KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1015 Haldusasi Ida-Viru Jahimeeste S

) §-ga

1. Vastustaja möönab omakorda, et vaidlustatud haldusaktis ja selle lisades piirimuudatuse põhjendused puuduvad ja neid ei ole esitatud ka viiteliselt teistele dokumentidele. Vastustaja väitis, et piirimuudatuse põhjenduste esitamist jahimaakorralduskava kinnitamisel õigusaktid ei nõua ja et põhjendused on iseenesest kirjas kaebaja seadusliku esindaja Martin Toovise ja Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse juhata Enn Mahoni vahelises kirjavahetuses.
2. Vaidlustatud käskkirjas ega selle lisades ei sisaldunud ühtegi faktilist ega õiguslikku põhjendust piirimuudatuse kohta. § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 56

lõigete 1 ja 2 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud, kusjuures põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Vaidlustatud käskkiri on kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakt.

§ 56

lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Teisisõnu peab kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustest nähtuma nii see, millistel haldusorgani poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on haldusakt antud, kui see, millisele õiguslikule alusele see tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega võimaldatud erinevate otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline ja mitte mõni teistsugune otsustus.

§ 56

lg 1 teise lauses sätestatud põhjenduste esitamise alternatiivset võimalust, see tähendab esitades põhjendused menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Viimasel juhul tuleb haldusaktis siiski viidata konkreetsele dokumendile, kus haldusakti põhjendus on esitatud kompaktselt ja selgelt, nõnda, et huvitatud isikul on võimalik viidatud dokumendiga tutvudes mõista, miks on sellise sisuga haldusakt antud, millistest asjaoludest on selle andmise puhul lähtutud ning milliseid huve ja kuidas kaalutud. Haldusakti põhjendusena ei saaks aktsepteerida ka viitamist pelgalt kogutud andmetele, ilma et nähtuks, miks ja milliseid järeldusi on otsuse teinud haldusorgan nende andmete pinnalt teinud. 28. Halduskohtute praktikas tunnustatakse siiski ka võimalust täiendada ja täpsustada haldusaktide põhjendusi kohtumenetluse käigus. Sellise praktika eesmärk on välistada haldusakti tühistamine puudulike põhjenduste tõttu juhul, kui kohtumenetluses selguvad täiendavad põhjendused, millest haldusorgan ilmselt haldusakti andmisel küll lähtus, ent mis on mingil põhjusel haldusaktis endas kajastamata jäänud. See ei tähenda reeglina seda, et haldusorgan võikski asuda haldusakti põhjendama alles kohtumenetluses. Tuleb tõdeda, et haldusakti põhjenduste tagantjärele täiendamist tuleb pidada seda keerukamaks, mida vähem on asjakohaseid põhjendusi esitatud haldusaktis endas, käesoleval juhul ei ole seda aga üldse tehtud. Kohus saab haldusakti põhjendustena võtta põhimõtteliselt arvesse selliseid vastustaja poolt hiljem välja toodud põhjendusi, mille puhul tõepoolest nähtub, et asjaolud, millele need põhjendused tuginevad, olid olemas haldusakti andmise ajal ning et haldusorgan neist asjaoludest ja põhjendustest haldusakti andmisel ka tõepoolest lähtus. Selline haldusakti hilisemalt esitatud põhjenduste arvestamine teenib peamiselt tõhususe eesmärki, võimaldades kohtul jätta põhjendamispuudustega vormistatud haldusakt kehtima, kui täiendavalt esitatud põhjendustest nähtub ilmselt, et haldusorgan on otsuse tegemisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning tuvastanud vajalikud asjaolud õigesti, ent jätnud vastavad põhjendused 6

§ 56sätteid rikkudes haldusakti tekstis kajastamata.

Sel teel on võimalik vältida sellise haldusakti tühistamist, millele järgneks vältimatult samasisulise haldusakti uuesti väljaandmine. 29. Käesoleval juhul leiab kohus, et põhjenduste puudumine vaidlustatud käskkirjas ei muuda käskkirja õigusvastaseks ja seega ei tule seda tühistada.

§ 58

võimaldab jätta kohtul haldusakti tühistamata juhul, kui kohus on veendunud, et menetlus- või vormivead aktis ei võinud mõjutada asjas tehtud otsust. Põhjenduste puudumist haldusaktis tuleb käsitleda vormiveana. Asjas kogutud materjalide pinnalt leiab kohus, et haldusorgan ei saanud teha asjas haldusakti põhjendamatuse tõttu teistsugust otsust ja seetõttu ei saanud põhjenduste puudumine korraldusest mõjutada ka asjas otsuse tegemist. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus on põhjendanud kaebuse esitajale piiride muudatust kahes kirjas: 08.03.2007 kirjas nr TLN 4-2/317 (I kd lk 22-23) ja 23.04.2007 kirjas nr TLN 4-2/502 (I kd lk 25-26). Nimetatud kirjades selgitatakse, et piirimuudatuse põhjuseks on asjaolu, et lage Uljaste soo lõikab eraldatava osa Kiviõli jahipiirkonna elupaikadest. Soo näol on tegemist puhveralaga, millest ühele poole jääb Kiviõli jahipiirkond ja teisele poole uute jahipiirkondade piiride kohaselt Uhtna jahipiirkond, sh Kiviõli piirkonnast eraldatud 203 ha suurune jahimaa. Kirjas esitatud selgituste kohaselt on jahimaa korraldaja piiride määramisel lähtunud suurulukitele vajalike elupaikade olemasolust ja jahiulukite hooldustööde optimaalse korraldamise võimalusest. Kiviõli jahipiirkonnast eraldatud osa moodustab Uhtna jahipiirkonnaga tervikliku elupaiga, olles seotud otseselt Uhtna jahipiirkonna jahimaadega ning eraldatud lagesooga Kiviõli jahipiirkonda jäävatest suurulukitele sobivatest elupaikadest. Muudetud piirides on jahipiirkonnas jahiulukite hooldustööde korraldamise võimalused optimaalsed. Kohus leiab, et nimetatud põhjendused on piisavad. 30. Mis puutub kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti kohtulikku kontrolli, siis vastavalt HKMS § 19 lõikele 6 kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusaktile esitab nõuded

§ 4

, mille lõike 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ja lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakti üle on piiratud: kohus kontrollib, kas õigusnormid, mille alusel haldusakt välja anti, sisaldasid endas kaalutlusruumi, kas tegemist sai olla otsustusdiskretsiooniga (kas võtta vastu konkreetne otsus või mitte) või lisaks ka valikudiskretsiooniga (milline otsus vastu võtta), millised on kaalutavad väärtused ja millist eesmärki otsus kandma peab. Kohus ei saa asetada ennast haldusorgani rolli ja hakata asjaolusid ise hindama so otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on olulisemad. Kohus hindab haldusakti väljaandmisel teostatud kaalumist vaid sellest aspektist, kas kaalumine leidis aset ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku õiguse üldtunnustatud väärtusi (nt võrdsuse või proportsionaalsuse põhimõtet). Kohus leiab käesoleval juhul, et haldusorgan on tehtud otsust hoolikalt kaalunud ning et need kaalutlused, ehkki haldusaktis endas kajastamata, on veenvad, loogilised ja seetõttu ka õiguspärased. Siiski rõhutab kohus, et korrektne on esitada asjakohased põhjendused haldusaktis endas või selle lisades või vähemalt viidata haldusaktis dokumentidele, kus põhjendustega tutvuda saab. 7

1. Nimelt leiab kohus, et vastustaja põhjendused ei viita jahimaa piiride muutmisel JahiS § 6 lõike 3 rikkumisele. Nimetatud sätte kohaselt võetakse jahimaakorralduskava kehtestamisel arvesse suurulukitele vajalike elupaikade olemasolu, jahiulukite hooldustööde optimaalse korraldamise võimalust, looduses äratuntavaid piire ja seni kehtivat jahimaakorraldust. Kohus leiab, et kaebuse esitaja väide, et uue jahimaakorralduskavaga kehtestatud piirid on märgatavalt raskemini looduses äratuntavad, ei ole leidnud halduskohtumenetluses tõendamist. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule fotod sellest, millised olid varemkehtinud jahimaa piirid ja millised on uued piirid (I kd lk 141-146). Kohus leiab, et nimetatud fotode pinnalt ei ole siiski võimalik teha järeldust piiri kui terviku kohta, kuna ei ole välistatud, et fotodelt nähtu on nö kontekstist välja rebitud ega anna edasi adekvaatset infot piiri kohta. Kohtul ei ole võimalik kindlaks teha, kas need fotod kajastavad Kiviõli ja Uhtna jahipiirkonna vahelist piiri, millises kohas fotol nähtult piir kulgeb ega seda, millal fotod on tehtud. Seetõttu ei saa kohus esitatud fotosid jahipiirkonna piiri looduses märgatavuse osas arvestada. Vastustaja on kinnitanud kohtule, et Uhtna jahipiirkonna kasutaja puhastas keskkonnaministri käskkirjas sisaldunud jahimaade piirid juba 2006 augustis ning et 2007 puhastati piirid sinna kasvanud rohttaimestikust. Eelnimetatu kinnituseks on vastustaja esitanud Uhtna Jahtkonna (kes on kolmanda isiku kinnitusel Rakvere Jahindusklubi liige) juhatuse esimehe Teet Loodi 28.09.2007 e-posti teel antud kinnituse selle kohta, et 2007 jahimaakorralduskavaga kinnitatud Uhtna jahipiirkonna piir Kiviõli jahipiirkonnaga Sonda metskonna kvartali SO081 kirdenurgast mööda kvartali SO081 ida- ja lõunasihti Liivoja kinnistu läänepiirini, mööda Liivoja kinnistu läänepiiri Sonda metskonna kvartali SO095 põhjasihini, mööda kvartali SO095 läänesihini, mööda Aansalu kraavi Sämi-Kiviõli maanteeni puhastati võsast Uhtna jahtkonna jahimeeste poolt augustis 2006 ja täiendavalt 2007 võsakasvudest 2007 septembris ning on looduses hästi nähtav (II kd lk 77 sh pöördel). Eelnimetatut kinnitas istungil nii vastustaja kui kolmanda isiku esindaja. Kohus leiab, et kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et kehtestatud jahimaade piirid ei ole looduses äratuntavad ning märgatavad. Kohus eeldab seega, et paikapandud piirid täidavad JahiS-e § 6 lõike 3 punktis 3 toodud eelduse.
2. Kaebuse esitaja viitab sellele, et JahiS § 6 lõike 3 punktis 4 on esitatud nõue, et uue jahimaakorralduskava kinnitamisel võetakse arvesse seni kehtinud jahimaakorraldust. Nimetatud väitega tuleb nõustuda ja asjas kogutud tõenditest ning vastustaja selgitustest on aru saada, et varemkehtinud jahimaakorraldust ongi arvestatud. See ei tähenda aga, justkui ei olekski võimalik jahimaade piire muuta, kuid nad kord juba kehtestatud on. Kohus peab eelkõige veenvaks vastustaja seda põhjendust piirimuudatuse osas, et lahustüki teise jahimaa koosseisu arvamist takistas varemkehtinud jahiseaduse säte, mille kohaselt pidi jahimaa paiknema ühe ja sama maakonna piirides. Sirgema ja loogilisema piirjoone kahe jahimaa vahel tagab aga see, kui Uhtna jahimaa koosseisu arvatakse vaidlusalune lahustükk, ehkki see on juba teine maakond.
3. Veel on kaebuse esitaja viidanud JahiS § 11 lõikele 4, mille kohaselt eelistatakse seda taotlejat, kes kaasab jahipiirkonda enam füüsilisi isikuid. Kaebuse esitaja on esitanud haldusasja materjalide juurde vaidlusalusel maa-alal paiknevate kinnistute omanike antud nõusolekud Ida-Viru Jahimeeste Seltsile nende maal jahi pidamiseks (seejuures on nõusolekute kehtivusajad varieeruvad alates 01.04.2007-01.04.2007, so üheks päevaks, kuni kümneks aastaks; I kd lk 169-179) kui ka eelnimetatud maaomanike kinnitused selle kohta, et nad on andnud oma nõusoleku nende maal jahi pidamiseks Ida-Viru Jahimeeste Seltsile ega nõustu sõlmima rendilepingut Uhtna jahtkonnaga (II kd lk 6-26). Kohus leiab, et jahimaakorralduskava kehtestamisel ei ole maa-alal paiknevate kinnistuste omanike nõusolek nende maal jahi pidamiseks iseenesest argumendiks, mis oleks määrav jahimaa piiri 8 kehtestamiseks. Siiski ei nõustu kohus vastustajaga selles, et seda argumenti ei tule üldse kaaluda, kuna JahiS § 11 lõige 4 sätestab tõepoolest, et kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletava jahipiirkonna piires. Seega tuleb nimetatud asjaolu arvestada, ehkki see ei ole jahimaa piiri kehtestamisel esmatähtis (seda ei ole nimetatud JahiS § 6 lõikes 3). Samas peab kohus vähetõenäoliseks, et kinnistu omanikele on niivõrd oluline, milline jahiselts nende kinnistul jahti peab. Seadmata kahtluse alla viimatinimetatud keeldumiskinnituste autentsust, on tõenäoline, et kaebuse esitaja pöördumise peale andsid maaomanikud oma allkirjad kaebuse esitaja poolt ettevalmistatud avaldustele ilma tegelikult tõsimeelse soovita hakata tulevikus takistama teise jahiseltsi tegevust samal maa-alal. Seega leiab kohus, et esitatud maaomanike kinnitused ja keeldumised ei välista seda, et need isikud mõne aja möödudes annavad oma nõusoleku nende maatükil jahi pidamiseks kolmandale isikule.
4. Ka leiab kohus, et kaebuse esitajal on olnud jahimaakorralduskava kehtestamisel korduvalt ja piisavalt võimalus oma seisukohti esitada ja nendele seisukohtadele on vastatud mitte formaalselt, vaid sisuliselt. Seetõttu ei ole asjakohased kaebuse esitaja väiteid menetluslikele rikkumistele vaidlustatud haldusakti kehtestamisel. Menetluskulud
5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jääb rahuldamata kaebuse esitaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Vastustaja ja kolmas isik menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 9