Kirjavahetus toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras.
lg 3 tulenevalt on keelatud kirjavahetuse piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga.
lg 4 kohaselt on keelatud kontrollida kinnipeetava kirju kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile ja lõikest 5 lähtuvalt ei või jätta ära saatmata kinnipeetava kirju riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele, samuti kaitsjale ning oma riigi konsulaartöötajale. Vangla sisekorraeeskirja § 47 sätestab, et kohtule adresseeritud kirjad saadetakse vangla kulul ja § 48 lg 1 kohaselt annab kinnipeetav oma kirja avatud ümbrikus üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglatöötajale, kes kontrollib ümbriku sisu ja registreerib kinnipeetava ees- ja perekonnanime ning kirja esitamise kuupäeva kirjavahetuse kaustas. Seejärel kleebib kinnipeetav vanglatöötaja juuresolekul ümbriku kinni ja kinnitab kirja üleandmist allkirjaga. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib lõikes 1 sätestatust kõrvale kalduda vangistusseaduse § 29 lg-s 1 ja § 97 lg-s 1 nimetatud juhtudel. Vangla sisekorraeeskirja § 49 sätestab, et väljaminev kiri postitatakse, vanglatöötajale kirja edastamisest alates, kolme tööpäeva jooksul. Asjaajamiskorra kohaselt peab kohtule saadetavad kirjad üle andma kinnises ümbrikus ja vanglatöötaja ei tohi kohtule saadetud kirju avada (p 50, tl 83-84). Seega oli Murru Vanglal kohustus edastada kaebuse esitaja 22.08.2004 kiri Tallinna Ringkonnakohtule vangla kulul kolme tööpäeva jooksul kirja avamata ja selle sisu kontrollimata. Avaldaja kinnitab, et andis kirja oma eluosakonna ametnikele üle 22.08.2004. See oli pühapäev. Kinnipeetavate väljasaadetavate kirjade kaustiku väljavõttest nähtuvalt on 23.08.2004 Murru Vangla kantseleis registreeritud kaks avaldaja kirja Tallinna Ringkonnakohtule (jrk nr 837 ja nr 838, tl 93). Seega saab lugeda tõendatuks, et kaebuse esitaja andis vaidlusaluse kirja vanglaametnikule üle ja see registreeriti järgmisel päeval kantseleis väljasaadetava kirjana. Vastustaja on selgitanud, et hommikul väljaminevana registreeritud kirjad postitatakse üldjuhul samal päeval. Murru Vangla on märkinud ka seda, et kantselei registreerib omal algatusel kõik kinnipeetavate väljaminevad kirjad enne nende postitamist, sest kinnipeetavad teevad aegajalt järelepärimise oma väljasaadetud kirjade osas (tl 66) ja see on vajalik ka enesekontrolli eesmärgil (tl 132). Kuna Murru Vangla praktika kohaselt postitati riigiasutustele edastatud kirjad lihtkirjana Rummu Sidejaoskonnas, siis ei ole Murru Vanglal postitamise kuupäeva kohta võimalik tõendit esitada ja seda on Murru Vangla selgitanud ka kaebuse esitajale (tl 73). Kaebuse esitaja ei ole põhistanud oma väiteid ega esitanud tõendeid selle kohta, et vaidlusalune, vanglaametnikele üle antud ja väljasaadetavana registreeritud kiri jäi postitamata Murru Vangla õigusvastaste toimingute tõttu. On võimalik, et kiri võis kaduma minna ka Eesti Posti eksituse tõttu. Vastustaja ei välista ka olukorda, kus kaebuse esitaja võis ise eksida (kohtuistungi protokoll, tl 132). 4 Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et Murru Vangla toimingute õigusvastasus ei ole tõendatud. Kuigi vastustaja toimingute õigusvastasus ei ole tõendatud, peab kohus siiski vajalikuks kontrollida ka muid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVS) § 9 lg-st 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega eeldab mittevaralise kahju hüvitamine, et kaebuse esitajal on tekkinud kahju RVS § 9 lg 1 sätestatud õiguste rikkumisest ja Murru Vangla on kahju tekitamises süüdi. Kohus leiab, et ka mittevaralise kahju tekkimine on tõendamata. Avaldaja on esitanud vaid paljasõnalisi väiteid, et tal tekkisid hingelised üleelamised ning Murru Vangla õigusvastased toimingud tõid kaasa tagakiusamise, kartserisse paigutamise ja jälitamise (kohtuistungi protokoll, tl 132). Mis puudutab vastustaja süüd, siis isegi kui avaldaja kiri jäi tõepoolest postitamata, puuduvad tõendid Murru Vangla süülise tegevuse kohta kirja edastamata jätmisel. Haldusasja materjalide põhjal selgub hoopis, et Murru Vanglas on olemas kirjade registreerimise ja väljasaatmise süsteem, millest vanglaametnikud lähtuvad enesekontrolli eesmärgil. Seega jääb kaebus rahuldamata. Kohtukulude hüvitamist ei ole vastustaja taotlenud. Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.