Obsah (6)

§ 63§ 67§ 11§ 12§ 1§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2009. a Tallinn Haldusasja number 3-09-80 Haldusasi V.M.i kaebus Tallinna Vangla dire

) § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg alusel A.M.ile distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 11 ööpäevaks. Karistuse määramisel pidas direktor seoses raske režiimirikkumise toimepanemisega vajalikuks piirata kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (

) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 ( lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks.

§ 63lg 4 alusel paigutati V.M.

distsiplinaarmenetluse ajaks lukustatud kambrisse. 2.A.M. esitas 13.10.2008 nimetatud käskkirjale vaide Justiitsministeeriumile ( tl 1417), viimane jättis 05.01.2009.a. vaideotsusega vaide rahuldamata ( tl 24-25).

1. A.M. vaidlustas distsiplinaarkaristuse määramise Tallinna Halduskohtus (tl 43-45) . II KAEBUSE MOTIIVID JA TAOTLUS
2. Kohtule esitatud kaebuses taotleb V.M. Tallinna Vangla direktori 08.10.2008.a. käskkirja nr 926-d tühistamist .
3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et teda taheti ilma põhjuseta vanglasiseselt ümber paigutada. Tallinna Vangla ei ole kaebuse esitajat kambrisse nr 37 paigutades arvestanud, et kaebuse esitaja ja kambrisse nr 37 paigutatud teiste kinnipeetavate iseloom ja maailmavaated kokku ei sobi. Nimetatu võib kaebuse väitel põhjustada konfliktsituatsioone ja ka kaklusi. Seega on kaebuse esitaja seisukohal, et ta paigutati põhjendamatult ühte kambrisse kinnipeetavatega, kellega kaebuse esitajal ei ole võimalik koos karistust kanda ning mis kujutab ohtu kaebuse esitaja julgeolekule. 6.Käskkirjas kirjeldatud teo pani kaebuse esitaja toime seetõttu, et teda oli varasema distsipliinirikkumise eest kartserist karistuse kandmise lõppemisel paigutatud kambrisse nr 37, mitte aga kambrisse nr 34, kus ta oli harjunud olema ja tundis ennast turvaliselt . Kaebuse väitel oli V.M. julgeolekuosakonna töötajaid teavitanud keerulisest olukorrast, sellele aga ei reageeritud. Ka väidab kaebuse esitaja, et ta pöördus vangla juhtkonna poole, ent tema avaldusi ignoreeriti. Seetõttu oligi kaebuse esitaja sunnitud konfliktide ärahoidmiseks omal algatusel üle minema kambrisse nr
4. Distsiplinaarkaristuse määramine neil asjaoludel on põhjendamatu. Seega on kaebuse esitaja seisukohal, et kuigi ta pani toime rikkumise, tingis selle vangla, kuna jättis kaebaja paigutamisel arvestamata olulised asjaolud, mistõttu kaebuse esitaja tegu ei olnud süüline.
5. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et teda on sama teo eest karistatud kahekorselt, kuna ta paigutati esmalt lukustatud kambrisse, seejärel aga määrati temale distsiplinaarkaristuseks kartserikaristus. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 2 8.Tallinna Vangla peab kaebust põhjendamatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. 9.Kaebuse esitaja on pannud toime distsipliinirikkumise, kuna

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetaval kohustus täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglaametniku seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p 14.4.1.2. tulenevalt ei tohi kinnipeetav vanglaametniku loata viibida hoones ja ruumis, kus ta ei ela, õpi ega tööta või ei ole viidud saateülesande kava alusel. 10.Kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel on kinnipeetavate iseloomuomandustega arvestamine vajalik eelkõige julgeoleku tagamise eesmärgil . Kui kinnipeetav leiab, et teatud kambris või vangla osas viibimine on tema julgeolekut ohustav, on tal võimalik pöörduda vanglaametnike poole, kes peavad hindama jugeolekuolukorda ja vajadusel kinnipeetava ümber paigutama. Tallinna Vangla lähtub kinni peetavate isikute paigutamisel üldisest julgeoleku ohutusest vanglas ja

§ 11sätestatud eraldihoidmise printsiipidest.

Isegi kui kinnipeetav leiab, et tema vanglasse paigutamisel

§ 11

sätestatud põhimõtetest lähtutud ei ole, puudub tal sel põhjendusel õigus omaalgatuslikult teise kambrisse asumiseks.

1. Julgeolekuosakonna töötajad on V.M.iga viinud korduvalt läbi vestlusi, ent kordagi ei ole V.M. toonud välja tema julgeolekut ohustada võivate isikute nimesid või asjaolusid. V.M. on pöördunud kirjalike avaldustega Tallinna Vangla poole, milles taotleb julgeoolekukaalutlustel enda vanglasisest ümberpaigutamist. Julgeolekuosakonna töötajad on viinud kaebuse esitajaga läbi vestlusi ning 05.08.2008, 15.09.2008 ja 17.11.2008 esitatud avaldustele on kaebuse esitaja omakäeliselt kirjutanud, et ta on vastuse saanud, probleem on lahendatud ja kirjalikku vastust ta ei soovi. 15.10.2008 esitatud avaldusele on Tallinna Vangla vastanud kirjalikult. Tallinna Vangla ei saa tõendada, et kaebuse esitajal julgeolekuprobleeme ei esine, vaid kaebuse esitaja peab tõendama või kontrollimist võimaldaval viisil põhjendama, milles tema julgeolekuoht seisneb.
2. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on antud pädeva isiku poolt temale antud kaalutlusõiguse piires, vastab õigusnormidele ning selle andmisel ei ole toimunud olulisi menetlus- ja vorminõuete rikkumisi, mistõttu käskkiri on õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse ajaks lukustatud kambrisse paigutamine ei ole käsitletav karistusena ja seetõttu on põhjendamatu kaebuse väide kahekordselt karistamisest. IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Distsiplinaarkaristuse määramise otsus on kooskõlas õigusnormidega ja tugineb seaduslikule alusele. Asjas on läbi viidud distsiplinaarmenetlus ,tuvastatud on kaebuse esitaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel kaebuse esitaja õigusi rikutud ei ole. 3
4. Kaebuse esitajale on Vangistusseaduse (

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p.14.4.1.2. nõuete rikkumise eest

§ 63

lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel määratud karistus distsipliinirikkumise eest, mis käskkirja kohaselt väljendus selles, et ta ei viibinud öise kontrollimise ajal temale määratud kambris nr 37, vaid viibis omavoliliselt peale öörahu kambris nr 34 koos oma asjadega. Sealjuures keeldus V.M. täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust minna temale määratud kambrisse. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud

–le ja Tallinna Vangla sisekorraeeskirjadele , mida kaebuse esitaja rikkus, viibides omavoliliselt temale mitte määratud kambris öörahu ajal .

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p. 14.4.1.2. tulenevalt ei tohi kinnipeetav vanglaametniku loata viibida hoones ja ruumis, kus ta ei ela, õpi ega tööta või ei ole viidud saateülesande kava alusel. Eeltoodu üle poolte vahel vaidlus puudub, samuti ei ole vaidlust selles, et 09.09.2008 kell 02.50 ei viibinud A.M. temale määratud kambris nr 37 vaid viibis omavoliliselt kambris nr 34, millega rikkus vangistusseaduse § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.4.1.2.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Vaidlus on selle üle, kas kaebuse esitaja poolt toimepandud rikkumine oli süüline ja tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamine kooskõlas seadusega. Sealjuures on kaebuse väitel kaebuse esitajat karistatud kahekordselt ühe ja sama teo eest. 15.Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramiseks peab olema tõendatud tema poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine. Menetlus distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamiseks ja karistamiseks peab olema õiglane ja menetluses tuleb isikule anda reaalne võimalus oma õigusi kaitsta.Nii kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse käigus koostatud dokumentidest kui ka kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitaja seisukohal, et temale mitte määratud kambris viibimise tingis vangla poolt

§ 11

rikkumine, sest kaebuse esitaja paigutamisel ei arvestatud tema iseloomuomadustega. Vangistusseaduse § 64 reguleerib distsiplinaarmenetlust ning sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik ( lg 1 ); kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi ( lg 2) ; distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades ( lg 3); distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. ( lg 4). Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 vastu võetud Vangla sisekorraeeskirjade § 97 kohaselt juhul, kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll, kuhu märgitakse osundatud paragrahvi lg 2 loetletud andmed, sealhulgas distsipliinirikkumise aega ja koht ning asjaolude detailne kirjeldus ja viide rikutud õigusakti sättele ,viide kinnipeetavalt võetud seletusele,sealhulgas sellele, kas isik tunnistab oma süüd või mitte, viide tunnistajatelt võetud seletustele ning viide 4 muudele tõenditele ning loetelu asjaoludest, millest peab selguma, milliste faktide ning tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks, protokolli koostamise aeg ning sellele lisatud materjalide loetelu, koostaja nimi ja ametinimetus, kinnipeetava allkiri protokolliga tutvumise kohta. Vangla sisekorraeeskirjade § 98 kohaselt lisatakse protokollile tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta, õiend kartserisse paigutamise kohta. Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järgitud ülaltoodud nõudeid. Distsiplinaarmenetluse protokolli ( tl 90) kohaselt on distsiplinaarsüütegu tõendatud valvur S.Gussevi ettekandega nr 2032 , valvur K.Smola seletuskirjaga 02.10.2008 ja kinnipeetava V.M.i 01.10.2008.a. seletuskirjaga. Nimetatud dokumentidele lisaks on protokollile lisatud julgeolekuosakonna spetsialist R.Roosi 15.09.2008.a. õiend , allkirjaleht õigusaktidega tutvumise kohta, väljavõte V.M.i kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta, samuti järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja abi peaspetsialist-korrapidaja ülesannetes A.Kaetri korraldus paigutada kinnipeetav eraldi lukustatud kambrisse 09.09.2008.a. 16.Vangistusseaduse § 11 reguleerib kinnipeetava paigutamist ja näeb lõikes 1 ette, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa.

§ 12

lg 1 nimetab eraldihoidmise printsiibid, sama pragrahvi lg 2 näeb ette vangla õiguse paigutada kinnipeetavaid eraldi ka lõikes 1 nimetamata tunnuse alusel , kinnises vanglas on eraldihoidmise printsiibi täitmiseks teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid, samuti näeb viidatud paragrahv ette, et lõikes 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest võib teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. Kohtule esitatud kaebuse kohaselt ei viibinud kaebuse esitaja temale määratud kambris nr 37 seetõttu, et kaebuse esitaja ja kambrisse nr 37 paigutatud teiste kinnipeetavate iseloom ja maailmavaated ei sobi kokku ja seetõttu ei ole tal võimalik temale määratud kambris karistust kanda. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletusest nähtub, et kaebuse esitaja ei viibinud temale määratud kambris nr 37 seetõttu, et nimetatud kambrisse olid paigutatud tapjad ja vägistajad, kellega koos ta olla ei saa. Julgeolekuosakonna spetsialisti R.Roosi 15.09.2008 õiendi kohaselt tõi V.M. põhjusena, miks ta ei viibinud kambris nr 37 , et tal on probleemid, kuid täpsustamast neid keeldus. Viidatud õiendi kohaselt julgeolekuosakonna poolsel kontrollimisel V.M.i väidetud asjaolu esinemine kinnitust ei leidnud. Kohtule esitatud kaebuses väidab V.M., et kambris nr 34 oli ta harjunud ja tundis end turvaliselt. Asja kohtulikul arutamisel selgitas V.M., et kui teda määrati kambrisse nr 37 ”siis hakkasid mul probleemid teiste kinnipeetavatega, kes olid eestlased ja suhtlesid eesti keeles ja ei saanud isegi televiisorit ega raadiot vene keeles vaadata ja kuulata ja selle pinnalt tekkisid probleemid.” Samuti on kaebuse esitaja kohtuistungil seletanud “Kuna meie ei suhelnud ja ei saanud üksteisest aru, siis nädala või pooleteise möödudes läksin tagasi kambrisse nr 34/…/ Läksin sinna selleks, et vältida konflikte.” Toodust tuleneb, et peamiseks põhjuseks, miks kaebuse esitaja ei pidanud võimalikuks viibida temale määratud kambris nr 37 oli asjaolu, et eesti keele mitteoskamise tõttu ei saanud ta teiste samas kambris olevate eesti keelt kõnelevate kinnipeetavatega suhelda ja vaadata televiisorist ning kuulata raadiost venekeelseid saateid.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kinnipeetavate paigutamisel tuleb arvestada eraldihoidmise 5 printsiipe, ent ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust valida eluosakonda või kambrit, millises ta karistust kanda soovib. Menetlusosaliste seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta on julgeolekutöötajale teinud vestluse käigus teatavaks või et esinesid asjaolud, mis võinuksid ohustada tema julgeolekut temale määratud kambris või et kaebuse esitaja iseloomuomadusi arvestades ei saa tema paigutamist kambrisse nr 37 pidada õigustatuks. Siinkohal märgib kohus, et kaebuse esitaja ei ole esile toonud ühtegi iseloomuomadust, mida vangla väidetavalt on jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Ka asja arutamisel esile toodud probleem ei ole käsitletav iseloomuomadusena. Kaebuse esitaja väidab, et probleemid tekkisid televiisori vaatamise ja raadio kuulamise pinnalt ja samas on ta selgitanud, et ta lahkus konfliktide vältimiseks, kuigi eelnevalt on ta märkinud, et ”meie ei suhelnud ja ei saanud üksteisest aru”. Tallinna Vangla julgeolekuosakonnas puudus informatsioon selle kohta, et kaebuse esitajat võiks temale määratud kambris ähvardada oht, mistõttu kinnipeetava väite tegelikkusele vastavuse kontrollimiseks ning kõigi asjaolude väljaselgitamiseks toimus kaebuse esitajaga vestlus. Kaebaja ei avaldanud R.Roosile kinnipeetavate nimesid, kelle poolt ähvardaks tema elu ja tervist oht või tema julgeolekut ohustavaid asjaolusid. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebuse esitaja peab tõendama või kontrollimist võimaldaval viisil põhjendama, milles tema julgeolekuoht seisneb. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja teavitas julgeolekuosakonda sellest, et probleemiks on kinnipeetavate erinevad soovid selles osas, mida televiisorist vaadata või raadiost kuulata, ei ole julgeolekuosakond kontrollimisel tuvastanud julgeolekuohtu, V.M. poolt väidetud probleemid iseenesest ei ole piisavaks aluseks kinnipeetava ümberpaigutamisele. Vangistusseaduse § 67 sätestab kinnipeetava kohustused. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud muu hulgas täitma vangla sisekorraeeskirju ning vangla sisekorraeeskirjade kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud viibida vanglaametniku loata hoonetes ja ruumis, kus ta ei ela ega tööta. Kinnipeetava soovid selles osas, kellega ta kõige meelsamini ühes kambris oleks, ei ole

-st ega selle alusel antud õigusaktidest tulenevalt vangla administratsioonile kohustuslikud. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse väited

§ 11

rikkumisest Tallinna Vangla poolt ja seeläbi kaebuse esitajal süü puudumisest või rikkumise astme väärast hindamisest põhjendamatud. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et Tallinna Vangla ei ole kaebuse esitaja väidetut jätnud tähelepanuta , samuti ei ole vangla eelnevalt kõiki tähtsust omavaid asjaolusid selgitamata hinnanud kaebuse esitaja poolt toimepandud tegu distsipliinirikkumisena.

1. Vangistusseaduse § 63 lg 1 sätestab:“ Käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4)kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.“ Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsus. Distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb arvestada distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada kinnipeetavat õigukuulekalt käituma. Karistuse määrajal on kohustus seaduses sätestatud võimalike karistuse hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse raskust eeltoodud asjaolusid arvestades. 6
2. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Kuna

§ 1

.1 lg 1 tulenevalt kohaldatakse

-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades

erisusi, laienevad ülaltoodud HMS nõuded ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale. Kohus on eespool leidnud, et süüteo toimepanemine on tõendatud.Tallinna Vangla direktor on käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirjas hinnanud V.M.i poolt toimepandud tegu raske režiimi rikkumisena, mis ohustab vangla julgeolekut. Kui kinnipeetavad ei asu neile määratud kambrites, ei ole võimalik kontrollida nende viibimist vanglas, teisalt aga takistab selline olukord vanglaametnike töökohustuste täitmist. Karistuse määramisel on arvestatud ka asjaoluga, et kaebuse esitaja keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust minna temale määratud kambrisse, mis on hinnatud raske režiimi rikkumisena. Arvestades juhtumi asjaolusid ning rikkumise iseloomu ei ole distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine ebaproportsionaalne. Rikkumise raskust arvestades on põhjendatud karistusliigi valik ning puudub ka alus väita määratud distsiplinaarkaristuse mittevastavust vabadusekaotuse täideviimise eesmärgile, milleks

§ 6

lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Muu hulgas tuleb karistuse määramisel arvestada kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Käskkirja kohaselt on vangla direktor raskendava asjaoluna arvestanud, et kinnipeetaval on hetkel üks kehtiv distsiplinaarkaristus, kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. 19.

§ 63

lg 4 kohaselt on raske distsipliinirikkumise korral vangla direktoril või kõrgemal kohalviibival vanglaametnikul õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist. Distsiplinaarmenetluse protokollile on lisatud järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja abi peaspetsialist-korrapidaja ülesannetes A.Kaetri 09.09.2008.a. kell 03.20 vormistatud korraldus paigutada V.M. eraldi lukustatud kambrisse .

§ 63

lg 1 loetleb kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused, milleks on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Õige on kaebuse väide, et ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust, ekslik on aga kaebuse esitaja arusaam, et eraldi kambrisse paigutamine

§ 63lg 4 alusel on distsiplinaarkaristuseks.

20. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud käskkiri , muillega V.M.ile määrati distsiplinaarkaristus, on õiguspärane ja sellega kaebuse esitaja õigusi ei rikuta. Lea Kuuse kohtunik 7