← Eesti

3-09-359/8

Obsah (4)§ 26§ 92§ 93§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2009. a Tallinnas Haldusasja number 3-09-359 Haldusasi J.P.i ja P.

§ 26lg 1 p 1).

2. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt J.P.i kasuks välja tasutud riigilõiv, summas 250 (kakssada viiskümmend) krooni (

§ 92lg 1).

3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt P.P.i kasuks välja tasutud riigilõiv, summas 250 (kakssada viiskümmend) krooni (

§ 92lg 1).

4. Jätta J.P.i ja P.P.i õigusabikulud nende endi kanda (

§ 93lg 1).

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest

  1. aprillist
  2. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  3. mail
  4. k.a (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. H. P. esitas
  2. detsembril
  3. a taotluse Liivalaia tänav 3a asunud õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks.
  4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
  5. septembri
  6. a otsusega nr 12207 loeti Tallinnas, Liivalaia tänav 3a endisel kinnistul nr 3316 asunud ehitised ja krunt suurusega 1745 m² omandireformi objektiks ning nimetatud vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks H. P. ¾ mõttelises osas. Otsus saadeti samal päeval H. P.le tähtkirjaga, kuid tagastati postiasutuste poolt märkega – „adressaat tundmatu“.
  7. H. P.i abikaasale H.-F. P.ile ja tema esindajale Hille Maripuule saadeti Tallinna Maa-ameti poolt
  8. veebruaril 2004 kiri nr 6-8/920 ning paluti teatada H. P. aadress. Juhul, kui H. P. on surnud, paluti teatada tema pärijate kontaktandmed. H.-F. P.le saadetud kiri tagastati märkega – „adressaat tundmatu“.
  9. Hille Maripuu edastas
  10. novembril
  11. a posti teel Tallinna Maa-ametile Rootsis välja antud surmatunnistuse koopia, millest nähtub, et H. P. suri xx xx xxxx. a Rootsis. Samuti edastati Tallinna Maa-ametile H. P. poegade J.P.i ja P.P.i kontaktandmed.
  12. Tallinna Maa-amet pöördus
  13. novembril
  14. a pärimisregistri poole, et välja selgitada, kas pärimisregistril on andmeid H. P. pärijate kohta. Pärimisregistrist saadud teabe kohaselt ei ole pärimisregistris andmeid H. P. pärimisasjade kohta.
  15. Tallinna Linnavalitsuse
  16. detsembri
  17. a korraldusega nr 2077-k otsustati mitte alustada endisel aadressil Liivalaia tn 3a, endisel kinnistul nr 3316 asunud ehitiste ja maa suurusega 1745 m² kompenseerimise menetlust 3/4 mõttelise osa eest, kuna õigustatud subjekti H. P.i pärand on avanenud xx xx xxxx, kuid Tallinna Linnavalitsusele ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust ehitiste ja maa nõudeõiguse pärimise kohta. Tallinna Linnavalitsus saatis korralduse J.P.ile ja P.P.ile.
  18. J.P. ja P.P. esitasid kaebused
  19. veebruaril
  20. a Tallinna Halduskohtule
  21. detsembri
  22. a korralduse nr 2077-k tühistamiseks. 20.02.2009 kohtumäärusega liitis kohus J.P.i ja P.P.i kaebused ühte menetlusse. KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHT
  23. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud H. P. pärand avanes xx xx xxxx a. Nimetatud ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 551 lg 2 kohaselt loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu. H.-F. P. pärand avanes xx xx xxxx a. Nimetatud ajal kehtinud pärimisseaduse § 117 lg 3 kohaselt, kui pärija ei ole esitanud nõuetekohast avaldust pärandi vastuvõtmiseks ega 2 avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud seaduses sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Pärimisseaduse § 121 lg 2 kohaselt, kui pärija on pärandi vastu võtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud. Kaebuse esitajad leiavad, et nad on Eesti seaduste kohaselt vastu võtnud H. ja H.-F. P. pärandused, sh ka H. P.le kuulunud nõudeõiguse.
  24. Tallinna Linnavalitsusele oli teada või pidi olema teada ammu enne korralduse andmist nii H. P. surm kui ka tema pärijate ring või vähemalt oleks Tallinna Linnavalitsus pidanud tegema mõistlikke jõupingutusi nimetatud asjaolude väljaselgitamiseks ja pärijate informeerimiseks nende õigustest ja võimalustest. Vaatamata nimetatud asjaoludele ei võtnud Tallinna Linnavalitsus mitme aasta jooksul midagi ette alaliselt väljaspool Eestit elavate H. P.i pärijate teavitamiseks nende õigustest ja võimalustest seonduvalt H. P. kuulunud nõudeõiguse pärimisega. Kaebajad said vaidlusalusest menetlusest teada alles korralduse kaudu.
  25. Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu mitte üksnes formaalselt haldusaktide andmiseks vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et ka õigusalaste teadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline. Antud juhul oleks Tallinna Linnavalitsus pidanud informeerima H. P. pärijaid nende õigustest ja võimalustest osaleda õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise menetluses. Kaebajad ei ela Eestis ja seetõttu on nendel tavapärasest enam raskendatud nii menetlusi puudutava informatsiooni hankimine kui ka oma õiguste teostamine. Arvestades kõiki asjaolusid ei ole Tallinna Linnavalitsus asja lahendamisel ja korralduse andmisel järginud õiglase menetluse reegleid ning korralduse andmine on vastuolus hea halduse põhimõtetega. Riigikohus on 18.11.2004 otsuses nr 3-3-1-33-04 asunud seisukohale, et kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuste haldustegevus pidi nii enne kui ka pärast haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.
  26. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse poolt H. P.le kuulunud nõudeõiguse pärinud isikutele ei antud enne korralduse edastamist mingisugust asjakohast teavet selle kohta, mida oleks tulnud teha oma õiguste nõuetekohaseks realiseerimiseks. Tallinna Linnavalitsuse tegevus on vastuolus ka HMS §-st 6 tuleneva uurimisprintsiibiga. Paralleelselt asjaolude uurimisega peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada ka asja kohta oma arvamus. Nimetatud aspekt eeldab, et haldusorgan mitte üksnes ei teata menetlusosalistele menetluse algusest, vaid selgitab neile, kes seda vajavad, ka menetlusosalise õigusi ja kohustusi, samuti antava haldusakti õiguslikke tagajärgi, võimalusi kuidas menetlust kiirendada ja mida isik oma huvides saaks menetluses teha. VASTUSTAJA SEISUKOHT 3
  27. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 16¹ lg 1 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõigus päritav tsiviilseadustes sätestatud korras. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Maareformi seaduse (MRS) § 19² lg 3 (27.11.2005) kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Maareformi seaduse muutmise seaduse (MRSMS) § 26 järgi, kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
  28. Olukorras, kus pärand avanes enne
  29. novembrit
  30. a, oli pärijatel kohustus esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta kohalikule omavalitsusele hiljemalt
  31. augustiks
  32. a. Puudub vaidlus asjaolus, et kaebuse esitajad ei esitanud pärimisõiguse tunnistust. MRSMS §-s 26 sätestatud üheksakuulise tähtaja puhul on tegemist nn seadusliku tähtajaga. Tähtaja kindlaksmääramine on vajalik, et haldusorgan ei väljuks talle antud pädevuse piiridest ega asuks otsustama näiteks seadusest tulenevate tähtaegade pikkust. Haldusmenetluse seaduse § 33 lõikes 1 on menetlustähtaegade osas selgitatud, et tähtaegade arvutamisel haldusmenetluses kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Seega kohalduvad haldusmenetluses tähtaegadele samad põhimõtted, mis kohtumenetluses, st. tähtaeg saabub kindlal päeval, vastavalt seaduses sätestatule ning menetluse läbiviijal puudub õigus tähtaega oma suva järgi lühendada või pikendada.
  33. Vastustaja ei ole hea halduse põhimõtteid rikkunud, kuna on menetluse läbiviimisel teinud mõistlikke jõupingutusi, et välja selgitada nõudeõigust omavate isikute ring. Samas ei ole kaebuse esitajad ise alates pärandi avanemise hetkest kuni vaidlustatud korralduse andmiseni osutanud kõige vähematki huvi enda nõudeõiguse teostamise vastu ega teinud mingeid jõupingutusi, et teostada seadusega nõutud menetlustoiminguid õigeaegselt. Õigustatud subjektiks tunnistatud H. P. suri xx xx xxxx a, kuid Tallinna Linnavalitsusele sai kõnealune fakt teatavaks alles
  34. novembril
  35. a, kui sellekohase teabe edastas kirja teel Hille Maripuu. Enne seda oli linnavalitsus saatnud tulutult tähtkirju nii H. P. kui ka tema abikaasa H.-F. P. aadressile. Selliste asjaolude pinnalt on ebaõige süüdistada haldusorganit teavitamiskohustuse rikkumises. Haldusorganil puudus igasugune teave nii H. P. ja H.-F. P. surma kui ka nende pärijate olemasolu ja asukoha kohta. Samuti ei tundnud pärijad alates pärandi avanemisest oma nõudeõiguse vastu mingit huvi. Seega ei toonud korralduse andmist kaasa mitte hea halduse põhimõtte rikkumine haldusorgani poolt, vaid kaebuse esitajate käitumine menetluse käigus, kus nad mitte kordagi ei teinud vähimaidki jõupingutusi enda pärimisõiguse teostamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 4
  36. Käesolevas haldusasjas peab kohus välja selgitama, kas Tallinna Linnavalitsusel oli seaduslik alus otsustada 10.12.2008 korraldusega Liivalaia tn. 3a endisel kinnistul nr. 3316 asunud ehitiste ja maa kompenseerimise menetluse mittealustamine põhjusel, et vara endise omaniku ja omaniku poja H. P. pärand avanes xx xx xxxx, kuid nõudeõiguse pärimise tunnistust Tallinna Linnavalitsusele hiljemalt
  37. augustiks 2006 esitatud ei olnud. Selleks uurib kohus lähemalt eeltoodud ehitiste ja maa kompenseerimise menetluse faktilisi asjaolusid.
  38. Kohus peab haldusasjas oluliseks, et H. P. õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku ja omaniku pärijana suri xx xx xxxx, enne ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt tema suhtes subjektiotsuse tegemist. ORAS § 4 kohaselt on omandireformi õigustatud subjektid isikud, sealhulgas riik, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist. ORAS § 8 lg 1 järgi, kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ta on teinud testamendi, on omandireformi õigustatud subjektiks testamendijärgsed pärijad testamendis määratud ulatuses. ORAS § 8 lg 3 järgi, kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta ORAS § 8 lg 2 nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on omandireformi õigustatud subjektiks esimeses järjekorras endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades, teises järjekorras aga endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud, ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud, võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsuse nr. 12207 tegemise ajaks oli H. P. vara endise omanikuna ning omaniku lapsena surnud. Seega oleks ÕVVTK Tallinna linnakomisjon saanud teha subjektiotsuse vaid H. P. pärijate, mitte aga H. P. enda suhtes. Otsuse tegemise ajal kehtinud TsÜS § 8 lg 1 kohaselt on õigusvõime igal füüsilisel isikul. Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga. Seega ei saanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus tekitada H. P.ile uusi, järeltulijatele pärandatavaid õigusi ega kohustusi. Küll aga tekkis H. P. surmaga tema järeltulijatel õigus taotleda enda õigustatud subjektiks tunnistamist selle õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, mille suhtes oli esitanud taotluse H. P.. Nii on Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-130-05 leidnud: „Nõudeõigus omandireformi õigustatud subjektidele tekkis omandireformi aluste seaduse jõustumisega
  39. juunil 1991 ning oli sellisena (nõudeõigusena) ka pärandatav.“ ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsus nr. 12207, millega tunnistati Liivalaia tn 3a endisel kinnistul nr. 3316 asunud ehitiste ja maa suhtes õigustatud subjektiks surnud isik, oli seega haldusakti andmise ajal vastuolus ORAS §-s 8, TsÜS § 8 lõikes 1 ning HMS §-s 54 sätestatuga.
  40. ORAS § 161 lg 1 kohaselt on nõudeõigus päritav tsiviilseadustes sätestatud korras. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud pärimisseaduse § 164 lg 2 kohaselt päritakse enne
  41. aasta
  42. jaanuari avanenud pärandit Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt. TsK § 551 lg 1 kohaselt pidi pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. TsK § 551 lg 2 sätestas: „Pärija loetakse 5 pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik, kus see ka ei asu.“ TsK § 551 lg 3 sätestas: „Käesolevas paragrahvis nimetatud teod peavad olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast.“ Kaebajate kinnitusel võtsid nad H. P. ja oma ema, H.-F. P. pärandi vastu, asudes seda valitsema. Vaidlus puudub selle üle, et nad 6 kuu jooksul pärast pärandi avanemist notari poole ei pöördunud. Kuigi kohus möönab, et kaebajad ei saanud ilmselt vallata, kasutada ja käsutada H. P. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust, võisid nad seda teha muu H. P. pärandvara osas, mistõttu ka pärandvara osalise valitsemise ja valdama asumise korral tuleb kaebajad lugeda TsK § 551 lg 1 alusel kogu pärandi vastuvõtnuks. Kohtu seisukohta kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  43. detsembri
  44. a otsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-130-05, mille p-s 11 märkis Riigikohus, et põhimõtteliselt on võimalik nõudeõigust pärida ka notarile avaldust esitamata, TsK § 551 lg 2 teises lauses sätestatud viisil.
  45. Kuna H. P. ei olnud pärandi avanemise ajaks vaidlusaluste ehitiste ja maa suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud ning subjektiotsus oli tehtud 9 aastat peale H. P. surma, ei olnud kaebajatel võimalik TsK-s sätestatud pärandi vastuvõtmise tähtaegu järgides taotleda Eesti notarilt ORAS § 161 lõike 1 ega ka MRS § 192 lõike 2 alusel H. P. nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse väljaandmist. Seega tuleb asuda seisukohale, et subjektiotsus ei saanud tekitada kaebajatele kohustust järgida ORAS §-s 161 ning MRS §-s 192 sätestatud nõudeõiguse pärimise regulatsiooni. Eeltoodud põhjusel puudus vastustajal alus nõuda kaebajatelt MRS § 192 lõikes 3 ning MRSMS §-s 26 sätestatud nõuete täitmist ja nõudeõiguse pärimise tunnistuse esitamist ning rakendada eeltoodud nõuete täitmata jätmisest tulenevaid tagajärgi. Märkimist väärib ka, et MRS § 192 lõikes 3 sätestatud nõue, mille kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta, jõustus alles 27.11.2005, seega enam kui 13 aastat pärast H. P. surma, mil TsK-s sätestatud pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaeg oli kaebajate jaoks möödunud ning Eesti notarilt konkreetse sisuga pärimisõiguse tunnistuse saamine seega võimatu.
  46. Lisaks eeltoodule puuduvad haldusasjas tõendid, millest nähtuks, et vastustaja oleks kaebajatele ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsuse nr. 12207 H. P. õigustatud subjektiks tunnistamise kohta enne vaidlustatud korralduse andmist (ning isegi koos korraldusega) teatavaks teinud. HMS § 60 lg 1 kohaselt õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Vara tagastamise toimikust ning kaebusest nähtuvalt on kaebajatele teatavaks tehtud vaid käesolevas haldusasjas vaidlustatud korraldus kompenseerimise menetlusega mittealustamise kohta. Seega puudus kaebajatel võimalus pöörduda nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks notari poole ka põhjusel, et vastustaja ei olnud neile pärimisõiguse tunnistuse väljastamiseks vajalikku subjektiotsust enne vaidlustatud korralduse andmist teatavaks teinud. Kuna haldusakti ei olnud teatavaks tehtud ka surnud H. P.le ega H.F. P.le, puudub kohtul alus järeldada, et kaebajad võisid H. P. suhtes tehtud subjektiotsusest muul viisil teadlikud olla. Vastupidist ei ole tõendanud ka vastustaja. Eeltoodust lähtuvalt on 6 kohus seisukohal, et kaebajatel puudus võimalus astuda kohaseid samme MRS § 192 lõikes 3 ning MRSMS §-s 26 sätestatud nõuete täitmiseks. Vastustaja oleks pidanud pärast H. P. surmast ning kaebajate kontaktandmetest teadasaamist
  47. a. astuma samme, et välja selgitada võimalust kaebajate suhtes subjektiotsuse tegemiseks ning H. P. suhtes tehtud subjektiotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Selle asemel jättis vastustaja H. P. pärijad H. P. suhtes tehtud subjektiotsusest informeerimata ning läks vaidlustatud korralduse andmisel vastuollu hea halduse põhimõtetega. Kuna korralduse andmisel ei analüüsitud, kas kaebajatel oli käesoleva juhtumi faktilisi asjaolusid ning asjassepuutuvat pärimisõiguse regulatsiooni arvestades üldse võimalik ORAS ja MRS sätteid nõudeõiguse pärimise kohta täita ning kuna korralduse andmise aluseks on ka ebaõigetele faktilistele asjaoludele tuginev ning seetõttu ORAS §-ga 8 vastuolus antud subjektiotsus, kuulub korraldus tühistamisele.
  48. Eeltoodud kaalutlustel tuleb kaebus rahuldada. Enne ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse kehtetuks tunnistamist ning õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes uue subjektiotsuse tegemist ei ole vastustajal võimalik otsustada vaidlusaluse vara kompenseerimist. Kaebajad on taotlenud, et kohus teeks Tallinna Linnavalitsusele õigusvastase haldusakti tagasitäitmise korras ettekirjutuse kompenseerimise menetluse alustamiseks. Kohus on seisukohal, et käesolevas haldusasjas on kohtul võimalik teha vastustajale ettekirjutus õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes menetluse jätkamiseks.
  49. Kaebuse esitaja esindaja taotles kohtuistungil menetluskulude (riigilõivu ja õigusabikulude) väljamõistmist vastustajalt. Õigusabikulude tasumise kohta esitas esindaja kohtule Advokaadibüroo Luberg ja Päts arve ning juhatuse liikme Madis Pätsi kirjaliku kinnituse selle kohta, et P.P. tasus OÜ Advokaadibüroo Luberg ja Päts arvelduskontole Hansapanka 06.04.2009 maksekorraldusega arve nr. 122m alusel 14 548,81 krooni ning J.P. tasus samal kuupäeval arve nr. 123m alusel 14 548,81 krooni. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt ei ole advokaadibüroo kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust (20.12.2000 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-55-00 p 3 ja 25.03.2008 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-5-08 p 18). Haldusasjas nr. 3-3-1-89-08 asus Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, et menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud.

§ 93lg 1 kohaselt tuleb kuludokumendid esitada kohtule enne kohtuvaidlusi.

Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna käesolevas haldusasjas on kuludokumentide alusel tõendatud üksnes riigilõivu tasumine, mitte aga õigusabikulude eest tasumine, mõistab kohus

§ 92

lg 1 alusel vastustajalt kaebajate kasuks välja haldusasjades tasutud riigilõivud, kogusummas 500 krooni. Tiina Pappel kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.