3-09-71/8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-71 Otsuse kuupäev 20.mai 2009 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Enn Kanguri kaebus Kagu Piirivalvepiirkonna vastu ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 11.03.2009 ja 30.04.2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Enn Kangur, esindaja Kalju Kutsar Vastustaja Kagu Piirivalvepiirkond, esindaja Peeter Aleksašin Resolutsioon Edasikaebamise kord

1. Rahuldada kaebus osaliselt.
2. Välja mõista Kagu Piirivalvepiirkonnalt Enn Kanguri kasuks varaline kahju summas 2448 (kaks tuhat nelisada nelikümmend kaheksa) krooni ja menetluskulud summas 604 krooni, sellest riigilõiv 250 krooni ja õigusabikulud 354 krooni,
3. Kohtute Raamatupidamiskeskusel tagastada Rahandusministeeriumi arveldusarvele 2210237778606 viitenumbriga 2900072770 haldusasjas enam tasutud riigilõiv summas 21 77 krooni Enn Kanguri arvele 1104517362 Swedbank, Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so arvates 20.05.
4. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik Kagu Piirivalvepiirkonna ülema 28.detsembri 2007.a käskkirja nr 1229P punkt 5 alusel viidi Enn Kangur alates 01.jaanuarist 2008.a üle Vastse-Roosa piirivalvekordonist Luhamaa piirivalvekordoni vanempiirivalvuri ametikohale. 1 Tartu Halduskohtu
5. märtsi
6. a otsusega haldusasjas nr 3-08-13 (jõustunud 06.10.2008) rahuldati Enn Kanguri kaebus ning tühistati Kagu Piirivalvepiirkonna ülema 28.12.2007 a käskkirja nr 1229P punkt 5, lugedes kaebuse esitaja üleviimise teise paikkonda ilma töötaja nõusolekuta õigusvastaseks. Enn Kangur vabastati teenistusest Kagu Piirivalvepiirkonna ülema 07.10.
7. a käskkirjaga nr 753P alates 07.10.
8. a seoses koondamisega. 13.10.2008 ja 17.11.2008 esitas Enn Kangur Kagu Piirivalvepiirkonna ülemale avalduse isikliku sõiduauto sõidukulude kompenseerimiseks ajavahemiku 01.01.2007 kuni 07.07.2008 eest summas 4284 krooni. Kagu Piirivalvepiirkonna ülema 03.11.2008 kirjaga nr 7.1-2/2611 ja 12.12.2008 kirjaga nr 7.1-2/2611-4 keelduti E. Kangurile kahju hüvitamisest. E. Kangur esitas 13.01.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Kagu Piirivalvepiirkonna ebaseadusliku tegevusega ajavahemikul 01.01.2008 kuni 07.07.2008 tekitatud kahju summas 4284 krooni hüvitamise nõudes. 23.02.2009 suurendas kaebuse esitaja nõuet, taotledes vastustajalt kahju summas 12 462 krooni välja mõistmist. Kaebuse põhjendused Enn Kangur on seisukohal, et Kagu Piirivalvepiirkond hoidub kõrvale ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamisest ning seetõttu on kaebuse esitaja sunnitud pöörduma halduskohtusse. Enn Kangurile tekitatud kahju seisneb selles, et ta oli 01.jaanuarist 2008.a kuni
9. juulini 2008.a sunnitud sõitma teenistusse teise piirkonda, kuhu ta oli üle viidud ebaseaduslikult. Kuna E.Kangur elab piirkonnas, kust Luhamaa piirivalvekordonisse sõitmiseks ei ole võimalik kasutada ühistransporti ning tema hooldada oli teenistuskoer, siis tuli tal teenistusse jõudmiseks kasutada isiklikku sõiduautot. Kahju suuruse määramisel lähtub kaebuse esitaja siseministri 12.juuli 2007.a määrusega nr 58 kehtestatud "Piirivalveametniku sõidukulude kompenseerimise korraga" kehtestatud tariifist 1,5 krooni ühe sõidukilomeetri eest. Enn Kanguri elukohast Luhamaa piirivalekordonisse on 102 kilomeetrit. Vastustaja on osaliselt E.Kanguri sõidukulud kompenseerinud ning aktsepteerinud seejuures kaebuse esitaja poolt näidatud sõitude pikkust. 2008.a jaanuarist kuni märtsi lõpuni kompenseeriti kaebuse esitajale kokku 12 sõitu. Kompenseerimata on jäänud 28 sõitu ning seega on E.Kangurile tekitatud kahju suurus kokku 4284 krooni (28 x 102 x 1,5). Kaebuse esitajale tekkinud kahju ning vastustaja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos, kuna teenistuse jätkumise korral senises teenistuskohas (Vastse-Roosa piirivalvekordon) ei oleks E.Kangur pidanud sõitudeks sellises ulatuses kulutusi tegema. Vahetult pärast üleviimisest teadasaamist teatas kaebuse esitaja Kagu Piirivalepiirkonnale, et peab üleviimist ebaseaduslikuks ning vaidlustas selle halduskohtus. Vaatamata sellele nõudis Kagu piirivalvepiirkonna juhtkond Enn Kanguri teenistusse ilmumist ning seega möönis vastustaja kahju tekitamise võimalust. Kaebuse esitaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja Piirivalveameti Kagu Piirivalvepiirkonna ülema 28.detsembri 2007.a käskkirja nr 1229P punkti 5 täitmise peatamiseks jäeti rahuldamata. Seega on Enn Kangur teinud kõik endast sõltuva, et vältida kahju tekkimist. Kõike eeltoodut arvestades on kaebuse esitaja seisukohal, et Kagu Piirivalvepiirkond on tekitanud talle ebaseadusliku tegevusega materiaalset kahju ning vastustaja peab selle 2 hüvitama. 23.02.2009 kaebuse täienduses suurendas E.Kangur kahju nõuet, märkides, et siseministri 12.07.2007 a. määrus nr 58 reguleerib sõidukulude hüvitamise korda olukorras, kus piirivalveametnik täidab seaduslikke korraldusi ja kasutab selleks isiklikku sõidukit. Samas ei katnud määruses sätestatud tariif 2008.a kevadel kehtinud kütusehindasid arvestades tegelikke kulusid. Piirivalveameti Peadirektor on 12.aprilli 2006.a käskkirjaga nr 150 kinnitanud „Piirivalve maismaasõidukite kulude tasaarvelduse summad ning mootorikütuse kulu piirnormid", mida rakendati juhul, kui piirivalveametnik soovis kasutada ametisõidukit isiklikuks otstarbeks. Nimetatud käskkirja p 26 kohaselt oli sõiduauto Ford Sierra kasutamise korral ette nähtud tasuda 3,5 krooni ühe kilomeetri eest. Kaebuse esitaja on seisukohal, et sama tariifi tuleb rakendada ka olukorras, kus ta oli sunnitud kasutama isiklikku sõiduautot seoses teises piirkonnas asuvale teenistuskohale ebaseadusliku üleviimisega. Eeltoodut arvestades suurendab kaebuse esitaja oma nõuet ning palub Kagu Piirivalvepiirkonnalt välja mõista isikliku sõiduauto kasutamisega seoses tekitatud kahju kokku 12 462 krooni. Kahju suurus on arvestatud järgmiselt: kokku tegi Enn Kangur eelnimetatud perioodil seoses teenistusse ja tagasi sõitmisega 40 sõitu oma elukohast (Valga maakonnast Laanemetsast) teenistuskohta (Luhamaa piirivalvekordon) ja tagasi. Seega pidanuks Kagu Piirivalvepiirkond hüvitama talle kokku 4089 kilomeetri läbisõidu eest 14 311 krooni 50 senti. Tegelikult hüvitati Enn Kangurile 1849 krooni 50 senti ning seega peaks vastustaja täiendavalt tasuma 12 462 krooni, s.o. 8178 krooni võrra rohkem kui Enn Kanguri esialgses kaebuses. Vastustaja vastuväited Kagu Piirivalvepiirkond palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud jätta kaebuse esitaja kanda. Vaidlust ei ole selles osas, et Enn Kanguri töövahetused Luhamaa piirivalvekordonis algasid ja lõppesid Enn Kanguri poolt varasemalt Kagu Piirivalvepiirkonnale esitatud avalduses näidatud kuupäevadel. Seda tõendavad ka tööajatabelid . Samas on kaebuses praktiliselt tõendamata see, et Enn Kangur avalduses toodud päevadel elukohast teenistuskohta ja teenistuskohast elukohta sõiduks tõepoolest isiklikku sõiduautot kasutas. Mingeid tõendeid Enn Kangur isikliku sõiduautoga teenistuskohta sõitmise kohta esitanud ei ole. Seega asub vastustaja seisukohale, et kaebuse esitajal kahju tekkimine tingituna isikliku auto kasutamisest teenistuskohta sõiduks ei ole tõendatud. Kagu Piinvalvepiirkond on Enn Kangurile kompenseerinud isikliku sõiduauto kasutamise siseministri poolt kehtestatud tingimustel, korras ja ulatuses
10. a I kvartali eest. Oma avalduses taotleb Enn Kangur selliste väidetavate kulutuste kompenseerimist, mis ületavad siseministri poolt kehtestatud ulatust (enam kui neli sõitu kuus) või mille kompenseerimiseks ta ei ole kehtestatud tähtajaks s.o. järgmise kvartali esimese kuu 10.-daks kuupäevaks oma vahetule ülemale sõidupäevikut esitanud. Tulenevalt sellest ei olnud Kagu Piirivalvepiirkonnal võimalik Enn Kanguri väidetavaid sõidukulusid kompenseerida selleks siseministri ja Piirivalveameti peadirektori poolt kehtestatud korda rikkumata. Eeltoodu põhjal asub vastustaja seisukohale, et Kagu Piirivalvepiirkond ei ole Enn Kangurile sõidukulude kompenseerimisest kõrvale hoidunud, kui kompenseerimist on taotletud selleks ettenähtud korras. 3 Enn Kanguril väidetavalt tekkinud kahju suuruse väljaarvutamise osas on vastustaja seisukohal, et sõidukulude kompenseerimise arvestusliku aluse kasutamine selleks ei ole asjakohane. Enn Kanguril ei saanud olla mingit õigustatud ootust ega alust arvata, et Kagu Piirivalvepiirkond kompenseerib tema väidetavad sõidud elukohast teenistuskohta ja tagasi kehtestatud korda ületavas ulatuses samadel alustel nendega, mis on tehtud normi (4 sõitu kuus) piires. Enn Kangur oli
11. a I kvartalis eest saanud Kagu Piirivalvepiirkonnalt kompensatsiooni seoses isikliku sõiduauto kasutamisega sõiduks elukohast teenistuskohta ja tagasi ning oli täiesti mõistlik oodata, et ta taotleb kehtestatud ajal ja korras seda kompensatsiooni ka
12. a II kvartali eest. Õigeaegne ja põhjendatud kompensatsiooni taotlus
13. a II kvartali eest oleks analoogiliselt I kvartali omaga kindlasti rahuldatud ja selle väljamaksmine oleks tunduvas ulatuses vähendanud Enn Kanguril väidetavalt tekkinud kahju suurust. Seega tuleb juhul, kui Enn Kangur tõendab ära temal mitte arvestuslikult, vaid tegelikult tekkinud kahju suuruse, vähendada kahjuhüvitist selle summa ulatuses, mille Kagu Piirivalvepiirkond oleks Enn Kangurile välja makstud
14. a II kvartali eest sõidukulude kompensatsiooni õigeaegsel ja ettenähtud korras taotlemisel. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitajal kahju tekkimine ajavahemikul 01.01.2008 - 07.07.2008 seoses isikliku sõiduauto kasutamisega sõiduks elukohast teenistuskohta ei ole tõendatud, samuti ei ole Enn Kanguril väidetavalt tekkinud kahju suurus määratud õigetel alustel ega kahjustatud isiku poolt tõendatud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud jätta kaebuse esitaja kanda. Vastustaja ei pea põhjendatuks ka kahju suuruse määramist Piirivalveameti peadirektori 12.04.2006 käskkirjaga nr 150 kinnitatud „Piirivalve maismaasõidukite kulude tasaarvelduse summa ja mootorikütuse kulu piirnormides" toodud tariifide alusel. Kaebuse esitajal isikliku sõiduauto kasutamisest väidetavalt tekkinud otsese varalise kahju suuruse kindlaksmääramisel ei saa kasutada ametkonnasiseseid kulude tasaarvelduse summasid, mis on kehtestatud ametkonna sõidukite mittesihipärasel või sihipärasel, kuid normatiive ületaval kasutamisel tekkinud kulude tasaarveldamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise taastamisega. Tartu Halduskohus on tunnistanud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-13 Kagu Piirivalvepiirkonna ülema käskkirja, millega viidi kaebuse esitaja 01.01.2008 üle VastseRoosa piirivalvekordonist Luhamaa piirivalvekordonisse ilma kaebuse esitaja nõusolekuta, õigusvastaseks ning tühistas käskkirja selles osas. Seega on varasema kohtulahendiga tuvastatud kaebuse esitaja üleviimine Luhamaa piirivalvekordonisse õigusvastaseks ning puudub antud asjas vajadus vastustaja tegevuse õigusvastasuse uueks kindlaks tegemiseks. Tulenevalt eeltoodust on kaebuse esitajal alus nõuda vastustaja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Kahjuks, mille hüvitamist kaebuse esitaja taotleb, on kaebuse esitaja sõidukulud elukohast Luhamaa Piirivalvekordonisse ja sealt tagasi perioodil 01.01.2008 kuni 07.07.2008, so ajani, kui kaebuse esitaja reaalselt täitis teenistuskohustusi. 4 Selles, et kaebuse esitajal tuli märgitud ajavahemikul läbida vahemaa elukoha ja teenistuskoha vahel 40 korral, vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka kaebaja poolt näidatud vahemaa pikkuses – 102 kilomeetrit. Vaidlus on selles, kas kaebuse esitajal on vastustaja õigusvastase haldusakti alusel kahju tekkinud, kas kaebuse esitaja on teinud kõik endast oleneva, et kahju tekkimist ära hoida, samuti on vaidlus võimaliku kahju suuruses. Kohus on seisukohal, et kuna kaebuse esitaja oli sunnitud kasutama isiklikku transporti sõiduks teenistuskohta ja sealt tagasi, pidi ta tegema selleks ka vastavaid kulutusi, mille hüvitamist on kaebuse esitajal õigus taotleda. Vastupidiselt vastustaja seisukohaga on leidnud tunnistajate Ain Liiskmann’i ja Gabriel Püvi ütlustega tõendamist, et E.Kangur kasutas Luhamaa kordonis teenistuses käimiseks isiklikku autot. Tunnistajate seletuste kohaselt ei olnud E.Kanguril oma elukohast Luhamaale saamine võimalik teisiti kui oma transpordiga. Kuna E.Kangur oli ka koerajuht, siis vajas ka koera transportimine rohkem ruumi ja varustust, mis tingis isikliku auto kasutamise vajaduse. Seega on tõendatud, et E.Kangur kasutas teenistuses käimiseks isiklikku autot. Isikliku auto kasutamist tõendab ka asjaolu, et Kagu Piirivalvepiirkond on kompenseerinud E. Kangurile 2008 esimeses kvartalis isikliku sõiduauto kulud sõiduks elukohast teenistuskohta ja sealt tagasi 12 sõidu osas vastavalt siseministri 12.07.2007 määrusega nr 58 kehtestatud „Piirivalveametniku sõidukulude kompenseerimise korrale“(edaspidi „siseministri määrus“). Siseministri määruse § 2 lõige 2 sätestab, et isikliku sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse juhul, kui taotleja elukohast teenistuskohta ei ole mõistliku ajagraafikuga ühistransporditeenust teenistuse korraldamiseks ning piirivalve ei korralda vastavat transporti. Vastustaja ei ole väitnud ega ka ühtegi tõendit esitanud selle kohta, et
15. a teises kvartalis oleks võrreldes
16. a esimese kvartaliga kaebuse esitaja transpordikorralduses midagi muutunud. Vastustaja märkis kohtule saadetud vastuses, et kui E.Kangur oleks ka 2008.a teise kvartali osas esitanud taotluse sõidukulude kompenseerimiseks, siis oleks seda ka tehtud. See kinnitab veel kord asjaolu, et kaebuse esitaja kasutas teenistuses käimiseks isiklikku transporti ja mida on vastustaja väljaspool kohtumenetlust ka tunnistanud. Kohus on seisukohal, et tõendatud on ka põhjusliku seose olemasolu vastustaja õigusvastase haldusakti ja kaebuse esitajal tekkinud kahju vahel. Õigusvastase haldusakti ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma sellise haldusaktita saanud tekkida. Kui Kagu Piirivalvepiirkond ei oleks kaebuse esitajat ebaseaduslikult 2008.a 1.jaanuarist teenistusse Luhamaale üle viinud, oleks kaebuse esitajal nimetatud sõidud tegemata jäänud ja nendele sõitudele tehtud kulutused kandmata jäänud. Seega on olemas põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse (õigusvastane üleviimine teise paikkonda) ja kaebuse esitajale tekkinud kahju vahel. RVS § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Esialgses kaebuses taotles kaebuse esitaja kahju summas 4284 krooni välja mõistmist, kohtumenetluse ajal suurendas kaebuse esitaja nõuet ning hindas tekitatud kahjuks 12 462 krooni. Kahju summas 4284 krooni taotlemisel lähtus kaebuse esitaja siseministri määrusest nr 58, kahju summas 12 462 krooni taotlemisel aga Piirivalveameti peadirektori 12.04.2006 käskkirjast nr 150 (edaspidi –„peadirektori käskkiri“). Seega ei ole kaebuse esitaja kahju summa arvutamisel lähtunud ega esitanud tõendeid reaalselt kantud sõidukulude kohta, vaid on kahju summa arvutamisel lähtunud erinevates piirivalveasutusi puudutavates õigusaktides määratud tariifidest. 5 Kohus on seisukohal, et juhul kui taotlejal ei ole võimalik esitada tõendeid reaalselt kantud kulutuste kohta, on võimalik kahju summa arvutada ka kaudsete tõendite alusel, või muudes õigusaktides kehtestatud tariifide või kulunormide alusel. Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et kahju summa määramine peadirektori 2006 käskkirja alusel ei ole põhjendatud. Peadirektori käskkirjaga on kehtestatud normatiivid ja limiidid piirivalvele kuuluvate maismaasõidukite kulude tasaarvelduseks, ja seda ametkonnasisesteks sõitudeks tehtud kulude arvestamiseks, mitte aga piirivalveametnikele kuuluvate isiklike sõidukite kasutamisest tulenevate kulude hüvitamiseks. Ametkonnasisesteks sõitudeks tehtud kulude tasaarveldamise summad ei ole kohaldatavad isikliku sõiduki kasutamisest tulenevate kulutuste hüvitamiseks. Millegagi ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et peadirektori käskkirjas kehtestatud kulunormid vastavad kaebuse esitaja poolt reaalselt kantud kulutustele rohkem kui siseministri määrusega ettenähtud kulunormid. Nagu märgitud, ei ole kaebuse esitaja ühtegi tõendit tema poolt isiklikule transpordile tehtud kulutuste kohta esitanud. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja poolt kahju summas 12 462 krooni väljamõistmiseks ei saa aluseks võtta osundatud peadirektori käskkirja. Kohus on seisukohal, et põhjendatud on antud asjas kahju suuruse määramine vastavalt siseministri 12.07.2007 määruses nr 58 kehtestatud sõidukulude kompenseerimise korrale, nii nagu on kaebuse esitaja ka esialgses kaebuses taotlenud. Siseministri määrusega on reguleeritud piirivalveametnike kulude hüvitamine tulenevalt isikliku sõiduauto kasutamisest sõiduks elukohast teenistuskohta ja tagasi. Sisuliselt sama kulu hüvitamist taotleb kaebuse esitaja ka antud kaebuses. Seega on põhjendatud võtta kaebaja sõidukulude hüvitamisel aluseks siseministri määrus. Siseministri nimetatud määruse § 3 lg 2 sätestab, et isikliku sõiduauto kasutamisel on sõidukulude kompenseerimise arvestamise aluseks kuni 2 krooni ühe kilomeetri kohta Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga kehtestatud ulatuses eelarveaastaks. Piirivalveameti peadirektori 25.07.2007 käskkirjaga kinnitatud „Sõidukulude kompenseerimise korras“ on kehtestatud sõidukulude arvestuslikuks aluseks 1,50 krooni kilomeetri kohta. Kohus ei ole nõus kaebuse esitaja väitega, et siseministri määrust on võimalik aluseks võtta ainult juhul, kui piirivalveametnik täidab seaduslikke korraldusi. Sõidukulud ei saa oleneda sellest, kas kulutused tehti sõitudeks seaduslike korralduste täitmiseks või ebaseaduslike korralduste täitmiseks. Sisuliselt katab kehtestatud tariif 1,50 krooni kilomeetri kohta ära kütuse kulud, milline kulutus tuli kaebuse esitajal ka teha. Tõendeid, et kaebuse esitaja kandis sõitudega veel teisi kulutusi, esitatud ei ole. Kuna kaebuse esitaja tegi vaidlusalusel perioodil isikliku sõidukiga elukohast tööle ja tagasi 40 sõitu, sellest kompenseeriti siseministri määruse alusel esimeses kvartalis 12 sõitu, on kaebuse esitajale kompenseerimata kulud 28 sõidu eest ehk kokku 4284 krooni (28 x 102 x 1,5), mis on märgitud ka kaebuse esitaja 13.01.2009 esitatud kaebuses ning millist kahju summa hüvitamist taotles kaebuse esitaja ka vastustajale saadetud 13.10.2008 ja 17.11.2008 taotlustes. Samas peab kohus põhjendatuks vähendada taotletud summat vastustaja poolt viidatud VÕS § 139 lg 1 ja 2 alusel, mille kohaselt kahjuhüvitist vähendatakse ulatuses, milles kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Ka Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist. Antud juhul on kaebuse esitaja taotlenud kahju hüvitamist ka 2008 teise kvartali sõitude eest, mille osas kaebuse esitaja ei esitanud vastustajale sõidukulude kompenseerimise taotlust. Piirivalveameti peadirektori 10.08.2007 käskkirja nr 181 kohaselt tuleb piirivalveametnikul 6 esitada sõidukulude kompenseerimiseks üks kord kvartalis taotlus või sõidupäevik järgmise kvartali esimese kuu 10.-ndaks kuupäevaks oma vahetule ülemale. Seega oleks E.Kangur vastava taotluse esitamisel saanud vähendada kahju summat. Kuna kaebuse esitaja ettenähtud korras ja tähtaegadel ei taotlenud 2008 II kvartali sõidukulude kompenseerimist, puudub ka alus väita, et vastustaja on nende 12 sõidu osas kaebuse esitajale kahju tekitanud. Seega vähendab kohus arvutatud summat 1836 krooni võrra (12 x 102 x 1,5). Lõplikuks kahju summaks, mille hüvitamist kohus peab põhjendatuks, on seega 2448 krooni. Arvestades eeltoodut mõistab kohus Kagu Piirivalvepiirkonnalt välja Enn Kangurile tekitatud kahju summas 2448 krooni. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt kohtukulud kokku summas 4570 krooni, sellest riigilõiv 2800 krooni ja õigusabi kulud 1770 krooni. Vastustajal kohtukulude osas taotlusi ei olnud. HKMS § 92 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt, siis kuuluvad vastustajalt kaebuse esitaja kasuks ka kohtukulud osaliselt väljamõistmisele. Kohus peab märkima, et kaebuse esitaja on tasunud kaebuselt riigilõivu rohkem kui seda näeb ette riigilõivuseadus. Riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 11 näeb ette, et halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. 13.01.2009 esitatud kaebuses taotles E.Kangur kahju summas 4284 krooni väljamõistmist. Sellest summalt tuli seega RLS § 56 lg 11 järgi tasuda riigilõivu 250 krooni. Kaebusele on aga lisatud 2 maksekorraldust riigilõivu tasumise kohta summas 750 krooni ja 250 krooni, kokku seega 1000 krooni. 23.02.2009 esitatud kaebuse täienduses suurendas kaebuse esitaja kahju summat ning taotles kahju kokku summas 12462 krooni väljamõistmist. Sellelt summalt oleks tulnud riigilõivu tasuda 623 krooni. Kuna kaebuse esitaja oli tasunud 250 krooni, tuli riigilõivu juurde maksta 373 krooni. Kaebuse täiendusele lisatud maksekorralduse järgi tasus kaebuse esitaja riigilõivu juurde 1800 krooni. Seega on kaebuse esitaja kokku riigilõivu tasunud 2800 krooni, mille väljamõistmist ta ka vastustajalt taotleb. Tegelikult on aga kaebuse esitaja maksnud seaduses ettenähtust riigilõivu enam 2177 (2800-623) krooni. HKMS § 84 lg 4 kohaselt riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Kaebuse esitaja poolt enam makstud riigilõiv kuulub Kohtute Raamatupidamiskeskuse poolt tagastamisele. Kuna kohus rahuldab kahju osaliselt ja seda summas 2448 krooni osas, siis kuulub vastustajalt sellelt summalt tasutav riigilõiv 250 krooni kaebaja kasuks välja mõistmisele. Proportsionaalselt rahuldatud osaga (20%) kulub vastustajalt välja mõistmisele ka õigusabikulud, ehk summas 345 krooni. Ülejäänud osas jäävad kohtukulud kaebuse esitaja enda kanda. Eda Muts kohtunik 7 8