KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 08. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2654 Haldusasi Oksato OÜ kaebus Maksu- ja

) § 31 lõike 1 punktist 5 tuleneb maksukohustuslase kohustus tasuda intressi.

§ 115

lõikest 1 tulenevalt on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Kuivõrd OÜ Oksato deklareeris esialgselt ettenähtust väiksema maksusumma ning ei täitnud seega kogu kaubal lasuvat maksukohustust kauba vabasse ringlusesse lubamise hetkel, tekkis tollivõlg. Maksuhaldur rõhutab, et ei ole jätnud arvestamata ka

§ 119lõikest 5 tulenevaid asjaolusid.

Isikule ei ole maksuhalduri poolt antud kirjalikult eksitavat või valet teavet, mistõttu oleks isik ettenähtust vähem maksu deklareerinud. Isegi kui arvestada, et tolliandmetöötlussüsteemis eksisteerib kirjalik taasesitatav informatsioon ning seeläbi on isik saanud tagasiside, et tema tariifne klassifikatsioon on tolli poolt aktsepteeritud, tuleb arvestada deklarandi teadmist. OÜ Oksato oli tollideklaratsioonide esitamisel teadlik, et teave on vale ning see nähtub juba ainuüksi kauba päritolusertifikaatidelt. Vastava asjaolu on toonud välja ka OÜ Oksato kaebuses. Maksuhaldur märgib täiendavalt, et tolliametniku poolne dokumendi läbivaatus ja rikkumise mitteavastamine ei ole intressikohustusest vabanemise alus kehtiva õigusliku regulatsiooni alusel. Seega on põhjendamatu OÜ Oksato seisukoht, et toll on mingil viisil teadlikult aktsepteerinud äriühingu poolt deklareeritud valeandmeid. Seda tõestab ka fakt, et üksikasjaliku järelkontrollimenetluse käigus tuvastati korrektne kaupade klassifikatsioon, mida ei vaidlustanud kauba saaja ega deklarant.

1. Maksuhaldur ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et toll muutis seisukohta tariifse klassifikatsiooni osas tagantjärele. Toll lähtus OÜ Oksato poolt deklaratsioonidel kajastatust ja asjaolust, et TS § 25 lõike 1 kohaselt määrab vastavalt õigusaktidele kauba tariifse klassifikatsiooni deklarant. Lähtuvalt TS §-st 38 vastutavad deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsiooni esitati, deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonil vastavuse eest. Arvestada tuleb ka asjaolu, et vale tariifse klassifikatsiooni määramine ja kajastamine tollideklaratsioonides muudab deklarandi ning kauba saaja automaatselt võlgnikeks ÜTS artikli 201 lõike 3 tähenduses. Seega lähtudes õigusaktides sätestatud kõrgetest hoolsus- ja vastutuskriteeriumitest suhtub toll usalduslikult deklarantide deklareeritusse, sest oma majandus- ning kutsetegevuse tõttu on nad kahtlemata kursis tollialase õigusliku regulatsiooniga ning enesel lasuva vastutusega. Deklarandi kohustuste täitmata jätmine toob tingimusteta kaasa vastutuse ning täiendava maksukohustuse juhul, kui andmete deklareerimisega on põhjustatud nõutust väiksem maksukohustuse täitmine. Seega kui toll on lähtunud deklarandi määratud tariifsest klassifikatsioonist, ei saa olla tegemist olukorraga, kus toll omab juba varem kujundatud seisukohta, mida ta siis väidetavalt hiljem muutnud on. Üksikasjaliku seisukoha kujundab toll tariifse klassifikatsiooni osas üksnes järelkontrollimenetluses, mille kestel 6 on ajalises mõõtmes võimalik üksikasjalikult välja selgitada tariifset klassifikatsiooni puudutavad üksikasjad. Maksuhaldur peab vajalikuks toonitada, et just järelkontrollimenetluses selgitati välja kaebaja deklareeritud kaupadega seonduv. Menetlus tollideklaratsioonide osas kestis üle nelja ja poole kuu ja lõppes 30.06.2008 kontrollakti nr 12-3/528 andmisega. Alles kontrollakti andmise hetkest võib rääkida tolli kujundatud seisukohast.
2. Vastustaja leiab, et OÜ-l Oksato ei saanud tekkida õiguspärast ootust tolli tegevusest. Teadlik vale tariifse klassifikatsiooni ning Meursing lisakoodide kasutamine ei saa isikule tekitada õiguspärast ootust isegi juhul, kui esmasel dokumentide läbivaatusel toll seda ei avasta. Maksuhaldur kordab, et deklarandi ja kaubasaaja kõrge vastusastme tõttu suhtutakse nende poolt deklareeritud andmetesse usalduslikult, sest vale tariifse klassifikatsiooni kasutamine toob kaasa isikute vastutuse. Maksuhaldur ei saa hoolitseda igakülgselt selle eest, et isikud täidaksid iga kord tollideklaratsiooni korrektselt ning seetõttu on sätestatud ka asjaomaste isikute kõrgendatud vastutus. Samas on asjaolude spetsiifilisuse tõttu vastavasisuliste rikkumiste tuvastamine reeglina võimalik üksnes järelkontrollimenetluses. Siinjuures ei ole asjakohased kaebaja viidatud Riigikohtu seisukohad, kuna neis ei ole arvestatud alates 01.05.2004 kehtiva uue õigusliku regulatsiooniga (Euroopa Ühenduse õigus) siseriikliku õiguse kõrval.
3. Riigikohus on lahendi 3-3-1-66-05 punktides 16 kuni 19 analüüsinud tolliveaga seonduvat lähtuvalt ühenduse kohtupraktikas kujundatud seisukohtadest. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat, tuleb sellistel juhtudel kaaluda, kas täidetud on kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea, võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust arvestades ei olnud võimalik seda viga avastada ning võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte. Usalduse kaitse ja õiguspärase ootuse osas on Riigikohus lahendi 3-3-1-66-05 punktis 14 väljendanud, et deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole veel iseenesest maksuotsus. Selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust või tähendaks, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni enam kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta. Sellist seisukohta toetab ka analoogiline Euroopa Kohtu praktika, näiteks on see välja toodud liidetud kohtuasjade C-153/94 ja C-204/94 (Faroe Seafood) otsuse punktis
4. Euroopa Kohus on viidatud kohtuasjas ka märkinud, et proportsionaalsuse põhimõte ja ettevõtja õigus omandile ei saa takistada pädevat asutuse õigust teostada järelkontrolli. Järelkontroll ei riku proportsionaalsuse põhimõtet isegi siis, kui makse, mida nõutakse ei ole importijal enam võimalik toodete müümisel arvestada. Tegemist on professionaalse ettevõtja riskiga, millega tal tuleb arvestada. Euroopa Kohus on määruses asjas C-299/98 (CPL Imperial) märkinud, et vastutav isik (isegi heausklik importija) ei saa toetuda ka õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, sest temal kui ettevõtjal on kohustus võtta kõik vajalikud meetmed, et vähendada oma lepingulistes suhetes riske, mis on seotud võimaliku tollipoolse järelkontrolliga. Vastustaja märgib, et kuigi maksuotsuseni maksumenetluses ei jõutud, on viidatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohad laiendatavad ka OÜ Oksato menetluse asjaoludele. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
6. Kaebuse esitajaks on tollimaakler (deklarant), kes vastutab juurdemääratud maksu osas solidaarselt kauba saajaga. Haldusasja esemeks on intressinõue. Kauba saaja on juurdemääratud maksu põhiosa tasunud ja ei kauba saaja ega deklarant põhimaksu määramist vaidlustanud ei ole. Põhimaksuvõlg on kauba saaja poolt ka tasutud. Haldusasjas ei ole poolte vahel vaidlust sellest, et kiirnuudlid oleks pidanud olema deklareeritud teise kaubakoodiga. Vale kaubakoodi kasutati 50 deklaratsioonis, mis tingis hiljem tollimaksu ja käibemaksu juurdemääramise. Samuti kasutati kiirvalmistatava kartulipüree osas kaubakoodi vale lisakoodi (Meursing lisakoodi), mistõttu lisandus 7 tollimaksult arvestatav käibemaks. Lisaks oli eksitud seitsmes deklaratsioonis transpordikulu arvestamisega. Viimatinimetatud asjaolusid kaebaja ei vaidlusta.
7. Kaebuse esitaja on käesolevaga vaidlustanud põhimaksult arvestatud intressi. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas maksukohustuslasel sai tekkida usaldus ja õiguspärane ootus tuginedes teostatud tollikontrollidele ning kas tegemist oli tolli veaga. Kaebaja leiab, et ehkki ta ei vaidlustanud põhimaksuvõlga, võib ta samadel argumentidel vaidlustada intressinõuet.
8. Kaebaja märgib, et määrav on asjaolu, et kaebaja on sama kaupa Eestisse importinud pika perioodi (mai 2006 – juuni 2007) jooksul, deklareerides selle kaubakoodi 2104101090 all. Kuni
9. aasta juunini aktsepteeris toll antud kauba puhul kaubakoodi 2104101090 kasutamist.
10. aasta juunis võttis toll seisukoha, et antud kauba puhul tuleb kasutada teist kaubakoodi ning tolliametnik informeeris sellest kaebajat kaubakoodiga 2104101090 deklaratsiooni esitamisel. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud intressinõude õigusvastasus seisneb selle vastuolus maksukohustuslasel tekkinud usalduse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Kaebajal leiab, et tal tekkis ebaõige kaubakoodiga deklareeritud deklaratsioonide aktsepteerimise ja täiendava kontrolli läbinud deklaratsioonide alusel usaldus maksuhalduri halduspraktika vastu ja õigustatud ootus kaubakoodi deklareerimise õiguspärasuses. Kuivõrd kaebaja hinnangul oli tegemist tolli veaga, siis ei saa Ühenduse tolliseadustiku (edaspidi ÜTS) art 220 lg 2 punkti b kohaselt ülalviidatud impordideklaratsioonide järelarvestuskannet teha ning täiendavat maksu tasuda. Kuigi Greal Group OÜ tasus kontrollaktist tulenevalt täiendava maksusumma, on kaebaja seisukohal, et nimetatud maksusumma tasumiseks puudus ÜTS art 220 lg 2 punktist b tulenevalt kohustus. Kuivõrd järelarvestuskande tegemiseks puudus alus, on alusetu arvestada ka intressi ning intressinõue kuulub tühistamisele.
11. Euroopa Nõukogu 12.10.1992 määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS), art 78 lõikes 3 sätestatakse, et kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lg-s 1 sätestatakse, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab, ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata (järelarvestuskanne). ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" sätestatakse, milliste tingimuste esinemisel pole tollil võimalik järelarvestuskannet teha.
12. Tolliseaduse § 49 lg 2 alusel on rahandusminister kehtestanud 02.05.2006 määruse nr 32 „Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise juhised“ (edaspidi rahandusministri määrus) mille § 2 lg 1 sätestab, et pärast kauba vabastamist tollideklaratsiooni muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks esitab deklarant (kaudse esindamise korral deklarant või esindatav), sellekohase kirjaliku taotluse kas omal algatusel või määruse §-s 7 nimetatud teatise alusel.
13. 30.06.2008 kontrollaktiga nr 12-3/528 ning selle 15.08.2008 täpsustusega nr 12-3/528-1 tuvastas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vale kaubakoodi kasutamisest tekkinud maksuvõla. Kauba saaja ei vaielnud kontrollaktis tehtud järeldustele vastu ja tasus vähemtasutud impordi- ja tollimaksu. 8
14. Riigikohus on väga sarnast temaatikat käsitlenud 15.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-
15. Ka nimetatud haldusasjas tuvastas maksuhaldur, et vähemmaksed tekkisid kauba deklareerimisel vale kaubakoodiga. Asjas ei olnud vaidlust selle üle, et ebaõige kaubakoodi kasutamine tingis maksumaksja jaoks väiksema maksukohustuse. Vaidlus ei seisnenud niivõrd selles, kas mõne konkreetse deklaratsiooni suhtes on teostatud järelkontrolli või kas on tuvastatud tolli eksimus kindlate deklaratsioonidega seoses. Vaieldi eelkõige selle üle, kas pikaajalise ja mahuka impordi puhul tulnuks tolliasutusel ebaõige kaubakood avastada oluliselt varem ning kas väära koodi aktsepteerimine pikkajalise ja mahuka impordi puhul sai luua võlgniku jaoks kaitstava usalduse, et deklaratsioonides kasutatud kood on õige.
16. Riigikohus märkis, et ÜTS art 220 lg 2 p "b" kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Nii viidatud lahendis kui ka käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas esinesid järelarvestuskannet välistavad tingimused või oli maksuhalduril siiski alus maksu määramiseks. Tuginedes Euroopa Kohtu asjakohasele praktikale, leidis Riigikohus 10.05.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-05, et ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (vt ka Euroopa Kohtu 12.07.1989 otsus asjas 161/88: Binder; EKL 1989, lk 2415, 16.07.1992 otsus asjas C-187/91: Belovo, EKL 1992, lk I-04937; 14.05.1996 liidetud otsus asjades C-153/94 ja C204/94: Faroe Seafood; EKL
17. lk I-2465, 14.11.2002 otsus asjas C-251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I-10433; 03.03.2005 otsus asjas C-499/03P: Biegi Nahrungsmittel). Kui need tingimused on täidetud, siis tollivormistusjärgset sissenõudmist ei tehta (Euroopa Kohtu 27.06.1991 otsus asjas C348/89: Mecanarte; EKL 1991, lk I-3277, p 12). Veel rõhutas kolleegium otsuses haldusasjas nr 3-31-66-05, et seda, kas loetletud tingimused on täidetud, otsustab siseriiklik kohus (vt ka Euroopa Kohtu 12.12.1996 otsus asjas C-38/95: Ministero delle Finanze vs. Foods Import Srl, EKL 1996, lk I06543, p 32).
18. Ka praegusel juhul on vaidlus põhiliselt selles, kas esines tolli viga ja kas selle esinemise korral oli deklarandil viga võimalik avastada. Seega tuleb kõigepealt välja selgitada tolli vea olemasolu. Riigikohus märkis selles osas 15.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-09 järgmist: Viga võis seisneda selles, et pädevad tolliametnikud ei olnud piisavalt hoolikad deklaratsioonide ja nende juurde kuuluvate dokumentide kontrollimisel, mille käigus pidanuks selguma, kas imporditav kaup on deklareeritud õige kaubakoodiga. Ka Euroopa Komisjoni teabedokument ÜTS artikli 220 lõike 2 punkti "b" kohaldamise kohta näeb ette, et tolli veaks selle sätte tähenduses võib olla tolli poolt vastuväidete mitteesitamine pika ajavahemiku jooksul ja suures mahus esitatud ebakorrektsete tollideklaratsioonide puhul, kui deklaratsioonides esitatud andmed võimaldavad tuvastada, et need deklaratsioonid ei ole korrektsed. Mõisted "pikaajaline", "suur maht" ja "vastuväited" tuleb töödokumendi kohaselt igal konkreetsel juhul eraldi määratleda.
19. Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-66-05 ja selles osundatud Euroopa Kohtu lahendites on rõhutatud, et vea olemasolu hindamiseks on oluline arvestada vea olemust, asjaomaste õigusnormide keerukust või lihtsust ja ajavahemikku, mille jooksul tolli ebaõige käitumine jätkus. Kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist tollideklaratsioonide aktsepteerimisel on tolli veaks peetud olukorras, kus toll on vale koodiga deklaratsioone aktsepteerinud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul (Euroopa Kohtu 01.04.1993 otsus asjas C-250/91: Hewlett Pacard, EKL 1993, lk I-1819, ja 22.10.1987 otsus asjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199). 9
20. 15.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-09 rõhutas Riigikohus, et kauba deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole tähenduselt maksuotsus ning selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-66-05). Ebaõige kaubakoodi kasutamise mitteavastamist kauba deklareerimise etapis ei saa iseenesest pidada tolli eksimuseks. Tolli vea olemasolu väljaselgitamisel on oluline, kas väära koodi kasutamine pidi tolliasutuse jaoks selguma edaspidise kontrollimise käigus. Selleks on oluline hinnata läbiviidud kontrolli ulatust ja eesmärki. Halduskohtu hinnangul on sama olukorraga tegemist ka käesolevas haldusasjas.
21. Deklaratsioonide juurde kuuluv dokumentatsioon sisaldab Technocom Corporation arveid OÜ Greal Group’ile, milles järjekindlalt kajastati, et toodeteks on „Mivina“ kiirnuudlid (instant noodles ja fast-cooking noodles). Seega võimaldasid deklaratsioonidega kaasnevad dokumendid võrrelda arvetel kajastatud toodete kirjelduse vastavust deklaratsioonis märgitud koodile.
22. Osade deklaratsioonide puhul viidi vaidlusalusel perioodil läbi nn kollase koridori kontrolle. Kontrolli läbinud deklaratsioonidel on tempel "Dokumendid kontrollitud". Seega viitab nn kollase koridori ehk süvendatud kontrolli teostamine sellele, et kontrolliti õigusaktides nõutud dokumentide olemasolu ja dokumentide deklaratsioonidele vastavust, sealhulgas pidi olema hõlmatud ka arvetel kirjeldatud kauba vastavuse väljaselgitamine deklaratsioonides märgitud koodidele.
23. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus teostas juunis 2008 kontrolli OÜ Oksato poolt Greal Grupp OÜ eest ajavahemikul 15.05.2006 kuni 04.03.2008 esitatud impordideklaratsioonide kohta, eesmärgiga kontrollida tollimaksu ja käibemaksu tasumise õigusust. Kontrolli tulemuste kohta vormistas maksuhaldur 30.06.2008 kontrollakti nr 12-3/528 ning 15.08.2008 selle täpsustuse nr 12-3/528-
24. Kontrollakti kohaselt kasutati kiirnuudlite klassifitseerimisel vale kaubakoodi 50 deklaratsioonis, millest tingituna oli valesti makstud tollimaks ja sellelt arvestatav käibemaks. Samuti oli kasutatud kiirvalmistatava kartulipüree osas kaubakoodi vale lisakoodi (Meursing lisakoodi), mistõttu lisandus tollimaksult arvestatav käibemaks. Lisaks oli eksitud seitsmes deklaratsioonis transpordikulu arvestamisega.
25. Arvestades lisaks impordi kestusele ja mahukusele ka aktsepteeritud deklaratsioonide hulka ning läbiviidud kontrolli ulatust ja vaidluse puudumist asjassepuutuvate normide mõistmisel, leidis Riigikohus asjas nr 3-3-1-6-09, et kaubakoodi ekslikkuse mitteavastamine mahuka ja pikaajalise impordi puhul on praegusel juhul mõistetav tolli veana ÜTS art 220 lg 2 p "b" tähenduses. Jällegi on sama olukorraga tegemist siin: kollase koridori läbis kaebaja seisukoha järgi 40 ja vastustaja seisukoha järgi 36 deklaratsiooni. Täpne arv ei ole siinkohal isegi oluline, tähtis on proportsioon: ligikaudu 4/5 deklaratsioonides korral kontrolliti dokumente.
26. Riigikohus lisas aga, et ainuüksi tolli selline viga ei pruugi kaasa tuua veel võlgniku vabanemist maksu tasumisest. ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" sätestatud tingimuste kohaselt tuleb järgnevalt välja selgitada, kas heauskselt käituval võlgnikul oli võimalik tolli viga avastada. Euroopa Kohtu praktika kohaselt, millele on viidatud ka Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-66-05, on vea avastamisvõimaluste hindamisel oluline arvestada võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, samuti vea olemust ning seda, kas kohaldatav norm oli selge. Võlgniku professionaalsete teadmiste ja kogemuste hindamisel tuleb Riigikohtu seisukoha järgi arvestada, kui kaua on võlgnik sellel alal tegutsenud ning kas ta on varem sarnaseid tehinguid sooritanud (eelpool viidatud Euroopa Kohtu lahend asjas C-187/91: Belovo). Samavõrd, kui Riigikohus pidas tolli vea kindlakstegemisel oluliseks, et toll ei suutnud ebaõiget kaubakoodi avastada pikaajalise ja mahuka impordi puhul, tuleb impordi kestust ja mahtu oluliseks pidada ka kaebuse esitaja enda erialase kogemuse hindamisel. Neid kriteeriume silmas pidades tuleb kaubasaaja OÜ Greal Group osas 10 tuvastatud asjaoludest lähtuvalt pidada kogenud ettevõtjaks, kes on samasse kaubagruppi kuuluvaid kaupu importinud pikema aja jooksul. Seega ei ole kahtlust, et kaebaja oli kogenud ettevõtja, kes piisava hoolikuse juures oleks pidanud tolli viga tähele panema.
27. Riigikohtu halduskolleegium on varasemalt rõhutanud (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-05, p 12), et importija hoolsuse hindamise seisukohast tuleb eristada juhtumeid, kus kaupade importija eest täidab deklaratsioone isik, kes omab kutsealaseid teadmisi ja kogemusi deklareerimise valdkonnas. Näiteks ei õigusta ebaõigete andmete esitamist muutused õigusaktides ja nende kohaldamise praktika puudumine iseäranis neil juhtudel, kui deklaratsioone täitis deklareerimisel kogemusi ja teadmisi omav isik (professionaalne tolliagent). Kauba importija OÜ Greal Group on vaidlusaluste deklaratsioonide esitamisel kasutanud sellise asjatundliku isiku – kaebuse esitaja Oksato OÜ - abi. OO-l Greal Group oleks vaidlustatud intressinõude osas iseseisev kaebeõigus, kuid tema seda kasutanud ei ole. Edasi on Riigikohus asjas nr 3-3-1-6-09 leidnud, et sellise äriühingu või esindaja puhul, kes osutab teenust kauba importijate abistamiseks tollivormistuste läbiviimisel, tuleb tavalisest impordiga tegelevast äriühingust veelgi enam eeldada hoolsust tollile esitatavate andmete õigsuse eelneval kontrollimisel, sh õigete kaubakoodide väljaselgitamisel. Täites deklareerimiskohustust impordiga tegeleva äriühingu eest, ei saanud tollivormistustele spetsialiseerunud ettevõtja tugineda pelgalt teise äripartneri poolt kauba lähteriigis ekspordideklaratsioonis märgitud koodile ilma selle õigsust asjakohastest õigusaktidest kontrollimata.
28. Kohus leiab, et tegemist polnud kaubaga, mille õige klassifitseerimine kirjelduse alusel olnuks keerukas. ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" rõhutatakse võlgniku tegutsemise heausksust. Heas usus tegutsemine tähendab muu hulgas ka seda, et ettevõtja peab ise küsima tollilt abi ja teavet (vt ka eelpool viidatud Euroopa Kohtu otsus liidetud asjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood). ÜTS art 11 lg 1 kohaselt võib iga isik taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks kohaldatava kaubakoodi õigsuses veendumiseks sellist võimalust kasutanud. Korduvalt viidatud 15.04.2009 otsuses haldusasjas nr 33-1-6-09 leidis Riigikohus, et kaebuse esitaja piisava hoolikuse ja heausksuse korral oleks tal olnud võimalik tolli viga avastada. Seega pole täidetud ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" nimetatud teine tingimus. Halduskohus leiab sama ka antud haldusasjas. Järelarvestuskande tegemine on välistatud vaid juhul, kui esinevad kõik ÜTS art 220 lg 2 p-s "b" nimetatud tingimused. Praegusel juhul pole vähemalt üks tingimustest täidetud, st kaebuse esitajal oleks heauskse käitumise korral olnud võimalik tolli viga avastada.
29. Eeltoodust tulenevalt oli maksuhalduril õigus nõuda sisse maksmata jäänud tolli- ja käibemaksu ning ka intressi.

§ 31

lõike 1 punktist 5 tuleneb maksukohustuslase kohustus tasuda intressi.

§ 115

lõikest 1 tulenevalt on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Kuivõrd Oksato OÜ deklareeris esialgselt ettenähtust väiksema maksusumma ning ei täitnud seega kogu kaubal lasuvat maksukohustust kauba vabasse ringlusesse lubamise hetkel, tekkis tollivõlg. Seejuures on oluline, et intressi arvestamine ja selle tasumise kohustus ei ole mingil juhul karistuslik meede ega sõltu maksumaksja kas hea- või pahausksusest. Intressi arvestatakse kõikidel juhtudel kui maksumaksja jääb maksukohutuse täitmisega viivitusse.

1. Tulenevalt ÜTS artiklist 232 võib tolliasutus loobuda intressivõla sissenõudmisest kolmel sätestatud juhul. Esiteks juhul, kui intressivõla sissenõudmine võib võlgnikule põhjustada tõsiseid majanduslikke ja sotsiaalseid raskusi. Teiseks juhul, kui maksukohustuslasele pandud määratud intressi summa ei ületa komiteemenetluse raames kehtestatud määra (sellist määra teadaolevalt ei ole hetkel kehtestatud). Kolmandaks kui tollimaksu võlgnevus maksukohustuslase poolt täidetakse 5 päeva jooksul enne täidetava maksukohustuse aegumist. Ühenduse õigusega on jäetud ka 11 riiklikele tolliasutustele pädevus määrata miinimumtähtaegu intresside arvestamiseks ning määrata tasumisele kuuluva viivise miinimumsumma. Kuna ühenduse õigusest tuleneb seega üksnes kohustus intressi arvestamiseks, kuid ei ole seda konkretiseeritud, on vaja lähtuda maksukorralduse seadusega kehtestatud intressi regulatsioonist.
2. Haldusasja materjalidest nähtub, et maksuhaldur on arvestanud ka

§ 119lõikest 5 tulenevate asjaolude puudumist.

Isikule ei ole maksuhalduri poolt antud kirjalikult eksitavat või valet teavet, mistõttu oleks isik ettenähtust vähem maksu deklareerinud. Isegi kui arvestada, et tolliandmetöötlussüsteemis eksisteerib kirjalik taasesitatav informatsioon ning seeläbi on isik saanud tagasisidet, et tema tariifne klassifikatsioon on tolli poolt aktsepteeritud, tuleb arvestada deklarandi teadmist. Oksato OÜ oli tollideklaratsioonide esitamisel teadlik, et teave on vale ning see nähtub juba ainuüksi kauba päritolusertifikaatidelt. Vastava asjaolu on toonud välja ka Oksato OÜ kaebuses. Maksuhaldur märgib täiendavalt, et tolliametniku poolne dokumendi läbivaatus ja rikkumise mitteavastamine ei ole intressikohustusest vabanemise alus kehtiva õigusliku regulatsiooni alusel. Seega on põhjendamatu OÜ Oksato seisukoht, et toll on mingil viisil teadlikult aktsepteerinud äriühingu poolt deklareeritud valeandmeid. Seda tõestab ka fakt, et üksikasjaliku järelkontrollimenetluse käigus tuvastati korrektne kaupade klassifikatsioon, mida ei vaidlustanud kauba saaja ega deklarant. 44. Tulenevalt ÜTS artiklist 232 võib tolliasutus loobuda intressivõla sissenõudmisest kolmel sätestatud juhul. Esiteks juhul, kui intressivõla sissenõudmine võib võlgnikule põhjustada tõsiseid majanduslikke ja sotsiaalseid raskuseid. Teiseks juhul, kui maksukohustuslasele pandud määratud intressi summa ei ületa komiteemenetluse raames kehtestatud määra (sellist määra teadaolevalt ei ole hetkel kehtestatud). Kolmandaks kui tollimaksu võlgnevus maksukohustuslase poolt täidetakse 5 päeva jooksul enne täidetava maksukohustuse aegumist. Ühenduse õigusega on jäetud ka riiklikele tolliasutustele pädevus määrata miinimumtähtaegu intresside arvestamiseks ning määrata tasumisele kuuluva viivise miinimumsumma. Kuna ühenduse õigusest tuleneb seega üksnes kohustus intressi arvestamiseks, kuid ei ole seda konkretiseeritud, on vaja lähtuda maksukorralduse seadusega kehtestatud intressi regulatsioonist.

ei anna aga võimalusi jätta tekkinud intress välja mõistmata. Kokkuvõtlikult on tekkinud intressi tasumise kohustuse näol tegemist professionaalse ettevõtja riskiga, millega tal tuleb arvestada. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldatama. 45. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole. Seega tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 12