← Eesti

3-08-295/32

Obsah (5)§ 20§ 10§ 8§ 11§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2009. a, Tallinn Haldusasja numbe

) § 20 lg 54 kohaselt on katastriüksuse mõõdistamisel aluseks § 20 lg-s 5 nimetatud katastriüksuse moodustamise plaan või kaart ja lg-s 51 nimetatud piiriprotokoll ning kui katastriüksuse mõõdistamisel selgub, et plaanil olev piir ja piiriprotokolliga määratud piir kokku ei lange, võetakse aluseks piiriprotokolliga määratud piir. Kaebuse esitaja leiab, et ka juhul, kui nõustuda vastustajaga, et see säte kohaldub vaid siis, kui katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel, tuleb arvestada, et käesoleval juhul merepiiri eraldi ei mõõdistatud, vaid kanti katastriüksuse plaanile koordinaatide järgi vastavalt katastri aluskaardil olevale rannajoonele. Seega on isikud, kellele maa tagastati enne

  1. a, asetatud ebaõiglaselt halvemasse olukorda kui isikud, kellele maa tagastati pärast
  2. a, mil tagastamisel lähtuti uuel aluskaardil olevast merepiirist.
  3. Tallinna Halduskohtu 16.04.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Maa-ameti 07.03.2007 kirja nr 12.1-5/1876 (tl 71) päises olevalt viitelt nähtuvalt on kiri vastuseks K. Sedriku 09.02.2007 avaldusele (tl 72) ja selles on K. Sedrikule koos selgitustega teatatud ka katastrikande tegemisest keeldumisest. 06.11.2007 esitas kaebaja lepinguline esindaja täiendava taotluse katastripidajale K. Sedriku 09.02.2007 taotluse rahuldamiseks, märkides taotluses muuhulgas, et seniajani ei ole katastribüroo taotlust rahuldanud, viidates asjaolule, et taotletava kande puhul on jagamisse kaasatud jagatavast katastriüksusest välja jääv (mereäärne) ala. Seega oli kaebaja 06.11.2007 pöördumise ajal teadlik taotluse rahuldamata jätmisest ja selle põhjendus3

(11)3-08-295 test ning kaebuse sellekohased väited on alusetud. Lisaks nähtub esitatud dokumentidest, et Maaamet on 12.02.2008 kirjas nr 12.1-5/1876/07 vastusena K. Sedriku lepingulise esindaja 06.11.2007 pöördumisele muuhulgas märkinud, et 09.02.2007 avaldusele on Maa-amet vastanud 07.03.2007 kirjaga nr 12.1-5/1876 ja teatanud katastrikande tegemisest keeldumisest (tl 73-74). Samas kirjas on kaebaja volitatud esindajale selgitatud, et katastripidaja, tehes 07.04.2006 katastrikandest keeldumise otsuse, tagastas esitatud dokumendid (katastriüksuse moodustamise toimiku) nende esitajale, katastrimõõdistamise teostanud S. Mattole. Otsuste tegemise eelduseks on asjaolu, et kõik vajalikud dokumendid (sh katastriüksuse moodustamise toimikud) oleksid esitatud katastripidaja menetlusse. Et katastriüksuse jagamise dokumendid, mis tagastati puuduste kõrvaldamiseks, on füüsiliselt Hiiu katastribüroo ruumides, sest neile ei ole järele tuldud, ei tähenda nende dokumentide katastripidaja menetluses olemist; 2) Vaidlus puudub selles, et katastriüksuse plaanil olev rannajoon ei ole kooskõlas 2003. a Hiiumaal kasutusele võetud uue katastri aluskaardiga, kuna kaebajale maa tagastamise hetkel oli aluskaardiks 1937. a ja 1987. a kaartide alusel koostatud ebatäpne kaart. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 § 11 lg-st 2 tulenevalt tuleks aluskaardil tähistatud rannajoone järgi teha parandused katastriüksuse plaanidele ning

§ 20

lg 54 kohaselt lähtuda piiriprotokolliga määratud piirist; 3)

§ 10

lg 1 kohaselt on katastriüksuse plaan katastriüksuse piiride ja kitsendusi põhjustavate objektide asukohta tõendavaks algdokumendiks katastrisse kandmisel. Vaidlust ei ole selles, et tagastatav maaüksus moodustati katastrimõõdistamise teel. Maaüksuse moodustamisel mõõdistamise teel on maaüksuse piiripunktid koordineeritud ja nendest lähtuvalt on arvutatud välja kinnistu pindala. Maakatastrisse tehakse kandeid katastriüksuse piiride kohta maamõõtja poolt esitatud katastriüksuse plaani alusel, sealjuures tehakse katastrimõõdistamise teel moodustatud katastriüksuste piirid kindlaks katastriüksuse plaani ja sellele märgitud katastriüksuse piiripunktide koordinaatide alusel. Kaebaja seisukoht, et kuna merepiiri maamõõtja looduses välja ei mõõtnud, peab merepiiri aluseks jääma piiriprotokoll, on ekslik.

§ 20

lg-test 5 ja 51 nähtub, et sama paragrahvi lg 54 kohaselt võetakse piiriprotokolliga määratud piir ja selles protokollis toodud piirikirjeldus aluseks juhul, kui katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel ja katastriüksuse hilisemal (ümber-) mõõdistamisel selgub, et plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse plaanil olev piir ja piiriprotokolliga määratud piir ei lange kokku. Järelikult katastrimõõdistamise teel moodustatud katastriüksuse puhul ei saa aluseks võtta piiriprotokollil märgitud piiri ning koostatud piiriprotokollil on maaüksuse piiride määramisel ja kindlakstegemisel abistav tähendus. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta” p 56.5 kohaselt koostab maamõõtja katastrimõõdistamisega moodustatud tagastatava maaüksuse (katastriüksuse) piiride tähistamise ning õigustatud subjektile (taotlejale) piiride kättenäitamise ja piirimärkide alalhoiukohustuse teatavaks tegemise kohta looduses piiriprotokolli ning piirimärkide asukohtade ja nende alalhoiukohustuse teatavaks tegemist tõendab maaomanik oma allkirjaga piiriprotokollis. Seega on piiriprotokoll suunatud eelkõige maaomanikule endale; 4) Vaidlust ei ole selles, et maaüksuse mõõdistamisel on merepoolse piiri puhul lähtutud katastri aluskaardil olevast rannajoonest ning seega on kaebajale kuuluva kinnistu puhul katastrikande aluseks katastrikaardile kantud rannajoon. Piiriprotokolli kohaselt on katastriüksuse piir määratud piirimärkidest piirijoone pikendustega kuni ristumiseni rannajoonega (mis tähendab katastri aluskaardile kantud rannajoonega). Nende pikenduste vahel kulgeb katastriüksuse piir rannajoonel. Sealjuures erinevalt mõõdistamisest, mille puhul määratakse piiripunktide koordinaadid maamõõtja poolt looduses, on aluskaardi kasutamisel koordinaadid määratud graafiliselt. Ka ei 4

(11)3-08-295 ole piiriprotokollis nimetatud piiride 8-9 ja 6-10 pikendused määratlemata pikkusega, vaid mõõtkava alusel on võimalik välja arvutada, kui kaugel piiritähisest kulgeb rannajoon ehk siis kus lõpeb K. Sedriku kinnistu. Seega, kuna käesoleval juhul on arvutatud kõnealuse maatüki pindala, on merepoolse piiri osas lähtutud aluskaardil kajastatust ning järelikult on ka arvestatud igale käänupunktile vastavalt määratud koordinaadiga. Eeltoodust tulenevalt on katastrimõõdistamise käigus piiripunktid koordineeritud ja lähtuvalt nende määratud koordinaatidest on välja arvutatud kinnistu pindala. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et kinnistu piirid ja pindala on täpselt kindlaks määratud ning kinnisasi on kantud kinnistusraamatusse lähtuvalt maakatastri andmetest. Lahustüki II suuruseks on katastriüksuse õiendil ja kinnistusraamatus märgitud 6,60 ha. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kui rannajoon looduses muutub ja muutub seetõttu katastri aluskaart, ei kaasne sellega automaatselt ühegi juba maakatastris registreeritud ja kinnistusraamatusse kantud katastriüksuse piiride muutumist. Maaüksuse piir määrati katastrikaardil olevale rannajoonele ning piiriprotokollis kasutatud väljendit “piiriks 9-10 on merepiir, mis kulgeb piiride 8-9 ja 6-10 pikenduste vahel“ ei saa eeltoodust tulenevalt kuidagi mõista nii, et kaebuse esitaja kinnistu ulatus ja peab ulatuma tegeliku veepiirini. Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 “Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord” § 5 lg 2 p 1 kohaselt määratakse juhul, kui maaüksuse piirideks on looduslikud või tehislikud maastikuobjektid, maaüksuse piir merel vastavalt katastri aluskaardil olevale rannajoonele või sama määruse § 11 lg-s 4 sätestatud korras määratud rannajoonele. Viimatinimetatud sätte kohaselt tuleb juhul, kui rannajoone (mere tavalise veepiiri) asukoht erineb katastri aluskaardile kantud rannajoone asukohast ning mööda mere rannajoont kulgev piirilõik soovitakse määrata katastri aluskaardist erinevalt, rannajoon mõõdistada ning pärast rannajoone mõõdistamisandmete kontrollimist teostab katastripidaja vajadusel katastri aluskaartidele kantud rannajoone asukoha korrigeerimise. Käesoleval juhul ei ole maamõõtja veepiiri mõõdistanud. Katastri aluskaardi rannajoon kui kokkuleppeline joon ei pruugi tegeliku veepiiriga ühtida. Kaebaja kinnistu on kantud katastrisse ning kinnistusse konkreetsete piiride ja pindalaga. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kui teostatud mõõdistamistele ja katastriüksuse plaanidele tuginevalt on meri taganenud, siis merest juurde kerkinud maa arvamisel kaebuse esitaja maaomandi hulka on tegemist piiride muutmise ja maa suurendamisega; 5) Planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lõige 8 sätestab, et kehtestatud detailplaneering on aluseks uute katastriüksuste moodustamisele ning olemasolevate katastriüksuste piiride muutmisele detailplaneeringu koostamise kohustuse korral. Nähtuvalt kohtutoimikus olevatest detailplaneeringu koosseisu kuuluvatest joonistest, mis esitati katastripidajale 22.04.2005, on detailplaneering koostatud 2004. a, ent vaatamata katastri aluskaardi vahetumisele juba 2003. a on detailplaneeringus kaebuse esitajale kuuluva katastriüksuse piiri aktsepteeritud sellisena nagu katastriüksuse moodustamise ajal 1998. a. Seega on katastriüksuse jagamiseks koostatud detailplaneeringu puhul, olenemata vahetunud aluskaardist, jagatava kinnistu välispiirideks esmamõõdistamisel määratud piirid (maa tagastamiseks määratud piirid), mis on kantud katastrikaardile. Samal ajal on Kõrgessaare valla üldplaneeringul kasutusel olnud Eesti Põhikaart uue aluskaardina. Kohus nõustub vastustajaga selles, et Xxxxx kinnistu detailplaneeringus pole arvestatud looduskaitseseaduse (LKS) § 35 lg-ga 2, mille kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi laiuse arvestamise lähtejooneks kehtivale põhikaardile kantud rannajoon; 6)

§ 8

lg 2 p 1 kohaselt on katastripidajal õigus keelduda katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt vastutab katastripidaja tehtud kande vastavuse eest algdokumendile. Kanne tehakse katastriüksuse moodustamise toimikus sisalduvate dokumentide alusel. Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 37 kinnitatud “Riigi maakatastri pidamise korra” p-s 34 sätestatu kohaselt on katastripidaja kohustatud kontrollima kande tegemiseks esita5

(11)3-08-295 tud toimiku dokumentide vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele ja fikseerima tulemused kontroll-lehel; sealjuures kontrollitakse, kas kõik kande tegemiseks vajalikud dokumendid on olemas ja kas need on korrektselt vormistatud, kas teostatud katastrimõõdistamised ja vormistatud plaanimaterjal vastavad nõuetele ning kas esitatud dokumentidest tulenevad kanded sobivad katastrikaartide eelnevate kannetega. Seega tuleneb eespoolviidatud

§ 8

lg 2 p-st 1 ning määruse nr 37 p-st 34 Maa-ameti Hiiu katastribüroole kohustus esitatud dokumentide kontrollimiseks. Maakataster saab registreerida katastriüksusi ja teha katastrikannetes muudatusi üksnes kooskõlas kehtivate õigusaktide alusel antud haldusaktidega. Sealjuures tehakse mõõdistatud katastriüksuse piirid kindlaks katastriüksuse plaani ja sellele märgitud katastriüksuse piiripunktide koordinaatide alusel. Maakatastri väitel ei sobinud esitatud dokumentidest tulenevad kanded katastrikaartide eelnevate kannetega. Kinnistu piirid ja pindala on täpselt kindlaks määratud ning kinnisasi on kantud kinnistusraamatusse lähtuvalt maakatastri andmetest. Nähtuvalt vastustaja poolt esitatud aluskaartidest ( tl 43-44) ning kahe erineva aluskaardi võrdlusest maakatastris registreeritud Xxxxx maaüksuse piiriga ( joon.1 tl 47) on selgelt täheldatav, et seoses katastri aluskaardi vahetumisega on kaardil kujutatav rannajoon nihkunud kaugemale (aluskaardi kohaselt on meri taganenud) ning olemasoleva Xxxxx katastriüksuse ja kehtiva rannajoone vahele on nö mere taganemise tulemusena juurde tekkinud jätkuvalt riigi omandis olev maa (pindala ca 1420 m²), mille omandamist kaebuse esitaja kinnisasja jagamise käigus soovib. Kuna rannajoone muutumisega looduses ja sellest tulenevalt ka katastri aluskaardi muutumisega ei kaasne automaatselt ühegi juba maakatastris registreeritud ja kinnistusraamatusse kantud katastriüksuse piiride muutumist, on põhjendatud ka keeldumine katastrikande tegemisest olukorras, kus katastriüksust ei jagatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks teostatud katastrimõõdistamisel määratud piirides. Vaid

§ 11

lg-s 5 sätestatud erandlikul juhul, kui katastripidamise käigus katastri aluskaart vahetub ning kasutusele võetaval kaardil olev halduspiir ei lange kokku kasutusel olnud kaardil olevate situatsioonielementidega, on katastripidajal lubatud täpsustada halduspiiri katastriandmete alusel. Maakatastril puudub seega õigus korrigeerida kinnistusraamatusse kantud maa suuruse ja piiride andmeid seoses aluskaardi vahetumisega. Kuna keeldumine katastriüksuste registreerimisest kaebuse esitaja taotletud viisil oli õiguspärane, ei ole täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Koit Sedriku apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Väited: 1) Kaebaja 06.11.2007 taotlus on käsitletav eraldiseisva taotlusena katastrikande tegemiseks, milles on maakatastri kinnitatud väljavõttega põhjendatud, miks kaebaja leiab, et tema kinnistu ulatub rannajooneni, et kaebaja ootab kande tegemist, kuna katastritoimik asub Hiiu katastribüroos ning kande tegemisest keeldumiseks puudub õiguslik alus. Kohus on jätnud tähelepanuta, et selle taotluse rahuldamisest keeldumise kohta tuli

§ 8

lg 3 kohaselt 1 kuu jooksul teha vastav otsus ning sellist otsust kaebajale enne kohtusse pöördumist ei esitatud. Kaebaja poolt kande tegemiseks 09.02.2007 esitatud katastritoimikut ei ole kaebajale tagastatud ja see asub siiani Hiiu katastribüroos. Kohus on ebaõigesti leidnud, nagu poleks kaebaja taotlust katastripidaja menetluses, selles osas on kohtuotsus vastuoluline, kuna kohus möönab, et Xxxxx maaüksuse toimik on füüsiliselt Hiiu katastribüroos. Kohtuotsusest nähtuv järeldus, nagu oleks kaebaja pidanud ise oma katastritoimikule järele minema, ei tugine samuti seadusele. Olukorras, kus katastripidajale on esitatud taotlus ja viidatud tema valduses olevale katastritoimikule, on täidetud 6

(11)3-08-295 kõik Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega kinnitatud „Riigi maakatastri pidamise korra“ nõuded katastrikande tegemiseks; 2) Kaebusest nähtuvalt on tekkinud probleemi allikas uue katastri aluskaardi kasutuselevõtt
  1. a, mille järgne merepiir erineb vana aluskaardi järgsest kaebaja kinnistu mereäärses osas 9 meetri ulatuses. Kohus on põhjendamatult ja TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes jätnud tähelepanuta kaebaja väited, et varem kehtinud katastri aluskaart oli ebaõige, mis
  2. a asendati õigeid andmeid kajastava aluskaardiga, aluskaardi vahetumine ei ole kaebajast olenev ja ta ei pea selle võimalike negatiivsete tagajärgede eest vastutama, eelkõige ei saa selline muudatus takistada kaebajale kuuluva kinnisasja jagamist selle senistes piirides; 3) Nõustuda ei saa kohtu ja vastustaja etteheidetega selles osas, nagu poleks maamõõtja täitnud oma töökohustusi piisava hoolsusega, jättes kasutamata Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 § 11 lg-s 4 sätestatud võimaluse mere rannajoone mõõdistamiseks juhul, kui mere rannajoon tegelikult aluskaardist erineb. Kuna viidatud katastrimõõdistamise kord kehtestati
  3. a, kuid Xxxxx maaüksuse tagastamisega seonduvad mõõdistustööd tehti
  4. a, polnud maamõõtjal võimalik viidatud korra § 11 lg-st 4 juhinduda. Teiseks tuleb rõhutada, et ka viidatud korra § 11 lg 2 sätestab, et kui maaüksuse piir kulgeb mööda mere rannajoont, siis vastavat piirilõiku ei mõõdistata ning piir kantakse katastriüksuse plaanile koordinaatide järgi vastavalt katastri aluskaardil olevale rannajoonele. Et katastrikaardile kantud rannajoon on maaüksuse piiride määramisel merepiiri märkimise ainuvõimalikuks aluseks, nähtus üheselt Vabariigi Valitsuse 05.01.1999 määrusega nr 7 kinnitatud „Katastrimõõdistamise korra“ p 12 alap-st
  5. Mere rannajoone tegelik asukoht ja selle erinevus aluskaardist on tuvastatav üksnes mõõdistatavast kinnisasjast „üle lennates“, võrreldes samal ajal vaadeldavat rannajoont olemasoleva katastri aluskaardiga. Selline rannajoone erisuse tuvastamine eeldab haiglaslikku kahtlust, et riik käitub sõnamurdlikult, on ebamõistlik ega ole keskmisele Eesti elanikule taskukohane. Seepärast lähtutakse tavapäraselt rannajoone piiri märkimisel katastriüksuse plaanile ka täna määruse nr 264 § 11 lg-s 2 sätestatud regulatsioonist – st juhindutakse riigi enda kehtestatud ja aluskaardil leiduvatest algandmetest ja nõudest, et neid algandmeid tuleb katastriplaani koostamisel kasutada; 4) Käsitledes katastriüksuse moodustamist katastrimõõdistamise teel ja sellest tulenevalt piiride ja piiripunktide kindlaksmääramist, on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et antud juhul on katastriplaani koostamisel
  6. a määratud merepiir mitte katastrimõõdistamise teel vaid katastri aluskaardi alusel, niisiis selles osas plaani- ja kaardimaterjali alusel. Seega on kohus jätnud siiski ebaõigesti kohaldamata

§ 20

lg 54; 5) Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kaebaja väite selle kohta, et meri Xxxxx maaüksuse piiril ei saanud taganeda 6 aasta jooksul 9 meetrit. Kohus nõustus vastustaja vastupidise meelevaldse järeldusega põhjendamatult, rikkudes nii oluliselt TsMS §-i 431 ja § 442 lg-t 8. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata AÕS § 133 lg 1 ning nõustus põhjendamatult vastustaja seisukohaga, et mere taganemisel ei ole võimalik juba moodustatud katastriüksuse automaatne muutumine. Käesoleval ajal, nähtuvalt kohtutoimikus olevatest katastriplaani kinnitatud ärakirjast, ulatub kaebajale kuuluva Xxxxx kinnistu II lahustükk mere rannajooneni. Taotletava katastrikande tegemise eelduseks on vastustaja nõuete kohaselt aga katastriplaani koostamine selliselt, et sellesama lahustüki jagatav osa enam mere rannajooneni ei ulatuks. Seejuures on põhjenduseks esitatud vaid täiesti põhjendamatu väide, nagu oleks meri Hiiumaal 6 aastaga 9 meetrit taganenud. Maa-ameti Geodeesia osakonna peaspetsialisti hr Ants Torimi ettekandest „Maapinna 7

(11)3-08-295 tõusust ja rannajoonest Eestis“ (ajakiri Geodeet nr 28/2004 lk 57-62) ning tema Maa-ameti koduleheküljel avaldatud ja geodünaamika seminaril 26.03.2008 peetud ettekandest maakoore liikumiste uurimisest Eestis ilmneb, et meri võis
  1. a ja
  2. a vahelisel ajal taganeda kõige rohkem 1,6 cm; 6) Antud vaidluses ei ole mere taganemisel juurdetekkiva maa kuuluvuse küsimus esmatähtis, sest maad ei ole merest juurde tekkinud, siiski viitab apellant Riigikohtu 09.04.2008 otsuses nr 3-3-1-11-08 (p 13) väljendatud seisukohale, et mere taganemisel tekkinud maa muutub kinnisomandi osaks. Seega on kohus ebaõigesti nõustunud vastustajaga selles, et rannajoone looduses muutumisega ei kaasne kinnistusraamatusse kantud katastriüksuse piiride muutumist. Et rannajoone kaardistamine, konkreetne määratlemine ja defineerimine on ka geodeetidele ja kartograafidele problemaatiline, on AÕS § 133 lg 1 ainuvõimalik tõlgendus selline, et kinnisomand ulatub rannajooneni ka siis, kui katastri aluskaardile kantud rannajoon muutub. Vastupidine tõlgendus tekitaks õigusliku nihilismi ning seaks kinnisomandi ulatuse sõltuvusse rannajoone mõõdistamisel kasutatud erinevast metoodikast vms ametkondlikust suvast, ega oleks kooskõlas põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhimõttega; 7) Tähelepanuta tuleb jätta vastustaja väide, et Xxxxx maaüksuse jagamise detailplaneeringu koostamisel on aluseks võetud vana katastri aluskaardi järgne rannajoon. Vastuolu kehtestatud planeeringuga ei ole vastustaja katastrikannete taotluste menetlemisel välja toonud. Samuti on väide tautoloogiline, sest detailplaneeringu koostamisel võeti aluseks katastripidaja enda poolt kinnitatud katastriplaan ning kuni tänase päevani väljastab katastripidaja Xxxxx maaüksuse katastriplaane ja piiriprotokolle, millel on selgelt märgitud nii rannajoon (vana aluskaardi järgi) kui ka see, et kinnistu piir piirimärkide nr 9-10 vahel on merepiir. Katastripidaja väljastatavate katastriplaanide ja piiriprotokollide kinnitatud ärakirjadelt ei nähtu sugugi, et katastriplaanile märgitud rannajoon ei olegi tegelikult rannajoon ning kinnistu piir piiripunktide nr 9-10 vahel ei olegi tegelikult merepiir ning
  3. a on kasutusele võetud uus katastri aluskaart. Seega esitab katastripidaja siiani huvitatud isikutele eksitavat teavet lahustüki nr II paiknemise kohta, mistõttu on ilmselt eksitusse sattunud ka detailplaneeringu koostaja. Kui selline „puudus“ takistab katastrikande tegemist, on võimalik Kõrgessaare Vallavalitsuse 10.06.2004 korraldus nr 387 muuta ning, lähtudes kehtivast katastri aluskaardist, planeering uuesti kehtestada; 8) Kinnisasja jagamise kui lihtsa maakorraldustoimingu tegemisel ei ole asjaolud, mis puudutavad kaebajale kinnisasja tagastamise ajal selle pindala määramist, õigusliku tähtsusega. Vaidlust ei ole selles, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastati kaebajale õigesti. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse lahendamisel vastustaja vastavasisulised väited ja kohtuotsuse vastav osa tähelepanuta jätta.
  4. Maa-amet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 8

lg 2 p 1 kohaselt on katastripidajal õigus keelduda katastriüksuse registreerimisest või kande või muudatuse tegemisest, kui esitatud dokumentidest ei selgu soovitava kande õiguslik alus. Kaebuse esitaja taotles katastrikande tegemist, millega kantakse Xxxxx kinnistu II lahustüki (katastritunnusega 39201:001:1602) jagamisel tekkivad katastriüksused maakatastrisse. Sellise kande õiguslik alus on kinnisasja jagamises seisnev maakorraldustoiming (maakorraldusseaduse § 8

(11)3-08-295 13). LKS kuni 01.04.2007 kehtinud § 37 lg 3 p 4 kohaselt oli käesoleval juhul kinnisasja jagamise aluseks Kõrgessaare Vallavalitsuse 10.06.2004 korraldusega nr 196 (tl 76) kehtestatud detailplaneering (joonis tl 79). Täiendavalt andis Kõrgessaare Vallavalitsus Xxxxx kinnistu II lahustüki jagamise kohta 17.12.2004 korralduse nr 387 (tl 77). Vaidlust ei ole selles, et need dokumendid sisaldusid ka maakorralduse läbiviija poolt katastripidajale esitatud katastriüksuste moodustamise toimikus. Seega on Xxxxx kinnisasja jagamise õiguslik alus selge. 8. Vastustaja väitel on katastrikande tegemisest keeldumise põhjuseks läbivalt olnud asjaolu, et Xxxxx katastriüksuse jagamisel on jagatavasse katastriüksusesse haaratud riigi omandis olevat maad. Keeldumise õigusliku alusena on vastustaja viidanud Vabariigi Valitsuse 23.10.1995 määrusega nr 37 kinnitatud „Riigi maakatastri pidamise korra“ p-le 34, mis sätestab: „Katastripidaja on kohustatud kontrollima kande või muudatuse tegemiseks esitatud toimiku dokumentide vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele ja fikseerima tulemused kontroll-lehel. Kontrollitakse, kas: 1) kõik kande tegemiseks vajalikud dokumendid on olemas ja kas nad on korrektselt vormistatud; 2) teostatud katastrimõõdistamised ja vormistatud plaanimaterjal vastavad nõuetele; 3) esitatud dokumentidest tulenevad kanded sobivad katastrikaartide eelnevate kannetega.“ Ilmselt peab vastustaja silmas eelkõige viidatud punkti alapunkti 3, leides, et Xxxxx kinnistu piirid jagamise dokumentidest nähtuvalt ei ühti kinnistu tagastamisjärgsete ja maakatastris kajastatud piiridega. Vastustaja viidatud punktid ei sätesta kande tegemisest keeldumise aluseid. Viidatud korraga ei saakski laiendada katastripidaja seaduses (

§ 8lg 2) sätestatud volitusi kande tegemisest keelduda.

Et selline volituste laiendamine pole ka olnud viidatud korra eesmärgiks, kinnitab korra p 37, mille kohaselt tuleb kande tegemisest keeldumise otsusel viidata „seaduse sättele“.

  1. Kui arvata, et vastustaja peab silmas, et õiguslik alus puudub maakorraldustoiminguks, mis seisneb Xxxxx kinnistuga vastustaja hinnangul mere rannajoone ja Xxxxx kinnistu piiri vahel asuva ja riigi omandisse kuuluva maa ühendamises, siis see vastustaja seisukoht pole õige juba alljärgneval põhjusel. PlanS § 9 lg 8 kohaselt on kehtestatud detailplaneering aluseks uute katastriüksuste moodustamisele ning olemasolevate katastriüksuste piiride muutmisele detailplaneeringu koostamise kohustuse korral. Kehtestatud detailplaneering on siduv ja kohustuslik kõigile, sh katastripidajale. Seega ei saa katastripidaja keelduda katastrikande tegemisest üksnes põhjendusega, et detailplaneeringuga on katastriüksuse piirid määratud ebaõigesti. Xxxxx kinnistu katastriüksuse piirid on Kõrgessaare Vallavalitsuse 10.06.2004 korraldusega nr 196 kehtestatud detailplaneeringuga määratud selliselt, et need ulatuvad rannajooneni (vt detailplaneeringu joonis tl 79).
  2. Ringkonnakohtu arvates on ebaõige ka vastustaja seisukoht, et Xxxxx kinnistu jagamisel ei peetud kinni kinnistu tagastamisjärgsetest piiridest ja haarati jagatava kinnistu koosseisu riigi omandis olevat reformimata maad. Seisukoht põhineb ebaõigel arusaamal, nagu oleks Xxxxx kinnistu piiriks mere katastri aluskaardi järgne ja mitte tegelik rannajoon. Seisukoha põhistamiseks viitab vastustaja Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 § 5 lg 2 p-le 1, mille kohaselt määratakse juhul, kui maaüksuse piirideks on looduslikud või tehislikud maastikuobjektid, maaüksuse piir merel katastri aluskaardil olevale rannajoonele või § 11 lõikes 4 sätestatud korras määratud rannajoonele. Juba viidatud sätte sissejuhatavast osast „Kui maaüksuse piirideks on looduslikud /---/ maastikuobjektid“ ilmneb, et sätte kohaselt on maaüksuse tegelikuks piiriks sättes nimetatud maastikuobjekt.

§ 2

p 13 kohaselt on katastri aluskaardid katastri kaartide alusena kasutatavad topograafilist infot sisaldavad kaardid, mis ei kuulu katastri koosseisu. Katastri aluskaardilt saa9

(11)3-08-295 dakse topograafilist infot katastriüksuse plaani koostamiseks. Katastriüksuse plaan on

§ 10

lg 1 teise lause kohaselt katastriüksuse piiride ja kitsendusi põhjustavate objektide asukohta tõendavaks algdokumendiks katastrisse kandmisel. Katastriüksuse plaani kui katastriüksuse piiriks oleva maastikuobjekti asukoha tõendi andmed ei ole ümberlükkamatud. Kui katastriüksuse piiriks on ette nähtud rannajoon, nagu ilmneb ka Xxxxx kinnistu tagastamisel katastriüksuse moodustamisel koostatud katastriüksuse plaanilt (tl 14), siis ei muuda seda ka see, et katastriüksuse plaan ei kajasta rannajoone asukohta õigesti (vastustaja selgituste kohaselt kajastavad katastriüksuse plaanile märgitud piiriandmed, plaani järgi arvutatud katastriüksuse pindala ja plaani mõõtkava rannajoone asukohta

  1. a aluskaardi järgi ning seega ebaõigesti). Kuna kaebuse esitaja kinnistu piiriks on rannajoon, ei saa selle rannajoone ning kaebuse esitaja kinnistu piiri vahel olla ka reformimata riigimaad.
  2. Seisukoht, et merega piirneva katastriüksuse tegelikuks piiriks on katastriüksuse plaanil aluseks võetud katastri aluskaardi järgne rannajoon ja mitte tegelik rannajoon, on otseselt vastuolus ka AÕS § 133 lg-ga 1, mille kohaselt ulatub kinnisomand mere rannajooneni ning mida on ka Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 09.04.2008 otsuse nr 3-3-1-11-08 p 13) tõlgendatud selliselt, et see näeb ette omandi piiride muutumise vastavalt mere rannajoone püsivale muutumisele. Vastustaja teistsugune arusaam põhineb AÕS § 159 lg 1, mille kohaselt on riigi omandis merepõhi, meelevaldsel tõlgendamisel selliselt, et merepõhjaga võrdsustatakse ka kunagine merepõhi. Vastustaja seisukoht, et katastri aluskaardi täpsustamisega rannajoone osas ei nihku rannakinnistu piir, on ka ebamõistlik, kuna selle aktsepteerimisel ei oleks võimalik maareformi lõpule viia enne, kui lõpeb mere taganemise looduslik protsess - kaldakinnistute ja rannajoone vahele tekiks pidevalt juurde uut reformimata riigimaad.
  3. Eeltoodud põhjendustel ebaõige halduskohtu seisukoht, nagu puuduks kohustamiskaebuse rahuldamiseks alus seetõttu, et katastriüksuse registreerimisest kaebuse esitaja taotletud viisil keeldumine oli õiguspärane. Ringkonnakohus leiab, et keeldumine oli õigusvastane.
  4. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ja asjas tehtava uue otsusega kaebus rahuldada. Vastustaja on märkinud, et Xxxxx maaüksuse jagamine mitmeks maaüksuseks oleks täiesti aktsepteeritav ning selles osas oleks võimalik kandeavaldus ka rahuldada. Vastustaja seisukohtadest nähtuvalt tingis kandeavalduse rahuldamata jätmise üksnes arusaam, et Xxxxx kinnistu koosseisu arvati katastri aluskaardi muutumisel tekkinud reformimata riigimaa. Kuna ringkonnakohtule ei ole teada muid kandeavalduse rahuldamist takistavaid asjaolusid ning katastriüksuse maakatastrisse kandmise toimingu sooritamise küsimuses puudub maakatastri pidajal kaalutlusõigus (vt RVastS § 6 lg-d 4 ja 5), on käesoleval juhul võimalik teha vastustajale ettekirjutus sooritada toiming, mis seisneb kaebuse esitaja 09.02.2007 ja 06.11.2007 kandeavalduse alusel Xxxxx maaüksuse lahustüki nr II (katastritunnus 39201:001:1602) Kõrgessaare Vallavalitsuse 10.06.2004 korraldusega nr 196 kehtestatud detailplaneeringuga jagamise tulemusel tekkivate katastriüksuste kandmises maakatastrisse.
  5. Ringkonnakohtu otsusega kaebuse rahuldamise tõttu on kaebuse esitajal HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 4 kohaselt õigus taotleda esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse menetluskulude väljamõistmist vastustajalt.
  6. Esimese astme kohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist summas 22 841 krooni (80 krooni riigilõiv kaebuse esitamisel, 400 krooni riigilõiv tõendite eest ning 22 361 krooni 10

(11)3-08-295 esindaja õigusabitasu). Menetluskulude nimekirja (tl 89) ja arve nr 080078 (tl 90) võrdlemisel ilmneb, et menetluskulude nimekirjas summa 22 481 krooni märkimine on ilmselt eksitus. Riigilõivu tasumist kaebuse esitamisel summas 80 krooni tõendab maksekorraldus (tl 28). Katastriüksuste kinnitatud plaanide eest riigilõivu (summas 400 krooni) plaanide väljastajale tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitatud ei ole, kuid kaebuse esitaja poolt selle kulu kandmine nähtub sellest, et see on arve nr 080078 spetsifikatsiooni (tl 91) kohaselt arvel näidatud kulude summas 22 841 krooni hulgas ning arve tasumist kaebaja poolt kinnitab pangaväljavõte (tl 92). Arve spetsifikatsioonil näidatud „06.11.2007 taotluse koostamine katastribüroole Xxxxx maaüksuse jagamiseks“ (töömahtu 30 minutit ja tunnitasu 1500 krooni arvestades järelikult 750 kroonine kulu, koos käibemaksuga 885 krooni) ei ole kohtumenetluse, vaid haldusmenetluse kulu, mistõttu ei saa kaebuse esitaja nõuda selle kulu väljamõistmist. Vastustaja esindaja leidis, et kaebuse esitaja menetluskulud (ilmselt peeti silmas kulu õigusteenusele) on põhjendamatult suured (vt istungi protokoll lk 6 tl 100). Kohtu arvates on menetluskulu asja mahukust ja keerukust arvestades põhjendatud (ka vastustaja märgib, et vaidluse näol on tegemist olnud raske probleemiga (istungi protokoll lk 4 tl 98). Seetõttu hindab ringkonnakohus õigusteenust summas 21 476 (22 361 - 885) krooni (sh käibemaks) põhjendatuks. Esimese astme kohtumenetluse kuludest tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista kogusummas 21 956 krooni. 16. Ringkonnakohtus taotles kaebuse esitaja menetluskulu väljamõistmist summas 21 269,50 krooni. Taotletav menetluskulu seisneb advokaadibüroo arvelt nr 090215 ja selle spetsifikatsioonist nähtuvalt õigusteenuse tasus. Kulu kandmine kaebuse esitaja poolt on tõendatud pangaväljavõttega. Kohtu arvates ei ole esindajatasu ringkonnakohtus sellises ulatuses põhjendatud ja vajalik (HKMS § 93 lg 5), arvestades õigusteenuse mahtu esimese astme kohtus. Apellatsioonimenetluse põhjendatud esindajatasu suuruseks hindab ringkonnakohus 10 000 krooni, sh käibemaks. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.