2-08-75494 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Kaija Kaijanen Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2009. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-08

§ 50lg 1 sätestab, et kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk).

Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks (

§ 53lg 1).

Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis ning asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega (

§ 53

lg 2).

§ 54

lg 1 kohaselt on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised. Eeltoodust tulenevalt ei saa kinnistu ja selle oluliseks osaks saanud ehitis olla eri isikute omandis. Seega pole vallasjast ehitist, mida poolte vahel ühisvarana jagada, sest ehitis on muutunud kostja lahusvaraks oleva kinnistu oluliseks ning lahutamatuks osaks. Kostja taotles TsMS § 425 lg 1 alusel jätta hagi läbi vaatamata ning juhul, kui kohus hagi läbi vaatamata ei jäta, jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. MENETLUSE KÄIK

1. 16.01.
2. a. esitas hageja vastuse kostja kirjalikule vastusele. Vastuse kohaselt ei ole hagis väidetud, et poolte ühisvara oleks tekkinud pärast abielu lahutamist, vaid on taotletud kostja lahusvara tunnistamist ühisvaraks. Kinnitus, et vara, mis on omandatud pärast abielu saab PkS § 14 lg 2 alusel tunnistada abikaasade ühisvaraks, leidub hageja poolt hagiavalduses viidatud ning tsiteeritud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-13-07, mille kohaselt just pärast abielu soetatud lahusvara on võimalik tunnistada abikaasade ühisvaraks PkS § 14 lg 2 alusel. Kostja räägib oma vastuses sellest, et kinnistu ei muutu poolte ühisvaraks, kuid kuna hageja ei tugine kinnistu muutumisele ühisvaraks, jätab hageja need väited tähelepanuta. Kostja vastusest nähtub ka, et kostja on arvamusel, et hagi nõudega taotletavat on võimalik saavutada vaid asjaõigusseaduses 3 ebaõige kinnistusraamatu kande muutmise ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses tahteavalduse kohta sätestatu kohaldamisega. Seisukoht on ebaõige, kuivõrd tegemist on PkS-s sätestatud vara ühisvaraks tunnistamise nõudega ning kinnistusraamatu seaduse § 34¹ lg 7 kohaselt ei ole puudutatud isiku nõusolek nõutav, kui kande tegemist taotletakse jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluva kohtuotsuse või –määruse või kohtutäituri avalduse alusel. Avalikus kohtulahendite registris leidub hulgaliselt kohtulahendeid, mille resolutsiooni sõnastuses on kinnisasi tunnistatud ühisvaraks ning hageja leiab, et sellise resolutsiooniga otsus on täidetav kinnistusosakonna poolt kinnistusraamatusse vastava kande tegemiseks, sarnaselt tehakse kinnistusraamatu registriossa omanikukanne nt vara abikaasa lahusvaraks tunnistamisel, ühisvara jagamisel vara ühe abikaasa omandisse jätmisel jne. Kostja poolt viidatud väide, et hageja soovib jagada ehitist on asjakohatu, kuivõrd sellist väidet hagiavalduses ei leidu. 09.04.
3. a esitas hageja esindaja kohtule seisukoha maa omandamiseks teostatud maksete kohta, mille kohaselt on kostja esitanud kohtule arvamuse, et poolte vahel pole vaidlust selles, et kummagi poole ema poolt tasutud väärtpaberid tuleb lugeda kummagi poole lahusvaraks. Ei vasta tõele, et poolte vahel nimetatud asjas vaidlust ei ole. Hageja ei ole esitanud selleks ühtegi tahteavaldust/arvamust. Maksed on tehtud abielu ajal aastal
4. a, mistõttu tuleb neid lugeda kostja poolt abielu ajal saadud varalisteks õigusteks, seega ühisvaraks PkS § 14 lg 1 tähenduses. Kostja poolt pole esitatud ühtegi väidet, mis annaks alust teistsuguseks hinnanguks. Riigikohtu lahendis 3-2-1-13-07 punktis 19 toodud seisukoha seaduse tõlgendamisest kohaldamise vastu käesolevas kohtuasjas esitas kostja vastuväite, mille kohaselt olid Riigikohtu lahendi kaasuse puhul liisingumaksed tasutud eelnevalt teatud asja tarbeks, kostja aga tasus kinnistu erastamiseks olnud maksed kõik pärast abieluliste suhete lõppemist. Käesolevaks on selgunud, et maa ostmiseks teostati maksed samuti abieluliste suhete ajal ühisvara arvelt ja tegemist on analoogse kaasusega mainitud Riigikohtu lahendis tooduga.
5. 27.04.
6. a toimunud kohtuistungil jäi hageja nõuete ja seisukohtade juurde, palus hagi esitatud kujul rahuldada, menetluskulu välja mõista kostjalt. Hageja märkis, et kinnistu näol on tegemist kostja lahusvaraga, kuid kohtul on võimalus vara tunnistada ühisvaraks. Tegemist ei ole tuvastushagiga, kuna see eeldab õigussuhte olemasolu, mida käesoleval ajal ei ole. Tegemist on sooritushagiga, hageja taotleb kohtult tunnistamist, et kinnistu näol on tegemist ühisvaraga. Maksed EVP-dega tehti
7. a detsembris ning need tuleb lugeda ühisvarasse kuuluvateks, kostja pole esitanud vastuväiteid, et selleks ajaks olid poolte abielulised suhted lõppenud. Kostja avaldas kohtuistungil, et jääb oma kirjalike ja suuliste seisukohtade juurde. Hagi on õigusliku aluseta ja kostja palub jätta see rahuldamata. Kinnistu ostu-müügileping sõlmiti üle 1 aasta hiljem kui poolte abielu lahutati, rääkimata abielusuhete lõppemisest. Ühisvara ei saa tekkida pärast abieluliste suhete lõppemist. Kostja ema poolt tasutud EVP-d on lahusvaraks, mitte ühisvaraks, samas ei oma see asjaolu tähtsust asja lahendamisel, sest lähtuvalt hageja ebaõigest positsioonist võiks tunnistada ühisvaraks ükskõik millise vara, kui vara on omandatud ühisvara arvelt. Hageja ei võta arvesse, et kinnistut polnud olemas, viitamine PkS § 14 lg-le 2 on kohatu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, kostja menetluskulud välja mõista hagejalt. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et esitatud hagi võiks kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg 2 alusel. Vastavalt osundatud normile võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kohus leiab, et PkS § 14 lg 2 sätestatud normi eesmärgiks saab olla PkS § 14 lg-s 1 sätestatud abielulise ühisvara režiimi laienemine ka abielusuhete ajal ühe abikaasa lahusvaraks olnud varale, mille väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade panuste tõttu. Seega on hagi rahuldamise eelduseks, et ühele abikaasale abielusuhete ajal kuulunud lahusvara väärus suurenenuks abielu kestel abikaasade töö või rahaliste panuste tõttu.
9. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud: • xxx. a. sõlmiti poolte abielu. Asjaolu üle vaidlust ei ole. 4 10.07.
10. a. poolte abielu lahutati perekonnaseisuasutuses. Asjaolu üle vaidlust ei ole. Kostja T B on kantud maatüki aadressil Xxx, Keila linnas Harjumaal omanikuna Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr xxx 20.11.
11. a. Asjaolu on tõendatud väljatrükiga kinnistusraamatu elektroonilisest registriosast (tl 8). • T B sai maatüki aadressil Xxx, Keila linnas Harjumaal ainuomanikuks Eesti Vabariigi ja T B vahel xxx. a sõlmitud ostu-müügi ning asjaõiguslepingu ja 20.11.
12. a. tehtud kinnisturaamatu kande alusel (tl 12-13). Asjaolu üle vaidlust ei ole.
13. Kõigepealt kontrollib kohus, kas kinnistu, mille ühisvaraks tunnistamist hageja nõuab, oli poolte abielusuhete ajal kostja lahusvaraks. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 7 tuvastanud, et poolte abielu lahutati 10.07.
14. a, kostja on aga vaidlusaluse kinnistu omandi ülekandmiseks sõlminud müügi- ja asjaõiguslepingu xxx. a. ning omanikuna kinnistusraamatusse kantud 20.11.
15. a. Seega sai kostja vaidlusaluse kinnistu omanikuks pärast poolte abielu lahutamist s.o. pärast abielu lõppemist, mistõttu on kinnistu näol tegemist kostja lahusvaraga. Iseenesest ei ole selle üle ka pooltel vaidlust. Teiseks on PkS § 14 lg 1 järgi hagi rahuldamise eelduseks, et abikaasa lahusvara väärtus oleks oluliselt suurenenud abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel abielu kestel. Seega pidi abikaasa lahusvara eksisteerima abielu kestel, kuna osundatud normi järgi saab lahusvara ühisvaraks tunnistamiseks arvestada abikaasade poolt vaid abielu kestel vara oluliseks suurendamiseks tehtud panuseid. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et vaidlusalusel kinnistul paikneb ehitis, mis oli abikaasade ühisvaraks. Ühisvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (

§ 54lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o.

iseseisva õiguskäibe objektina olemast. Kuna elamu juurde eraldatud maa omandati ja kinnistati kostja poolt pärast abielu lõppemist, ei saa see kinnistu olla kostja lahusvaraks, mille väärtust saanuks abikaasad oma panustega suurendada abielu kestel PkS § 14 lg 2 mõttes.

1. Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et abielu varaõiguslikud tagajärjed saaksid tekkida ja tuleneda ikkagi eelkõige kehtivast abielust ja abielusuhetest. Kuigi PkS § 15 lg-s 1 toodud abikaasa lahusvara mõiste määratluse järgi on abikaasa lahusvaraks muuhulgas vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist, on kohtu arvates siiski üldjuhul välistatud pärast abielu lõppemist tekkinud ja omandatud vara käsitlemine lahusvarana, mille suhtes saaks tagantjärgi abielulise ühisvararežiimi tekitada. Kohtu hinnangul on PkS § 15 lg-s 1 toodud lahusvara mõiste selliselt määratlemisel sätte mõtteks välistada õigusliku tagajärjena ühisvararežiimi tekkimist ka õigustele ja kohustustele, mis on tekkinud pärast abielusuhete kuid enne abielu lõppemist. Kohtu hinnangul tekiks hageja soovitud viisil, s.o. pärast abielu lõppemist omandatud vara ühisvaraks tunnistamisel ka ebamõistlik olukord, kus endiste abikaasade vahel tekib pärast abielu lahutamist (antud asjaoludel abielu lahutamisest pea 7 aastat hiljem) taas õiguslik seotus ning isikud peaksid ühiselt omandiõigust teostama. Kohus selgitas hagejale tema nõudega seonduvat ja tegi ettepaneku kaaluda esitatud nõude muutmist (tl 44), sest hagejal võivad olla tekkinud kostja vastu mingid hüvitusnõuded.
2. Kohus ei nõustu hagejaga, et antud asjas on võimalik hagi rahuldada analoogia alusel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.03.
3. a. kohtuotsuses asjas nr 3-2-1-13-07 väljendatud seisukohaga, vastavalt millele saab PkS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvelt. Kohus leiab, et Riigikohus on antud seisukohta väljendanud konkreetselt liisingulepingu alusel, mitte aga igasuguste omandamisele suunatud lepingute alusel toimunud omandamise suhtes. Liisingulepingu näol on tegemist spetsiifilise eritüübilise kasutuslepinguga, mis on oma olemuselt kestusleping. Samuti oli osundatud kaasuse asjaolude kohaselt ühisvaraks tunnistatud liisinguesemeks olnud asi, mille eest tasuti liisingumakseid, olemas ka abielusuhete ajal. Eeltoodud põhjendustel ei anna hageja esitatud asjaolud alust hagi rahuldamiseks. Kuna kohus on tuvastanud, et kinnistu, mille ühisvaraks tunnistamist hageja nõuab, on kostja poolt omandatud pärast abielu lõppemist, mistõttu abielu kestel kinnistu väärtuse suurenemine hageja 5 • • panuse (hageja hinnangul hoone ja erastamisväärtpaberite näol) tõttu võimalik ei olnud, ei pea kohus vajalikuks hinnata xxx. a. sõlmitud ostu-müügilepingu täitmise kohta esitatud tõendeid (tl 51).
4. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb tühistada ka hagi tagamiseks rakendatud abinõu [millega määrati kanda kinnisturaamatusse hageja kasuks kostja kinnistule vastuväide (TsMS § 386 lg 4)].
5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd vaidluse all ei olnud abielulise ühisvara jagamine, ei pea kohus võimalik jaotada menetluskulusid TsMS § 164 järgi. Kostja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Kaija Kaijanen Kohtunik 6