) §-dele 10 ja 233 ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2005.a määrusele nr 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord”. Lisaks osundatakse otsuses nr 10 Are Vallavolikogu varasematele 05.10.2007 otsustele nr 55, 56, 58, 60, 61, 62, 63 „Ettepaneku tegemine kasutusvalduse avalduse esitanutele vaba põllumajandusmaa maatükkide nr 2, 6, 8, 10, 11, 12, 13 kokkuleppe sõlmimiseks” ja 18.01.2008.a. otsustele 1, 2, 3, 4 „Ettepaneku tegemine kasutusvalduse avalduse esitanute vahel vaba põllumajandusmaa maatükkide nr 7, 9, 14, 15 kokkuleppe sõlmimiseks”. Pärnu maavanem oma 03.07.2008.a. otsusega nõustus
lõike 6 alusel Are Vallavolikogu ettepanekuga kinnitada maatüki nr 15 kasutusvaldusesse saajaks A. V. Kaebuse kohaselt
lg 2 järgi vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. Kaevatavad otsused rikuvad avaldaja seadusest tulenevat subjektiivset õigust saada maatükk nr 15 oma kasutusvaldusesse. Are vallas oli maa taotlejate nimekirja võetud äriregistrisse kandmata isikuid millele avaldaja tähelepanu juhtis. Järgnevalt tegi volikogu kaebajale kahel korral ettepaneku kokkulepete sõlmimiseks millised jäid aga teise poole soovimatusest tingituna teostamata. Vaidlustatud otsusega nr 10 tehti Pärnu maavanemale ettepanek vabade maatükkide nr 2, 8, 10, 11, 12 ja 13 osas kasutusvalduse saajate kinnitamiseks juba pärast mitmete maatükkide osas otsuse tegemist, küsides samaaegselt mõnedelt isikutelt lisadokumente. Avaldajale saadetud kirjast aga ei selgunud, milliseid dokumente soovitakse, samuti kuidas neid dokumente kasutatakse. Esitades volikogule tõendi põllumajanduslikust tootmisest tulu saamise kohta soovis kaebaja volikogult ühtlasi selgitust, kuidas tema jätkusuutlikus tuvastatakse ning kes esitatud andmeid kasutab. Sellele kirjale ei vastatud. Volikogu rikkus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses mitmeid õigusnorme: ei vastanud selgitustaotlusele (kirjale) ega kutsunud vaide arutelule; volikogu istungil räägitu ja protokollitu erinevad oluliselt kusjuures protokoll vormistatakse suure hilinemisega; eiras uurimiskohustust; maa kasutusvaldusesse andmise taotluste arutamisel ja otsustamisel volikogus ja selle komisjonides ilmnesid Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 17 lg-te ja 6 eiramise tõttu korruptsiooni tunnused: OÜ E, kelle juhatuse liige A. K on ühtlasi vallavolikogu liige, sai soovitud maakasutuse, hääletades volikogus ise ja suunates teisi. A. V loobudes maadest OÜ R, kelle juhatuse liikme poeg K. T on vallavolikogu liige, kasuks, saades hiljem vastutasuks kõik Eavere küla maatükid ning K. T võttis osa hääletamises volikogu maakomisjonis. Kohtuistungil kahtlustas A. L ringskeemi olemasolu, mille järgi, A. V, pretendeerides kõikidele maatükkidele, loobus seejärel mõnede vabade maatükkide taotlemisest, saades vastutasuks maatükid nr 9 ja 15. Need maatükid sai sel teel, et vastutasuks loobumistele hääletati volikogus tema kasuks. Vormiliselt jättis vallavolikogu otsus motiveerimata osas, miks kaebaja ei sobinud maakasutajaks, kuidas sisustati määratlemata õigusmõiste „jätkusuutlik“ ja millise metoodika alusel tunnistati järgnevalt jätkusuutlikuks A. V ja OÜ E. Kohtistungil leidis A. L, et kohtuasjas nr 3-08-1252 kinnistust leidnud asjaolu, et A. Vi maakasutus maatükile nr 14 ei tulenenud asjakohasest lepingust annulleerib kõik talle väljamakstud PRIA toetused mis omakorda tuleb arvesse võtta tema jätkusuutlikkuse määra hindamisel. 2 Maavanema vaidlustatud otsus ei ole õige, sest A. Vi eelistada polnud korrektne, kuna ta ei vasta kahele toodud tingimusele üheaegselt, nagu seaduses ette nähtud. Samuti ei omanud ta kehtivat maakasutuslepingut. Selge ei ole, kuidas on määratletud jätkusuutlikkus. Otsuse tegemisel olnuks tarvis jälgida ka seadusekuulekust; A. V maakasutuslepingut omamata harib ja kasutab maad, saab PRIALT põllumajandusteotusi, sõlmib õigustühiseid lepinguid). Are Vallavolikogu kaebust ei tunnista (lk 44, 107). Are Vallavalitsuse 30.08.2007.a. korraldusega nr 126 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesesse taotlejate nimekirja avalikustamine“ avalikustati taotlejate nimekirjad maatükkide kaupa. Maatüki nr 15 osas esitasid taotluse ka A ja A. L. Vaidlustatud otsuse nr 10 p-s 7 otsustati teha maavanemale ettepanek kinnitada Eavere külas vaba maatüki nr 15 kasutusvaldusesse saajaks A. V. Otsust põhjendati sellega, et A. V on põllumajanduslik tootja, ta on olnud maatüki õiguslikul alusel kasutaja ning ta on oma põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse kinnituseks esitanud 2005.a. ja 2006.a. tuludeklaratsioonide väljatrüki ja PRIA pindalatoetuste avalduse koopia antud põllutükile. Täiendavad põhjendused sisalduvad Are valla maa-, ehitus ja planeerimiskomisjoni 10.03.2008.a. istungi protokollis. Are Vallavalitsus 19.03.2008.a. kirjaga palus A ja A. Lit esitada täiendavad materjalid oma põllumajandusliku tegevuse ja saaduste turustamise kohta. 31.03.2008.a. näitasid A ja A. L vallavalitsuse ametnikele 2006.a. tuludeklaratsioonist koha 2006.a. ettevõtlustulu kohta vastavalt 25000 ja 4000 krooni. Kirjaliku dokumenti ei ole kaebaja esitanud. Samal viisil näitasid A L ja A. L 2006.a. tuludeklaratsioonid ettevõtlustulu summa kohad ka T Li ja S Li deklaratsioonides, kuid kirjalikult ei ole vallavalitsusele midagi esitanud. Are valla maa-, ehitus- ja planeerimiskomisjoni 14.04.2008.a. istungil arutati tulevase volikogu istungile minevate otsuste eelnõud. Komisjon tegi ettepaneku anda maatükid nr 9 ja 14 A. Vi kasutusvaldusesse. Komisjoni esimees K T taandas end selles küsimuses arutelust. Vastustaja kaebuses tooduga, et rikkus Are Vallavolikogu menetlusõiguse norme, kui 1) ei vastanud selgitustaotlusele (kirjale) ega kutsunud vaide arutelule; 2) volikogu istungil räägitu ja protokollitu erinevad oluliselt, kusjuures protokoll vormistatakse suure hilinemisega; 3) eiras uurimiskohustust; 4) taotluse arutamisel ja otsustamisel volikogus ja selle komisjonides ilmnesid KOKS § 17 lg 5 ja 6 eiramise tõttu korruptsiooni tunnused ja 5) vormiliselt jäid otsused motiveerimata osas, miks kaebaja ei sobinud maakasutajaks, kuidas sisustati õigusmõiste „jätkusuutlik“ ja millise metoodika alusel tunnistati jätkusuutlikuks A. V ei nõustu. Kõigepealt on oluline, et puudub kaebajal õigus vaidlustada kaevatavaid otsuseid, kuna need iseenesest ei riku kaebaja õigusi saada maad kasutusvaldusesse. Kasutusvaldusesse andmise otsustajaks on Pärnu maavanem (
233 lg 6). 3 Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 kohaselt võib haldusorgan enne asja lõplikku lahendamist teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt). Seaduse sättest tulenevalt ei ole vallavolikogu ettepanek ei eelhaldusakt ega lõplik haldusakt, mis võib rikkuda isiku õigusi, kuna maavanem kui lõplik otsustaja võib ettepanekuga mitte nõustuda. Volikogu ettepaneku tegemise eesmärgiks on ilmselt avaliku huvi parem arvestamine, kuna kohalik omavalitsus valdab oma haldusterritooriumil olulist infot, mis annab võimaluse ka maavanemal võtta vastu õiguspärane otsus. Antud juhul kohalik omavalitsus aitab kaasa maavanema haldusmenetluse läbiviimisel, kuna maavanemal on võimalused koguda asjakohaseid tõendeid piiratumad. Maavanema otsus maa kasutusvaldusesse andmise kohta peab olema nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud ning halduskohtus vaidlustatav. Isikul on õigus vaidlustada maavanema otsust, mille käigus on võimalik juhtida tähelepanu ka volikogu otsusele, kui ühele maavanema otsuse alustest. Samas ei kuulu kaebus rahuldamisele ka sisuliselt. Otsust A. Vi eelistamise kohta põhjendati sellega, et ta on vallas põllumajanduslik tootja ning ta on oma põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse kinnituseks esitanud 2005.a. ja 2006.a. ja 2007.a. tuludeklaratsioonide väljatrüki ning pindalatoetuste avalduse koopia PRIAle antud maatükile. Täiendavad põhjendused sisalduvad Are valla maa-, ehitus ja planeerimiskomisjoni istungi protokollis. Kogutud materjalides on ka Are valla ja A. Vi vahel sõlmitud põllumajandusliku maakasutuse leping taotletavale maatükile ja Maksu- ja Tolliameti andmed. 2005.a., 2006.a. ja 2007.a. tuludeklaratsioonist nähtub, et ettevõtlustulu on A. Vil kasvanud, mis näitab tema jätkusuutlikkust. Pealegi, tema kasutuses on veel mitu maatükki. Kohtuistungil täiendas volikogu esindaja oma seletust, lisades, et valik tehti A. Vi kasuks ka lähtudes maareformi eesmärgist võimaldada kasutusvalduse saamist neile tootjatele, kes juba on taotletava maatükiga seotud. Mis puudutab A. Li vastavust nõuetele, siis tema täpseid andmeid oma ettevõtluse ja tulude kohta ei esitanud. Puuduvad ka andmed A. Li maakasutuse kohta
Kohtuistungil pidi vallavolikogu esindaja siiski möönma, et vaidlustatud otsus on teatud määral motiveerimata kuid sellest ei tulene, et kaebaja peaks olema õigustatud isik. Kaevatava otsuse vastuvõtmisel ei ole KOKS § 17 nõudeid rikutud. Volikogu liikmed A. K ja K. T taandasid end arutelust ja hääletamisest, mille kohta on ka märge istungi protokollides. Pealegi ei olnud nad kohtuvaidluse esemeteks olnud maatükkidega seotud. Kohtuistungil täpsustas volikogu esindaja, et A. K taandas end ainult maatüki nr 2 üle käinud hääletusest kuivõrd teiste vabade põllumaade kasutusvaldusesse andmisega ei olnud tal seotud huve. Esindaja märkis, et K. T on ka ainuke vallavolikogu liige maa- ja planeerimiskomisjonist mistõttu ta sunnitult pidi päevakorrakohase ettekandega volikogus esinema. Maatükkide kasutusvaldusesse andmist hääletati volikogus ühekaupa. Mis puutub A. Visse, siis ta tõepoolest loobus ammu enne vaidlustatud otsuse tegemist 02.11.2007 maatükist nr 10 OÜ R (esindaja A. T) kasuks. Midagi korruptiivset aga selles ei ole. Pärnu maavanem vaidleb kaebusele vastu. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine toimub Maareformi seaduse § 233 sätetest tulenevalt.
lõike 11 kohaselt antakse vaba põllumajandusmaa 4 kasutusvaldusesse Eesti kodanikele või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad eelnimetatud paragrahvi 2. lõikes sätestatud nõuetele.
lõike 2 kohaselt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbrite nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel.
lõikes 5 on sätestatud, et enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist on vallavolikogul õigus nõuda taotlejalt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente. Kaebusi võib huvitatud isik esitada kümne päeva jooksul, arvates nimekirja avalikustamise kuupäevast.
lõike 6 kohaselt, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Seega ei ole maavanemal pädevust otsustada, keda taotlejatest eelistada. Maavanem on nõustunud Are Vallavolikogu otsusega eelistada maatüki nr 15 kasutusvaldusesse andmisel A. Vi. A Vi põllumajandustootmine on volikogu otsuse kohaselt jätkusuutlik ja ta kasutab maatükki õiguslikul alusel. Kasutusvalduse taotleja on täiendavalt lisanud Are Vallavalitsuse poolt 18.06.2004 sõlmitud põllumajandusliu maakasutuse lepingu tähtajaga kuni maa omandiõiguse vormistamiseni või tähtajaga kuni kasutusvaldusesse andmiseni. Vaidlustatud volikogu otsuses on märgitud, et taotleja on Are vallas põllumajandustootmisega tegelejad, millest võib järeldada, et isiku on ka jätkusuutlikud. Maa-ameti selgituste kohaselt on jätkusuutlikkuse hindamisel oluline silmas pidada, et antud juhul ei hinnata mitte jätkusuutlikus määra, st kas taotleja on põllumajandusliku tootjana jätkusuutlikum, vaid üksnes asjaolu, kas taotleja on jätkusuutlik või mitte. Kui kõik taotlejad on jätkusuutlikud, siis ei ole võimalik sellel alusel üht teisele eelistada ja lähtuda tuleb seaduses sätestatud kriteeriumitest. Kolmanda isikuna menetluse kaasatud A. V on pidanud vajalikuks selgitada, et vastupidiselt kaebuses väidetule on tema hobused Tori Hobuse Seltsi registreerimistunnistusega ning söödatootmisest ülejäänud maal kasvatab ta meekultuure. Õige on, et ühe maatüki loovutas ta kasutamiseks OÜ-le R. 5 Kohtu seisukoht Vaidlustatud Are Vallavolikogu 14.03.2008 otsuse nr 10 p 7 kohaselt tehti Pärnu maavanemale ettepanek kinnitada Eavere külas vaba maatüki nr 15 (pindalaga 10.0 ha) kasutusvaldusesse saajaks A. V kui jätkusuutlik põllumajandustootja ja antud maatüki õiguslikul alusel kasutaja. Asjakohasteks õigusnormideks tekkinud vaidluse lahendamisel on
. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine ning Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määrusega nr 24 kehtestatud „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“.
lõike 6 4-s, 5-s ja 6-s lause vaidlustatud otsuse andmisel ajal kehtinud redaktsioonis sätestavad: kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Nendest normidest tulenevalt ei ole maavanemal kohustust ettepanekuga nõustuda kuid maavanemal ei ole ka pädevust otsustada, keda tootjatest eelistada. Maavanem saab vaid saata ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Seetõttu on taotlejatel, kes soovivad saada maatüki nr 15 oma kasutusvaldusesse, võimalik oma subjektiivseid õigusi kaitsta üksnes vaidlustades volikogu otsust, millega eelistati teist taotlejat ning kui maavanem on volikogu valiku juba lõplikult heaks kiitnud, siis samaaegse vaidlustuse esitamisega ka maavanemale otsusele. Kuna volikogu seadusandja tahte kohaselt ei ole eelistuste kataloogist valikute tegemisel seal toodud järjekorraga motiveeringute olemasolul põhimõtteliselt mingilgi viisil piiratud (vt näiteks Maa-ameti
lg 2 p 4 alusel 05.07.2004 antud tõlgendust 1-6/7413 ja käibivat kohtupraktikat) võis ta ka antud juhul kasutada vaba põllumaa kasutusvaldusesse saada soovijate hulgast tehtava valiku esmase alusena kriteeriumi, mis nõuab taotlejalt vaba maatüki õiguslikul aluselt kasutamist. Iseenesest ei tekita selline valikualus küsimusi, kuivõrd vaba põllumaa kasutusvaldusse andmist reguleeriva õigusnormistiku väljatöötamise eesmärgiks oligi luua tingimused olemasoleva põllumajandusmaa jõudmiseks tegeliku põllumajandustootja valdusse ning seega vallavolikogu on lähtunud asjakohasest kaalutlusest. Ainukeseks valitud kriteeriumile vastavaks taotlejaks oli A V, omades Are vallaga 18.06.2004 sõlmitud põllumajandusliku maakasutuse lepingut Eavaere külas 10 ha põllumaa kasutamiseks kuni maa kasutusvaldusse andmiseni (lk 81). Tegemist on aktsepteeritava põllumajandusmaa lepingu alusel kasutamisega, mis põhineb Vabariigi Valitsuse 15.02.1993.a. määrusega nr 48 „Põllumajandusliku maakasutuse kohta“ kinnitud aktil „Põllumajandusliku maa kasutada andmise kord“. A. Vi majanduslikku jätkusuutlikkust põhjendatakse kaevatavas otsuses nii: 6 „ning ta on oma põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse kinnistuseks esitanud lisamaterjalidena 2005.a. ja 2006. aasta tuludeklaratsioonide väljatrükid ja PRIA pindalatoetuste avalduse koopia antud põllutükile.“ Termin „jätkusuutlik“ on määratlemata õigusmõiste. Normitehnika seisukohalt kasutatakse selliseid oskussõnu halduse tegevusele piisava paindlikkuse tagamiseks ning normi rakendaja saab taolisi seadusandja poolt loodud mõisteid sisustada, lähtudes muuhulgas ka seaduse (antud juhul siis vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise regulatsiooni) eesmärkidest.
lg 2 p-i 4 alusel on Maa-ametil õigus anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamisel. 05.07.2004 selgituse (1-6/7413) „Maareformi seaduse § 233 lõigete 2 ja 6 rakendamine“ kohaselt, mis mõnedes küsimustes muutis varasemat praktikat, tuginedes Põllumajandusministeeriumi õigusosakonnast saadud seletusele seoses SAPARDi toetuste saamiseks esitatud nõuetele vastavuse hindamisega, tähendab Maa-ameti seisukoha järgi mõiste „jätkusuutlik“ eeskätt seda, et ettevõtja senise põllumajandusliku tootmisega tegelemise põhjal on alust eeldada, et ettevõtja suudab majandustegevust jätkata vähemalt viie aasta jooksul, ehk teisisõnu, ettevõtja peab olema tulevikus suuteline jätkama oma majandustegevust vähemalt samal tasemel kuni seni ning seega hõlmab ettevõtja jätkusuutlikkuse hindamine endas väga erinevaid aspekte. Kõige olulisemaks kriteeriumiks tuleb pidada ettevõtja majanduslikke näitajaid: käive, kasum, kahjum, laenud, investeeringud jne. Põllumajanduslikuks tegevuseks on vajalik ka näiteks tehnika olemasolu. Vallavolikogu peab hindama kõiki ettevõtjaid ühtsetel objektiivsetel alustel. Jätkusuutlikkuse hindamisel ei hinnata üldjuhul mitte jätkusuutlikkuse määra, st et eelistada ei saa seda taotlejat, kes on jätkusuutlikum, vaid üksnes seda asjaolu, kas ta on jätkusuutlik või mitte. Kui taotlejad on kõik jätkusuutlikud, siis ei ole võimalik üht teistele eelistada ja kui taotlejad omavahel kokku ei lepi, kelle kasuks kasutusvaldus seatakse, siis ei olegi võimalik vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajat taotluse esitanud isikute hulgast välja selgitada. Jätkusuutlikkuse määratlemisel on vallavolikogule antud võimalus kohaldada laialdast diskretsiooni. Tulenevalt haldusmenetluse seadusest, on haldusmenetluses oluliseks uurimispõhimõte, mille kohaselt on haldusorgan (antud juhul vallavolikogu) kohustatud välja selgitama menetletavas asjas kõik olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Jätkusuutlikkuse väljaselgitamiseks on võimalik arvestada väga paljude oluliste asjaoludega ja koguda ka väga palju erinevaid tõendeid. Kohalik omavalitsus peab ise otsustama, arvestades kõiki olulisi asjaolusid ja kogutud tõendeid, kas konkreetne taotleja on jätkusuutlik või mitte. Otsuse tegemisel tuleb kohalikul omavalitsusel silmas pidada muu hulgas ka mõistlikkuse põhimõtet ja kindlasti peab eelistamise kohta tehtud otsus olema väga põhjalikult motiveeritud. 09.05.2008 antud juhises „Maareformi seaduse § 233 lõike 6 rakendamine“ jäi Maa-amet on varasema seisukoha juurde, märkides täiendavalt, et kuna jätkusuutlikkus on üheks eelistamise kriteeriumiks siis tuleb seda tõendada. Kaevatavas otsus on A. Vi jätkusuutlikkus analüüsitud nii: „A. V on Are vallas põllumajanduslik tootja, ta on olnud antud maatüki õiguslikul alusel kasutaja ning ta on oma põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse kinnituseks esitanud lisamaterjalina 2005. 2006. aasta tuludeklaratsioonide väljatrüki ja PRIA pindalatoetuse avalduse koopia antud põllutükile.“ Ühtegi viidet mõnele teisele dokumendile, kus võiks sisalduda lisainformatsiooni otsuse tegemiseni viinud asjaolude kohta, kaevatav haldusakt sisalda. 7 Volikogu eelnimetatud otsus, milles tehakse valik mitme taotleja vahel, arvestades kõiki olulisi asjaolusid ja
lg 6 neljandas lauses toodud erinevad eelistusaluseid, aga samuti tuvastatakse taotleja jätkusuutlikkus, on kaalutlusotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3); toodud põhjendused peavad ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (3-3-1-13-02, p 14). Taolisele otsuse puhul väga põhjaliku motiveerimise vajalikkust on rõhutanud Maa-amet oma 05.07.2004 ametlikus selgituses 1-6/7413 „Maareformi seaduse § 233 lõigete 2 ja 6 rakendamine“. Konkreetses asjas tulnuks taotleja jätkusuutlikkust hinnata kogutud tõendite alusel, võttes aluseks näiteks ettevõtja käive, kasumi, kahjumi, laenud, investeeringud, tootmiseks vajaliku tehnika olemasolu jmt. HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Volikogu vaidlustatud otsuses kirjeldatakse üksnes mõnda toimingut, mida taotleja A. V on teinud vaba põllumaa kasutusvaldusesse andmise menetluses – esitanud lisamaterjale, sealhulgas avalduse koopia PRIA-le pindalatoetuse saamiseks. Kohus märkis juba oma eelmises antud temaatikat käsitlevas otsuses nr 3-08-1252, et pelgalt dokumentide esitamise fakti käsitlemine jätkusuutlikkuse tõendina tähendab olulist kaalutlusviga kuivõrd tegelikult oli vaja hinnata (kaaluda) ju A. Vi majanduslikku võimekust, mitte aga teha otsustust selle põhjal, et A. V on võtnud vaevaks esitada koopia pindalatoetuse avaldusest. Taolise volikogu otsuse põhjal ei saa kohtul kujuneda veendumust, et vaba põllumaa nr 15 on antud kasutusvaldusesse selleks kehtivate tingimuste alusel õigust omavale isikule. Kuivõrd taotlejate majandusliku jätkusuutlikkuse hindamine on volikogu pädevuses ei saa ka kohus ilma volikogu kompetentsi üle võtmata asuda tema eest isikute jätkusuutlikkust hindama. Taotleja(
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.