Obsah (4)

§ 26§ 31§ 92§ 93

3-09-101 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2009. a, Tallinn Haldusasja number Solemar Trade OÜ kaebus Maksu

§ 26lg 1 p 6, § 92 lg 1/.

RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 29.04.2009, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi - PMTK) 11.12.2008 korraldusega nr 13-2.5/41439 kohustati Solemar Trade OÜ-t tasuma sunniraha summas 5000 krooni Maksu- ja Tolliameti kontole, kuna Solemar Trade OÜ oli jätnud täitmata PMTK 19.11.2008 korralduse nr 9-1/
2. Korraldus sunniraha tasumiseks kuulus täitmisele 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates /tl 4/.
3. 16.01.2009 esitas Solemar Trade OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 11.12.
4. a korralduse nr 13-2.5/41439 tühistamiseks /tl 1-3, 10-11/.
5. 10.02.
6. a kohtumäärusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 14/. 09.03.2009 esitas PMTK kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 21-23/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja Solemar Trade OÜ on seisukohal, et antud juhul puudub alus sunniraha määramiseks. Kaevatud korraldusest selgus, et PMTK oli Solemar Trade OÜ-le saatnud enne seda kaks teatist. 17.10.2008 saadeti teatis nr 9-9/25863 esitamata maksudeklaratsioonidest. Kahjuks ettevõte seda teatist kätte ei saanud. Samuti ilmnes korraldusest nr 13-2.5/41439, et PMTK oli saatnud 19.11.2008 korralduse nr 9-1/38388, mis sisaldas hoiatust, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril võimalus rakendada sunniraha. Kahjuks ei jõudnud ka see korraldus ettevõtteni. Saades kätte korralduse nr 13-2.5/41439, asus ettevõte uurima selle tagamaid. 18.12.2008 helistas Solemar Trade OÜ töötaja H. R. korralduse koostanud ametniku numbrile. Sellelt numbrilt vastas vanemspetsialist Eeva Kukk, kuna korraldust koostanud ametnik tollel päeval enam tööle ei tulnud. Eeva Kukega vesteldes selguski 17.10.2008 väljasaadetud teatis ning asjaolu, et 25.11.2008 on PMTK sisemises andmebaasis Solemar Trade OÜ infolehele tehtud märge - keegi helistas 25.11.2008 ja teatas, et on saanud kirja maksuametist, aga sellist firmat tema aadressil ei asu. Ettevõtte töötaja proovis leida PMTK kodulehel olevast dokumendiregistrist viiteid ettevõttele saadetud teatiste või korralduste kohta, aga paraku ei leidnud sealt Solemar Trade OÜ-le saadetud dokumentide kohta ühtegi viidet. Selleks, et saada teada, kuidas leida dokumendiregistrist üles ettevõttele saadetud dokumentide viited, helistas ettevõtte töötaja PMTK klienditeenindusse. Sealt vastas Teenindusbüroo spetsialist Ille Karro. Kahjuks ei osanud ta aidata leida dokumente PMTK dokumendiregistrist, küll aga vaadates ettevõtte infolehte PMTK sisesüsteemis ütles Ille Karro, et sinna on tehtud 25.11.2008 Vaike Pajusaare poolt sissekanne, et samal kuupäeval helistas kodanik, kes teatas, et sellisel aadressil (s.t. Magdaleena 3C, Tallinn) ei asu seda firmat. 19.12.2008 helistas ettevõtte töötaja PMTK vanemspetsialist Vaike Pajusaarele, et selgitada välja tekkinud olukord. Vaike Pajusaare sõnul oli ajavahemikul 01.10.2008 – 01.12.2008 ettevõttele välja läinud kaks kirja – 17.10.2008 ja 19.11.
7. Kui ettevõtte töötaja ütles, et PMTK andmebaasis on vanemspetsialisti enda poolt ettevõtte infolehele kantud, et 25.11.2008 tuli info ühe kirja mittekohale jõudmise kohta ja mis on ilmselt see sama 19.11.2008 välja saadetud korraldus, siis vastas Vaike Pajusaar, et see on PMTK sisemine infoleht ja tema seda teadmist ei arvesta. Tema loeb ikkagi, et korraldus on maksukorralduse seaduse (edaspidi - MKS) § 54 lg 6 kohaselt kätte antud 24.11.
8. 2 Küsimusele, millised telefoni- või faksinumbrid on ettevõtte kontaktandmetesse märgitud, vastas Vaike Pajusaar, et telefon on 650 2515 ja faks 650
9. Need on kehtivad ja toimivad numbrid ning seega oli maksuametnikul (saades teada, et mingi kiri ei jõudnud ettevõtteni) võimalus ettevõttega kontakteeruda ja selgitada välja, kas ettevõtte on ikka saanud korralduse kätte. Selle asemel aga koostati 11.12.2008 sunniraha korraldus. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi - HMS) § 60 lg-le 1 loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik kehtiv haldusakt. HMS § 61 lg 1 ütleb, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1 järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ja seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. PMTK 11.12.2008 korralduse nr 13-2.5/41439 eelduseks/aluseks oli 19.11.2008 korraldus nr 9-1/38388 ning asjaolu, et maksukohustuslane ei täitnud selles korraldusega pandud kohustust. Käesoleval juhul ei saanud ettevõte 19.11.2008 korraldust nr 9-1/38388 täita, kuna seda ei tehtud talle teatavaks ega toimetatud kätte ning PMTK-l oli teadmine, et dokument ei jõudnud ettevõtteni. Vastavalt MKS-le järgib maksuhaldur oma tegevuses haldusmenetluse üldpõhimõtteid. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Saates 19.11.2008 välja korralduse nr 9-1/38388 ja saades 25.11.2008 teada, et PMTK poolt väljasaadetud kiri ei ole jõudnud adressaadini, oli PMTK-l teadmine, et nende poolt väljasaadetud dokument ei jõudnud adressaadini ning sellest tuleneval tekkis kohustus välja selgitada sellega seotud asjaolud. Samas PMTK ei võtnud midagi ette asjaolude väljaselgitamiseks. Vanemspetsialist Vaike Pajusaare sõnul oli anonüümne kodanik helistanud ja öelnud, et sellist firmat selle aadressil ei asu. Järgides haldusmenetluse üldpõhimõtteid, pidanuks vanemspetsialist välja selgitama, kes helistab, millise dokumendi ta täpselt on saanud ja mis aadressi ta silmas peab ning seejärel võtma ühendust korralduse adressaadi ehk ettevõttega, kelle kehtiv ja toimiv kontakttelefon oli PMTK ettevõtte infolehel olemas. Paraku jättis vanemspetsialist need toimingud tegemata, jättes järgimata nii HMS § 6 kui ka MKS § 10 sätestatu. Vastustaja PMTK palub jätta OÜ Solemar Trade kaebus rahuldamata ja PMTK 11.12.
10. a korraldus nr 13-2.5/41439 jõusse. PMTK leiab, et vaidlustatud korraldus on antud haldusmenetluse põhimõtteid järgides, seaduslik ja kehtiv. Kõik eelnevalt mainitud kirjad on saadetud Solemar Trade OÜ-le lihtkirjana posti teel äriregistrisse kantud aadressil, mis on tõendatud postiprogrammi väljavõttega. MKS § 54 lg 2 kohaselt saadetakse dokument juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil lihtkirjaga. Sama paragrahvi lg 6 alusel juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires. Maksuhaldur märgib, et postiasutusest ei ole tagasi saabunud ühtegi teadet, mille alusel võiks asuda seisukohale, et äriühingule saadetud kiri ei ole kohale jõudnud ja seega on maksuhaldur seisukohal, et korraldus on adressaadini jõudnud. Vastustaja nõustub, et tõepoolest pärast teise kirja saatmist helistas maksuhaldurile keegi ennast mitte tutvustanud kodanik, kes väitis, et sellel (äriühingu juriidilisel) aadressil ümbrikule märgitud äriühingut ei asu. Samas aga ei saa maksuhaldur sellist informatsiooni tõsiselt võtta ja sellest lähtuda, sest helistajaks võib olla kes iganes - ka kaebuse esitaja ise, kes võib olla huvitatud korralduse mittetäitmisest. Maksuhalduri hinnangul tähendab selline telefonikõne vastupidiselt kaebuse esitaja käsitlusele ühtlasi ka seda, et lihtkiri on tegelikult sellele aadressile kohale jõudnud. Seega kinnitab eeltoodud asjaolu hoopis maksuhalduri positsioone: esiteks on kiri välja saadetud ja 3 teiseks, et kiri jõudis kohale sellele märgitud aadressile. Maksuhaldur märgib, et samamoodi on äriühing kätte saanud ka vaidlustatud korralduse, mis saadeti eelmiste kirjadega samale aadressile samal kujul. Eelnevast tulenevalt jääb maksuhaldurile arusaamatuks kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt kirjad ei ole adressaadini jõudnud. Veelgi enam, kaebuse esitaja tõi ise välja, et küsimus ei ole kaebuse esitaja asumises kuskil muul aadressil. See, et juriidilisele isikule piisab registrisse kantud aadressile lihtkirjaga haldusakti saatmisest tuleneb asjaolust, et äriseadustiku (edaspidi - ÄS) kohaselt vastutab ettevõtja registrisse kantavate andmete õiguse eest, sealhulgas ka äriühingu registrisse kantud aadressi õigsuse eest ning tulenevalt ÄS § 34 lg-st 2 võib kolmas isik tugineda registrikandele, mille õigsust eeldatakse. Tulenevalt eelnevast leiab vastustaja, et äriühing peab korraldama asjaajamist nii, et oleks võimalik posti kätte saamine äriregistrisse märgitud aadressilt ning juhul kui maksukohustuslane ei ole registriaadressilt kättesaadav, kannab ta ka kõik võimalikud riskid, mis dokumentide mitte kättesaamisega kaasnevad. Kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile teatanud, et äriühingu juriidiline ja tegevuskoha aadress ei kattu või et juriidiliselt aadressilt ei olnud kirjade saatmise ajal võimalik posti kätte saada. Seetõttu on maksuhalduri hinnangul oluline, et kaebuse esitaja oleks ära näidanud objektiivsed põhjused, miks posti kätte ei saada. Seadusandja on pidanud Eesti Vabariigis toimivat postisüsteemi piisavalt usaldusväärseks, et võimaldada nii haldusmenetluse seaduse kui ka MKS-s lihtkirjaga ametlike dokumentide edastamist koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Riigikohtu halduskolleegium on oma 03.03.
11. a määruses nr 3-3-1-10-04 märkinud: Juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Jättes posti vastuvõtmise korraldamata, võtab juriidiline isik endale riski, et olulised teated, s.h maksuhalduri haldusaktid, ei jõua temani. Antud põhimõte kehtib nii tähitud kirjade, kui ka lihtkirjade puhul. Oluline pole seejuures asjaolu, et posti peab vastu võtma juhatuse liige, vaid põhimõte, et registrijärgsel aadressil toimuvat postiliikumist jälgitaks ning postkasti tühjendataks mõistliku aja jooksul, st et juriidiline isik oleks pidevalt teadlik talle saadetud (olulistest) kirjadest. Juriidilise isiku puhul on see eriti oluline, sest neil tuleb oma tegevusest tulenevalt rohkem kokku puutuda ametlike kirjade saamise, saatmisega. Sama meelt on ka Riigikohus oma 20.05.
12. a otsuses nr 3-31-37-03, mille punktis 13 on välja toodud: Kaebuse esitaja pidi teadma, kas tema registrijärgsel aadressil on piisaval määral korraldatud posti kättesaamine. Seega pidi kaebuse esitaja andma endale aru riskist, et registrijärgsele asukohale võivad olla saadetud haldusaktid, mille vaidlustamise tähtaeg võib olla hakanud kulgema. Taolise riski võtmine välistab kaebuse esitaja käitumise heas usus. Seega, kui vastustaja väidab, et ta ei ole haldusakti kätte saanud, siis näitab see, et vastustaja ei hoolitse piisavalt hästi oma registrijärgsel aadressil posti vastuvõtmise eest. PMTK on seisukohal, et dokumendi saatmine äriühingu registrijärgsele aadressile on tõendatav väljaläinud kirjade registri väljavõttega. Maksuhalduril on AS Eesti Postiga 03.11.2006 sõlmitud kahepoolne postivahetuse leping ning frankeerimismasina jäljendi kasutamise leping, mis sisuliselt tähendab, et AS Eesti Post on oma ülesanded kirjade frankeerimisel ja edastamisel delegeerinud maksuhaldurile. Teisisõnu esindab maksuhaldur nimetatud lepingute alusel Eesti Posti, võttes samas endale ka vastutuse kirjade edastamise eest sarnaselt teiste postiasutustega. Seega ei saa ega peagi maksuhaldur tõendama kirjade edastamist muul viisil kui enda postiprogrammi väljatrükiga, kust nähtuvad postitamise kuupäevad. Sarnast seisukohta väljendas ka Riigikohus oma 18.12.
13. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-60-01 punktis 3, milles on asutud järgmisele seisukohale: Kanne lihtkirjaga haldusakti väljasaatmise kohta vallavalitsuse väljaminevate dokumentide registreerimise raamatus saab tõendada küll haldusakti väljasaatmist haldusorgani poolt, mitte aga seda, et adressaat on selle ka kätte saanud. Sellist kannet kui tõendit tuleb hinnata koostoimes asjas olevate muude 4 tõenditega. Antud juhul tuleks postiprogrammi väljatrükki arvestada tõendina teiste hulgas ja kuivõrd tõendatud on vaidlustatud korralduse kättesaamine samalt aadressilt ning lihtkirja jõudmine kellegi tundmatuni samal aadressil, on selge, et maksuhaldur on vähemalt nimetatud kirjad ka välja saatnud. Lisaks märgib maksuhaldur, et lihtkirjaga dokumendi kättetoimetamine on esiteks seaduslik ning ka lihtne, kiire ja efektiivne, samuti sellega ei kaasne maksuhaldurile kui ka maksukohustuslasele üleliigseid kulutusi ning ebamugavusi (näiteks maksukohustuslane ei pea dokumendi saamiseks Eesti Posti pöörduma või maksuhalduri juurde sellele järgi tulema). Maksuhaldur peab siinkohal ebamõistlikult kulukaks nõuda maksuhaldurit kõigi haldusaktide väljasaatmist tähitud kirjaga. Kaebuse esitaja tõi välja, et maksuhaldur järgib oma tegevuses ka haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Üheks haldusmenetluse põhimõtteks ongi vältida liigsete kulutuste tegemist ning tagada menetluste efektiivsus ja kiirus. Seetõttu on lihtkirjaga dokumentide saatmine mõistlik vahend dokumentide kättetoimetamiseks. Kokkuvõttes asub maksuhaldur seisukohale, et lihtkirjaga äriühingu registriaadressile saadetud post tuleb lugeda kättetoimetatuks 5 päeva jooksul alates selle saatmisest ning maksuhaldurile ei ole mõistlik panna kohustust tõendada kõigi kirjade jõudmist adressaadini. Veelgi enam, käesoleval juhul on tõendatud, et vähemalt 19.11.
14. a ja 11.12.
15. a kirjad on välja saadetud ja seetõttu ka neile märgitud aadressile kohale jõudnud. Registrijärgselt aadressilt kirjade kättesaamise korraldamine on aga kaebuse esitaja kohustus. Sellest tulenevalt on maksuhaldur seisukohal, et vaidlustatud korraldus ja samuti selle aluseks olev sunniraha hoiatust sisaldanud 19.11.
16. a korraldus on seaduslikud ja kehtivad. KOHTU PÕHJENDUSED
17. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et Solemar Trade OÜ asus kuni
18. a lõpuni aadressil Magdaleena 3C Tallinn, 11312 (
19. a kolis äriühing uude asukohta aadressiga Tartu mnt 80J, Tallinn), mis oli nii tema äriregistrijärgne kui ka maksukohustuslaste registrisse kantud aadress /tl 6, 40/. Samuti puudub vaidlus, et PMTK on adresseerinud kõik Solemar Trade OÜ-le suunatud saadetised, sh saatnud 17.10.2008 teatise nr 9-9/25863, 19.11.2008 korralduse nr 9-1/38388 ning vaidlustatud korralduse, lihtkirjana kõnealusele aadressile /tl 12, 24-26, 36-37/. Solemar Trade OÜ väiteil ei ole ta saanud kätte PMTK poolt 17.10.
20. a saadetud teatist ega 19.11.
21. a saadetud korraldust, samas sai kaebaja kätte vaidlustatud korralduse ning ta ei ole väitnud, et temani ei jõudnud neile saadetistele eelnev maksuhalduri poolt 21.08.2008 saadetud lihtkiri. Kuna kaebuse esitaja väitel ta 17.10.
22. a teatist ega 19.11.
23. a korraldust kätte ei saanud, kuid haldusaktid kehtivad adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest ning sunnivahendit on lubatud rakendada siis, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, puudub kaebaja arvates antud juhul alus talle sunniraha määramiseks. Seega on vaidlus eelkõige kaevatud korraldusega sunniraha määramise õiguspärasuse üle. Selleks tuleb tuvastada, kas sunniraha määramise eeldused on täidetud, sh kas kaebuse esitaja sai/pidi saama kätte PMTK poolt eelnevalt saadetud 17.10.2008 teatise nr 9-9/25863 ja 19.11.2008 korralduse nr 9-1/38388 ning kas maksuhalduri toimingud on selles menetluses olnud õiguspärased.
24. Kohus jagab PMTK seisukohta, et vaidlustatud korraldus on antud haldusmenetluse põhimõtteid järgides ning korraldus seaduslik ja kehtiv. Samuti nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja argumentatsiooniga, pidades vajalikuks rõhutada eelkõige järgmist. Kohtule on arusaamatu kaebaja väide maksuhalduri poolt HMS (kohaldatav MKS § 45 alusel) § 6 (sellele vastab MKS § 11) ja MKS § 10 sätete rikkumisest. Vastavalt MKS § 23 lg-le 1 juriidiline isik on kohustatud teatama Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele viie tööpäeva jooksul muu hulgas oma aadressi muutumisest, sama 5 kohustus tuleneb ka ÄS §-st
25. Tulenevalt ÄS § 34 lg-st 2 võib kolmas isik tugineda registrikandele, mille õigsust eeldatakse. Kuna kaebaja maksukohuslasena niisugusest muudatusest vastustajat ei olnud teavitanud, siis oli PMTK õigustatud saatma kaebajale suunatud dokumendid teadaolevale aadressile. Samuti oli vastustaja õigustatud eeldama/lugema, et Solemar Trade OÜ on ka 17.10.2008 teatise nr 9-9/25863 ja 19.11.2008 korralduse nr 9-1/38388 kätte saanud, nagu varasemadki talle saadetud dokumendid. Nimelt tulenevalt MKS § 52 lg-st 1 dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Vastavalt MKS § 54 lg-le 2 juriidilisele isikule või asutusele saadetakse dokument registrisse kantud aadressil. Kohus jagab vastustaja seisukohta, mille kohaselt seadusandja on pidanud Eesti Vabariigis toimivat postisüsteemi piisavalt usaldusväärseks, et võimaldada nii HMS kui ka MKS järgi lihtkirjaga ametlike dokumentide edastamist koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest/korraldama posti vastuvõtmise. Puudub vaidlus, et Solemar Trade OÜ-l oli täitmata tema kui maksukohustuslase kohustus: õigeaegselt jäid esitamata maksudeklaratsioonid (vorm TSD)
26. a augusti- ja septembrikuu kohta. Kohus peab nimetatuga seoses vajalikuks siinjuures rõhutada: esiteks, just selle esitamata jätmise tõttu oli kaebajal põhjust eriliselt oodata maksuhalduri poolt kontakti võtmist (vt MKS § 85 lg 3), teiseks aga ka käesolevas asjas vaidlustatud korralduse andmise ja sunniraha määramise ja kaebaja ise põhjustanud oma tegevusetusega. HMS § 61 lg 1 kohaselt haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. MKS § 54 lg 6 järgi aga juriidilisele isikule või asutusele registrisse kantud aadressil lihtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires või 30 päeva välismaale saatmisest. Seega, kuna saadetisi ei tagastatud maksuhaldurile, siis loetakse 17.10.2008 teatis kaebajale kätteantuks 22.10.2008 ja 19.11.2008 korraldus kätteantuks 24.11.2008, ning vastustaja oli õigustatud tuginema nimetatule ja järelikult ka haldusakti kehtivusele.
27. 23.03.2009 toimunud kohtuistungil kinnitas kaebaja esindaja kohtule, et Solemar Trade OÜ aadress ja konkreetselt postkast on hästi leitav/äratuntav: Magdaleena 3 iga sissekäigu juures on suur valgustatud täht, kaebaja asukohas seega „C“ täht, postkastidele on aga kleebitud firmade nimed. Kaebaja möönis isegi, et (posti mittekättesaamise) põhjus ei saanud olla selles, et koht pole leitav /tl 44 pöördel/. Ka oli saadetise aadress selgelt nähtav, kuna tegemist oli nn kileaknaga ümbrikega, millest paistis läbi dokumendile trükitud adressaadi nimi ja tema aadress. Kaebaja on oletanud, et mõlemad kõnealused saadetised võisid sattuda valele aadressile/minna kaduma asenduspostiljoni tõttu (väidetavalt oli sel perioodil probleeme kirjade ja ajalehtede kättetoimetamisega). Samas ei ole kaebaja oma oletuste paikapidavust millegagi suutnud tõendada (kasvõi Eesti Posti õiendiga, et nimetatud perioodil tegutses selles kandepiirkonnas kogenematu asenduspostiljon ja et oli pretensioone posti kättesaamisel). Mis puutub maksuhalduri juures 25.11.2008 registreeritud kellegi anonüümselt esinenud kodaniku helistamisse, et „antud aadressil ei asu sellist äriühingut“ /tl 31/, siis kohus nõustub nimetatud faktist tulenevate vastustaja järeldustega. Et saadetiste ümbrikel oli aadress Magdaleena 3C, Tallinn ning äriühingu nimi selgelt nähtav ja end tutvustamata jätnud isik väitis, et just nimetatud aadressil Solemar Trade OÜ-d ei asu, kuigi tema asukoht ei olnud muutunud ja postkast oli kergesti identifitseeritav, siis tõendab see tegelikult, et vähemalt 19.11.2008 korraldus jõudis kohale õigele aadressile hiljemalt 25.11.
28. Selles kontekstis on arusaamatu ja asjakohatu ka Solemar Trade OÜ kahtlus, et 19.11.2008 korraldust nr 9-1/38388 ei saadetud välja mitte 19.11.2008, vaid mõned päevad 6 hiljem, ning arvamus, et maksuhaldur ei saa kirja kättesaamiseks lugeda 24.11.2008 /tl 11/. Tuleb nõustuda vastustajaga samuti selles, et niisugust anonüümset kõne ei saa ega peagi maksuhaldur (vt käesoleva otsuse p-s 2 märgitu) tõsiselt võtma, sest helistajaks võib olla ka kaebuse esitaja ise, kes võib olla huvitatud korralduse mittetäitmisest või selle täitmisega venitamisest. Antud juhul ei ole see sugugi välistatud, arvestades seda, et kaebajal olid maksudeklaratsioonid esitamata. Seega on kaebaja väited nii 17.10.2008 teatise nr 9-9/25863 kui ka 19.11.2008 korralduse nr 9-1/38388 mittekättesaamisest paljasõnalised ja ebausutavad ning põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht, et „sunniraha korralduse koostamisel 11.12.2008 oli maksuhalduril teada, et ettevõte ei saanud sunniraha määramise aluseks olevat korraldust kätte“ /tl 10/.
29. 17.10.2008 teatis nr 9-9/25863 (meeldetuletus) saadeti Solemar Trade OÜ-le teavitamaks äriühingut tema poolt esitamata maksudeklaratsioonidest. Puudused paluti kõrvaldada, st deklaratsioonid esitada, tähtpäevaks: 27.10.2008 /tl 37/. Et kaebaja jättis tähtpäevaks ikkagi esitamata vajalikud maksudeklaratsioonid (vorm TSD)
30. a augusti- ja septembrikuu kohta, andis PMTK 19.11.2008 MKS § 85 lg 3 alusel juba korralduse nr 9-1/38388 maksudeklaratsioonide esitamiseks 10 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates /tl 36/. Nimetatud korralduses maksuhaldur hoiatas, et määratud tähtajaks deklaratsioonide esitamata jätmisel rakendab maksuhaldur vastavalt MKS § 91 lg-le 1 sunniraha, esimesel korral 5000 krooni. Osundatud sätte kohaselt, kui deklaratsiooni ei ole esitatud seadusega sätestatud tähtpäevaks, võib maksuhaldur määrata deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (§ 136), et maksuhalduri määratud tähtajal deklaratsiooni esitamata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1 järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ja seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Tulenevalt MKS § 91 lg-st 3, kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajal tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 128–
31. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt maksuhalduri poolt sellesama deklaratsiooni esitamiseks või selles puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramisel ei või esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 20 000 krooni ja teisel korral 30 000 krooni. Kaevatud korraldus on antud selleks pädeva isiku poolt, aktis on toodud ära selle andmise faktilised asjaolud ja viidatud on asjakohastele õigusnormidele. Nimetatud korraldus vastab ka muudele haldusaktidele üldse ja konkreetselt maksuhalduri haldusaktidele esitatavatele nõuetele. Arvestades kõike eelmärgitut on kohus seisukohal, et PMTK 11.12.2008 korraldus nr 13-2.5/41439 on õiguspärane haldusakt ja sellega ei rikuta Solemar Trade OÜ õigusi. 5.

§ 92lg-s 1 sätestatu kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt

§ 93

lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Et antud juhul jääb Solemar Trade OÜ kaebus rahuldamata ja vastustaja kohtule kuludokumente esitanud ei ole, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 7 8