← Eesti

3-07-1691/26

Obsah (6)§ 41§ 93§ 49§ 52§ 53§ 90

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2009, Tallinn Haldusa

) § 52 lg 2 ja § 53 lg 1 nõudeid. Põhjendatud huvina vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks tõi kaebaja välja kahju hüvitamise nõude, esitades kaebuses ka taotluse mõista Tartu Vanglalt tekitatud mittevaralise kahju eest välja rahaline hüvitis 35 000 krooni. Halduskohtu istungil kaebaja loobus kahjunõude esitamisest käesolevas asjas ning tõi oma põhjendatud huvina täiendavalt välja preventiivse huvi. Samuti märkis kaebaja, et Tartu Vanglasse tulles tal hambavalu ei olnud, üksnes uuris hambaarsti juurde pääsemise võimalusi.

  1. Tartu Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Tartu Vanglasse saabudes olid kaebuse esitajal muu hulgas kaasas mustad kingad ja ruudulised sussid, mis lubati võtta kambrisse. Seega olid vahetusjalatsid kaebajal olemas. Vanglasse saabumisel 12.04.2006 viidi kaebaja suhtes läbi tervisekontroll. Kaebaja käis arsti vastuvõtul ka 05.05.2006 ja 21.06.2006, muul ajal ei ole ta arstiabi taotlenud. Valuvaigisteid on võimalik valvuritelt saada ööpäevaringselt. Ajavahemikul 12.04.–01.07.2006 on kaebaja pöördunud vangla poole kolmel korral, kuid ükski pöördumine ei puudutanud tervishoiuteenuse osutamist. Kaebaja on hambaarsti vastuvõtul käinud 12.06.2006, 14.08.2006, 21.09.2006, 25.09.2006, 04.10.
  2. Tartu Vanglas osutatakse hambaravi ravijärjekorra alusel, mis ulatub 4-6 kuuni. Puuduvad võimalused tervishoiuteenuste koheseks osutamiseks. Tervishoiuteenuste osutamine ravijärjekorra alusel on lubatud sotsiaalministri 22.06.2004 määruse nr 84 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded“ § 3 lg 1 kohaselt.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 19.06.2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajal on vaidlustatud toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks põhjendatud huvi, kuna soovib kaebuse rahuldamise korral esitada kahju hüvitamise nõude. Vangistusseaduse 01.04.–31.07.2006 kehtinud redaktsiooni § 49 lg 1, § 52 lg 2, § 53 lg 1 ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuete § 3 lg-st 1 tuleneb, et vangla peab tagama tervishoiuteenuste kättesaadavuse vastavalt vangla võimalustele ja kinnipeetavate terviseseisundile. Kui tervishoiuteenust, sh hambaravi teenust ei ole võimalik viivitamatult osutada, tuleb kinnipeetavad panna ravijärjekorda. Järjekorra pidamise aluseks on kinnipeetava meditsiiniline vajadus tervishoiuteenuse järele. Vältimatu abi peab olema ööpäevaringselt kättesaadav ja vältimatut abi vajavaid patsiente tuleb ravida esmajärjekorras. Ravi kvaliteeti käesoleva vaidluse lahendamisel ei käsitleta. Tartu Vanglas on kinnipeetavatele hambaravi järjekord umbes neli kuud ja perearsti vastuvõtule pääseb umbes nädala jooksul. Vältimatut abi osutatakse viivitamatult. Valuvaigisteid oli võimalik saada ööpäevaringselt ja kaebaja on vaidlusalusel perioodil neid ka korduvalt saanud. Kui kaebaja saabus vanglasse hambavaluga, tagati talle arsti vastuvõtt ja ravimid kohe saabumise päeval. Kui kanne hambavalu kohta on ekslik ja kaebaja hammas tegelikult ei valutanud, ei ole vangla
  4. a aprillis tervishoiuteenust õigusvastaselt osutamata jätnud. Halduskohtul puudub pädevus hinnata, kas kaebajale 05.05.2006 määratud ravi oli nõuetekohane või kas hambavalu tõttu pidanuks arst ta vältimatu abi osutamiseks viivitamatult stomatoloogi vastuvõtule suunama. Kohus lähtub eeldusest, et vältimatu abi osutamine ei olnud vajalik ja kaebaja tervislik seisund võimaldas ravimist üldise hambaravi järjekorra alusel. Nähtuvalt 2

(7)3-07-1691 tervisekaardi väljavõttest viibis kaebaja järgmisel korral arsti juures 21.06.2006, kuid hambavalu üle ei kaevanud. Hambaravi teenuse osutamist on kaebajale jätkatud ka pärast vaidlusalust perioodi. Arvestades Tartu Vangla keskmisi järjekordi hambaravi teenuse osutamiseks, ei ole vangla õigusvastaselt toiminud. Tuvastuskaebuse lahendamisel ei ole tähtsust asjaolul, kas avaldajal oli Tartu Vanglas võimalik vahetusjalatseid kasutada või mitte, sest susside andmata jätmist ei ole kaebaja eraldi vaidlustanud. Samuti ei nähtu, milline saaks olla taolise eraldi vaidlustamise põhjendatud huvi. Tartu Vangla ei ole jätnud kaebajale
  1. a aprillist juunini õigusvastaselt tervishoiuteenust osutamata ega osutanud seda ebapiisavalt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  2. N. L. palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega tema kaebuse rahuldada. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellant taotleb kriminaalmenetluse seadustiku § 105 alusel ekspertiisi läbiviimist, millega teha kindlaks, et Tartu Vangla koostatud kinni peetava isiku asjade nimekiri on võltsitud. Toasusse apellandil kunagi olnud ei ole, need on nimekirja lõppu juurde kirjutatud, kiri on heledama värviga ega asetse loetelu alguses või keskel, vaid selle lõpus. Apellatsioonkaebusele on lisatud nimekirja koopia. Kinnipidamisel oli apellandiga kaasas I. K., kes kinnitab susside puudumist. Kaebaja taotles Tartu Vanglalt kirjalikult vahetusrõivaste ja toasusside või muude jalatsite väljastamist, kuna jalgadel tekkis talvejalatsite kandmisest seenhaigus ja samuti algas hambavalu. Kaebaja pidi kambris viibima vaid sokkides, kuna tänavakingades jalad higistasid ja mädanesid. Rikutud on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr Rec
(2006)2 „Euroopa Vanglareeglistiku“ p 19.6 ja p 20.1. Kaebaja pöördus suuliselt vanglaametniku poole, sest 20.04.2006 tekkis tugev hambavalu. Meditsiinilist abi talle ei osutatud, samuti puudusid valuvaigistid. Umbes 27.-28.04.2006 tugeva hambavalu piirkond laienes ja muutus edaspidi laiaulatuslikuks hematoomiks. Kaebaja soovis saada hambaarsti vastuvõtule kiire meditsiinilise abi saamiseks. Kogu selle perioodi vältel oli kaebaja ilma vahetusjalatsiteta. Vahetusjalatsid toodi 28.04.2005 pakiga, mille väljastamisega viivitas vangla veel 22 päeva, piirates kaebaja õigust kasutada vanglas lubatud isiklikke asju, mis olid vajalikud tervise kaitsmiseks. Meditsiinilise abi osutamisega viivitamist 20.04.–05.05.2006 tuleb vaadelda hüvitamisele kuuluva moraalse kahjuna. Hambavalu ei tekkinud varem, näiteks vabaduses viibimise ajal hammaste mittepesemisest. Valu tekkis külmetusest, mis viis hammaste lagunemiseni. Apellant ei vaidlusta stomatoloogilise teenuse saamist, vaid vaidlustab kiirest stomatoloogilisest meditsiinilisest abist keeldumist. Tartu Vangla rikkus Tartu Vangla sisekorraeeskirju,

§ 41

lg 1, § 52 lg 2, § 53 ja § 93 lg 6, põhiseaduse § 18 ja § 28, Euroopa vanglareeglistiku punkte 39, 40.3, 40.4, 40.5 ja 41.5 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art

  2. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja on seisukohal, et apellandi taotlused I. K. ülekuulamiseks ning apellandi isiklike asjade kaardi suhtes ekspertiisi läbiviimiseks tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole põhjendatud, miks taotlust ei esitatud esimese astme kohtus. Need ei omaks asjas ka tõenduslikku tähendust. Apellant kinnitab, et tal olid jalatsid olemas ning puudub vaidlus selle üle, et ta ei pidanud olema kambris paljajalu.

§ 93

lg 1 kohustab vanglat kindlustama vahistatuid üksnes ja ainult riietega, mitte jalanõudega. Vajaduse korral on vangla jalanõud siiski väljastanud, kui kinni peetaval isikul endal igasugused jalanõud puuduvad. Kuna apellandil olid jalanõud olemas, puudus vanglal kohustus anda talle veel täiendavaid jalanõusid. Vanglal puudus igasugune vajadus apellandi isiklike asjade kaardile 3

(7)3-07-1691 ebaõigete kannete tegemiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et talvejalatsites soojas ruumis olekust tekkis apellandil seenhaigus ja hakkas hambavalu, on vastuolus apellandi poolt halduskohtus esitatud väitega, et hambavalu tekkis kambris paljajalu käimisest ja külmetamisest. Apellandi viited temale saabunud paki kätteandmisega viivitamise kohta ei ole asjakohased. Vastustaja on kohtule esitanud kõik apellandi poolt vanglale kaebusega hõlmatud ajavahemiku jooksul esitatud taotlused. Neist nähtub, et apellant esitas taotluse laost isiklike sandaalide jt esemete saamiseks alles 02.05.2006, mitte 28.04.
  1. Soovitud asjad väljastas vangla kaebajale 18.05.2006 ehk kahe nädala jooksul, mis on õiguspärane ja mõistlik aeg, arvestades taotluste rahuldamisele kehtestatud 30-päevast tähtaega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. 7.

§ 49

lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas osa riigi tervishoiusüsteemist ning seda korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 järgi kohaldatakse seda seadust tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega.

§ 93

lg 6 esimene lause nägi ette, et kui vahistatu haigestumise korral pole võimalik talle vanglas kindlustada nõutavat ravi, suunab vangla arst vahistatu ravile vastavasse raviasutusse. Sama lõike viimase lause kohaselt tuli vahistatu tervishoiu korraldamisel ja rahastamisel lähtuda

§-dest 49 ja 491 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest. Kaebusega hõlmatud ajavahemikul (12.04.–01.07.2006) kehtinud redaktsioonis nägi

§ 52

lg 2 ette, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Samuti kohustas

§ 53

lg 1 tagama kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavuse.

§ 53

lg 2 kohaselt tuli kinnipeetav, kes vajas ravi, mille andmiseks puudus vanglas võimalus, suunata arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Nimetatud normid kehtivad sisult identsetena ka praegusel ajal. Kuigi

§ 90

täiendati viitega, et vangistuse täideviimise sätteid kohaldatakse vajalike erisustega ka eelvangistuse täideviimisele, alles 01.02.2007 jõustunud muudatustega (RT I 2006, 63, 466), tuli kinni peetava isiku põhiõigusi mittepiiravaid norme analoogia korras vahistatute suhtes kohaldada juba varem, sest vanglas või arestimajas viibival vahistatul ei olnud kinnipidamiskohas viibimisest tulenevalt objektiivselt võimalik tervishoiuteenuse saamiseks iseseisvalt üldarstiabi osutaja (perearst) või eriarstiabi osutaja poole pöörduda. Lisaks nägi justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) § 1 lg 2 ka kõnealusel perioodil kehtinud redaktsioonis ette, et eeskirjas kinnipeetava kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka vahistatule, kui vangistusseadusega või sisekorraeeskirjaga ei ole ette nähtud teisiti. VSE § 9 lg 1 kohaselt kontrollitakse vanglas kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele ning haigestunud kinnipeetavat ravitakse vangla võimaluste piires. Seega oli N. L. vaidlusalusel perioodil Tartu Vanglas viibides õigus sellele, et arst pidevalt jälgiks tema terviseseisundit ja vajaduse korral teda raviks või suunaks asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti pidi apellandile olema vanglas kättesaadav ööpäevaringne vältimatu abi. Viimatinimetatud õigus tuleneb ka põhiseaduse § 28 lg-st 1 ja TTKS § 6 lg-st 1. TTKS § 5 4

(7)3-07-1691 kohaselt on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.
  1. Kaebusega hõlmatud perioodil kehtinud sotsiaalministri 22.06.2004 määruse nr 84 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded“ § 3 lg 1 kohaselt võis tervishoiuteenust osutada ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe ning tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi. Sama sätte teine lõige nägi ette, et ravijärjekorda registreeritud patsient peab vajaliku tervishoiuteenuse saama minimaalse aja jooksul, lähtudes tervishoiuteenuse meditsiinilisest vajadusest ja tagades samasuguse meditsiinilise vajadusega patsientide võrdse kohtlemise. Ka käesoleval ajal kehtiv Tartu Vangla direktori 30.01.2008 käskkirjaga nr 1-3/10 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ p 18.4 esimene lause näeb ette, et haigete ambulatoorne vastuvõtt toimub eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel.
  2. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec
(2006)2 „Euroopa vanglareeglistik“ käsitlevad kinni peetavate isikute tervist eelkõige p-d 39-
  1. Punkt 39 näeb ette üldise kohustuse, et vanglaasutused peavad kaitsma nende hoole all olevate vangide tervist. Reeglistiku p-de 40.1 ja 40.2 kohaselt tuleb arstiabi osutada kooskõlastatult riikliku tervishoiusüsteemiga ning vanglate tervishoiupoliitika peab olema kooskõlas riikliku tervishoiupoliitikaga. Reeglistiku p 41.2 kohaselt tuleb tagada, et igal ajal oleksid kättesaadavad kvalifitseeritud üldarsti teenused edasilükkamatutel juhtudel, ning p 41.5 järgi peavad igale vangile olema kättesaadavad muu hulgas kvalifitseeritud hambaarsti teenused. Punkt 10.1 näeb ette, et Euroopa Vanglareeglistikku kohaldatakse nii kinnipeetavate kui ka vahistatute suhtes.
  2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et N. L.e stomatoloogilist ravi osutati, samuti ei vaielda nimetatud ravi kvaliteedi üle. Apellant peab aga õigusvastaseks asjaolu, et talle ei võimaldatud hambaarsti abi viivitamatult pärast hambavalu tekkimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Tartu Vangla õigusvastaselt viivitanud apellandile hambaraviteenuse osutamisega. Kuna kinnipidamiskohas viibivale isikule tervishoiuteenuste osutamine toimub

§ 49

lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt üldise korralduse järgi, arvestades vajalikke erisusi, siis ei saa õigusvastaseks pidada hambaraviteenuse osutamist vanglas ravijärjekorra alusel, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe. Seda eeldusel, et teenuse osutamine toimub kooskõlas sotsiaalministri määrusega kehtestatud tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuete §-ga 3. Seega juhul, kui tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi, samuti on tagatud samasuguse meditsiinilise vajadusega patsientide võrdne kohtlemine, puudub alus tunnistada Tartu Vangla vaidlustatud toiming (tegevusetus) õigusvastaseks. Samuti ei oleks selline olukord vastuolus Euroopa vanglareeglistikuga, sest vanglas tervishoiuteenuste osutamine toimub muu riikliku tervishoiusüsteemiga samadel alustel. Asjas ei ole esitatud väiteid kinni peetavate isikute ebavõrdsest kohtlemisest. Seetõttu on määrava tähtsusega, kas apellant sai vajaliku tervishoiuteenuse meditsiinilist vajadust arvestades minimaalse aja jooksul. See tähendab piisavalt kiiresti selleks, et viivitus tervishoiuteenuse osutamisel ei põhjustaks patsiendi terviseseisundi täiendavat halvenemist, ei mõjutaks haiguse kulgu ega halvendaks haiguse hilisemat prognoosi. 5

(7)3-07-1691
  1. Kaebuse täiendustes (tl 61-64, tõlge tl 67) ja halduskohtu istungil (tl 121) selgitas kaebaja, et hambavalu tekkis tal mai alguses, 03.-05.05.2006 paiku. N. L. hambaravi kaardi koopia (tl 24-26) kohaselt toimus esimene hambaarsti vastuvõtt 12.06.2006 ning ravi jätkus sama aasta augustist oktoobrini. Tervisekaardi koopia (tl 86-90) kohaselt oli apellandil juba 12.04.2006 vanglasse saabumisel hambas auk ja hambavalu; 05.05.2006 arsti vastuvõtul kaebas ta muu hulgas selle üle, et ei saa kohe hambaarstile. Arst on tuvastanud vasaku põse turse ja hammaste saneerimatuse. Tartu Vangla on halduskohtule teatanud, et apellant kaebusega hõlmatud ajavahemiku jooksul vangla administratsiooni poole oma terviseseisundit puudutavate kaebuste, taotluste ega avaldustega pöördunud ei ole. Esitatud dokumentidest ja selgitustest nähtub, et apellant taotles hambaarsti abi hiljemalt 05.05.2006 arsti vastuvõtul. Kuna apellant on ise väitnud, et Tartu Vanglasse saabumisel tal hambavalu polnud, sõltub asja lahendamine hinnangust sellele, kas hambaarsti vastuvõtule pääsemise võimatus ajavahemikul 05.05.–12.06.2006 põhjustas apellandi terviseseisundi halvenemise, mõjutas haiguse kulgu või halvendas haiguse hilisemat prognoosi. Kuna 12.06.2006 eemaldas hambaarst apellandil kahe hamba juured, 14.08.2006 kohaldati juureravi kolmandale hambale (21.09.2006 avaldas soovi ravida seda hammast vabaduses) ja märgiti kahe hamba vahel sügava igemetasku olemasolu, võib esinenud probleemide ulatusest järeldada, et N. L. oli tõenäoliselt krooniline probleem hammaste tervisega ning on väheusutav, et viie nädala jooksul hambaarsti vastuvõttu oodates võis apellandi terviseseisund märkimisväärselt halveneda või ooteaeg mõjutada haiguse kulgu või halvendada haiguse hilisemat prognoosi. Seejuures on apellant möönnud, et valuvaigisteid talle vajaduse korral anti. Kuigi OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus esitatud N. L. tervisekaardi väljavõttest ei nähtu vaevusi hammastega, ei saa sellest järeldada nende puudumist, sest hambaraviteenuse saamiseks ei ole nõutud perearsti saatekirja (vt nt kaebusega hõlmatud ajavahemikul kehtinud sotsiaalministri 16.12.2002 määrust nr 145 „Täiskasvanute hambaraviteenuse hüvitise määrad, maksmise kord ning hambaravihüvitise saamiseks vajalike dokumentide loetelu, neis sisalduvate andmete koosseis ja dokumentide esitamise kord“). Ringkonnakohus on seisukohal, et asjaolusid arvestades ei ole Tartu Vangla olnud õigusvastaselt tegevusetu N. L.e hambaraviteenuse tagamisel.
  2. Eelnevale lisaks on apellant pidanud tema õigusi rikkuvaks, et talle ei antud vanglas vahetusjalatseid, mistõttu pidi ta viibima kambris sokkides ning külmetusest tekkiski tal hambavalu. Samas märgib halduskohus õigesti, et N. Lilitškin ei ole käesolevas asjas esitanud taotlust vahetusjalatsite mitteandmise toimingu õigusvastuse kindlakstegemiseks, vaid kaebuse nõudena palunud selgesõnaliselt tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevusetus seoses arstiabi andmisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud taotluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas N. L. oli Tartu Vanglas võimalik vahetusjalatseid kasutada või mitte. Riigikohtu halduskolleegium märkis 17.11.2005 otsuses nr 3-3-1-54-05 (p 14), et ei pea õigeks tõlgendada uurimispõhimõtet viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi. Ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse. Samas on õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse ka kaebuse eseme täpsustamiseks. Käesolevas asjas on halduskohus nõudnud N. L.t korduvalt kaebuse nõuete täpsustamist ning ringkonnakohtu hinnangul on apellandil olnud piisavalt võimalusi kaebuse taotluse muutmiseks (25.10.2007 määrus, tl 37-39; 08.10.2008 määrus, tl 56-57; 10.06.2008 kohtuistung, tl 120-122), kuid ta ei ole seda teadvalt kasutanud. Kohtumäärused on talle kohtu poolt tõlgitud ja tõlk osales ka kohtuistungil. Kuna HKMS § 19 lg 8 kohaselt võib kaebaja muuta kaebuses esitatud taotlust üksnes kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja 6
(7)3-07-1691 möödumiseni, siis ei ole ka apellatsioonkaebusega võimalik kaebuse piire laiendada ning ringkonnakohus ei kontrolli nende Tartu Vangla toimingute õiguspärasust, mille õigusvastasuse kindlakstegemist kaebaja halduskohtult ei taotlenud. Kuivõrd ringkonnakohus ei võta seisukohta Tartu Vangla poolt apellandile vahetusjalatsite väidetava mitteandmise õiguspärasuse osas, jäävad rahuldamata ka apellandi taotlused I. K. tunnistajana ülekuulamiseks ning apellandi isiklike asjade kaardi suhtes ekspertiisi läbiviimiseks. Nimetatud menetlustoimingutega kogutavad võimalikud tõendid oleksid N. L. apellatsioonkaebuse lahendamisel asjassepuutumatud. HKMS § 16 lg-st 2 ja TsMS § 238 lg-st 1 tulenevalt korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumise, mis on vajalikud ehk millel on asjas tähtsust. 13. Eelneva põhjal jääb N. L. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.06.2008 otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli apellant vabastatud. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.