Obsah (5)

§ 28§ 92§ 93§ 5§ 95

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1411 Haldusasi M.T.i kaebus Tallinna

§ 28; § 31 lg 4).

I ASJAOLUD

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
2. novembri 1993 otsusega nr 1278 tunnistati Liivalaia põik 3, endisel kinnistul nr 1135 asunud 2084,80 m2 suurune krunt omandireformi objektiks ning L. T. selle suhtes õigustatud subjektiks. L. T. surma järel päris maa tagastamise nõudeõiguse M.T.. 1
3. Tallinna Linnavalitsuse
4. mai 2004 korraldusega nr 912-k määrati kindlaks Tallinnas Liivalaia 23 hoone ja rajatiste teenindamiseks vajalik maa pindalaga 11 504 m2, mis hõlmas ka omandireformi objektiks tunnistatud endisel kinnistul nr 1135 asunud krundi. Maa-alal, mille tagastamise nõudeõigus M.T.il oli, asus osaliselt koolihoone ning osaliselt asfaltplats. Eeltoodud asjaolud on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri 2006 otsusega haldusasjas 3-04-251, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata M. T. apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu
6. mai 2005 otsusele nr 3-02089/2004, millega halduskohus oli jätnud rahuldamata M.T.i kaebuse Tallinna Linnavolikogu
7. mai 2004 korralduse nr 912-k osalise tühistamise nõudes.
9. märtsi 1994 otsusega nr 43 otsustas Tallinna Linnavolikogu taotleda Tallinna munitsipaalomandisse antud hoonete ning rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmist ning sellele otsusele tuginedes esitas Tallinna Maa-amet
10. juunil 2004 Harju maavanemale taotluse Liivalaia 23 katastriüksuse (11 504 m2) munitsipaalomandisse andmiseks maareformis seaduse (MRS) § 28 lg 1 p 1 alusel.
11. Harju maavanema
12. mai 2007 korraldusega nr 1206-k anti Tallinnas Liivalaia 23 asuv maa suurusega 11504 m2 Tallinna linna munitsipaalomandisse.
13. Tallinna Linnavalitsuse
14. jaanuari 2008 korraldusega nr 61-k otsustati muuhulgas maavanema eelnimetatud korraldusele tuginedes mitte tagastada endise Liivalaia põik 3 maad, kuna vastav maa on antud munitsipaalomandisse. Tallinna Linnavalitsuse
15. aprilli 2008 korraldusega nr 531-k määrati endise Liivalaia põik 3 asuva 2084,80 m2 suuruse õigusvastaselt võõrandatud vara eest M.T.ile kompensatsioon 416 970 krooni, mis määrati välja maksta kahes osas –
16. aasta teises kvartalis 208 485 krooni ning
17. aasta teises kvartalis 208 485 krooni.
18. juunil 2008 esitas M.T. avalduse eelnimetatud kompensatsooni väljamaksmiseks. II KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
20. septembril 2008 esitas M.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna linna poolt kaebuse esitajale tekitatud 9 583 030 krooni suuruse kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja leiab, et maa tagastamise menetlus kestis ebamõistlikult kaua ning juhul kui Tallinna linn oleks teinud koheselt maa munitsipaalomandisse jätmise otsuse, oleks kompensatsioon makstud kaebuse eistajale välja ajal, mil tal oleks olnud võimalik ostueesõigusega erastada samaväärset maad samas kohas või oleks kompensatsiooni suurus olnud mingiski arusaadavas suhtes maa turuväärtusega. Kaebuse esitaja väitel on omandireformi objektiks olnud maa praegune turuväärtus vähemalt 10 miljonit krooni. Kahju hüvitamise nõude õigusliku alusena viitab kaebuse esitaja riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lõigetele 2 ja 3 ning RVS §-le
21. Seejuures leiab kaebuse esitaja, et tema omand on õigusvastaselt sundvõõrandatud ning Tallinna linna tegevusetuse tulemusena on kompensatsioon täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kinnistu väärtusega ning samuti on kaebuse esitaja jäänud ilma õigusest ostueesõigusega erastada samaväärset maad.
23. oktoobril 2008 on kaebuse esitaja esitanud kohtule ärakirja riigilõivu tasumist tõendavast maksekorraldusest ning ühes sellega oma seisukoha käesolevas haldusasjas Tallinna Ringkonnakohtu
24. septembri 2008 määruse kohta. Seda seisukohta tuleb käsitleda kaebuse täiendusena. Kaebuse esitaja märgib nimetatud kaebuse täienduses, et kui vaidlusalune maa oleks talle õigeaegselt kas tagastatud või kompenseeritud siis oleks ta kas 2 saanud selle maa omanikuks MRS § 6 lg 1 alusel või oleks saanud MRS § 11 alusel samaväärse asendusmaa või oleks saanud MRS § 22 lg 1 alusel maad erastada. Samuti märgib kaebuse esitaja, et kuna maa tagastamise küsimus oli otsustamata, siis oli kaebuse esitajal lootus, et maa talle tagastatakse ning seepärast ei taotlenudki ta endale mõne muu krundi eraldamist, sest tal puudusid selleks vajadus ja võimalused. Kaebuse esiaja selgitas veel, et aastate jooksul on ta vaidlusaluse maa tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamiseks arvukatel kordadel pöördunud erinevate haldusaorganite poole. III VASTUSTAJA SEISUKOHT
25. Tallinna Linnavalitsus kaebust põhjendatuks ei pea ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab esiteks, et maa munitsipaalomandisse andmist ei otsusta mitte kohalik omavalitsus, vaid maavanem või Vabariigi Valitsus ning seega ei saa vastustajale ette heita viivitust maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel. Vastustaja selgitab, et Tallinna Linnavolikogu otsus vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta tehti neli kuud pärast kaebuse esitaja õiguseellase tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks ning seega pidi kaebuse esitajale olema teada linna kavatsus maa munitsipaalomandisse saada.
26. Vastustaja hinnangul jäävad arusaamatuks kaebuse esitaja väited võimaliku samaväärse maa ostueesõigusega erastamise kohta samas asukohas, kuivõrd ei selgu, millisel õiguslikul alusel oleks kaebuse esitajal selline võimalus olnud ning kuidas on sellise võimaluse kaotamine põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Vastustaja märgib, et maa tagastamisega viivitamine ei saanud takistada maa ostueesõigusega erastamist, kui kaebuse esitajal selline õigus tõepoolest olnud oleks.
27. Vastustaja leiab, et tõendamata on ka väidetava kahju suurus. Samuti leiab vastustaja, et kaebuse esitaja ei ole ära näidanud, et tal oleks kunagi olnud väidetava kahjusumma ulatuses vara või sellise summa ulatuses tulu saamise võimalus, millest ta oleks haldusorgani õigusvastase tegevuse(tuse) tõttu ilma jäänud. Siinkohal viitab vastustaja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-64-04, mille kohaselt ei tohi kahju hüvitamine viia kannatanu alusetu rikastumiseni. Vastustaja leiab, et kaebuse rahuldamine tekitaks aga olukorra, kus kaebuse esitaja rikastuks vara võrra, millest või mille saamise õigustatud võimalusest teda ilma jäetud ei ole. IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
28. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et M.T.i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.
29. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust kohtuotsuse esimeses osas nimetatud asjaolude üle, samuti selle üle, et Harju maavanema korraldus maa munitsipaalomandisse andmise kohta ning Tallinna Linnavalitsuse korraldus endisel kinnistul nr 1135 asuva maa mittetagastamise kohta on õiguspärased ja kehtivad. Vaidlust pole ka selles, et Tallinna Linnavalitsuse
30. aprilli 2008 korraldus ne 531-k on õiguspärane ning kaebuse esitajale määratud kompensatsiooni suurus on arvutatud seaduses sätestatud viisil. Vaidlus on selles, kas Tallinna Linnavalitsus on kaebuse esitajale maa tagastamise- või kompenseerimise või maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisega õigusvastaselt viivitanud ning kas sellise viivituse tagajärjena on kaebuse esitajale tekkinud 9 583 030 kroon isuurune kahju. 3
31. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lõikes 2 tulenevalt võib isik nõuda avaliku võimu kandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Seega tuleb kahju hüvitamise nõude puhul kindlaks teha, kas kaebajal on tekkinud kahju, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevusetuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevusetuse (viivituse) vahel on põhjuslik seos. Kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldamata jätta, kui ükskõik milline eelnimetatud kolmest küsimusest saab eitava vastuse.
32. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega 9 583 030 krooni suuruse kahju tekkimise kohta. Kaebuse kohaselt on kahjusumma arvutamisel lähtutud sellest, et endise Liivalaia põik 3 maatüki turuväärtus oleks tänapäeval 10 miljonit krooni. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et endisel kinnistul nr 1135 asuva maa mittetagastamine oli õiguspärane, siis ei ole kaebuse esitajal kunagi olnud omandireformi raames õiguslikku võimalust saada just kõnealuse maatüki omanikuks. Seega näib kaebuse esitaja olevat käsitlenud kahju tekkimist selliselt, et juhul kui kaebuse esitajale oleks õigusvastaselt võõrandatud maa eest seaduse kohaselt ettenähtud 416 970 krooni suurune kompensatsioon määratud varem (näiteks
33. aastal), siis oleks kaebuse esitajal olnud võimalik omandada kompensatsiooni eest mõni maatükk, mille väärtus oleks tänapäeval 10 miljonit krooni. Sellist seisukohta ei ole kaebuse esitaja aga mingil moel tõendanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja mingil moel tõendanud, et näiteks

1. aastal oleks tal olnud võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara eest saadud kompensatsiooni eest omandada mõni selline maatükk, mille väärtus oleks tänapäeval 10 miljonit krooni. Seejuures küsimus, milline oleks tänapäeval konkreetselt endisel Liivalaia põik 3 asunud maatüki väärtus, on tähtsusetu, kuivõrd nimetatud maatükki ei oleks kaebuse esitaja ühelgi juhul enda omandisse saanud. Samas märgib kohus siiski, et ka väide, et eelnimetatud maatüki väärtus oleks tänapäeval vähemalt 10 miljonit krooni, ei ole tõendatud. Kohtuistungil viitas kaebuse esitaja esindaja sellele, et maatüki väärtuse kohta saab tõendusteavet avalikult kasutatavatest kinnisvara ostu-müügi portaalidest, olemata samas ühtegi sellist tõendit esitanud. Kaebuse esitaja mõistab vääralt halduskohtumenetluses kehtivat uurimispõhimõtet, kui leiab, et sarnase kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel peab kohus uurimispõhimõttest tulenevalt omal algatusel hakkama koguma tõendeid väidetava kahjusumma kindlakstegemiseks. Uurimispõhimõtte kohaselt saab kohus koguda küll tõendeid omal algatusel, ent omal algatusel asub kohus täiendavaid koguma eelkõige juhul kui menetlusosalised neid mingisugustel neile protessuaalselt kasulikel kaalutlustel koguda või esitada ei soovi või kui neil ei ole neid võimalik esitada või juhul kui menetlusosaliste esitatud tõendid näivad olevat asja õigeks lahendamiseks ebapiisavad. Viimasel juhul on aga eelduseks, et menetlusosalised on vähemalt mingisugused mõistlikud tõendid oma väidete kinnitamiseks esitanud. Käesoleval juhul kaebuse esitaja seda teinud ei ole. Seejuures tuleb tähele panna, et kaebuse esitajat esindas kohtumenetluses advokaat ning vastustaja on oma kirjalikus seletuses sõnaselgelt viidanud sellele, et väited kahjusumma suuruse kohta on tõendamata.
2. 06 oktoobril 2008 on kaebuse esitaja esitanud halduskohtule koos riigilõivu tasumist tõendava dokumendiga ka väljavõtte ajalehes Eesti Päevaleht ilmunud kuulutusest, milles Maa-amet kuulutab välja avaliku enampakkumise, mille esemeks on Tallinnas Liivalaia tn. 23a asuv kinnistu koos selle osaks oleva oote- ja toitlustuspaviljoniga, suurusega 57 m2 ning alghinnaga 906 300 krooni. Arusaadavalt soovib kaebuse esitaja sellegi tõendiga tõendada omandireformi objektiks tunnistatud ning tagastamata jäetud maatüki väärtust. Kohus möönab, et sarnases piirkonnas asuvate sarnaste maatükkide hindade põhjal on võimalik välja 4 selgitada mingisuguse konkreetse maatüki väärtus, ent kindlasti ei ole seda võimalik teha üksnes lihtsa arvutuste teel, vaid eelkõige oleks selleks vaja teada võrreldavate maatükkide tunnuseid, et hinnata, kas tegemist on samaväärsete maatükkidega.
3. Kaebuse esitaja väite kohta, et maa tagastamise otsustamisega viivitamise tõttu kaotas ta võimaluse saada asendusmaad, märgib kohus järgmist. Maa asendamist reguleeris MRS § 11, mis kaotas kehtivuse
4. juunil 1996, kusjuures juba alates
5. detsembrist 1994, mil kaotas kehtivuse MRS § 11 lg 3, sai omandireformi õigustatud subjekt, kellele maad ei tagastatud, asendusmaaks nõuda talle Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et tal oleks olnud õigus maa asendamiseks MRS § 11 lg 2 alusel. Ent isegi kui kaebuse esitaja kasutuses oleks olnud ENSV Taluseaduse alusel tema kasutusse antud maad või maad, kus asusid tema omandis olevad hooned, siis oleks kaebuse esitajal olnud võimalik see maa ostueesõigusega erastada vastavalt MRS §-le 22, sõltumata sellest, kas mingi muu maatükk, mille suhtes oli kaebuse esitaja (või tema õiguseellane) omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, tagastamisele kuuluks või mitte. Sellises olukorras saaks kahju tekkimisest põhimõtteliselt rääkida juhul kui soovitud maa erastamise kulud olnuksid suuremad kui kaebuse esitajale endise Liivalaia põik 3 maa eest makstav kompensatsioon ehk teisisõnu juhul kui kaebuse esitaja tõendaks ära, et ENSV Taluseaduse alusel tema kasutusse antud või tema omandis olevate hoonete juurde kuuluva maa omandamine oleks maa asendamise korral olnud soodsam kui ostueesõigusega erastamise korral. Seda kaebuse esitaja aga tõendanud ei ole ning see ei ole ka usutav.
6. Enne
7. detsembrit 1994 olid maa asendamise võimalused seaduses sätestatud avaramalt. Nimelt kehtis siis MRS § 11 lg 3, mille kohaselt oli õigustatud subjektil õigus nõuda lisaks lõikes 2 sätestatule asendusmaad ka vabariikliku linna või maakonna piires, kus ta alaliselt elab või kus asus õigusvastaselt võõrandatud maa. Siinkohal tuleb aga jälle kord tõdeda, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud ega põhistanud, et tal oleks MRS § 11 lg 3 alusel reaalselt olnud võimalik mingisugust asendusmaad saada, iseäranis aga mitte seda, et selle asendusmaa tänapäevane väärtus oleks 10 miljonit krooni. Kuivõrd maareformi üldise loogika kohaselt oleks olnud MRS § 11 lg 3 alusel võimalik asendusmaana anda üksnes sellist maad, mis ei kuulu tagastamisele, mida ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse ning mida ei ole teistel isikutel õigust omandada ostueesõigusega erastamise korral ehk niiöelda vaba reformimata riigimaad, siis eeldas eeltoodud alusel asendusmaa andmine esmalt sellise maa olemasolu vastavas vabariikliku linna või maakonna piires. Kaebuse esitaja ei ole mingil moel tõendanud, et Tallinna linna piires oleks olnud Liivalaia põik 3 väärtusega sarnase väärtusega maad, mida oleks olnud tegelikult võimalik kaebuse esitajale asendusmaana anda. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja võimalus saada asendusmaad MRS § 11 lg 3 alusel on hüpoteetiline ning seega ei saa nõustuda väitega, et selle võimaluse kaotamine põhjustanuks kaebuse esitajale mingisuguse varalise kahju.
8. Kaebuse esitaja on samuti leidnud, et maa tagastamise otsustamisega viivitamise tõttu kaotas ta õiguse maad ostueesõigusega erastada. Sellegi väitega ei saa nõustuda. Maa ostueesõigusega erastamise võimalused on alati olnud piiratud. Füüsilistest isikutest on käesoleval ajal MRS § 22 lg 1 kohaselt võimalik maad ostueesõigusega erastada isikul, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna. Sisuliselt samalaadne piirang oli varem sätestatud MRS § 22 lõikes 2, kus sätestati alates MRS jõustumisest, et ostueesõigusega saavad maad osta isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel 5 on õigus maad osta hoonete omanikena. Seega ei ole õige kaebuse täienduses esitatud seisukoht, et MRS § 22 varasema sõnastuse kohaselt oleks maad olnud ostueesõigusega erastada ka mingisugustel muudel isikutel. Tõsi, kuni
9. detsembrini 1994 kehtinud MRS § 22 lõikest 3 tulenes, et juhul kui teatud maa kuulub erastamisele enampakkumisel (st. erastamise objektiks oleva maa osas puuduvad ostueesõigusega isikud), siis võis Vabariigi Valitsus või kohalik omavalitsus teha maa erastamisel eelistusi muuhulgas isikutele, kellele maad kas osaliselt või tervikuna ei tagastatud. Samas ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et juhul kui Liivalaia põik 3 asuva maa mittetagastamise otsus oleks vastu võetud viimatinimetatud sätte kehtivusajal, siis oleks tal selles sättes nimetatud eelistuste raames olnud võimalik mingisugust maad erastada. Kaebuse esitaja ei ole ka välja toonud, et Vabariigi Valitsus või Tallinna linn oleks sarnaseid eelistusi tegelikult kunagi teinud. Seega ei saa väita, et kaebuse esitaja oleks kaotanud Liivalaia põik 3 maa tagastamise otsustamisega viivitamise tõttu õiguse mingisuguses sooduskorras maad erastada. Samal ajal oleks tal olnud võimalik erastada mistahes sellist maad, mille erastamine toimus enampakkumise korras ning sellise maa erastamise võimalused ei sõltunud sellest, kas Liivalaia põik 3 maa kaebuse esitajale kunagi tagastatakse või mitte.
10. Kaebuse täienduses on kaebuse esitaja väitnud, et ta ei taotlenud endale muud krunti seetõttu, et tal puudus selleks vajadus, kuna lootis, et talle tagastatakse Liivalaia põik 3 asuv maa ning puudusid ka vajalikud vahendid. Krundi taotlemisena tuleb siinjuures ilmselt mõista mingisuguse maa omandamist erastamise või asendusmaa saamise teel. Esiteks ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et tal oli õigustatud ootus Liivalaia põik 3 maa tagastamisele. Asjaolu, et isik on tunnistatud mingisuguse vara osas omandireformi õigustatud subjektiks, ei anna talle õiguspärast ootust selle vara tagastamisele. Sellise seisukoha on haldusasjas 3-3-144-05 tehtud lahendis võtnud ka Riigikohus. Kaebuse esitaja väide, et samasuguses õiguslikus olukorras olev kõrvalkrunt õigustatud subjektile tagastati, on paljasõnaline ja tõendamata, ent isegi eeldusel, et see nõnda oli, ei saanud ka sellest tekkida kaebuse esitajale õiguspärast ootust, et talle maa tagastatakse. Kaebuse esitaja väide, et tal puudusid enne Liivalia põik 3 kompensatsiooni väljamaksmist vahendid muu maa omandamiseks, samuti sellest nähtuv seisukoht, et kompensatsiooni varasema määramise ja väljamaksmise korral oleks kaebuse esitaja mingil muul moel endale samaväärse krundi soetanud, võivad olla põhimõtteliselt õiged, ent oluline on siinkohal jälle kord see, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et mistahes ajal pärast õigustatud subjektiks tunnistamist (või kaebuse esitaja puhul nõudeõiguse pärimist) oleks tema õiguseellasel või temal endal olnud võimalik seaduse kohaselt arvutatud kompensatsiooni eest omandada mingisugune maatükk, mille väärtus oleks käesoleval ajal 10 miljonit krooni.
11. Vaatamata kaebuses esitatud argumentidele näib kohtule, et tegelikult peab kaebuse esitaja talle tekkinud kahjuks seda, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest määratud kompensatsioonisumma reaalne väärtus on raha ostujõu vähenemise tõttu ajas vähenenud. See seisukoht on iseenesest ilmselt õige, ent ühelgi juhul ei saa usutavaks pidada seda, et raha väärtuse vähenemise tõttu kaebuse esitajale tekkinud kahju suurus võiks olla selline, mida kaebuse esitaja hüvitisena nõuab. Ühtegi tõendit või mõistlikku selgitust kahju sellise tekkimise kohta ei ole kaebuse esitaja seejuures esitanud, vaatamata sellele, et käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
12. septembri 2008 määruse punkti 9 teises lõigus on sellele sõnaselgelt viidatud. Kohus selgitas eespool uurimispõhimõtte olemust ning märgib ka siinkohal, et olukorras, kus kaebuse esitaja ei ole kahju suuruse kohta mistahes tõendeid esitanud, ei asu halduskohus neid omal algatusel koguma ega omal algatusel välja selgitama, 6 kui suur kahju võis kaebuse esitajale tekkida või milles oleks see võinud väljenduda. Need asjaolud peab ära näitama ja tõendama kaebuse esitaja.
13. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et tõendamatuse tõttu ei ole võimalik tuvastada kaebuse esitajale kahju tekkimist. See iseenesest tingib kaebuse rahuldamata jätmise. Olukorras, kus kahju hüvitamise taotlus jääb kahju tõendamatuse tõttu rahuldamata, ei asu kohus andma hinnangut vastustaja tegevuse õiguspärasusele, kui kaebuse esitajal ei ole selleks muud põhjendatud huvi peale kahju hüvitamise. Käesolevas asjas sellist muud põhjendatud huvi välja toodud ei ole. Seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. V MENETLUSKULUD 22.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks.

§ 93

lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõuseti ning kummagi poole menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. 23. Käesolevas haldusasjas 21. augustil 2008 tehtud määrusega vabastas halduskohus kaebuse esitaja osaliselt riigilõivu tasumisest. Nimetatud kohtumääruse punktis 8 asus kohus seejuures seisukohale, et

§-dest 5 ja 94 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 190 tulenevalt mõistetakse kaebuse esitajalt kaebuse rahuldamata jätmise korral ülejäänud riigilõivu summa välja. Kohus peab vajalikuks seda seisukohta muuta. Nimelt sätestatakse

§-s 94, et riigipoolse menetlusabi andmine toimub tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud tingimustel ja korras, kui

-is ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt TsMS §-st 180 lg 1 p 1 on riigilõivu tasumisest vabastamine samuti üks menetlusabi liikidest. TsMS § 190 lõikes 4 sätestatakse, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Eeltoodust nähtuvalt tuleks kaebuse rahuldamata jätmise korral mõista kaebuse esitajalt riigituludesse see osa riigilõivust, mille tasumisest kaebuse esitaja algselt vabastati. Samal ajal sisaldub

-is § 95, milles reguleeritakse riigilõivu ja õigusabikulude hüvitamist juhul, kui kaebuse esitaja on riigilõivu tasumisest vabastatud. Nimetatud paragrahvi 1. lõikes sätestatakse, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Sätet, mis reguleeriks seda, kuidas toimida juhul, kui riigilõivu tasumisest vabastatud kaebuse esitaja kaebus rahuldamata jäetakse, eelnimetatud paragrahv ei sisalda. Seega saab ühelt poolt väita, et viimatinimetatud olukord ei ole

-is reguleeritud ning

§ 5ning § 94 kohaselt tuleks lahenduse saamiseks pöörduda Ts

MS normide poole, teisalt näib

§ 95

sisaldavat aga ammendavat loetelu olukordadest, mil riigilõiv ja menetluskulud riigieelarvesse hüvitamisele kuuluvad. Kuivõrd tasumata riigilõivusumma riigieelarvesse hüvitamine või mittehüvitamine vastustaja õigusi ega huve mingil moel puudutada ei saa, siis leiab kohus, et selline õiguslikult segane olukord tuleb lahendad kaebuse esitaja kasuks ning tõlgendada

§-i 94 ja 95 selliselt, et riigilõivust vabastamise korral on riigieelarvesse tasumata riigilõivu hüvitamine ammendavalt reguleeritud

§-s 95 ning kuivõrd selles sättes ei nähta ette, et kaebuse esitaja peaks kaebuse rahuldamata jätmise korral varem tasumata riigilõivu osa siiski riigieelarvesse tasuma, tuleb lugeda, et tal sellist kohustust ei ole. Seetõttu ei tule käesolevas asjas kohaldamisele TsMS § 190 lg 4. Eelnevat kinnitab kohtu hinnangul ka Riigikohtu seisukoht haldusasjas 3-3- 7 1-40-07, milles leiti, et kuna riigilõivust vabastamise küsimus on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus

§-de 5 ja 94 alusel tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Kristjan Siigur kohtunik 8