) § 6 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 244 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu” (edaspidi Määrus) § 15 lg 9 (tegevus, mis võib kaasa tuua ebameeldiva või ärritava lõhnaaine eraldumise välisõhku). Viidatud määruse § 9 p 7 kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust kaaluda karusloomakasvatuse rajamisel üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks. Kuna kaebaja soovib rajada 2000 isendiga mingifarmi, siis ei ole keskkonnamõju hindamine viidatud sättest tulenevalt vajalik. Vastustaja poolt kohaldatud Määruse § 15 lg 9 ei ole asjakohane, kuna reguleerib keskkonnamõju hindamist muudes tegevusvaldkondades, mitte karusloomakasvatuses. Samas peab kaebaja alusetuteks ka vastustaja kartust, et rajatavast farmist loomade lahtipääsemine ohustaks Atla jõe vähipopulatsiooni, kuna mink ei ole kahepaikne loom. Ka keskkonnaminister on 19.09.2008 kirjas seisukohal, et mingifarmi projekt on nõuetekohane ning Juuru Vallavalitsuse argumendid keskkonnamõju hindamise algatamisel ei ole piisavalt põhjendatud, arvestades mingifarmi suurust ning eeldatavat keskkonnamõju. 2 9. Vastustaja on seisukohal, et korraldus on õiguspärane ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebajalt välja mõista vastustaja menetluskulud. Vastustaja on seisukohal, et keskkonnamõju hindamise algatamine oli põhjendatud.
lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt keskkonnamõju hindamise eesmärk on anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta; võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses. See tähendab, et alles keskkonnamõju hindamine peab andma vastuse küsimusele, kas mingi plaanitav tegevus (käesoleval juhul mingifarmi rajamine) toob kaasa olulise keskkonnamõju või mitte. Enne keskkonnamõju hindamise läbiviimist ei ole võimalik ammendava kindlusega väita, et mingi tegevusega (eriti tegevusega, mis on Määruses eraldi välja toodud) ei kaasne olulist keskkonnamõju. Täiendavalt juhime tähelepanu põhikarja suhtarvule isendite koguarvust. Kaebaja taotletud põhikarja ehk 500 isendi korral (kaebaja taotluses minkide koguarv 2000) moodustab vastav suhtarv 1:4. Teistel hinnangutel võib minkide põhikarja suhtarv isendite koguarvust moodustada kuni 1:7. Kaebaja poolt viidatud keskkonnaministri luba jätab vastava suhtarvuga ning isendite koguarvuga arvestamata, mistõttu võib tekkida olukord, kus keskkonnaministri loa alusel taotletakse kokku 18 900 isendit (lubatud 2700 isendit suhtarvuga 1:7) ehk rohkem kui Määruse § 9 punktis 7 sätestatud koguarv (13 000 isendit). Oluline on ka rõhutada, et
füüsiline isik, kellele on keskkonnaministri poolt välja antud keskkonnamõju hindamise litsents. Ekspertide loetelu on väljas Keskkonnaministeeriumi veebilehel (http://www.envir.ee/145686). Antud nimekirjast ei nähtu, et keskkonnamõju hindamise litsents oleks antud Keskkonnaministeeriumi 19.09.2008 kirja nr 1-2/39015-2 autoritele (Liina Eek’ile ja Lilika Käis’ile) või antud kirjas viidatud spetsialist Ene Viht’ile. Seetõttu on veelgi vähem alust väita, et mingifarmi rajamisega ei kaasne ohtu inimeste tervisele ega varale või et sellega ei ületata keskkonnataluvust.
lg 2 sätestab täiendavad olukorrad, millal otsustaja on kohustatud analüüsima keskkonnamõju hindamise algatamist. Määrusega on
lg 4 alusel kehtestatud nende tegevuste täpsustatud loetelu, mille korral on tegevusloa väljaandja kohustatud analüüsima keskkonnamõju hindamise algatamist.
ükski norm ei keela keskkonnamõju hindamise algatamist olukorras, kus
Keskkonnamõju hindamise algatamine oleks keelatud olukorras, kus tegevusloa väljaandjal oleks algusest peale kindlus selles osas, et tegevusloa väljaandmisega ei kaasne olulist keskkonnamõju. Sellisel juhul võiks väita, et keskkonnamõju hindamise algatamine tekitab kaebuse esitajale tarbetut raha- ja ajakulu. Kuna käesoleval juhul ei ole üheselt selge, et mingifarmi rajamisega ei kaasne olulisi keskkonnamõjusid, siis ei saa ka väita, et keskkonnamõju hindamise algatamine oleks õigusvastane (vt ka haldusmenetluse seaduse § 58, Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 kohtuotsuse põhjendava osa punkti 5 haldusasjas nr 3-3-1-8-02 ja 14.01.2009 kohtuotsuse punkti 9 haldusasjas nr 3-3-1-62-08). Vastustaja viitab
eelnõu seletuskirjale, milles märgitakse: „Leiame, et juhul, kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt oluline keskkonnamõju kaasneda, tuleks tegevuse keskkonnamõju tingimata hinnata eelkõige seetõttu, et ka avalikkusel oleks võimalus protsessis osaleda (esitades keskkonnamõju hindamise dokumentide kohta ettepanekuid ja 3 vastuväiteid jne).“ Avalikkuse võimalus rääkida keskkonnamõju hindamises kaasa on ette nähtud
§-des 13 ja 16 (keskkonnamõju hindamise programmi koostamine ja selle avalikustamine), §-s 17 (keskkonnamõju hindamise programmi avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste arvestamine) ja § 18 lg 3 punktis 1 (keskkonnamõju hindamise programmi ei kiideta heaks, kui programmi avalikustamisel rikuti kehtestatud nõudeid ning see rikkumine võib mõjutada keskkonnamõju hindamise tulemusi), §-s 21 (keskkonnamõju hindamise avalikustamine ja avalikustamise tulemuste arvestamine) ja § 22 lg 3 punktis 1 (keskkonnamõju hindamise aruannet ei kiideta heaks, kui aruande avalikustamisel rikuti kehtestatud nõudeid ning see rikkumine võib mõjutada keskkonnamõju hindamise tulemusi). Avalikkuse võimalus rääkida keskkonnaalastes otsustustes kaasa tuleneb täiendavalt veel ka keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (nn Århusi konventsioon) artiklitest 6 ja
kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamine algatada, kui tegemist on olulise keskkonnamõjuga või kui on tegemist olulise mõjuga Natura 2000 alale. Keskkonnaministri luba mingifarmi pidamiseks on spetsiifiline luba, mille eesmärgiks on vältida võõrliikide sattumist loodusesse. LKS § 57 lg 6 alusel võib minki ja kährikut tehistingimustes pidada keskkonnaministri luba omavas farmis Mandri-Eestis. Nõuded farmile ning loa andmise kord on kehtestatud keskkonnaministri 22.02.2008 määrusega nr 7 „Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord”. Nimetatud määruse väga ranged ehitusnõuded mingifarmile tagavad minkide ohutu pidamise, muutes nende loodusesse sattumise äärmiselt ebatõenäoliseks. Loasaaja projekt vastas kõigile määruse nõuetele, mistõttu ei olnud põhjust eeldada, et farmist võiks välja pääseda sellisel hulgal minke, et ümberkaudsetel aladel satuks ohtu looduslik tasakaal. Läheduses asuv Mahtra looduskaitseala (LKA) kuulub Natura 2000 võrgustikku, mistõttu kaaluti farmi mõju sellele alale. Eksperthinnangus leidis E.Viht, et ala kaugust arvestades ning sobivate elupaikade puudumise tõttu ei ole mingifarmil Natura alale (eriti seal asuvatele lindudele) olulist mõju. E.Viht ei ole Mahtra looduskaitseala välispiiri kaugust valesti hinnanud, kuna nimetatud ala koosneb mitmest lahustükist, millest lähim asub ca 700m kaugusel mingifarmist. Tegemist on Mahtra LKA Matsi sihtkaitsevööndiga, millega kaitstakse Euroopa Liidu mastaabis olulisi elupaigatüüpe nagu rabad, vanad loodusmetsad, vanad laialehelised metsad, soostuvad soo-lehtmetsad, siirdesoo- ja rabametsad jne. Mingifarmist ca 5km kaugusel asub Mahtra LKS põhiala, mis moodustub seal Mahtra piiranguvööndist ja Leva hooldatavast sihtkaitsevööndist. Sellel alal on leida ka metsist, millest E.Viht oma eksperthinnangus eelkõige lähtus. Mahtra LKA kaitse eesmärgid on loetletud Vabariigi Valitsuse 03.04.2007 määruses nr 101 „Mahtra looduskaitseala kaitseeeskiri”. Mahtra LKA pole määratletud linnualana, kuna selle linnukaitseline olulisus pole piisavalt kõrge. Seega kui mink hüpoteetiliselt võiks mõjutada alal olevat metsise populatsiooni, siis ei seaks see kuidagi ohtu Natura ala peamisi kaitse-eesmärke. Samuti ei saa pidada oluliseks mõju Atla jõevähi populatsioonile, kuna farmist minkide loodusesse sattumine on äärmiselt ebatõenäoline ja mingi toidulaud on äärmiselt lai. Keskkonnaministeeriumi arvamuse kohaselt ei kuulu kaebaja poolt kavandatav tegevus
lg-s 1 nimetatud tegevuste hulka, mis eeldaks kohustuslikku keskkonnamõju hindamist.
lg 2 nimetab tegevused, mille korral tuleb keskkonnamõju hindamist kaaluda.
lg 2 alusel on kehtestatud määrus, mis täpsustab seda tegevuste nimekirja, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamist. Määruse § 9 p 7 kohaselt tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamist üle 13 000 mingi pidamisel. Kaebaja taotleb mingifarmi rajamist paarituhande isendi suuruse põhikarja pidamiseks. Samuti on vastustaja viidanud Määruse § 15 p-le 9, mis käsitleb tegevusi, millega kaasneb ebameeldiv lõhn. Vallavalitsuse väitel häirib lõhn lähedalasuvate inimeste heaolu ning seetõttu on tegemist olulise keskkonnamõjuga. Keskkonnaministeeriumi arvates vähendab eeltoodud väite kaalukust asjaolu, et mingifarm asub väheasustatud piirkonnas. Lisaks ei olnud loa 5 andjale esitatud mingifarmi ehitusprojekti taotluse alusel põhjust arvata, et pakutud tehniline lahendus oleks ebapiisav, millega kaasneks ülemäärasel hulgal ebameeldiva lõhna teke. Farmis ei ole reovett, vaid tahke sõnnik, mis kogutakse kokku klaasplastist kogumismahutitesse ja tühjendatakse kord kuus. Fekaalid kogutakse kokku rennidega, mille tühjendamist saab vastavalt vajadusele automaatikaga reguleerida. Rennide otsas olevad kogumislehtrid ühendatakse torudega, mis juhib fekaalid kogumismahutitesse. Eestis eksisteerivate mingifarmide negatiivseid kõrvalmõjusid ei tohiks üle kanda kaebaja poolt kavandatavale mingifarmile, kuna see on kaasaegse tehnoloogiaga moderne ehitis, mille sarnast Eestis ei ole, küll leidub sellelaadseid laialdaselt nt Soomes. Juuru Vallavalitsus ei ole selgitanud, millest on tingitud kahtlus, et lõhn võib vähendada ümbruskonna kinnistute väärtust ning farm omab olulist keskkonnamõju. Juuru Vallavalitsuse esialgsetes kaebajale väljastatud projekteerimistingimustes ei ole märgitud erimeetmeid lõhnaprobleemi osas ega sellel põhjusel keskkonnamõju hindamise vajalikkust. Projekteerimistingimused tühistas Juuru Vallavalitsus korraldusega 09.03.2007 nr 77 ühel põhjendusel, so keskkonnaministri loa puudumine mingifarmi pidamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 12. Täpsustatud kaebuse kohaselt taotleb kaebaja Juuru Vallavalitsuse poolt 29.07.2008 keskkonnamõju hindamise algatamise kui menetlustoimingu õigusvastaseks tunnistamist. Kohus on 19.03.2009 määruses pidanud menetlustoimingu vaidlustamist lubatavaks, kuna keskkonnamõju hindamine on alles ettevõtlust (mingifarm pidamist) alustavale äriühingule olulisi kulutusi kaasa toov ja menetlust pikendav ning keskkonnamõju hindamata jätmine toob vältimatult kaasa projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise.
p-de 1 ja 2 kohaselt korraldab keskkonnamõju hindamist isik, kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia ning kulu, mis on seotud keskkonnamõju hindamisega kannab arendaja. Vaidlusalune menetlustoiming võib seega rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi (ettevõtlusvabadus, omandiõigus) ning tekitada varalist kahju. Kaebaja väidab, et tema kavandatava farmi puhul tuleks lähtuda Määruse § 9 p-st 7, millest tulenevalt ei ole keskkonnamõju hindamine vajalik. Seega peab kohus kontrollima, kas kaebaja väide on õige. Juuru Vallavalitsuse 29.07.2008 korraldusest nähtuvalt on keskkonnamõju hindamine algatatud Määruse § 15 lg 9 alusel, mille kohaselt tuleb keskkonnamõju algatamise vajalikkust kaaluda muu tegevuse korral kui selline tegevus võib kaasa tuua ebameeldiva või ärritava lõhnaaine eraldumise välisõhku. Juuru Vallavalitsuse põhjenduste kohaselt kaasneb kavandatava mingifarmi töölerakendamisega ebameeldiva lõhna eraldumine välisõhku. Nimetatud olukord seab ohtu lähedalasuvate inimeste heaolu ja vara. Ebameeldiva lõhna olemasolu vähendab kinnistute väärtust. See võib kahjustada ka 500-600m kaugusel asuva Härgla mõisakompleksi perspektiive, mida ehitatakse välja turismikompleksina. Samuti põhjendatakse keskkonnamõju hindamise algatamist sellega, et nii Eesti kui ka maailma karusloomakasvatuse praktika on näidanud, et loomade lahtipääsemine loodusesse ei ole kunagi täielikult välistatud. See seaks aga ohtu kavandatavast farmihoonest 150m kaugusel asuva Atla jõe vähipopulatsiooni. Vastuses kaebusele on vastustaja esindaja märkinud, et enne keskkonnamõju hindamise läbiviimist ei ole võimalik ammendava kindlusega väita, et mingi tegevusega (eriti tegevusega, mis on Määruses eraldi välja toodud) ei kaasne olulist keskkonnamõju. 6 Vastustaja esindaja on kohtu arvates asunud sisuliselt seisukohale, et asjassepuutuvad õigusaktid ei näe haldusorganile ette kaalutlusõigust keskkonnamõju hindamise algatamise üle otsustamisel tegevuste suhtes, mis on ära toodud
Samas eristab vastustaja samas menetlusdokumendis eeltoodud väitele vastupidiselt norme, mis diskretsiooni võimaldavad ning norme, mille kohaldamisel kaalutlusõigus puudub. Vastustaja seisukoht on seega vastuoluline ja kohtu hinnangul ka ebaõige. Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud keskkonnamõju hindamise algatamise, kuna selleks puudub õigusaktist tulenev alus. Kaasatud asutus on samuti viidanud sellele, et sellise isendite arvuga (paar tuhat isendit) farmi rajamisel ei ole vaja kaaluda keskkonnamõju algatamist, kuid analüüsinud ka Määruse § 15 p-i 19 kohaldamise võimalikkust, asudes seisukohale, et vastustaja seisukoht viidatud alusel keskkonnamõju hindamise algatamisel ei ole piisavalt põhjendatud.
p 1 kohaselt hinnatakse keskkonnamõju, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju.
kohaselt on keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonna pöördumatuid muudatusi või seada ohtu inimese tervise, heaolu, kultuuripärandi või vara.
lg 1 sätestab olulise keskkonnamõjuga tegevused, so tegevused, mille puhul keskkonnamõju hindamine on kohustuslik. OÜ Rooküla Esimene poolt kavandatav tegevus (mingifarmi rajamine) ei kuulu
lg-s 1 toodud loetellu, seega ei olnud haldusorganil seadusest tulenevat kohustust algatada keskkonnamõju hindamist.
lg 2 annab haldusorganile kaalutlusõiguse keskkonnamõju hindamise algatamiseks.
lg 2 sätestab p-des 1-21 tegevuste loetelu, mille puhul otsustajal on keskkonnamõju hindamise algatamisel kaalutlusõigus.
lg 2 p 22 jätab loetelu lahtiseks, sätestades, et olulise keskkonnamõjuga tegevuseks võib olla ka muu eelnevalt nimetamata tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju.
lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 244 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 9 p-i 7 kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamist kaaluda juhul, kui rajatakse karusloomakasvatus üle 13 000 mingi pidamiseks. Kaebaja kavatseb rajada mingifarmi, mis võimaldab 2700 isendi pidamist (projekt, tlk 91). Kohus on seisukohal, et sellisel juhul ei olnud tulenevalt viidatud Määruse § 9 p-st 7 keskkonnamõju hindamise algatamise kaalumine vajalik. Kohtu hinnangul saab järeldada, et õigusakti andja ei ole pidanud sellise isendite arvuga farmi loomisel olulise keskkonnamõju tekkimist võimalikuks. Määruse § 15 alusel tuleb keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust kaaluda muude tegevuste korral. Kohus ei näe põhjust, miks ei tuleks viidatud sätet tõlgendada grammatiliselt. Kohtu arvates, paragrahvi pealkiri „muud tegevusvaldkonnad“ viitab tegevusvaldkondadele, mida ei ole käsitletud Määruse eelnevates sätetes. Vaidlus puudub selles, et projektikohane isendite arv farmis jääb alla Määruse § 9 p-s 7 sätestatud piirmäära. Seega ei olnud keskkonnamõju hindamise algatamine õiguspärane. Vastustaja esindaja seisukoht, et keskkonnamõju hindamise võis algatada, kuna
ei sisalda keeldu vastava toimingu tegemiseks, ei ole õige, kuna isikut koormava menetlustoimingu sooritamiseks peab olema õiguslik alus. 7 Eeltoodu ei tähenda iseenesest seda, et piirmäärast väiksema minkide arvuga farmi puhul oleks ebameeldiva lõhnaaine eraldumine (nö mitteoluline keskkonnamõju) välistatud, kuid see küsimus tuleb lahendada projekteerimistingimuste (eelhaldusakt, millega nähtaks ette lõhna levikut takistavate ehituslike meetmete kasutamine) ja ehitusloa taotluse (mille andmisest keeldutakse, kui projekt ei vasta projekteerimistingimustele) menetlemisel. Arendaja peab tagama, et lõhn ei leviks selliselt, et hakkaks häirima ümbruskonna elanikke, kellel on vaieldamatult õigus, et säiliks senine ebameeldiva lõhna vaba elukeskkond. Seega tuleb eelnimetatud haldusaktide andmisel kohalikul omavalitsusel tagada kohalike elanike huvide kaitse, kuid arvestades sealjuures proportsionaalsuse põhimõtet ja võimu teostamise seadusliku aluse nõuet. Isikud, kelle subjektiivseid õigusi või vabadusi eelnimetatud haldusaktid võivad mõjutada, saavad kasutada ka vastavaid õiguskaitsevahendeid. Keskkonnamõju hindamise algatamine ilma õigusliku aluseta põhjusel, et saaks kõrvaldatud teadmatusel põhinevad elanike hirmud, ümberlükatud valeinfo ning välditud kuulujutud (tlk 8, 23.09.2008 vaideotsus) ei ole õiguspärane. Isegi kui eeldada, et haldusorgan oleks saanud Määruse § 15 p 9 või
lg 2 p 22 alusel kaalumist teostada, ei ole haldusasja materjalide põhjal võimalik tuvastada, mis olid need tegelikud kaalutlused (erinevad on motiivid 29.07.2008 korralduses, 23.09.2008 vaideotsuses, vastuses kaebusele) millest haldusorgan lähtus, eriti arvestades, et esimese taotluse alusel väljastati projekteerimistingimused ilma, et oleks algatatud keskkonnamõju hindamist. Samuti on viidatud vaideotsuses toodud põhjenduseks Härgla mõisakompleksi kui kultuuripärandi ohtu sattumine, kuna omanik võib kaotada huvi arhitektuurimälestiseks oleva hoonetekompleksi restaureerimiseks, mis on asjakohatu, kuna omaniku kohustused arhitektuurimälestise säilitamisel ei tulene ümberkaudsest keskkonnast, vaid õigusaktidest. Ei selgu, miks eelistatakse ühe ettevõtja huvi arendada välja turismikompleks teise ettevõtja huvile rajada farm. Materjalidest ei nähtu, kas haldusorgan arvestas, et farmi kinnistu asub väheasustatud piirkonnas. Esitatud on vaid üldsõnaline väide, et lõhna olemasolu seab ohtu lähedalasuvate inimeste heaolu ja vara ning vähendab nende kinnistute väärtust. Vastustaja teist põhjendust, et Eesti ja maailma karusloomakasvatuse praktikale tuginedes ei saa välistada loomade lahtipääsemist loodusesse ja selle tõttu Atla jõe vähipopulatsiooni ohtu sattumist, ei saa pidada vähemalt esitatud kujul piisavaks. Vastustaja ei ole oma seisukohas välja toonud, milliseid Eesti ja maailma karusloomakasvatusi on võrreldud ning kas ka nende farmide ehitusprojektid ja tööpõhimõtted on võrreldavad. Kaebaja on omapoolselt esitanud fotod (tlk 110-112) ja teavet analoogsete farmide kohta Soomes, mille tüüpprojekt on ka kõnealuse farmi projekteerimise aluseks (tlk 87). Projektis (tlk 93, 96) märgitakse, et loomade lahtipääsemine oleks ilma kõrvalise abita võimatu ja vabadusse võiks loom pääseda vaid töötaja hooletuse tõttu. Kuna vajadus puuri avada on maksimaalselt kord aastas, on loomade lahtipääsemise tõenäosus projekti seletuskirja järgi olematu. Projekti kohaselt on puurist lahtipääsenud loomade püüdmiseks ette nähtud ka meetmed – ööpäevane valve; kahekordne tara niidetud vahealaga, et lahtipääsenud loomad oleksid nähtavad ning eluspüügilõksud. Kõik need meetmed peavad tagama loomade kättesaamise enne nende loodusesse pääsemist. Ehitise projekteerimisel ja materjalivalikul on lähtutud sellest, et loomade lahtipääsemine oleks välistatud. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, mis võiks tekitada kahtlusi eelkäsitletud meetmete ebapiisavuses. Kohtu hinnangul ei saa vastustaja seisukohta, et sellise minkide/mingi lahtipääsemise tõenäosuse juures oleks ohustatud terve Atla jõe vähipopulatsioon, pidada ilma asjakohaste ja mõjuvate põhjendusteta veenvaks. Vastustaja on ka ise möönnud, et mink ei ole kahepaikne ega veeloom, mistõttu oleks kohtu arvates loogilisem järeldada, et lahtipääsenud loom otsib toitu pigem maa pealt. 8 Eeltoodud põhjustel ei saa pidada veenvaks ka vastustaja esindaja seisukohta haigete loomade lahtipääsemisel Aleuudi haiguse leviku võimalikkusest. Kui loomad peaksid siiski haigestuma, tuleb haiged loomad projekti kohaselt (tlk 92) toimetada Balti Karusloomakasvatusse.
lg 8 p 3 sätestab kohustuse põhjendada kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamist või algatamata jätmist ning vastav kohustus tuleneb ka haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Kui otsustaja peab keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise üle otsustama kaalutlusõiguse alusel, siis
lg 2 kohaselt on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule otsustaja kohustatud analüüsima käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriteeriumide alusel, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju.
lg 3 sätestatud kriteeriumideks on: 1) tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest, nagu maakasutusest, alal esinevatest loodusvaradest, nende omadustest ja taastumisvõimest ning looduskeskkonna vastupanuvõimest. Keskkonna vastupanuvõime hindamisel lähtutakse eelkõige märgalade, randade ja kallaste, pinnavormide, metsade, kaitstavate loodusobjektide, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku alade, alade, kus õigusaktidega kehtestatud nõudeid on juba ületatud, maareformi seaduse tähenduses tiheasutusega alade ning ajaloo-, kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest; 2) tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest; 3) tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn; 4) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest; 5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatuga kaasneva mõju suurusest, ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest. Otsustaja annab eelhinnangu (sellisena on sõnastatud kehtiva
Eeltoodu ei tähenda keskkonnamõju hindamise läbiviimist nagu vastustaja esindaja on ekslikult leidnud. Vastustaja võib nii eelhinnangu andmiseks kui ka nn mitteolulise keskkonnamõju selgitamiseks koguda ise tõendeid (nt spetsialisti arvamus, kui ta ei pea enda ametnikke piisavalt kompetentseteks) või nõuda nende esitamist taotlejalt, mis on võrreldes keskkonnamõju hindamise menetlusega lihtsam, kiirem ja vähem kulukam (HMS § 6 uurimispõhimõte, HMS § 5 lg 2 menetluse ökonoomia põhimõte). See on ka ilmselt põhjuseks, et iga keskkonna mõjutuse korral ei viida läbi
alusel hindamismenetlust. Käesoleva vaidluse objektiks ei ole Keskkonnaministeeriumi 21.02.2008 käskkiri nr 186, mistõttu ei käsitle kohus kõiki menetlusosaliste sisulisi seisukohti, mis on seotud nimetatud käskkirjaga. Samas nõustub kohus vastustaja esindajaga, et nähtuvalt ekspertarvamusest oli selle eesmärgiks hinnata mingifarmi mõju Mahtra looduskaitseala linnustikule (eriti metsise mänguasurkonnale), mitte Atla jõe vähipopulatsioonile. Kohus peab siiski vajalikuks vastata vastustaja väitele, et E.Vihtil, kelle ekspertarvamust on küsinud Keskkonnaministeerium loa andmise menetluses, puudub
lg 1 kohane litsents.
Kui keskkonnamõju hindamist ei ole algatatud vaid asjatundja on andnud oma arvamuse, mida on võimalik kasutada haldusorgani poolt eelhinnangu andmiseks (kaalutlusõiguse teostamisel), siis ei saa talle laiendada litsentsi nõuet. 9 Kohus leiab, et eeltoodud põhjendustel ja tulenevalt HKMS § 26 lg 1 p-st 3 tuleb kaebus rahuldada. 13. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ega kolmas isik ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Vastustaja on taotlenud oma menetluskulu (õigusabikulu) väljamõistmist kaebajalt summas 15 576 krooni (sisaldab käibemaksu). HKMS § 92 lg 1 alusel jääb see taotlus rahuldamata. Kristina Maimann Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.