Obsah (4)

§ 4§ 23§ 9§ 10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-2572 Otsuse kuupäev 18. mai 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Virve Pariku (Parik) kaebus Pärsti Vallavolikogu 2

§ 4lg 2 p 2).

Eeltoodu realiseerimiseks on kohalik omavalitsus kohustatud kaasama detailplaneeringu koostamisse planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikud ja elanikud ning teised huvitatud isikud. Huvitatud isikute kaasamine on tagatud

-ga ettenähtud informeerimiskohustuse, kooskõlastamiskohustuse, avaliku väljapaneku ja avalike arutelude ning vastuväidete ja ettepanekute tegemise ja menetlemise kohustuse täitmise kaudu (

§-d 11, 12, 14, 16, 17-21). Seega on vastustajal kaebaja arvates alles peale detailplaneeringu algatamist ning kõikide asjast huvitatud isikute poolt detailplaneeringu menetluse käigus esitatud arvamuste, ettepanekute ja vastuväidetega tutvumist põhjendatud õiguslik alus asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolt detailplaneeringuga taotletav on vastuolus naaberkinnistu omanike huvidega, avalike huvidega või on muul viisil keskkonda sobimatu. Kaebuse esitaja märgib, et planeeringu algatamine ja lähteülesande kinnitamine ei ole toiming, mis mõjutaks planeerimismenetluses kohalikul omavalitsusel lasuva eelnimetatud keskse kohustuse täitmist, samuti detailplaneeringu kehtestamist. Huvitatud isikute kaasamine ja nende huvide arvesse võtmine on planeerimismenetluses tagatud toimingutega, mis järgnevad planeeringu algatamisele ja selle lähteülesande kehtestamisele. Planeerimismenetlusse huvitatud isikute kaasamisega seotud ülesannete täitmine lasub kohalikul omavalitsusel. Kaebuse esitaja märgib, et HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Seega ei taga ei ühe ega teise sisuga detailplaneeringu algatamine ega selle lähteülesande kinnitamine, et planeerimismenetluse käigus koostatav konkreetne detailplaneering kohaliku omavalitsuse pädeva organi (volikogu) poolt hilisemalt kehtestatakse. Juhul, kui kaebuse esitaja poolt taotletava detailplaneeringu menetlemise käigus selgub, et kaebuse esitaja poolt detailplaneeringuga taotletav on vastuolus naaberkinnistu omanike huvide, avalike huvide või muul viisil keskkonda sobimatu, on vastustajal õigus jätta detailplaneering kehtestamata. Kuivõrd kõnealuse detailplaneeringuga taotletakse Pärsti valla üldplaneeringu muutmist, on kohustuslik maavanema poolne järelevalve nimetatud planeeringu üle (

23 lg 1 ja 2) ning et planeeringu üle teostatakse järelevalvet enne detailplaneeringu kehtestamist (

§ 23lg 1).

Seega on kõnealuse detailplaneeringu puhul tagatud mitmetasandiline järelevalve planeeringu menetlemise käigu õiguspärasuse, kohasuse ja sobivuse osas, milline järelevalve ulatus tagab kahtlemata ulatusliku avalike huvidega arvestamise ning kaalumise. 2 Vaidlusaluse detailplaneeringu algatamata jätmise korral puudub kaebuse esitaja arvates temal kui õigustatud ja huvitatud isikul aga igasugune võimalus oma õigusi realiseerida, s.h. selgitada ning arvestada kõikide naaberkinnisasjade omanike ja/või muude avalikku huvi kaitsma õigustatud isikute põhjendatud ettepanekutega. Sellises olukorras võtab vastustaja endale juba planeerimismenetlusele eelnevalt õigustamatult ebaproportsionaalse pädevuse piirata kaebuse esitaja õigusi, andmata kaebuse esitajale võimalusi oma õigusi seadusega ning avalike huvidega kooskõlas realiseerida ning vajadusel kohandada. Riigikohus on oma 18. oktoobri 2004.a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-37-04 leidnud, et linna üldplaneering annab kõigest põhimõtted, millest tuleb lähtuda edasisel detailplaneeringute koostamisel. PES § 9 lg 6 kohaselt võib detailplaneeringuga teha ettepaneku kehtiva üldplaneeringu muutmiseks,

§ 9

lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Eelnimetatud Riigikohtu lahend sedastab üheselt, et üldplaneeringu näol ei ole tegemist imperatiivse aktiga, mille muutmine ei ole lubatav ning mistahes kõrvalekalded üldplaneeringust on õigusvastased. Riigikohtu hinnangul sätestab üldplaneering üldise raamistiku ja põhimõtted, milliseid printsiipe tuleb järgida konkreetse piirkonna arengu planeerimisel, kuid kindlasti ei sätesta üldplaneering imperatiivseid kohustusi teatud planeerimistegevustest hoidumiseks. Seega ei saaks kaebaja arvates ka Pärsti valla kehtivas üldplaneeringus sätestatud võimalikud piirangud vältimatult takistada kaebuse esitajale kuuluva kinnistu detailplaneeringu menetlemist ja kehtestamist olemasoleval kujul, kuivõrd

annab võimaluse teha ettepaneku üldplaneeringu muutmiseks. Juhul kui detailplaneeringu menetluse läbiviimise, kooskõlastamise, avalikustamise või järelevalve (maavanem) etapis selgub, et vaidlusalune detailplaneering on avalike huvidega vastuolus, siis on kohalikul omavalitsusel õigus teostada oma kaalutlusõigust ja põhjendatud aluste korral jätta detailplaneering kehtestamata. Samas Riigikohus on oma

1. oktoobri 2002.a lahendis haldusasjas nr. 3-3-1-42-02 leidnud, et menetletava detailplaneeringu vastuolu kehtiva üldplaneeringuga ei saa iseenesest olla planeeringu vastu võtmata jätmise põhjuseks, kuna vaidlusalune detailplaneering algatatigi kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Eelnevalt viidatud Riigikohtu praktika kinnitab üheselt, et detailplaneeringu menetlemisel ei saa üksnes lähtuda varasemalt kehtestatud planeerimise üldprintsiipidest, mis võivad olla vananenud ning ei arvesta kohaliku elu arengusuundi ja vajadusi, vaid alati tuleb kaaluda ning arvestada keskkonna ning ühiskonna muutunud vajaduste ja arengusuundadega, kaaludes ning hinnates seejuures kõikide asjast huvitatud ja puudutatud isikute ning avalikkuse huve. Kahtlemata ei ole ega saagi seadusandja eesmärk ja tahe (mida ka Riigikohus on oma praktikas märkinud) olla suunatud jäiga ning ainult formaalsetele alustele tugineva planeerimisprotsessi kujundamisele. Elukeskkond on pidevas muutumises ning arenemises, mistõttu peab planeerimismenetlus kui arengu üks alusprotsesse arvestama muutunud vajadustega ning vajadusel kohanema muutunud nõudmistega, mitte püsima jäigalt formaliseeritud seni kuni seadusandja peab vajalikuks õigusaktide sätteid laiemalt sisustada. Riigikohus on oma
2. oktoobri 2002.a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-42-02 märkinud veel, et kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti 3 põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebuse esitaja leiab, et kaevatavas otsuses ei ole vastustaja piisavalt põhjendanud ja selgitanud oma otsuse vastuvõtmise kaalutlusi. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tegemist on üldplaneeringu järgi väärtuslikul põllumaal asuva kinnistuga ning seetõttu leiab vastustaja, et ülekaalukam on avalik huvi looduskeskkonna väärtustamiseks st põllumaa säilitamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et sellekohane seisukoht ei ole eesmärgipärane ning ei arvesta antud piirkonna, samuti elukeskkonna tänapäevase arengu põhimõtteid ning ka kohalike vallaelanike huve. Vaidlusalune Musta kinnistu asub vahetult Viljandi linna kõrval, Viljandisse sissesõidul Tallinna tänava ääres st maantee ääres, millest väljub märkimisväärne osa Viljandi liiklusest Tallinna/Türi/Imavere suunal. Kinnistu piirneb Viljandi poolses küljes tootmismaa sihtotstarbega kinnistutega, millistel kinnistutel paiknevad olemasolevad tootmis- ja laopinnad, Imavere suunal piirneb kinnistu elamumaa kinnistutega, kus asuvad nii eramud kui ka kortermajad. Kinnistu vastas, st teisel pool Tallinna tänavat avati äsja uus ärikeskus (Unistar ärimaja), samuti on kaebuse esitajale teadaolevalt kaalumisel uue ristmiku rajamine vaidlusaluse kinnistu ja Unistar ärimaja vahetuse lähedusse. Samuti on vaidlusaluse kinnistu vastas, st teisel pool ehk ViljandiPõltsamaa maantee esimesel kilomeetril Viljandimaal Saarepeedi vallas Peetrimõisa külas asuval kinnistul algatatud detailplaneering, eesmärgiga rajada ca 13 000 m2 ühe tasapinnaline ning 400 kohalise maapealse parklaga äri- ja kaubanduskeskus. Seega on kaebaja arvates ilmne, et Viljandi linna areng on tänapäevase valglinnastumise kohaselt suundunud linnast välja põhimagistraalide äärde, kus on inimestel hea ligipääs äripindadele ning samuti on võimalik tagada lisaks müügipindadele ka küllaldaselt parkimise ja muude tugiteenuste (vaba-aja veetmise) võimalusi. Ilmne on, et põllumaa kinnistul, mis paikneb suure magistraali ääres ning on ümbritsetud tootmise-, äri- ja elamumaaga, ei ole märkimisväärset looduskeskkonna väärtustamise eesmärki ning samuti on vaidlusalune kinnistu ilmselgelt liiga väike selleks, et seal alustada jätkusuutlikku ja efektiivset põlluharimist. Kaebaja arvates ei ole kooskõlas planeerimismenetluse üldprintsiipide (

§ 9

lg 7) ja Riigikohtu praktikaga vastustaja seisukoht, et valla elanikel on tekkinud valla üldplaneeringu alusel õigustatud ootus, et valla areng toimub kehtestatud üldplaneeringu alusel ning nimetatud alusele tuginedes keeldus vallavolikogu detailplaneeringu algatamisest, kuivõrd detailplaneeringu algatamine oleks võinud tingida üldplaneeringu muutmise. Nii on Riigikohus oma

1. aprilli 2007.a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-12-07 sedastanud, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda. Eelnimetatu ja kaebuse esitaja poolt varasemalt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-02 kinnitavad kaebuse esitaja seisukohta, et üldplaneeringu näol ei ole tegemist staatilise ning ajas ja ruumis muutumatu imperatiivse aktiga, mille muutmine ei ole lubatav ning mistahes kõrvalekalded üldplaneeringust on õigusvastased. Üldplaneering sätestab eelkõige üldise raamistiku ja põhimõtted, milliseid printsiipe tuleb järgida konkreetse piirkonna arengu planeerimisel, kuid kindlasti ei sätesta üldplaneering imperatiivseid kohustusi teatud planeerimistegevustest hoidumiseks. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja ei ole kaevatava otsuse tegemisel andnud kõikidele asjaoludele võrdset kaalu ning on kaalutlusotsuse tegemisel eelkõige ja ainult lähtunud vaidlusaluse maatüki põllumajanduslikust väärtusest, jättes tähelepanuta muud 4 väärtused. Riigikohus on oma
2. oktoobri 2002.a lahendis haldusasjas nr. 3-3-1-42-02 rõhutanud, et kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, piisavalt põhjendades, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebuse esitaja seisukohaga nõustumist kinnitab kaebaja arvates muuhulgas vastustaja enda tegevus. Nimelt on vastustaja
3. veebruari 2009.a otsusega nr 3 algatanud valla osa üldplaneeringu koostamise ning seda eelkõige kaebuse esitaja poolt korduvalt kirjeldatud põhjendustel - Jämejala küla kui Viljandiga vahetult piirnev ala on pigem väga atraktiivne ettevõtluskeskkond kui põllumajanduspiirkond. Lisatud otsusest nähtub üheselt, et ka vastustaja ise möönab, et kaebuse esitaja poolt esitatud taotlus ja selle põhjendused on asjakohased ning Jämejala küla hõlmava üldplaneeringu osa on selles osas ajale jalgu jäänud. Riigikohus on oma
4. novembri 2002.a otsuses sedastanud, et haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Riigikohus on oma
5. oktoobri 2003.a. lahendis märkinud muuhulgas seda, et kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Eelnevast nähtuvalt on V. Pariku arvates ilmne, et vastustaja ei ole kaalutlusotsuse tegemisel kõiki asjaolusid õigesti hinnanud ning asjaoludele õiget kaalu andnud, mis on tinginud ebaõige otsuse. Seega on Riigikohtu praktikat arvestades õigustatud ja põhjendatud vaidlustatava otsuse kohtulik kontroll ning kaalutlusõiguse väärkohaldamise korrigeerimine. Vastustaja seisukohad
6. Vastustaja V. Pariku kaebusega ei nõustu ning palub jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et antud juhul on vastandunud isiku omandiõigus – õigus ehitada isikule omandiõiguse alusel kuuluvale maale, ja teisalt avalik huvi – looduskeskkonna väärtustamiseks ja säilitamiseks. Volikogu leidis kaalutlusena, et avalik huvi võib domineerida, mistõttu võib ka isiku ehitusõigust piirata. Vastustaja märgib, et üldplaneeringu kehtestamise menetluses on põhjalikult ja läbi mitmete menetlustoimingute välja selgitatud avalikkuse arvamus selle kohta, kus võiksid tulevikus paikneda valla territooriumil ettevõtluspiirkonnad, sh äriotstarbel. Valla üldplaneeringu järgi on kehtestatud selliseid piirkondi küllaldaselt. Need üldplaneeringuga arendamiseks ettenähtud piirkonnad ei ole ennast ammendanud. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud uusi asjaolusid põllumaa ärimaaks muutmise kohta. Seetõttu ei olnud vallavolikogul alust algatada üldplaneeringule mittevastavat detailplaneeringut. Valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine oli Pärsti Vallavolikogu otsustuspädevuses ning omavalitsusüksusel ei ole kohustust varemtehtud otsuseid põhjendamatult muuta. Valla elanikel on tekkinud valla üldplaneeringu alusel õigustatud ootus, et valla areng toimub kehtestatud üldplaneeringu alusel. See oli üheks põhjuseks, miks vallavolikogu detailplaneeringu algatamist, mis oleks tinginud üldplaneeringu muutmist, vajalikuks ei pidanud. Volikogu pädevus vaidlusalust detailplaneeringut algatada või mitte algatada tuleneb 5 valla ehitusmääruse § 12 p 5, mille järgi detailplaneeringu algatamine ja lähteseisukohtade andmine, kui algatatav detailplaneering soovitakse koostada mittevastavuses valla üldplaneeringuga. Riigikohtu lahend nr 3-3-1-12-07 toetab volikogu kaalutlust, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine peab jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Pärsti Vallavolikogu on lähtunud asjaolust, et üldplaneering ei näe ette äritegevust ega elamuehitust Musta kinnistu katastriüksusel 62901:003:
7. Vastustaja arvates antud juhul puuduvad erandlikud põhjused, miks tuleks valla kui terviku arengu huvides vastu võetud üldplaneeringuga kehtestatud põhimõtteid muuta. Erandlikuks ei saa pidada asjaolu, et naaberomavalitsuses Saarepeedi vallas, kinnistu vastas üle tee, on valminud ärimaja ning on algatatud detailplaneering kinnistul (katastritunnus 71501:002:1351) eesmärgiga rajada ca 13 000 m2 ning 400 kohalise parklaga äri- ja kaubanduskeskus. Samuti ei ole erandlik põhjus piirnemine Viljandi linnaga. Vastustaja märgib, et ei saa nõustuda väitega, et ärihoone ehitamine just sellele kinnistule toob automaatselt kaasa tööhõive suurenemise valla elanike hulgas. Puudub ka otsene seos valla tulubaasi suurenemise ja äriettevõtte ehitamise vahel. Küll aga võib planeerimata, kaalutlemata arendustegevus halvendada vallaelanike elamisväärset elukeskkonda (puuduvad või ebapiisavad kommunikatsioonid - vesi, kanalisatsioon, ühendusteed, juurdeehitamisel koormus olemasolevatele kommunikatsioonidele, ebapiisavad eraldustsoonid, müra jne) Vastustaja märgib, et Pärsti Vallavolikogu on akti andmisel järginud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vastustaja märgib, et asjakohtu on viidata naaberomavalitsuste: Saarepeedi ja Viljandi linna, territooriumil toimuvale ehitustegevusele ning krundi asukohale Viljandi linna suhtes. Volikogu on kaalutlenud Musta kinnistu detailplaneeringu mittealgatamisega seotud kõiki aspekte nii omaniku ja avaliku huvi aspektist ning need ka sõnaselgelt oma otsustustes väljendanud. Saarepeedi Vallavolikogu
8. detsembri 2008.a määrusega nr 65 kehtestatud Saarepeedi valla üldplaneeringust nähtub, et väärtuslike põllumaadena Saarepeedi vallas käsitletakse 45-49 hindepunktiga põllumaid, mille puhul tuleb jälgida, et need jääksid põllumajanduslikku kasutusse ja et neid ei metsastaks. Saarepeedi vallas on ülekaalus keskmise viljakusega põllumaad. Keskmise viljakusega põllumaaks loetakse 42-49 hindepunktiga maid. Kõrge boniteediga põllumaaks loetakse 50 ja suurema hindepunktiga maid. Sellest järeldub, et ka naaberomavalitsus järgib Pärsti valla üldplaneeringu põhimõtteid. Näitena toodud Unistari ärimaja ei asu Saarepeedi vallas väärtuslikul põllumaal, kuid ületee jääv Musta kinnistu on kõrge viljakusega maal. V. Parikule kuuluv Musta kinnistu asub alal, mis maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus on määratletud väärtusliku põllumaana. Viljandi maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus „ Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ punktis 2.7 on toodud kõrge boniteediga põllumaade üldised kasutustingimused, mille kohaselt kõrge viljelusväärtusega põllumaad peaksid jääma põllumajandusliku tootmise käsutusse.“ Pärsti valla üldplaneering on koostatud kooskõlas Viljandi maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Seega tekiks vaidlusaluse maa sihtotstarbe muutmisel vastuolu mitte üksnes Pärsti valla üldplaneeringuga, vaid ka 6 Viljandi maakonnaplaneeringuga. V. Parik on Musta kinnistu omandanud 04.06.2007.a maatulundusmaana. Volikogu eeldab, et V. Parik pidi olema teadlik, et omandatav kinnistu asub üldplaneeringu kohaselt väärtuslikul põllumaal (53 hp), ning, kus valla üldplaneering maa kasutusotstarvet muuta ei luba. Musta kinnistut läbib kõrgepingeliin 110 kW, mida kavatsetakse suurendada 330 kW, ning naabruses asub puurkaev oma sanitaarkaitsealaga, mis seavad kinnistule seadusest tulenevad kitsendused. Vastustaja märgib, et tühistamiskaebuse rahuldamiseks peab olema täidetud kaks tingimust: vaidlustatav haldusakt peab olema õigusvastane ja rikkuma samas ka kaebuse esitaja õigusi. Käesolevas asjas puuduvad vastustaja arvates mõlemad eeldused. Detailplaneeringu algatamata jätmine ei loonud kaebajale õigusi ega kohustusi. Kaevatav õigusakt ei ole õigusvastane ning ei ole rikkunud kaebuse esitaja õigusi ega piiranud vabadusi. Vallavolikogu otsus on vastustaja arvates ka piisavalt motiveeritud. Otsuses on selgitatud, et detailplaneeringu algatamine ei ole kooskõlas üldplaneeringuga. Volikogu otsuses on toodu faktilised asjaolud ja viited kõigile vajalikele seaduse sätetele, millele volikogu otsus tugineb. Kohtu põhjendused ja otsus
9. Kaebaja on vaidlustanud Pärsti vallas Jämejala külas kaebajale kuuluva Musta kinnistu detailplaneeringu algatamata jätmise otsuse. Kaebaja sooviks on muuta osaliselt katastriüksuse kasutusotstarve põllumajandusmaa ärimaaks. Vaidlusaluse otsuse (tl 11-12) motiivide kohaselt on tegemist kehtiva üldplaneeringu kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustusega kompaktse hoonestusega alaga. Taotletav ala asub üldplaneeringu kohaselt väärtuslikul põllumaal (53 hindepunkti), kus valla üldplaneeringu kohaselt maa kasutusotstarbe muutmine ei ole lubatud, maad ei ole ette nähtud perspektiivse ärimaana. Äriotstarbelised maad on üldplaneeringuga reserveeritud Heimtali, Mustivere, Päri ja Pärsti külades. Vastustaja käsitleb planeeringu algatamist menetlustoiminguna, millise tegemine on vastustaja õigus, aga mitte kohustus. Vastustaja kaalutluste kohaselt ei näe üldplaneering ette äritegevust Musta kinnistul, mille tõttu ei peetud vajalikuks algatada detailplaneeringut, mis ei ole kooskõlas üldplaneeringuga. Puuduvad erandlikud põhjused valla kui terviku arengu huvides vastu võetud üldplaneeringuga kehtestatud põhimõtteid muuta. Vastustaja on kaalunud kaebaja huvina õigust ehitada isikule omandina kuuluvale maale ja avalikku huvi looduskeskkonna väärtustamist ja säilitamist ja pidanud võimalikuks lubada domineerida avalikul huvil ja piiranud isiku õigust ehitamiseks. Vaideotsuse (tl 13-16) kohaselt on kaebaja vaide esitanud omandiõiguse riive põhjendamatuse motiivil. Vastustaja on vaide rahuldamata jätmist täiendavalt põhjendanud üldplaneeringute ja detailplaneeringu vahekorra analüüsimisega, kinnistu omandamisega üldplaneeringu kehtimise ajal, alla senise halduspraktikaga ja leidnud, et naabervalla väidetav erinev halduspraktika ning Viljandi linna lähedus ei ole asjaoludeks kaalutlusotsustuse muutmisel, samuti on täiendavalt käsitletud avaliku huviga seonduvat. 7 Kaebust on põhjendatud planeerimismenetlust käsitleva kohtupraktikaga, Viljandi linna valglinnastumisest tulenevate arengutega piirkonnas ning leidnud, et looduskeskkonna säilitamise kaalutlus ei ole antud piirkonna eripära ja kinnistu väiksust arvestades asjakohane. Kaebuse täienduses ja kohtuistungil rõhutatakse kaalutlusõiguse väärkohaldamist vastustaja poolt, millele muuhulgas viitab asjaolu, et vastustaja on 25.02.2009.a algatanud valla osa üldplaneeringu koostamise. Kohtuistungil toob vastustaja esindaja täiendavalt välja, et Saarepeedi vallas asuv Unistari ärimaja ei asu väärtuslikul põllumaal, vastustaja ei saanud vastuollu minna üldplaneeringu kõrval Viljandi maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga, kaebaja kinnistut läbib kõrgepingeliin ja puurkaev, millest tulenevalt on kaebaja kinnistul seadusest tulenevad kitsendused. Valla osa üldplaneeringu koostamise algatamine hõlmab suurt ala Jämejala külast, kuhu jääb ka kaebaja kinnistu. Planeeringu algatamise eesmärgiks on tagada piirkonna kompleksne ehituslik lahendus. 9.

§ 10lg 1 kohaselt võib igaüks teha ettepaneku planeeringu algatamiseks.

Sama seaduse § 10 lg 5 sätestab, et detailplaneeringu koostamise algatab ja koostamist korraldab kohalik omavalitsus, mis on käesoleval juhul Pärsti valla ehitusmääruse § 12 p 5 kohaselt volikogu pädevuses. Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud sättest ei tulene, et kohalik omavalitsus peab alati ja igal juhul ettepaneku vastu võtma ja planeeringu algatama. Planeeringu algatamise ettepaneku vastuvõtmise või tagasilükkamise otsus on esimene kaalutlusotsus, mis planeerimismenetluses teha tuleb. Sisuliselt võib vastav otsus olla käsitletav menetlustoiminguna, kuid kuna sellega kaebaja poolt taotletav haldusmenetlus sisuliselt ka lõppeb, siis peab taoline otsus olema kohtulikult kontrollitav. Kohus nõustub pooltega, et vastustaja peab nii planeerimismenetluses haldusakte andes kui planeeringuvaidluste lahendamisel otsustama enda kaalutlusõiguse kohaselt. Sellesisulise otsuse kohtulikul kontrollimisel on määrava tähtsusega planeerimisotsuse põhjendused. Nende alusel tuleb kohtul hinnata, kas volikogu järgis otsuse tegemisel kaalutlusreegleid (HMS § 4 lg 2). Kui otsus on motiveeritud ja kaalutlusreegleid on järgitud, ei ole kohtul volitust sekkuda kaalutlusotsuse sisusse, iseäranis ei või kohus asuda ise kaalutlusotsust tegema. Kuna pooled on osundanud menetlusdokumentides Riigikohtu praktikale ei pea kohus vajalikuks korrata Riigikohtu seisukohti planeerimisotsuste põhjendusele esitatavate nõuete osas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused haldusasjades 3-3-1-39-07, 3-3-1-12-07, 3-3-1-37-04, 3-31-28-04, 3-3-1-54-03, 3-3-1-42-02). Seonduvalt käesoleva vaidlusega on Riigikohus rõhutanud, et planeerimisotsusest põhjenduste väljajätmine ei ole lubatud. Haldusakti põhjendustest peab tulenema haldusakti õiguslik alus, õigusliku aluse kohaldamisel tähtsust omavad faktid, faktide ja õigusliku aluse sidumine ning haldusorgani kaalutlused diskretsiooni kohaldamisel. Vastustaja otsus vastab nendele nõuetele, vastustaja on põhjendanud, millistest kaalutlustest lähtudes on otsustus langetatud. Kohus möönab, et vastustaja on vaidemenetluse ja kohtumenetluse käigus kaalutlusi kaebaja poolt menetluse kestel tõstatud küsimustest tulenevalt eri aspektide osas täiendanud, kuid vastustaja põhilised kaalutlused on jäänud samaks. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtestatav detailplaneering peab reeglina olema kooskõlas kehtiva üldplaneeringuga. Kaebuse esitaja ei vaidlusta seda, et detailplaneering, mille algatamist ta taotles, eeldab valla üldplaneeringu muutmist. 8 Samas leiab kaebaja, et lähtudes

§ 9

lg-st 7 on see võimalik, võimalik on muuta senist maa kasutamise sihtotstarvet.

§ 9

lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Üldplaneeringu muutmine detailplaneeringu kaudu peab kohtu veendumuse kohaselt olema erand ja tingitud põhjendatud vajadusest. Sellist põhjendatud vajadust ei ole kaebuse esitaja detailplaneeringu taotluses ega ka kohtule esitatud kaebuses ja selle täpsustuses välja toonud. Kaebaja taotlusena detailplaneeringu algatamiseks on käsitletav ilmselt äri- või arendustegevus kinnistul, omandiõiguse teostamine ei saa olla aga absoluutne. Vastustaja on muuhulgas oluliseks pidanud väljakujunenud halduspraktikat, mille kohaselt ei ole isikutele, kes on taotlenud detailplaneeringut väärtuslikul põllumaal, seda algatanud. Kaebaja ei ole toonud esile selliseid faktilisi asjaolusid, millest lähtudes võiks asuda seisukohale, et teda on võrreldes teiste samas olukorras olevate isikutega koheldud ebavõrdselt, mille tõttu ei saa otsus tühistamisele kuuluda ka võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku rikkumise tõttu. Vaidlusalust otsust ei ole põhjendatud üldse naaberkinnistu omanike huvidega, nagu on väidetud kaebuses. Asjas kogutud tõendid ei lükka ümber vastustaja poolt rõhutatud asjaolu, et halduspraktikat ei ole üldplaneeringu kehtivuse ajal muudetud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vaidlustatud otsuses esitatud motivatsiooniga detailplaneeringu mittealgatamiseks, ei tähenda seda, et motivatsioon iseenesest puuduks. Vastustaja on põhjendanud otsust detailplaneeringut mitte algatada sellega, et taotletud planeeringuala asub valla üldplaneeringu kohaselt hajaasustusega alal, väärtuslikul põllumaal (maa hindamise tulemuste alusel on selles tsoonis haritav maa 53 hindepunkti), kus maakasutuse põhikasutusotstarvet muuta ei ole lubatud. Üldplaneering ei ole ette näinud seda maad perspektiivse elamumaana. Üldplaneeringu kohaselt on piisavalt palju maa-alasid, kus elamukruntide arendamine on kooskõlas üldplaneeringuga ja on ette nähtud maa-alad, kus arendustegevust ei toimu. Kaebaja on vaidlusaluse kinnistu omandanud üldplaneeringu kehtivuse ajal. Kehtivast õigusest ei tulene, et kaebaja võis eeldada, et ca üks aasta pärast kinnistu omandamist, on tal planeerimise aluspõhimõtetest tulenevalt ootus, üldplaneeringuga vastuolus olevaks maa kasutusotstarbe muutmisele viiva menetluse edukusele. Vastustaja on seega oma otsust piisavalt põhjendanud, otsus on tehtud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas oma volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tegemist on sedavõrd väikese kinnistuga, mille puhul ei oma põllumajandusmaa väärtus looduskeskkonna väärtustamise ja säilitamise aspektist tähtsust. Maa-ameti üldkättesaadava infosüsteemi kohaselt on Musta kinnistu suuruseks 16,5 ha, millest haritavat maad on 11 ha, mille tõttu ei saa kohus asuda seisukohale, et sellise katastriüksuse kasutusotstarbe muutmata jätmine looduskeskkonna väärtustamise ja säilitamise aspektist oleks ilmselgelt asjasse puutumatu kaalutlus. Vastustaja ei ole seega lähtunud lubamatutest kaalutlustest ega ole jätnud ka mõnda olulist aspekti tähelepanuta. Kuna detailplaneeringu mittealgatamine on toimunud ka kooskõlas Viljandi maakonna teemaplaneeringuga, siis ei ole vastustaja otsus õigusvastane ka sellel alusel, et kaebajal ei olnud võimalik välja selgitada maavanema sisulist seisukohta planeerimismenetluses. Asjaolu, et vastustaja on 25.02.2009.a otsusega nr 3 ( tl 53) otsustanud asuda ette valmistama valla 9 osa üldplaneeringu koostamist, tõendab kohtu hinnangul asjaolu, et vallavolikogu on otsustanud komplekselt ja erinevaid huvigruppide huve kaaludes otsustada Jämejala külas, kus asub ka kaebaja kinnistu, kas kõigi osapoolte huvides on arendada ettevõtluskeskkonda ja muuta osaliselt kehtivat üldplaneeringut või jääda kehtivas üldplaneeringus võetud seisukohtade juurde. 10. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda, kaebaja puhul seoses kaebuse rahuldamata jätmisega (HKMS § 92 lg 1) ja vastustaja puhul seoses asjaoluga, et vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Roby Koik kohtunik 10