§-is 110 sätestatud kinnipidamisõigust. Kostja ei ole ise kahju ärahoidmiseks mingeid samme astunud. Esmane vajalik samm olnuks mõistetavalt sissenõutava töövõtutasu maksmine (hageja esimese kahe arve tasumine) ehk viimase tarne saamise takistuse kõrvaldamine. Teiseks olnuks kohe peale võla tasumist kolmanda partii vastuvõtmine ja kahju ärahoidmiseks selle: kas kuni aprilli lõpuni normaalhinnaga müümine ja siis kas suveks ladustamine ja uuel hooajal normaalhinnaga müümine (kostja müüb samu tooteid ka 2007/2008 hooajal ja tegi seda seetõttu ilmselt ka 2006/2007 hooajal, või allahindlusega müümine. Kahju olemasolu korral tuleks hüvitist oluliselt vähendada tulenevalt
§-st
Kuna hageja töö viibis kostjapoolse vastuvõtuviivituse tõttu, siis ei vastuta hageja töövõtjana töö teostamise tähtaja rikkumise eest ning kostjal ei ole alust töövõtutasu mittemaksmiseks või enda kahjunõudega tasaarvestamiseks ning töövõtutasu 477 869,38 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Esialgse tähtaja ületamise tingis kostja hilinenud materjalitarne. Lepingu hilisemat täitmist takistas samuti puudused hageja tarnitud materjalides ja alates 31.12.2006 kostja lepingurikkumine, s.o viivitus arve tasumisega. Hageja ei saanud materjalide omaduste ja puudustega varem arvestada, sest need selgusid alles töö käigus. Seega ei vastuta hageja lepingurikkumise eest. Hageja ei ole pooltevahelist lepingut rikkunud ega kostjale kahju tekitanud. Tõendatud ei ole lepingurikkumine, kahju ega põhjuslik seos nende vahel. Tõendatud on, et hageja ei ole rikkunud kostjaga sõlmitud töövõtulepingut. Hageja ei olnud tellimuse tähtaja ületamises süüdi. Põhjendatud on ka hageja viivise nõue kuni 04.06.2008 summas 116 508,41 krooni ning viivised määras 11% võla summast aastas kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Kostja oli 06.01.2006 saanud 75% kõikide tellimuste kogumahust, seega oli ta kätte saanud olulises osas sellest, mida ta lepingut sõlmides lootis ja tal ei olnud taganemisõigust. Kostja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu kui kahju. Ta on tõendanud saamata jäänud käibe, kuid see ei ole võrreldav tuluga. Kostja eksib võrdsustades äritulu ja kasumi. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning vastuhagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Hageja lepingujärgne ülesanne oli varustada kostjat hooajakaubaga terveks hooajaks, kuid hooaeg oli kauba valmimise hetkeks sisuliselt lõppenud. Eeltoodust nähtuvalt on hageja rikkumiste näol tegemist olulise lepingurikkumisega ja rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. Kostja ei oleks lepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud, et hageja seda tähtaegselt ei täida ning tulemusena on tal kaupluses vähe kaupa või ei ole teatud kaupa üldse. Sellistel asjaoludel oleks kostja valinud teise lepingupartneri, et tagada edasimüügiks vajalike kaupade piisav valik ja kogus ning kasumi saamine. Lepingu hilisema täitmise (märtsi lõpus 2006) aktsepteerimise korral polnuks võimalik seda eesmärki saavutada. Kuna hageja ei täitnud oma kohustust täitmiseks antud/võetud täiendava tähtaja jooksul, oli taganemine
Põhimõtteliselt andis tarnetähtaja järjekordne rikkumine kostjale ka mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi, mis on samuti üks
Olukorras, kus kostja on kehtivalt lepingust taganenud, ei saa kohus rahuldada hageja lepingu täitmise nõuet. Teisi nõudeid pole hageja esitanud. Kohus on valesti leidnud, et tegemist ei olnud lepingurikkumisega. 4
Kohus ei ole eristanud kokkulepet üleandmisviisi kohta maksmise tingimuste kokkuleppest ega arvestanud võlaõiguses kehtiva dispositiivsuse põhimõttega. Poolte kirjavahetus tõendab, et pooltel oli kokkulepe tasumises peale kogutarnet ja hilisem vajadus osalisteks tarneteks ei toonud kaasa tasumise osas saavutatud kokkuleppe muutmist. Töövõtulepingu puhul saavad pooled
Poolte kokkulepe tasumise kohta nähtub peale tarnet järgmistest asjaoludest: tarne oli esialgselt lepitud kokku oktoobri lõpuks ning hageja ei esitanud kostjale enne tarne tegemist ühtegi arvet ega pakkunud osalisi tarneid, osalise tarne tegemine oli kostja ettepanek, et hoida talle tekkiv kahju võimalikult väike. Kui hageja esitas peale osalisi tarneid kostjale arve, vastas kostja sellele, et tasutakse peale kogutarnet. Hageja ei vastanud sellele kirjale, et pooltel oli kokkulepe, et makstakse ositi. Vastupidi, hageja aktsepteeris kostja käitumist ning arvete tasumist järgneva kolme kuu jooksul peetud tihedas kirjavahetuses kordagi ei maininud. Esimest korda mainis hageja tasumist kui võimalikku täitmise takistust alles 03.04.2006 peale lepingust taganemist. Enne lepingust taganemist vabandati viivituse pärast, mitte ei keeldutud kohustuse täitmisest. Kohustuse täitmisest ei saa keelduda, kui kohustuse täitmine on võimatu (
Maakohus on valesti kohaldanud
Vastuvõtuviivituse regulatsioon eeldab, et võlgnik saab täita, kuid täitmist takistavad temast sõltumatud asjaolud. Antud juhul ei takistanud peale 25.11.2005 tähtaja kokkuleppimist täitmist ükski kostjast sõltuv asjaolu. Hageja oli valmistanud tootenäidised ja pidi olema võimeline tooted lubatud ajaga tootma. Väidetava täitmise pakkumise ajal oli täitmine hageja enda tõttu võimatu, mis välistab kostja vastuvõtuviivituse. Kui selgub, et võlgnik ei ole võimeline kohustust kokkulepitud ajal täitma või ei olnud võimeline seda tegema nõuetekohaselt, siis ei too võlausaldaja poolt kohustuse täitmise takistamine kaasa vastuvõtuviivitusse sattumist ega sellest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Õiguslikke tagajärgi toob kaasa ainult täitmise tegelik pakkumine. Tuleb arvestada ka hea usu põhimõttega (
Pooltel oli kokkulepe tasumise osas peale kogutarnet. Täitmise tähtaeg lepiti kokku peale kanga saabumist, mistõttu ei olnud kostja ka kanga tarnimisega vastuvõtuviivituses. Igal juhul poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja oli algusest peale teadlik, et kangas saabub oktoobri lõpus. Vastuvõtuviivitus sai sellisel juhul olla üksnes perioodil 01.-10.11.2005 ega õigusta kauba tarnimata jätmist ning kauba valmimist märtsi lõpus 2006. Isegi juhul kui kostja oli perioodi jooksul lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni või kauba valmimiseni mingil hetkel vastuvõtuviivituses, siis ei olnud vastuvõtuviivitus kestev ning ca 3 kuu pikkuse viivituse põhjuseks. Maakohus jättis kohaldamata
Hageja võttis teadlikult tootmiseks mõeldud materjalidest tuleneva riski enda kanda ning valmistas näidised valest materjalist kui materjal oli hagejale saadetud. Samuti ei küsinud hageja mudelite näidiste kohta kõiki tootmiseks vajalikke küsimusi enne tootmise alustamist ja küsis mudelite detailide kohta veel 29.11.2005 rääkimata 09.03.2006 küsimusest. Kohus eksis, et riided pidi toodetama üksnes tellija materjalist. Asjaoludest nähtub, et materjalitarnega viivitas hageja kauem kui kostja (lukud). Igal juhul oli tähtaja kokkuleppimise hetkeks kõik olemas, et tootmist alustada, veelgi enam hageja oli siis enda kinnitusel juba tootmist alustanud. Kui hageja hindab tootmiseks ettenähtud perioodi pikkust ebaadekvaatselt, kannab selle eest vastustust 5
Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigus normide ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kõigepealt kolleegium märgib, et apellatsioonkaebus on esitatud tähtaegselt. Apellandi esindajale toimetati kohtuotsus posti teel 10.07.
lg.1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtuleping on konsensuaalne, tasuline ja vastastikune. Töövõtulepingu olemuslikud tunnused on:
3 ja 4 järgi töö tegemisest ning et töövõtutasu saamise õigus ei sõltu töö tähtaegsusest. Eelduslikult on töö teostamise tähtaeg töövõtulepingu oluline tingimus. Maakohus on hagi rahuldamisel tuginenud üksnes
§-le 637 kg.3 ja 4, arvestamata
sätteid ja pööramata poolte tähelepanu nimetatud sätete olulisusele ja vajadusele vaidlus lahendada lähtudes eelkõige nimetatud paragrahvi sätetest. 06.03.2006 saatis kostja hagejale teate selle kohta, et kuna kokkulepitud rõivaste tarned on ikka tegemata, siis kostja tühistab oma tellimuse.
Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Töövõtutasu saamise õigus puudub, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Tulenevalt tellija õigusest töövõtuleping igal ajal üles öelda on asjakohatu maakohtu seisukoht, et kostjal puudus taganemisõigus seetõttu, et ta oli 06.jaanuariks 2006 kätte saanud olulises osas ehk 75 % tellimuse kogumahust. Viimane võib omada tähendust selle hindamisel, kas kostja poolt lepingu ülesütlemine oli põhjustatud hagejapoolsest lepingu rikkumisest või kas tähtaja rikkumine oli niivõrd oluline, et hagejal kaotas õigus tasule lepingu ülesütlemiseni tehtud töö eest. Kolleegium märgib siinkohal, et üleantud toodangu mahu osas kogu tellimise mahuga võrreldes oli poolte vahel vaidlus, kohus aga ei ole põhjendanud, millest lähtudes ta leidis, et töövõtja oli valmistanud ja tellijale üle andnud 75% kogu tellimuse mahust, ja millega on kummutatud kostja väited, et see oli ca pool kogu tellimuse mahust. Kolleegium leiab, et töövõtulepingu alusel valminud ja kostja poolt vastuvõetud toodangu eest (saadetised 2005.a. detsembris ja 2006.a. jaanuaris) on hagejal õigus töövõtutasule, sõltumata sellest, kas poolte vahel oli kokkulepitud ositi täitmises ja tasumises ja vaatamata sellele, et ositi täitmine toimus pärast esialgu kokkulepitud tähtaja möödumist. Leping ei olnud selleks ajaks lepingurikkumise põhjendusel üles öeldud, kostja nõustus tarne vastuvõtmisega ja on kauba realiseerinud. Selles osas tuleb leping lugeda osaliselt täidetuks ja tarnitud toodangu ees tasu saamise õiguse eitamine tähendaks alusetut rikastumisest tulenevate kohustuste eitamist. Maakohus on üksnes leidnud, et poolte vahel oli kokkulepe ositi tarnimiseks, kuid ei ole seisukohta võtnud selles, kas ka hind oli samuti poolte kokkuleppel määratud ositi. Viimane omab tähtsust selle hindamisel, millisest ajast muutus ülalmärgitud tasunõue sissenõutavaks ehk siis viiviste arvestamisel (kas esitatud arvetes märgitud tähtajast või lepingu ülesütlemisest) ja kas hagejal on või oli põhimõtteliselt õigust tugineda kostjapoolsele vastuvõtuviivitusele tarnitud toodangu eest tasu maksmatajätmise tõttu. 8
655 lg.2 kohaselt ei ole töövõtjal õigus nõuda töövõtutasu, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Hagejapoolsele lepingurikkumisele, mis seisneb kokkulepitud tellimuse täitmise tähtaja (tähtaegade) mittejärgimises tugines kostja ka oma vastuhagis lepingu rikkumisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks. Maakohus on leidnud, et hageja ei ole lepingut rikkunud, ta ei ole tellimuse tähtaja ületamises süüdi ja kostja poolt soovitud tähtaja ületamise tingisid kostjapoolsed viivitused ja häired materjalinäidiste tarnimisel, tootenäidiste kooskõlastamisel ning materjalide tarnimisel. Vastuhagi käsitavas osas on maakohus leidnud, et esialgse tähtaja ületamise tingis kostja hilinenud materjalitarne; lepingu hilisemat täitmist takistasid puudused hageja tarnitud materjalides, mis ilmnesid pärast 25.11.2005, ja alates 31.12.2005 kostjapoolne lepingurikkumine - viivitus arve tasumisega. Vastuhagi osas on kohus leidnud, et tõendatud ei ole lepingurikkumine, kahju ega põhjuslik seos nende vahel. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg.8 nõuetele, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu ühe või teise poole faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Tellimuse täitmiseks kokkulepitud tähtaja mittejärgimine on lepingu rikkumine. Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja ei ole lepingut rikkunud.
kohaselt on kohustuse rikkumine ka täitmisega viivitamine.
lg.1 kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, ja lg.2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
lg.1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, muuhulgas siis, kui võlgnik keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Tellimuse täimise tähtaja suhtes on kohaldatav ka
lg.3, mille kohaselt töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavusest (s.o. ka tähtaja mittejärgimise eest), mis tulenes tellija muretsetud materjalide puudustest, kui töövõtja materjali piisavalt kontrollis.
sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist, poolte vahel väljakujunenud praktikast, lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest ja hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest. Lepingupool peavad tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.