise seisundist, sh võimalikest raskematest tagajärgedest. Seega on vastustaja ise oma tegevusega tekitanud endale tervisekahju. sest ei ole tööandjale edastanud oma tervisega seoses olulist informatsiooni.
3. Kui vastustaja oleks edastanud tööandjale juba aastal 1991 informatsiooni oma terviseprobleemide kohta, siis oleks apellant kahtlemata otsinud lahendusi ja täiendavaid võimalusi, kuidas leida vastustajale tööülesandeid, mis tema tervist võimalikult vähe oleksid koormanud. Kuivõrd vastustaja kätes olid esinenud juba pikka aega vaevused, siis aastate jooksul (1991-2006) vastustaja terviseprobleemid süvenesid, kuni avaldusid lõplikult kutsehaigusena. Vaidlust ei ole selles, et kutsehaiguse tekkimist oleks olnud võimalik vältida juhul, kui vastustaja oleks apellanti oma tervislikust seisundist õigeaegselt teavitanud.
4. Riigikohus on leidnud, et

§ 127

lg 4 mõtte kohaselt peavad kohtud teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutama nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Seega peab kohus antud juhul tuvastama, kas vastustajal oleks välja kujunenud sellises ulatuses tervisekahju, kutsehaigus ja osaline töövõime kaotus, kui vastustaja oleks kätega esinenud probleemidest tööandjat koheselt teavitanud ning apellant oleks saanud vastavad meetmed tarvitusele võtta ning suunata vastustaja tööülesannetele, kus vastustaja ei pea rakendama oma käsi. Kohus seda teinud ei ole, mistõttu on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

1. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-53-06 leidnud, et kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut 14 vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju.
2. Tööandja teavitamata jätmisega ning oma vaevustes kätega töö jätkamisega on vastustaja enda raskest hooletusest tulenevalt ise põhjustanud tervisekahju niivõrd ulatusliku suurenemise, mis kujunes lõpuks välja kutsehaiguseks ja töövõimekaotuseks. Sellise vastustaja tegevusetuse tulemusena väljakujunenud kutsehaiguse tekkimise eest apellant ei vastuta. Tegemist on vastustaja väga raske hooletusega ning vastustaja käitumise (tegevusetuse) tõttu on vastustaja süü ulatus tervisekahju põhjustamises ilmselgelt oluliselt kõrgem, kui I astme kohtu poolt hinnatud 25%. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-01 märkinud, et kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis vastavalt TsK § 462 lg-le 1, sõltuvalt kannatanu süü astmest, tuleb hüvitise suurust vähendada või kahju hüvitamisest keelduda.

§ 130

lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline. 51. Vastustaja rikub hea usu põhimõtet ning tema poolt esitatud hagi eesmärk on sisuliselt kahju tekitamine apellandile. Tsiviilõiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ja õiguste teostamine pole lubatud, kui selle eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (TSÜS § 138 lg 1, lg 2 ja

§ 6lg 1).

Seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. 52. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks vastustaja hagi rahuldamata jätmist täies ulatuses, siis tuginedes eeltoodule ja

§ 139

lg l ja 3 sätestatule palub apellant oluliselt vähendada vastustajale makstava kahju suurust selliselt, et vastustaja süüastmeks loetakse vastavalt 75% ja apellandi süüastmeks vastavalt 25% või siis vähendada apellandi süüastet vastavalt kohtu äranägemisele.

1. Maakohus on kaevatavas otsuses ebaõigesti hinnanud vastustaja enda käitumise mõju vastustaja tervisekahju tekkimisel, sest kohtu põhjendused ei tugine ühelgi tõendil. Vastustaja süüastmeks on määratlenud 25%, kuid selline süüaste ei vasta tegelikele asjaoludele ning ei arvesta oluliselt vastustaja käitumise (tegevusetuse) ning otsuste tegelikke mõjusid vastustaja tervisele (jätkata tööd kätega, olles teadlik oma terviseprobleemidest ning nendest tööandjale jätkuvalt mitteteavitamine). Seega on õige kohtulahendi tegemiseks, st apellandi ja vastustaja süüastme täpseks määratlemiseks, vajalik ekspertiisi korraldamine selgitamaks välja vastustajapoolse raske hooletuse ja selle tagajärje täpne ulatus ehk vastustaja täpne süüaste vastustajale endale tervisekahju põhjustamises. Vastustaja osa enesele tervisekahjustuse tekitamisel oli märkimisväärne, mida tuleb igal juhul kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta ning selle võrra apellandilt väljamõistetavat summat vähendada.
2. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes TsMS § 633 lg 6 sätestatule palub apellant läbi viia ekspertiis vastustaja poolse raske hooletuse tagajärgede täpse ulatuse ehk vastustaja täpse süüastme väljaselgitamiseks vastustajale endale tervisekahju põhjustamises. Vastustaja seisukoht
3. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni 15 korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses oli algselt vaidlustatud maakohtu seisukohti nii apellandi õigusvastase käitumise kui vastustaja süüastme suuruse kohta. 27.05.2009 toimunud kohtuistungil loobus apellandi esindaja kaebusest osas, millega oli vaidlustanud apellandi käitumise õigusvastasuse tuvastamise (kaebuse p 1). Seega selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust samuti ei kontrolli. Kontrollitavas osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
5. Apellant on seisukohal, et maakohus on kaevatavas otsuses hinnanud ebaõigesti vastustaja käitumise mõju tervisekahju tekkimisel ja palub suurendada vastustaja süüastet 75%-ni, jättes apellandi süüastmeks vastavalt 25%. Apellant on seisukohal, et olukorras, kus vastustajal olid ilmnenud vaevused kätes juba aastal 1991 ja esimene karpaalkanalite operatsioon oli läbi viidud aastal 2001, kuid ta ei teavitanud tööandjat terviseprobleemidest enne kutsehaiguse diagnoosimist aastal 2006, on tegemist vastustaja väga raske hooletusega ja tema tegevusetuse tõttu tuleb tema süü hinnata ilmselgelt oluliselt kõrgemaks kui maakohtu poolt hinnatud 25%. Kui apellant tööandjana oleks olnud teadlik töötaja terviseprobleemidest, oleks leitud alternatiivseid töövõimalusi, et ennetada probleemide süvenemist ja ilmnenud vaevused oleks olnud võimalik raviga kõrvaldada ning tekkinud terviskahju oleks olnud oluliselt väiksem.
6. Maakohus on kannatanu süü küsimust analüüsinud vaidlustatud otsuse p-des 38 ja 39 ning jõudnud uuritud tõendite alusel seisukohale, et tõendatud on kostja väide selle kohta, et hageja ei teavitanud enne kutsehaiguse diagnoosimist tööandjat temal esinenud terviseprobleemidest (aastal 2001 tehtud parema käe karpaalkanali operatsioonist ja 10 aastat enne seda karpaalkanalisse tehtud hormoonsüstidest) ning et sellist tegevust tuleb vaadelda kannatanu raske hooletusena

§ 139lg 3 mõttes.

Hageja kohtu järeldust ei vaidlustanud.

1. Viidatud säte annab kohtule otsustusõiguse isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada muuhulgas juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku raske hooletus. Tegemist on diskretsiooniotsusega, sest kohtul tuleb tõendamist leidnud asjaolude alusel kaaluda, kas ja kui siis millise süü vormiga oli kannatanu puhul tegemist, samuti millises ulatuses tõendamist leidnud süü annab aluse kahjuhüvitist vähendada. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-143-07 29.01.2008 ja nr 32-1-66-05 14.06.2005 asunud seisukohale, et kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.
2. Kolleegium on asja lahendamise tulemusena seisukohal, et vaidlustatud lahendis ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud ja sellele ei ole ka apellant oma kaebust rajanud. Apellant soovib, et ringkonnakohus võtaks maakohtus tõendamist leidnud ja poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel vastu maakohtust teistsuguse diskretsiooniotsuse ja vähendaks väljamõistetavat hüvitist veelgi. Kolleegium on seisukohal, et selline õigus ringkonnakohtul puudub. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 teeb kohus igasuguse otsustuse oma siseveendumuse kohaselt. Vastavalt TsMS § 631 lg-le 1 võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Apellant ei vaidlustanud ühtki maakohtu poolt tõendatuks loetud asjaolu ega rakendatud õigusnormi, millede alusel maakohus oma 16 diskretsiooniotsustuse tegi (kaebuse
3. leheküljel on küll viidatud ebaõigesti kohaldatud materiaalõigusenormidele, kuid ühtki konkreetselt välja toodud ei ole). Seega puudub ka kõrgema astme kohtul õigus sekkuda maakohtu poolt oma siseveendumuse ja seaduslikult tuvastatud asjaolude alusel tehtud kaalutlusotsustusse.
4. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui selline õigus oleks, ei annaks asja lahendamise käigus tekkinud kollegiaalne siseveendumus alust muuta maakohtu poolt rakendatud hüvitise vähendamise määra. Hageja ei teatanud aastal 1991 ilmnenud probleemidest käega ja aastal 2001 käele tehtud operatsioonist. Vastavalt töötervishoiuarsti teatise (t lk 10) p-le 8 kujunes kutsehaigus välja aastatel 1961-
5. Seega ilmnesid esimesed probleemid peale 30 aastast töötamist kostja juures, mil kutsehaigus oli juba hakanud välja kujunema. Operatsioon käele tehti peale 40-aastast töötamist. Seega isegi kui tööandja oleks saanud aastal 1991 või 2001 teavet hageja tervisest, ei saaks sellest mõistlikult järeldada, et kutsehaigust ei oleks kas üldse välja kujunenud või oleks selle tagajärjel tekkinud töövõimekaotus olnud oluliselt väiksema ulatusega. Maakohtu poolt määratud hageja süü aste 25% on igati optimaalne, mõistlik ja kooskõlas tuvastatud asjaoludega.
6. Apellandi seisukoht, et vastustaja poolt hagi esitamise eesmärgiks oli kahju tekitamine apellandile, on tõendamata ega ole kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Vastustaja hagejana kasutas igaühele Põhiseadusega (§ 15) antud õigust pöörduda oma vabaduste ja õiguste rikkumise korral kohtusse.
7. Tsiviilasja hinna apellatsioonkaebuse esitamisel määramisel lähtus ringkonnakohus TsMS § 137 lg-st 1 ja § 129 lg-st
8. Seega on käesoleva tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses vastustaja poolt perioodil detsember 2007 kuni august 2008 saada olev summa 17 093.91 krooni.
9. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 apellandi kanda. Tiit Kollom Imbi Sidok Ande Tänav