Obsah (7)

§ 66§ 40§ 11§ 58§ 64§ 56§ 54

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1480 Haldusasi T-M.M. ja L.T. kaebus k

) §-i 54 ja § 60 lõiget

2. Kaebajad on lisaks eelnevale seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on välja antud volitusnorme ületavalt. Kultuuriminister on oma käskkirjas viidanud käskkirja väljaandmise volitusnormina MuKS § 25 lõikele 1, kuid antud sättest tulenevalt saab kaitsevööndi ulatust määrata üksnes mälestiseks tunnistamise õigusaktis. Seega puudub kultuuriministril volitusnorm kaitsevööndi ulatuse määramiseks vähemalt antud vesiveski osas, kuivõrd nimetatud objekti osas oli selle mälestiseks tunnistamise õigusakt vastu võetud juba 7 aastat varasemalt ja MuKS § 25 lg 1 kohaselt ei ole väljaspool mälestiseks tunnistamise õigusakti oleva õigusaktiga võimalik kaitsevööndi ulatust määrata. Seadusandja on rõhutanud, et kaitseala piirid kehtestatakse üksnes objekti kaitse alla võtmisel. Alles 2008 jõustus MuKS muudatus, millega võimaldatakse kaitseala piiride määramist ka peale objekti kaitse alla võtmist. Haldusakti andmise alusena on samuti viidatud MuKS § 12 lõigetele 1 ja
3. MuKS § 12 lõike 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Seega ei saa viidatud säte olla volitusnormiks või erinormiks MuKS § 25 lõikele 1, mille kohaselt saab kaitsevööndi määrata üksnes mälestiseks tunnistamise õigusaktis. Viidatud sätte lõige 4 reguleerib käskkirjade avaldamise korda ja ei saa samuti olla haldusakti andmise õiguslikuks aluseks. 2
4. Kultuuriminister peab ebaõigesti kaevatava haldusakti alusena õigustuseks varasema haldusakti muutmise õigust.

§ 66

lõikest 2 tulenevalt on haldusakti edasimuutev tühistamine võimalik vaid nimetatud lõikes toodud juhtudel, millest ükski käesoleval juhul ei kohaldu. Põhjendusi varasema haldusakti tühistamiseks kaevatavas haldusaktis ei esine ja need on esitatud alles kirjalikes vastuväidetes kaebusele. 10. Kaebajad leiavad, et vastustaja on rikkunud oluliselt haldusmenetluse põhimõtet menetlusosaliste ärakuulamiseks (

§ 40

). Käesoleval juhul olid kaebuse esitajad menetluses

§ 11lg 1 punkti 2 mõttes haldusakti adressaadid.

Kaebuse esitajad ei olnud teadlikud haldusakti andmisest, ning neil puudus võimalus arvamuste ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja leiab ka, et kõnealust menetlusnõuete rikkumist ei saa

§ 58

mõttes käsitleda rikkumisena, mis ei oleks mõjutanud asja otsustamist ning sellega välistaks ka haldusakti tühistamise, kuna menetlusosaliste ärakuulamine on alustingimuseks haldusakti andmise otsuse tegemisel. Seejuures on vastustaja viidanud ebaõigesti sellele, justkui tuleneks võimalus mitte juhinduda ärakuulamispõhimõttest ja mitte täita haldusakti andmisest teavitamiskohustust Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrusest nr 286. Lisaks ei saa

sätete kohaldamist välistavaks asjaoluks olla ka haldussuutmatus.

1. Haldusakt on puudulikult põhjendatud. Haldusorgan ei ole kaitseala piiride suurendamisel kaalunud avalikku huvi (piiride suurendamine) ja selle alusel piiratavat erahuvi (eraomanikele kinnistu tavapärase kasutamise oluline takistamine) või vähemalt ei nähtu see kaevatavast haldusaktist. Kaevatavast haldusaktist ei ilmne põhjendusi ega ka vajadust kaitseala piiride suurendamiseks, huvide kaalumist ega muud haldusakti andmisel kohaldatavaid halduse üldpõhimõtete järgimist. Tõendamata on vastustaja seisukoht, et kaitseala piiride laiendamist kaaluti erilise põhjalikkusega Muinsuskaitse Nõukogus.
2. Haldusakti sisulise vastuväitena leiavad kaebajad, et nõustuvad pr L. T. poolt Muinsuskaitseametile väljendatud arvamusega, et muinsuskaitse alla kuuluva vesiveskile paremaks juurdepääsuks ja veski distantsilt vaatlemiseks on otstarbekam rajada eraldi juurdepääs vesiveskile hoopis teisest kinnistu servast ning korduvalt Muinsuskaitseametile ja kohaliku omavalitsuse esindajale kinnitanud oma valmisolekut sellise juurdepääsu rajamiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja ei nõustu kaebusega, palub jätta selle rahuldamata ja esitab järgmised vastuväited. Kaebuse esitajad on suhelnud Muinsuskaitseameti esindajatega järjepidevalt aastaid, iseäranis alates 01.11.2005, mil Muinsuskaitseamet väljastas kultuurimälestise omanikele kaitsekohustuse teatise vastavalt MuKS §-le l
4. Kaitsekohustuse teatise näol on tegemist informatiivse dokumendiga mälestise omanikule. Tegemist ei ole õigusaktiga, mis sätestaks piiranguid mälestise omanikule mälestise valdamisel või kasutamisel. Piirangud tulenevad MuKS §-dest 24 ja
6. Nimetatud kaitsekohustuse teatise väljastamise ajal oli Muinsuskaitseametil tekkinud vajadus määratud kaitsevööndi suurendamiseks, mistõttu lisati juba omanike informeerimise eesmärgil juurde ka kavandatav kaitsevööndi ulatus. Mälestise omanikud ei esitanud vastuväiteid ega küsimusi kaitsevööndi ulatuse osas. Samuti selgub kaebuse lisaks nr 3 olevast Muinsuskaitseameti 30.06.2008 kirjast nr 71, et korduvalt on Muinsuskaitseameti esindajad mälestise omanikuga suhelnud ja muuhulgas on ka kaitsevöönd nähtav Kultuurimälestiste riiklikus registris, mis on vaba juurdepääsuga riiklik register, ja Vastse-Kuuste valla üldplaneeringust. Märkimist väärib ka, et kaitsevööndi kehtestamise aluseks olev kultuuriministri 13.07.2006 käskkiri nr 218 on avaldatud Riigi Teatajas ning seetõttu ei näe Muinsuskaitseseadus ega selle alusel kehtestatud õigusaktid ette mälestiste omanike eraldi teavitamist haldusakti andmisest. 3
7. Vastustaja selgitab, et 1990-ndate aastate lõpus võeti objekte mälestistena kaitse alla pikkade nimekirjade kaupa ja nö ületoomise korras nõukogude perioodist, nii ongi suurem osa praegustest kultuurimälestistest (kokku ligikaudu 20 000 objekti) kaitse alla võetud. Suure töömahu tõttu jäid paljudele mälestistele nende säilimiseks reaalselt vajalikud kaitsevööndid kehtestamata. Kultuuriministeerium on määranud uusi kaitsevööndeid 1994 aastal vastu võetud ja kuni 2002 aastal kehtinud MuKS alusel. Kultuuriministeerium on seisukohal, et MuKS § 25 võimaldab 50m suurusest maa-alast suurema või väiksema kaitsevööndi kehtestamist, kuna haldusorganil peab olema õigus oma varasemat haldusakti muuta kaalutlusõiguse alusel, tuginedes asjaomaste asutuste põhjendatud taotlusele. Seda ka põhjusel, et kogu kultuuripärandiga seonduv tegevus, väärtused ja hinnangud on ajas muutuv protsess ning ebapiisavate kaitsevööndite tõttu on aga paljudes Eestimaa paikades rikutud mälestiste vaadeldavus. 16.

§ 64

lõige 2 sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta käivaid sätteid ka haldusakti muutmise suhtes. Seega on haldusorganil kaalutlusõiguse kohaselt võimalik otsustada haldusakti muutmine, võttes muuhulgas arvesse muutmise põhjuste olulisust, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Eeltoodule tuginedes saab asuda seisukohale, et käskkiri ei ole vastuolus kultuuriministri 12.08.1999 määrusega nr 17 ja MuKS § 25 lõikega

2. Kaitsekohustuse teatise osas märgib vastustaja, et teatise näol on tegemist informatiivse dokumendiga mälestise omanikule. Tegemist ei ole õigusaktiga, mis sätestaks piiranguid mälestise omanikule mälestise valdamisel või kasutamisel, kuna piirangud tulenevad MuKS §-dest 24 ja
3. Seega ei saa siinkohal ka väita, et muuhulgas on käskkiri vastuolus Muinsuskaitseameti poolt 01.11.2005 väljastatud kaitsekohustuse teatisega.
4. Kaebuse esitajate väitel on kultuuriministril võimalik kaitsevööndi ulatust määrata üksnes mälestiseks tunnistamise õigusaktis ja seega on kultuuriminister ületanud käskkirja välja andes volitusnormi ulatust, mis tuleneb MuKS § 25 lõikest
5. Vastustaja märgib, et kaitsevööndi ulatus võib olla samuti ajas muutmist vajav ning arvestades lähiterritooriumi planeeringutest tulenevaid muudatusi, avalikku huvi ja teisi olulisi tegureid ei ole võimalik tõlgendada MuKS § 25 lõiget 1 normina, mis ei võimalda kaitsevööndi ulatust muuta. Kultuuriministeerium on kohaldanud kaitsevööndi muutmise menetlusele ning kultuuriministri käskkirja avaldamisele MuKS §-i
6. Seega toimub kaitsevööndi määramine kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel ja vastav käskkiri avaldatakse Riigi Teataja Lisas. Käskkirja kehtestamiseks oli Kultuuriministeeriumil olemas nii Muinsuskaitseameti eksperdihinnang kui ka Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek. Muinsuskaitseameti 22.06.2006 saadetud ettepaneku kohaselt taotleti Kiidjärve vesiveskile uut kaitsevööndit, et tagada mälestise ajalooliselt väljakujunenud keskkond, domineerimine ümbriskonnas ja vaated. Muinsuskaitse Nõukogu arutas nimetatud küsimust oma 29.05.2006 koosolekul ja asus samale seisukohale.
7. Vastustaja leiab, et käskkirja andmisel ei ole rikutud oluliselt haldusmenetluse põhimõtteid. Kaebajate väitel ei olnud nad teadlikud haldusakti väljaandmisest, mistõttu puudus neil ka võimalus esitada vastuväiteid. MuKS § 1 lõikest 2 tulenevalt toimub MuKS-is reguleeritud haldusmenetlus

-is sätestatud korras, kui MuKS ei näe ette teisiti. Mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise (haldusakti andmisega kaasneva haldusmenetluse) osas näeb MuKS ette erineva korra. Vastavalt MuKS § 12 lõikele 1 tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Mälestiseks tunnistamise protseduuri sätestab Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrus nr 286 “Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord”, mille kohaselt ei kaasata menetlusse ega teavitata menetluse alustamisest mälestise ega selle naaberkinnisasja 4 omanikke ega valdajaid. Lähtudes eeltoodust ei oleks pidanud kaasnema nimetatud haldusaktide andmisega ka kaebuse esitajate teavitamine haldusakti andmisest ega nende kaasamine menetlusosalistena. Arvestades ülaltoodut saab asuda seisukohale, et käskkirja andmisega ei ole kultuuriminister rikkunud haldusmenetluses kehtestatud reegleid.

1. Kaebuse esitajad väidavad, et kaitsevööndi laiendamisega on nendelt võetud võimalus neile kuuluva kinnistu sisuliseks kasutamiseks, kuivõrd maa-ala hõlmab nende isiklikuks majapidamiseks olevat territooriumi. Kultuuriminister lähtub kultuurimälestiseks tunnistamisel ning sellega seonduvalt ka mälestiste kaitseks kaitsevööndi kehtestamise otsuse tegemisel Muinsuskaitseameti ja Kultuuriministeeriumi juures nõuandva koguna tegutseva Muinsuskaitse Nõukogu kaalutlusõiguse alusel tehtud ettepanekutest. Muinsuskaitse Nõukogu on selleks seadusega volitatud organ, mis koosneb asjaomaste institutsioonide pädevatest esindajatest. MuKS § 8 lõike 3 kohaselt kuuluvad Muinsuskaitse Nõukogusse ülikoolide, teadusasutuste, ühenduste ja liitude esindajad ning eksperdid ajaloo, arheoloogia, etnoloogia, arhitektuuri, restaureerimise, kunsti- ja teadusajaloo alalt. Nii mälestiseks tunnistamisel kui ka kaitsevööndi määramisel lähtuvad eksperdid mälestise olulisusest, selle säilimise tagamisest, sobituvusest ümbritsevasse keskkonda ning selle silueti nähtavusest ja vaadeldavusest. Kiidjärve vesiveski on ehitatud
2. aastal. Veski oli Eesti suurimaid ja võimsamaid ning paremini säilinud vesiveskeid, selle ehituseks vajaminevad tellised valmistatid mõisa telliselöövis kohalikust toorainest. Kiidjärve vesiveski näol on tegemist Eesti maa-arhitektuuri ja insenerimõtte väga hea näitega. 4-korruselise kuubikujulise kivihoone alumine korrus maakivist, ülemised tellistest. Müüritis on dekoratiivne – tugeva profileeringuga sakmelised vahekarniisid, nurgarustika ja laiad aknaraamistused. Tegemist on maastikul hästi vaadeldava dominanthoonega, väga hästi on säilinud ka veski tehnoloogiline sisseseade. Seega on kaitsevööndi suurendamisel põhjalikult kaalutud just avalikku huvi, et tagada olulise kultuurimälestise säilimine ja vaadeldavus.
3. Vastustaja märgib, et kaebaja väide, et erahuviga pole arvestatud ning kaebuse esitajate kinnistu elukondlik kasutamine on oluliselt takistatud, pole õigustatud. MuKS § 25 ei sätesta absoluutset keeldu mälestise kaitsevööndis mistahes tegevustele. Kinnismälestise kaitsevööndis on nimetatud sätte kohaselt Muinsuskaitseameti loata keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd, samuti puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine. Kuna vastustajale ei ole teada kaebaja kõik kavatsused kõnealusel maaalal, ei ole võimalik ka hinnata avalike huvide ja kaebaja huvide vahelist konflikti või võimalust leida kummagi poole huvide vahel tasakaalu. Avalike huvidega kooskõlas olevate kaebaja huvide võimalikku arvestamist saab käsitleda, kui kaebaja pöördub Muinsuskaitseameti poole vastavaks tegevuseks loa saamisel. Kaebuses märgivad kaebajad, et neil on tehtud võimatuks köögiviljaaia ning privaatse puhkeala rajamine oma maale elukondlikes huvides ning märgivad, et nad on korduvalt väljendanud oma valmisolekut muuta juurdepääsu vesiveskile. Vastustaja nõustub kaebajate seisukohaga ja lisab Muinsuskaitseameti Lõuna-Eesti järelevalveosakonna juhataja Tarvi Sitsi poolt kaebuse esitajale 24.03.2008 saadetud kirja, millest selgub, et ka Muinsuskaitseamet on igakülgselt näidanud valmisolekut tegemaks koostööd mälestise omanikega ning arvestada nende huvisid. Seetõttu jääb arusaamatuks kaebajate väide, et kaitsevööndi ulatus takistab oluliselt nende huvide realiseerimist.
4. Märkimist väärib, et kaebuse esitajatele kuuluva mälestise hooldustöödena katuse projektiks ning remondiks on Muinsuskaitseamet eraldanud
5. aastal kokku 100 638 krooni ning finantseerinud 2005-
6. aastal geotehnilisi uuringuid 56 640 krooni ulatuses, et selgitada mälestise seisukord. Seega on Muinsuskaitseameti ja kaebuse esitajate vahel toimunud tõhus koostöö mälestise hooldamisel ja eeldame, et vaatamata kaitsevööndi ulatusele leitakse ka tulevikus parimad lahendused era- ja avaliku huvi igakülgse kaalumise teel. 5 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud haldusakt on oluliste formaalsete puudustega ja tuleb sel põhjusel kaebuse esitajate õigusi puudutavas osas tühistada. Haldusakti sisulist õiguspärasust kohus ei kontrolli. Kaebuse esitajate kantud menetluskulud tuleb vastustajalt osaliselt välja mõista. Kohtu põhjendused on järgmised.
8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, kaitsevööndi kehtestamine on omandikitsendus; et kaebajatele väljastatud kaitsekohustuse teatise kohaselt oli mälestise katisevööndiks 50 meetrit. Pooled mõistavad ühtemoodi ka MuKS § 25 lõiget 1: Kiidjärve vesiveski puhul on mälestiseks tunnistamise õigusaktiks kultuuriministri 12.08.1999 kultuurimälestiseks tunnistamise määrus nr 17 ning kuna selles aktis kaitsevööndit ei määratud, kohaldub MuKS § 25 lg 1 teine lause, mille kohaselt on kaitsevööndi ulatuseks 50 meetrit. Kaitsevööndi sellist ulatust kinnitas ka Muinsuskaitseamet oma teatise nr 4004 punkti V alapunktis 1, kuid see oli vaid informatiivne dokument ega määranud iseenesest kaitsevööndi ulatust. Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud kultuuriministri 13.07.2006 käskkirjaga nr 218 kehtestati aga Kiidjärve vesiveski kaitsevööndi ulatuseks enam kui 50m, mis nähtub muuhulgas kaebuse esitaja esitatud kaardimaterjalist (tlk 99), mille paikapidavust möönis istungil ka vastustaja esindaja.
9. Kaebajatel on vaidlustatud nii formaalseid kui sisulisi etteheiteid. Poolte vahel on formaalsest aspektist vaidlus selles, kas kultuuriminister oli õigustatud muutma varem kultuurimälestiseks tunnistamise määrusega kehtestatud kaitsevööndi ulatust, kas MuKS § 25 ja 12 annavad kultuuriministrile volituse kaitsevööndi kehtestamise ja/või muutmiseks, kas vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud ning kas sellest nähtub huvide kaalumine, kas vastustaja oleks pidanud kuulama enne haldusakti andmist kaebajad ära
10. Esiteks on kaebajad seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on välja antud volitusnorme ületavalt. Kultuuriminister on oma käskkirjas viidanud käskkirja väljaandmise volitusnormina MuKS § 25 lõikele 1, käskkirja väljaandmise hetkel 13.06.2006 kehtis sätte redaktsioon, millest tulenevalt sai kaitsevööndi ulatust määrata üksnes mälestiseks tunnistamise õigusaktis. MukS § 25 lg 1 kehtis järgmises sõnastuses: „Kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti.“ Alles 19.12.2008 jõustus esimese lõike täiendus, mille kohaselt „Kaitsevööndi ulatust võib muuta.“ Kohus peab siinkohal nõustuma kaebuse esitajaga selles, et 13.06.2007 käskkirja kehtestamise hetkel ei olnud kultuuriministril pädevust mälestiseks tunnistamise õigusaktis määratud kaitsevööndi suuruse muutmiseks. Võib vaielda selle üle, kas regulatsioon, mis välistas sellise võimaluse, oli mõistlik, kuid kohtu hinnangul puudus seaduses õiguslik alus, mis oleks võimaldanud kultuuriministri 13.07.2006 määruse vastuvõtmist. Haldusakt peab jääma rangelt seadusandja antud valiku piiridesse ja igal haldusaktil peab olema õiguslik alus. Kohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et kaitsevööndi kehtestamine on omandikitsendus – sellega riivatakse isikute omandipõhiõigust. Põhiseaduse § 32 lõike 1 kohaselt on igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Sellise piirangu teostamiseks ei piisa seadusesätete loovast tõlgendusest, vaid piirangu teostamiseks peab õigusnorm andma tulenevalt põhiseaduse § 32 lõikest 2 haldusorganile väga selge aluse. Mida intensiivsem on haldusaktiga kaasnev põhiõiguse riive, seda seda täpsem peab riive aluseks olev regulatsioon. Alates 19.12.2008 on selline alus MuKS §25 lg 1 muudatuste jõustumisega seoses olemas, kuid seda ei olnud kaevatud käskkirka vastuvõtmise hetkel. Haldusakti andmise alusena on samuti viidatud MuKS § 12 lõigetele 1 ja
11. 6 MuKS § 12 lõike 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Seega ei saa viidatud säte olla õiguslikuks aluseks isikute omandile piirangute seadmisel. Seega on 13.06.2006 käskkiri antud välja õigusliku aluseta. Juba ainuüksi sel põhjusel tuleks käskkiri kaebuse esitajaid puudutavas osas tühistada.
12. Vaatamata eelnevale peatub kohus lühidalt ka kaebuse esitajate muudel formaalsetel etteheidetel vaidlustatud käskkirja suhtes. Teiseks leiavad kaebajad, et kuna Kiidjärve vesiveski kaitsevööndi ulatus on suurem kui 50 meetrit, on käskkiri vastuolus varasemalt antud mälestiseks tunnistamise õigusaktiga ja rikub

§-i 54 ja § 60 lõiget 2. Kultuuriministri 12.08.1999 kultuurimälestiseks tunnistamise määrus nr 17 on pealkirjastatud küll kui „määrus“, mis viitab üldaktile, kuid oma sisust tulenevalt on tegu üldkorraldusega ehk üksikaktiga, millele ei vaidle vastu ka kumbki pooltest. Vastustaja väidab, et kui haldusorganil on volitus anda välja haldusakti, peab tal olema võimalus ka seda muuta.

§ 64

lõike 1 kohaselt kohalduvad haldusakti muutmisele haldusakti kehtetuks tunnistamise sätteid. Muutmisel tunnistatakse haldusakt kehtetuks osaliselt ja/või lisatakse talle või tema asemele täiendav regulatsioon. Kuigi kultuuriministri 12.08.1999 määrus ei kehtestanud otsesõnu vesiveskile kaitsevööndit, omas see MuKS § 25 lõikest 1 tulenevalt siiski regulatiivset toimet kaitsevööndi kehtestamisele, kuna vaikimisi luges MuKS § 25 lg 1 kaitsevööndi suuruseks 50m2 ja seda mälestise kaitse alla võtmisest. Seega on õige kaebuse esitajate käsitlus selle kohta, et vaidlustatud 13.07.2006 käskkirjaga muudeti varasemat haldusakti kaitsevööndi ulatuse osas.

§ 66

lõikest 2 tulenevalt saab haldusakti, mis oli selle andmise ajal õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks. Kuna kaitsevööndi ulatust suurendati, on sisuliselt tegemist haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisele analoogse olukorraga. Ka haldusakti muutmise seaduslikkus põrkub eelmises punktis kirjeldatud probleemile – seadusliku aluse puudumisele. Nimelt on

§ 66

lõike 2 puntki 2 kohaselt võimalik haldusakti kehtetuks tunnistamine hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või kui hiljem muutunud õigusnormi alusel on haldusakt välja andmata ja kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Käesoleval hetkel oleks uue kaitsevööndi kehtestamine enam kui 50m ulatuses võimalik, kuna selleks annab võimaluse MuKS § 25 lg 1, vajadus selleks tuleb selgeks teha haldusmenetluses ning seda tuleks haldusaktis hoolikalt põhjendada. Käskkirja vastuvõtmise ajal aga ei olnud kaitsevööndi ulatuse muutmiseks seaduslikku alust ja seetõttu ei saanud kohaldada ka

§ 66lõikest 2 tulenevaid haldusakti muutmise aluseid.

28. Kohtu hinnangul on vastustaja rikkunud oluliselt ka haldusmenetluse põhimõtet menetlusosaliste ärakuulamiseks. Vaidlust selles ei ole, et kaebuse esitajaid kaitsevööndi laiendamise haldusmenetlusse ei kaasatud ja nende seisukohta ei küsitud.

§ 40

lõige 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan võimaldama menetlusosalistel esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus nõustub kaebuse esitajatega selles, et käesoleval juhul olid kaebuse esitajad menetluses

§ 11lg 1 punkti 2 mõttes haldusakti adressaadid.

Kaebuse esitajad ei olnud teadlikud haldusakti andmisest, ning neil puudus võimalus arvamuste ja vastuväidete esitamiseks. Seejuures nõustub kohus kaebuse esitajatega selles, et vastustaja on viidanud ebaõigesti sellele, justkui tuleneks võimalus mitte juhinduda ärakuulamispõhimõttest ja mitte täita haldusakti andmisest teavitamiskohustust Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrusest nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord“. Määruse § 4 lõike 2 kohaselt teavitab muinsuskaitseamet asja mälestiseks tunnistamisest asja omanikku või valdajat, asja asukohajärgset valla- või linnavalitsust ja ettepaneku tegijat, kinnismälestise puhul ka riigi maakatastrit. Asja omanikule või valdajale ning valla- või linnavalitsusele väljastatakse kaitsekohustuse teatis kolme kuu jooksul asja mälestiseks tunnistamise käskkirja andmise päevast arvates. Määrus ei reguleeri kinnisasja omanikuga haldusmenetluses suhtlemise korda ja isegi kui ta seda teeks, et saaks määrus seadusest alamalseisva haldusaktina minna vastuollu

-s sätestatuga. 7

ei anna võimalust mitte teavitada isikut haldusmenetluses, kui kavandatakse tema õigusi piirava haldusakti vastuvõtmist. Lisaks ei olnud käesoleval juhul tegu kultuurimälestiseks tunnistamise, vaid kaitsevööndi kehtestamise menetlusega. Kohus rõhutab siinjuures, et isikule piisava ärakuulamisõiguse tagamine on ka haldusorgani huvides, kes saab akti vastuvõtmisel arvesse võtta ning vältida seega tuginemist neile asjaoludele, mis tõotavad endas kätkeda vaidlust või ka tugevdada oma positsioone täiendavate põhjenduste ja selgituste lisamisega haldusakti. 29. Viimaks peatub kohus vaidlustatud haldusakti põhjendustel. Kaevatavast aktist ei selgu faktilisi ega õiguslikke põhjendusi akti vastuvõtmiseks, milliste esitamise kohustus tuleneb

§-st 56. Sisuliselt on kogu käskkirja näol tegemist üksnes resolutsiooniga.

§ 56

lg 1 teise lauses sätestatud põhjenduste esitamise alternatiivset võimalust, see tähendab esitades põhjendused menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käskkirja lõpus tehakse viide väljavõttele Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist ja Muinsuskaitseameti ettepanekule, millega on võimalik soovi korral tutvuda Kultuuriministeeriumis ja Muinsuskaitseametis. Kohtu hinnangul tuleb põhjenduste viiteliselt esitamisel haldusaktis viidata konkreetsele dokumendile, kus haldusakti põhjendus on esitatud kompaktselt ja selgelt, nõnda, et huvitatud isikul on võimalik viidatud dokumendiga tutvudes mõista, miks on sellise sisuga haldusakt antud, millistest asjaoludest on selle andmise puhul lähtutud ning milliseid huve ja kuidas kaalutud. Kohtu hinnangul ei ole viide käskkirja vastuvõtmist põhjendavatele dokumentidele piisavalt selge, kuna konkreetseid dokumente (kuupäevad, numbrid) ei ole mainitud. Vastustaja on esitanud kohtule Muinsuskaitseameti 22.06.2006 kirja nr 1.1-7/778, millega on edastatud Kultuuriministeeriumile vaidlustatud käskkirja eelnõu (tlk 75 pöördel). Vaidlustatud käskkirjaga võrreldes sisaldub Kiidjärve vesiveski kohal vaid märge „tagada mälestise ajalooliselt väljakujunenud keskkond, domineerimine ühiskonnas ja vaated“. Samuti on lisatud Muinsuskaitse Nõukogu kiri, mis on saabunud Kultuuriministeeriumisse 09.06.2006, millega edastati väljavõte Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist. Protokolli väljavõttel on näha sama, mis Muinsuskaitseameti saadetud eelnõus: „tagada mälestise ajalooliselt väljakujunenud keskkond, domineerimine ühiskonnas ja vaated“. Kuigi vaidlustatud käskkiri ei viita põhjendusi sisalduvatele dokumentidele kuupäevaliselt, eeldab kohus, et tegemist on samade dokumentidega ja neis nähtuvad põhjendused ongi kõik, mis käskkirja vastuvõtmisel koostati. Kohus peab neid ilmselgelt puudulikeks ja

§-le 56 mittevastavateks.

1. Haldusakti põhjendamine on vajalik eelkõige selleks, et nii akti adressaadil kui vajadusel hiljem ka kohtul, oleks võimalik hinnata akti õiguspärasust. Arvestada tuleb ka sellega, et kui isikutel on haldusakti vaidlustamiseks aega vaid 30 päeva, siis muutub kaebeõiguse teostamine keerukaks, kui aktis endas mingeid põhjendusi ei ole ja tuleb asuda põhjendusi otsima mujalt. Tõusetuks küsimus, kas tuleks kaebeõiguse teostamisel hakata kaebetähtaega lugema ehk hoopis põhjenduste kättesaamisest või siis vähemalt arvestada akti ja põhjenduste kättesaamise vahele jäänud aega vajadusel tähtaja ennistamise menetluses. Sel põhjusel on põhjenduste esitamine haldusaktis vaid viiteliselt iseenesest ebamugav haldusakti adressaadile. Oleks soovitav, et põhjendusi sisaldavad dokumendid esitatakse sel juhul vähemalt haldusakti lisana, et need oleksid samaaegselt kättesaadavad. Iseenesest on tõsi, et väärtuseks omaette on ka akti selgus, ülevaatlikkus ja jälgitavus. Tingimata ei ole aga vaja määrata kaitsevööndeid ühe ja sama aktiga sadadele objektidele. Kuna tegemist on omandipõhiõigusele piirangute seadmisega, on vaja akti põhjendamiskohustusse suhtuda oluliselt suurema tõsidusega kui vastustaja seda teinud on. Kohus mõistab küll avalikku huvi kultuurimälestiste säilimiseks, kuid mingit põhjust ei ole eeldada, et see huvi kaalub alati üles eraomanike huvi oma asja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. See tulebki välja selgitada ja seda tuleb põhjendada. Põhjendustest on vaja näha huvide kaalumist ja proportsionaalsuse kontrolli. Käesoleval juhul vaidlusaluses käskkirjas ja selles viidatud dokumentides ühtegi asjakohast põhjendust ei sisaldu. 8
2. Haldusaktist ega sellel lisatud dokumentidest ei nähtu, et haldusorgan oleks kaitsevööndi suurendamisel kaalunud avalikku huvi (kaitsevööndi suurendamine) ja selle alusel piiratavat erahuvi (eraomanikele kinnistu tavapärase kasutamise oluline takistamine) või vähemalt ei nähtu see kaevatavast haldusaktist. Kaevatavast haldusaktist ja sellele lisatud dokumentidest ei ilmne põhjendusi ega ka vajadust kaitsevööndi suurendamiseks, huvide kaalumist ega muud haldusakti andmisel kohaldatavaid halduse üldpõhimõtete järgimist. Tõendamata on vastustaja seisukoht, et kaitseala piiride laiendamist kaaluti erilise põhjalikkusega Muinsuskaitse Nõukogus. Kirjalikest dokumentidest seda ei nähtu. Vastustaja esindaja esitas põhjendusi ka kohtuistungil, mis käesoleval juhul (arvestades riive intensiivsust) ei asenda aga

§-s 56 sätestatud kirjalikku põhjendamiskohustust. Seega on haldusakti andmisel

§-s 56 sätestatud põhjendamiskohustust ilmselgelt rikutud. 32.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Kaevatav haldusakt ei ole eeltoodud formaalsete puuduste tõttu selle andmise hetkel olnud õiguspärane. Sel põhjusel tühistab kohus kultuuriministri 13.07.2006 käskkirja nr 218 Kiidjärve vesiveskile kaitsevööndi kehtestamise osas (osas, milles käskkiri puudutab kaebuse esitajate õigusi). Kohus rõhutab samas, et ei võtnud käesolevas haldusasjas seisukohta kaitsevööndi vaidlustatud käskkirjas kujul kehtestamise sisulise õiguspärasuse osas. Kultuuriministril on vajadusel võimalik kehtestada kaitsevöönd uuesti, järgides seekord juba haldusakti andmise menetlus- ja vorminõudeid. Kui kaitsevöönd kehtestatakse ulatuslikumalt MuKS §-s 25 sätestatud arvestuslikust eeldusest 50meetrist, on see kinnistu omanikule eeldatavast suurem omandikitsendus ja vajab kitsendust kohaldavas haldusaktis ka tavapärasest põhjalikumat motivatsiooni. Kinnistu omanikule tuleb kehtestada leebeim võimalikest kitsendustest, mis tagaks muinsuskaitsealuse objekti nõutaval kujul säilivuse ja terviklikkuse. Selleks tuleb haldusaktis kaaluda avalikku huvi mälestise säilitamiseks kinnistu omaniku erahuvidega kinnistu tavapäraseks kasutamiseks ning need kaalutlused peavad nähtuma haldusaktist või peab haldusakt viitama dokumendile, kust need kaalutlused nähtuvad ning see dokument peab olema asjaosalistele kättesaadav. 33.

§ 58

kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna tegemist on tõsiste puudustega, siis ei ole kohtul võimalik järeldada, et need puudused ei saanud mõjutada asjas otsuse tegemist ja seega ei kohaldu haldusaktile

§-st 58 tulenev kehtivuskaitse. 34. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus langetas käesoleval juhul otsuse kaebuse esitajate kasuks. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitajad on esitanud kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 65 490 krooni. Summa sisaldab käibemaksu. Kaebuse esitajad ei ole käibemaksukohustuslased. Kaebuse esitajate esindaja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on summa 65 490 krooni näol tegemist õigusabikuludega. Esitatud internetipanga väljatrükkidest nähtub, et kulud on laekunud advokaadibüroo advokaadibüroole Lillo & Lõhmus. Arvete spetsifikatsioonidelt nähtuvalt hõlmab osutatud õigusabi kokku 9,25+18,5+9,25= 37 tunni ulatuses, tunnihinnaks on arvestatud 1500 krooni, millele lisandub käibemaks. Vastustaja esindaja on kohtuistungil leidnud, et kantud kulud on põhjendatud. HKMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Seega on kaebuse esitajatel õigus nõuda nende jaoks eduka kohtuvaidluse korral põhjendatud menetluskulude kompenseerimist. Kuna aga see tähendab rahalise koormise panemist vastaspoolele, siis mõistab kohus kulud vastaspoolelt välja vaid siis, kui kaebuse esitaja suudab kohut veenda kulude põhjendatuses. Käesoleval juhul see nii ei ole. 9 Menetluskulude nimekirjas on kaebuse esitajate esindaja toonud küll välja tegevused, mille raames õigusabi osutati, kuid kohus eeldab siiski detailsemat õigusabikulude aruannet koos kuupäevade, konkreetsete tegevuste ja nendeks kulunud aja äranäitamisega. Sellisel juhul oleks kohtul oluliselt lihtsam hinnata õigusabikulude põhjendatust. Hetkel ei ole õigusabikulude väljamõistmise taotlus piisavalt põhjendatud ja kohtul sellevõrra raskem võtta seisukohta nende vajalikkuses ja põhjendatuses. Kohus leiab, et asja keerukust ning kaebuse esitaja poolt toodud argumente arvestades ei ole menetluskulud täiel määral põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et pooled on käinud Kiidjärvel kohapeal otsimas võimalusi kompromissi sõlmimiseks ja selle tulemusena valmis ka kompromissi projekt, lõplikku kokkulepet siiski ei saavutatud. Samas ei teinud kohus eelmenetluses kaevatavaid määrusi, asjas peeti vaid üks istung, toimik ei olnud materjali poolest mahukas. Ka kaebuses tuginesid selle esitajad peamiselt akti põhjenduste puudumisele ning muudele formaalsetele puudustele ning kohtumenetluse käigus vastustaja poolt esitatud põhjendused ei ole samuti olnud sellised, mis nõudnuksid kaebuse esitajalt põhjalikku ja keerukat sisulist analüüsi. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, arvestades seejuures, et vastustaja esindaja pidas menetluskulusid täiel määral põhjendatuks, et menetluskulud on põhjendatud ja tulevad kaebuse esitaja kasuks välja mõista 40 000 krooni ulatuses. Seega tuleb mõista kultuuriministrilt TM.M. ja L.T. kasuks (solidaarselt) välja 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni. Kadriann Ikkonen kohtunik 10