Obsah (6)

§ 150§ 15§ 14§ 31§ 10§ 3

Tsiviilasi nr. 2-09 - 8724 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Tartu Kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 23. aprillil 2009. a Tartu Tsiviilasi OÜ Sanitex IM

§ 150

ei näe ette võimalust nõuda võlausaldajalt kulude hüvitamist olukorras, kui võlausaldaja loobub pankrotiavaldusest veel enne pankroti algatamist. Järelikult tuleb menetluskulude hüvitamise küsimuse lahendamisel lähtuda TsMS § 172 lg-st

1. Antud juhul tuleb arvestada, et kui võlgnik oleks veel enne pankrotiavalduse esitamist tasunud võlausaldajale 400 000 krooni ning esitanud ülejäänud tasunõude osas pangagarantii (nagu ta tegi vahetult enne eelistungit), ei oleks võlausaldaja pöördunud pankrotiavaldusega kohtusse. Tuleb arvestada, et võlgnik jättis kogu võlausaldaja tasunõude täies ulatuses rahuldamata. Pankrotiavalduse esitamise hetkeks ei olnud võlgnik sentigi teostatud tööde eest tasunud. Selline võlgniku käitumine andis võlausaldajale aluse arvata, et võlgnikul puuduvad rahalised vahendid. Seega on antud juhul õiglane mõista kõik võlausaldaja menetluskulud välja võlgnikult ning jätta võlgniku enda kulud tema enda kanda. Võlgnik ei vaidle pankrotiavaldusest loobumisele ja menetluse lõpetamisele vastu. Võlgnik on esitanud
2. aprillil
3. a kohtule taotluse menetluskulude kindlaks määramiseks. Võlgnik on kandnud menetluskulusid 123 985.80 krooni (koos käibemaksuga), õigusabi kuluna. Kulu palub võlgnik välja mõista võlausaldajalt. Võlgnik leiab, et antud juhul on võlausaldaja loobunud pankrotiavaldusest seetõttu, et on olemas

§ 15

lg 2 p 6 sätestatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks (on olemas piisav tagatis). Puudub sisuline vahe selles, kas nõude täidetuse/tagatuse tõttu jätab kohus pankrotimenetluse algatamata või loobub võlausaldaja menetluse algatamata jätmise aluse esinemise tõttu ise oma pankrotiavaldusest. Kulude kandmine tuleb lahendada analoogia alusel

§ 15lg –ga 4.

Tähendust ei oma siin asjaolu, et võlgnik on nõude täitnud või taganud alles pärast pankrotiavalduse esitamist, kuid enne algatamist. Ka

§ 15

lg 4 koostoimes

§ 15

lg 2 p-ga 6 näeb ette selle, et pankrotiavalduse esitaja peab kandma kulud ka siis, kui nõue on täidetud või tagatud alles pärast pankrotiavalduse esitamist. Võlgnik juhib siinjuures tähelepanu ka

§-le 10 lg

1. Nimetatud sätte mõte on, et avalduse esitamise alusena tuleb mõista selle sisulist põhjendatust. Võlausaldaja on esitanud põhjendamatu pankrotiavalduse olukorras, kus võlgnik ei ole maksejõuetu, mis nähtub muuhulgas antud tagatisest, aga ka majandusaasta aruandest, kinnistusraamatu ja krediidiinfo andmetest. Pankrotiavaldus on esitatud seoses võimetusega tasuda hagilt riigilõivu ja soovimatusega läbida pikaajalisem hagimenetlus. Menetluskulude panemine võlausaldajale on seega ka õiglane. Võlausaldaja avaldus talle õigusabikulude ja poole riigilõivu väljamõistmiseks võlgnikult on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Võlausaldaja esitas
2. aprillil
3. a vastuse võlgniku taotlusele menetluskulude väljamõistmiseks. Võlgniku viide

§-le 15 lg 4 ei välista TsMS § 172 lg 1 rakendamist. Antud juhul on oluline hinnata AS Merko Tartu käitumist enne ja pärast pankrotiavalduse esitamist. Peale pankrotiavalduse esitamist loobus võlausaldaja osaliselt oma alusetutest vastuväidetest ning tasus märkimisväärse summa võlgnikule. Ülejäänud nõudeosas on antud pangagarantii. Võlgniku viide

§-le 10 lg 6 ei ole antud juhul asjakohane. TsMS § 174 lg 7 ei võimalda nõuda menetluskulude hüvitamist kahju hüvitamise raames. Võlgniku arvel olev 2 raha on tema lepingupartnerite raha. Raha, mille võlgnik väidetavalt hoiustas pangagarantii esitamiseks, on tegelikult OÜ Sanitex IM raha. Avalike registrite andmed ei tõesta kuidagi võlgniku maksejõulisust, seda ei ole võimalik välja lugeda ka AS Merko Ehitus konsolideeritud 2008. a aruandest. Võlgniku taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Juhul kui kohus leiab, et võlgniku menetluskulud tuleb võlausaldajalt välja mõista, tuleb nõuet vähendada, sest see on ilmselgelt üle paisutatud. Pealegi pole alust nõuda õigusabi arvete käibemaksu osa väljamõistmist. II Kohtu seisukoht ja resolutsioon

§ 15

lg.2 sätestab lahtise loeteluna alused, mil kohus jätab pankrotimenetluse algatamata. Nimetatud sätte p.7 kohaselt võib kohus jätta pankrotimenetluse algatamata ka muul seaduses sätestatud alusel kui on nimetatud sama §-i lg.2 punktides 1-6. TSMS § 429 lg.1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kuna võlausaldaja on pankrotiavaldusest loobunud, siis tuleb võlgniku pankrotimenetlus jätta algatamata

§ 15

lg 2 p 7 alusel.

§ 15

lg 4 kohaselt kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja.

§ 150

lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankrotiavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja.

§ 15

lg 4 ja

§ 150

lg 3 koosmõjust nähtub, et alati, kui kohus jätab pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamata või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti siis kui võlausaldaja ise loobub pankrotiavaldusest juba algatatud pankrotimenetluses, kannab menetluskulud võlausaldaja. Kohus on seisukohal, et pooled võivad kokku leppida ka teisiti. Nimetatud põhimõte on õiglane seetõttu, et kuigi kuni pankroti välja kuulutamiseni osaleb menetluses üldjuhul üksnes üks(mõni) võlausaldaja, on ikkagi tegemist kollegiaalse menetlusega, mis toimub võlausaldajate ühistes huvides. Pankrotimenetlus ei tohi muutuda pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ainuhuvides toimuvaks menetluseks ning asendada tema jaoks hagi- ja individuaalset täitemenetlust. Pankrotimenetluse tulemuseks peab olema võlgniku maksejõulisuse kontroll, mitte aga avalduse esitanud võlausaldaja nõude rahuldamine enne pankroti välja kuulutamist või pankroti välja kuulutamise asemel. Seega võtab iga võlausaldaja, kes esitab võlgniku vastu hagiavalduse asemel pankrotiavalduse, riski, et tegelikult ei esine pankrotimenetluse algatamise aluseid ja võlgnik võib olla maksejõuline vaatamata sellele, et võlgnik võlausaldajale oma võlga ei tasu. Selliste riskide maandamiseks, samuti võlgniku kaitseks toimub pankrotiavalduse põhjendatuse kontroll nn kolmes etapis: 1) pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamine (

§ 14

); 2) pankrotimenetluse algatamise otsustamine (

§ 15

); 3) pankrotiavalduse rahuldamise otsustamine (

§ 31

). Käesolevas asjas on kohus pankrotiavalduse menetlusse võtnud, sest ei esinenud

§ 14lg 1 sätestatud keeldumise aluseid.

Kirjalikku määruse vormistamist selleks ei näe pankrotiseadus ette. Kirjalikult peab kohus vormistama pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse (

§ 14lg 2), sest sellele saab esitada määruskaebuse.

Kui kohus ei oleks võtnud pankrotiavaldust menetlusse, siis ei oleks kohus saanud asuda järgmise pankrotiavalduse põhjendatuse kontrolli etapi juurde, kohus ei saaks siis arutada pankrotimenetluse algatamise küsimust. Kuna võlausaldaja on pankrotiavaldusest loobunud ja pankrotimenetluse algatamise otsustamise vajadus on ära langenud, ei saa kohus hakata ka sisuliselt hindama pankrotiavalduse esitamise põhjendatust ning menetlusosaliste seisukohti võlgniku antud garantii piisavuse ja võlgniku maksevõime kohta, st kohus ei hakka tuvastama, kas esineb ka muid

§ 15lg 2 sätestatud aluseid pankrotimenetluse algatamata jätmiseks.

On oluline märkida, et isegi kui kohus seda teha võiks, ei muudaks see menetluskulude jaotust. Samuti peab kohus märkima, et käesolevas menetlusetapis (pankrotimenetluse algatamise küsimus) ei saa kohus hinnata sisuliselt ka 3 võlgniku maksevõimet. Käesolevas menetlusetapis piisab, kui võlausaldaja põhistab võlgniku maksejõulisust vähemalt ühe

§ 10

lg 2 sätestatud asjaoluga.

§ 3

lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti, st, et pankrotiseaduse sätted on tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete ees erinormi tähenduses. Kuna

§ 15

lg 6 ja § 150 lg 3 reguleerivad menetluskulude jaotust pankrotiavaldusest loobumisel ja pankrotimenetluse algatamata jätmisel, siis puudub kohtul alus kohaldada selleks üldnormina TsMS § 172 sätteid. Küll on aga asjas vajalik kohaldada üldnormina TsMS-i menetluskulude kindlaksmääramise sätteid sh TsMS § 174` ja §

1. TsMS § 174` lg 1 kohaselt asja menetluse lõpetamise korral hagist loobumise tõttu määrab kohus menetluse lõpetamise määruses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Sama §-i lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsus on kehtestanud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad
2. septembri
3. a määrusega nr 137 (edaspidi Määrus). Määruse § 2 kohaselt on kulude sissenõudmise piirmäär mittevaralise nõudega tsiviilasjades maksimaalselt 200 000 krooni. Maakohus leiab, et TsMS § 175 lg 3 ja Määrus on teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude osas imperatiivsed normid ja määrusega sätestatud sissenõudmise piirmäärad on arvestatud kogu kohtumenetluse aja, st kolme kohtu astme peale kokku. Käesoleval juhul nõuab võlgnik lepingulise esindaja kuluna 104 487.95 krooni (ilma käibemaksuta) 50.55 tunni eest, tund hinnaga 2000 krooni tund. Tegemist on keskmisest kõrgema tunni hinnaga, mida on arve spetsifikastioonide kohaselt kasutatud alati, sõltumata osutatud töö laadist- st sõit Tallinnast Tartusse kohtueelistungile, e-kirja saatmine, telefoni kõned ja vastuväidete koostamine pankrotiavaldusele on kõik tasustatud sama tunnitasu määraga. Kohus leiab, et põhjendatud oleks erineva sisuga tööde puhul erineva tunnihinna kasutamine. Käesoleval juhul on võlgniku lepinguline esindaja osalenud asjas üksnes pankrotimenetluse algatamise otsustamise faasis I astme kohtus, koostanud võlgniku vastuse pankrotiavaldusele koos lisadega, tegelenud tagatise ja selle piisavuse küsimusega, osalenud kolmel kohtu eelistungil pikkusega kokku 2 tundi ja 45 minutit (mitte aga 19, 5 tundi nagu on märgitud õiguabiarvetes) ja koostanud menetluskulude nimekirja. Spetsifikatsiooni kohaselt sisaldab märkimisväärne osa osutatud teenusest suhtlemist kliendiga. Arvestades kõiki nimetatud asjaolusid leiab kohus, et võlgniku õigusabi kulude taotlus on ebamõistlikult suur. Kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus ka ajutise halduri keskmise menetluskuluga ühe menetluse kohta, mis Tartu maakohtu tööpiirkonnas on keskmiselt 20 000 – 35 000 krooni menetluse kohta (koos kõigi maksudega). Ei saa olla põhjendatud, et menetlusosalise esindaja põhjendatud kulud ületavad ajutise halduri keskmise kulu rohkem kui kolm korda. Arvestades asja olemust, osutatud õigusabi mahtu ja eelpool märgitud asjaolusid, tuleb käesoleval juhul lugeda võlgniku põhjendatud ja vajalikuks kulutuseks õigusabile 30 000 krooni, mis tuleb välja mõista võlausaldajalt. TsMS § 174 lg 6 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Võlgnik ei ole nimetatud kinnitust andnud, mistõttu tuleb kulutus õigusabile välja mõist käibemaksuta. Kohtunik 4