KOHTUOTSUS

ti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-380 Haldusasi T.K. kaebus

ti Mereakadeemia erastamiseks kohustamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja: T.K. Esindaja: v.adv Eerik Entsik Vastustaja:

ti Mereakadeemia eluruumi RESOLUTSIOON

1. Jätta T.K. kaebus rahuldamata.
2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
5. septembril 2004 sõlmisid T.K. ja

ti Mereakadeemia eluruumi tähtajatu üürilepingu, mille esemeks oli Tallinnas xxxxxxxxxxx. Kõnealust üürilepingut muudeti

1. augustil 2005 üürisumma osas ning
2. juunil 2006 muudeti üürilepingut nii üürisumma kui tähtaja osas, leppides kokku, et üürileping on sõlmitud tähtajaliselt kuni
3. septembrini
6. septembril 2004 esitas T.K. avalduse xxxxxxxx asuva eluruumi erastamiseks. Eluruumi erastamisega seotud toiminguid

ti Mereakadeemia teinud ei ole. 03. detsembri 2008 avalduses taotles T.K., et

ti Mereakadeemia asuks eluruumi erastamise kohustust täitma. 1 Nimetatud avaldusele vastas

ti Mereakadeemia rektor 14. jaanuari 2009 kirjaga, milles juhitakse tähelepanu sellele, et T.K. on eluruumi erastamise avalduse esitanud pärast seaduses selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuivõrd eluruumide erastamise seaduse (

) § 22 lg 61 kohaselt oleks saanud sellise avalduse esitada kuni

1. juunini
2. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
3. T.K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

ti Mereakadeemia kohustamist Tallinnas xxxxxxx asuva eluruumi erastamiseks. Kaebuse esitaja käsitleb seejuures

ti Mereakadeemia 14. jaanuari 2009 kirja eluruumi erastamisest keeldumisena, pidades keeldumist õigusvastaseks. Kaebuse esitaja toob seejuures välja, et kõik teised xxxxxxx hoones asuvad eluruumid on käesolevaks ajaks erastatud ning leiab, viidates

§ 5lg 1 punktile 1 ning § 22 lõikele 5, et kuivõrd T.K.

ja

ti Mereakadeemia vaheline üürileping on sõlmitud pärast

1. märtsi 1995, siis on T.K.l õigus eluruumi erastamiseks, kuna ta esitas vastava avalduse kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest arvates.
2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema suhtes ei saa kohaldada

§ 22

lõiget 61, kuna tal ei olekski olnud võimalust esitada eluruumi erastamise avaldust enne 2001. aasta 1. juunit ning seetõttu tuleks kohaldada

§ 22lõikes 5 sätestatud tähtaega.

Kaebuse esitaja leiab, et

sätteid ei saa tõlgendada selliselt, et kui isikuga sõlmitakse eluruumi üürileping peale

1. aasta
2. juunit, siis on eluruumi erastamine isikule üldse välistatud, kuna sellisel juhul sattuksid isikud põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda sõltuvalt eluruumi üürilepingu sõlmimise ajast. Kaebuse esitaja leiab, et seadust tuleb tõlgendada selliselt, et võimalikult suur hulk füüsilisi isikuid saaksid oma kasutuses oleva eluruumi erastada ning leiab samuti, et sisuliselt on ta samas olukorras kui teised xxxxxxx hoones asuvaid eluruume kasutavad isikud, kes on saanud eluruumi erastada.
3. Kaebuse esitaja hinnangul on Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas sarnastes vaidlustes tõlgendatud seadust erastamist taotlenud füüsilise isiku kasuks ning korduvalt tunnustatud elanike õigust eluruumi erastamise avalduste hilisemaks esitamiseks. Seejuures viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahenditele kohtuasjades nr 3-3-1-38-08, 3-3-1-9-98, 3-3-1-45-03 ja 3-3-185-
5. Kaebuse esitaja rõhutab samuti, et vastustajal ei ole käesoleval juhul mingisugust seadusest tulenevat alust eluruumi erastamisest keeldumiseks. Selliseks aluseks saaks kaebuse esitaja hinnangul olla

§ 3

lg 5 p 1, ent kuivõrd alates võlaõigusseaduse jõustumisest kaotasid kehtivuse elamuseaduse §-d 58-60 ning sestpeale kehtiv eraõigus tööandja eluruumi mõistet ei tunne, siis on

§ 3lg 5 p 1 kaotanud oma sisulise õigusliku tähenduse ning otstarbe.

Samas märgib kaebuse esitaja, et liiatigi on üürilepingut 01. juunil 2006 muudetud selliselt, et üürilepingu kehtivus ei sõltu üürniku ja üürileandja vahelisest töösuhtest. Veel märgib kaebuse esitaja, et

ti Mereakadeemia on pidevalt suvaliselt arvanud Tallinnas xxxxxxx hoones asuvaid eluruume tööandja eluruumide hulka ning nendest välja ning mingisuguse eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamine ei ole praktikas takistanud eluruumi erastamist. Seejuures viitab kaebuse esitaja

ti Merehariduskeskuse

1. juuni 1996 avalduse, millega palutakse väljastada õiend muuhulgas xxxxxxxx erastamiseks ning Tallinna Hooneregistri
2. juuni 1996 õiendile ning

ti Merehariduskeskuse

1. septembri 1996 avaldusele, millega paluti tunnistada tööandja eluruumiks muuhulgas 2-toaline korter nr 507 ja Kristiine Linnaosa Valitsuse
2. oktoobri 1996 korraldusele. Samuti viitab kaebuse esitaja

ti Mereakadeemia

1. augusti 2000 taotlusele kustutada tööandja eluruumi arvelt aadressil xxxxxxxxxx, mis seejärel üürnikule ka erastati. 2
2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et eluruumi erastamisest keeldumisega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna sisuliselt kõik Tallinnas xxxxxx hoone elanikud on saanud eluruumi kasutajateks töö- või teenistussuhte tõttu ning kõik ülejäänud isikud on praeguseks saanud oma eluruumi erastada. Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et sisulises mõttes on kõik xxxxxxx hoones asuvates eluruumides elavad isikud sarnases olukorras ning seetõttu ei ole võimalik kohelda kaebuse esitajat teistest oluliselt halvemini. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-101-06 ning leiab, et käesoleval juhul puudub igasugune mõistlik ja asjakohane põhjendus kaebuse esitaja eriliseks kohtlemiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8.

ti Mereakadeemia peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab esmalt sellele, et

esialgse redaktsiooni § 5 lg 1 punktis 1 sätestati eluruumi ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise tähtajaks 1. märts 1995 ning 5. märtsil 1995 jõustus

§ 22

lg 5, millega tekkis aga olukord, kus eluruumi erastamise avalduste esitamise tähtaeg jäi määratlemata. Vastustaja leiab, et just sarnase ebamäärase olukorra likvideerimiseks täiendati alates 29. novembril 2000

-i §-i 22 lõikega 61, sätestades avalduste esitamise tähtpäevaks 1. juuni 2001 ning tehes erandi üksnes õigusvastaselt võõrandatud eluruumide suhtes. Vastustaja on seisukohal, et

§ 22lg 5 ja lg 61 koosmõjust tuleneb, et alates 29.

novembrist 2000 oli eluruumide, mille kohta oli üürileping sõlmitud või ümbervormistatud pärast

1. märtsi 1995, ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtajaks 01.juuni 2001 ning kuna T.K.ga sõlmiti üürileping alles
2. aastal, siis ei olnud tal alust eluruumi erastamist taotleda.
3. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise osas, märkides selle kohta, et T.K. ei ole teiste xxxxxxx elanikega samas olukorras, kuna teised isikud on eluruumide erastamise avaldused esitanud enne
4. juunit
5. Samuti märgib vastustaja, et kaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu lahendites on käsitletud olukordi, kus eluruumide erastamise avaldused on esitatud tähtaegselt. Asjakohatuteks peab vastustaja viiteid Riigikohtu lahenditele kohtuasjades nr 3-3-1-45-03 ja 3-3-1-85-06, kuna vastustaja väitel neis lahendites kaebuses viidatud tsitaate ei esine ning kaebuse esitaja on Riigikohtu lahendite mõtet moonutanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et T.K. kaebus on põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul on

ti Mereakadeemia õigesti leidnud, et kaebuse esitajal ei ole õigust nõuda Tallinnas xxxxxxx asuva korteri erastamist

alusel. 11. Kohus möönab esmalt, et kuigi

ti Mereakadeemia 14. jaanuari 2009 vastuskiri ei vasta igakülgselt seaduses haldusaktile esitatavatele nõuetele, on siiski võimalik nimetatud kirja vaadelda kaebuse esitaja poolt taotletud haldusakti andmisest keeldumisena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 2 mõistes. Nimetatud kirja on allkirjastanud

ti Mereakadeemia rektor, kes on kirja koostamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 6. novembri 2003. a määrusega nr 277 kinnitatud

ti Mereakadeemia põhimääruse § 8 kohaselt

ti mereakadeemia juht. Kuigi kirjas puudub haldusaktile omane selgelt väljendatud resolutiivosa, leiab kohus, et antud juhul vastab see siiski HMS § 55 lg 1 sätestatud tingimusele, mille kohaselt peab haldusakt olema üheselt ja selgelt mõistetav. Muuhulgas kinnitab seda asjaolu, et kaebuse esitajagi on kirja käsitlenud eluruumi erastamisest keeldumisena ning seetõttu leiab 3 kohus, et kuigi sõnaselgelt ei ole kirjas väljendatud, millise otsuse on erastamise kohustatud subjekt ja erastamisavalduse adressaat avalduse osas teinud, on võimalik seda esitatud põhjendustest üheselt mõista. Seetõttu leiab kohus, et otsuse vormistamispuudused ei ole sellised, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist ning need ei anna alust kaebuse esitaja avalduse osas tehtud otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks ega selle uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. 12.

§ 5

lg 1 p 1 kohaselt on erastamise korras eluruumi ostmise

õigus eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud 1995. aasta 1. märtsiks.

§ 22

lõikes 5 on aga sätestatud, et kui eluruumi üürileping sõlmitakse või vormistatakse ümber pärast

1. aasta
2. märtsi, on eluruumi üürnikul või üürnikuga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel eluruumi ostmise

õigus, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast eluruumi üürilepingu sõlmimist või ümbervormistamist. Viimatinimetatud norm, mis reguleerib pärast

1. aasta
2. märtsi üürile võetud eluruumide erastamist, on põhimõtteliselt muutmata redaktsioonis kehtinud alates
3. märtsist
4. Seevastu
5. novembril 2000 võttis Riigikogu vastu elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse (RT I 2000,88,576), millega lisati

-ile muuhulgas § 22 lõiked 61 ja

1. Viidatud lõikes 61 sätestatakse, et avaldusi üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks vastavalt sama paragrahvi
2. lõikele (ehk teisisõnu juhul kui üürileping sõlmitud pärast
3. märtsi 1995) saab esitada
4. aasta
5. juunini, välja arvatud sama paragrahvi
6. lõikes nimetatud juhul. Viidatud lõige 62 ei ole käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuv, kuna seal sätestatakse erand seoses teatud õigusvastaselt võõrandatud eluruumidega, millega aga käesoleva vaidluse puhul tegemist ei ole.

§ 22lõige 61 jõustus 29.

novembril

1. Kohtu hinnangul tuleb eelnimetatud sätteid koosmõjus mõista selliselt, et pärast
2. märtsi 1995 sõlmitud üürilepingu alusel eluruumi kasutaval üürnikul või temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel on

õigus sellise eluruumi erastamise korras ostmiseks juhul kui ta on esitanud vastava avalduse kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest või ümbervormistamisest alates ent mitte hiljem kui 1. juunil 2001.

§ 22

lõikes 61 on seadusandja niisiis kehtestanud tähtpäeva, mille möödudes ei ole võimaik eluruumi erastamise avaldust esitada ega eluruumi erastamist nõuda, sõltumata üürilepingu sõlmimise ajast, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 62 sätestatud juhtudel. Sellise tähtpäeva

märk on arusaadavalt eluruumide erastamise kui omandireformi raames olemuselt seadusega loodud ajutise üleminekumeetme lõpetamine. Sellele viitab sõnaselgelt elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 402 SE) seletuskiri, mille kohaselt on seaduse

märgiks reformiprotsesside kiirendamine ja lõpetamine ning kus märgitakse samas, et

§ 22

täiendamisel on lähtutud omandireformi kiirendamiseks moodustatud ministrite komisjoni seisukohast, et eluruumide erastamine vallasasjana kui ammendunud protsess tuleks üldreeglina lõpetada, kuid erandina võiks erastamisvõimalus säilida õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamata elamute üürnikele tagastamisprotsessi lõpuni. Seega tuleneb eeltoodud sätetest üheselt, et pärast 1. juunit 2001 sõlmitud üürilepingu alusel eluruumi kasutaval isikul ei saa olla

õigust eluruumi ostmiseks erastamise korras ning kaebuse esitaja vastupidine seisukoht on väär. 13. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, nagu oleks eluruumi erastamise võimaluse sõltuvusse seadmine üürilepingu sõlmimise ajast vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Eluruumide erastamine on, nagu kohus juba eelpool märkis, olemuselt

tis okupatsiooniperioodi tulemusena tekkinud omandisuhete ümberkorraldamisega seotud ajutine üleminekumeede, mille ajaline piiritlemine seadusandja poolt on selle meetme olemusega igati kooskõlas ja vajalik. Ei omandireformi aluste seaduses sätestatud 4 omandireformi

märgist ega ka

-is sätestatud eluruumide erastamise

märgist ei saa tuletada, et eluruumide erastamise võimalus peaks kestma igavesti või vähemalt seni, kuni kõik objektiivselt

§ 3

sätestatud tunnustele vastavad erastamise objektiks olevad eluruumid on erastatud. Sarnaste reformimeetmete puhul on igati loomulik, et seaduses kehtestatakse neile teatud ajalised piirid ning sarnaste soodustavate meetmete ajaline piiramine ei riku iseenesest võrdse kohtlemise põhimõtet. Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte tähendab seda, et võrdses olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda ühtmoodi ning erinevates olukordades olijaid erinevalt. Käesoleval juhul ei saa kaebuse esitaja nõuda, et teda koheldaks samamoodi kui teisi Tallinnas xxxxxxx asuvas hoones eluruume kasutavaid isikuid, kuna erinevalt teistest on kaebuse esitaja sõlminud eluruumi kasutamiseks üürilepingu alles 2004. aastal ehk pärast seadusandja poolt määratud eluruumide

õigusega erastamise protsessi tähtpäeva möödumist. Siinjuures on oluline, et juba kõnealuse üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud õiguslik regulatsioon ei võimaldanud kaebuse esitajal talle üürile antud eluruumi erastada. Kohtu hinnangul ei saa isik võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda, et seadusandja võimaldaks talle soodustusi, mida mingisuguses varasemas õiguslikus olukorras on võimaldatud teistele isikutele. Seega on kaebuse esitaja kaebuses nimetatud teiste xxxxxxx asuvas elamus eluruume kasutanud isikutega võrreldes põhimõtteliselt teistsuguses olukorras – ta on eluruumi kasutamise õiguse saanud (üürilepingu sõlminud) pärast seda kui eluruumide ostueesõigusega erastamist enam toimuda ei saanud. Üksnes asjaolu, et kaebuse esitaja on vaidlusaluse eluruumi üürile saanud teistega sarnasel moel ehk

ti Mereakadeemiaga sõlmitud töölepingu tõttu, ei muuda tõdemust, et kaebuse esitajaga on üürileping sõlmitud teises õiguslikus olustikus ning seetõttu ei ole tegemist samaväärset kohtlemist nõudvate võrdsete olukordadega. Ka asjaolu, et kaebuse esitaja on

ti Mereakadeemia pikaajaline töötaja, ei anna talle õigust nõuda eluruumi

õiguse ostmist

alusel. 14. Küsimus, kas kaebuse esitaja kasutuses olev eluruum on tööandja eluruum

§ 5lg 3 p 1 mõistes, ei ole käesoleval juhul tähtis.

Kuna kaebuse esitaja on üürilepingu sõlminud pärast

§ 22

lõikes 61 sätestatud tähtaja möödumist, siis ei ole tal eluruumi ostmise

õigust ühelgi juhul. Seetõttu ei ole asjassepuutuvad ka kaebuse esitaja väited, et

ti Mereakadeemia on pidevalt ja suvaliselt arvanud xxxxxxx hoones asuvaid eluruume tööandja eluruumide hulka ja sealt välja. Ka see, kui

ti Mereakadeemia on varem teatud eluruumid õigusvastaselt tööandja eluruumide hulka või sealt välja arvanud, ei anna kaebuse esitajale täiendavat alust nõuda eluruumi

õigusega ostmise võimaldamist. 15. Kohtu hinnangul ei toeta kaebuse esitaja seisukohta ka kaebuses viidatud Riigikohtu lahendid. Viidatud lahendites käsitlemist leidnud juhtumeid eristab käesolevast vaidlusest samuti ennekõike see, et erinevalt käesolevast asjast, oli neis asjus tegemist eluruumidega, mille kasutamiseks olid üürnikud sõlminud üürilepingu ajal, mil seadus võimaldas eluruumi erastamise avalduste esitamist ja eluruumide erastamist. Lisaks sellele puudutavad kaebuses viidatud Riigikohtu lahendid selliseid juhtumeid, kus eluruumi erastamise võimaluse seisukohast olulised faktilised või õigusklkud asjaolud olid aja jooksul muutnud erastamise õigustatud subjekti kasuks (nt. kohtuasjades nr 3-3-1-38-08 käsitletakse juhtumit, mil eluruum on hiljem erastamisele mittekuuluvate eluruumide hulgast välja arvatud) või kus eluruumi erastamise õiguslikud võimalused on muutnud ilma tagasiulatuva jõuta isiku kahjuks pärast seda, kui ta on esitatud erastamise avalduse (kohtuasi nr 3-3-1-85-06). Kohtuasjas nr 3-3-1-4503 tehtud lahendis käsitles Riigikohus aga õiguse lünka seoses küsimusega, kuidas peaks toimuma erastamata jäänud eluruumi mõttelise osa hilisem erastamine. Mis puudutab aga viidet Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-38-08, siis on oluline, et erinevalt seal 5 käsitlemist leidnud olukorrast, ei ole käesolevas asjas tegemist reguleerimata olukorraga, kuna seadusandja, sätestades

§ 22

lõikes 61 sõnaselgelt tähtaja avalduste esitamiseks, on üheselt määranud, et pärast selle tähtpäeva möödumist ei ole sarnaste avalduste esitamine võimalik, sõltumata sellest, kas üürileping sõlmitakse enne või pärast nimetatud tähtpäeva. Siinjuures tuleb märkida, et kui nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et pärast 1. juunit 2001 sõlmitud üürilepingute puhul tuleks

§ 22

lg 61 sootuks kohaldamata jätta, muutuks nimetatud säte sisutühjaks ning ei täidaks oma

märki, milleks on eluruumide erastamise lõpetamine. MENETLUSKULUD 26. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, ilma milleta menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul ei ole vastustaja menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ning seega jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6