) § 12 lg 2 punktis 1 ja § 15 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Ettekirjutuses märgiti, et selle kohustuse täitmata jätmisel tuleb finantseerimisteenuse osutamine lõpetada. Ettekirjutus sisaldab sunniraha kohaldamise hoiatust. Ettekirjutusest nähtuvalt tuvastas Keskkriminaalpolitsei Rahapesu Andmebüroo (edaspidi ka Andmebüroo) kohapealse kontrolli käigus, et Monetti AS ei ole ärisuhte loomisel või kui ärisuhet ei ole loodud, siis teenuse esmakordsel osutamisel, milleks on ka laenu andmine, tuvastanud kliendi isikusamasust kliendiga samas kohas viibides ega ole teinud koopiat kliendi isikut tõendavast dokumendist. 2. Monetti AS esitas 25. juunil 2008. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti Andmebüroo 20. juuni 2008. a ettekirjutus tühistada. Kaebuses leiti, et
sätted lubavad kaebajal kliendi isikusamasuse tuvastada ka ilma vahetu kontaktita. Kui aga
sätteid tuleb tõlgendada nii, et kaebaja peab igal juhul kliendi isikusamasuse tuvastama samas kohas viibides, siis on selline piirang põhiseadusega vastuolus.
-st ei tulene kaebajale tingimata kohustust tuvastada ärisuhte loomisel kliendi isikusamasus isikuga samas kohas viibides. Põhimõtteliselt on kaebajale võimalik panna ettekirjutusega kohustusi seoses hoolsuskohustuste täitmisega, sh kohustada kaebajat tuvastama klientide isikusamasust isikuga samas kohas viibides, kuid sel juhul on tegemist haldusorgani kaalutlusotsusega, mis peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne ning haldusaktile esitatavate nõuete kohaselt põhjendatud. Kuna vaidlustatud ettekirjutus selle andmise aluseks olevaid kaalutlusi ei kajasta, vaid lähtub ekslikust eeldusest, et finantsasutusena peab kaebaja kliendiga ärisuhte loomise või teenuse esmakordse osutamise korral kliendi isikusamasuse tingimata kliendiga samas kohas viibides tuvastama, siis tuleb ettekirjutus tühistada. Kuna
sätteid on võimalik tõlgendada selliselt, et need on põhiseadusega kooskõlas, langeb ära konkreetse normikontrolli vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses; 2) asjas pole vaidlust, et kaebaja on finantseerimisasutus
mõistes ning seega ka
kohustatud subjekt. Vaidlust pole ka kaebaja majandustegevuse iseloomu puudutavates küsimustes. Kaebaja majandustegevuse sisuks on Eestis elavatele 21-65 aasta vanustele füüsilistele isikutele laenu andmine, kusjuures esmakordsel laenu võtmisel on laenusumma kuni 1600 krooni ja sama isiku poolt järjekordsel laenu võtmisel kuni 6400 krooni. Ühe isiku poolt võetud laenude kogusumma ei või ületada 6400 krooni. Kaebaja väljastab laenusummad laenusaaja poolt Eesti krediidiasutuses avatud pangakontole ega tee tehinguid sularahas. Kaebaja tuvastab laenusaajate isikusamasuse lähtudes
-st tulenevalt tuvastama ärisuhte loomisel või laenu esmakordsel väljastamisel laenusaaja isikusamasuse viimasega samas kohas viibides, lähtudes
lõikest 1, või lubavad
muud sätted isikusamasuse tuvastamist ka nii, nagu seda teeb kaebaja, muuhulgas kas kaebaja võib rakendada
Vaidlus on ka selles, kas
lõikest 1 tulenev kohustus on kooskõlas põhiseadusega; 4) õige pole vastustaja seisukoht, et
paneb kaebajale igal juhul kohustuse tuvastada kliendi isikusamasus kliendiga samas kohas viibides.
lg 1 kohaselt peab kohustatud subjekt hoolsusmeetmena tuvastama kliendi või tehingus osaleva isiku isikusamasuse tema esitatud dokumentide ja andmete alusel ning kontrollima esitatud teavet usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal.
lõikest 3 tulenevalt võib kohustatud subjekt § 13 lõikes 1 nimetatud hoolsusmeetmete kohaldamiseks valida sobiva ulatuse, lähtudes ärisuhte või tehingu iseloomust või tehingus või ametitoimingus osaleva isiku või kliendi isiku riskiastmest. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatakse, et kohustatud isikul on õigus § 13 lõike 1 punktides 1-3 nimetatud hoolsusmeetmete kohaldamisel tugineda teabele, mille ta on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saanud Eestis äriregistrisse kantud krediidiasutuselt või välisriigi krediidiasutuse filiaalilt või krediidiasutuselt, kes on registreeritud või kelle tegevuskoht on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või kolmandas riigis, kus kehtivad samas seaduses sätestatuga võrdväärsed nõuded.
§-s 15 reguleeritakse krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse poolt hoolsusmeetmete kohaldamise erisusi ning nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt tuleb krediidiasutuses või finantseerimisasutuses konto avamisel või muu teenuse esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega krediidiasutusel või finantseerimisasutusel ei ole ärisuhet, tehingus osaleva või teenust kasutava isiku isikusamasus tuvastada, viibides isiku või tema esindajaga samas kohas.
Seega tuleb krediidi- või finantseerimisasutusel üldreeglina lähtuda § 15 lõikes 1 selgesõnaliselt sätestatud kohustusest ning selle kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada üksnes sellega, et asutus kohaldab seaduse muudele subjektidele kehtestatud üldisi nõudeid ja saab seejuures piisavalt usaldusväärselt klientide isikusamasust kontrollida. Selles kontekstis pole tähtsust asjaolul, et kasutades isikusamasuse tuvastamiseks muuhulgas kliendi autentimist ID-kaardi või pangalingi kaudu, on sisuliselt isiku temaga samas kohas viibides tuvastamise element tagatud sel moel, et pangas arvelduskonto avamisel või isikule ID-kaardi väljastamisel on tema isikusamasus temaga samas kohas viibides juba tuvastatud. Nimelt paneb
lg 1 isikuga samas kohas viibides isikusamasuse tuvastamise kohustuse sellele krediidi- või finantseerimisasutusele, kes isikuga suhtesse astub. Ekslik on aga vastustaja seisukoht, et
lg 1 kohaldub tingimusteta kõigile finantseerimisasutustele mistahes tehingute tegemisel.
lõikes 1 sätestatakse, et kohustatud isik võib § 13 lõikes 1 nimetatud hoolsusmeetmeid (sh isikusamasuse tuvastamine) kohaldada rahapesu või terrorismi rahastamise väikese riski korral
§-st 18 tulenevate tingimuste täitmisel lihtsustatud korras ning määrata meetmete sobiva ulatuse, lähtudes ärisuhte iseloomust või tehingu ja tehingus või ametitoimingus osaleva isiku või kliendi riskiastmest.
lõikes 4 sätestatakse kolm tehingu sisust lähtuvat alust, mille esinemisel võib kohustatud isik hoolsusmeetmeid rakendada lihtsustatud korras: 1) kliendiga on sõlmitud kirjalik kestvusleping; 2) makse teostatakse tehingus osaleva isiku või kliendi konto kaudu, mis asub Eestis äriregistrisse kantud krediidiasutuses või välisriigi krediidiasutuse filiaalis või krediidiasutuses, kes on registreeritud või kellel on tegevuskoht Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või riigis, kus kehtivad samas seaduses sätestatuga võrdväärsed nõuded; 3) kohustatud isik on eelnevalt kehtestanud sisemiste protseduurireeglitega, et seda liiki tehingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise aastane koguväärtus ei ületa 200 000 krooni suurust ülemmäära. Vastustaja leiab ekslikult, et
lõikes 4 sisalduvad alused on sätestatud kumulatiivselt ning et hoolsusmeetmete kohaldamine lihtsustatud korras on võimalik juhul, kui täidetud on kõik lõike 4 punktides 1-3 sätestatud tingimused. Tegemist on alternatiivsete alustega. Lõikes 4 sätestatud punktid ei lõpe sidesõnaga „ja“ ning ka loetelu sissejuhatav fraas ei sisalda loetelu kumulatiivsusele viitavaid sõnu. Sama paragrahvi lõigetes 1 ja 3 toodud sarnase sõnastusega loetelusid vaadeldes on ilmne, et tegemist on samuti alternatiivsete alustega. Antud juhul pole vaidlust, et kaebaja laenutehingute puhul teostatakse makse tehingus osaleva isiku või kliendi konto kaudu, mis asub Eestis äriregistrisse kantud krediidiasutuses. Seega vastab kaebaja tegevus
§-s 18 sätestatud tingimustele ning § 17 lõikest 1 tulenevalt on tal õigus rahapesu või terrorismi rahastamise väikese riski korral kohaldada hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras. Kas tegemist on rahapesu ja terrorismi rahastamise väikese riskiga või mitte, on hinnangu küsimus. Seda hinnangut ei ole aga vaidlustatud ettekirjutuses antud. Rahandusministri
Andmebüroo võib talle
§-dest 37 ja 38 tuleneva pädevuse piires teha ettekirjutusi seoses kohustatud isiku hoolsuskohustuste täitmisega, ning tuvastades, et vaatamata mõne
§-s 18 sätestatud aluse esinemisele ei ole tegemist väikese riskiga tegevusega, nõuda kohustatud subjektilt oma riskihindamise tulemusena kohaldatavatest hoolsusmeetmetest karmimate meetmete kohaldamist, sh nõuda finantseerimisasutuselt siiski
lõike 1 kohaldamist, kuid sel juhul peab Andmebüroo ettekirjutuses põhjendama finantseerimisasutuse poolt seni kohaldatavate isikusamasuse tuvastamise meetmete ebapiisavust ning täiendavate meetmete võtmise vajadust. Tegemist on haldusorgani kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega, milles tuleb kontrollimist võimaldaval viisil esitada otsuse tegemise tinginud faktilised asjaolud ja kaalutlused. Vaidlustatud ettekirjutus ei sisalda ühtegi põhjendust, miks ei pea Andmebüroo kaebaja poolt praegu kohaldatavaid hoolsusmeetmeid piisavaks. Seega on kaalutlusotsus põhjendamata. Kaalutluste märkimata jätmisel ei ole võimalik kontrollida, kas kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas volituse piiride, eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes 4
lg 1 on kaebaja jaoks imperatiivse iseloomuga ning otsust tehes ei ole kaalutlusõigust teostatud. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine on viga, mis välistab haldusakti õiguspärasuse. Andmebüroo pidanuks hindama kaebaja majandustegevuse iseloomu, tuvastama sellest lähtuvad riskid ning seniseid meetmeid ebapiisavaks pidades põhjendama teistsuguste meetmete vajadust, kaaludes ka seda, kas haldusorgani poolt nõutavate meetmete kohaldamisest saadav kasu kaalub üles ettevõtjale nende meetmete võtmisega langeva täiendava koormuse. Kohtupraktika kohaselt ei saa haldusakti sootuks puuduvaid põhjendusi kohtumenetluses esitada ja seetõttu ei pea kohus vastustaja poolt esitatud põhjendusi ja kaalutlusi kaebaja tegevusega seotud rahapesuriski suuruse ja senisest karmimate tuvastusmeetmete kohaldamise vajaduse osas asjassepuutuvaks. Siiski peab kohus vajalikuks kohtumenetluses välja toodud argumente põgusalt käsitleda; 7) ettekirjutuse tegemisel oleks põhimõtteliselt vale lähtuda abstraktsest tõdemusest, et kaebaja näol on tegemist finantseerimisasutusega ning et finantssektor on rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidele iseäranis vastuvõtlik. Selline väide võib olla õige, kuid ei õigusta kaalutlematult koormavate meetmete rakendamist kõigile legaaldefinitsioonile vastavatele isikutele. Kõik finantseerimisteenused ei pruugi endas kätkeda samaväärset riski. Ettekirjutuse väidetava eesmärgi kohta kohelda kõiki finantseerimisasutusi võrdselt märgib kohus, et võrdse kohtlemise põhimõte ei õigusta isikute ühtmoodi kohtlemist, kui kohtlemise faktiliseks aluseks olevate asjaolude poolest ei ole erinevad isikud samas olukorras. Kui käesolevas asjas oleks tõusetunud vajadus kontrollida
lg 1 põhiseaduspärasust, oleks ka selles oluline roll olnud küsimusel, kas seaduses kõigi finantsteenuste osutajate ühtmoodi kohtlemine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, ning seejuures vääriks tähelepanu vastustaja seisukoht, et kiirlaenuteenuste osutajate suhtes ei ole seaduses sõnaselget erandit sätestatud muuhulgas põhjusel, et kiirlaenuteenuste osutajad ei ole sellele vajadusele seaduseelnõu menetluse käigus tähelepanu juhtinud. Nii nagu seadusandja ei saaks õigustada põhiõigusi piiravat regulatsiooni huvigrupi poolt eelnõu menetluse käigus vastuväidete esitamata jätmisega, ei saaks ka haldusorgan kaalutlusotsuse langetamisel lähtuda sellisest formaalsest asjaolust, nagu teatud isiku hõlmatus seaduse legaaldefinitsiooniga; 8) ettevõtjat koormava meetme vajalikuks pidamisel tuleb selle meetme eesmärgipärasuse põhjendamisel välja tuua, milles seisneb väidetav rahapesu või terrorismi rahastamise oht. Ettekirjutuses ega ka kohtumenetluses ei ole vastustaja selgitanud, milles kaebaja poolt laenude väljastamisega seotud vastavad riskid seisnevad. Vastustaja on küll väitnud, et terrorismi rahastamiseks kasutatakse väikesi summasid ning et kaebaja kasumlikkust vaadates „ei ole kõik korras“ ning et seal võidakse läbi variisikute raha pesta, kuid mil moel see täpselt võimalik on, jääb selgusetuks. Kohtu hinnangul on mõeldav, et laenuandja ise tegeleb rahapesuga, andes välja suure intressimääraga laenusid fiktiivsetele isikutele ning saades nö laenu tagasimaksetena tagasi kuritegeliku taustaga „musta raha“. Selline skeem eeldab aga laenuandja enda seotust rahapesuga ning laenusaajaga samas kohas viibides isikusamasuse tuvastamine ei aitaks seda märkimisväärselt vältida, sest dokumendikoopiate võltsimine oleks sellise skeemi rakendamisel suhteliselt väike vaev. Teine mõeldav rahapesu oht seisneb selles, et nö „musta raha“ valdav isik võtab esmalt laenu, saades enda kätte nö „puhta raha“ ja maksab nö „musta raha“ arvelt sama laenu tagasi. Rahapesu üldise loogika seisukohast on sellise skeemi tõhusus kaheldav, sest kontrollimisel tuleks isikul anda vastus küsimusele laenu tagasimaksmiseks kasutatud vahendite päritolu kohta. Isegi kui sellest küsitavusest mööda vaadata, ei näi laenu andmisel isikusamasuse karmim tuvastamine aitavat ohtu märkimisväärselt vähendada. Seadmata kahtluse alla vastustaja väidet, et erinevatest rahvusvahelistest analüüsidest nähtuvalt toimub terrorismi rahastamine selle varjamiseks väikeste summade kaupa, näib siiski väheusutav, et mõistlik või tõhus viis terrorismi rahastada 5
-s sätestatud koormavate meetmete võtmist mistahes isikule, sh finantseerimisasutusele. Vastasel juhul tekiks küsimus, miks ei rakendata samasuguseid koormavaid nõudeid ükskõik millises teises majandussektoris, kus võidakse toime panna samasuguseid kuritegusid (näiteks jaekaubandus, kus on võimalik maksta kuritegelikul teel saadud rahaga); 10) kohus nõustub kaebajaga, et
-s sätestatud meetmete eesmärk saab piirduda vaid selle seaduse §-s 1 sätestatud eesmärkidega. Vastustaja viited Riigikohtu lahenditele, milles on leitud, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega pandud hoolsuskohustusi saab kasutada ka muudes õigussuhetes, ei puutu käesoleval juhul asjasse, sest neis ei võetud seisukohta, nagu võiks
-s sätestatud sunnimeetmeid kohaldada selleks, et kindlustada mingite muude kui
-s sätestatud eesmärkide saavutamist; 11) seoses vastustaja etteheitega, et kaebaja ei tunne huvi, millisel eesmärgil laenusaaja raha kasutab ning kes, kuidas ja millisel teel saadud vahenditest selle tagastab, märgib kohus, et sõltumata sellest, kuidas peab laenuandja tuvastama laenu saaja isikusamasuse laenu andmisel, ei tulene talle seadusest kohustust tuvastada laenu tagastaja isikusamasust. Samas, kui laenu tagastab teine isik ja kohustatud subjektil tekib sellega seoses mingi kahtlus, on tal võimalik kahtlusest teatada Andmebüroole. Kaebaja poolt antavate laenusummade puhul oleks laenu andjal praktikas väga keeruline võtta laenu andmise momendil seisukoht, et raha võidakse tagastada mingil hämaral teel saadud vahendite arvel või et raha võidakse kasutada lubamatul eesmärgil. Vastustaja näide kiirlaenu võtvast narkomaanist, kes võib laenu tagastada varastatud kauba müügist saadud rahaga, ei ole just asjakohane. Üksnes asjaolust, et isik on narkomaan või näeb välja nagu narkomaan, ei ole võimalik järeldada, et ta võib tagastada laenusumma kuritegelikul teel saadud raha arvelt; 12)
ei täpsusta, mida hoolsusmeetmete lihtsustatud kord tähendab. Seega tuleb nimetatud õigust mõista õigusena hälbida seaduses sätestatud nõuetest. Isikul, kellel ei ole imperatiivset kohustust tuvastada isikut samas kohas viibides ning kes võib isikusamasuse tuvastamist läbi viia lihtsustatud korras, ei saa olla ka kohustust tuvastada füüsilise isiku isikusamasust ilmtingimata
lõikes 1 nimetatud dokumendi alusel ja teha koopiat selle dokumendi isikuandmete ja fotoga leheküljest. Vastasel juhul muutuks tuvastamine muul moel kui isikuga samas ruumis viibides sisutuks, sest koopia tegemine dokumendist ei ole teisiti mõeldav. Eemalviibivalt isikult koopia nõudmine ei täidaks isikusamasuse tuvastamise eesmärki või ei täidaks seda rohkem kui dokumendi andmete esitamine. Seega välistab kohustatud isiku õigus kohaldada isikusamasuse tuvastamiseks lihtsustatud korda ka kohustuse teha ja säilitada koopia isikut tõendavast dokumendist. Vastustaja väide, et isikut tõendavast dokumendist koopia tegemise kohustus tuleneb otseselt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ning terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta, ei ole õige; 13) kuna kaebus kuulub rahuldamisele ka kehtivas õiguslikus raamistikus, ei ole vaja analüüsida poolte seisukohti, mis puudutavad
Tuleb märkida, et kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et seaduse tõlgendamisel tuleb erinevate tõlgendamisvõimaluste korral eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6
-ga kaebajale pandud hoolsuskohustuse olemust ja ulatust, mille kohta on seaduse eelnõu seletuskirjas (§ 13 juures) antud ammendav selgitus. Kohus asus põhjendatult seisukohale, et
lg 1 on erinorm § 13 lg 1 p 1 ning § 14 lõigete 3 ja 4 suhtes, kuid leidis ekslikult, et § 17 on omakorda erinorm §-de 15 ja 16 suhtes.
lg 1 kohaselt võib kohustatud isik kohaldada lihtsustatud meetmeid rahapesu või terrorismi rahastamise väikese riski korral sama seaduse §-st 18 tulenevate tingimuste täitmisel.
§-s 18 toodud tingimused ei reguleeri kohustatud isiku kohustusi ärisuhte loomisel; 2) kohus leidis ebaõigesti, et Andmebüroo oleks pidanud ettekirjutuse tegemisel lähtuma kaalutlusõiguse põhimõtetest ja tegema kiirlaenu andjatele teiste laenuandjatega võrreldes erandi.
Eelnõu seletuskirjas on öeldud selgelt, et
lõiget 1 tuleb rakendada sõltumata sellest, millist finantsteenust uuele kliendile esmakordselt osutatakse, ja et krediidija finantseerimisasutuse teenuse osutamise üldtingimuste ja arvelduslepingute tüüptingimuste väljatöötamisel on need asutused kohustatud juhinduma seaduse imperatiivsetest sätetest. Seega puudub Andmebürool
lg 1 puhul võimalus kohaldada kaalutlusõigust; 3) kohus tegi Andmebüroo seisukohtadest vale järelduse, nagu kohalduks Andmebüroo arvates
Andmebüroo juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et seaduses on mõnele finantseerimisasutuste liigile (teenusepõhiselt) tehtud erandid. Andmebüroo viitas võrdse kohtlemise põhimõttele ainult nende finantseerimisasutuste suhtes, kelle põhitegevuseks on laenude andmine, millega kaasneb kestvusleping ja kestev võlaõiguslik suhe. Andmebüroo ei ole vaidlustanud hoolsusmeetmete rakendamist lihtsustatud korras tehingu puhul, kui kliendiga on sõlmitud kestvusleping ning selle käigus on hoolsusmeetmed rakendatud. Kliendisuhte loomisel ja kestvuslepingu sõlmimisel laenude andmisega tegelev finantseerimisasutus ei saa rakendada hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras; 4) ebaõige on kohtu seisukoht, et hoolsusmeetmete rakendamine lihtsustatud korras iseenesest sisaldab ka õigust tuvastada klienti temaga kohtumata ning et isikut tuvastada võib ka isikut tõendavat dokumenti või selle koopiat nägemata.
lg 2 kohaselt on lihtsustatud korras hoolsusmeetmete kohaldamine ja isikusamasuse tuvastamine kliendiga silmast-silma kohtumata teineteist välistavad. Vastupidi, viimane nõuab hoolsusmeetmete rakendamist tugevdatud korras; 5) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise regulatsiooni eesmärki ei saa vaadelda nii kitsalt, nagu seda on teinud kaebaja ja kohus. Andmebüroo nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2008. a esialgse õiguskaitse määruses haldusasjas nr 3-08-1322 sisalduva seisukohaga, et
eesmärki ei saa kitsalt seostada ainuüksi kuritegelikul teel saadud raha legaliseerimise või kuritegevuse rahastamise vastase võitlusega üksikjuhtumitel, vaid selle eesmärk on laiemalt tagada kogu finantssektori ja seeläbi kogu riigi majanduskeskkonna usaldusväärsus. Seaduses sätestatud hoolsusmeetmete täitmine aitab selle eesmärgi saavutamisele vaieldamatult kaasa. Seetõttu ei ole iseenesest oluline, kas kaebaja äritegevus on rahapesu ja terrorismi rahastamist silmas pidades otstarbekas või tõhus. Ringkonnakohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks on olemas oluline avalik huvi, mis seisneb esmajoones finantssektori kui terviku usaldusväärsuse säilitamise vajaduses; 6) kohus käsitles vääralt
-s ja selle kehtestamise kohustus tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ art 30 alapunktist b. Kehtiv õiguskord ei anna mingit alust hälbida seaduses sätestatud nõuetest, nagu kohus ekslikult väidab; 7) halduskohus, ignoreerides uurimisprintsiipi, ei esitanud täpsustavaid küsimusi Andmebüroo seisukoha suhtes ja ei esitanud nõuet Rahandusministeeriumile kui vastutavale ministeeriumile kaalutlusõiguse rakendatavuse ja
sätete tõlgendamise osas selgituste saamiseks; 8) kohus hindas ebaõigesti Andmebüroo poolt esile toodud asjaolusid kiirlaenude riskide kohta. Kohus ei ole aru saanud laenuandmise olemusest ja käsitles vääralt laenutehingutega kaasnevate riskide olemust. Laenulepingu järgselt toimub raha liikumine vähemalt kahel erineval ajal – laenu andmisel ja laenu tagastamisel koos intresside jm tasudega. Kui laenu maksab tagasi kolmas isik mingi teise pangakonto kaudu, saab kolmandast isikust tuvastamata osaline laenutehingus, mis
kontekstis on täiendav riskifaktor. Selle riski mittearvestamine on kiirlaenuandjat iseloomustav tunnus suhtumises seadusega pandud hoolsuskohustustesse üldiselt. Andmebüroo on analüüsinud kiirlaenuandjate tegevusega kaasnevaid riske. Andmebüroo vaatles juhuslikku valikut ühe kiirlaenuandja klientidest, kasutades olemasolevaid andmebaase. Vaatluse tulemusena selgus, et 20-st kliendist 5 ei omanud kahe viimase aasta jooksul legaalset sissetulekut, neist 5-st 4 olid seotud kurjategijate või kuritegudega ja nende poolt tagastatud summade päritolu pole teada.
kontekstis tuleks neid vaadelda rahapesu kahtlustena. Büroo selgitas kohtus, et kiirlaenuteenus sisaldab endas küllalt suuri rahapesuriske eelkõige laenu tagasimaksmise etapil; 9) kohus ei põhjendanud, miks otsuse tegemisel jäeti kõrvale Andmebüroo põhjendused kaebaja poolt pakutava teenuse riskide ja seetõttu ka
lg 1 ning „tunne oma klienti“ printsiibi rakendamise vajalikkuse kohta; 10) kaebaja kasuks välja mõistetud õigusabikulud ja riigilõiv on kokku 34 000 krooni. Asja mahtu arvestades ei saa seda summat pidada vajalikuks ja põhjendatud kuluks vastavalt HKMS § 93 lõikele 5. 5. Monetti AS kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) põhistamata ja ebaõige on väide, et
ei ole erinorm §-de 15 ja 16 suhtes, kuna §-s 18 toodud tingimused, millele § 17 viitab, ei reguleeri kohustatud isiku kohustusi ärisuhte loomisel.
sätestab kataloogi tingimustest, mil on võimalik § 17 lg 1 alusel rakendada § 13 lõikes 1 nimetatud hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras.
lg 1 kohaselt peab kohustatud isik antud sättes nimetatud hoolsusmeetmeid kohaldama
Seega reguleerib
Andmebüroo on jätnud tähelepanuta ka halduskohtu põhjendused, et kui
lg 1 ei oleks käsitletav erinormina §-de 15 ja 16 suhtes, muutuks säte sisutuks, ning et ka vastustaja on möönnud isikusamasuse lihtsustatud korras tuvastamise põhimõttelist võimalikkust finantseerimisasutuse puhul; 2) ebaõige on väide, et kuna
lg 1 kasutab käskivat kõneviisi, on tegemist imperatiivse sättega ja Andmebürool puudub selle rakendamisel kaalutlusõigus. Sätte käskivas kõneviisis sõnastamine viitab tõepoolest sellele, et üldjuhul on tegemist imperatiivse normiga. Tõlgendamisel tuleb aga lähtuda ka muudest kui pelgalt grammatilisest meetodist. Sättest on võimalik kõrvale kalduda erinormi alusel, samuti teksti tõlgendamisel kooskõlas seaduse eesmärgiga. Seega, olenemata
lg 1 käskivast kõneviisist, sai ja pidi Andmebüroo
lg 4 p 1 ei sätesta piiranguid tehingutele, mida võib/ei või samaaegselt kestvuslepingu sõlmimisega sooritada. Sellist piirangut ei nimeta ka
seletuskiri. Tegelikult on seaduse kohaselt lubatav lihtsustatud hoolsusmeetmete rakendamine ka kliendisuhte loomisel, sest vastasel juhul kaotavad mitmed lihtsustatud hoolsusmeetmete rakendamist puudutavad sätted oma mõtte; 4) ebaõige on väide, et lihtsustatud korras hoolsusmeetmete kohaldamine ja isikusamasuse tuvastamine kliendiga silmast-silma kohtumata on teineteist välistavad
lg 2 kohaselt.
lg 2 p 1 alusel peab kohustatud isik rakendama vähemalt üht lõikes 3 nimetatud tugevdatud hoolsusmeedet ohu suhtes, mis kaasneb isikusamasuse tuvastamisega silmast-silma kohtumata. Sätte eesmärk on tasakaalustada spetsiifilist ohtu (lg 2 p 1) konkreetse tugevdatud hoolsusmeetmega (lg 3), mitte välistada igakülgselt hoolsusmeetmete lihtsustatud korras kohaldamist. Seetõttu võivad
(üldine lihtsustatud kord) ja § 19 (spetsiifilised tugevdatud meetmed) olla samaaegselt rakendatavad. Seda on teinud ka kaebaja, kes rakendab
lg 4 alusel hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras, tuvastades kliendi isikusamasuse silmast-silma kohtumata, samaaegselt aga tagades selle, et makse tehakse üksnes Eesti pangas asuvalt kontolt Eesti pangas asuvale kontole, millega on rahuldatud
Veelgi enam, kaebaja rakendab täiendavalt ka
lg 3 p 1 hoolsusmeedet, kontrollides kliendi andmeid kas ID-kaardi või pankade autentimiskeskkonna kaudu. Kuna kaebaja on maandanud silmast-silma kohtumiseta isikusamasuse tuvastamisega kaasnevad riskid
-s sätestatud meetmetega, puudub põhjus, miks kaebaja ei või rakendada oma tegevuses
alusel hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras; 5) õige pole väide, et kohus käsitleb
eesmärki liiga kitsalt ning et pole oluline, kas kaebaja äritegevus on rahapesu või terrorismi rahastamist silmas pidades otstarbekas või tõhus, kuna
eesmärk on laiemalt tagada kogu finantssektori ja seeläbi ka kogu riigi majanduskeskkonna usaldusväärsus.
ütleb selgesõnaliselt, et seaduse eesmärk on tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Isegi kui seaduse eesmärgina võiks käsitleda majanduskeskkonna usaldusväärsuse tagamist, ei õigusta see kaebajale hoolsusmeetmete rakendamise kohustuse panemist, sest praegusel kujul kaebaja poolt väljastatud kiirlaenud ei pärsi ühelgi märkimisväärsel viisil Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust. Isegi kui kaebaja tegevus seda mingil viisil pärsiks, ei annaks see alust kohustada kaebajat valimatult
-s sisalduvaid hoolsusmeetmeid rakendama. Hoolsusmeetmed kujutavad endast abinõusid, mis intensiivselt riivavad kohustatud isiku põhiõigusi, eelkõige ettevõtlusvabadust, ning need peavad olema proportsionaalsed. Isegi kui kaebaja poolt kiirlaenude väljastamist praegusel viisil saaks käsitada kuidagi Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust pärssivana, ei oleks kaebaja äritegevuse negatiivne mõju Eesti majandusele kindlasti piisav, et hoolsusmeetmeid majanduskeskkonna usaldusväärsuse tagamise eesmärgil proportsionaalseks pidada; 9
lõikest 2 tulenev kliendi isikut tõendavast dokumendist koopia tegemise kohustus on selline kohustus, mille kohustatud isik peab vältimatult sooritama ning et kehtiv õiguskord ei anna mingit alust seaduses sätestatud nõuetest hälbida. Kui viidatud sättest tulenev kohustus oleks selline, millest hälbimine pole ühelgi juhul võimalik, muutuks sisutuks kogu
-s sisalduv regulatsioon, mis puudutab isiku tuvastamist silmast silma kohtumata. Koopia tegemine on võimalik ainult füüsiliselt kohtudes; 7) asjaolu, et kohus ei pidanud vajalikuks esitada täiendavaid küsimusi Andmebüroo konkreetse deklaratiivse seisukohavõtu suhtes, ei anna alust süüdistada kohut uurimisprintsiibi rikkumises. Rahandusministeeriumi omaalgatuslikult menetlusse kaasamata jätmine ei ole samuti uurimisprintsiibi rikkumine. Tegemist on eelkõige õigusliku vaidlusega ning seadust kohaldab kohus; 8) kiirlaenuteenuses küllalt suurte rahapesu riskide sisaldumisega seonduvad väited on ebaõiged või menetluses lubamatud. Rahapesu alaseks eksperdiks olev Andmebüroo pole kogu menetluse vältel suutnud kirjeldada ega tõendada ühtegi reaalset skeemi, kuidas rahapesu läbi kiirlaenuteenuse võiks aset leida. Ainuüksi sellest nähtub, et kaebaja tegevus kiirlaenude väljastamisel ei sobi rahapesuks. Asjaolu, et laenu võib kliendi pangakonto asemel tagasi maksta kolmanda isiku pangakonto kaudu, on pelgalt deklaratsioon makseprotseduuri kohta, mitte kirjeldus võimalikust rahapesu skeemist. Viide anonüümse kiirlaenuteenuse pakkuja statistikale on põhjendamatu, paljasõnaline ja menetluses lubamatu. Kaebaja on kohtule esitanud kiirlaenude pakkuja Ferratum Estonia OÜ statistika, millest nähtuvalt on laenutaotluste koguarvu suhtes vaid 0,03-0,07 % selliseid taotlusi, mille osas on politsei esitanud laenuandjale päringu (st mille puhul on alust kahelda laenutaotluse õiguspärasuses). Ühelgi neist juhtudest pole teadaolevalt tegemist rahapesu juhtumiga. Andmebüroo arusaam ulatuslikust kiirlaenude kasutamisest ebaseaduslikuks tegevuseks on ebaõige ning väide, et kiirlaene kasutatakse rahapesuks, on tõest veelgi kaugemal; 9) ebaõige on väide, nagu oleks kohus jätnud põhjendamata, miks kohus ei arvesta Andmebüroo kirjeldust kaebaja poolt pakutavate teenustega seotud riskide kohta. Halduskohus on põhjalikult otsuses kirjeldanud, miks kaebaja tegevuses ei esine Andmebüroo poolt väidetud rahapesu riski; 10) kaebaja poolt taotletud 67 755,60 krooni suurustest menetluskuludest mõistis kohus välja 34 000 krooni. Käesolev kohtuasi ei ole oma olemuselt pelgalt tõenduslik vaidlus, vaid selline vaidlus, mille raames on vajalik
sügavam õiguslik analüüs, tõusetunud on ka põhiseadusevastasuse küsimus. Kohtuasja keskmisest suuremat mahtu ja keerukust arvestades pole kohtu poolt väljamõistetud summa kohtupraktikat arvestades mitte liiga suur, vaid liiga väike. Mille põhjal peab Andmebüroo asja vähemahukaks, on mõistetamatu. 6. Rahandusministeeriumi arvamus: 1)
sätted on suunatud finantssektori usaldusväärsuse kui õigushüve kaitsele. Finantssektoris tegutsevate ettevõtjate väärkasutamine rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil ohustab selgelt finantssüsteemi terviklikkust, nõuetekohast toimimist, stabiilsust ja mainet.
-s sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamise vajadus ei tulene ainuüksi kurjategijate takistamise ja kuritegude uurimise vajadusest, vaid finantssektoris ja teistes valdkondades tegutsevate ettevõtjate ja terve riigi majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja terviklikkuse kaitsmise vajadusest. Rahapesu võib kahjustada kogu riigi finantssüsteemi terviklikkust ja usaldusväärsust, aga ka iga üksiku krediidi- ja finantseerimisasutuse stabiilsust erinevatel viisidel ja võib tekitada märkimisväärseid finantskahjusid. Krediidi- ja finantseerimisasutustele peab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise hoolsusmeetmete 10
sätete sisustamisel tuleb meeles pidada, et rahapesu ja terrorikuritegude rahastamisega tegelevad isikud püüavad alati jääda varju: varjata oma isikut või jääda anonüümseks, kasutades tehingute tegemisel variisikut või varastatud identiteeti, varjates rahaliste vahendite päritolu, tehingute tegelikku eesmärki jne.
lg 1 sõnastus kasutab normiadressaatidele teatud käitumise kohustuse panemisel käskivat kõneviisi. Sõnad tuleb tehingus osaleva viitavad otseselt sellele, et tegemist on imperatiivse sättega. Normiadressaadil lasub otsene õiguslik kohustus käituda normis sätestatud viisil.
lõiget 1 tuleb vaadelda erinormina § 13 lg 1 p 1 ja § 14 lõigete 3 ja 4 suhtes.
eelnõu seletuskirjas öeldakse sõnaselgelt, et paragrahv 15 sätestab erisused isikusamasuse tuvastamisele krediidi- või finantseerimisasutuse poolt. Seega pannakse krediidi- ja finantseerimisasutustele ärisuhte loomisel rangemad nõuded kui teistele
kohustatud isikutele; 3) eelnõu seletuskirja kohaselt on regulatsiooni eesmärk vältida sidevahendite kaudu ärisuhte loomisel, sh sidevahendi kaudu konto avamise lepingu sõlmimisega kaasnevaid kõrgendatud riske, sealhulgas riske, mis kaasnevad uute tehnoloogiate kasutamisega finantsteenuste osutamisel. Pangandusel ja muudel finantsteenuste pakkujatel on kaasaja tsiviilkäibes ekspertsüsteemi roll, mille läbi kompetentsust ja tehnoloogilisi süsteeme usaldades on tagatud isikutele usaldusväärne rahaliste vahendite käibe võimalus mittesularahaliste makseviiside kasutamise teel. Ekspertsüsteemide usaldamise valmidus on Internetis ja muude sidevahendite abil tehingute tegemisel võtmetähtsusega, sest see innovaatiline praktika eeldab tehniliselt keeruka ja abstraktse süsteemi usaldamist ning toimib vahetuna nii ajas kui ka ruumis. Eeltooduga on põhjendatav krediidi- ja finantseerimisasutustele kõrgendatud nõuete kehtestamine ärisuhte loomisel uute klientidega (so ekspertsüsteemi kasutamise võimaluse andmisel). Finantsteenuse pakkuja peab saama üldjuhul eelnevalt veenduda, et pakutav teenus rahuldab kliendi tegelikke eesmärke ja et loodav ärisuhe ei kahjusta krediidi- ja finantseerimisasutuse enda ja tema teiste klientide huve võimalike reputatsiooni- ja teiste riskide realiseerumise kaudu. Sidevahendi abil kestvuslepingu sõlmimisel (
mõistes ärisuhte loomisel) ei ole võimalik piisavalt määratleda kliendi riskiprofiili ja puudub adekvaatne võimalus rakendada „tunne oma klienti“ põhimõtet, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud kaasaegse finantsteenuste osutamise põhiprintsiip. Krediidija finantseerimisasutuse nimel tegutseval isikul on võimalik uue kliendiga kohtudes teda põhjalikult küsitleda (jälgides seejuures isiku käitumist, kehakeelt jmt), mis annab parimad võimalused kestvuslepingu kehtivuse ajal „tunne oma klienti“ printsiibi rakendamiseks. Vahetu kontakti korral on võimalik saada teavet isiku välimusest, hääletoonist, keelekasutusest, käitumislaadist jmt, mida ei ole võimalik saada elektrooniliste sidekanalite kasutamise korral. Samuti on vahetu kontakti korral võimalik hinnata isiku välist sarnasust ja ealist sobivust isikut tõendava dokumendi fotol kujutatud isiku välimusega ning dokumendis sisalduvate andmetega, mis vähendab oluliselt anonüümselt või valenime all tsiviilkäibes osalemise võimalusi; 4)
lg 1 sisustamisel tuleb arvestada ka süstemaatilis-loogilise tõlgenduse argumente ja käsitleda krediidi- ja finantseerimisasutustele pandud erinevaid kohustusi nende koosmõjus.
-ga harmoneeritud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ art 13 lg 6 kohaselt liikmesriigid tagavad, et asutused ja isikud, kelle suhtes direktiivi kohaldatakse, pööraksid erilist tähelepanu rahapesu või terrorismi rahastamise ohule, mis tuleneb anonüümsust võimaldavatest toodetest või tehingutest, ning võtaksid vajadusel kasutusele meetmeid, mis aitaksid vältida nende kasutamist rahapesu või terrorismi rahastamise skeemides. Kooskõlas eeltooduga sätestab
lg 2, et isikusamasuse tuvastamiseks esitatud isikut tõendava dokumendi isikuandmete ja fotoga leheküljest tehakse koopia. Tegemist on kohustatud isiku kohustusega, mis oli sätestatud ka enne 2008. a 28. jaanuari kehtinud
-s.
lg 1 tõlgendamisel tuleb arvestada, et krediidi- ja finantseerimisasutuse poolt samas kohas viibides ärisuhte loomisel kliendiga, kellega varem ärisuhet ei olnud, eksisteerib sobiv ja piisav võimalus teenuse anonüümse või vale nime all kasutamise vältimiseks ja annab samas kohase võimaluse seaduses sätestatud teise kohustuse – dokumentide koopiate tegemise kohustuse täitmiseks; 5)
sisaldab tõepoolest regulatsioone hoolsusmeetmete kohaldamiseks erinevate riskiastmete korral, määratledes, millistele tingimustele peab olukord vastama, et hoolsusmeetmete kohaldamine oleks võimalik tavalisest korrast erinevalt. Lihtsustatud korras hoolsusmeetmete kohaldamise alused annavad
§-d 17 ja 18. Kohtuotsuses on peetud ekslikuks vastustaja seisukohta
Olukorras, kus sättes puuduvad nii kumulatiivsusele kui ka alternatiivsusele viitavad sõnad, tuleks normi tõlgendamisel kasutada teleoloogilist meetodit ja mitte piirduda seadusandja tahte tuvastamisel üksnes sätete grammatilise ülesehituse võrdlemisega. Ka lihtsustatud korras hoolsusmeetmete kohaldamise sätted on kehtestatud Euroopa õiguse harmoniseerimiseks. Komisjoni direktiivi 2006/70/EÜ (rakendusdirektiiv) art 3 punkti 3 kohaselt võivad liikmesriigid direktiivi 2005/60/EÜ art 11 lõiget 5 kohaldades lubada asutustel ja isikutel, kelle suhtes kohaldatakse kõnealust direktiivi, pidada loetletud tingimusi täitvate toodetega seotud tooteid või tehinguid madala rahapesu või terrorismi rahastamise riskiga toodeteks või tehinguteks. Järgneb loetelu, mis moodustab ka
Ka siin ei ole eestikeelses tekstis konkreetseid kumulatiivsusele viitavaid sõnu, kuid sätte inglisekeelses ja saksakeelses tekstis on need sõnad olemas (all the following criteria; die alle folgenden Kriterien). Seega on pigem olemas konkreetne viide seadusandja tahtele (seadusandja eesmärgiks oli seletuskirjas korduvalt väljendatu kohaselt
-ga üle võtta ka direktiiv 2006/70/EÜ) kehtestada antud sättes kõik tingimused kumulatiivsetena. Lihtsustatud hoolsusmeetmed ei kuuluks kohaldamisele ka juhul, kui
Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta
lg 2 punkti 1, mille kohaselt peab kohustatud isik kohaldama tugevdatud hoolsusmeetmeid, kui majandusja kutsetegevuses tehtavas tehingus või ametitoimingus osaleva isiku või kliendi isikusamasus on tuvastatud ja esitatud teave kontrollitud isikuga või kliendiga samas kohas viibimata. Seega tekiks halduskohtu tõlgenduse tunnustamisel uus probleem sätete põhiseaduslikkusega, sest 12
-st ei tulene kaebajale tingimata kohustust tuvastada ärisuhte loomisel kliendi isikusamasus isikuga samas kohas viibides. Sellise kohustuse võib vastustaja ettekirjutusega kaebajale panna, kuid tegemist on kaalutlusotsusega, mis peab olema nõuetekohaselt põhjendatud. Kuna vaidlustatud ettekirjutus kaalutlusi ei kajasta, vaid lähtub ekslikust eeldusest, et finantseerimisasutusena peab kaebaja kliendiga ärisuhte loomise või teenuse esmakordse osutamise korral kliendi isikusamasuse tingimata kliendiga samas kohas viibides tuvastama, siis tuleb ettekirjutus tühistada. Samuti leidis kohus, et
sätteid on võimalik tõlgendada selliselt, et need on kooskõlas põhiseadusega, ning seetõttu langeb ära normikontrolli vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Seisukohale, et kaebaja ei pea tingimata järgima
lõikest 1 tulenevat kohustust, jõudis kohus tuvastuse põhjal, et kaebaja tegevus vastab
lg 4 p 2 tingimusele ja seega on tal
suhtes erinormiks oleva § 17 lg 1 alusel õigus rahapesu ja terrorismi rahastamise väikese riski korral kohaldada hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras. Ringkonnakohus ei saa halduskohtu käsitusega materiaalõiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel nõustuda. 9. Siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel tuleb lähtuda ka liikmesriikidele adresseeritud direktiividest, mille täitmiseks on asjassepuutuvad õigusnormid kehtestatud.
jõustamisel on järgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
lõiget 1 tuleb käsitleda erinormina §-de 15 ja 16 suhtes, sest vastasel juhul muutuks § 17 lg 1 sisutuks, kuna muudel kohustatud subjektidel peale §-des 15 ja 16 nimetatute on § 14 lõikest 3 tulenevalt nii või teisiti õigus korraldada hoolsusmeetmete kohaldamine lähtudes ärisuhte iseloomust ja kliendi riskiastmest. Ringkonnakohus märgib, et
reguleerib hoolsusmeetmete kohaldamist üldiselt ning laieneb üldsättena, nii nagu ka §-d 12 ja 13, kõigile kohustatud subjektidele (võrdle direktiivi 2005/60/EÜ (edaspidi Direktiiv) II peatükis „Kliendi suhtes kohaldatav 13
lõikest 3 võimalus üldreeglina valida hoolsusmeetmete kohaldamiseks sobiv ulatus, lähtudes ärisuhte või tehingu iseloomust või tehingus või ametitoimingus osaleva isiku või kliendi isiku riskiastmest. Et
lg 3 on krediidiasutuste ja finantseerimisasutuste suhtes kohaldatav, nähtub ka näiteks rahandusministri
11.
lg 1 on küll § 14 lõikega 3 sarnase sõnastusega, kuid viidatud säte ei ole kehtestatud eesmärgiga teha §-des 15 ja 16 märgitud isikute suhtes erandeid.
ja 18 reguleerivad hoolsusmeetmete kohaldamise lihtsustatud korda ja selle kohaldamise tingimusi (võrdle Direktiivi II peatüki 2. jao „Kliendi suhtes kohaldatav lihtsustatud nõuetekohane hoolsus“ art 11). Direktiivi artiklist 11 nähtuvalt tähendab kliendi suhtes kohaldatav lihtsustatud nõuetekohane hoolsus seda, et artiklis märgitud isikute või muude klientide osas, samuti artiklis märgitud juhtudel või muude toodete või tehingute osas, kui tegemist on madala rahapesu või terrorismi rahastamise riskiga ja komisjoni poolt kehtestatud tehnilised kriteeriumid on täidetud, võivad liikmesriigid lubada jätta erandina nõuetekohase hoolsuse meetmed võtmata.
reguleerib hoolsusmeetmete kohaldamist tugevdatud korras (võrdle Direktiivi II peatüki 3. jao „Kliendi suhtes kohaldatav tugevdatud nõuetekohane hoolsus“ art 13). Direktiivi artiklist 13 nähtuvalt tähendab kliendi suhtes kohaldatav tugevdatud nõuetekohane hoolsus seda, et artiklis loetletud ja muudes olukordades, mis on kõrge rahapesu või terrorismi rahastamise riskiga vastavalt komisjoni poolt kehtestatud tehnilistele kriteeriumitele, tuleb lisaks nõuetekohase hoolsuse meetmetele nõuda tugevdatud nõuetekohase hoolsuse meetmete rakendamist. Mõlemaid
§-des 17 – 19 kirjeldatud menetlusi saavad rakendada ka krediidiasutused ja finantseerimisasutused. Et nii lihtsustatud nõuetekohase hoolsuse menetlus kui ka tugevdatud nõuetekohase hoolsuse menetlus on eelnimetatud kohustatud subjektide poolt kohaldatav, nähtub ka näiteks rahandusministri 3. aprilli 2008. a määruse nr 10 § 13 lg 2 punktidest 1 ja 2, milles sätestatakse tegevusjuhendite nõue ärisuhte jälgimise kohta, kui kliendi suhtes kohaldatakse
§-des 17 ja 18 sätestatut ning kui kliendi suhtes kohaldatakse
§-s 19 sätestatut. Oluline on aga tähele panna, et lihtsustatud nõuetekohase hoolsuse menetlust saavad kohustatud subjektid kasutada siis, kui olukord seda võimaldab, ja tugevdatud nõuetekohase hoolsuse menetlust tuleb kasutada siis, kui olukord seda nõuab.
lõikes 4 sisalduvad ning tehinguid puudutavad alused on kumuleeruvad või alternatiivsed, tuleb kõrvutada
sätteid Direktiivi ja Komisjoni direktiivi sätetega. Direktiivi art 11 lg 5 näeb ette, et erandina artikli 7 punktidest a, b ja d, artiklist 8 ja artikli 9 lõikest 1 võivad liikmesriigid lubada jätta sama direktiiviga hõlmatud asutustel ja isikutel nõuetekohase hoolsuse nõuded kliendi suhtes võtmata sama lõike punktides a, b, c ja d kirjeldatud juhtudel 14
lõike 4 kolmes punktis (võrdle Komisjoni direktiivi art 3 lg 3 punktid a, b ja d) ning
aprilli 2008. a määruse nr 11 „Rahapesu ja terrorismi rahastamise väikese riski kriteeriumid, mille korral võib hoolsusmeetmeid kohaldada lihtsustatud korras“ § 2 lõikes 2 ning § 4 lõigetes 1 ja 2 (võrdle Komisjoni direktiivi art 3 lg 3 punktid c, e ja f). Kohtul pole alust asuda seisukohale, et siseriiklike õigusnormide jõustamisel on erinevalt direktiivist peetud silmas tehniliste kriteeriumite sätestamist alternatiivsetena. Olukorras, kus tegemist on kumulatiivsete kriteeriumitega, ei saa üksnes tuvastuse põhjal, et kaebaja tehingud vastavad
lg 4 punktis 2 märgitud tingimusele (makse teostatakse tehingus osaleva isiku või kliendi konto kaudu, mis asub Eestis äriregistrisse kantud krediidiasutuses), asuda seisukohale, et tegemist on juhtumiga, mille puhul kaebaja on õigustatud kohaldama hoolsusmeetmeid lihtsustatud korras ning võib seetõttu
13. Direktiivi art 13 lg 2 käsitleb kõrgema riskiga olukorrana muuhulgas juhtumit, kus klient pole olnud isiku tuvastamiseks füüsiliselt kohal, ning sätestab sellest tuleneva kõrgema riski kompenseerimiseks konkreetsete ja asjakohaste meetmete järgimise nõude. Sarnane regulatsioon sisaldub
lõike 2 punktis 2, mille kohaselt peab kohustatud isik kohaldama sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud tugevdatud hoolsusmeetmeid, kui kliendi isikusamasus on tuvastatud ja esitatud teave kontrollitud isikuga või kliendiga samas kohas viibimata. Väide, et kaebaja kasutab
lõikes 3 nimetatud tugevdatud hoolsusmeetmeid, ei anna alust asuda seisukohale, et tal on õigus
Kui seadusandja on kehtestanud mingis olukorras hoolsusmeetme kohaldamiseks konkreetse viisi, ei saa kohustatud subjekt enam valida meetme kohaldamise tema hinnangul sobivat ulatust tuginedes väitele, et ta rakendab lisameetmeid.
lg 2 p 1 kohaselt peab kohustatud isik kohaldama hoolsusmeetmeid muuhulgas vähemalt ärisuhte loomisel.
lg 1 p 1 sätestab hoolsusmeetmena kliendi või tehingus osaleva isiku isikusamasuse tuvastamise tema esitatud dokumentide ja andmete alusel ning esitatud teabe kontrollimise usaldusväärsest ja sõltumatust allikast hangitud teabe põhjal. Muuhulgas seda hoolsusmeedet tuleb kohustatud isikul tulenevalt
lõikest 1 kohaldada iga kord enne ärisuhte loomist või tehingu tegemist, kui samast seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 täpsustab eelnimetatud hoolsusmeetme kohaldamise viisi krediidiasutuse ja finantseerimisasutuse poolt, nähes ette, et krediidiasutuses või finantseerimisasutuses konto 15
kaebajal kõrvale kalduda ei võimalda. Kuna
lg 1 on kindla sisuga norm, mis erinevate otsustuste vahel valimist ei võimalda, pole vaidlustatud ettekirjutuse näol tegemist kaalutlusotsusega. Seega ei saa halduskohtu poolt osutatud diskretsiooniviga olla ettekirjutuse tühistamise aluseks. II 14. Apellatsioonkaebuses taotletakse kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmist. Kuna kaebus tugineb ka alternatiivsele seisukohale, et
lg 1 tuleks põhiseadusevastasuse tõttu jätta asjas kohaldamata, tuleb apellatsioonkaebuse lahendamiseks võtta järgnevalt seisukoht
15. Oma subjektiivsete õiguste rikkumist kirjeldades ja
Kaebaja tegeleb kiirlaenude andmisega, mille olemus seisneb selles, et laenu on võimalik taotleda ja saada kiiresti (vähem kui tunni ajaga), sidevahendite vahendusel ja ilma tagatiseta. Kaebaja sundimine enne kiirlaenu väljastamist tuvastama kliendi isikusamasust samas ruumis viibides muudab kiirlaenuteenuse osutamise võimatuks ja rikub põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Kiirlaen on klientidele niigi suhteliselt kallis teenus ning kui lisaks tuleks kaebajal sisse osta ka kliendi näost-näkku tuvastamise teenus, väheneks nõudlus kaebaja teenuse järele oluliselt ning seda poleks enam võimalik osutada kasumlikult. Kiirlaenu peamised eelised – mugavus ja kiirus – kaovad, mistõttu valdav osa klientidest loobuks laenu võtmisest. Vahetu kontaktita suhtlemiseks väljatöötatud uudsed sidetehnoloogilised ja organisatsioonilised lahendused muutuksid mõttetuks. Teenus muutuks tavaliseks, laenukontori või panga poolt osutatavaks väikelaenuteenuseks, ning konkurentsieelis pankade ja suurte finantsasutuste ees kaoks.
lg 1 on põhiseadusevastane osas, milles see kohustab krediidiasutuseks mitteolevat
kohustatud subjekti tuvastama isiku isikusamasuse, viibides isikuga samas kohas, suvalise muu teenuse või konto avamise esmakordsel kasutamisel isiku poolt, kellega kohustatud subjektil ei ole ärisuhet, ning seda sõltumata tehingu väärtusest. Säte tuleks jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 10 ja §-ga 31. Piirang on ebaproportsionaalne. Tegemist on eesmärgipäratu, mittevajaliku ning kitsamas mõttes ebaproportsionaalselt koormava piiranguga, mis lisaks diskrimineerib kaebajat.
sätestatud piirangute ning koormiste õigustuseks on eesmärk võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamisega. Kõnealune piirang ei ole eesmärgipärane, sest kaebaja väljastatavad kiirlaenud ei kuulu rahapesu riskigruppi ning nende tehingute kaudu rahapesu korraldada pole mõistlikult võimalik. Kaebaja ärimudelis puudub sisend kahtlase päritoluga rahale. Piirang pole vajalik, sest sedavõrd väikeste summade kohta infot rahapesuvastases võitluses ei vajata, kaebaja kasutab muid tõhusaid vahendeid kliendi kohta usaldusväärsete andmete kogumiseks ja kontrollimiseks ning näost-näkku kohtumine uut infot ei annaks. Piirang on ebaproportsionaalne, sest kasu, mis seaduse nõudmise formaalne täitmine riigile annaks, ei kaalu üles kaebajale tekkivat kahju majandustegevuse piiramisest. Piirang põhjustab ebavõrdset kohtlemist, sest
lg 1 kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud, sest säte ei ole vastuolus põhiseadusega.
kohaselt on selle seaduse eesmärgiks tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Rahandussüsteemi väärkasutamine rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil ohustab rahandussüsteemi terviklikkust, nõuetekohast toimimist, stabiilsust ja mainet. Kuritegeliku päritoluga raha suunamine terroristlike eesmärkide huvides on ohuks kogu ühiskonna turvalisusele.
eesmärgiks on sellise tegevuse ennetamine läbi preventiivsete eesmärkide süsteemi loomise Eesti finantssektori ja majandusruumi kui terviku usaldusväärsuse kaitseks. Rahapesu ja terrorikuritegude rahastamist saab vältida rahandussüsteemi poolt rakendatavate meetmete abil. Kohustatud subjektide hoolsuskohustused on seaduse keskseks sisuks ja seaduse eesmärgi saavutamise peamiseks vahendiks. Hoolsuskohustuste täitmise vajadus ei tulene üksnes kurjategijate takistamise vajadusest, vaid finantssektoris ja teistes valdkondades tegutsevate ettevõtjate ja terve riigi majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja terviklikkuse kaitsmise vajadustest. Isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise liberaalsed nõuded suurendavad rahapesu ja terrorikuritegude rahastamise riske. Hoolsusmeetmete rakendamise eesmärk on vältida tsiviilkäibe anonüümsust, mis on muutunud laialdaseks seoses globaliseerumise ja sidevahendite abil tehingute tegemisega. Infotehnoloogiliste vahendite laialdane kasutamine ja ärisuhte loomine vahetu kontaktita tekitab rahapesu ja terrorismi rahastamise riske. Rahapesu ja terrorikuritegude ohtlikkusest tulenevalt on rahapesu ja terrorikuritegude rahastamise tõkestamine käsitletav ülekaaluka avaliku huvina, mis annab avalikule võimule piisava aluse isikule kohustuste panemiseks ja isikute õiguste, sh põhiõiguste riiveks. Seadus sätestab krediidi- ja finantseerimisasutustele riskipõhisest lähenemisest lähtudes rohkem hoolsuskohustusi ja karmimad reeglid nende täitmiseks.
eelnõu seletuskirjas selgitatakse krediidi- ja finantseerimisasutuste poolt isikusamasuse tuvastamise erisusi sätestava
§-ga 15 seoses, et normi eesmärgiks on vältida sidevahendite kaudu ärisuhte loomisel kaasnevaid kõrgendatud riske, sealhulgas riske, mis kaasnevad uute tehnoloogiate kasutamisega finantsteenuste osutamisel. Riski vähendamiseks kohustab seadus sõlmima lepinguid nii, et klient ja teenuse osutaja viibivad üheaegselt samas kohas, mitte ei sõlmita lepinguid sidevahendite abil, sest sidevahendi abil ärisuhte loomine ei võimalda piisavalt määratleda kliendi riskiprofiili. Kõnealune norm vähendab kliendi isikus eksimuse tekkimise võimalusi, sh variisikute või varastatud identiteedi kasutamist tehingute tegemisel ja tagab finantsturu usaldusväärsust. Isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise nõuded on võrdväärsed kõikidele laenuandjatele ning kaebajale kui kiirlaenuandjale üldistest nõuetest erandi tegemata jätmine ei ole vaadeldav tema ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse riivena. Vastustaja väitel on teised kiirlaenuandjad suutnud oma tegevuse viia seaduse nõudega kooskõlla. 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.