← Eesti

3-09-452/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-452 Haldusasi R.F.i kaebus Vormsi Valla

§ 28; § 31 lg 4).

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni
  2. mai
  3. aasta otsusega nr 112 tunnistati Vormis vallas Hullo külas asuva Teomeeste talu VII

(26)maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks R.F.. Vormsi Vallavalitsuse
  1. septembri 2005 korraldusega nr 134 K otsustati mitte tagastada R.F.ile eelnimetatud maad 0,34 ha ulatuses ning alustada selles osas maa kompenseerimise menetlust. Tallinna Halduskohtu
  2. juuni 2008 otsusega haldusasjas 3-08-597 tühistati eelnimetatud korraldus ning tehti Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata uuesti läbi R.F.i taotlus Hullo külas asuva 0,34 ha suuruse maa tagastamiseks ning langetada taotluse suhtes uus otsus kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
  4. novembri 2008 korraldusega nr 41K otsustas Vormsi Vallavalitsus tagastada R.F.ile maad 0,18 ha ulatuses ning alustada tagastamata jäetud maa osas kompenseerimise menetlust. Muuhulgas põhjendatakse korralduses Hullo külas asuva õigusvastaselt võõrandatud maatüki põhjapoolses osas asuva 0,06 ha suuruse osa mittetagastamist sellega, et kõnealune maatükk on vajalik Vormsi valla avalike ülesannete täitmiseks ning avalikult kasutatavatele objektidele (sh. prügimajale ja tuletõrje veevõtukohaks olevale kaevule) juurdepääsu tagamiseks. Kõnealuse maatüki mittetagastamise õigusliku alusena on korralduses märgitud MRS § 6 lg 1 p 4 ja § 28 lg 1 p
  5. Samuti põhjendatakse kõnealuse 0,06 ha suuruse maatüki mittetagastamist asjaoluga, et juba on käimas ehitustööd seda maatükki läbiva vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamiseks. Korralduses viidatakse ka sellele, et Vormsi valla üldplaneeringus on selle maa kasutamine ette nähtud esmajärjekorras ühiskasutuseks vajaliku maana ehk sotsiaalmaana ning seega on maa mittetagastamise õiguslikuks aluseks ka MRS § 28 lg 1 p
  6. Korralduse kohaselt on Vormsi vald kavandanud rajada sellele maatükile mitmeid avalikult kasutatavaid objekte nagu lipuväljak pidulike ürituste läbiviimiseks ja parkimisplats, mille rajamist ei ole senini võimalik olud alustada just kohtuvaidluste tõttu. Korralduses leitakse, et maa tuleb jätta tagastamata ning taotleda see sotsiaalmaana munitsipaalomandisse.
  7. jaanuari 2009 korraldusega nr 3K jättis Vormis Vallavalitsus rahuldamata R.F.i vaide. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  8. R.F. on Tallinna Halduskohtule esitanud kaebuse, milles taotleb Vormsi Vallavalitsuse
  9. novembri 2008 korralduse nr 41K tühistamist osas, millega jäeti tagastamata 0,06 ha suurune põhjapoolne osa õigusvastaselt võõrandatud maast ning Vormsi Vallavalistuse kohustamist selle maatüki osa tagastamise küsimuse uueks läbivaatamiseks.
  10. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja põhjendused maa mittetagastamise kohta on otsitud. Seejuures märgib kaebuse esitaja, et vallavalitsuse väited seoses valla üldplaneeringuga ei ole asjassepuutuvad, kuivõrd avaldus maa tagastamiseks on esitatud enne üldplaneeringu kehtestamist. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et maatüki mittetagastamise põhjuseks ei saa olla juurdepääs selles nimetatud avalikult kasutatavatele hoonetele, kuivõrd juurdepääs neile on tagatud muul moel. Veel märgib kaebuse esitaja, et vajadusel saaks rajatavale veetrassile vajaliku juurdepääsu korraldada lepinguga ning vajalik lipuväljak on olemas vana vallamaja hoovil ning see on Vormis saare elanike arvu arvestades piisavalt suur, et mahutada tähtpäevadel kõik huvilised. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
  11. Esmalt leiab vastustaja, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetlus ei peata ega välista planeeringute koostamist ning seetõttu tuleb maa tagastamisel juhinduda ka kehtestatud ning kaebuse esitaja poolt vaidlustamata Vormsi valla üldplaneeringust, vaatamata sellele, et üldplaneering on kehtestatud pärast maa tagastamise avalduse esitamist. Vastustaja on seisukohal, et MRS 6 lg 2 punktist 4 ning §-st 28 ei tulene, et tagastamata võiks jätta üksnes sellise maa, mis on juba munitsipaalomandisse antud. Samuti selgitab vastustaja, et kaebuse esitajale maa tagastamise otsustamine enne kehtiva valla üldplaneeringu kehtestamist ei olnud võimalik peamiselt kaebuse esitaja enese tegevusest (asendusmaa taotlus Ridala vallas, enda elukoha muutumisest Vormis Vallavalitsuse mitteteavitamine) tulenevalt.
  12. Teiseks on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja on jätnud paljud õigusvastaselt võõrandatud maa osalise mittetagastamise põhjused tähelepanuta ning avaldanud ebaõigeid ja põhjendamatuid seisukohti. Vastustaja vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele tagastamata jäetud maal asuva prügimaja nihutamisest enne korralduse andmist. Samuti rõhutab vastustaja, et maa osaline mittetagastamine on tingitud Hullo külakeskuse maastikust, mida peaks kasutama avalike objektide rajamiseks ning neile juurdepääsu tagamiseks, mis ei oleks aga kaebuse esitaja poolt mainitud külalistemaja rajamise ideega kooskõlas.
  13. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta ka selle, et vaidlusalune maa on vajalik ka juurdepääsuks kaebuses nimetamata avalikele objektidele ning liiatigi on vajalik sealtkaudu rajada uus Antsuküla teed ja Hullo teed ühendav tagasipööre, mis kaebuse esitajale maa osalise tagastamise tõttu kaob. Vastustaja rõhutab ka uue lipuväljaku rajamise vajadust, sõltumata sellest, kui palju inimesi vana vallamaja põhjapoolses osas asunud lipuväljakule vanasti mahtus.
  14. Vastustaja selgitab täiendavalt, et vaidlustatud korraldusega on vallavalitsus otsustanud osa maast tagastada, tehes seejuures ümberkorraldusi liikluse lahendustes viisil, millega seoses osutub võimalikuks tagastada maa, mille tagastamine muidu tulenevalt rakenduvatest piirangutest ja maakorraldusnõuetest ei oleks võimalik olnud. Vastustaja hinnangul tuleb seda head tahet vaidluse lahendamisel arvestada ning et vaidlustatud korralduse andmisel on leitud vajalik tasakaal kaebuse esitaja ning avalike huvide vahel. KOHTU PÕHJENDUSED
  15. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et R.F.i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada, Vormsi Vallavalitsuse otsus Teomeeste talu nr VII
(26)kinnistu põhjaküljel asuva 0,06 ha suuruse maatüki mittetagastamise kohta vaidlustatud korralduses esitatud põhjendustel on õigusvastane.
  1. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 punktis 4 tulenevalt on maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 4 alusel maa tagastamist välistavaks asjaoluks. Vabariigi Valitsuse
  2. juuni 2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ kohaselt otsustab teatud maatüki munitsipaalomandisse andmise kas maavanem või Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse alusel koostatud taotlusest lähtudes. Seega ei otsusta maatüki munitsipaalomandisse andmist mitte kohalik omavalitsus ise, vaid riik. Samas on maa tagastamise küsimuse otsustamine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Eelnevast tulenevalt tuleb maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise üle otsustamist. Samale 3 seisukohale on haldusasjas nr 3-3-1-44-05 tehtud lahendis asunud ka Riigikohus. See tähendab, et kohalik omavalitsus ei saa otsustada õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamist MRS § 6 lg 2 p 4 alusel olukorras, kus maa munitsipaalomandisse andmise küsimus ei ole lahendatud. Maa osas, mida kohalik omavalitsus soovib saada munitsipaalomandisse ning mida samas taotleb tagasi omandireformi õigustatud subjektiks olev isik, tuleb maa tagastamise menetlus niisiis maa munitsipaalomandisse andmise küsimuse otsustamiseni peatada. Seejuures maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise korral peab kohalik omavalitsus maa tagastamise menetlust jätkama ega saa maa mittetagastamisel tugineda oma soovile sama maad munitsipaalomandisse saada. Käesoleval juhul on kaebuse esitajale maa mittetagastamine aga seda enam alusetu, et teadaolevalt ei ole vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise menetlust isegi mitte alustatud ega maa munitsipaalomandisse andmise taotlust esitatud. Siinkohal tuleb tähele panna, et olukorras, kus kohalik omavalitsus võiks keelduda maa tagastamisest pelgalt viidates soovile sama maad munitsipaalomandisse saada, puuduks igasugune garantii, et kohalik omavalitsus ka tegelikult seda maad munitsipaalomandisse taotleb või et ta tegelikult asub edaspidi maad kasutama maa tagastamisest keeldumise kohta tehtud otsuses näidatud viisil. Eeltoodud põhjusel ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et maa mittetagastamine ei eelda, et otsus maa munitsipaalomandisse andmise kohta on juba tehtud. Sellise otsuse olemasolu maa tagastamisest MRS § 6 lg 2 p 4 alusel tehtav otsus just eeldabki. Üksnes sel põhjusel tuleb Vormsi Vallavalitsuse korraldus selle vaidlustatud osas tühistada.
  3. Kohus märgib siinkohal, et kuigi ei MRS-is ega selle alusel kehtestatud maa munitsipaalomandisse andmise korras ei sätestata mingisuguseid tähtaegu, mille jooksul peaks kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitama või kui pika aja jooksul võiks omandireformi objektiks oleva maa munitsipaalomandisse saamise soovile viidates maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitada, on kohalikul omavalitsusel siiski kohustus lahendada maa tagastamise küsimus mõistliku aja jooksul. Haldusasjas 3-3-1-81-05 on Riigikohus asunud seisukohale, et omandireformi õigustatud subjektil on omandireformi raames subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. See tähendab muuhulgas seda, et haldusorganitest tingitud maa tagastamise otsustamist takistavate asjaolude esinemisel on omandireformi õigustatud subjektil subjektiivne õigus sellele, et vastavad takistused mõistliku aja jooksul kõrvaldataks. Teisisõnu ei saa valla- või linnavalitsus maa tagastamise otsustamise venimist maa munitsipaalomandisse saamise sooviga õigustada, kui maa munitsipaalomandisse andmise otsustamine on põhjendamatult veninud valla- või linnavalitsuse enda tegevuse tõttu. Olukorda, kus kohalik omavalitsus ei ole enam kui kümne aasta jooksul vaidlusaluse maa omandireformi objektiks tunnistamisest teinud midagi selleks, et maa munitsipaalomandisse saada, ei saa käsitada muul moel kui kohaliku omavalitsuse tegevusetusena.
  4. Siinkohal tuleb arvestada ka maareformi eesmärgiga, milleks on MRS § 2 kohaselt riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümberkorraldamine peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning eelduste loomine maa efektiivsemaks kasutamiseks. Juba eelviidatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et seega on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Kohus leiab seejuures, et eeltoodu tõttu peab kohalik omavalitsus teatud maatüki munitsipaalomandisse saamise soovi korral tegema endast kõik oleneva, et vastav küsimus saaks võimalikult kiiresti otsustatud ning omavalitsus saaks mõistliku aja jooksul täita oma kohustuse omandireformi õigustatud subjekti ees ning otsustada munitsipaalomandisse andmise küsimuse lahendist sõltuvalt maa tagastamise küsimuse. Kui kohalik omavalitsus seda mõistliku aja jooksul teinud ei ole, ei saa ta maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitada selle maa munitsipaalomandisse andmise soovile tuginedes. Siinkohal ei saa märkimata jätta ka seda, et maareformi käigus maa munitsipaalomandisse andmine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete 4 täitmiseks vajaliku maatüki omandamise ainus viis. Juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole mõistliku aja jooksul maad munitsipaalomandisse taotlenud ning muud alust maa mittetagastamiseks ei esine, tuleb maa omandireformi õigustatud subjektile tagastada ning kui hiljem ilmneb, et sama maad on siiski kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks vaja, on võimalik maa omandada või selle kasutamise õigus saada eraõigusliku lepinguga või kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel.
  5. Kuigi vaidlustatud osas tuleks Vormsi Vallavalitsuse
  6. novembri 2008 korraldus nr 41K tühistada pelgalt seetõttu, et maad, mille tagastamisest on vastustaja keeldunud, ei ole otsustatud munitsipaalomandisse anda ega ole isegi munitsipaalomandisse taotletud, leiab kohus, et ka korralduses esitatud põhjendused, millega vastustaja õigustab maa munitsipaalomandisse andmise vajalikkust, ei ole veenvad ega sellised, mille pinnalt saaks asuda seisukohale, et avalik huvi maa tagastamata jätmise vastu kaalub antud juhul üles kaebuse esitaja huvi saada selle maa omanikuks.
  7. Maa mittetagastamise alusena on korralduses kõrvuti MRS § 6 lg 2 punktiga 4 nimetatud ka MRS § 28 lg 1 punktid 1 ja
  8. Punktis 1 nimetatakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alust ja nende teenindamiseks vajalikku maad. Vaidlustatud korralduses on nimetatud rida avalikult kasutatavaid hooneid ja rajatisi, ent vaidlustatud korralduse põhjendused ei veena kohut selles, et kaebuse esitajale endise kinnistu põhjaküljes asuva 600 m2 suuruse maatüki tagastamine välistaks mistahes moel ükskõik millise korralduses nimetatud ehitise või rajatise teenindamise. Kohtule antud seletuses nõustub vastustaja sellega, et koolile, lasteaiale ning vanale vallamajale juurdepääsu maa tagastamine ei takistaks. Lisaks eeltoodutele on korralduses nimetatud bussiootepaviljon, külakeskus, Hullo kauplus, postkontor, medpunkt, prügimaja ja Hullo küla kaev. Korraldusele lisatud kaardi kohaselt (tl. 9) jääb vaidlusalusele maale neist üksnes prügimaja. Bussiootepaviljon asub Hullo tee ääres ning on arusaadavalt mõeldud mööda maanteed sõitvat bussi ootavate inimeste peavarjuna. On täiesti arusaamatu, miks peaks bussiootepaviljonile olema tagatud juurdepääs mujalt kui maanteelt. Kauplus, postkontor (plaanil „pragune vallamaja ja side“) ja Hullo küla kaev on juurdepääsetavad plaanil näidatud teid mööda, medpunkti ei ole plaanil sootuks eraldi märgitud. Plaanilt nähtuvalt asub külakaev vallamaja eest läbi mineva tee vahetus läheduses ning väljaspool vaidlusaluse maa piiri on kaevu lähedal piisavalt ruumi ka suuremate sõidukite (näiteks tuletõrjeauto) juurdepääsuks. Seega ei ole usutav, et maa mittetagastamine oleks vajalik kaevule juurdepääsu tagamiseks.
  9. Selles, et vaidlusalusel maal asub prügimaja, ei ole poolte vahel iseenesest vaidlust. Kaebuse esitaja väitel on prügimaja asukohta aja jooksul muudetud, ent vastustaja seda ei kinnita. Tõendeid prügimaja asukoha muutumise kohta kohtule esitatud ei ole. Kuigi prügimaja konstruktsioon ning olemus ei ole kohtule üksikasjalikult teada, on ilmselt tegemist väikese ning vajadusel ka teisaldatava rajatisega. Sellele viitab ka asjaolu, et kõnealust prügimaja ei ole kantud ehitisregistrisse. Samas leiab kohus, et isegi kui asuda seisukohale, et prügimaja näol on tegemist ehitisega, mille teisaldamine on kas välistatud või ebamõistlik ning see on Vormsi Valla omandis, siis ei ole mingil juhul usutav, et prügimaja teenindamiseks on vajalik 0,06 ha 2 suurune maatükk.
  10. Maa mittetagastamise põhjuseks ei saa olla ka valla soov rajada vaidlusaluse maatükile Hullo teed ning Antsuküla teed ühendav tagasipööre. Esiteks leiab kohus, et kohalik omavalitsus ei saa õigustada teatud maatüki mittetagastamist sellega, et kaebuse esitajale tagastatakse mingi muu maatükk, mille tagastamisest keeldumiseks esineks seadusest tulenev alus. Seega asjaolu, et korraldusega on kaebuse esitajale otsustatud tagastada praeguse 5 Antsuküla tee tagasipöörde alune maa, ei tingi õigusvastaselt võõrandatud maa põhjapoolse tüki mittetagastamist. Siinkohal märgib kohus, et vallavalitsus on ekslikult asunud seisukohale, et Antsuküla tee tagasipöörde aluse maa tagastamise tulemusena ei ole tagasipööre enam teena kasutatav. Samade poolte vahel haldusasjas 3-08-597 tehtud kohtuotsusega (p. 13) tuleb lugeda tuvastatuks, et Antsuküla tee on kantud kohalike teede registrisse ning selle hulka kuulub ka tagasipööre riigimaanteele. Niisiis on tagasipöörde näol tegemist kohaliku teega. Teeseaduse § 4 lg 1 kohaselt on kohaliku tee näol tegemist avalikult kasutatava teega. Asjaõigusseaduse § 155 lõikes 1 sätestatakse, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Sellest tulenevalt ei oleks kaebuse esitajal õigust keelata mistahes isikul kasutada Antsuküla tee tagasipööret ning vallavalitsuse põhjendus tagasipöörde kadumise kohta ei ole sestap õige. Lisaks sellele nähtub korralduse lisaks olevalt kaardilt, et praeguse tagasipöörde vahetus läheduses lõikuvad Hullo tee ja Antsuküla tee niikuinii. Kohtu hinnangul ei ole avalikes huvides vajalik, et Antsuküla tee pealt Hullo teele saaks otse vaidlusaluse põhjapoolse maatüki kaudu, kui selleks on olemas võimalus nende teede lõikumiskohas, põhjapoolsest vaidlusalusest maatükist umbes 80 meetri kaugusel.
  11. Samuti leiab kohus, et maa mittetagastamist ei saa õigustada veetrassi rajamisega vaidlusalusele maatükile. Ka maa tagastamise korral oleks kaebuse esitajal asjaõigusseaduse §dest 158 või 1581 tulenevalt kohustus sellise trassi ehitamist või olemasolu oma kinnisasjal taluda. Liiatigi paigaldatakse veetrass arusaadavalt maa sisse, ent vaidlustatud korraldusest ei selgu kuidagi, miks peab kohalik omavalitsus vajalikuks, et trassi alune või seda ümbritsev maa oleks tingimata munitsipaalomandis. Kohus viitab siin juba eelnevalt viidatud maareformi eesmärgile, millest tulenevalt on maa munitsipaalomandisse andmise tõttu maa mittetagastamine lubatav eelkõige siis kui konkreetse maa eraomandis olemine ei ole kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise seisukohast mõeldav. Maa sees oleva veetrassi kohal või ümber olev maa ei pea kohtu hinnangul olema kohaliku omavalitsuse omandis.
  12. Kohtule esitatud kirjalikus vastuses märgib vastustaja järjekordselt ära kaebuse esitaja väidetava soovi rajada tagastatud maale puhkemaja. Kohus kordab siinkohal haldusasjas 308-597 tehtud lahendis esitatud seisukohta, et kaebuse esitaja soovid või ettekujutused seoses maa edasise kasutamisega, ei saa põhimõtteliselt olla maa tagastamise takistuseks. Maa kasutamise võimalusi saab ning peabki kohalik omavalitsus, arvestades nii kinnisasja omaniku kui avalikkuse huve, reguleerima seaduses sätestatud korras kehtestatud planeeringutega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kehtiva üldplaneeringu kohaselt ei ole ehitiste püstitamine vaidlusalusele alale ette nähtud, liiatigi piirab ehitiste püstitamist teekaitsevööndite ja/või trasside olemasolu. Need asjaolud ei oma aga tähtsust maa tagastamise küsimuse lahendamisel. Maa tagastamisest ei saa keelduda põhjusel, et tõenäoliselt ei saaks omandireformi õigustatud subjekt tagastatavat maad talle meelepärasel moel tulevikus kasutada. Kohus kordab siinkohal siiski haldusasjas 3-08-597 võetud seisukohta, et üksnes üldplaneeringu kehtestamine ning selles tagastustaotlusega maale sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine ei anna alust maa mittetagastamiseks. Vastustaja seisukoht, et maa tagastamise taotluse esitamine ei takista planeeringute kehtestamist, on iseenesest õige, ent see ei tähenda siiski, et kohalik omavalitsus saaks planeeringute kehtestamisega sisuliselt ära otsustada maa tagastamise küsimust. Seejuures asjaolu, et mingi maa on planeeringudokumendis määratud avalikuks kasutamiseks või et sellele on määratud sotsiaalmaa sihtotstarve, ei ole iseenesest ka vääramatuks aluseks selle maa munitsipaalomandisse andmisel. 6
  13. Vastustaja väited kavatsusest rajada mittetagastatud maale avalikuks kasutamiseks mõeldud lipuväljak ja parkimisplats tuleb käesoleval juhul jätta tähelepanuta, sest arusaadavalt ei ole Vormsi Vallavalitsus senini astunud mitte ühtegi sammu nende ideede elluviimiseks ega teinud midagi selleks, et see tulevikus võimalikuks osutuks. Vastustaja väide, et lipuväljaku ja parkimisplatsi rajamisega ei ole suudetud alustada pooleliolevate kohtuvaidluste tõttu, ei ole täpne, kuna tegelik põhjus on pigem selles, et vald ei ole seniajani taotlenud vastavat maad munitsipaalomandisse. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et krundi ehitusõigusega seotud küsimused tuleks Hullo külas kui kompaktse asustusega piirkonnas lahendada detailplaneeringuga, mida vaidlusaluse maatüki osas teadaolevalt samuti kehtestatud ega isegi algatatud ei ole. Seega vaatamata sellele, et Vormsi Vallavalitsus on korduvalt viidanud soovile rajada kõnealusele maale lipuväljakut ning parkimisplatsi, ei ole ta tegelikkuses astunud samme selleks, et selline idee ka reaalselt võimalikuks osutuks. Kohus leiab, et maa mittetagastamine õigustatud subjektile ei saa olla esimene selle eesmärgi saavutamisele suunatud samm. Samuti märgib kohus, et üksnes kohaliku omavalitsuse soov rajada mingisugune avalikuks kasutamiseks mõeldud objekt, ei õigusta tingimata maa mittetagastamist õigustatud subjektile. Juba eelpool viitas kohus sellele, et maareformi eesmärk on ennekõike maa tagastamine ning maa munitsipaalomandisse andmine peab olema erandiks, mis tähendab seda, et tagastamistaotlusega maa sotsiaalmaana munitsipaalomandisse andmine oleks erandina õigustaud juhul kui kõnealune maa täidab sel ajal ning täitis ka maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Sellisele seisukohale on haldusasjas 3-3-1-44-05 tehtud lahendis jõudnud ka Riigikohus. Käesoleval juhul ei ole teada, et maatükk, mille tagastamisest Vormsi Vallavalitsus keeldus, oleks praegu ja/või maareformi seaduse jõustumise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone täitnud. Kohus leiab samuti, et lipuväljaku või parkimisplatsi rajamine iseenesest ei saa olla omavalitsuse ülesannete täitmise seisukohast esmatähtis. Nii tõusetuks maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel ilmselgelt küsimus, miks on sellise lipuväljaku rajamine just kõnealusesse kohta vajalik ning milliseid üritusi ja rahvakogunemisi kavandatakse seal korraldada. Siinjuures tuleb tähele panna, et kaebuse esitaja on pakkunud kaebuses välja lipuväljaku alternatiivse asukohana vana vallamaja põhjapoolse külje, ent vastustaja ei ole sellele mõttele ühtki sisulist vastuargumenti esitanud ega muul moel näidanud, et ta oleks lipuväljaku ja või parkla võimalikke alternatiivseid asukohti kaalunud. Samuti puudub igasugune põhjendus, millest nähtuks, et kavandatava parkimisplatsi järele on tegelikult mingisugune tungiv vajadus. Kohtu hinnangul ei saa jätta õigusvastaselt võõrandatud maad tagastamisel üldsõnaliselt põhjendades, et kohalikul omavalistusel on selle maaga omad kavatsused.
  14. Eeltoodu tõttu tuleb kaebus rahuldada ning Vormsi Vallavalitsuse korraldus vaidlustatud osas tühistada. Kohus teeb vallavalitsusele ettekirjutuse maa tagastamise taotlus rahuldamata jäänud uuesti läbi vaadata. Kohus määrab taotluse uue läbivaatamise tähtaja selliselt, et vastustaja peab hiljemalt kuu aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates alustama haldusmenetlust taotluse uueks läbivaatamiseks ning tegema asjas otsuse mõistliku aja jooksul. See tähendab seda, et mistahes täiendavat viivitust otsuse tegemisel peab vallavalitsus põhjendama ning muuhulgas informeerima kaebuse esitajat pidevalt menetluse käigust ning teavitama teda asjaoludest, mis uue otsuse tegemisega viivitamist põhjustavad ning millal on võimalik otsuse tegemine. Kohus märgib siinkohal, et kaebuse esitajal tuleb vallavalistusega suheldes samuti heas usus toimida ning juhul kui vallavalitsus peaks veelkord tegema ettepaneku tekkinud olukorda kaebuse esitajaga arutada, oleks kaebuse esitajal mõistlik sellega nõustuda. Samas märgib kohus, et kui kaebuse esitaja täiendavalt siiski 7 vallavalitsusega läbirääkimisi pidada ei soovi, tuleb vallavalitsusel lahendada maa tagastamise küsimus ilma kaebuse esitaja täiendava osavõtuta menetlusest. 21.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule tõendi 250 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohta. Riigilõiv tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.