KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 26.05.2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2069 Haldusas

) § 80 lõike 2 kohaselt otsustatakse väljasõidutaotluse rahuldamine ühe kuu jooksul alates taotluse saabumisest. Kaevatavast käskkirjast nähtub, et J. P.i 28.05.2008 esitatud taotlust menetleti 1 kuu ja 20 päeva. Seega rikkus Tallinna Vangla direktor

-ga sätestatud menetlustähtaega. Vastustaja on kaebajale lühiajalise väljasõidu loa andmisest keeldumisel arvesse võtnud kinnipeetava poolt sooritatud röövimist ja kelmust. Vastustaja on asunud ainuüksi selle kinnipeetavat iseloomustava faktilise asjaolu põhjal seisukohale, et vangla ei saa olla kindel kinnipeetava käitumises ja teguviisis väljaspool vanglat ja kinnipeetava lubamine lühiajalisele väljasõidule võib ohtu seada ühiskonna julgeoleku. Esitatud põhjendus on vastuolus kaalutlusõiguse põhimõtetega. Kinnipeetava väljasõidu otsus on diskretsiooniotsus, mille tegemisel on ametiisikul õigus ja kohustus arvesse võtta kõiki otsustamisel olulisi asjaolusid ja hinnata neid asjaolusid siseveendumuse kohaselt. Käskkirja kohaselt teeb vastustaja otsuse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, kui kinnipeetavat iseloomustavad materjalid on kogumina positiivsed. Käskkirjast ei nähtu, kas selle kaalutlusotsuse tegemisel on kaalutud ja arvesse võetud kõiki kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, sh teda positiivselt iseloomustavaid andmeid, ja millised otsustamisel arvesse võetud asjaoludest kallutasid otsuse tegijat kinnipeetava taotlust mitterahuldava kaalutlusotsuse tegemisele. Tegemist on kaalutlusveaga, mille tõttu on kaevatav otsus vastuolus vangistusseaduse (VangS) §-s 32 sätestatud võimaluste ja eesmärkidega. Kuna kaebaja oli taotluse esitamise ajaks olnud vangistuses 2 aastat ja 9 kuud ning ei omanud kehtivaid distsiplinaarkaristusi, on kaalutlus, et kinnipeetav võib lühiajaliselt vabaduses viibides ohtu seada ühiskonna julgeoleku, meelevaldne. Eeldades, et kaebajal ei olnud väljasõidu taotlemise ajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi ja tuginedes asjaolule, et järeldus kaalutlusotsuse tegemise ajal, nagu võiks kaebaja oma tervisliku seisundi tõttu ohtu seada teised inimesed, põhineb ebaõigetel faktilistel andmetel, jääb selgusetuks, milles seisneb vastuolu kaebaja lühiajalise väljasõidu ja vangistuse täitmise eesmärkide vahel. Käskkirjas esitatud keeldumise alusena toodud põhjendus, et kaebaja viibib Tallinna Vangla haiglas ravil tuberkuloosiosakonnas ja väljasõidul olles seab nakkusohtu teised inimesed, on ebaõige. Selle väite põhjendamatus on tuvastatav meditsiiniliste dokumentidega. Kaebaja poolt 09.04.2008 antud analüüside vastus oli negatiivne. Seega on ebaõige vastustaja järeldus, et 01.07.2008 – 02.07.2008 väljasõidul olles oleks võinud kaebaja seada nakkusohtu teisi inimesi. Käskkirjas väljasõidust keeldumise põhjendamisel on jäetud arvestamata kinnipeetavat iseloomustavad positiivsed andmed ja väljasõidu eesmärk, milleks oli eelkõige kinnipeetava soov ja seadusest tulenev õigus enda pärimisõiguse realiseerimiseks. Käskkirjas esitatud asjaolud, mis viitavad vandeadvokaadi väidetele seoses pärimistoimingute tegemisega vanglas, on kontrollimata ja seetõttu meelevaldsed. Asjaolu, et kinnipeetav oli saatnud kirja notarile, ei ole asjakohane põhjendus väljasõidust keeldumiseks ja pärimisseadusest tulenevate õiguste realiseerimise tõkestamiseks. Kinnipeetaval puudus võimalus notari kutsumiseks 2

§ 82lõigetest 1 ja 2.

Vangla direktor teeb otsuse lühiajalise väljasõidule lubamiseks, kui kinnipeetavat iseloomustavad materjalid on kogumina positiivsed. Vastustaja võtab arvesse kinnipeetava poolt sooritatud kuriteo laadi, mis antud juhul oli röövimine ning kelmus. Seoses sellega ei saanud vangla direktor kindel olla kinnipeetava käitumises ja teguviisis väljaspool vanglat. Ka kinnipeetava lubamine lühiajalisele väljasõidule võib ohtu seada ühiskonna julgeoleku. Kinnipeetav kannab karistust raske ühiskonnavastase kuriteo eest, mistõttu on väljasõidule lubamine vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, milleks on lisaks kinnipeetava suunamisele õiguskuulekale teele ka õiguskorra kaitse. Kinnipeetav viibis Tallinna Vangla haiglas tuberkuloosiosakonnas ravil ning väljasõidul olles võis nakkusohtu seada teised inimesed. Kinnipeetav ei olnud enne lühiajalistel väljasõitudel viibinud, seega ei saanud hinnata kinnipeetava käitumist väljasõitude ajal. Väljasõidu plaanis väljatoodud pärandi küsimuste lahendamine ja paberite vormistamine oli võimalik ka vanglasiseselt läbi notari ja advokaadi. Kaebaja kohtus oma vandeadvokaadiga 11.06.2008, kes tegeleb tema pärimisasjadega, ning vandeadvokaat Arri Toomingu sõnade kohaselt oli võimalik kõiki pärimisega seotud toiminguid teostada vanglasiseselt, kutsudes kohale notari. Kinnipeetava inspektor-kontaktisik võttis ühendust notar Jaan Hargiga ja selgus, et kinnipeetav oli juba saatnud notarile kirja, milles avaldas soovi osaleda pärimises. Kuna kinnipeetava soovi osaleda pärimises oli notari poolt arvesse võetud, langes ära vajadus minna notari juurde. Kinnipeetav on kohtunud ka oma vennaga lühiajalisel kokkusaamisel. Samuti saab ta suhelda sugulastega nii telefoni, kirja kui ka kokkusaamiste teel vangla vahendusel. Kaebajal puudusid ka rahalised vahendid vanglasisesel isikuarvel, mis ei võimaldanud katta lühiajalise väljasõiduga seotud kulutusi. 4. Tallinna Halduskohtu 16.01.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Vangla direktor on oma otsuses õigesti kaalunud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja leidnud, et kaebaja poolt väljasõiduplaanis kirjeldatud argumendid väljasõidu vajaduse põhjendamiseks ei kaalu konkreetsel juhul üles kaebaja vabastamisega seonduvaid riske õiguskorra kaitse tagamisel. Kaebaja poolt sooritatud kuritegu on raske ühiskonnavastane kuritegu, millisel juhul tuleb eriti hoolikalt kaaluda isiku kinnipidamisasutusest ajutiselt vabastamise põhjuseid. Vangla direktor on oma otsuses põhjendatult viidanud, et kaebaja pärandi küsimused on võimalik lahendada vanglasiseselt notari ja advokaadi vahendusel. Nagu kohtuistungil selgus, oli vangla direktori sellekohane väide realiseerunud ning kohtuistungi toimumise ajaks oli kaebaja oma pärandi küsimused saanud lahendatud kinnipidamisasutusest väljumata. Asjas ei oma tähtsust, kas kaebajat esindanud advokaat oli otsuse tegemise ajaks juba kaebaja volitusega seotud või mitte. Oluline on, et kaebajal oli notari ja advokaadi abi kasutades võimalik oma pärandiasjad korda ajada. Kaebaja seda võimalust ka kasutas. Seega puudus kaebajal üldse reaalne vajadus lühiajalisele väljasõidule loa taotlemiseks juba taotluse esitamise ajal, mil kaebaja eesmärk on ka reaalselt täidetud vanglast lahkumata. Kaebaja väited, et ajal, mil ta soovis luba lühiajaliseks väljasõiduks, ei olnud ta nakkusohtlik oma tuberkuloosi haiguse tõttu, ei ole asjas kogutud materjalidega tõendamist leidnud. Nii nähtub Justiitsministeeriumi 05.09.2008 vaideotsusest, et vaidemenetluse käigus vesteldi täiendavalt Tallinna Vangla haigla juhataja-peaarst Ü. Porgassaarega, kes märkis, et 3

§ 80lõikes 2 sätestatud ühekuulist tähtaega, on õigustatud.

Samas ei saa nimetatud rikkumine kaasa tuua kaevatud haldusakti tühistamist, kuna sellise kohtulahendi korral oleks tulemuseks üksnes tähtaegne samasisuline keelduv haldusakt. Kaebaja ei ole esile toonud ka sellist põhjendatud huvi, et kohus saaks tuvastada kaevatud haldusakti õigusvastasuse seetõttu, et see anti tähtaega rikkudes. Vastustaja väide, nagu kaebajal ei ole piisavalt vahendeid, et katta väljasõiduga seonduvaid kulutusi, on vale. Summat 210,35 krooni oli võimalik pidada piisavaks, et katta kinnipeetava väljasõiduga seonduvaid kulutusi transpordile, kuna kinnipeetav elab Tallinnas. Seega ei olnud vangla direktori vastav kaalutlus asjakohane, kuna tugines ebaõigetele andmetele. Kuna nimetatud kaalutlus ei mõjutanud sisuliselt vangla direktori otsust, ei ole põhjendatud vastavale ebaõigele asjaolule tuginedes haldusakti kehtetuks tunnistamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. J. P. apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 16.01.2009 otsus tühistada. Vangla direktori 18.07.2008 käskkirja kohaselt oli väljasõiduks loa andmise keeldumise aluseks asjaolu, et väljasõit ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kuna kaebaja oli olnud taotluse esitamise ajaks vangistuses 2 aastat ja 9 kuud ja ei omanud distsiplinaarkaristusi, oli saavutatud vangistuse täideviimise üks eesmärkidest – kaebaja suunamine õiguskuulekale käitumisele. Seetõttu jääb arusaamatuks vangla direktori käskkirjas väljasõidust keeldumise põhjendamisel esile toodud vastuolu väljasõidu ja vangistuse täideviimise eesmärkide vahel. Kohus ei ole hinnanud asjaolu, et arvestamata on jäetud kaebajat iseloomustavad positiivsed andmed. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kaebajaga, et vangla direktori keeldumise aluseks olev põhjendus, nagu oleks väljasõit vangistuse täideviimise eesmärgiga vastuolus, jääb arusaamatuks. Samuti ei ole kohus põhjendanud, milles seisneb väljasõidu ja vangistuse täideviimise eesmärkide vaheline vastuolu. Kohtuotsuses on jõutud järeldusele, et kaebaja väljasõiduplaanis kirjeldatud argumendid väljasõidu vajaduste põhjendamiseks ei kaalu üles kaebaja vabastamisega seonduvaid riske 4

§ 82lõike 1 sätteid Vang

S §-le 32 lõikele 4. Seda, et vangla direktor oleks vaidlusaluse küsimuse lahendamisel arvestanud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja individuaalse täitmiskava täitmist, kohtuotsusest ei nähtu. Kohtu järeldus, et vangla direktor on õigesti keeldunud väljasõiduloa andmisest, põhineb Justiitsministri määrusega kinnitatud

§-l 83 p-s 4 nimetatud, kuid käskkirjas ja kohtuotsuses sisuliselt avamata „muul põhjusel“. „Muu põhjus“ on õiguslikult määratlemata mõiste. Selle mõiste rakendamine kohtu poolt ei tohi olla meelevaldne. Kohus peab otsuses märkima põhjendused, mille alusel kohus selles määratlemata mõistes sisalduva järelduseni jõudis. Kohus on eelkirjeldatud asjaolude põhjendamisel alusetult kohaldanud alamalseisvat õigusakti ja jätnud kohaldamata VangS § 32 lg

1. Kohtu järeldused kaebaja nakkusohu tõendatuks lugemisel on meelevaldsed. Järeldus, mis põhineb menetlusosalise poolt koostatud menetlusdokumendil, ei ole tõene. Kaebaja nakkusohtlikkuse kui faktilise asjaolu tõendatuks lugemine viitega Ü. Porgassaare ütlustele on vastuolus tõendite kogumise ja hindamise põhimõtetega. Erinevatel kuupäevadel antud analüüside vastustele viidates on kohtu järeldused kaebaja nakkusohtlikkuse tõendatuse osas meelevaldsed, kuna ei rajane objektiivsetel tõenditel.
2. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes Tallinna Halduskohtu 16.01.2009 otsuses märgituga. Vastustaja jääb Tallinna Halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Vastustaja on keeldunud kaebajale lühiajalise väljasõidu loa andmisest

§ 82

lg-tele 1 ja 2 ning § 83 p-le 4 tuginedes.

§ 82

lg 1 loetleb asjaolud, millega tuleb taotluse rahuldamist otsustades arvestada ning § 82 lg 2 reguleerib taotluse lahendamise viisi.

§ 83

p 4 annab vangla direktorile õiguse keelduda väljasõiduloa andmisest, kui vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. 8. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja on otsuse langetamisel arvestanud kõigi

§ 82lg-s 1 nimetatud oluliste asjaoludega.

Vangla direktor on vaidlustatud käskkirjast tulenevalt loa küsimuse üle otsustades arvestanud, et kaebajal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste kaebajat positiivselt iseloomustavate asjaoludega oleks vastustaja pidanud veel arvestama. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud vaidlustatud haldusakti andmise aluseks olnud asjaolusid ning ringkonnakohus seda ei korda. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuses sisalduv etteheide, et käskkirjast ja halduskohtu otsusest ei nähtu, mida on käsitletud vastuoluna väljasõidu ja vangistuse täideviimise eesmärkide vahel. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra 5

§ 83p-s 4 sisalduvat määratlemata õigusmõistet „muu põhjus“ õigesti sisustanud.

Nimetatud punkt peab hõlmama kõikvõimalikud loa andmisest keeldumise juhud, kui ei esine

§ 83

p-des 1-31 nimetatud keeldumise aluseid (taotluses valeandmete esitamine, samasse piirkonda suundub mitu kinnipeetavat, väljasõidu eesmärk ei ole selge, kinnipeetaval on kehtiv distsiplinaarkaristus), kuid vangla direktor leiab, et väljasõiduks loa andmine ei oleks eesmärgipärane. „Muu põhjusena“ ongi vangla direktor käesolevas asjas arvestanud nt kaebajast tulenevat ohtu ühiskonnale. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et tegemist on asjakohase seisukohaga. Apellatsioonkaebuses on leitud, et kaebaja nakkusoht ei ole tõendatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on küll tuginenud Ü. Porgassaare poolt vaidemenetluses antud selgitustele ning pole kohtumenetluses ise selles osas täiendavaid tõendeid kogunud, kuid eeltoodu ei lükka ümber väiteid nakkusohu puudumisest. Halduskohtumenetluses on tõenditeks ka haldusmenetluses kogutud tõendid. Kui kaebaja leidis, et Ü. Porgassaare poolt väidetu ei ole tõene, oleks tulnud kohtult taotleda vastavas küsimuses täiendavate tõendite kogumist. Sellist taotlust pole esitatud ka apellatsioonimenetluses. 10. Apellatsioonkaebuses leitakse veel, et eelistatud on

-d ning kohaldamata on jäetud VangS § 32 lg 4. Viidatud normi kohaselt arvestab vangla direktor lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Ringkonnakohus leiab, et

sätted on vastavuses VangS § 32 lg-ga 4. VangS § 6 lg 1 on vangistuse täideviimise eesmärkidena nimetatud kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmist.

§ 83

p-des 1-4 nimetatud keeldumise alused on vahetult seotud vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisega, pakkudes vangla direktorile näitliku loetelu asjaoludest, mis võiksid neid eesmärke ohustada. 11. Kuna esitatud apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaire Pikamäe Oliver Kask Viive Ligi 6