Obsah (4)

§ 501§ 50§ 13§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 2. aprill 2009. a Tallinnas Haldusasja number 3-08-830 Haldusasi V.A.´i kaebu

) § 501 lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu. Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusega nr. 9 (edaspidi Määrus) on kehtestatud Tallinna linnas tasulise parkimise ala, mille sisse jäävad muu hulgas Georg Otsa tänav ning Ravi tänav.

§ 501

lg 4 ning Määruse p 4.1 järgi peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja ühelgi käesolevas haldusasjas käsitletud juhul mootorsõiduki parkimise eest parkimistasu ei maksnud ega tähistanud ka parkimise algusaega kirjalikult või 4 parkimiskella abil. Kaebuse esitaja on samas seisukohal, et viivistasu otsused on õigusvastased põhjusel, et 1) AS-l Ühisteenused puudub õigus viivistasu otsuseid teha ning 2) kaebuse esitaja ei parkinud, vaid tegi hädapeatuse. Kohus võtab järgnevalt seisukoha eeltoodud väidete osas. 11. Kaebuse esitaja põhjendab enda seisukohta AS-i Ühisteenused viivistasu otsuste tegemise õiguse puudumise kohta Riigikohtu poolt 16.05.2008 väärteoasjas nr 3-1-1-86-07 tehtud otsusega. Nimetatud otsuse p-s 21 asus Riigikohus seisukohale, et karistusvõimu delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule on vastuolus PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja PS §-st 10 tuleneva nõudega, et riigivõimu tuleb teostada üksnes põhiseaduse alusel. Seega võttis Riigikohus seisukoha AS Ühisteenused pädevuse kohta üksnes karistusvõimu teostamise aspektist. Samas leidis Riigikohus, et „halduslepinguga on põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid“ (otsuse p. 20). Kohus märgib, et viivistasu määramine ei ole karistusvõimu teostamine, vaid täitevvõimu sfääri kuuluv haldusülesanne ning sel põhjusel ei ole Riigikohtu otsuse p-s 21 tehtud järeldus käesolevas haldusasjas asjakohane.

§ 501

lg 3 kohaselt korraldab kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning

§-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad

-s ametiisiku kohta käivad sätted. Määruse p 10.1 kohaselt võib linnavalitsus linnavolikogu nõusolekul majandusliku otstarbekuse korral halduslepingu alusel parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning viivistasu määramise üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Tallinna parkimise korraldamise ja kontrolli halduslepinguga

1. märtsist
2. a andis Tallinna linn Falck Eesti AS-le haldusülesandeks parkimise järelevalve korraldamise, parkimistasu nõuetekohase maksmise kontrollimise ning viivistasu määramise (toimiku lk. 211-218). Tallinna linna, AS Falck Eesti ja AS Ühisteenused 31.01.2007 sõlmitud kokkuleppe alusel haldusülesannete üleandmiseks täidab AS Ühisteenused alates
3. veebruarist
4. a varem Falck Eesti AS-i poolt täidetud haldusülesandeid, nagu parkimise korraldamine, parkimistasu maksmise kontrollimine ja viivistasu määramine (toimiku lk. 219). Seega tulenevad AS Ühisteenuse töötajate volitused viivistasude määramisel liiklusseadusest, Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusest nr. 9 ning eelpool viidatud halduslepingutest. Kuivõrd liiklusseadus ei käsitle parkimistasu maksmata jätmist väärteona ning ka karistusseadustikus vastav süütegu puudub, ei saa viivistasu määramist pidada karistusvõimu teostamiseks ning liiklusseaduse, määruse ja halduslepingutega AS-le Ühisteenused delegeeritud haldusülesanded on seaduslikud ja kehtivad.
5. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema mootorsõiduk ei parkinud avalikel tasulistel parkimiskohtadel, vaid tegi hädapeatuse, mis tulenes mootorsõiduki tehnilisest rikkest ning sel põhjusel on viivistasu määramine õigusvastane. Tõendamaks mootorsõiduki riket, on kaebuse esitaja esitanud kohtule M. A. 21.08.2008 kirjaliku seletuse (toimiku lk. 223), millest nähtuvalt remontis M. A. perioodiliselt alates
6. aastast kaebuse esitaja mootorsõidukit numbrimärgiga xxx xxx. Remontide käigus viga (aku ei saanud laadimist) ajutiselt parandati, kuid ilmnes seejärel taas. M. A. kirjaliku seletuse kohaselt sõitis ta rikke põhjuste väljaselgitamiseks koos V.A.iga autos ning oli tunnistajaks auto sunnitud 5 peatumistele. Kokku on M. A. loetlenud kellaajalise täpsusega 16 hädapeatumist alates
7. aasta aprillist, sealhulgas
8. augustil 2007 kell 10, kell 12.32 ja kell 15.
9. M. A. on loetlenud ka
10. augusti 2008 kell 16.
11. Kui aastaarv välja arvata, kattub eeltoodu kaebuse esitajale viivistasu otsuse tegemise ajaga (
12. august 2007 kell 16.23). Samas
13. aprilli
14. a, mil kaebuse esitajale tehti kolmas viivistasu otsus, M. A. sunnitud peatumise ajana ei loetle. Tunnistaja V. S. kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli tal V.A.i autos sõites sageli probleeme sellega, et auto jäi ristmikel seisma (näiteks tiheda liiklusega Pronksi ja Narva mnt ristmikul, samuti Peterburi mnt-l ning ükskord kevadel ka Tallinna Halduskohtu juures). Viimasel juhul väljusid tunnistaja ja V.A. autost ning hakkasid autot lükkama Pärnu mnt poole ning paigutasid auto jalakäijate teele. Tunnistaja läks ära, sest tal olid omad asjad ajada. Sunnitud peatuste korral kahel korral käivitus auto ise ning tunnistaja ja kaebuse esitaja ei pidanud autost väljuma, kuid kahel korral pidid nad autot lükkama ja alles siis õnnestus auto käivitada. Halduskohtu juures auto ei käivitunud ning tunnistaja ja V.A. jätsid auto jalakäijate teele. Mis autost edasi sai, seda tunnistaja ei teadnud. Vastuseks vastustaja küsimusele, kas tunnistaja oli
15. augustil
16. aastal,
17. augustil
18. aastal ja
19. aprillil
20. aastal koos V.A.iga, vastas tunnistaja, et ta täpselt kuupäevi ei mäleta, kuid mäletab, et Pronksi tänaval toimus peatus suvel ning ka halduskohtu juures toimus peatus suvel (toimiku lk. 281).
21. Kõigepealt märgib kohus, et ei V. S. ega ka M. A. ütlustest ei ilmne, kumbki eeltoodud isikutest oleks olnud V.A.iga kaasas sõiduki sunnitud peatumisel Ravi tn. 18 aadressil. Seetõttu puuduvad tõendid sõiduki sunnitud peatumise fakti kohta Ravi tn 18 aadressil. M. A. kirjalik seletus, mis puudutab sõiduauto sunnitud peatusi seonduvalt teise kahe viivistasu otsusega, ei ole usaldusväärne. M. A. kinnitusel toimus sõiduki hädapeatumine 09.08.2008 kell 16.
22. Viivistasu otsus koostati kaebuse esitajale 2007., mitte
23. aastal. Viivistasu otsus on koostatud kell 16.23 ning autot on pildistatud kell 16.
24. Ka juhul, kui M.A. eksis aastaarvus ning hädapeatus toimus
25. aasta asemel
26. aastal, on ülimalt ebatõenäoline, et veel enne 3 minuti möödumist auto sunnitud peatumisest V.A. ja M.A. autost teadmata suunas lahkusid ega proovinudki autot käivitada ning selle paari minuti jooksul koostati kaebuse esitajale viivistasu otsus. Pigem ilmneb M.A.i kirjaliku seletuse detailsusest püüe siduda auto sundpeatumised viivistasu otsuste määramise aegadega. Seetõttu ei pea kohus usaldusväärseks ka
27. augusti
28. a kohta antud M.A.i seletust, millest ilmneb, et nimetatud kuupäeval sõitsid M.A. ja V.A. koos autoga ringi vähemalt 5 tundi, tehes selle aja jooksul 3 hädapeatust, sealhulgas Tallinna Ringkonnakohtu maja ees. Kohus on seisukohal, et ka tunnistaja M.A.i ütlustega ei ole tõendatud kaebuse esitaja poolt sunnitud peatuste tegemine G. Otsa tn. 4 aadressil ei
29. augustil 2007 ega ka
30. augustil
31. Tunnistaja ütlused on konkreetse peatumise aja tuvastamiseks liiga ebamäärased ja vastuolulised. Nii on ta väitnud auto peatumist Tallinna Halduskohtu maja juures nii „ükskord kevadel“ kui ka „suvel“, rääkides samas ühest ja samast sunnitud peatumisest. Samuti, kui eeldada, et V.A.iga viibis sõiduki sunnitud peatumise juures nii
32. kui ka
33. augustil
34. aastal M.A., ei saanud samas autos viibida tunnistaja M.A.i, sest kummagi eeltoodud isiku selgitustest ei ilmnenud, et autos oleks peale nende ja V.A.i viibinud veel mõni kolmas isik. Seega kui eeldada, et
35. või
36. augustil 2007 viibis koos V.A.iga autos tunnistaja M.A., ei saanud seal viibida samal ajal M.A. ning vastupidi. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et auto sunnitud peatumised viivistasu otsuste tegemise ajal ei ole tõendatud. Samas möönab kohus, 6 et M.A.i ütluste ja M.A.i kirjaliku seletuse alusel võib järeldada, et V.A.i autol esines tehniline rike, mis võis ootamatult ilmneda ning mida võib pidada liiklusohtlikuks.
37. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja auto ei olnud 03.08.2007 kell 15.20, 09.08.2007 kell 16.23 ning 01.04.2008 kell 11.54 peatunud, vaid oli pargitud.

§ 50

lg 1 järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Vaidlus puudub selle üle, et viivistasu otsuste koostamise ajal sõitjate peale- või mahaminekut ega veose laadimist ei toimunud. Kõigil kolmel juhul oli auto pargitud tasulisele parkimiskohale (kõnniteele või parkimiseks ettenähtud ja märgistatud alale). Kui automootor oleks sõitmise ajal ootamatult seiskunud, oleks auto jäänud seisma keset sõiduteed, mitte aga kõnniteel või auto parkimiskohal. Seega pidi kaebuse esitaja enne automootori seiskumist kas ettekavatsetud parkimise plaaniga tasulisele parkimiskohale sõitma või auto peale mootori seiskumist sõiduteelt tahtlikult tasulisele parkimiskohale (n.-ö. liiklusest eest ära) lükkama. Kummalgi eeltoodud juhul ei saa autot pidada peatunuks, vaid auto tuleb lugeda ettekavatsetult pargituks, olenemata sellest, kas tasulisel parkimisalal auto parkimine V.A.ile meeldis või mitte.

§ 13

lg 1 kohaselt on liikluses lubatud kasutada sõidukit, mille tehnoseisund vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Nii tunnistaja M.A.i ütlustest kui ka M.A.i seletusest nähtuvalt esines kaebuse esitaja mootorsõidukil juba alates 2005. aastast rike, mis võis põhjustada liiklusohtlikke olukordi. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.11.2005 määruse nr. 95 „Teel liikleva mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskirja“ § 5 lg 6 kohaselt peab sõiduki kontrollija sõidukil liiklust ohustava vea avastamise korral, lähtudes vea ohtlikkusest, keelama sõiduki edasise liiklemise või suunama registrisse kantud sõiduki erakorralisele tehnoülevaatusele.

§ 201

lg 2 p 4 kohaselt kõrvaldatakse juht sõiduki juhtimiselt, kui sõiduki rikke või muu puuduse tõttu on sellega sõidu jätkamine keelatud. Kohus on seisukohal, et arvestades rikke iseloomu ei oleks kaebuse esitaja üldse tohtinud vastava mootorsõidukiga liigelda. Asjaoluga, et ta sõidukiga alates

1. aastal rikete ilmnemisest siiski jätkuvalt edasi sõitis, tekitades liiklusohtlikke olukordi, ei saa õigustada rikke tõttu seiskunud mootoriga auto parkimist avalikul tasulisel parkimiskohal parkimistasu maksmata. Selliselt toimunud parkimise riisiko ja kulud peavad jääma kehtivatele nõuetele mittevastava tehnoseisundiga liikleva mootorsõiduki omaniku, mitte kohaliku omavalitsuse kanda. Seaduses puudub säte, mis lubaks eeltoodud olukorras parkinud auto vabastamist parkimistasu maksmisest. Seega on kohus seisukohal, et: 1) kõigil vaidlusalustel juhtumitel oli kaebuse esitaja auto pargitud, mitte peatunud ning 2) ka tehnilise rikke tõttu pargitud mootorsõiduki eest tuleb selle omanikul maksta parkimistasu. Eeltoodust lähtudes on vaidlustatud viivistasu otsused seadusega kooskõlas. Kohtul puudub alus 09.08.2007 ja 03.08.2007 viivistasu otsuste tühistamiseks ning 01.04.2008 viivistasu otsusega tekitatud kahju vastustajalt väljamõistmiseks.
2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. 10.03.2009 kohtuistungil esitas vastustaja kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt koos OÜ Aksum Konsult arvetega õigusteenuste eest AS-le Ühisteenused nr. 61-08 summas 1770 krooni ja nr. 105-08 summas 1770 krooni, kokku 3540 krooni ning AS SEB Panga tõendid arvete tasumise kohta. Kohus on seisukohal, et arvestades käesolevas haldusasjas toimunud kohtuistungite arvu ja pikkust ning menetlusdokumentide arvu ja mahtu, on vastustaja 7 menetluskulud enam kui põhjendatud. Arvestades asjaolu, et AS Ühisteenused on eraõiguslik juriidiline isik, kelle töötajad ei pea omama juriidilist kvalifikatsiooni, on õigusabi sisseostmine vajalik ja põhjendatud. Seega tuleb vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt, summas 3540 krooni, rahuldada. Tiina Pappel kohtunik 8