← Eesti

3-08-1531/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1531 Haldusasi OÜ Kirbla kaebus Lääne maavanema
  5. a korralduse nr 3.2-3/1758 tühistamise nõudes ning Lihula Vallavolikogu 18.12.2003 otsusega nr 46 kinnitatud ja 25.05.2006 otsusega nr 16 muudetud, OÜ-le Kirbla määratud vaba põllumajandusmaa OÜ Kirbla kasutusvaldusse andmise otsuse tegemiseks vajalike toimingute sooritamiseks kohustamise nõudes. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – OÜ Kirbla, lepinguline esindaja advokaat Lauri Liivat. Vastustaja – Lääne maavanem, volitatud esindaja Kristel Jupits Asja läbivaatamise aeg
  6. september
  7. a. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest
  8. septembrist
  9. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 1, 4) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Ajavahemikes 28.02.2000 kuni 28.04.2000 ning 10.10.2001 kuni 10.11.2001 toimus Lihula Vallavalitsuses plaanide ja maatükkide väljapanek vabale põllumajandusmaale kasutusvalduste seadmiseks. Taotlusi said isikud esitada kahel korral: kuni 29.05.2000 ja täiendavaid taotlusi kuni 10.12.
  11. Kasutusvalduse taotlejate nimekirjade avalik väljapanek toimus Lihula Vallavalitsuses 09.06.2000 kuni 19.06.2000 ning täiendavalt esitatud taotluste osas 26.04.2002 kuni 06.05.
  12. Kaebusi vabale maale kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja kantud isikute vastavuse kohta „Maareformi seaduses“ sätestatud nõuetele vallavalitsusele ei laekunud.
  13. Lihula Vallavolikogu 18.12.2003 otsusega nr 46 kinnitati vabale põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekiri, kuhu on kantud ka kaebuse esitaja OÜ Kirbla maatükkide osas kogupindalaga 855,70 ha (toimiku lk 8).
  14. Lihula Vallavolikogu 25.05.2006 otsusega nr 18 muudeti vabale põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja kantud maatükkide pindalasid, mille tulemusena sai OÜ Kirbla maatükkide kogupindalaks 878,19 ha (toimiku lk 13).
  15. Lihula Vallavolikogu 26.04.2007 otsusega nr 14 täiendati Lihula Vallavolikogu 18.12.2003 otsust nr 46 punktiga 5, millega lubati kanda OÜ Kirbla vaba maa kasutusvalduse saajate nimekirja ulatuses, mis ületab maareformi seaduse § 233 lõikes 6 nimetatud piirmäära, kuna
  16. maiks
  17. a ja
  18. detsembriks
  19. a ei jätkunud taotlusi vabale põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmiseks kõikide vabade maatükkide kohta, mis olid avalikul väljapanekul avalikustatud (toimiku lk 18).
  20. Lääne maavanema 26.06.2008 teatisega nr 3.2-3/1758 teavitati kaebuse esitajat, et Lääne Maavalitsusel ei ole võimalik menetleda kaebuse esitaja kasutusvaldusesse antavaid maid, sest määratletud maade pindala ületab maareformi seaduse §-is 233 sätestatud piirmäära. Teatise kohaselt kinnitas Lihula Vallavolikogu
  21. detsembri
  22. a otsusega nr. 46 MRS § 233 alusel vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja 79 maatüki osas, kus OÜ Kirbla on esindatud 45 maatüki osas kogupindalaga üle 500 ha.
  23. 01.08.2008 esitas OÜ Kirbla Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tühistaks Lääne maavanema
  24. juuni
  25. a teatises nr. 3.2-3/1758 väljendatud haldusakti ning kohustaks Lääne maavanemat sooritama Lihula Vallavolikogu poolt
  26. detsembri
  27. a otsusega nr. 46 kinnitatud ja
  28. mai
  29. a otsusega nr. 18 muudetud vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirjas OÜ-le Kirbla määratud maatükkidele OÜ Kirbla kasuks kasutusvalduse seadmiseks vajalikud toimingud.
  30. Tallinna Halduskohus võttis
  31. augusti
  32. a kohtumäärusega kaebuse menetlusse ning asus seisukohale, et kuna maavanem on teatisega sisuliselt keeldunud haldusakti, milleks on MRS § 341 lg 5 kohaselt maa kasutusvalduse andmise otsus, andmisest, oleks haldusakti andmisest keeldumine tulnud samuti HMS § 43 lg 2 kohaselt vormistada haldusaktina (maavanema korraldusena) ning tõlgendas kaebuse esitaja taotlust Lääne maavanema korralduse tühistamise taotlusena. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  33. Lääne maavanema teatis vastab HMS § 51 lõikes 1 sätestatud haldusakti sisutunnustele, kuna on antud haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks ja on isiku õigusi piirava sisuga. Niisiis 2 on see haldusaktina vaidlustatav. Teatisena väljendatud haldusakt on õigusvastane ja kaebuse esitaja õigusi rikkuv. Seetõttu tuleb haldusakt täies ulatuses tühistada.
  34. Kaebuse esitajal on õigus saada vaba põllumajandusmaad kasutusse üle maareformi seaduse § 233 lõikes 6 sätestatud piirmäära. Maareformi seaduse (MRS) § 233 lg 6 sätestab, et üks isik võib käesoleva paragrahvi alusel kasutusvaldusesse saada kuni 250 ha vaba põllumajandusmaad, mille koosseisu võib maakorraldusnõuetest tulenevalt kuuluda kokku kuni 15 ha metsamaad. Kui käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil kasutusvaldusesse antavatele vaba põllumajandusmaa maatükkidele, võib vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusesse rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Kuna toimus kaks maatükkide väljapanekut, siis on põhjendatud väita, et taotlusi ei jätkunud kõigile vabadele maatükkidele kasutusvalduse seadmiseks.
  35. MRS § 233 lg 6, millega sätestati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmisel piirmäär 250 ha ühe isiku kohta, jõustus alles 01.01.
  36. Selleks ajaks olid maatükkide avalikud väljapanekud juba toimunud. Samuti puudus MRS § 233 lg 6 kehtestamisel rakendussäte, mis oleks nimetatud sätet rakendanud tagasiulatuvalt. Lähtudes HMS § 5 lg-st 5, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. HMS § 5 lg-s 2 sätestatud tulemuslikkuse põhimõttest lähtudes polnud põhjendatud korraldada maatükkide uut väljapanekut. Maavanema haldusaktis viidatud õigusnorm, maareformi seaduse § 233 lõige 61 ei ole asjakohane, sest jõustus alles 27.11.
  37. a. Selleks ajaks oli Lihula Vallavolikogu taotlejate nimekirja 18.12.2003 otsusega nr 46 juba kinnitanud ning olnuks põhjendamatu korraldada uus maatükkide väljapanek. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  38. Maareformi seaduse alusel 31.01.2005 vastu võetud Vabariigi Valitsuse „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“ sätestab, et kasutusvalduse seadmist korraldab maavanem ning kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimise õigus on samuti üksnes maavanemal. Korra § 16 lg 2 järgi tuleb kasutusvalduse seadmise lepingus muuhulgas sätestada maa kasutusvaldusesse saaja kinnitus selle kohta, et vastavalt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamisega ei ületa ta MRS § 233 lõikes 6 sätestatud piirmäära. Korra § 10 lg 6 järgi võib üks isik MRS § 233 lõike 6 alusel kasutusvaldusesse saada kuni 250 ha vaba põllumajandusmaad. Kui eeltoodud piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile vaba põllumajandusmaa maatükkidele, võib vallavolikogu otsustada anda ühele isikule kasutusvaldusesse rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi.
  39. Kasutusvaldusse antava maa piirmäär 250 ha (MRS § 233 lg 6) jõustus alates 01.01.2003, Lihula Vallavolikogu kinnitas oma otsusega nr. 46 vaba maa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja 18.12.2003, millega ta ei otsustanud, et OÜ Kirbla võiks saada kasutusvaldusse rohkem maad kui 250 ha. Selline otsus tehti alles 26.04.2007 otsusega nr. 14, mil kehtis juba MRS § 233 lg
  40. Maavanema teada ei ole 26.04.
  41. a 3 otsuse nr 14 järgselt Lihula vallas võimaldatud kõigil taotlejatel esitada täiendavaid avaldusi maa kasutusvalduse saamiseks nagu seda nõuab MRS § 233 lg
  42. Seetõttu pidas maavanem õigeks kaebajat kui haldusmenetluse menetlusosalist informeerida menetluse olukorrast ja saata enne otsustuse tegemist välja kiri, mida kaebaja kohtus vaidlustab. KOHTU PÕHJENDUSED
  43. Poolte vahel on vaidlus selle üle,

(1)kas ja millises redaktsioonis kuuluvad kaebuse esitaja suhtes kohaldamisele MRS § 233 lõiked 6 ja 61 ning
(2)kui need sätted kuuluvad kohaldamisele, siis kas nimetatud sätted lubavad seada kaebuse esitaja kasuks kasutusvalduse enam kui 250 hektarile vabale põllumajandusmaale.
  1. Esialgne otsus vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja kinnitamiseks on Lihula Vallavolikogu poolt vastu võetud
  2. detsembril
  3. aastal. Hilisemate otsustega on esialgset otsust muudetud (
  4. mai
  5. a otsus nr. 18) ja täiendatud (
  6. aprilli
  7. a otsus nr. 14). Kohus on seisukohal, et olenemata esialgse haldusakti väljaandmise ajast, pidi Lihula Vallavolikogu esialgse otsuse muutmisel ja täiendamisel järgima kehtivaid õigusnorme. Seega peab kohus vajalikuks uurida nii esialgse kui ka järgnevate otsuste seaduslikkust lähtuvalt otsuste andmise ajal kehtinud seadustest.
  8. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kuni 01.01.2003 kehtinud MRS ei kehtestanud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise piirmäära. Seega kuni 01.01.2003 ei olnud kaebuse esitaja õigused kasutusvalduse saamisel piiratud. Siiski tuleb kuni 01.01.2003 kehtinud MRS § 231 lõigete 3 ja 4 alusel järeldada, et kaebuse esitajal sai tekkida õigustatud ootus taotletud põllumajandusmaa enda kasutusvaldusesse saamiseks alles pärast Lihula Vallavolikogu poolt kasutusvalduse taotlejate nimekirja kinnitamist, mitte pärast avalike väljapanekute toimumist. Eeltoodud sätetest nähtuvalt pidi Lihula Vallavolikogu enne taotlejate nimekirja kinnitamist kontrollima taotlejate nõuetele vastavust ning lahendama isikute vastavasisulisi kaebusi. Seega kuni nimekirja kinnitamiseni ei saanud kaebuse esitaja eeldada, et tema taotlus täies ulatuses rahuldatakse. Lihula Vallavolikogu on vastu võtnud otsuse kasutusvalduse taotlejate nimekirja kinnitamiseks alles
  9. detsembril
  10. a., mil juba kehtis MRS § 233 lõige 6 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine“, millega kehtestati maa kasutusvaldusesse andmise piirmääraks 250 ha ühe isiku kohta. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega pidi Lihula Vallavolikogu lähtuma 18.12.2003 otsuse vastuvõtmise ajal kehtivast MRS-i redaktsioonist. Kaebuse esitaja viide HMS § 5 lõikele 5 ei ole asjakohane, kuna see ei kehti materiaalõigusnormide muutumise suhtes. Muudatusi isiku õigustes maa kasutusvaldusesse saamiseks ei saa pidada menetlusnormiks, mida Lihula Vallavolikogu oleks olnud otsuse vastuvõtmisel õigustatud eirama.
  11. 01.01.2003 kehtima hakanud MRS § 233 lg 6 kohaselt võis vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusesse ka rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Tuleb tähele panna, et enne 01.01.2003 kehtinud 4 MRS vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmisel täiendavate taotluste esitamise võimalust ette ei näinud, kuna puudus maatükkidele kasutusvalduse seadmise piirmäär. Seega ei saa Lihula Vallavalitsuses 28.02.2000 – 28.04.2000 ja 10.10.2001 – 10.11.2001 toimunud maatükkide väljapanekut käsitleda 01.01.2003 kehtima hakanud MRS § 233 lõikes 6 toodud nõude täitmisena. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja taotles kasutusvalduse seadmist põllumajandusmaale kogupindalaga üle 250 ha. Seega oleks Lihula Vallavolikogu saanud uut väljapanekut korraldamata kinnitada oma otsusega taotlejate nimekirja vaid MRS § 233 lõikes 6 sätestatud piirmääradest lähtudes. Piirmääri ületavas osas oleks Lihula Vallavalitsus pidanud MRS § 233 lg 6 alusel korraldama uue maatükkide väljapaneku ning võimaldama esitada täiendavaid taotlusi. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Lihula Vallavolikogu 18.12.2003 otsus nr. 46 oli selle vastuvõtmise ajal maareformi seaduse sätetega vastuolus ja seega õigusvastane.
  12. Lihula Vallavolikogu
  13. mai
  14. a otsus nr. 18 võeti vastu seoses ebatäpsustega Lihula Vallavolikogu 18.12.
  15. a otsusega nr. 46 kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirjas ja arvestades asjaoluga, et Lääne maavanemale esitatud plaanimaterjale ei muudeta (toimiku lk. 13). Kuna enne otsuse vastuvõtmist uusi menetlustoiminguid ei tehtud, tuleb asuda seisukohale, et Lihula Vallavolikogu
  16. mai
  17. a otsus nr. 18 oli selle vastuvõtmise ajal maareformi seaduse sätetega vastuolus ja õigusvastane samadel põhjustel nagu 18.12.2003 otsus nr.
  18. Tuleb märkida, et 27.11.2005 jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (RT I 2005, 61, 476), mille § 23
  19. lause sätestab: „Maareformi seaduse §-s 231 sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine viiakse lõpule senikehtinud alustel ja korras, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on maa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitanud enne
  20. aasta
  21. jaanuari.“ Seega pidi Lihula Vallavolikogu olema
  22. a otsust vastu võttes teadlik asjaolust, et kuna ta kinnitas vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja pärast
  23. aasta
  24. jaanuari, tuleb menetlus lõpule viia uutel, alates
  25. jaanuarist
  26. a. jõustunud alustel.
  27. 27.11.2005 jõustus ka maareformi seaduse § 231 lg 61 , mis sätestab: „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omav isik, kes on taotlenud vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse käesoleva paragrahvi
  28. lõikes sätestatud piirmäärast suuremas ulatuses, on kohustatud viivitamatult pärast seda, kui talle on saanud teatavaks, et ta on kantud vallavolikogu otsusega kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja käesoleva paragrahvi
  29. lõikes sätestatud piirmäära ulatuses, teatama sellest kirjalikult vallavolikogule ja loobuma piirmäära ületava vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlemisest. Vallavolikogu on kohustatud kustutama nimekirjast isiku, kes on kantud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja käesoleva paragrahvi
  30. lõikes sätestatud piirmäära ületavas osas. Käesoleva paragrahvi
  31. lõikes sätestatud piirmäära ületava vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks sõlmitud tehing on õigustühine.“ Eeltoodud säte annab kohalikule omavalitsusele võimaluse viia varem vastuvõetud põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmise taotlejate nimekirja kinnitamise otsus kehtiva seadusega (st. kehtivate piirmääradega) kooskõlla, kustutades kasutusvalduse saajate nimekirjast isiku, kes on sinna kantud 250 ha ületavas osas. Lihula Vallavolikogu seda
  32. a otsusega siiski ei teinud ning ka kaebuse esitaja ei täitnud enda seadusest 5 tulenevat kohustust, teatada Lihula Vallavolikogule kirjalikult, et ta loobub piirmäära ületava vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlemisest.
  33. Lihula Vallavolikogu
  34. aprilli
  35. a otsusega nr. 14 täiendati Lihula Vallavolikogu 18.12.2003 otsust nr. 46, lisades otsusele punkti 5 järgmises redaktsioonis: „Lubada kanda OÜ Kirbla vaba maa kasutusvalduse saajate nimekirja ulatuses, mis ületab maareformi seaduse paragrahvi 233 lõikes 6 nimetatud piirmäära, kuna
  36. maiks
  37. a ja
  38. detsembriks
  39. a ei jätkunud taotlusi vaba põllumajandusmaa kasutusvalduse seadmiseks kõikide vabade maatükkide kohta, mis olid avalikul väljapanekul avalikustatud.“ Kohus on seisukohal, et esialgse haldusakti resolutsiooni täiendamisel uute põhjendustega tuleb silmas pidada ka seda, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hiljem esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 24.01.
  40. a otsust haldusasjas nr. 3-3-1-62-07). Arvestades asjaolu, et
  41. ja
  42. aastal oli Lihula Vallavolikogul kohustus korraldada vabade põllumajandusmaade uus väljapanek vaid vabade põllumajandusmaade erastamise, mitte kasutusvaldusesse saamise sooviavalduste puudumise korral, sest puudusid piirmäärad vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse andmiseks, ei saa Lihula Vallavolikogu poolt 18.12.2003 otsuse nr. 46 täiendamiseks vastu võetud punktis 5 toodud motivatsiooni pidada tõhusalt kontrollitavaks. Lisaks pidi Lihula Vallavolikogu
  43. aastal
  44. aastal vastuvõetud otsust täiendades kontrollima motivatsiooni vastavust ka kehtiva aja olukorrale. Asjaolust, et
  45. ja
  46. aastal ei jätkunud taotlusi vabale põllumajandusmaale kasutusvalduse seadmiseks ei saanud Lihula Vallavolikogu teha järeldust, et taotlusi ei oleks jätkunud ka
  47. aasta seisuga. Seega ei vasta otsuses esitatud motivatsioon MRS § 233 lõike 6 eesmärgile – võimaldada kõigil huvitatud isikutel esitada täiendavaid taotlusi vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks selliselt, et kõigi isikute huvid oleksid võrdselt kaitstud.
  48. Kohus peab siinkohal vajalikuks anda tõlgendus MRS § 233 lõigetele 6 ja 61 (27.11.2005 jõustunud redaktsioonis). Lõige 6 sätestab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise piirmäära 250 ha, kuid võimaldab anda ühe isiku kasutusvaldusesse ka rohkem kui 250 ha maad, kui vallavolikogu on võimaldanud esitada kõigil taotlejatel täiendavaid taotlusi. Samas välistab lõige 61 olukorra, kus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate kinnitatud nimekirjas on isikuid, kelle kasutusvaldusesse antava põllumajandusmaa piirmäär ületab 250 ha maad. Lõike 61 kohaselt on vallavolikogu kohustatud kustutama nimekirjast isiku, kes on kantud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja piirmäära ületavas osas. Piirmäära ületava vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks sõlmitud tehing on õigustühine. Vabariigi Valitsuse 31.01.
  49. a määruse nr. 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“ § 10 lg 7 kohaselt loetakse isik vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omavaks tema vallavolikogu poolt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisest alates.
  50. Maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu (SE 681) seletuskirjas selgitatakse: „Eelnõu § 15 punkti 6 (millega täiendati maareformi seadust § 233 lõikega 61 – kohtuniku 6 märkus) kehtestamisega ei teki vastuolu MRS-i § 233 lõigete 6 ja 61 vahel, sest MRS § 233 lõige 6 näebki juhul, kui mõnele kasutusvaldusesse andmiseks välja pakutud maatükile puuduvad selle maa kasutamisest huvitatud isikud, võimaluse asjast huvitatutel saada oma kasutusse enam kui 250 ha maad, kusjuures ülemmäära kehtestatud ei ole.“ Seega tuleb järeldada, et MRS § 233 lõikeid 6 ja 61 ei saa omavahel vastuolus olevaiks pidada, vaid neid tuleb tõlgendada teineteist täiendavate ja täpsustavate sätetena. Sätteid koosmõjus tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et maareformiseadus ei võimalda taotleda vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse kõigi avalikul väljapanekul olevate maatükkide osas kokku enam kui 250 ha, millest tulenevalt välistab seadus olukorra, kus kinnitatud nimekirjas olevate isikute kasutusvaldusesse antava põllumajandusmaa piirmäärad ei vasta MRS § 233 lõikes 6 sätestatud piirmääradele. Kui piirmääri ületav taotlus on vallavolikogule siiski esitatud ja taotluse esitaja on vallavolikogu otsusega taotlejate nimekirjas kinnitatud, on taotluse esitaja kohustatud piirmäära ületava vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlemisest loobuma ning sellise taotluse tulemusena sõlmitud tehing on õigustühine. Kui piirmäära ulatuses taotluste esitamisel jääb osa vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse andmata, tuleb selle põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetlus, mille osas sooviavaldused puudusid, taas läbi viia, võimaldades kõigil soovijatel esitada seaduses sätestatud piirmäära ulatuses täiendavaid taotlusi. Sellise mitmekordse menetluse lõpptulemusena võib kasutusvalduse seadmise lepingutega ühe isiku kasutusvaldusesse antav vaba põllumajandusmaa ületada 250 ha. Kuna Lihula Vallavolikogu vaba maa kasutusvaldusesse andmise menetluses eeltoodud nõudeid ei järginud ning kaebuse esitaja poolt kasutusvaldusesse taotletud vaba põllumajandusmaa ületab maareformiseaduse § 233 lõikes 6 sätestatud piirmäära, on Lihula Vallavolikogu
  51. detsembri
  52. a otsus nr. 46 õigusvastane, hoolimata otsuse täiendamisest punktiga
  54. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.