) § 19 lg 2 p 2, 3 ja 4 alusel alljärgnevatel põhjendustel. Vastavalt kostja esitatud menetlusdokumentidele (tl 37-40, 148-149, 188-189 ja 238-239) ja eel- ning kohtuistungeil selgitatule üüris kostja Rxxx xx-xxx asuvat korterit juba eelmise abielu ajal (tl 53). Pxxxx xxx eraldas 12.12.1995.a kostjale tema heade töötulemuste alusel tööandja eluruumi üldpinnaga 28,7m2 (leping tl 56-58), mis koosnes kahest ühetoalisest korterist nr 208 ja 213 Pxxxx linnas Rxxx xx asuvas majas. Hageja ei nõustu sellega ja kinnitab, et ruumid eraldati kogu perele, kus tollal kasvatati kahte last. Edaspidi eraldati kostjale heade töötulemuste alusel vahetuse korras korter xxx-xxxxx xx-xx xxxxx linnas, kuhu asus Pärnu Linnavalitsuse Elamuameti 07.08.1996.a käskkirja nr 160 (tl 59) alusel elama kostja koos poegade I. K. ja D. S. Korter eraldati ainult kostjale ja tema poegadele. Hageja elas ajavahemikus 02.05.1995 – 17.07.1997.a kostjast lahus, olles sisse kirjutatud aadressile xxxx xx-xxx (tõend tl xx). Seetõttu ei saanud hageja üldse olla eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 lg 1 kohane õigustatud subjekt. Kostja esitas avalduse erastamiseks ilma hagejata. Hageja väitel ei toimunud eluruumide vahetust erandkorras, vaid tavalises korras linnavalitsuse nõusolekul. Asjaolu, et hageja ei olnud kostja nimetatud ajaperioodil UusSauga 36-11 korterisse sisse kirjutatud, ei tähenda, et hagejal ei olnud õigust korterit kasutada ja lugeda seda pärast erastamist ühisvaraks. Pealegi oli hageja korteri erastamise hetkel juba sinna sisse registreeritud (hageja passi väljavõte tl 78). 26.08.1996.a hinnati kostja avalduse alusel Pärnu Linnavalitsuse erastamiskomisjoni otsusega viimatinimetatud korter erastamisväärtusega 16 170 krooni (tl 60). Korteri erastamiseks kinkis kostja ema A. D. (kostja sünnitunnistus tl 55) xx.xx.xxxx.a kostjale EVP-sid 11 100 krooni (avaldus tl 54), milline tehing kinnitati 08.10.1996.a (tl 61) ja seega erastas kostja korteri 68,6% ulatuses oma lahusvara (kingitud vara) arvelt. Korteri erastamisel kasutati ka N. K. EVP-sid 500 krooni ulatuses (tl 92). Hagejal ei olnud raha, mille eest oleks saanud korterit erastada. Hageja väide kinkelepingu notariaalse kinnitatuse kohta on aegunud. Hageja tasus korteri erastamisel ainult 500 krooni ehk 3,09% erastamise hinnast (tl 62). Kostja arvelt tasuti 2
) § 14 lg 1 mõttes. Korteriomand koosneb reaalosast korterile ja mõttelisest osast maatükile ning neid ei saa vaadelda lahus. Eelnevat arvesse võttes leiab kostja, et hagejal on õigus hüvitisele mitte rohkem kui 25% ulatuses ühisvaraks oleva korteriomandi väärtusest, millest eelnevalt tuleb maha arvata kostja tehtud parendused ehk 73 750.85 krooni. Hageja sellega ei nõustu ega näe vaatamata võimalikule pisiremondile ja aastate jooksul kostja kui korteris elava isiku poolt tehtud kulutustele põhjust kalduda kõrvale ühisvara jagamise võrdsuse printsiibist. Kostja on kulutused kandnud seoses sellega, et on oma perega korteris elanud, seega on kõik tehtud tema huvides. Samas kinnitab hageja taotlusel tehtud ekspertiis, et korter vajab remonti, torustik, elektrijuhtmestik ning ahjud vajavad uuendamist. Seega on korteri turuväärtus tõusnud vaid kinnisvaraturu hinnatõusust ning kostja ei ole tõendanud oma väiteid korterile parenduste tegemise kohta pärast abielu lahutamist. Kohtu järeldused, kohaldatavad õigusaktid Antud asjas puudub vaidlus selles, et korteriomand asukohaga Uxx-Sxxx xx-xx on poolte ühisvaraks (seda on kinnitatud ka asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses). Abikaasade ühisvara võidakse
lg 1 kohaselt jagada ka pärast abielu lahutamist ning vaidluse korral teeb seda kohus abikaasa nõudel
lg 5 alusel.
lg 3 järgi määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.
lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Antud juhtumil puudub vaidlus, et ühisvaraks olev 3
lg 1 sätestab üldnormi, mille kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.
lg 2 annab ammendava loetelu juhtumeist, millal kohus võib abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Need on: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kostja palub kohaldada
lg 2 sätteid ja on viidanud kolmele viimasele alusele abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumisel.
lg 2 p 4 kohaldamiseks alused puuduvad ja sellekohaseid asjaolusid esitatud ei ole.
lg 2 p 2 osas märgib kohus, kuivõrd jagatakse siiski ühisvaraks olevat korteriomandit, mitte vallasvaraks olnud korterit (mille soetamise asjaolude kohta on esitatud hulgaliselt väiteid ja tõendeid), ei oma õiguslikku tähendust kostja väited hageja osavõtu puudumisest korteri remontimisel või rahalise panuse andmisel sellesse. Korteriomand tekkis 2002.aastal formaalse ja kummastki poolest sõltumatu tegevusega – selleks esitas Pärnu linn EES sätete alusel vastava avalduse (tl 88-91) Pärnu Kinnistusametile. Kuivõrd poolte abielulised suhted olid selleks ajaks juba 4 aastat lõppenud ning korterit kasutas kostja, ei saanudki olla võimalik ega mõistlik hageja panus sissetuleku või tööga korteriomandi tekkesse.
Kostja on esitanud sisuliselt kaks nimetatud sätte kohaldamist toetavat väidete gruppi:
lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara.
lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvaraks muuhulgas abielu kestel kinke teel omandatud vara. Kostja on esitanud väidetava EVP-de kinkimise kohta kohtule kaks tõendit: - A. D. 03.10.1996.a avaldus (tl 54) erastamisväärtpaberiarve kasutamiseks, millel on märge EVP-de kinkimise kohta I. K. summas 11 100 krooni ja - Sama toimingut kinnitav Eesti Ühispanga 08.10.1996.a tõend selgitusega „EVP kinkimine“. Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda kostjale kinke teel ehk lahusvarana antut. Kohus nõustub hagejaga, et 1996.aastal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga üle viiekümne krooni olema notariaalselt tõestatud. Samal ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg 3 kohaselt loeti seaduses nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühiseks. See ei tähenda iseenesest EVP-de käsutustehingu tühisust, s.t neid võis kostjale üle anda, kuid seda ei saa lugeda toimunuks kinke teel sel ajal 4
Kuivõrd kostja ei ole esitanud notariaalselt tõestatud EVP-de kinkelepingut, ei ole kostja kohtule tõendanud, et korter kui vallasasi (mille arvel tekkis korteriomand) oleks kasvõi mingis osas olnud kostja lahusvaraks. Poolte abielu ajal omandatud EVP-d on nende ühisvara
Analoogseid seisukohti on väljendatud mitmetes Riigikohtu lahendites, mh tsiviilasjades nr 3-2-1-126-04 ja 3-2-1-18-06 tehtud otsustes. Mis puutub korteri parendamisse nii abielu kestel kui pärast seda, siis nimetatud kostja vastuväited ei ole leidnud kohtus veenvat kinnitust. Mõlema poole taotletud tunnistajate ülekuulamisest ei selgu, kes täpselt ja kui palju kooselu ajal korteris remonti tegi, siiski ei saa kohus ignoreerida hageja tunnistajate M. K ja V. K ütlusi selle kohta, et ka hageja ise tegi koos tunnistajatega korteris remonti. Pärast abielu lahutamist tehtud remondi osas on kostja esitanud aga paljasõnalisi väiteid, mis ei ole leidnud ühegi tõendiga kinnitust. Ka kohtumääruse alusel tehtud eksperthinnang (selle lk 8) kinnitab, et elamu üldosad ja korterisisesed tehnosüsteemid on uuendamata ja siseviimistlus vajab remonti. Vaidlustamata asjaolu, et kostja elab korteris üle 10 aasta ja tasub osutatud teenuste eest, ei anna alust tuvastamaks
Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Poolte ühisvaraks olev korteriomand tuleb jätta kostjale, mõistes temalt
Menetluskulud Poolte endi menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 kui üldnormi kohaselt jätta nende kanda. Hageja on küll taotlenud menetluskulude osalist jätmist kostja kanda (riigilõivu ja ekspertiisitasu osas), kuid kohus ei leia, et nimetatud taotlus oleks põhjendatud. Arvestades hageja käitumist (esitas hagi 8 aastat pärast lahutamist, mil korteri väärtus on mitmekordistunud, kuigi õiguslikult on haginõue põhjendatud) on menetluskulude poolte endi kanda jätmine õiglane. Toomas Talviste Kohtunik Kohtuotsus osalisest tühistatud ja tehtud uus otsus Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2009.a otsusega nr 2-06-16311. Tallinna Ringkonnakohtu resolutsioon: Tühistada Pärnu Maakohtu 16.07.2008 otsus väljamõistetud hüvituse suuruse osas ja teha selles osas uus otsus. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon järgmiselt: Rahuldada A.K hagi I.K vastu ühisvara jagamiseks. Jagada A.K ja I.K ühisvaraks olev korteriomand (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna kinnistusjaoskonna registriosa nr xxxxxxx, asukoht xxxxxx xx-xx, Pärnu linn) selliselt, et jätta nimetatud vara I.K-le. Välja mõista I.K-lt A.K kasuks 275 000 (kakssada seitsekümmend viis tuhat) krooni hüvitust enamsaadud ühisvara arvelt. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.