← Eesti

3-08-1650/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Slvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1650 Hald

§ 10

lg 1 alusel tekib erastatud varale omandiõigus vara üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamisel ning § 11 järgi on kooperatiivile kuulunud ehitise erastamisel ehitise omanikul õigus maa omandamiseks maareformi seaduses (MRS) sätestatud alustel ja korras. AÜ Xxxxxx erastatud vara 06.04.1993 üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 31 on krundil nr xx olev vara – veetrassikaev – üle antud kooperatiivi liikmele K. Lättemägile. Notariaalset tehingut krundil nr xx olevate rajatiste/ehitiste kohta tehtud pole. Keila valla ehitisregistris on registreeritud krundil nr xx pooleliolev ehitis – vundament – mille omanikku pole märgitud. Aiandusühistu dokumentidest selgub, et K. Lättemägi on 21.01.1997 teinud AÜ-le Xxxxxx avalduse end aiandusühistu liikmete hulgas välja arvata, võõrandades oma õigused ja kohustused krundile nr xx A. Timofejevile, kes on 29.01.1997 juhatuse otsusega arvatud aiandusühistu liikmeks. Vastuseks vallavalitsuse pöördumisele selgitas Maa-amet MRS § 38 lg 4 alusel 15.11.2007 kirjas, et kuna K. Lättemägi ei omanud krundil nr xx ehitist, siis ei olnud võimalik maakasutusõiguse üleminek ehitise uuele omanikule ning nn maakasutuse võõrandamine A. Timofejevile on õigustühine. Xxxx-xx käesoleval ajal kehtiva maakasutusõiguse ja ehitusloa alusel võib krundil asuv ehitis kuuluda K. Lättemägile (pärast abiellumist Allaste), kellel on ehitise omanikuna maaüksuse erastamise õigus. Kui K. Lättemägi pole taotlenud tähtaegselt maa erastamist, on tal õigus taotleda hoonestusõiguse seadmist MRS § 31 lg 1 p 10 ja § 35.1 alusel. Vallavalitsusel tuleb korraldus nr 90 kehtetuks tunnistada selle vastuolu tõttu kehtivate õigusaktidega. Kaebuses halduskohtule palus A. Timofejev tühistada Keila Vallavalitsuse korralduse nr

  1. Kaebaja on AÜ Xxxxxx liige ning krundil asub talle kuuluv pooleliolev ehitis. Vaidlusaluse korralduse andmisel pole arvestatud kaebaja õiguspärase ootusega ja tema usalduse kaitsega. Isegi kui korraldus nr 90 on õigusvastane, on kaebaja asunud heauskselt valdama ja kasutama krunti nr xx, tasunud maa erastamise kulud ja teinud kulutusi aiamaja ehitamisele. Korraldus nr 90 on kehtinud 8 aastat ning puudub avalik huvi selle kehtetuks tunnistamiseks. Keila Vallavalitsus kaebust ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta. Kaebaja esitas Xxxx-xx maaüksuse erastamise avalduse 1997 detsembris, kinnitades, et krundil asuvad hooned kuuluvad talle, ning lisades avaldusele kooperatiivi liikmete nimekirja, kus oli märgitud, et A. Timofejev on aiandusühistu liige. Erastamise eeltoimingute teostamise käigus esitas AÜ Xxxxxx vastustajale 19.07.2000 juhatuse liikme kinnitatud koopia aiandusühistu erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktist (koostatud 06.04.1993), mille kohaselt andis aianduskooperatiiv krundil nr xx asuva vara A. Timofejevi omandisse. Vallavalitsuses oleva vara üleandmise-vastuvõtmise akti (koostatud 06.04.1993) kohaselt oli kooperatiivi vara üle antud K. Lättemägile. Kuna A. Timofejev võeti ühistu liikmeks 29.01.1997, siis ei saanud talle
  2. aastal kooperatiivi vara üle anda ning dokument, millel on vara vastuvõtjaks märgitud A. Timofejev, ei ole autentne. ASVES § 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt oli K. Lättemägi 2

(6)3-08-1650 poolt vara erastamise õiguse loovutamine A. Timofejevile õigustühine. Xxxxxx xxxx-xx krundil asuv ehitis peaks kuuluma K. Lättemägile. Mõlemad isikud on esitanud vallale erinevaid dokumente ja kuna kumbki pole ehitise omandiõigust tõendanud, siis ei ole ehitisregistrisse kantud ehitise omanikku seal märgitud. Kaebaja ei saa tugineda õiguspärasele ootusele ja usalduse kaitsele, sest oli teadlik sellest, et talle aianduskooperatiivi poolt väljastatud akt vara üleandmise-vastuvõtmise kohta on ebausaldusväärne. Tallinna Halduskohtu 03.06.2008 otsusega jäeti A. Timofejevi kaebus rahuldamata. MRS § 22 lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt MRS-s sätestatule. Kaebaja pole saanud maad kasutamiseks taluseaduse alusel ning vaidlus taandub sellele, kas kaebajal on õigus erastada maad ehitise omanikuna. ENSV Ülemnõukogu 15. juuni 1992 otsuse „Eesti Vabariigi seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta rakendamisest“ p 5 kohaselt käsitletakse aiandusja suvilakooperatiivide vara erastamise seaduse mõistes hoone või rajatisena ka ehitusloa järgi alustatud hoonet või rajatist ning enne 17.10.1991 antud ehitusluba. Vaidlust pole selles, et enne 17.10.1991 ei olnud kaebajale ehitusluba antud, samuti ei nähtu, et A. Timofejevile oleks kuulunud Xxxx-xx krundil pooleliolevaid või valmis ehitisi. Vastavalt ASVES §-le 11 on kooperatiivile kuulunud ehitise erastamisel ehitise omanikul õigus maa omandamiseks MRS-s sätestatud korras.

§ 4

nimetatab, kes on aianduskooperatiivi vara erastamise subjekt (kooperatiivi liige või notariaalselt tõestatud erastamise õiguse loovutamise avalduse alusel tema abikaasa, õed/vennad, alanejad sugulased) ning kaebaja selles sättes nimetatud isikute hulka ei kuulu. Aianduskooperatiivi Xxxxxx erastatud vara üleandmise-vaastuvõtu aktist nähtub, et vastavalt 10.07.1992 kooperatiivi üldkoosoleku otsusele on krundil nr xx asuv vara - veetrassi kraav - antud kooperatiivi vara erastamise subjektiks olevale K. Lättemägile. Aianduskooperatiivi 29.01.1997 üldkoosoleku otsusega arvati küll K. Lättemägi kooperatiivi liikmete hulgast välja ja võeti liikmeks vastu A. Timofejev, kuid sellega ei saanud A. Timofejevile üle minna K. Lättemägile erastamise teel üle läinud vara omandiõigus. Kuna kaebaja sai kooperatiivi liikmeks aastal 1997, siis puudus igasuguse õiguslik alus talle kooperatiivi vara erastamiseks 1992. a koosoleku otsuse alusel, pealegi ei ole vara üleandmise-vastuvõtmise akti (kus vara vastuvõtjaks on märgitud A.Timofejev) kohaselt kaebajale midagi üle antud, sest hooneid/rajatisi/istandust akti kohaselt krundil nr xx polnud. Ühestki õigusaktist ei tulenenud võimalust anda kooperatiivi erastatava varana isikule üle maakasutusõigust. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja on ehitanud krundile aiamaja, ei anna talle õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Kõnealuse aiamaja näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕS RS § 14 lg 1 mõistes, kuna kaebaja ei saanud olla kehtivat maakasutusõigust. Aiandusühistu liikmeks vastuvõtmine sellist õigust ei tekitanud. Ühestki õigusaktist ei tulene, et aiandusühistu oleks saanud tol ajal reformimata riigimaad isikutele kasutusse anda ning seeläbi tekitada neile õiguse sama maad hiljem ostueesõigusega erastada. Aiamaja ehitamisest ei saa tuleneda kaebajale õigust ostueesõigusega maad erastada. Eeltoodust tulenevalt pole põhjendatud kaebaja väide, et vallavalitsus ei tuvastanud aiamaja kuuluvust. Piisab, kui vald tuvastab, et ehitis ei kuulu kaebajale ega pea tuvastama, kellele see kuulub. Põhimõtteliselt on võimalik, et ehitis kuulub K. Lättemägile, samavõrd on võimalik, et kinnisasja olulise osana kuulub see maa omanikule, so riigile, sest tegemist on reformimata maaga. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et haldusakt tuleks jätta kehtima usalduse kaitse põhimõttest tulenevalt. 25.01.2000 korraldus nr 90 on antud lähtudes kaebaja kinnitusest, et kõnealusel maal asuvad talle kuuluvad ehitised, milliseid tegelikkuses seal polnud ei maa erastamise avalduse esitamise ajal ega ka pärast seda. Korraldus nr 90 ei andud kaebajale 3

(6)3-08-1650 maakasutusega seotud õigust ega õigust kõnealusele maatükile ehitisi püstitada, olenemata sellest, milline õiguslik hinnang anda maaüksuse asendiplaanile ja sellel olevale märkusele ehitustegevuse jätkamise lubamisest. Maa erastamise eest tasutud rahasumma suurust arvestades ei saa pidada mõistlikuks kaebaja usalduse kaitseks ilmselgelt õigusvastase haldusakti kehtima jätmist. Kaebaja saab nõuda vastustajalt erastamishinna tasumisega tekitatud kahju hüvitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES A. Timofejevi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, samuti mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja asjas kantud menetluskulud. Kaebaja on Xxxxxx xx krundil asuva aiamaja omanik, ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ning tegemist ei ole reformimata riigimaa olulise osaga. Kohtu seisukoht, et erastamata ja kinnistamata maatükil asuv ehitis on püstitatud õigusliku aluseta ning ei ole käsitletav vallasasjana, on ekslik. Kohtuotsuses viidatud maaüksuse asendiplaanil on märgitud, et kaebaja on hoonestaja ja valdaja ning vastustaja lubab ehitustöödega jätkamise. Seega oli kaebajal ehitusluba aiamaja ehitamiseks. AÕS RS § 13 lõikes 1 tuleneb, et kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleliolev ehitis, maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks. Kaebaja, AÜ Xxxxxx ja K. Lättemägi vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja on ehitise omanik. Kohtuotsuses viidatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga ei saanud K. Lättemägi krundil nr xx mingit vara, aktil märgitud veetrassi kraav jääb krundist väljapoole. Vastustaja on aktsepteerinud kaebaja õigust krunti kasutada ning kaebaja on krundi nr xx eest ka maamaksu tasunud. Korralduse nr 90 tekstist nähtub, et see on antud vastustaja enda poolt kontrollitud andmete põhjal ega tugineta kaebaja avalduses sisalduvale kinnitusele ehitise omandi kohta. Kaebaja on asunud heauskselt valdama ja kasutama krunti, on kandnud kulutusi maa erastamisele ja aiamaja ehitamisele, mistõttu on õigustatud tema suhtes HMS 67 lg 1 kohaldamine. Keila Vallavalitsus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Harju Rajooni RSN TK poolt anti 12.10.1988 ehitusluba nr 203/88 aianduskooperatiivile Xxxxxx, kellel oli ka maakasutusõigus. Apellandile pole kunagi maad, mida erastada ja millele ehitada, eraldatud. Sõltumata sellest, et 10.03.1997 väljastati asendiplaan, millele on kantud märkus – ehitustöödega jätkamine lubatud kuni 10.03.2000 – puudus ja puudub kaebajal maakasutusõigus. Aiandusühistu liikmeks vastuvõtmine talle sellist õigust ei andnud. HMS § 67 lg 4 p-de 5 ja 6 kohaselt ei saa isik tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik või kui haldusakt on antud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Viidatud sätted on asjakohased ka käesoleval juhul, sest kaebaja teadis, et tal pole maa erastamise õigust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusaluse korraldusega tunnistas Keila Vallavalitsus kehtetuks 25.01.2000 korralduse nr 90 kaebajale maa ostueesõigusega erastamise võimaldamiseks ja lõpetas maa ostueesõigusega erastamise menetlemise. HMS § 64 lg 2 sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Seadus ei kohusta ega keela tunnistada kehtetuks maa ostueesõigusega erastamise käigus antud akte, mistõttu kaebajale soodustust andva haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuli vastustajal HMS § 64 lg 3 kohaselt teostada 4
(6)3-08-1650 kaalutlusõigust ning arvestada viidatud sättes loetletud ning ka muid tähtsust omavaid asjaolusid. Vaidlusaluses 17.06.2008 korralduses nr 612 on kirjeldatud faktilisi asjaolusid, tsiteeritud Maa-ameti seisukohti, viidatud seadusele aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta, kuid esitatud pole ühtegi põhjendust ega kaalutlust selle kohta, miks ei ole kaitsmist vääriv kaebaja usaldus 8 aastat kehtinud haldusakti kehtima jäämisesse. Seetõttu ei ole kohtul võimalik sisuliselt kontrollida, kas Keila Vallavalitsus on oma varasemat haldusakti kehtetuks tunnistades kaalutlusreeglitest kinni pidanud ning millised olid haldusorgani kaalutlused diskretsiooni teostamisel. Vastuväidetes kaebusele märkis vastustaja, et kaebaja ei saa tugineda õiguspärasele ootusele, sest oli teadlik talle aianduskooperatiivi poolt väljastatud 06.04.1993 koostamise kuupäeva kandva vara üleandmise-vastuvõtmise akti ebausaldusväärsusest. Vastustaja see väide on eksitav. Ringkonnakohus nõustub, et
  1. aastal ei saanud kaebaja olla aianduskooperatiivi vara erastamise subjekt, sest ta võeti aiandusühistu liikmeks vastu aastaid hiljem, mistõttu ei ole viidatud akt, milles on kooperatiivi krundil nr xx asuva vara (mida akti kohaselt polegi) erastajaks märgitud kaebaja, tõene. Samas ei ole vastustaja väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et akt oleks olnud esitatud vastustajale enne 25.01.2000 korralduse nr 90 andmist. Kõnealuse akti koopia on kinnitatud aiandusühistu esimehe poolt 19.07.2000, mis annab alust järeldada, et korralduse nr 90 andmise ajal sellist ebatõese sisuga akti koostatud polnud, mistõttu ei saanud ka korralduse nr 90 kehtetuks tunnistamisel sellele dokumendile tugineda. Ringkonnakohtus selgitas kaebaja, et kõnealune akt koostati hiljem Keila Maamõõdubüroo töötajate soovitusel, kes arvasid, et muidu ei saa kaebajale maa erastamist lõpuni viia. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda kaebaja seletuses. Vastustaja poolt kohtumenetlustes antud selgitustest kumab läbi ka seisukoht, et kaebaja pidi olema teadlik sellest, et ta ei saa olla aiandusühistu Xxxxxx krunt nr xx maa erastamise õigustatud subjekt, sest taotletaval maal ei asunud talle kuuluvaid ehitisi. Ka selle väitega ei saa nõustuda. Kohtutoimiku juurde on võetud A/Ü Xxxxxx krunt nr xx asendiplaan, millele on vallaarhitekti poolt 10.03.1997 märgitud, et krundi valdajal ja hoonestajal A. Timofejevil on lubatud ehitustööde jätkamine ehitusloa nr 203/81 12.10.88 alusel, mis kehtib kuni 10.03.2000, ehitise alune pind 52,1 m2, hoone maht 97,2 m2, tüüpprojekt 5-
  2. Kaebaja väitel oli ta maa erastamise avalduse esitamise ajaks alustanud aiamaja vundamendi ehitamisega. Vastustaja pole kaebaja seda väidet kummutanud. Seetõttu ei saa lugeda ebaõigeks kaebaja poolt maa erastamise avalduses märgitut, et ta taotleb maa erastamist aiamaja juurde. Avalduse Lisas 1, kus nõutakse avaldaja kinnitust ostueesõigusega erastataval maaüksusel asuvate hoonete kuuluvuse kohta, ei ole kaebaja ühtegi hoonet märkinud. Seega puudub alus väita, et kaebaja esitas maa erastamise avalduses ebaõiged andmed. MRS § 6 lg 3 kaebaja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisel ja 25.01.2000 korralduse nr 90 vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas hoone/rajatisena MRS tähenduses ka lõpetamata ehitise ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusloa. Kohtuotsuses viidatud EV Ülemnõukogu 15.06.1992 otsuse p 5 sätestas samuti, et hoone või rajatisena Eesti Vabariigi seaduses aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta käsitletakse ehitusloa järgi alustatud hoonet või rajatist, samuti enne 17.10.1991 antud ehitusluba. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ehitatud aiamaja on õigusliku aluseta püstitatud ehitis AÕS RS § 14 lg 1 mõttes. Kohtutoimikus ja maa ostueesõigusega erastamise toimikus olevatest materjalidest nähtuvalt on endise aianduskooperatiivi Xxxxxx maa-ala pindalaga 5,95 ha eraldatud ENSV MN 26.12.1986 määrusega nr 665, maa looduses eraldamise akt nr 89 on vormistatud 11.06.1987, hoonestusprojekt on kinnitatud 11.10.1988 ning ehitusluba aiamaja tüüpprojekti 5-7 järgi ehitamiseks on antud 12.10.
  3. Seega oli maakasutamisõigus antud mitte üksikisikutele, vaid aianduskooperatiivile kui juriidilise isikule ning viimane määras korra, kuidas ja milliseid konkreetseid maatükke kooperatiivi 5
(6)3-08-1650 liikmed harivad ja hooldavad, ning ehitusluba kehtis kõigi tüüpprojekti järgi ehitatavate aiamajade kohta. Vaidlust ei ole selles, et aianduskooperatiivi liikmeks oli K. Lättemägi, kellele kooperatiiv määras harimiseks ja hooldamiseks maatüki nr xx, kellel ASKVES jõustumisel 01.07.1992 tekkis õigus kooperatiivi vara erastamiseks ning kellele 06.04.1993 akti kohaselt anti üle rajatisena kooperatiivi veetrassi kraav. Kaebaja selgituse kohaselt, mida vastustaja ümber lükanud pole, kõnealune veetrassi kraav ei asugi maaüksusel nr xx, vaid jääb sellest väljapoole. 09.10.1992 jõustus ühistuseadus, mis määratles ühistu liigina ka aiandusühistu. Kuigi ei ole esitatud tõendeid, pole seatud ka kahtluse alla, et aiandusühistu Xxxxxx asutati endise aianduskooperatiivi Xxxxxx baasil. Ühistuseaduse § 17 p 5 nägi ühistu liikme õiguse astuda ühistust välja ja võõrandada talle kuuluv osamaks, § 21 sätestas, et juhatus peab rahuldama liikme väljaastumisavalduse ühe kuu jooksul selle esitamisest, tehes kindlaks välja astunud liikme ja ühistu vastastikused varalised õigused ja kohustused.

§ 14

lõigete 1 ja 3 kohaselt võetakse liikmeks astuja ühistu liikmeks vastu tema kirjaliku avalduse alusel üldkoosoleku/juhatuse otsuse alusel ning päevast, mil liikmeks astuja loetakse ühistu liikmeks, tekivad tal ühistu liikme õigused ja kohustused. Vaidlust pole ning dokumentaalselt on tõendatud, et K. Lättemägi esitas 21.01.1997 aiandusühistu juhatusele avalduse ühistust välja astumise kohta, märkides avalduses, et võõrandab kõik oma õigused ja kohustused koos 730 kr suuruse osamaksuga A. Timofejevile. Vaidlust pole ja dokumentaalselt on tõendatud, et 21.01.1997 esitas A. Timofejev juhatusele avalduse ühistu liikmeks astumise kohta ning et aiandusühistu juhatuse 29.01.1997 otsusega mõlemad eelpoolviidatud avaldused rahuldati. Seega liikmeks vastu võtmisega andis ühistu, (mitte K. Lättemägi, nagu näib vastustaja ja kohtu ekslik seisukoht olevat) kaebajale õiguse kasutada sama maatükki, mis oli aianduskooperatiivi poolt määratud K. Lättemägi harida ja hooldada ning kaebajal tekkis ka õigus ehitada sellele maatükile aiamaja 1988 kinnitatud hoonestusprojekti ja samal aastal väljastatud ehitusloa alusel. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Keila Vallavalitsuse 25.01.2000 korraldus nr 90 oli selle andmise ajal õiguspärane ning esitatud pole HMS § 66 lõigetes 2-4 sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid. Isegi kui nõustuda halduskohtu seisukohaga korralduse nr 90 õigusvastasusest, siis tuleb vaidlusalune 17.06.2008 korraldus nr 612 ikkagi tühistada ja seda põhjusel, et Keila Vallavalitsus pole kaalunud kaebaja usaldust pikka aega kehtinud haldusakti kehtima jäämisesse ning ringkonnakohus ei tuvastanud kaebaja tegevuses usalduse kaitset vääravaid asjaolusid. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus A. Timofejevi kaebuse ja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja Keila Vallavalitsuse 17.06.2008 korralduse nr 612 ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja tema poolt mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud, mis kuludokumentide järgi seisnevad kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivus kokku 160 kr. Silvia Truman Lauri Madise Viive Ligi 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.