Mõista Põhja Politseiprefektuurilt I.P. kasuks välja tasu politseiteenistusest sunnitult puudutud aja eest (
Teha Põhja Politseiprefektuurile ettekirjutus I.P.le väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks (HKMS § 26 lg 3). Kahe kuu palga osas kuulub otsus viivitamata täitmisele (HKMS § 99 lg 1 p 1) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on
-i paragrahvile 127. Ettekanne sisaldas sellist teksti, milles kaebuse esitaja avaldas ühemõtteliselt soovi ainult teise politseiprefektuuri üle minna ja mingisugust vabatahtlikku lahkumist politseist ei ole soovinud. Ettekanded kuuluvad prefektuurisiseste dokumentide hulka. Ettekande alusel ei saa politseisse tööle võtta ega teenistusest vabastada. Kaebuse esitajale jäid kätte politseivorm, erivahendid ja töötõend, kuid vaidlustatud käskkirja kohaselt oli kaebuse esitaja juba politseiteenistusest vabastatud. Ringkäiguleht anti hiljem, mis tõendab samuti kiiret ja seadusevastast teenistusest vabastamist. Ida Politseiprefektuuri prefekt väitis, et ei saa kaebuse esitajat tööle võtta, sest kaebuse esitaja on ühes kriminaalasjas kahtlustatav, kuid kaebuse esitaja oli üleminekusoovi avaldamise hetkel politseiametnik, mitte politseisse tööle kandideerija. Selles kriminaalasjas kaebuse esitaja end süüdi ei tunnista. Kuni süüdimõistev otsus ei ole jõustunud, ei saa teenistusest vabastada. Teenistusest vabastamine sellisel moel kannab sihiliku tegevuse iseloomu ning sellele viitab ka haldusasjas 3-08-2117 kirjutatud kaebus. PÕHJA POLITSEIPREFEKTUURI (VASTUSTAJA) SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 19.11.2008 esitas kaebaja ettekande, milles väljendas ühemõtteliselt soovi lahkuda vabatahtlikult omal soovil Põhja Politseiprefektuuri teenistusest.
lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ametiasutusele, kellel on tema vabastamise õigus. Vastustaja hinnangul on kõnealuse dokumendi näol tegemist just taolise avaldusega, seda hoolimata ka sellest, et dokumendi pealkirjaks on „Ettekanne". Järelikult on kaebaja teenistusest vabastatud õige sätte alusel. Õige ei ole kaebaja väide nagu oleks ta esitanud ettekande lahkumaks Põhja Politseiprefektuuri teenistusest
Lahkumisettekandes kaebaja sellele ei viita.
lg 1 kohaselt vabastatakse ametist ametnik, kes nimetati või valiti riigi või kohaliku omavalitsuse teenistuses teisele ametikohale muus ametiasutuses, välja arvatud riigi osalusega ettevõtte juhtimisvõi järelevalveorgani liikmeks. Lõike 2 kohaselt vabastatakse ametnik sellel alusel ametist hiljemalt kalendripäevast, mis vahetult eelneb teisele ametikohale asumiseks määratud kalendripäevale. Seega eeldab
Käesoleval juhul seda ei olnud toimunud. Järelikult pidi vastustaja kaebaja teenistusest vabastama
Sel juhul ei saa vastustaja lahkumisavalduse rahuldamist panna sõltuvusse esitatud põhjendusest. Kui töötaja soovib töölt lahkuda omal soovil, siis ei pea ta oma soovi põhjendama. Kohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja, et peale seda, kui ta sai teada, et teda ei võeta tööle Ida Politseiprefektuuri, soovis ta võtta tagasi oma ettekande töölt lahkumise kohta, kuid seda talle ei võimaldatud.
lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ametiasutusele, kellel on tema vabastamise õigus. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt saab ametnik loobuda teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul. Loobumisavaldus on võimalik esitada üksnes aga kuni selle ajani, mil avalduse osas on otsus võetud - avaldus kas rahuldatakse või lükatakse tagasi (nii nagu ka kohtule esitatud kaebusest ei saa loobuda, kui otsus on juba tehtud). Käesoleval juhul, nagu kaebaja ise kinnitab, oli tema lahkumisavaldus juba selleks ajaks rahuldatud. 4 Vastustaja ei sundinud kaebajat Põhja Politseiprefektuurist lahkuma ega kirjutama selle kohta ettekannet. Seda ei nähtu ka kaebusest. Kaebaja tegi kõike enda vabal tahtel ning, tema väidete kohaselt, Ida Politseiprefektuuri soovitusel. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes mingit „petuskeemimeetodit“ kasutanud. Kaebaja väidab, et kedagi ei saa vabastada teenistusest ettekande alusel. Selleks tuleb esitada avaldus. Vastustajale jääb nimetatud väide arusaamatuks. Vastustaja on seisukohal, et tähtsust ei oma see, millist pealkirja dokument kannab vaid selle sisu. Vastustaja on seisukohal, et asjaolusid arvestades käitus ta parimal võimalikul moel. Teenistusest vabastamise dokument tuli vormistada kiiresti kuna kaebaja oli avaldanud soovi lahkuda teenistusest 24.11.2008, samuti ei oleks muidu olnud võimalik kaebajale õigel ajal välja maksta lõpparvet. POLITSEIAMETI (KAASATUD ISIK) SEISUKOHT Politseiamet on seisukohal, et nii Põhja Politseiprefektuur I.P. teenistusest vabastamisel kui ka Ida Politseiprefektuur I.P. teenistusse võtmisest keeldumisel, on käitunud kooskõlas seadusega ja seega ka hea halduse tavast lähtudes. Avalduse teenistusest lahkumiseks, seoses asumisega tööle Ida Politseiprefektuuri, esitas I.P. vabatahtlikult ja omal soovil. Loomulikult puudus Põhja Politseiprefektuuril kohustus kontrollida, kas I.P.t võetakse või ei võeta tööle Ida Politseiprefektuuri ning see ei ole ka kombeks. Ida Politseiprefektuuri politseiprefekt Tarmo Kohv, olles saanud teada, et I.P. on kahtlustatav kriminaalasjas karistusseadustiku § 291 „Võimuliialdus“ järgi, teatas vestluses I.P.le, et võib ta politseiteenistusse võtta vaid juhul, kui kohus ta õigeks mõistab. Avaliku teenistuse seaduse § 16 keelab teenistusse võtta isikut, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse. Karistusseadustiku § 291 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistuse. Harju Maakohtu 27.11.2008 kohtuotsusega tunnistati I.P. süüdi karistusseadustiku § 291 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses. Kohtuotsus ei ole käesolevaks ajaks jõustunud, kuna kohtuotsuse peale on esitatud apellatsioon.
reguleerib ametniku ametist vabastamist, kui ametnik on nimetatud või valitud ametikohale muus ametiasutuses. Nimetatud säte laieneb ka politseiametnikele. Politseiteenistuse seaduse § 12 lõike 41 kohaselt nimetab politseiametnike 5.-
Kaebaja ettekandest nähtub üheselt, et ta soovis lõpetada teenistussuhte Põhja Politseiprefektuuriga omal algatusel.
lõike 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ametiasutusele, kellel on tema vabastamise 5 õigus. Vastavalt
lõikele 2 on ametnik kohustatud teenistusest lahkumisest ette teatama vähemalt üks kuu, kui teenistusest lahkumise põhjuseks ei ole ametniku invaliidsus, haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus.
lõige 21 näeb ette, et kokkuleppel isikuga, kellel on ametniku teenistusest vabastamise õigus, võib ametniku teenistusest lahkumise korral kohaldada ka lühemat etteteatamise tähtaega.
lõige 3 sätestab, et teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest saab ametnik loobuda üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul.
lõige 4 näeb ette, et ametnik vabastatakse sama paragrahvi lõike 1 alusel avalduses märgitud päevast arvates. Avalduses ei ole ametnik kohustatud põhjendama oma teenistusest lahkumist, lahkumise motiivide märkimine ei tingi erisusi ametniku teenistusest ametniku algatusel vabastamise üldreeglitest. Sisuliselt võib ametnik esitada omal algatusel lahkumisavalduse ka juhul, kui ta faktiliselt kavatseb jätkata teenistust teises ametiasutuses, ei soovi sellest aga isikut või ametiasutust, kellel on tema vabastamise õigus, teavitada. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, analüüsinud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud politseiteenistusest vabastamist lähtuvalt avaliku teenistuse seaduse § 114 lg-st 1. Avaldaja oli esitanud ettekande konstaabli ametikohalt vabastamiseks seoses teenistusse asumisega Ida Politseiprefektuuris. Põhja Politseiprefektuur vastustajana tõlgendas ettekannet politseiteenistusest lahkumiseks ametniku algatusena ning tegi viite
Kaebuse esitaja omakorda on kinnitanud, et soovis ainult Ida Politseiprefektuuri üle minna ning seetõttu ei oleks tohtinud teda ametniku algatusel politseiteenistusest vabastada. Avaldaja leiab, et teda oleks nagu petetud. Asjas arvamuse andmiseks kaasatud Politseiamet on seoses politseiametnike ühest politseiprefektuurist teise üleviimisega selgitanud, et politseiteenistuse seadus ei võimalda isikut tema nõusolekul ühest politseiasutusest teise üle viia ning seetõttu juhindutakse taolistes olukordades avaliku teenistuse seaduse §-st 127. Teenistusest vabastamist ametniku algatusel reguleerib avaliku teenistuse seaduse § 114 ja selles ei ole ka vaidlust. Teenistusest vabastamine seoses teisele ametikohale asumisega muus ametiasutuses on sätestatud
-i §-s 127. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt saab vabastada ametist (sellise) ametniku, kes nimetati või valiti riigi või kohaliku omavalitsuse teenistuses teisele ametikohale muus ametiasutuses. Kuna politseiametnike üleviimiseks politseiteenistuse seaduses täpsemat korda ei sisaldu, siis saab ka politseiametniku vabastada teenistusest seoses teisele ametikohale asumisega mõnes muus politseiprefektuuris peale seda kui ta on (sinna) ametisse nimetatud. See tuleneb sama seaduse ja paragrahvi lõike 11 sõnastusest, millest nähtub, et ametniku asumisel uuele ametikohale muus ametiasutuses on vastav ametiasutus kohustatud aegsasti vormistama ametniku ametisse nimetamise ja sellest kohe teavitama ametiasutust, kus ametnik on (oli) antud hetkel teenistuses. Ametnik vabastatakse sel juhul ametist hiljemalt kalendripäevast, mis vahetult eelneb teisele ametikohale asumiseks määratud kalendripäevale (
Eeltoodust järeldub, et politseiametniku vabastamisel teenistusest seoses tema üleviimisega teise politseiprefektuuri, oleks pidanud eelnema ametisse nimetamine selles teises politseiprefektuuris (Ida Politseiprefektuur) ning alles seejärel oleks saanud politseiametniku vabastada ametist
Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et Ida Politseiprefektuur oleks kaebuse esitaja eelnevalt ametisse nimetanud ning seega ei saanud teda
Seega tuleb vastustajaga selles osas nõustuda, et Põhja 6 Politseiprefektuuril ei olnud võimalust vabastada kaebuse esitajat teenistusest seoses teisele ametikohale asumisega muus politseiprefektuuris. Samas ei saa sellest tuletada seda, et taolisel juhul võiks vabastada politseiametniku automaatselt ametist mõnel teisel alusel, näiteks ametniku algatusel lähtuvalt
Vastustaja on väitnud, et kaebuse esitaja soovis ise politseiprefektuurist lahkuda ja Põhja Politseiprefektuur tuli avaldaja soovile vastu ning asjaolu, et teine prefektuur teda teenistusse ei võtnud, ei ole otseselt asjassepuutuv. Antud juhul taandubki vaidluse olemus kokkuvõttes sellele, kas vastustaja võis kaebuse esitaja ettekande- ning kogu sellega seonduva asjaajamise käigu põhjal eeldada, et avaldaja soovis politseiteenistusest lahkuda ametniku algatusel. Kui vastus on jaatav, siis jääb kaebus rahuldamata, kui eitav, siis on tehtud olulisi kaalutlusvigu ning kaebus tuleb rahuldada. Kaebuse esitaja viitab kõigepealt Põhja Politseiprefektuurile esitatud ettekandele, milles on palutud konstaabli ametikohalt vabastamist seoses tööle asumisega Ida Politseiprefektuuri (tl 4). Ettekande oli palunud kirjutada vahetu ülem, kes oli koostanud ka ettekande teksti ning kellele omakorda oli sellise avalduse või ettekande kirjutamise tarvidusest teada antud personalitalitusest (kohtuistungi protokoll, tl 66, keskel). Asjade taolise (võimaliku) käigu kui sellise osas vastustaja vastuväiteid ei esitanud. Haldusasja materjalist järeldub, et Põhja Politseiprefektuur pidi olema teadlik sellest, et avaldaja soovis asuda politseiametniku ametikohale teises politseiprefektuuris. Kaebuse esitaja esitas kohtuistungil väljatrüki elektronkirjast, millest nähtub, et Ida Politseiprefektuur andis Põhja Politseiprefektuuri vastava struktuuriüksuse töötajale 17.11.2008 teada, et I.P. soovib alates 24.11.2008 neile tööle tulla ja küsis kas lahkumisavaldus on esitatud. Põhja Politseiprefektuurist vastati, et (selleks ajaks) avaldust ei ole esitatud (tl 61). See on kooskõlas menetlusosaliste muude väidetega ning ka sellega, et personalitalitusest võidi anda kaebuse esitaja vahetule ülemale teada ettekande või avalduse kirjutamise vajadusest seoses üleviimisega. Sellises olukorras ja taolise asjaajamise käigu pinnalt ei saanud vastustaja eeldada, et kaebuse esitaja soovib politseiteenistusest üldse lahkuda ning esitatud ettekannet selliselt tõlgendada. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et Põhja Politseiprefektuur tegi vaidlustatavat käskkirja andes olulise kaalutlusvea kui arvestas sellega, et kaebuse esitaja soovis politseiteenistusest lahkuda. Peale seda, kui selgus, et Ida Politseiprefektuur kaebuse esitajat siiski ametisse ei nimeta, ei võimaldanud vastustaja 19.11.2008 ettekannet ka enam tagasi võtta, sest politseiteenistusest vabastamise käskkiri on juba välja antud. Põhja Politseiprefektuuri vastusest (tl 17) ei nähtu kas üheks põhjuseks võis olla ka asjaolu, et kaebuse esitajat kahtlustati võimuliialdustes, kuid menetlusse kaasatud Politseiameti arvamuses (tl 22) on viidatud
punktile 2, mis keelab võtta teenistusse isikut, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse. Kaebuse esitaja omakorda viitas süütuse presumptsioonile ja selgitas, et oli ettekande või avalduse kirjutamise hetkel politseiametnik, mitte teenistusse kandideerija ja et selles kriminaalasjas ta end süüdi ei tunnista. Kohtuistungil esitas I.P. väljavõtte Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2009 lahendist, millest nähtuvalt tühistati Harju Maakohtu 27.11.2008 otsus tema süüditunnistamises KarS § 291 järgi ning kaebuse esitaja mõisteti õigeks. Käesoleva haldusasja lahendamise juures ei ole eelnimetatu enam tähenduslik, sest Ida Politseiprefektuur ei ole menetlusosaline ja vastustajaga tuleb nõustuda selles, et
lg 3 kohaselt saab ametnik loobuda teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul. Käesoleval juhul ei ole aga küsimus enam selles, kas avaldusest võis loobuda või mitte, vaid selles, et Põhja Politseiprefektuur ei saanud avaldaja 19.11.2008 ettekannet tõlgendada kui politseiteenistusest vabastamise avaldust ametniku algatusel ja seda nii lähtuvalt ettekande tekstist kui ka eelneva- ja üleviimise taotlemisega seonduva asjaajamise pinnalt. Vajaduse korral oleks olnud võimalik kaebuse esitajalt üle küsida kas tegelikuks sooviks oli politseiteenistusest lahkumine või mitte, kuid seda ei ole vastustaja teinud. 7 Seega tuleb vaidlustatud käskkiri seadusevastaseks tunnistada, kaebuse esitaja teenistusse ennistada ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastav tasu välja mõista. HKMS § 99 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt täidetakse otsus ametniku teenistusse ennistamise ja vähemalt kahe kuu palga väljamõistmise kohta viivitamatult. Tulenevalt HKMS § 26 lg-st 3 tehakse taolistel juhtudel vastustajatele ettekirjutusi väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Ka antud juhul jäävad vastavad arvestused Põhja Politseiprefektuuri teha, sest summa kindlakstegemine kohtu poolt eeldaks täiendavate andmete saamist ja nõuaks ka suurt ajakulu. Tasu tuleb kindlaks määrata ajavahemiku eest 24.11.2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni, so15.05.2009, võttes aluseks kaebuse esitaja varasema palga ja lähtudes tasustamise üldistest tingimustest.
lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul kaebuse esitaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.