KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2245 Haldusasi U.R.W kaebus Tallinna Linn

§ 7

lg 3 nõuetele, kuid M.W taotlus otsustati jätta rahuldamata, kuna ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

1. 22.03.2002 esitas U.R.W Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsuse nr 12308 tühistamist.
2. Tallinna Linnakohtu 22.12.2003 otsusega tsiviilasjas nr 2/4/220-1108/02 tunnustati Tallinna linna omandiõigust U.R.W-le üleantud hoonetele ning tühistati hoonete üleandmise akt nr
3. Hooned tagastati Tallinna linnale vara üleandmise aktidega 12.03.2004 ja 21.05.
5. Tallinna Halduskohtu 8.03.2007 otsusega tühistati linnakomisjoni 14.01.2002 otsus nr
6. Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2008 otsusega halduskohtu 8.03.2007 otsus tühistati. Ringkonnakohus leidis, et puuduvad õiguslikud takistused varem rahuldamata jäetud avalduste uueks menetlemiseks.
7. Käesoleval ajal on osa endisest kinnistust nr 573AB (Neitsitorn ja Tallitorn aadressil Lühike jalg 9a/Lossi plats 11) Riigi Kinnisvara AS-i omandis (ehitised jäeti riigi omandisse Vabariigi Valitsuse 13.07.1994 määruse nr 257 alusel). Lühikese jala väravatorn koos külgneva hoonega (praeguse aadressiga Lühike jalg 9) ning linnamüür, parhammüür ja Neitsitorni maa-alune juurdeehitis on Tallinna linna omandis.
8. 11.07.2008 esitas U.R.W Tallinna Maa-ameti vara tagastamise osakonnale korduva avalduse endisel kinnistul nr 573AB asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks.
9. 21.08.2008 võttis Tallinna Linnavolikogu vastu otsuse nr 160, mille p 1 kohaselt otsustati lugeda ebaotstarbekaks Tallinnas, endisel kinnistul nr 573AB asuvate õigusvastaselt võõrandatud rajatiste, linnamüüri, Neitsitorni, Tallitorni ning Lühikese jala väravatorni ja hoone tagastamine. Vastavalt otsuse p-le 2 otsustati esitada Vabariigi Valitsusele ettepanek jätta endisel kinnistul nr 573AB asuvad õigusvastaselt võõrandatud rajatised, linnamüür, Neitsitorn, Tallitorn ning Lühikese jala väravatorn ja hoone ORAS § 12 lg 3 p 5 alusel tagastamata. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Linnavolikogu 21.08.2008 otsus nr 160 on õigusvastane ja rikub tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt:
10. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsusega nr 12308 loeti tõendatuks, et vaidlusalune vara kuulus kaebaja õiguseellasele A.K-le,

§ 7lg 3 nõuetele.

ORAS § 7 lg 3 võimaldas jätta menetlemata Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist 2 lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused. Riigikohus on tunnistanud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, märkides, et nimetatud isikutele kuuluv vara kuulub tagastamisele üldises korras. Riigikohus on samuti rõhutanud, et vastavad avaldused tuleb läbi vaadata sõltumata sellest, kas need on jäetud varem läbi vaatamata või rahuldamata. Seega on kaebajal subjektiivne õigus nõuda oma tagastamisavalduse sisulist läbivaatamist.

1. Vaidlustatava otsusega on Tallinna Linnavolikogu teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta vara ORAS § 12 lg 3 p 5 alusel tagastamata. Kaebaja leiab, et antud juhul puuduvad alused vara tagastamata jätmiseks. Seetõttu rikub otsus kaebuse esitaja kui õigustatud subjekti õigust vara tagastamisele.
2. Kaebaja leiab, et vaidlustatav otsus rikub kaebaja õigusi hoolimata sellest, et tegemist on eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 tähenduses, ning kaebaja õiguste kaitseks on vajalik selle vaidlustamine, kuna antud juhul saab Vabariigi Valitsus vara tagastamise või tagastamata jätmise küsimuse lahendamisel tugineda ennekõike otsusele nr
3. Seega on nimetatud otsusega kui eelhaldusaktiga loodud õiguslikult vajalikud eeldused lõpliku haldusakti andmiseks.
4. Vaidlustatav otsus ei ole piisavalt motiveeritud. 3.07.2008 esitas kaebaja oma kirjalikud vastuväited Tallinna Linnavolikogu otsuse eelnõule, mis käsitles ettepaneku esitamist Vabariigi Valitsusele endisel kinnistul nr 573AB asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmiseks. Vastustaja on kaebuse esitaja vastuväiteid otsuse seletuskirjas teatud ulatuses küll käsitlenud, kuid ei ole neid kaebaja arvates piisava põhjalikkusega analüüsinud ega põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Täielikult on jäetud analüüsimata kaebaja vastuväide, mille kohaselt on kaebaja arvates sisuliselt tegemist vara sundvõõrandamisega. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole oma kaalutlusõigust antud juhul nõuetekohaselt teostanud. Kaebaja jaoks negatiivne otsus on puudulikult motiveeritud ja kuulub ainuüksi sel põhjusel tühistamisele. Motiveerimata haldusakti puhul ei ole võimalik kontrollida, kas haldusorgan on haldusakti andmisel kõiki asjaolusid ja huve arvestanud ja teostanud ratsionaalset kaalumist.
5. Vara üleandmine riigi omandist linna omandisse ei muuda kaebaja vastuväiteid ega asjaolu, et vara senine valdaja ei ole täitnud kohustust tagada vara säilimine. ORAS kohaselt on vara tagastamata jätmise alused samad, olenemata sellest, kelle omandisse vara tulevikus jääb. Sellest on kaebaja oma vastuväidete esitamisel ka lähtunud. ORAS § 18 lg 2 näeb ette, et kuni vara tagastamise otsustamiseni kohustub vara senine valdaja tagama vara säilimise. Kaebaja väidab, et riigi ja linna omandis oleku ajal on vara lagunemas. Kaebaja valduses oleku ajal kasutati vara sihtotstarbeliselt ja heaperemehelikult. Asjaolu, et tegemist on kultuuriobjektiga, ei välista vara tagastamist.
6. Kaebaja leiab, et vaidlustatav otsus on vastuoluline. Seletuskirjas on asutud seisukohale, et Tallinna linn ei taotle vara tagastamata jätmist vara riigi omandisse jätmise eesmärgil, vaid vastustaja soovib seda munitsipaalomandisse. Samas teeb linnavolikogu otsuse p-s 2 Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta vara ORAS § 12 lg 3 p 5 alusel tagastamata ehk riigi omandisse. Linnavolikogu ei ole otsuses taotlenud vara jätmist munitsipaalomandisse.
7. Vaidlustatav otsus on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, mille poolest erineb kõnealune vara muudest Tallinna vanalinnas asuvatest hoonetest, mis on õigustatud subjektidele tagastatud. Kõik UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud vanalinna hooned on teatud mõttes erilised, neil on oma spetsiifiline ajalugu, mis ühel või teisel viisil haakub Tallinna linna ja kogu Eesti riigi ajalooga, samuti eripärane arhitektuur. Eeltoodu ei ole aga seni takistanud vanalinnas asuvate hoonete tagastamist õigustatud subjektidele.
8. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vara tagastamise korral oleks turistide ja kodanike ligipääs kinnistule ja tornidesse täielikult välistatud ning et üksnes tagastamata 3 jätmise korral oleks tagatud kinnistu restaureerimine. Kaebaja on vara tagastamise menetluse käigus korduvalt väljendanud igakülgset valmisolekut sõlmida Tallinna linnaga ja/või Eesti Vabariigiga leping vara kasutamise tingimuste kohta, milles lepitakse kokku vara tagastamise tingimustes, sh omandi kasutamise piirangutes (reaalservituudi seadmine). Samuti võib vara tagastamise otsuses vajaduse korral sätestada õigustatud subjekti täiendavad kohustused. Vaatamata sellele on vastustaja keeldunud mistahes läbirääkimistest ja koostööst, mis võiks viia lepingu sõlmimiseni. Põhjendamatu on ka vastustaja seisukoht, et reaalservituudi seadmine ei taga võimalust kinnistu piiramatuks külastamiseks ja kasutamiseks, sest kinnistu on väärtuslik vaid tervikuna ning selle osa eraldamise tulemusena see kaob. Vastustaja väide seoses kinnistu kui tervikuga on ka eksitav, sest kaebaja on teinud ettepaneku seada reaalservituut kogu tagastatavale kinnistule. Kaebaja ei ole kunagi avaldanud soovi ega kavatsust jagada kinnistut osadeks või rikkuda muul viisil selle tervikut. Kaebaja rõhutab, et vastustaja kahtlused kinnistu avaliku kasutamise või külastamise võimaluse puudumise kohta on põhjendamatud.
9. Kaebaja on alates 1991.a. üles näidanud valmisolekut ja soovi täita vaidlusalusel kinnistul omaniku hoolsuskohustust, sh teostada heakorra- ja remonditöid. Vara osaliselt kaebaja valduses oleku ajal kaebaja seda ka tegi. Vastustaja on jätnud kaalumata võimaluse leppida vara tagastamisel kokku, et õigustatud subjekt kohustub tegema töid või investeerima teatud perioodi jooksul kinnistusse kokkulepitud rahasumma. Kaebaja nõustub, et linn ei saa investeerida eraõiguslikule isikule kuuluvasse varasse ilma avaliku huvita ja vastava vastusoorituseta. Kui aga linn peab just avalikes huvides vajalikuks tagada linnakodanike ja turistide ligipääsu kinnistule ning kinnistu säilimise ja arendamise, siis on võimalik saavutada pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt kinnistu omanik kohustub ühelt poolt restaureerima ja korrastama kinnistu, võimaldama selle külastamise ning seal kulutuuriürituste korraldamise ja teiselt poolt kohustub linn eraldama eraõiguslikule isikule selle avaliku eesmärgi täitmiseks vajalikud vahendid. Vara õigustatud subjektile tagastamata jätmine on kaebajale oluliselt koormavam ja rikub tema õigusi oluliselt rohkem, kui vara tagastamine tingimusel, et hooned tuleb restaureerida ning nendele tuleb võimaldada avalikkuse ligipääs. Otsuses ei ole arvestatud kaebajale vähem koormavamat lahendust. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja tühistada. Tallinna Linnavolikogu 28.08.2008 otsuse nr 160 VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et see ei kuulu rahuldamisele järgmistel põhjustel:
10. Kogu kaebaja poolt tagasitaotletava endise kinnistu ja sellel paikneva hoonetekompleksi näol on tegemist olulise kultuuriobjektiga ning ajalooliselt väga huvitava ja visuaalselt atraktiivse piirkonnaga. Vastustaja on seisukohal, et oluline on tagada UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Tallinna vanalinna linnamüüri ja selle tornide säilimine, eksponeerimine ning restaureerimine. Tallinna vanalinna linnamüür on laialdaselt tuntud vaatamisväärsus, mis on nii turistide kui ka ajaloolaste ja arhitektide huviobjektiks üle kogu maailma. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et endisel kinnistul nr 573AB asuvad ehitised peaksid olema avalikkusele täies ulatuses eksponeeritud ja külastatavad. Sama oluline on tagada nende pidev heakord ja säilimine. Kinnistu tagastamise ja selle eravaldusesse ülemineku korral oleks ülimalt raske tagada nii linnamüüri kui ka tema tornide täieulatuslikku avalikkusele eksponeerimist ja säilimist. 4
11. Tulenevalt ORAS-est ja Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast (edaspidi – Kord) on linnavolikogul õigus esitada Vabariigi Valitsusele ettepanek olulise kultuuriobjekti tagastamata jätmiseks. Ettepaneku esitamisel Vabariigi Valitsusele on õiguslik tähendus asjaolul, kas tagasitaotletava hoonetekompleksi puhul on tegemist kultuuriobjektiga ORAS § 12 lõike 3 p 5 tähenduses. Korra p 31 sätestab, et juhul, kui taotletakse sellise vara tagastamist, milleks on ORAS § 12 lõike 3 punktis 5 esitatud loetelusse kuuluv kultuuriobjekt, ning valla- või linnavalitsus loeb selle tagastamise ebaotstarbekaks, esitab ta küsimuse kohaliku omavalitsuse volikogule seisukoha võtmiseks ning teatab sellest õigustatud subjektile. Õigustatud subjektil on õigus esitada volikogule oma vastuväited ühe kuu jooksul valla- või linnavalitsuse teate saamise päevast. Käesoleval juhul on kaebaja seda õigust kasutanud ning esitanud linnavalitsusele oma vastuväited vaidlustatud otsuse eelnõule. Kui volikogu ei poolda tagastamist, teeb ta Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta vara tagastamata. Ettepanek esitatakse Rahandusministeeriumi kaudu. Rahandusministeerium esitab küsimuse Vabariigi Valitsusele otsustamiseks ühe kuu jooksul pärast seda, kui kõik vajalikud materjalid on talle laekunud.
12. Ekslik on kaebaja arvamus, et linnavolikogu taotleb kõnesoleva vara tagastamata jätmist vara riigi omandisse jätmise eesmärgil. Tegelikult taotles Tallinna linn juba 2003.a. Rahandusministeeriumilt ja Vabariigi Valitsuselt vaidlusaluse vara üleandmist Tallinna linnale. Tallinna linna huvi selle kinnistu vastu ei ole muutunud ning linn soovib seda ala jätkuvalt munitsipaalomandisse. Neitsitorn ja Tallitorn, mis asuvad praegusel aadressil Lühike jalg 9a /Lossi plats 11, jäeti riigi omandisse ning vara omanikuna on kinnistusregistrisse kantud Riigi Kinnisvara AS. Linn soovib kinnistut munitsipaalomandisse saada just selleks, et oleks tagatud Neitsitorni ja Tallitorni ning kõigi muude kinnistul paiknevate ehitiste säilimine ja renoveerimine. Kuivõrd Tallinna linn ei ole praegu selle linnamüüri lõigu osas vara omanikuks, siis ei ole linnal võimalik vara seisukorda parendada.
13. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kõnealune kinnistu ei ole eriline, võrreldes muude eraomandisse kuuluvate kinnistutega vanalinnas. Vaidlusalune kinnistu moodustab Tallinna kaitseehitiste kõige huvipakkuvama kompleksi ning kolm sellel paiknevat uudse kavaga torni on erandlikud kogu linnamüüri arengus. Avaliku huvi seisukohalt on oluline kogu vaadeldava kinnistu terrassitaoline ala, mis oma eripära ja suuruse tõttu on kasutatav kontserdipaigana ning muude kultuuriürituste korraldamise kohana. Teist selletaolist kinnistut Tallinna vanalinnas ei leidu.
14. Kõnesoleva vara tagastamine rikuks avalikku huvi ka asukoha eripära tõttu. Nimelt on kõik kolm juurdepääsu kinnistule võimalik sulgeda, välistades sellega täielikult kolmandate isikute (turistide, linnakodanike jne) pääsu kinnistule ja sellel paiknevatesse tornidesse. Sisuliselt on kõnealune kinnistu käsitatav eraldiseisva kindlusena, millesse sisenemine oleks sellisel juhul täielikult välistatud. Kinnistule Tallinna linna kasuks reaalservituudi seadmine ei taga võimalust selle piiramatuks külastamiseks ja kasutamiseks, sest kinnistu on väärtuslik just nimelt tervikuna ning sellest osa eraldamise tulemusena see kaob.
15. Vara tagastamise korral ei saa Tallinna linn olla kindel ka selles, et eraõiguslikul isikul jätkub soovi ja rahalisi vahendeid vajalikeks heakorra-, renoveerimis- ja remonttöödeks. Samas ei saa lubada, et eraisikule kuuluvasse kinnisasja tehtaks kapitalimahutusi maksumaksja raha arvelt ehk Tallinna linna eelarvelistest vahenditest. Vastustaja rõhutab, et kõiki kõnealusel kinnistul paiknevaid ehitisi (rajatisi, linnamüüri, Neitsitorni, Tallitorni ja Lühikese jala väravatorni) on väga ulatuslikult avaliku sektori vahenditest rekonstrueeritud. Kõik kinnistul paiknevad ja II maailmasõjas arvestuslikult pooles ulatuses maatasa pommitatud ehitised on kivihaaval üles laotud ja endisel kujul taastatud. 5
16. Vastustaja leiab, et praegusel juhul esineb ülekaalukas avalik huvi endise kinnistu nr 573 AB tagastamata jätmiseks. Vaidlustatud otsus on seadusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, mistõttu puuduvad alused otsuse tühistamiseks.
17. HKMS § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebaja märgib kaebuses, et otsus nr 160 on õigusvastane, kuna sellega rikutakse tema õigust saada vara tagastamise tulemusena vara omanikuks. Kaebaja leiab veel, et vara tagastamata jätmine on ebaproportsionaalne meede haldusorgani eesmärgi saavutamiseks, mis seisneb vara avalikes huvides kasutamise võimaluse tagamises.
18. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsusega ei rikuta kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna otsus ei ole suunatud kaebaja õiguste ja kohustuste tekitamisele, lõpetamisele ega muutmisele. Vaidlustatud otsusel ei ole kaebaja suhtes siduvaid õiguslikke tagajärgi ja see ei riku kaebaja subjektiivset õigust saada vara tagasi. Otsusega ei ole lahendatud kaebajale vara tagastamise või tagastamata jätmise küsimust, vaid selles väljendati üksnes Korra p-le 31 vastavat Tallinna Linnavolikogu seisukohta vara tagastamise suhtes. Kaebaja on teadlik sellest, et sisulise otsuse vara tagastamata jätmise taotluse osas teeb Vabariigi Valitsus. Kaebaja möönab ka ise, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmine ei pruugi viia Vabariigi Valitsuse otsuseni jätta vara kaebajale tagastamata.
19. Hoolimata vastustaja ettepanekust ei ole Vabariigi Valitsus otsuse tegemisel seotud Tallinna Linnavolikogu seisukohaga, et vara tagastamine on ebaotstarbekas. Vabariigi Valitsus viib küsimuse lahendamiseks läbi iseseisva haldusmenetluse. Selle tulemusena võib Vabariigi Valitsus teha vara tagastamata jätmise otsuse või jätta linnavolikogu taotluse rahuldamata. Küsimuse lahendamisel kaebaja kahjuks peab Vabariigi Valitsus oma otsust igakülgselt motiveerima. Linnavolikogu taotluse rahuldamata jätmise korral on linnavalitsus kohustatud vara tagastamise menetlust jätkama. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole võimalik eeldada, et Vabariigi Valitsus linnavolikogu taotluse rahuldab ning vara kaebajale kindlasti ei tagastata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
20. Kaebaja on käesoleval juhul vaidlustanud Tallinna Linnavolikogu 21.08.2008 otsuse nr 160 eelhaldusaktina HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Vaidlustatud otsusega on Tallinna Linnavolikogu teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta Kesklinna linnaosas asuv endisel kinnistul nr 573 AB asuvad õigusvastaselt võõrandatud rajatised, linnamüür, Neitsitorn, Tallitorn ning Lühikese jala väravatorn ja hoone ORAS § 12 lg 3 p 5 alusel tagastamata. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki kaebajale koheselt mingeid õigusi ega kohustusi, ei või haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis ja sellele lisatud seletuskirjas märgitud asjaoludest mööda minna. Kaebaja leiab, et antud juhul puuduvad alused vara tagastamata jätmiseks. Seetõttu võib vaidlustatud otsus rikkuda kaebaja õigust vara tagastamisele ning otsus kui eelhaldusakt on kohtus iseseisvalt vaidlustatav.
21. Vastavalt Korra p-s 7 sätestatule koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav 6 menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjekt(id) tuvastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni (kohaliku komisjoni) otsusega (Korra p 19).
22. Käesoleval juhul loeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.10.1995 otsusega nr 6293 Tallinnas, xxxxx x, endisel kinnistul nr 573AB aadressiga xxxxx x/xxxxxx x, asuvad ehitised ja krunt omandireformi objektiks. Otsuses tuvastati, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A.K-le, kes lahkus Eestist 1941.a. jaanuaris-veebruaris ümberasujana Saksamaale. A.K suri 13.10.
23. Omandireformi õigustatud subjektiks eelpoolnimetatud vara suhtes tunnistati vara endise omaniku A.K vennatütar M.W. Kaebaja U.R.W on 23.09.1992 surnud M.W abikaasa, kes vastavalt 9.04.1997 välja antud testamendijärgsele pärimisõiguse tunnistusele on pärinud vara tagastamise nõudeõiguse.
24. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.10.1995 otsus nr 6293 on linnakomisjoni 14.01.2002 otsusega nr 12308 tühistatud. Otsusega nr 12308 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A.K-le,

§ 7

lg 3 nõuetele, kuid M.W taotlus otsustati jätta rahuldamata, kuna ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Tallinna Halduskohtu 8.03.2007 otsus haldusasjas nr 3-02-40, millega U.R.W kaebuse alusel tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsus nr 12308, on tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2008 otsusega.

1. Kaebaja osundab kaebuses sellele, et Riigikohus on tunnistanud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, märkides seejuures, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused tuleb lahendada üldises korras. Riigikohus on samuti rõhutanud, et vastavad avaldused tuleb läbi vaadata sõltumata sellest, kas need on jäetud varem läbi vaatamata või rahuldamata. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oli enne Tallinna Linnavolikogu 21.08.2008 otsuse nr 160 vastuvõtmist M.W 20.12.1991 taotluse uuesti läbi vaadanud ja teinud otsuse tema õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Käesoleval ajal on jõus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsus nr 12308, millega tühistati linnakomisjoni 16.10.1995 otsus nr 6293 M.W õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ning jäeti M.W taotlus rahuldamata. Kuna M.W ei ole linnakomisjoni poolt õigustatud subjektiks tunnistatud, siis ei ole ilma kehtiva subjektiotsuseta võimalik teha otsust vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta.
2. Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on ainult isikul, kes seadusega ettenähtud korras on tunnistatud taotletava vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kuna pole tõendatud M.W tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas, xxxxx AB x/xxxxxx x, endisel kinnistul nr 573 asuvate ehitiste ja krundi suhtes, siis ei saa vaidlustatud Tallinna Linnavolikogu 21.08.2008 otsus nr 160 rikkuda kaebaja kui M.W testamendijärgse pärija õigusi. Kuni pole tõendatud M.W õigustatud subjektiks tunnistamine kõnealuse vara suhtes, seni puudub ka kaebajal õigus nõuda vara tagastamist. Kui vaidlustatud haldusakt ei 7 riku kaebaja õigusi, siis puudub kohtul vajadus anda õiguslikku hinnangut. vaidlustatud haldusaktile sisulist Marion Vakker kohtunik 8