Obsah (7)

§ 57§ 63§ 40§ 58§ 1§ 5§ 54

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 15.04.2009. a Tallinn Haldusasja number 3-08-2099 Haldusasi OÜ Grove Invest kaebus Kõue

§ 57lõikes 1).

1 Kaebuse täpsustamisel enne menetlusse võtmist jäi kaebuse esitaja ettekirjutuse tühistamisnõude juurde (tlk16).

1. Kohus võttis OÜ Grove Invest kaebuse 20.11.
2. a määrusega menetlusse. 12.01.
3. a määras kohus asja lahendamisele kirjalikus menetluses. KAEBAJA SEISUKOHAD
4. Ettekirjutusest ei selgu, millisel alusel on vastustaja pädev tegema Grove Invest OÜ-le ettekirjutust võrkaia likvideerimiseks ja kallasrajal väidetavalt tõkkeks oleva kraavi likvideerimiseks. Vastustajal ei olnud pädevust anda tema poolt antud haldusakti ja seetõttu on ettekirjutus

§ 63

lg 2 punkti 3 ja

§ 63

lõike 1 kohaselt kehtetu algusest peale.

§ 40

lõike 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Käesoleval juhul on

§ 40

lõikes 1 silmas peetud haldusakti andvaks haldusorganiks olnud vallavalitsus, kes oleks pidanud menetlusosalisele ehk kaebajale andma võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited enne ettekirjutuse ehk haldusakti andmist; sellist võimalust ei antud kirjalikus, suulises ega muus vormis.

§ 40

lg 3 sätestab olukorrad, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Tagaselja läbiviidud haldusmenetluses ei esinenud asjaolusid, mis oleks lubanud haldusmenetluse läbiviimist ilma tema arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata.

§ 40

lg 3 sätestab võimaluse, mitte kohustuste, haldusmenetluse läbiviimiseks ilma menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Vallavalitsus ei ole kaebaja ärakuulamata jätmist mitte millegagi põhjendanud; vastuväidete ärakuulamise korral ei oleks ettekirjutust praegusel kujul tehtud. 4. Ettekirjutusest nähtub, nagu oleks OÜ Grove Invest rajanud kinnisasjale 9 meetri pikkuse kraavi Kiruvere järve. Grove Invest OÜ ei ole ettekirjutuses viidatud kraavi kinnisasjale rajanud ja see oli olemas enne seda, kui Grove Invest OÜ kinnisasja omandas. Ettekirjutuses on väidetud, et kinnisasjal olev kraav muudab võimatuks kallasraja kasutamise. Looduskaitseseaduse (LKS) § 36 lõike 1 kohaselt on rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal Veeseaduse (VeeS) §-i 10 tähenduses. VeeS § 10 lg 2 punkti 2 kohaselt on Kiruvere järve kallasraja laiuseks 4 meetrit. Põhjendamatu on ettekirjutusest nähtuv väide, et ainuüksi kraavi olemasolu muudab kallasraja läbimatuks. Arvesse tuleb võtta vastava kraavi spetsiifikat. Hoolimata kraavi olemasolust, on inimestele ja loomadele tagatud õigusaktidega nõutav vaba läbipääs, sest kraav ei muuda võimatuks kallasraja kasutamist.. Ettekirjutus on vastuoluline ja põhjendamatu ka seetõttu, et kallasraja kasutamise võimatuse põhjendamisel on tuginetud väitele, et 9-meetrise kraavi otsast rajatud aed muudab võimatuks kallasraja kasutamise. Väide on täiesti arusaamatu — kuidas saab väidetavalt 9-meetrise kraavi otsast ehk teisisõnu järvest 9 meetri kaugusele rajatud võrkaed rikkuda 4-meetri laiust kallasrada? Väidetakse, et kallasrada ei ole kinnisasja lääneosas läbitav seadusega ettenähtud ulatuses, sest võrkaia teine ots on järvele lähemal kui 4 meetrit. VeeS § 10 lõike 1 kohaselt arvestatakse kallasraja laiust lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba. Ettekirjutusest ei nähtu, kuidas ja millal on mõõdetud kallasraja laiust ehk antud juhul vahemaad aiast järveni. Ettekirjutus on kontrollimatu ja vastustaja on mõõtnud kallasraja laiust viisil, mis vähendab selle tegelikku laiust ja loob kunstliku aluse süüdistamiseks seadusrikkumises. 5.

§ 57

lõike1 kohaselt peab haldusaktis olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta, kuid selles ei ole ühtegi seadusega selgesõnaliselt nõutud viidet. 2

1. Ei saa nõustuda väidetega detailplaneeringuga (DP) ettenähtu rikkumise kohta kaebaja poolt. DP alusel on ehitusloa taotluse peamiseks osaks oleva ehitusprojekti koostanud OÜ Urban Mark ning vastustaja on väljastanud ehitusloa ehk faktiliselt kinnitanud taotletu vastavust seaduse nõuetele. Kaebaja ei teostanud ka ehitusloaga lubatu ehitamist, seda on teinud AS Eesti Ehitus. Ettekirjutus on viidatud osas ebaselge ja põhjendamatu.
2. 26.02.09.a. esitas OÜ Grove Invest lõplikud seisukohad (tlk 173), milles märgib, et ettekirjutus tuleb tühistada, kuna: sellest ei selgu vastustaja pädevus teha ettekirjutust; kaebuse esitajale ei ole tagatud ärakuulamise õigust; ettekirjutus ei vasta seaduse nõuetele; HKMS § 15 lg 3 3.lause kohaselt on tõenditega põhjendamise kohustus vastustajal; ettekirjutus on sisuliselt vastuoluline ja kontrollimatu; see on vormipuudulik. Kaebuse esitaja nõustus kirjaliku menetlusega. VASTUSTAJA KÕUE VALLAVALITSUSE SEISUKOHAD
3. Vallavalitsuse pädevus ettekirjutuse tegemiseks tuleneb ehitusseaduse (EhS) § 61 lg 1 punktist 1, mille kohaselt teeb linna- või vallavalitsuse ehitusjärelevalvet teostav ametiisik ehitise omanikule või ehitist omavoliliselt ehitavale isikule ettekirjutuse, kui ehitamise käigus ei peeta kinni DP-st. Ilmselt puudub vaidlus, et ettekirjutuses nimetatud kraav ja võrkaed on käsitletavad ehitistena, täpsemalt rajatistena EhS § 2 lõike 3 tähenduses. Kõue Vallavalitsuse 01.08.
4. a korraldusega nr 145 kehtestatud Tori I kinnistu DP punkti 7 ja alapunkt 6 ja punkt 13 käsitlevad piirdeaia ehitamist kinnistule. Kõnesolevat punktide kohaselt on piirdeaed lubatud rajada üksnes ümber õueala ning seejuures ei tohi piirdeaed takistada läbipääsu kallasrajal. Kaebaja on piirdeaia ehitanud aga ümber kinnistu, mis hõlmab ka metsaala. Seega ei ole piirdeaia ehitamisel DP-st kinni peetud ja kaebaja vastupidine väide on alusetu. Samuti ei ole kaebaja DP-st kinni pidanud kraavi ehitamisel, kuna DP ei näe ette kraavi rajamist. Planeerimisseaduse § 4 lg 2 punkt 3 kohaselt planeerimisalase tegevuse korraldamine on valla või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses ning kohalik omavalitsus tagab kehtestatud planeeringute järgimise. Kinnistu DP näeb ette 4m kallasraja paiknemise kinnistul ega võimalda kallasraja alale võrkaia ega kraavi rajamist.
5. Vastustaja möönab, et ettekirjutuse andmisele suunatud haldusmenetluses ei antud kaebajale võimalust kirjalikus vormis arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Nimetatud asjaolu ei mõjuta ettekirjutuse kehtivust.

§-i 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

§ 58

lähtub eelkõige menetlusökonoomia ja efektiivsuse põhimõttest — sisuliselt õige haldusakti tühistamine üksnes formaalsetel põhjustel ei ole otstarbekas. Kui sisuliselt õige, kuid menetlus- ja/või vormivigadega haldusakt tuleks igal juhul tühistada, ei oleks see kooskõlas efektiivse haldusmenetluse põhimõttega, kuna sama sisuga haldusakt tuleks pärast tühistamist uuesti anda. See võib kaasa tuua olulisi viivitusi haldusmenetluses ning ebamõistlikke kulusid nii haldusorgani kui ka menetlusosaliste jaoks. Seega isegi juhul, kui kaebuses viidatud ärakuulamisõiguse rikkumine leiaks käesolevas kohtumenetluses tuvastamist, tuleks

§-ist 58 tulenevalt jätta ettekirjutus tühistamata ja kaebus rahuldamata. Kuigi kaebaja väidab, et tema vastuväidete ärakuulamise korral ei oleks vastustaja praegusel kujul ettekirjutust teinud, ei ole kaebaja kaebuses ega kaebuse täpsustuses oma sellist väidet põhjendanud. Kaebuses sisalduv viide ärakuulamisõiguse rikkumisele on pigem formaalne kui sisuline, mistõttu ei saanud see rikkumine kuidagi mõjutada ettekirjutuse tegemist ega selle sisu. 3 Kaebuses ega selle täpsustuses ei ole viidatud ühelegi asjaolule, mis vääraks vastustaja poolt ettekirjutuses väljendatut; kirjeldatud asjaolusid arvestades ei näe vastustaja käesoleval hetkel mingisugust võimalust ega vajadust ettekirjutuse sisu muutmiseks. Ettekirjutus on

§-i 54 ja §-i 56 nõuetega kooskõlas.

1. Väited, mille kohaselt ei ole kaebuse esitaja kinnistule kraavi rajanud ning kraav oli olemas enne, kui kaebaja kinnistu omandas, on paljasõnalised. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kraav asus kinnistul juba enne 09.10.
2. a. Käesoleval hetkel puudub mistahes alus arvata, et kraavi on rajanud keegi teine isik. Kõue Vallavalitsuse 01.08.
3. a korraldusega nr 145 kehtestatud kinnisasja DP koosseisus olevatel joonistel ei ole kraavi olemasolu fikseeritud. Kaebusest ei selgu, millist mõju ettekirjutuse õiguspärasusele omaks asjaolu, kui käesolevas kohtumenetluses leiaks tõepoolest tuvastamist, et kraav on kinnistule rajatud enne 09.10.2002.a. Omavoliliselt rajatud kraavi või mistahes muud rajatist ei muuda õiguspäraseks üksnes kinnisasja omaniku vahetumine. Samuti ei välista see kaebaja kohustust omavoliline rajatis kõrvaldada. Vastasel korral piisaks omavolilise ehitise legitimeerimiseks üksnes kinnisasja võõrandamisest, kuid selline omavoliliste ehitiste seadustamine ei saa kindlasti olla ehitamise reguleerivate normide eesmärgiks. Kaebuse kohaselt puudub vaidlus, et kaebaja kinnisasjal asuv kraav on tõepoolest 9 m pikk. Tori I kinnistul asuv kraav on rajatud kaebaja poolt. Seda kinnitavad nii vastustaja kui ka kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid: DP koosseisu kuuluvatel joonistel ei ole kraavi kujutatud; kaebaja poolt 08.12.
4. a kohtule esitatud kinnistu omandamisega seotud dokumentidest ei nähtu, et kinnistul oleks selle omandamise hetkel asunud kraav. Vastavad märked puuduvad nii 21.11.
5. a sõlmitud võlaõigusliku tagastatava maa ostu-müügi lepingus kui ka 27.06.
6. a sõlmitud asjaõiguslepingus; puuduvad mistahes muud tõendid selle kohta, et Tori I kinnistul asus kraav ka enne seda, kui OÜ Grove Invest nimetatud kinnistu omandas. Kraavi ehitamiseks Tori I kinnistule ei ole vastustaja andnud mitte ühtegi nõusolekut ega luba. Kraav asub ehituskeeluvööndis ja muudab võimatuks kallasraja läbimise õigusaktides sätestatud korras. Kraavi ehitamiseks puudus õiguslik alus ning vastustajal on EhS § 40 lõikest 2 tulenevalt õigus nõuda kraavi likvideerimist. Isegi juhul, kui käesoleva kohtumenetluse käigus leiaks tuvastamist, et kraav oli kinnistule ehitatud enne seda, kui kaebaja kinnistu omandas, oleks ta kohustatud kraavi kõrvaldama. Kohtupraktikas on leitud, et õigusliku aluseta ja mittenõuetekohase ehitise on kohustatud lammutama selle igakordne omanik sõltumata enda süüst (Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.
7. a otsus haldusasjas nr 3-04-164). Omavolilise ehitise kõrvaldamiskohustuse seisukohast ei oma tähtsust, kas omavolilise ehitise ehitas kaebaja või kinnistu eelmine omanik. Selline arusaam on põhjendatud ka seetõttu, et nii faktiline kui ka õiguslik võimalus omavolilise ehitise kõrvaldamiseks on üksnes isikul, kes on sellise ehitise omanik praegu. Teistel isikutel puudub võimalus omavolilise ehitise kõrvaldamiseks. On ilmne, et kinnistu eelmine omanik ei saa asuda iseseisvalt praegu kaebajale kuuluval kinnistul asuvat kraavi kõrvaldama. Kinnistule rajatud kraav algab vahetult Kiruvere järve kaldalt. Kraav on maismaa suunas 9 m pikk ja 2 m lai. Vastustaja poolt kinnisasjal enne ettekirjutuse andmist 11.09.
8. a tehtud fotodelt nähtub, et kraav on sügav ning selle põhi on täidetud veega. Sellise spetsiifikaga kraavi paiknemisel kallasrajal ei ole LKS § 36 lõikest 1 tulenev nõue kuidagi täidetud. LKS §-ist 36 tulenevalt peab kallasrajal olema vaba läbipääs tagatud kõigile inimestele ja loomadele. On ilmne, et kinnistul asuv ja seletusele lisatud fotodel kujutatud kraav takistab kallasraja vaba läbipääsu. Sellise kraavi ületamine ei ole kindlasti kõigile inimestele ja loomadele jõukohane. LKS §-iga 36 sätestatud regulatsioon muutuks mõtetuks, kui lugeda kallasraja vaba läbipääsu võimaldamise kohustus täidetuks ka juhul, kui kallasrada läbib risti 2 m laiune veega täidetud kraav. LKS §-is 36 sätestatu eesmärgiks on tagada kõigile kallasrajal liikumise mõistlik võimalus ning välistada takistuse rajamine kallasrajale. Kaebaja kinnisasjal ei ole see nõue täidetud. 4
9. Ettekirjutuses on lisaks sellele, et kinnisasjale rajatud kraavi tõttu on 4 m kallasraja vaba läbipääs takistatud, soovitud tähelepanu juhtida ka põhjusel, et kraavi otsast algava võrkaia tõttu puudub üldse igasugune võimalus sellest kohast edasiliikumist jätkata. Teisisõnu puudub kallasrajal liikuvatel isikutel kallasrajale rajatud kraavi tõttu võimalus jätkata liikumist kallasrajal ning samuti puudub neil võimalus liikumist takistavast kraavist möödumiseks maismaa poolt. See näitlikustab veelgi kallasrajaõiguse kaebaja poolse piiramise ulatust. Ettekirjutuse kohaselt ei ole kinnisasja läänepiiril kallasrada läbitav seaduses ettenähtud ulatuses (4 m), kuna seal asub omavoliliselt rajatud võrkaia teine ots lähemal kui 4 m. Kaebaja märgib, et ettekirjutusest ei nähtu, kuidas ja millal on mõõdetud kallasraja laiust ehk antud juhul vahemaad aiast järveni. Kaebaja arvates on vastustaja mõõtnud kallasraja laiust viisil, mis vähendab selle tegelikku laiust ja loob kunstliku aluse kaebaja süüdistamiseks seadusrikkumises. Samas ei nähtu kaebusest ega selle täpsustusest, kuidas tuleks kallasraja laiust kinnisasja läänepiiril mõõta ning milline oleks õige mõõtmistulemus. Kaebusest ega kaebuse täpsustusest ei selgu, et kallasrada oleks nimetatud kohas tõepoolest 4 m laiuselt läbitav. Kaebaja kinnisasja läänepiirile rajatud võrkaia ja keskmise veeseisu piirjoone vahelist kaugust on väga täpselt mõõtnud Keskkonnainspektsioon. 07.07.
10. a vastustajale saadetud kirjas märgib Keskkonnainspektsioon, et kinnisasja läänepiirile on rajatud piirdeaed, mis kontrollimise hetkel jättis vabaks 2 m laiuse kallasraja. Keskkonnainspektsiooni 07.07.
11. a kiri tugineb Keskkonnainspektsiooni poolt kinnisasjal 05.06.
12. a läbi viidud vaatlusele, mille tulemuste kohta on vormistatud sündmuskoha vaatlusprotokoll nr
13. Selles on fikseeritud nii kinnisasja idapiiril asuva kraavi pikkus, laius ja asukoht kui ka läänepiiril asuva võrkaia kaugus veepiirist. Vastustaja poolt 11.09.
14. a läbi viidud vaatlus kinnitas Keskkonnainspektsiooni poolt fikseeritut. Vaatluse käigus pildistas vastustaja ka kinnistul asuvat võrkaeda.
15. Ettekirjutuses on DP-le viidatud seoses piireaia rajamisega. DP seletuskirja punkti 7 alapunkti 6 kohaselt on piireaed lubatud ümber õueala. DP koosseisu kuuluva põhijoonisel on õueala tähistatud kollasega ning muudest kinnisasja osadest selgelt eristatav. DP põhijoonisest nähtuvalt ei ulatu õueala kallasrajale. Kaebaja on piirdeaia rajanud aga ümber kogu kinnisasja, mis hõlmab ka metsaala. Seega ei ole piirdeaia ehitamisel kinnipeetud DP nõuetest. Piirdeaia ehitamisega seonduvat reguleerib täiendavalt ka DP seletuskirja punkt 13, mille kohaselt on kuritegevuse ennetamiseks lubatud õueala hoonete ümber piirata aiaga, kusjuures läbipääs kallasraja ulatuses peab säilima.
16. Vastustaja möönab, et ettekirjutuses nõuetekohane vaidlustamisviide puudub, kuid see asjaolu iseenesest ei mõjuta ettekirjutuse kehtivust. Vastavalt

§ 57

lõikele 2 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi.

§ 57

lõikest 3 tulenevalt võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. HKMS § 57 lõike 2 ja lõike 3 kohaselt ei muuta vaidlustamisviite puudumine ettekirjutust õigusvastaseks ega kehtetuks. Vaidlustamisviite puudumise ainsaks sisuliseks õiguslikuks tagajärjeks on haldusakti adressaadil tekkida võiv õigus taotleda haldusakti vaidlustamise tähtaja ennistamist juhul, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Antud juhul on kaebus esitatud tähtaegselt ning vaidlustamisviite puudumine ei takistanud vähimalgi määral kaebeõiguse teostamist kaebaja poolt. KOHTU SEISUKOHAD

1. Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada. 5
2. Kohus käsitleb esmalt kaebaja ja vastustaja vastustes esiletoodud küsimusi ja uurib seejärel tehtud ettekirjutust. Veeseaduse § 10 lg 2 p 2 tulenevalt on kallasraja laiuseks vajalik jätta Kiruvere järve ääres 4 m ja vaidlust sellise nõude olemasolus menetlusosaliste vahel ei ole. Vaidlusalusest ettekirjutusest nähtub, et vastustaja heidab kaebuse esitajale ette, et OÜ Grove Invest ei ole taganud temale kuuluval kinnistul seadusega ettenähtud 4 m laiusega kallasrada. Kuigi kaebuse esitaja vaidleb sellele vastu, ei ole kaebuse esitaja vastupidiseid tõendeid esitanud. Samas nähtub asja materjalidest, et kallasraja läbitavus ei ole tagatud mitte üksnes selle seadusega ettenähtud laiuses, vaid et kallasrada puudub kohas, kus rajati kraav. Kraavi juures ei ole võimalik suunduda ümber ning tagasi pöörduda kallasrajale lähimat teed pidi, kuna liikumist takistab kaebaja poolt rajatud aed. Lisaks on vastustaja märkinud, et aed on rajatud mitte üksnes nn õuealale vaid ümber kogu kinnistu, mida DP ette ei näe. Ettekirjutuses märgitakse, et vallavalitsus tutvus 11.09.08.a. olukorraga Tori I maaüksusel ja tuvastas puudujäägid, samas ei ole viidatud konkreetsele alusmaterjalile, mis täpsustaks kontrollimise asjaolusid. Hilisemates vastustes kaebusele on viidatud, et Keskkonnainspektsioon teostas kontrolli ja koostati vaatlusprotokoll. Ettekirjutusest endast ei nähtu, et see on seotud teise asutuse koostatud vaatlusprotokolliga. Seega vastab tõele väide, et ettekirjutus ise ei viita ühelegi kontrollaktile või dokumendile, mis võiks olla selle aluseks ning põhistada tehtud ettekirjutust. Riigikohtu HK lahendites on korduvalt juhitud tähelepanu vajadusele märkida haldusaktis ära alusdokumendid, millele toetutakse, juhul kui otsuses endas ei ole otstarbekas selle jälgitavuse huvides esitada kõiki andmeid. Antud juhul ei ole tegemist mahuka ettekirjutusega, samas nähtub, et selles ei ole esitatud õiguslikke viiteid ega ka motivatsiooni, mis võiks selgitada, et selle tulemused on esitatud mingi konkreetse dokumendi alusel. Ettekirjutus märgib ära vallavalitsuse tutvumise Tori I maaüksuse olukorraga 11.09.08.a., selle tulemused võeti kokku ettekirjutuses. Hilisemalt on vastustaja märkinud, et ettekirutus tugineb muuhulgas Keskkonnainspektsiooni poolt 05.06.08.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollile nr 01028308 (tlk 49). Riigikohtu HK on märkinud 17.05.05.a. lahendis 3-3-1-16-05, et haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Halduskatis motiveeringu esitamise ebapiisavus ei too vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist, „näiteks juhtumil kui detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest“. Samas on Riigikohtu HK lahendis 17.10.07.a. nr 3-3-1-39-07 märgitud, et „kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest“. Sama põhimõtet korratakse lahendis 15.01.09.a. nr 3-3-1-87-
3. Antud juhul ei ole tehtud viidet ühelegi dokumendile ja täpsustatud ei ole, missugused olulised asjaolud omavad tähendust vaatlusprotokollist, kui see võeti aluseks. Kohtule esitati Keskkonnainspektsiooni (edaspidi KI) 07.07.08.a. pöördumine Kõue Vallavalitsuse poole 07.07.08 nr J-6-1/729-1 (tlk 48), millest nähtub, et Keskkonnainspektsiooni menetluses on väärteoasi seoses Kirujärve kallasraja sulgemisega Tori I maaüksusel. Selle andmetest nähtub, et kinnistu idapiirile on rajatud järve kaldale 9 m pikkune ja 2 m laiune kraav, mis takistab vaba läbipääsu antud kohas kogu kallasraja ulatuses. Maaüksuse läänepiirile on rajatud piirdeaed, mis kontrollimise hetkel jättis vabaks 2 m laiuse kallasraja. Lisaks tuvastati, et Tori I maaüksusele on püstitatud hoone, mille idapoolne nurk jättis kontrollimise hetkel vabaks kallasraja 2,5 m ulatuses. Keskkonnainspektsioon märgib ära, et ta on seisukohal, et paadikuurile väljastatud ehitusluba ei ole kooskõlas LKS-ga. LKS § 38 lg 1 p 4 kohaselt on ehituskeeluvööndi laius Kiruvere järve kaldal 50 m. Kirjas märgitakse, et ei saa nõustuda, et paadikuurile, mille ehitusalusest pindalast 22,4 % vastab paadikuuri kasutusotstarbele ja ülejäänud mitte, oleks väljastatud ehitus-ja kasutusluba. Veel leitakse, et ehituskeeluvööndisse ei ole lubatud rajada tehistiiki. Märgitakse, et jääb selgusetuks, missugusel alusel 100 % ulatuses oleval maatulundusmaal määratleti õuemaa ja millises osas on ette nähtud piirdeaia rajamine. Keskkonnainspektsioon pani omavalitsusele kohustuse viia seadusega kooskõlas mitteolevad korraldused seadusega kooskõlla. Seega lasus omavalitsusorganil kohustus teostada haldusaktide seaduslikkuse kontroll ning võtta seisukoht nende 6 kehtetuse suhtes. Kohtu arvates ei ole KI kohustanud vastustajat tegema ettekirjutust, vaid on kohustanud üle vaatama DP aktid, mille alusel on toimunud ehitamine ehituskeeluvööndis Keskkonnainspektsioon andis aega 15 päeva haldusaktide seadusega kooskõlla viimiseks. Keskkonnainspektsioon (Põhja regioon) on koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli nr 01028308 (tlk 49), mille kohaselt 05.06.08.a. kontrolliti Tori I maaüksust ja tuvastati, et kinnistule on rajatud kraav, mis on 9 m pikk ja 2 m lai ja kraavi maismaapoolsest otsast algab piirdeaed. Ehituskeeluvööndisse on ehitatud hoone, mis jättis kontrollimise hetkel vabaks 2,5 m laiuse kallasraja; hoone juurest saab alguse kaldaga risti rajatud paadisild. Läänepoolses küljes on maaüksusel piirdeaed, mis ulatub järve kaldale ja jättis kontrollihetkel vabaks 2 m laiuse kallasraja. Sellele protokollile on lisatud fotod. Kuna vastustaja vastusest võib aru saada, et oma ettekirjutuses tugines ta Keskkonnainspektsiooni märgitud dokumentidest sündmuskoha vaatlusprotokollile, tuleb nõustuda kaebuse esitajaga, et ettekirjutuses ei ole seda ära märgitud, samas ei nähtu, et ettekirjutuse koostaja oleks ise läbi viinud iseseisvaid kontrollmõõtmisi. Samas ei nõustu kohus vastustaja selgitusega, et kaebaja ei ole märkinud ära, kuidas tuleks kallasraja laiust mõõta. Kaebaja esindaja on märkinud ära, et kallasraja mõõtetulemused tuleb esitada VeeS § 10 lg 1 kohaselt, so kallasraja laius lamekaldal arvestatakse keskmise veeseisu piirjoonest ja kaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba. Vastustaja ei ole märkinud oma vastustes, kas mõõtmistulemused on saadud eelmärgitud viisil. Vaidlustatud ettekirjutuses ei määratleta küll täpsemini, mitu meetrit on käesoleva vastustaja kontrollandmetel jäänud kallasraja laiuseks, kuid tuleb nõustuda ka väitega, et kaebuse esitaja ei ole samas ise esitanud oma selgesõnalist seisukohta või tõendeid, mis kinnitaks, et ta on säilitanud oma tegevuse käigus kallasraja laiusega 4 m või enam. Samas ei ole ettekirjutuse andmetel võimalik aru saada, kas kallasrada oleks läbitav ka siis, kui sellel puuduks kaebaja rajatud piirdeaed ning kraav, mis väidetult ei taga liikumiseks avatuse nõuet. Nimelt nähtub asja juurde esitatud materjalidest, et kaebuse esitaja on ehitanud nn paadikuuri, selle hoone tegeliku olemuse üle käib vaidlus. Paadikuur on omakorda ilmselt rajatud kaldale lähemale kui 4 m ning paadikuuri ette on rajatud lisaks paadisild. Kui ka märgitud objektid ei taga liikumist mööda kallasrada 4 m laiusel alal, siis on tekkinud probleem tõsisem, kui seda pelgalt aia või kraavi rajamine kuuri juurde, kuivõrd ettenähtud ulatuses ei ole kallasrada läbitav. Vastustaja ei ole ettekirjutuses võtnud seisukohta, kas seaduse nõuded on täidetud ka siis, kui kallasrada jääb avatuks vähemas ulatuses, kui 4 m. Ettekirjutus neid andmeid ei sisalda ja seal ka ei põhistata, kuidas tegeliku olukorra kontekstis on tagatav seadusekohane kallasraja olemasolu või taastamine, kui lisaks paadikuur ja paadisild takistavad kallasraja kasutamist. Vastuseta on jäänud küsimus, et juhul, kui kallasrada nö taastada vähemas ulatuses kui 4 m, kas siis on kaebuse esitaja oma kohustused täitnud või mitte. Omaette teemaks on ettekirjutuses märgitud järeldus, et DP-ga ei ole kooskõlas aia rajamine ümber kogu kinnistu, kuigi ettekirjutuses märgitakse ära, et ümber kinnistu ei tohtinud aeda rajada, kuid need järeldused ei tulene ilmselgelt vaatlusprotokollist, kuna seal seda küsimust ei puudutata, ehkki märgitakse, et kraavi maismaa poolsest otsast algab piirdeaed. Ettekirjutuses märgitakse, et maaüksuse idapiiril on omavoliliselt rajatud 9 m pikkune kraav, mis muudab võimatuks kallasraja kasutamise, kuna kraavi otsast algab omavoliliselt rajatud võrkaed. Märgitakse, et maaüksuse läänepiiril on kallasrada küll läbitav, kuid mitte 4 m ulatuses, nagu näeb ette seadus, kuna seal asub omavoliliselt rajatud võrkaia teine ots lähemal kui 4 m. Ettekirjutuses viidatakse Looduskaitseseaduse § 36 lg 1 nõudele, et rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja on kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal Veeseaduse § 10 tähenduses. Veeseaduse § 10 lg 2 järgi on kallasraja laius Kiruvere järve kaldal 4 m. Veel viidatakse, et Tori I kinnistu detailplaneering on kehtestatud Kõue vallavalitsuse 01.08.06.a. korraldusega nr 145, selle p 7 ap 6 kohaselt on piirdeaed lubatud rajada ümber õue-ala, mitte aga ümber kogu kinnistu, mis hõlmab ka metsaala. Sellest tulenevalt palutakse likvideerida võrkaed kinnistu ümbert ja kõrvaldada kallasraja kasutamise tõke kraavi näol. 7 Samas nähtub, et ettekirjutuses ei ole märgitud tähtaega, millal see kuulub täitmisele, märkimata on täitmise viisid ning sellest ei nähtu, kas täitmata jätmisele järgnevad sanktsioonid või mitte. Vastustaja on vastamisel märkinud, et ta toetus ettekirjutuse tegemisel EhS § 61 lg 1 p 1 ja Planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 3; veel viidatakse EhS § 40 lg 2, viimasele kui õigusnormile, mis lubab nõuda kraavi likvideerimist. EhS märgitud säte lubab õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanikult nõuda ehitiste lammutamist ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, seega peab ettekirjutusega määrama tähtpäeva; samas märgib õigusnorm, et ettekirjutus peab sisaldama lammutamise viisi ja tingimusi. Käesolev ettekirjutus neid andmeid ei sisalda, seega ei vasta ettekirjutus vastustaja enda poolt viidatud õigusnormide nõuetele ja on puudulik.
4. Kohtule jääb vastustaja positsioon vastuoluliseks ja kohtule esitatud vastused ei selgitanud õlatoodud puudusi ja vastuolusid. Esmalt nähtub, et vastustaja ise ei ole kontrollinud ettenähtud viisil, kui lai on tegelikult kallasrada hoone ja paadisilla juures ning kas kallasraja tagamine ettekirjutuses märgitud viisil kraavi likvideerimisega tagab selle tegeliku ja ohutu läbimise. Ettekirjutusest ei selgu, kas kallasrada on seadusega ettenähtud nõuete kohaselt läbitav, kui kõrvaldada üksnes piirdeaed ja kraav. Samas ei ole selge, missuguses ulatuses piirdeaia kõrvaldamine teeniks kallasraja vaba läbimise eesmärki ja kas vastustaja taandub nõudest, et kallasraja läbitavust ei nõuta enam 4 m laiuselt. Ilmselgelt on kaebuse esitajale oluline teada, kas edaspidiselt on saavutatud õigusrahu, kui kallasrada ei jää avatuks seaduses nõutud laiuses. Lähtudes eelnevast uuris kohus lisaks vastustaja positsiooni seotult teise kohtuasjaga. Nimelt on Keskkonnainspektsioon on esitanud protesti Kõue Vallavalitsuse 01.08.06.a. korralduse nr 145; 05.09.06.a. korralduse nr 156 ja 22.01.2008 a korralduse nr 15 tühistamiseks haldusasjas nr 3-08-2198 ning Tallinna Halduskohus on langetanud selles asjas otsuse 19.12.08.a. Kohtuotsus on edasi kaevatud Tallinna Ringkonnakohtule. Keskkonnainspektsioon (edaspidi KI) leidis, et hoonele, mis asub ehituskeeluvööndis, so nn paadikuur, on väljastatud ehitus-ja kasutusluba seadusevastaselt. Vastustajaks märgitud kohtuasjas oli Kõue Vallavalitsus ja vastustaja vastusest nähtub, et ta ei pidanud protesti õiguspäraseks. Vallavalitsus leidis, et ehitusluba ja kasutusluba ei saa enam tühistada ja Grove Invest on kaitstud usalduskaitse põhimõtetel. Vallavalitsus on seal märkinud, et paadikuur rajati ehitusloa alusel, lisaks on paadikuurile püstitatud DP-ga kavandatud elamu-ehitushoone, millele on väljastatud kasutusluba, rajatud on DP-ga kavandatud paadisild. Vallavalitsus sai aru, et avalik huvi on suunatud LKS § 34 täitmiseks kallasraja vaba kasutamise tagamiseks. Samas avaldas vastustaja, et kinnistule rajatud piirdeaed, mis väidetult takistab kallasraja kasutamist, on võimalik ümber paigutada ning see ei eelda haldusakti tühistamist. Veel leidis vallavalitsus, et protestist ei nähtu, et ehituskeeluvööndisse jääv paadikuur kahjustaks mingil viisil looduskeskkonda ja ta ei näinud ülekaalukat avalikku huvi haldusaktide tühistamiseks; vastustaja jäi seisukohale, et korraldusega nr 145 kehtestatud detailplaneeringuga on kavandatud ehituskeeluvööndisse paadikuuri rajamine.Vastustaja avaldas, et DP ei näe nimetatud ehitisele ette mingit muud otstarvet. Vastavalt LKS § 38 lg 5 p-le 2 ei laiene ehituskeeld kehtestatud detail- või üldplaneeringuga kavandatud sadamaehitisele või veeliiklusrajatisele. Protesti kohaselt on paadikuur käsitletav LKS § 38 lg 5 p-s 2 nimetatud rajatisena, seega nimetatud asjaolu üle vaidlust tema meelest ei olnud. DP iseenesest ei ole vastuolus LKS §-ga 38 ja seda sõltumata sellest, millise otstarbega ehitisele andis vallavalitsus hiljem korraldusega nr 156 ehitusloa ja korraldusega nr 15 kasutusloa. Vastustaja seletusest nähtub, et ta lähtus paadikuuri püstitamiseks ehitusloa andmisel ja sellele hiljem kasutusloa andmisel sellest, et Harjumaa Keskkonnateenistus oli planeeringulahenduse 18.04.2006 kirjaga kooskõlastanud. Harjumaa Keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks esitatud planeeringumaterjalidest nähtus vastustaja arvates nii paadikuuri suurus kui ka selle asukoht. Kuivõrd vallavalitsus asus seisukohale, et keskkonnateenistus nõustus sellise ehitise püstitamisega ehituskeeluvööndisse (tingimusel, et see ei takista kallasraja kasutamist), ei pidanud vastustaja põhjendatuks ehitusloa väljastamisest keelduda üksnes seetõttu, et osad hoonesse kavandatud ruumid olid muu kasutusotstarbega. Ta märkis, et 8 puudub vaidlus, et püstitatud ehitis on muuhulgas kasutusel ka paadikuurina. Vastustaja möönis, et paadikuur on detailplaneeringu ja ehitusloa kohaselt rajatud osaliselt kallasrajale, mille laiuseks peab olema 4 m vastavalt VS § 10 lg-le
5. Nimetatu ei tähendanud vastustaja arvates siiski seda, et vaidlustatud haldusaktid oleksid vastuolus LKS § 36 lg-ga 1 ning tuleks seetõttu tühistada. Ka selles kohtuasjas toetus vastustaja KI esitatud mõõtmistulemustele ja märkis, et KI on 07.07.2008 teatanud, et kallasrajale ulatub paadikuuri idapoolne nurk, jättes kallasraja vabaks ca 2,5m ulatuses. Seega on inimeste ja loomade vaba läbipääs (olgugi et seaduses sätestatust kitsamal) kallasrajal LKS § 36 lg 1 mõttes siiski tagatud. Vastustaja nõustus, et tulenevalt LKS §-st 36 ei või piirdeaed seejuures takistada inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal, kuid ükski protestis vaidlustatud haldusakt piirdeaia paigaldamist selliselt ka ei lubanud. Detailplaneeringu põhijoonisest nähtuvalt ei ulatu nn õueala kallasrajale. Eeltoodust järeldas vastustaja üheselt, et detailplaneering ei luba piirdeaia rajamist selliselt, et see takistaks kallasraja kasutamist. Käesolevas haldusasjas on vallavalitsus seisukohal, et kaebuse esitajal puudus õigus rajada piideaed kallasrajale, samuti puudub OÜ-l Grove Invest õigus ehitada piirdeaed ümber kogu kinnistu ja tõkestada rajatud sügava kraaviga seadusega tagatud teiste iskute ja loomade vaba liikumine kallasrajal. Kohus uuris märgitud seisukohti, et mõista vastustaja tegevust. Teise asja materjalidest nähtub, et vastustaja ei näe paadikuuri rajamisel vastuolu DP-ga. Ilmselt märgitu tõttu ei ole vastustaja ka ettekirjutuses paadikuuri küsimust käsitlenud, kuigi käesolevas asja esitatud materjali pinnalt nähtub, et paadikuuri ehitamisel ei ole DP alusel lubatud tõkestada kallasraja kasutamist nii, et paadikuur jääks kaldale lähemale kui 4 m. Kohtu arvates tuleb vastustajal võtta selgesõnaline seisukoht, kas kallasraja vähemas ulatuses säilitamine on seaduse kohaselt lubatav või mitte ja kui on, siis missugustel kaalutlustel. Käesolev ettekirjutus neid seisukohti ja kaalutlusi ei käsitle. Juhul, kui vastustaja lähtub DP –le hinnangu andmisel tõlgendusest, et Harjumaa Keskkonnameti poolt on antud DP kooskõlastus nii, et paadikuuri võis ehitada lähemale kui 4 m, siis võis selline hinnang mõjutada ettekirjutuse sisu. Käesolevas haldusasjas ei ole vastustaja esitanud seisukohti paadikuurist tulenevas takistuses, kuid kohus on seisukohal, et see on asjaolude kaalumisel oluline puudus. DP materjal ei kinnita, et paadikuuri võis ehitada nii, et kallasraja laiuseks jääb alla 4 m. Seega nähtub, et ühtegi ehitist/rajatist ei tohtinud mingil juhul ehitada DP kohaselt kaldale lähemale kui 4 m, isegi juhul, kui ehitamine viidi läbi ehituskeeluvööndis. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et juhul, kui selgub, et DP ja väljastatud ehitusload ning kasutusluba jäävad kehtima, tuleb vältimatult selgitada, kus asub õueala ning kuidas peaks paiknema piirdeaed. Selle lammutamiseks peavad märgitud asjaolud olema selged. Lähim ümberpõige kallasraja läbimiseks paadikuuri säilimisel tähendab, et piirdeaed tuleb viia eluhoone juurde ja tagada kallasrajale suundumine lähimat teed pidi. Eeldades, et õueala on tulevikus määratletav täpsemini, saab kaebuse esitajale anda üheselt selged juhised, et kõrvaldada piirdeaiast tulenev takistus. Ettekirjutuses ei ole märgitud, et see näeb ette ajutised meetmed ja hiljem tuleks neid veel omakorda korrigeerida. Samas tekiks ilmselt sellise ettekirjutuse korral ka küsitavusi kaalutlustest, kui otstarbekas oleks ajutine lahenduste leidmine. Kohtu arvates on ettekirjutusest puudu tegeliku olukorra analüüs ja et seda ei ole seotud ka ühegi konkreetse aktiga, mis annaks neile küsimustele ammendavad vastused, siis tuleb nõustuda väitega, et ettekirjutus ei selle sisulises osas vajalikul määral kontrollitav ega jälgitav. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega kraavi osas ja märgib, et see on üks takistus, mis ei taga ohutut liikumist kallasrajal, seda enam, et ümberpõige on õuealalt takistatud piirdeaia tõttu. Seejuures märgib kohus, et kahjuks ei selgita ettekirjutus, milline on lubatav kraavi kõrvaldamise viis. Kohus peab siinkohal silmas, et märkimata lubatud viise, võib ettekirjutuse täitja tekitada tahtmatult või oskamatusest lisaks looduskahju, kuigi hetkel sellise kahju tekkimist vastustaja ilmselt ei eelda. Samas ei 9 ole ka esitatud vastustaja poolt kaalutlusi kahju osas, mis võiks käesolevas asjas kinnitada, kas kahju tekkis või mitte. Kohus märgib, et järvekalda muutmine kraavi rajamisega võis kahjustada siiski kallast, kuna kohtu arvates on kalda loomulik joon muutunud, kuid sõltumata märgitust on selge, et kaldajoone taastamine eeldab teadmisi ning ilma vastava juhenduseta ei ole võimalik kaldajoont taastada, samas jääb põhjendatud kahtlus, kas seda ongi võimalik taastada. Juhul, kui kaebuse esitaja peaks ise käepäraste vahenditega kindlustama kaldajoone ja tooma kraavi täite, ei pruugi need meetodid tagada, et looduslik kooslus taastatakse ettenähtud mahus ning toimivalt. Kas kaebuse esitaja peaks rajama kaldakindlustuse ning täitma kraavi pinnasega või kasutama muud viisi, peaks nähtuma ettekirjutusest või vähemalt peaks selles olema viide, kellega koostöös tuleks läbi viia taastustööd, et see ei rikuks looduskeskkonda ning et kallasrada oleks selle läbitavuse huvides taastatud vajalikul määral. Samas, kui niisugusel ulatuslikul viisil ei tule töid teha ja olukorra taastamine on võimalik muul viisil, ei selgu ettekirjutusest, kuidas see peaks toimuma. Taas tekib küsimus, kuidas kaebuse esitaja peab ettekirjutuse täitma, et edaspidiselt ei saaks enam esitada tema vastu nõudeid. Reeglina tähendab kallasraja ettenähtud korras mittesäilitamine ja avalikkusele liikumiseks sulgemine õigusvastast tegevust. Viited Looduskaitseseaduse § 36 lg 1 ja Veeseaduse § 10 lg 2 on piisavalt selged, et selgitada kinnisasja valdajale tema õigused ja kohustused, millele korrespondeeruvad teiste isikute seadusega tagatud õigused. Kallasrajal tuleb tagada vaba liikumine ning kinnisasja omanikul ei ole siinkohal valikuid, tema peab kinnisasja soetamisel ja kasutama asumisel arvestama, et kallasraja talumise kohustus ei võimalda täiel määral privaatsust. Teistel isikutel on seadusega tagatud õigustatud ootus, et ebaseaduslikul ehitamisel kallasraja norme järgimata, peaksid saabuma kahjulikud tagajärjed ehitajale. Ettekirjutus ei kajasta neid kaalutlusi, kas teiste isikute õigustatud ootus on väiksem kui ehitaja õigustatud ootus, et ehitised jäävad alles. Kui vastustaja leiab, et kaebuse esitaja rikkus nõudeid, tuleb leida optimaalne lahendus, mis tagab tema privaatsuse vähemal määral kahjustamise ja kui privaatsuse tagamine ei ole võimalik, siis tuleb leppida ilmselt olukorraga, mil liikumine mööda kallasrada hakkab kulgema nii, et kallasrada läbimatust kohast asendub liikumisega mööda maismaad ja ümber paadikuuri. Selline asjade lahenduskäik ei ole välistatud, kuivõrd nähtub, et kaebuse esitaja ei ole soovinud kraavi ega aeda kõrvaldada ja ta ka ei soovi paadikuuri osalist lammutamist ega ette võtta ette muid leevendavaid meetmeid. Kohtu arvates ei ole ära langenud vajadus lahendada küsimused õiguspärasel viisil ehkki kaebaja oma kaebuses leiab, et mistahes ettekirjutuse koostamine on välistatud. Mis puudutab kaebaja väiteid sellest, et arvesse tuleb võtta ka nn kraavi spetsiifikat, siis kohus arvestabki, et kraavi sügavus, pikkus ning asukoht ja soov selle olukorra säilitamisele teenib pigem püüdu saavutada seadusega keelatud eelised kaebuse esitaja huvides; kraavi säilitamine ei ole avalikes huvides. Kohus nõustub väitega, et esialgsetel andmetel on kraav tekitatud kunstlikult ning kaebaja ei ole tõendanud, et see on loodusliku tekkega. Kinnistu omanikuna vastutab ta kinnistu olukorras eest sõltumata, kas kaebuse esitaja rajas selle kraavi ise või rajati see ilma tema kaasabita. Kaebusest ka ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud pädevatele ametnikele teavet, et tema teadmata on kinnistule rajatud kraav. Fotodelt (tlk 141-142) on näha, et kraavi kasutatakse kaebaja kinnistu poolt, kuna kraavi on muuhulgas fotografeerimise hetkel asetatud tehniline agregaat, suure tõenäosusega veepump. Samas nõustub kohus ka seisukohaga, et kui kaebaja isegi ei ole seda kraavi rajanud, on kinnistu omanik kohustatud selle kraavi kõrvaldama. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kraavi rajamist võiks selgitada DP alusel ehitusprojekti teostanud OÜ Urban Mark või As Eesti Ehitus tegevus. Märgitud isikud said lähtuda oma tegevuses üksnes DP-ga lubatust ja kui kaebaja esitas muid tellimusi, siis ei vabanda teda teiste isikute tegevus. Kui isegi oleks tõendatud märgitud isikute tegevus kraavi rajamisel, ei vabasta see kaebuse esitajat kohustusest tagada kraavist tekkinud takistuse kõrvaldamine. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et Tori I kinnistul oleks olnud kraav või et vastustaja või keegi muu isik oleks lubanud kinnistule rajada kraavi. DP koosseisus olevatel joonistel ei ole kraavi märgitud, kohtule esitatud kinnistu omandamise dokumendid ei kinnita kraavi olemasolu ja kaebuse esitaja ei ole ka märkinud, et kinnistu omandamisel kontrollides üle soetatavat objekti, ta avastas kraavi. 21.11.01.a. sõlmitud maa ostu-müügileping ja 27.06.02.a. sõlmitud asjaõigusleping ei kajasta kraavi rajamist. EhS § 2 lg 3 kohaselt on rajatiseks ehitis, mis ei ole hoone. EhS 10 § 22 märgib, et ehitusluba annab õigus püstitada maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi. Ehitusloa puudumine tähendab, et see on rajatud õigusliku aluseta. Antud juhul ei väida kaebaja, et kraav on vajalik ehitise teenindamiseks, samas nähtub, et sellist rajatist ei ole ette nähtud projekteerimisel ega ehitusloa väljastamisel, seega ei ole kaebuse esitajal viidata dokumentidele ja õiguslikele alustele, mis lubaks märgitud kraavi säilitada ja põhimõtteliselt on võimalik nõuda selle määratud tähtpäevaks kõrvaldamist sõltumata kinnistu omaniku vahetusest ja tema personaalsest süüst. Kallasraja säilitamise nõuded tulenevad LKS § 36 lg
6. Kohus oli pakkunud kompromissi sõlmimise võimalust, kuid kaebuse esitaja seda võimalust ei soovinud kasutada. Eeltoodu kinnitab, et kaebuse esitaja väited sündmuse puudumisest ei ole usutavad.
7. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et ettekirjutuses on vormiliseks puuduseks vaidlustamisviite puudumine, kuid nõustub vastustajaga, et vastavalt

§ 57

lõikele 2 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust.

§ 57

lõikest 3 tulenevalt võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Antud juhul on kaebus esitatud tähtaegselt ning vaidlustamisviite puudumine ei takistanud vähimalgi määral kaebeõiguse teostamist kaebaja poolt. 18. Kaebaja leiab, et tema õigusi rikuti, kuna talle ei tagatud ärakuulamise õigust.

§ 1

kohaselt peab isikule olema tagatud haldusmenetluse läbiviimisel kaitse ühtlase, isiku osalust ja kohtulikku kontrolli võimaldava haldusmenetluse korra loomisega.

§ 5

lg 1 lubab menetlustoimingute vormivabaduse, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul kaebaja osalusel haldusmenetlust läbi ei viidud ja kaebuse esitajat ei ole ka küsitletud, talle ei ole selgitatud, missugusel õiguslikul alusel on vastustaja pädev ettekirjutust koostama ning jäeti teatamata ka ettekirjutuse täitmise tähtaeg, viis jms ning edasikaebamise kord ja võimalus. Seega ei ole kaebuse esitaja saanud seda informatsiooni, mis haldusmenetluse seadusekohasel läbiviimisel on võimalik saada. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et haldusaktist ei nähtu õiguslikke aluseid, millest tulenevalt saaks otsustada, kas vastustaja on pädev ettekirjutust koostama ning ettekirjutuses ei ole tuginetud ühelegi pädevust selgitavale normile ehkki vastamisel viitab valla esindaja, et ettekirjutus tugineb EhS § 61 lg 1. Vastavalt märgitud õigusnormile võib linna-või vallavalitsuse ehitusjärelvalvet teostav ametiisik teha omanikule või ehitist omavoliliselt ehitavale isikule ettekirjutuse erinevatel alustel, seadus loetleb lg-s 1 10 ettekirjutuse tegemise alust. Haldusaktis ei ole viidatud ühelegi konkreetsele alusele. Sama seaduse lg 4 märgib, et ametiisik võib juhtida tähelepanu õigusrikkumisele, esitada nõuded ehitamise, projekteerimise, ehitusuuringute, omanikujärelvalve, ehitusprojektide või ehitiste ekspertiiside tegemise või ehitusjuhtimisega tegelemise või ehitise kasutamise osaliseks või täielikuks peatamiseks; kohustab tegema edasise ehitamise , projekteerimise, ehitusuuringute, omanikujärelvalve, ehitusprojektide või ehitiste ekspertiiside tegemise või ehitusjuhtimisega tegelemise või ehitiste nõuetele vastavaks viimise või ehitise kasutamise õiguspäraseks jätkamiseks vajalikke toiminguid. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib ehitusjärelvalvet teostav ametiisik rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 10 000 kr. Samas nähtub, et Keskkonnajärelvalveseadusega on reguleeritud küsimus, kui ehitamine toimus kaitsealal, hoiualal, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis ja püsielupaigas ning ranna või kalda ehituskeeluvööndis ja ehitis on omavoliline ning tuleb likvideerida. Selle seaduse § 22.1 sätestab omavolilise ehitise likvideerimise ja lg 1 kohaselt on Keskkonnainspektsioonil õigus rakendada sunnivahendeid kaitsealal, hoiualal, kaitstava loodusüksikobjekti piiranguvööndis ja püsielupaigas ning ranna või kalda ehituskeeluvööndis omavolilise ehitise likvideerimiseks asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmääraks on sellisel juhul 25 000 krooni ja lg 2 kohaselt asendustäitmise rakendamisest peab Keskkonnainspektsioon vastavalt kohalikku omavalitsust teavitama. Keskkonnajärelvalvealaste ettekirjutuste peale võib esitada vaide ettekirjutuse teinud asutusele või kaebuse halduskohtule. Keskkonnajärelvalvealased ettekirjutused §-is 21 lg 2 kohaselt võivad tingida 11 vajaduse isiku ärakuulamiseks. Märgitud seaduse § 21 lg 2 p 6 kohaselt omavolilise ehitise likvideerimiseks kaitsealal, hoiualal, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis ja püsielupaigas ning ranna või kalda ehituskeeluvööndis teeb keskkonnakaitse ja loodusressursside kasutamise seaduslikkuse tagamiseks keskkonnainspektor. Seaduse § 21 lg 4 märgib ära ettekirjutuse konkreetsed nõuded ning seaduse § 21 lg 7 kohaselt sama paragrahvi lõikes 2 p-des 4 ja 5 nimetatud ettekirjutuse suhtes kohaldatakse

–s 42 sätestatut. Seega on ka selle seadusega üldjuhul ette nähtud isiku kutsumine menetlustoimingule, mis ei tähenda, et isikut ei peaks ära kuulama, kui ettekirjutus tehakse Ehitusseaduse alusel. Kohus tõi märgitu esile põhjusel, et selgitada, et teatud juhtudel on isikul õigus menetlustoimingus osaleda, mistõttu ei ole vähetähtis küsimus, millisel õiguslikul alusel on ettekirjutus tehtud ja vastustaja seisukoht, et kaebajat ei olnud vaja ära kuulata, jääb ebaselgeks, kuna pole esitatud kaalutlusi, miks antud juhtumil ei oleks tulnud isikut ära kuulata. Kohus leiab, et siinkohal on vastustaja vastus ebaselge, kuna sisuliselt on vastustaja ise eelnevalt kohtule teatanud, et kaebajat ei ole ära kuulatud, seejärel aga märgib vastustaja, et isegi kui leiab kinnitust, et teda ei ole ära kuulatud, pole seadust rikutud. Kohtule ei ole senimaani esitatud tõendit, mis kinnitaks, et kaebuse esitajalt võeti seletusi ja ta viibis arutelude juures vms. Kohtule antud selgitus, et lähtuda tuleb

§ 58

märgitud menetlusökonoomika ja efektiivsuse põhimõttest, ei selgita märgitud menetlusvea tekkimist. Antud juhul nähtus taustinformatsioonist, et keskkonnajärelvalveliselt oli hakatud koostama õigusrikkumise materjali, koos sellega võib koostada ettekirjutuse, millest teavitatakse kohalikku omavalitsust – Keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 8. Seega on juhul, kui sooviti koostada keskkonnajärelevalvealane ettekirjutus omavolilise ehitamise kohta ranna ja kalda ehituskeeluvööndis, on inspektsioonil kohustus teavitada ettekirjutusest kohalikku omavalitsust 3 tööpäeva jooksul ja jätkata menetlust ning vajadusel koostada ettekirjutus. Keskkonnainspektsioon antud juhul teavitas 07.07.08.a. kirjaga Kõue Vallavalitsust sellest, et ta algatas väärteoasja seotult kallasraja sulgemisega, kuid sellest ei selgu, kas inspektsioon tegi või kavatseb teha ettekirjutuse. Sellest, missugune organ teeb ettekirjutuse, sõltuvad ka eeltoodust nähtuvalt erinevad sanktsioonid. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitajale teada ettekirjutuse ega läbiviidud menetluse kaudu, missugused sanktsioonid teda ootavad, kui ta ettekirjutust ei täida.

§ 40sätestab menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise õiguse.

Kuivõrd antud juhul kavatseti anda välja isiku suhtes kohustav haldusakt, siis lg 2 kohaselt pidi haldusorgan andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja ei ole vaidlusaluses ettekirjutuses märkinud, et ta arvestas KI poolt läbiviidud menetluses antud seletusi vms, samas nähtub, et inspektsiooni materjal ei kajastagi fakti, nagu oleks isik ära kuulatud selles menetluses, vähemalt ei ole vastustaja poolt edastatud sellist materjali käesolevale kohtuasjale. Kohus ei saa välistada, et isiku ärakuulamine antud olukorras ei oleks vajalik, seda enam, et isikul oli õigus teada, millisel alusel kavatsetakse rakendada sundi. Kuivõrd ettekirjutuses ei ole märgitud, milles seisneb sund ja millised on ettekirjutuse täitmise tähtajad, ei ole kohtu arvates võimalik isikul ette näha, missugused tagajärjed saabuvad.

§ 40

lubab viivituseta toimingute sooritamist lg-s 3 märgitud juhtudel, kuid vastustaja ei ole esile toonud, et esines märgitud põhjusi.

1. Kohtule esitatud andmetel on kinnistu omanik OÜ Grove Invest (reg kood 10650963). Ettekirjutuse adressaadiks on OÜ Grove Invest. Ettekirjutuses ei ole märgitud õiguslikku alust, mis selgitaks selle andmist lähtudes ehitus-või planeerimisseadusest, kuigi hilisemalt on vastustaja viidanud Ehitusseadusele. Samas nähtub, et põhiküsimuseks on seatud kallasraja kasutamise küsimus, ehkki lisaks märgitakse, et DP-ga ei olnud ette nähtud piirdeaia rajamine ja kraavi ehitamine, mis takistab kallasraja kasutamist. Kõue Vallavalitsus on kirjalikus selgituses märkinud, et ta on pädev tegema ettekirjutust võrkaia likvideerimiseks ja kallasraja tõkkeks oleva kraavi likvideerimiseks. Vastustaja leiab, et pädevus ettekirjutuse tegemiseks tuleneb EhS § 61 lg 1 p
2. Veel viitab vastustaja, et PlanS § 4 lg 2 p 3 kohaselt korraldab planeerimisalast tegevust kohalik omavalitsus ja tagab planeeringute järgimise. Samas nähtus, et 12 järelvalvemenetluse oli algatanud KI ning omavolilise ehitise likvideerimine ranna või kalda ehituskeeluvööndis või kaitsealal on antud Keskkonnajärelvalve seaduse § 21 ja 22.1 tulenevalt sunni rakendamiseks keskkonnakaitse ametnike pädevusse. Seega leiab kohus, et ettekirjutuse kontrollimine ei ole võimalik ilma, et selles jäetakse märkimata õiguslikud alused, seda enam, et kui selle ülejäänud motiivid ei ole piisavad selgitamaks välja ettekirjutusega määratud sunni rakendamist. Igal sunni rakendamise juhul peab sunni kohaldaja kindlaks tegema, millistest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisega on tegemist ning millisest õigusaktist tuleneb sunni kohaldaja pädevus järelevalve teostamiseks ning samuti, missugusest õigusaktist tuleneb sunni kohaldaja pädevus järelevalve teostamiseks ning sunni kohaldamiseks. Kohus märkis, et õiguslike viidete puudumisest ei ole võimalik kindlaks teha, missugusest pädevusest lähtus vastustaja, kui tegi ettekirjutuse. Ettekirjutuses on viited LKS seaduse rikkumisele, mis pigem viitab, et ettekirjutus soovitakse anda eesmärgil, lõpetada kallasraja kasutusel tekkinud probleem, seda enam, et ehitamine toimus väidetult omavoliga ja see tõi kaasa ranna-ja kalda ehituskeeluvööndi normide rikkumise, menetluse algatas seejuures KI, kes informeeris rikkumise avastamisest vastustajat. Seega tuleks järeldada, et kui ei esine muid põhjusi, siis saab ettekirjutuse koostada omavolilise ehitise likvideerimiseks KI ning käesoleva ettekirjutuse on teinud mittepädev organ.

§ 54

sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused ja selle sätte kohaselt saab õiguspäraseks lugeda haldusakti, mis on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Avalik võim on õigustatud tegutsema juhul, kui seadus annab selleks volitused. Antud juhul motiveerimise oluline puudulikkus ei võimalda kohtul lõplikult määrata, kes on pädev ettekirjutust koostama, see sõltub soovitud eesmärgist ning läbiviidavast menetlusest. Kohus ei saa siinkohal asendada haldusorganit ning motiveerida neid asjaolusid, mis on vältimatult vajalik teha haldusorganil. Vastustaja tegevus läbiviidud menetluses ei ole jälgitav. Kohtu arvates haldusakt on motiveeritud sedavõrd puudulikult, samas ei saanud kaebaja osaleda menetluses, mis annaks temale vajalikku teavet, mistõttu kohus nõustub kaebuse esitajaga, et see tuleb tühistada, kuna ta rikub kaebaja seadusega tagatud õigusi. Kui kaebuse esitaja tegevuses on tunnused, mis vastavad Keskkonnajärelvalve seaduses märgitud tegevusele ja määratletakse objektid, mis on ehitatud omavoliliselt ja kuuluvad likvideerimisele, siis tuleb anda motiveeritud haldusakt ja näidata selle täitmise viisid. Kuivõrd kõne all on keskkonnanormide täitmine, siis ilmselt KI on ka pädev määratlema, kuidas kõrvaldada normidega mittekooskõlas olev tegevus nii, et keskkonnakahjustused oleksid välistatud. Kohus leiab, et vastustaja tegi vea, kui jättis enne ettekirjutuse koostamist välja selgitamata, kas ja missuguses ulatuses on tegemist omavolilise ehitamisega ja missugused on võimalused olukorda lahendada, kes on pädev organ, kelle ettekirjutuse alusel peaks kaebaja tegutsema. Samas jääb kohus seisukohale, et ka olemasolevast ettekirjutusest ei nähtu, kas on kaalutud kõige otstarbekamaid vahendeid, et õigusrikkumine kõrvaldada. Mistahes ettekirjutuse koostamisel on vajalik näidata ära resolutsioon, millest nähtuvad kohustatud subjekti kohustused, selgitus võimalike tagajärgede eest ettekirjutuse täitmata jätmise korral. Hoiatus tagajärgede ehk sunni rakendamise kohta on kohtu arvates oluline, kuivõrd tagajärjed on erinevad, samuti on oluline näidata täitmise tähtaeg, kuivõrd isik võib põhimõtteliselt nõustuda ettekirjutuse täitmisega, kuid ta ei saa seda täita näiteks etteantud tähtajal ja ta peab selle tõttu ettekirjutuse vaidlustama, kui ebaproportsionaalse. Ettekirjutuse seaduslikkuse hindamisel tuleb otsustada, kas kaebaja peab mõistma, miks ja millisel õiguslikul alusel pannakse temale kohustused. Kohtul on siis võimalik hinnata, kas vaidlustatud ettekirjutuse seaduslikkus on kontrollitav lähtuvalt selles esitatud põhjendustest ja õiguslikust alusest. Ettekirjutus on haldusakt, seejuures kui haldusakt kitsendab isiku õigusi või paneb temale kohustusi, peab see tuginema õiguslikule alusele ja olema motiveeritud. Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust. Käesolev ettekirjutus paneb kaebuse 13 esitajale kohustused. Kohus leiab, et ettekirjutuse täitmiseks puuduvad ka piisavalt selged juhised, kuivõrd ehituskeeluvööndis ning kallasrajal toimingute tegemine võib ohustada looduskeskkonda. Kaebuse esitajal peab ettekirjutuse tegemisel olema jälgitav, missuguseid nõudeid ta ei ole täitnud, sh kontrollitav õiguslike viidete kaudu, samas peab ta olema teadlik, millal ta peab täitma temale pandud kohustused ja kuidas on antud olukorras õiguspärane käituda. Ettekirjutuse sisust tulenevalt määratakse selle täitmise viisid ja tähtaeg, vastupidiselt ei ole võimalik kontrollida, kas ettekirjutusega pandud kohustused on õiguspärased ning täidetavad. Kohtu arvates ettekirjutus, mis ei sisalda neid asjaolusid ning hoiatust täitmise tähtaja suhtes, on puudulik ega võimalda kontrollida, kas tegemist on kaalutud ja proportsionaalse haldusaktiga. Seejuures on igasugune lammutustegevus seotud vältimatult Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, mille kohaselt õiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Iga ehitise, sh ka omavolilise ehitise kohustuslik likvideerimine, piirab oluliselt omandiõigust ja tekitab alati omanikule kahju. Intensiivselt isiku õigusi piirav tegevus, näiteks nagu seda on likvideerimine, peab pädev asutus saama põhjalikult kaaluda igal üksikjuhtumil eraldi, kuid kaalutlused peavad nähtuma haldusaktist, et kohus saaks teostada kontrolli, samas jääb ikkagi kohustus omaniku ees, st et ta peab olema teadlik, kuidas edaspidiselt õiguspäraselt käituda. Ettekirjutus, mis seda ei võimalda, on ainetu ning ei vasta õiguspärasuse nõuetele. Likvideerimine, sh lammutamine tuleb otsustada kaalutlusehk diskretsiooniõiguse kohaselt ja kaalutlusõigust ei välista asjaolu, et ehitis püstitati ebaseaduslikult. Ettekirjutuse tegija peab omavolilise ehitise avastamisel kaaluma ehitusnormide rikkumise tõsidust ja iseloomu ning ehitise lammutamise vajalikkust ning kui antud juhul ettekirjutuse tegemine sõltub mingil määral pooleliolevast vaidlusest, tuleb vajadusel ära oodata selle tulemused. Kui peetakse võimalikuks ehitiste lammutamist, siis tuleb selleks anda motiveeritud ettekirjutus ja tähtaeg. Tähtaeg kaitseb ühtlasi kaebuse esitajat selle eest, et temale ei saabu kahjulikke tagajärgi enne, kui see on ettekirjutusega määratud ning ta saab teha vajalikud ettevalmistused, et ettekirjutus kohasel viisil täita. Tähtaja määramine annab ka avalikkusele garantiid, et haldusakti täidetakse või kui ei täideta, siis järgneb sellele sund. Kuna ettekirjutus ei sisalda muuhulgas ka niisugust tähtaega ega hoiatust sunni rakendamiseks, siis ei täida ta neid soovitud eesmärke. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse §-is 2 (Sunnivahendi rakendamise eeldused) märgitakse lg-s 1, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata ning lg-s 2, et sunnivahendit võib kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Sunnivahendit võib muuta. Seega, kui vastustaja sooviks ettekirjutuse pöörata täitmisele, peaksid need eeldused olema ettekirjutuses täidetud, kuid antud juhul kohus tõi esile, et tingimused on ka selles aspektis määratlemata. Kuna 07.07.08.a. oli KI andnud vallavalitsusele aja DP-ga seotud haldusaktide seadusega kooskõlla viimiseks, siis nähtub, et ettekirjutuse tegemise ajaks oli antud tähtaeg 15 päeva möödunud. Seega saab järeldada, et DP-ga seotud asjaolud ei olnud leidnud lahendust ning et jälgida vastustaja tegevust, uuriski kohus vastustaja seisukohti teises kohtuasjas, mis aga ei põhista ettekirjutuse asjaolusid ega asenda motiveerimise kohustust. Võimalik, et ettekirjutuse tegemine sõltub protesti lahendamisest, kuivõrd on vajalik leida kõige otstarbekamad väljundid, et tagada ettekirjutuse õiguspärased kaalutlused. Ettekirjutuse eesmärk ilmselt ka ametkondade kooskõlastamata tegevuse tõttu jääb antud juhul eeltoodud põhjustel ebaselgeks. 20) Lisaks esiletoodud pädevusküsimustele nähtub, et ettekirjutus ei vastanud selle sisu osas kaalutlusreeglitele. Kohus on sellele eelnevalt juba viidanud. Lisaks toob kohus välja meeldetuletuseks Riigikohtu poolt näiteks lahendis nr 3-3-1-64-02 esiletoodu. Riigikohus juhib tähelepanu ka järgmistele asjaoludele. Kohus saab reeglina kontrollida vaid täitevvõimu asutuse poolt tehtud kaalutlusotsuse seaduslikkust, mitte aga asuda teostama kaalutlusõigust asutuse asemel (HKMS § 19 lg 6). Ettekirjutuse tegemisest keeldumise kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige ära see, kas asutus on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning kas lammutamise poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga. Kui õiguste ja huvide kaalumisel jõutakse tulemusele, et lammutamine 14 oleks ebaõiglane, siis ei saaks ehitist lammutada ainuüksi põhjusel, et seadus ei näe ette kasutusloa andmist. Riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve (PS § 19 lg 2 ja § 32 lg 2). Veel on märkinud kohus vajadust kontrollida lammutamise ulatus, st uurida, kas lammutamisele võib määrata vaid minimaalse osa, mis on vajalik teise isiku õiguste või avaliku huvi kaitseks. Kui selgub, et ehitusnorme on rikutud ja rikkumist ei ole võimalik muude meetmetega kõrvaldada, tuleb kaaluda protsessiosaliste ja avalikke huve lammutamise poolt ja vastu. Kui põrkuvad era ja avalikud huvid, siis diskretsiooniotsust tehes saab huve kaaluda, võrrelda kahjusid, mida üks või teine lahendus isikutele tekitaks. „See meetod ei pruugi aga olla piisav, iseäranis avaliku ja erahuvi põrkumise korral“. Viidatud lahendis märkis Riigikohus ka järgmist: „Täiendavalt peab Riigikohus vajalikuks märkida, et ka vallavalitsuse ettekirjutuse alusel ehitise seadustamiseks või likvideerimiseks läbiviidavaid ehitustöid ei ole reeglina võimalik teostada ehitusloata (PES § 39 p-d 2, 3 ja 5 ning § 53 lg 6), välja arvatud juhul, kui vajadus puudused kõrvaldada või ehitis likvideerida on kiireloomuline“. Käesolevas kaebuse lahendamisel kohus märkis, et ettekirjutus on napisõnaline ning ei sisalda vajalikke sisulisi kaalutlusi ega õiguslikke viiteid, seega ei ole haldusakt kontrollitav. Samas nähtus, et kuivõrd ettekirjutuse eesmärk ei ole selge, on selle täitmise ulatus ja vajalike meetmete ulatuse vajalikkuse kontrollimine võimatu ehk kohus ei saa kontrollida, kas lähtuti asjakohastest kaalutlustest, mis võimaldavad saavutada kõige otstarbekamalt konkreetselt vajaliku eesmärgi, sh säilitades keskkonnanõuded isegi juhul, kui ei tekiks pädevusküsimust. Kallasraja läbitavuse küsimuses ei ole ilmselgelt vajalik kogu aia lammutamine, küll aga võib see osutuda vajalikuks rohekoridoride kaitseks, kui ilmneb, et selline kaitsekohustus oli ning on järgimata ning tingis ettekirjutuse. Ettekirjutuses neid kaalutlusi ei ole märgitud. 21) Kohus jääb seisukohale, et ettekirjutus on sisult ja vormilt sedavõrd puudlik, et selle õiguspärasust ei saa kontrollida ning kaebaja menetlusse kaasamata jätmine ei olnud antud juhul põhjendatud ja võis tuua kaasa tema õiguste rikkumise. Kui kohus ei saa kontrollida haldusakti seaduslikkust ning hinnata, kas diskretsiooni teostati õiguspäraselt, siis tuleb ettekirjutus HKMS § 19 lg 6 alusel tühistada, kuna see rikub kaebuse esitaja seadusega tagatud õigusi. 22) Menetluskulude jaotus. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus tuleb rahuldada, siis jäävad vastustaja menetluskulud tema kanda. 22.

1. Kaebuse esitaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 80 krooni (tlk 9). Tasutud riigilõiv kuulub hüvitamisele ja välja mõista Kõue Vallavalitsuselt. 22.
2. Kaebaja esindaja esitas 10.02.09.a. kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid (tlk 162) ja ta palub välja mõista OÜ Grove Invest kasuks 54 368, 50 krooni. Tlk 163 olevalt kinnitab AB Tark ja Co raamatupidaja, et arve nr 821068 alusel on kaebaja poolt tasutud õigusteenuse eest 54 368, 50 kr. Lisatakse koopia arvest ja panga väljavõte. Tehtud tööna märgitakse – ettekirjutuse õiguslik analüüs, kaebuse koostamine ja esitamine kohtule; 21.10.08.a. kohtumäärusega tutvumine ja vastuse koostamine; büroosisene nõupidamine; DP ja seletuskirjaga tutvumine; kliendi poolt edastatud dokumentidega tutvumine ja analüüs; kaebuse täpsustuse koostamine. Vastustaja kirjalike seisukohtadega tutvumine; võimaliku kompromissi arutamine; 11.12.08.a. kohtu korraldava määrusega tutvumine; vastustaja esindajaga võimaliku kompromissi arutamine. Kohtunõude täitmine 02.01.09.a. Büroosisene nõupidamine. Kliendi poolt esitatud dokumentidega tutvumine. Kohtunõude täitmine 12.01.09.a. ettemaks. Tööde teostajana on märgitud E.Kergandberg- 5.75 h tunnihindega 1900, 00 EEK. Kokku 10 925, 00 EEK. Elmer Muna- 18,5 h tunnihindega 1900, 00 krooni, kokku 35 150, 00 kr. Maksmist tõendab konto väljavõte tlk 164 pöördel. 15 22.
3. Kohus palus täpsustada esitatud nõuet. Kaebaja esindaja E.Muna esitas kohtule vastuse 09.04.09.a., milles ei nõustu seisukohaga, et andmed ei ole piisavalt kontrollitavad. Ta viitab, et Advokatuuriseaduse § 24 lg 2 kohaselt tegutseb vandeadvokaadi abi patrooni juhendamisel ja vandeadvokaat E.Kergandberg on tema poolt märgitud aja ulatuses teostanud oma ülesandeid patroonina, sealhulgas hinnanud õiguslikku positsiooni ja esitusviisi kohtule, lisaks osales ta jooksvatel nõupidamistel kliendiga. E.Muna koostas kõik dokumendid, teostas alusmaterjalide analüüsi ettekirjutuse vaidlustamise aspektist ja korraldas infovahetust ja suhtlust kliendiga. Kahe advokaadi osalemine sama küsimuse arutamiseks on otstarbekas, sest sellisel viisil on info liikumine operatiivsem ja tegevusplaanid kiiremini kooskõlastatavad. Asjaolu, et erinevate kohtumäärustega tutvumine ja neile vastuste koostamine on spetsifikatsioonis eraldi välja toodud ei tähenda seda, et sellele kulus enamus kulutatud ajast; tegemist on kliendi informeerimiseks erinevate tegevuste üksikasjaliku kirjeldamisega. Paralleelselt kulgenud kohtuasjas nr 3-08-2198 ei tehtud tööd sarnastes probleemides ja ainuüksi dokumentide osaline kattuvus ei oma põhjuslikku seost kulutatud ajaga. Märgitud kohtuasjas on teine staatus, keskendutakse DP, ehitusloa ja kasutusloa aluseks olnud aktide väidetavale tühisusele, so teisele vaidlusobjektile. Kohtuasjas nr 3-08-2099 on vaidlusobjektiks aia likvideerimise ja kraavi kõrvaldamise ettekirjutus ja kas tagati ärakuulamise õigus. Kuigi mõlemas asjas oli vajalik tutvuda DP-ga ja selle lisadega, siis lähtuvalt kummagi kohtuasja spetsiifikast analüüsiti dokumenti erinevate nurkade alt nagu ka muude kattuvate dokumentide puhul. 22.
4. Vastustaja esindaja M.Saar märgib, et OÜ Grove Invest esitas 10.02.2009.a Tallinna Halduskohtule ja Kõue Vallavalitsusele nõude summas 54 368,50 EEK, mis on põhjendamatult suur. Kaebaja menetluskulude nimekirjale lisatud arve nr 821068 ja spetsifikatsiooni kohaselt on advokaadibüroo Tark & Ko kaebajale õigusabi osutanud kokku 24,25 tunni ulatuses sh vandeadvokaat Erki Kergandberg 5,75 tunni ulatuses ja vandeadvokaadi abi Elmer Muna 18,5 tunni ulatuses. Mõlemad esindajad on õigusabi osutanud tunnihindega 1 900 krooni (lisandub käibemaks). 22.
5. Kõue Vallavalitsuse esindaja M.Saar esitas menetluskuludega seotult seisukoha, et see on põhjendamatult suur ja kontrollimatu. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja poolt kohtule esitatud kuludokumentide alusel ei ole vastustajal võimalik kaebaja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnata. Kaebaja kohtukulude nimekirjale lisatud spetsifikatsioonist ei nähtu, kui palju aega on kaebaja esindajad iga konkreetse spetsifikatsioonis nimetatud toimingu tegemisele kulutatud. Sellekohaseid selgitusi ei sisalda ka kaebaja esindaja poolt 08.04.2009.a kohtule edastatud e-kiri. Samuti ei selgu spetsifikatsioonist, milliseid toiminguid on teinud või milliste toimingute tegemisel on osalenud vandeadvokaat Erki Kergandberg ning milliseid toiminguid on teinud või milliste toimingute tegemisel on osalenud vandeadvokaadi abi Elmer Muna. Seetõttu ei selgu esitatud dokumentidest, kas kahe esindaja kaasamine oli vajalik ja põhjendatud ning millises ulatuses esindajate poolt osutatud teenused kattusid. Vastustaja leiab, et kaebuse rahuldamise korral ei ole põhjendatud vastustajalt kaebaja poolt kahe esindaja kaasamiseks tehtud kulutuste välja mõistmine, kui õigusabi osutamine oli asja keerukust ja mahukust arvestades võimalik ka üksnes ühe esindaja poolt. Seejuures ei oma tähtsust, et üks esindajatest oli vandeadvokaadi abi, kes advokatuuriseaduse § 24 lg 2 kohaselt tegutseb patrooni juhtimisel. Menetluskulude vajalikkus ja põhjendatus ei saa sõltuda sellest, et menetlusosalise ja temale õigusabi osutava advokaadibüroo kokkuleppel osutab menetlusosalisele teenust vandeadvokaadi abi. Sellisel juhul ei saa eeldada, et otsuse tegemisel sellise menetlusosalise kasuks peab vastaspool hüvitama vandeadvokaadi abi juhendamise kulud. Liiatigi veel olukorras, kus vandeadvokaat ja vandeadvokaadi abi osutavad teenust sama tunnihindega. Kaebaja kohtukulude nimekirja lisana kohtule esitatud spetsifikatsiooni kohaselt sisaldab osutatud õigusabi ka detailplaneeringu ja seletuskirjaga tutvumist. Paraku ei nähtu kaebaja poolt esitatud dokumentidest, kui palju aega selle toimingu peale kulus. Vastustaja nõustub Tallinna Halduskohtu 31.03.2009.a kohtumääruses osundatuga, et detailplaneeringu materjalidega olid kaebaja esindajad tutvunud ka paralleelselt kulgevas haldusasjas nr 3-08-
6. Seda 16 tuleb arvestada kaebaja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Kaebaja esindaja poolt 08.04.2009.a kohtule edastatud e-kirjas põhjendab kaebaja kahe advokaadi kasutamist muuhulgas sellega, et kaks advokaati on osalenud jooksvatel nõupidamistel kliendiga ning see tagas info operatiivsema liikumise ja tegevusplaanide kiirema kooskõlastamise. Kohtule esitatud spetsifikatsioonis ei ole aga nimetatud ühtegi kliendiga toimunud nõupidamist. Seega ei selgita kaebaja 08.04.2009.a e-kirjas toodud põhjendused kuidagi kahe esindaja kaasamise vajadust. Kaebaja poolt kohtule esitatud spetsifikatsioonist nähtub, et kaebajale esitatud arve sisaldub ka ettemaksu. Samas ei selgu spetsifikatsioonis, kui suures ulatuses (st mitme tunni eest) on kaebaja ettemaksu tasunud ning kas selles ulatuses on kaebajale antud asjas ka tegelikult õigusabi osutatud. Kaebaja 08.04.2009.a e-kiri sellekohased selgitusi ei sisalda. Kaebuse rahuldamise korral ei ole kuidagi põhjendatud kaebaja poolt advokaadibüroole tehtud ettemaksu väljamõistmine vastustajalt, kui vastavas ulatuses teenust tegelikult osutatud ei ole. 22.
7. Kohus peab kaebuse esitaja õigusabikulusid põhjendamatult suurteks. HKMS § 93 lg 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades asja arutamise mahtu ning asja keerukust, ei ole märgitud kulutuste ulatus põhjendatud. Seejuures kohus nõustub M. Saare seisukohaga, et vastustajalt ei ole alust välja nõuda neid kulutusi, mis on seotud vandeadvokaadi tegutsemisena patroonina, kuna selline tegevus tuleb lahendada büroosiseselt ja menetluskulusid ei saa suurendada põhjusel, et üks advokaat kontrollib teise tööd. Kohus nõustub, et paraku ei nähtu (vaatamata kohtu antud täiendavale võimalusele täpsustada spetsifikatsiooni) endiselt, kuipalju kulus töötunde käesolevas asjas mingile konkreetsele toimingule. Kohtul tuleb nõustuda ka seisukohaga, et 08.04.09 E.Muna esitatud e-kirjast ei selgu, missugust kliendiga toimunud nõupidamist peetakse silmas, samas ei nähtu, kuidas või missuguse info operatiivse liikumise see tagas, kuna see ei seondu ühegi nõupidamisega ja on olemuselt ebaloogiline. Juhul, kui nõupidamisel osalesid klient ja kaks advokaati, olid kõik osapooled koos ning infot omavahel ei olnud vaja täiendavalt edastada. Ettemaksu osas ei ole kohtule esitatud varasemalt ega ka järelpärimise alusel piisavat informatsiooni, seega nähtub, et arve sisaldab ettemaksu, kuid selles osas puuduvad andmed töötundide osas ning kas selles ulatuses on juba töö tehtud või mitte, vastustest ja esitatud dokumentidest ei selgu. Teenuse eest ei saa tasu nõuda, kui selle osutamine ei ole tõendatud ega kontrollitav. Keelatud ei ole kahe advokaadi kasutamine, kuid see ei tohi kaasa tuua täiendavaid lisakulutusi. Ilmselt ei ole töötundide täpset arvestust peetud, vastupidiselt oleks arvestus kohtule ka esitatud. Teises kohtuasjas nr-ga 3-08-2198 leidis kohus, et kaebuse koostamisel peab kohus põhjendatud ja vajalikuks kolmanda isiku õigusabikuluks 35 000 krooni, kuigi kaebaja oli esitanud nõude summas 87 998, 50 krooni. Kohus leiab, et käesolevas haldusasjas ei ole tehtud tööde maht mingil juhul oluliselt suurem, kuivõrd nähtub, et teises asjas on tööde loetelus lisaks kohtupraktika analüüs, KI vaatlusprotokolli analüüs ja Maa-ameti kaartide analüüs, osalemine kohtuistungil. Kõue Vallavalitsus on käesolevas asjas esitanud nõude menetluskulude hüvitamiseks summas 21 710 EEK. Kohus leiab, et kaebuse esitaja tehtud töö ei saa olla ka selles võrdluses oluliselt ulatuslikum. Kohus arvestab antud juhul kaebuse sisu ja mahtu, vastuseid kohtule, kohtuasja keskmist keerukusastet ja leiab, et on põhjendatud välja mõista vastustajalt 28 500 EEK. Karin Kalmiste Kohtunik 17