Obsah (10)

§ 86§ 28§ 119§ 33§ 34§ 102§ 117§ 74§ 20§ 1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2009. a., Tal

) § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle OÜ-sse Ukse Garmahis ning mõista tööandjalt välja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. Lisaks palus R. Š. lugeda töölepingu sõlmituks

1. juulist
2. a. ning välja mõista OÜ-lt Ukse Garmahis
3. a. juulis töötatud päevade eest saamata jäänud töötasu 4545 kr ja viivis 0, 5% iga töötasu maksmisega viivitatud päeva eest. Samuti esitas töötaja töövaidluskomisjonile nõuded keskmise palga väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest ning tööandja kohustamiseks tööraamatut väljastama.
4. novembri
5. a. otsusega rahuldas töövaidluskomisjon R. Š. avalduse, lugedes töölepingu sõlmituks alates tegeliku tööle lubamise ajast
6. juulil
7. a. ning mõistes OÜlt Ukse Garmahis tema kasuks välja palga ajavahemiku eest
8. kuni
9. juulini
10. a. summas 4545, 45 krooni ja viivise palga maksmisega viivitamise eest summas 992, 97 krooni. Töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu lõpetamise töötajaga
11. oktoobril
12. a

§ 86p 5 ja § 102 alusel ebaseaduslikuks ja ennistas nimetatu tööle.

Samuti mõistis töövaidluskomisjon OÜ-lt Ukse Garmahis töötaja kasuks välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga 16.875, 36 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga 10.078, 34 krooni. Töövaidluskomisjon kohustas OÜ-d Ukse Garmahis väljastama töötajale tööraamatu. Tööle ennistamise osas, keskmise palga väljamõistmise osas töölt sunnitult puudumise aja eest ja palga väljamõistmise osas ajavahemiku eest

1. kuni
2. juulini 2007 eest kokku summas 20.156, 68 krooni kuulus otsus vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) §-le 27 täitmisele viivitamatult
3. jaanuaril
4. a. esitas OÜ Ukse Garmahis Harju Maakohtule avalduse töötaja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Kostja palus jätta hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuded rahuldamata ning kohustada hagejat ITLS § 33 lõikest 3 tulenevalt tagastama kostjale töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud ja välja makstud 20.156, 68 krooni. Lähtudes ITLS § 24 lõikest 5 tuleb töövaidluskomisjonile esitatud avaldust lugeda hagiavalduseks. Hageja väidete kohaselt asus ta
5. juulil
6. a. tööle müüja-konsultandina OÜ-sse Ukse Garmahis. Tööandja esindaja – juhatuse liige J. L. lubas sõlmida hagejaga kirjaliku töölepingu lähimal ajal ning fikseerida töölepingus poolte suulised kokkulepped. Hageja asus täitma müüja-konsultandi tööülesandeid, mis suulise kokkuleppe kohaselt hõlmasid üldehitustöö teenust vajavate klientide leidmist, tellimuste vormistamist, hinnapakkumiste koostamist, lepingute sõlmimise korraldamist. Hageja korduvatele meeldetuletustele sõlmida kirjalik tööleping reageeris tööandja alles augusti teisel poolel, edastades avaldajale 3 allkirjastamiseks töölepingu projekti (nr. 59). Tutvudes töölepinguga, tuvastas hageja, et tööleping ei sisalda poolte vahel tööle asumisel kokkulepitud tingimusi: tööle asumise ajaks oli märgitud
7. august
8. a., kuigi hageja asus kostja juures tööle juba
9. juulil
10. a., samuti erines põhipalk, sest kokku oli lepitud põhipalgas 10.000 krooni (neto), töölepingus oli aga märgitud põhipalga suuruseks 10.000 krooni brutosummana. Samuti ei olnud töölepingus (punkt
11. 3) määratletud töö sisu ega lisatud ametijuhendit või muud dokumenti, mis määratlenuks konkreetsed tööülesanded. Puudusid ka tööle asumisel kokkulepitud intresside määramise ja tasumise kord avaldaja poolt sõlmitud lepingutelt, samuti tööülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise tingimused. Samas sisaldus allkirjastamiseks esitatud töölepingu projektis punkt
12. 3, mille kohaselt võetakse hageja tööle katseajaga kestusega 4 kuud. Tööle asumisel ei olnud pooled selles kokku leppinud. Hageja keeldus töölepingut allkirjastamast ning palus kostja juhatuse liikmel J. L.il erinevused kõrvaldada. Kostja lubas teha töölepingus vastavad parandused. Sellele lubadusele tuginedes jätkas hageja töötamist kostja juures. Tööandja töölepingusse parandusi sisse ei viinud, vaid koostas
13. oktoobril
14. a. töölepingu lõpetamise teatise, mille kohaselt lõpetatakse hagejaga tööleping

§ 86p. 5 ja § 102 alusel, s.

o. katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu.

1. oktoobril
2. a. lõpetati hagejaga tööleping

§ 86p. 5 ja § 102 alusel.

Samal päeval maksti hagejale välja palk septembri ja oktoobri eest summas 10.319 krooni, kuid jäeti välja maksmata saamata jäänud puhkuse hüvitis, mis maksti hagejale välja

1. novembril
2. a. summas 1271 krooni. Kostja vastuväited Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud ja palus jätta need rahuldamata. Poolte vahel sõlmiti tööleping
3. augustil
4. a., mil töösuhe ka algas, seega puudub kostjal õigus nõuda töötasu ja viivist ajavahemiku eest
5. kuni
6. juulini
7. a. Kostja otsis
8. a. kevadel konkursi korras müüja-konsultanti, kes tegeleks üldehitus- ja renoveerimistööde teenust vajavate klientide leidmise, nõustamise, hinnapakkumiste koostamise, lepingute ettevalmistamise jmt. töödega. Sooviavalduse tööleasumiseks esitas ka hageja. Kostja kutsus mõned kandidaadid, s. h. hageja, vestlusele. Vesteldi kandidaadi oskustest ja tema võimalusest müüja-konsultandina tööle asuda ning selgitati, millega peaks müüja-konsultant tegelema.
9. a. juulis kutsuti hageja uuesti vestlusele, kus tutvuti põhjalikumalt tema eelnevate töökogemustega. Selgus, et hagejal puudus nii varasem klientide teenindamise, müügitöö kui ka lepingute koostamise kogemus. Hagejal on elektriku haridus ja puuduvad igasugused oskused-teadmised üldehitusest. Seetõttu tekkis kostjal kahtlus hageja sobivuses ning hagejal soovitati kaaluda enda sobivust pakutavale tööle. Hageja arvas ennast siiski tööga hakkama saavat. Kostja pakkus välja võimaluse sõita tööga tutvumise eesmärgil kaasa teise müüja-konsultandiga kliendiga kohtumisele, kui kostja vastava tellimuse saab. Hageja oli ettepanekuga nõus ja kui juuli lõpus tekkis võimalus, siis sõitis hageja
10. juulil
11. a. koos kostja töötaja S. B. Loksale potentsiaalse kliendi juurde. Kohtumisele sõideti hageja ettepanekul tema autoga, kuid see asjaolu ei tekita iseenesest veel töösuhet. Loksalt kliendi juurest naastes teatas hageja kostjale, et on kindel oma tööga toimetulekus, mispeale lepitigi kokku, et ta asub
12. augustist tööle. Töölepingu tingimustes – tööülesannetes, palgas, samuti katseajas – lepiti esialgu kokku suuliselt, sest kostja soovis kindlasti veenduda, kuidas hageja, kes varem pole sellist tööd teinud, tööülesannetega toime tuleb. Hageja oli tingimustega nõus. Hageja asus suuliselt kokkulepitud tingimustel tööle
13. augustil
14. a. Kirjalik tööleping esitati hagejale allkirjastamiseks
15. augustil
16. a., ametijuhend mõni aeg hiljem.

§ 28lg.

2 kohaselt on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega. Kostja tunnistab, et eeltoodust tulenevalt tulebki tööleping lugeda sõlmituks alates

1. augustist
2. a. 4 Hageja ei ole tõendanud, millist konkreetset tööd ta kostja juures alates
3. juulist
4. a. tegi. Hageja väidete kohaselt tegeles ta tõlke- ja konsultatsioonitöödega, samas ei oska ta nimetada ühtegi konkreetset klienti, keda ta konsulteeris või kellele tõlketöid tegi. Hagejaga sõlmiti tööleping tingimustel, milles suuliselt kokku lepiti, kuid hageja keeldus kirjalikku töölepingut allkirjastamast. Muuhulgas leppisid pooled kokku 4-kuulises katseajas. Hageja keeldus kirjalikult vormistatud lepingut allkirjastamast üksnes põhjusel, et palgatingimused ei vastavat suulistele kokkulepetele. Hageja pole üheski oma tööandjale saadetud e-kirjas toonud töölepingu allkirjastamata jätmise põhjuseks katseaja sätestamise. Samuti ei ole hageja seda märkinud töövaidluskomisjonile esitatud avaldustes töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise põhjusena. Töötaja on vaidlustanud lepingu lõpetamise seaduslikkuse vaid põhjusel, et tööandja pole tõendanud tema mittesobivust ja teatisel on katseaja tulemused märgitud rahuldavaks. Pooled leppisid kokku põhipalgas brutosummas 10.000 krooni kuus ning võimaluses saada lisatasu, kui töötulemused seda lubavad. Hageja poolt väidetud kokkulepet 10.000 krooni suuruse põhipalga saamiseks netopalgas pole olnud ja selle välistab ka palgaseaduse (PalS) §
5. Töölepingu sõlmimisel anti hagejale suuliselt teada, et töötulemustest sõltuvalt võib ta saada lisatasu. Samas ei ole kostja mingeid konkreetseid lisatasu saamise kriteeriume välja töötanud ega saanud neid ka lubada. Pooled leppisid kokku ka hageja töökohustustes, milleks olid klientide otsimine, vajaliku andmebaasi loomine, info kogumine ja läbirääkimised klientidega vajalikest töödest ja nende tegemise ajast, mõõtude võtmine, kalkulatsioonide koostamine, konkurssidel osalemine, lepingute koostamine ja sellele järgnevad tegevused, kui konkurss on võidetud. Vaatamata kirjaliku töölepingu allakirjutamisest keeldumisele asus hageja tööle. Tal olid teada tema tööülesanded, ta sai oma igapäevatöös pidevat abi ja nõustamist, mis puudutas hinnapakkumiste tegemist, dokumentide vormistamist. Nimetatud tööülesandeid kui oma kohustusi on hageja ise tunnistanud nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui oma e-kirjades kostjale, mille hageja on ka kohtule esitanud. Hageja katseaja tulemused olid ebarahuldavad ja tööleping temaga lõpetati
6. oktoobril
7. a.

§ 86p. 5 alusel.

Vaatamata sellele, et hagejat pidevalt juhendati ja õpetati, jäid tema töötulemused kasinaks. Esimesel kolmel nädalal kohtus ta disaineriga, tegi objektidest mõne foto, kohtus BREM-i esindajaga, kes andis talle 6 aadressi, kus oleks vaja töid teha. Lepinguni osa tööde tegemiseks jõudis hageja vaid kahel aadressil, Salme 40 ja Timuti 13, ja sedagi alles vahetult enne töölepingu lõpetamist. Lepingutest sai kostja isegi teada alles klientidelt, kes nõudsid kostjalt kokkulepitud tööde teostamist, aga vastavaid lepinguid ei olnud hageja kostjale esitanud. Kostja esitas kolmel korral kirjaliku järelpärimise hageja töö tulemuslikkuse hindamiseks, kuid sai vaid umbmääraseid vastuseid läbirääkimiste toimumise kohta. Sellised tulemused tööandjat ei rahuldanud. Tulenevalt

§-dest 34 ja 102 oli tööandjal õigus hinnata hageja tööga toimetulekut kogu katseaja jooksul. Kostja ilmne eksitus hagejale esitatud töölepingu lõpetamise põhjenduse juures ei näita töötaja head tööd ega saa kuidagi tuua kaasa töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist. Tsiviilasja menetluse käigus

1. augustil
2. a. esitatud avaldusega on kostja esitanud täiendava taotluse 9806, 45 krooni väljamõistmiseks hagejalt ITLS § 33 lg. 3 alusel. Nimetatud summa on
3. jaanuaril
4. a. kinni peetud kostja pangaarvelt kohtutäituri Arvi Pink’i poolt täiteasjas 024/2007/
5. See summa on kinni peetud alusetult, kuna töövaidluskomisjoni otsuses märgitud summa 20.156, 68 krooni (bruto) oli kostja hagejale selleks ajaks juba tasunud. Maakohtu otsus
6. jaanuari
7. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus tunnistas
8. oktoobril
9. a. toimunud töölepingu lõpetamise hagejaga

§ 86

p. 5 ja § 102 alusel ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle endisele ametikohale. Kostjalt mõistis 5 kohus hageja kasuks välja palga sunnitud töölt puudumise aja eest summas 16.875, 36 krooni, märkides, et sellest summast on kostja 15.611, 23 krooni hagejale töövaidluskomisjoni otsuse alusel juba tasunud. Hagejalt mõistis kohus kostja kasuks töövaidluskomisjoni otsuse tagasitäitmise korras välja 4545, 45 krooni. Kummagi poole menetluskulud jättis maakohus tema enda kanda. Pooltel puudub vaidlus selles, et vähemalt alates

1. augustist
2. a. töötas hageja kostja juures müüja-konsultandina ning et kirjalikus vormis tööleping jäi sõlmimata. Samuti puudub vaidlus selles, et tööleping lõpetati kostja algatusel
3. oktoobril
4. a. ning et lepingu lõpetamise põhjuseks oli väidetava katseaja ebarahuldavad tulemused. Kohtumenetluses on pooltel õiguslik vaidlus küsimuses, millisest hetkest pooltevaheline tööõigussuhe tekkis ning kas sellest tulenevalt on hagejal saamata jäänud töötasu nõue kostja vastu. Samuti on vaidlus toimunud töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Tulenevalt

§ 28

lõikest 1 sõlmitakse tööleping kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale. Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt. Samas võrdsustab

§ 28lg.

2 tegelikult tööle lubamise tööandja poolt töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui tegelikud tingimused olid töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust, kohaldatakse vastavat seadust, haldusakti või kollektiivlepingut. Hageja väidete kohaselt töötas ta kostja juures alates

1. juulist
2. a. Kostja vastuväidete kohaselt algas poolte töösuhe
3. augustil 2007.a, mil hageja tegelikult tööle lubati. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikest 1 ja asjaolust, et saamata töötasu nõude ajavahemiku eest
4. kuni
5. juulini
6. a. on esitanud hageja, lasub temal ka vastav tõendamiskoormis. Selle kohta, et hageja asus kostja juures tööle juba
7. juulil
8. a., tõendid puuduvad. Hageja väited tööülesannete täitmise kohta
9. a. juulis on jäänud paljasõnalisteks. Tunnistajana üle kuulatud S. B. on oma ütlustes küll märkinud, et tema arusaama kohaselt töötas hageja kostja juures juba
10. a. juulis ((tl. 84), arvestades aga ütlustes esitatud asjaolusid, mille alusel tunnistaja taolise järelduse tegi, ei saa üksnes tunnistaja poolt väidetu põhjal vaidlusalust asjaolu siiski tõendatuks lugeda. Koos teise müüja-konsultandiga
11. juulil
12. a. kostja kliendi juures käimisest ei saa veel iseenesest teha järeldust töösuhte olemasolu kohta. Seda ei muuda ka asjaolu, et selle kliendi juurde sõideti hageja ettepanekul tema autoga. Töövaidluskomisjoni otsus samas töövaidlusasjas ei ole kohtumenetluses vaadeldav dokumentaalse tõendina ning selles tuvastatud asjaolud ei ole kohtule siduvad: tulenevalt ITLS § 25 lõikest 1 on kohus asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega üksnes selle vaidlustamata osas. Töölepinguline suhe poolte vahel algas
13. augustil
14. a., mitte
15. juulil
16. a. Kuivõrd

§-s 1 ja PalS § 2 lõikes 1 sätestatu seovad töötasu maksmise kohustuse tekkimise töösuhte algusega, puudub töötajal alus palga saamiseks ajavahemiku eest

1. kuni
2. juulini
3. a. eest ja nõue saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks summas 4545, 45 krooni tuleb jätta rahuldamata. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka hageja nõue viivise väljamõistmiseks palga maksmisega viivitamise eest (PalS § 35). Samuti ei ole kostja saamata jäänud töötasu puudutavas osas kinni pidanud hageja lõpparvet (

§ 119lg.

2). Töölepingu lõpetamine hagejaga

§ 86

p. 5 alusel on toimunud ebaseaduslikult.

§ 86

p. 5 annab tööandjale võimaluse lõpetada tööleping töötajaga katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu.

§ 33lg.

1 järgi võib töölepingus ette näha katseaja töötajal kokkulepitud tööde tegemiseks vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks ja selle pikkus ei või ületada nelja kuud. Katseaja tulemused määrab vastavalt

§ 34lõikele 1 kindlaks tööandja.

Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, on tal õigus tööleping lõpetada (

§ 86p 5).

Sisuliselt sama tuleneb

§ 102lõikest 1.

Osundatud sätetest lähtuvalt sõltub katseaja rakendamine töölepingu poolte sellekohasest kokkuleppest. Hageja on vaidlustanud taolise kokkuleppe olemasolu.

§ 286 lg.

1 sätestab töölepingu kohustusliku kirjaliku vormi. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg. 1 järgi tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Töölepingu vorminõude eesmärgist siiski ei tulene, et tööleping oleks kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühine. Seega ei saa põhimõtteliselt välistada, et töölepingu pooled võivad katseaja kohaldamises kehtivalt kokku leppida ka suulises vormis. Kostja väited katseaja kohaldamise osas ei ole siiski tõendatud. Neid kinnitab üksnes kostja juhatuse liikme J. L.i vande all antud seletus ja puuduvad muud tõendid katseaja rakendamise kohta, ainuüksi seletusest selle asjaolu tõendatuseks ei piisa. Iseenesest võib nõustuda kostja väitega, et töölepingu lõpetamisele eelneval perioodil ei esitanud hageja vastuväiteid katseaja kohaldamisele. Sellest asjaolust ei saa siiski järeldada, et poolte vahel eksisteeris kokkulepe katseaja kohaldamise osas. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõikest 4, ei saa vaikimist või tegevusetust üldjuhul tahteavalduseks lugeda. Ebaõige on kostja väide, et hageja ei ole vaidlustanud katseaja kohaldamist töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis. Kirjalikes avaldustes töövaidluskomisjonile hageja sellele tõepoolest tuginenud ei ole, kuid töövaidluskomisjoni istungil on hageja selgitanud, et sai katseajast teada siis, kui talle edastati töölepingu projekt ning et tööleasumisel katseajast juttu ei olnud. Kokkuleppe puudumisele katseaja kohaldamise osas on hageja tuginenud ka kohtumenetluses. Kostja ei ole suutnud tõendada hageja ebarahuldavaid tulemusi katseajal, isegi kui kokkulepet katseaja kohaldamise osas saaks lugeda tõendatuks. Tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidlustamisel esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks, kostja ei ole tõendanud, et hagejale oleks tema tööülesannete täpset sisu töölevõtmisel selgitatud. Kostja poolt koostatud töölepingu projekt tööülesannete ringi ei määratle, selle punktis 2. 3. 1 on tehtud vaid viide ametijuhendile. Samas puuduvad hagejale ametijuhendi tutvustamise kohta tõendid. Kostja on püüdnud hageja töö sisu täpsemalt määratleda töövaidlusasja lahendamise käigus, kuid taolistele hilisematele põhjendustele ei saa lepingu lõpetamise seaduslikkuse hindamisel tugineda. Kuivõrd hageja tööülesanded on jäetud kostja poolt töölepingu sõlmimiselt üheselt määratlemata, puudub võimalus töölepingu lõpetamise seaduspärasust objektiivselt kontrollida. Tööandja subjektiivsed hinnangud ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele

§ 86p. 5 ja § 102 alusel.

Kui hageja jättis korduvalt täitmata kostja esindaja seaduslikud korraldused, oleks tööandja võinud kaaluda töölepingu lõpetamist töökohustuste rikkumise tõttu

§ 86p. 6 alusel.

Iseenesest võib nõustuda kostja väitega, et hageja oli üldjoontes teadlik oma töökohustustest, kuna hageja ise on need töövaidluskomisjonile esitatud avaldustes ja dokumentides välja toonud. Samas on tööülesannete konkreetne sisu fikseerimata ning hageja ei pruukinud juhtumi asjaolusid arvestades mõista, milliste kriteeriumide alusel kostja hageja töötulemusi ja sobivust tehtavale tööle hindab. Töölepingu lõpetamise teatises sisalduvad ebatäpsused iseenesest ei muudaks töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks, sest teatis tervikuna võimaldab siiski aru saada, mis alusel kostja soovis hagejaga töölepingu lõpetada. Vastavalt ITLS § 28 lõikele 1 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks.

§ 117lg.

1 kohaselt on töötajal töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Seega kuulub hagi rahuldamisele töötaja nõuete osas tema tööle ennistamiseks ja keskmise palga väljamaksemiseks sunnitud töölt puudumise aja eest. Töövaidluskomisjoni otsusega on keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest (ajavahemik

1. oktoobrist kuni
2. novembrini
3. a.) kostjalt välja mõistetud summas 16.875, 36 krooni. Töövaidluskomisjon on seejuures lähtunud töötaja keskmisest palgast 10.078, 34 krooni kuus. Hageja keskmise palga suuruse osas ei ole kumbki pool töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, mistõttu puudub alus selles osas töövaidlusasja 7 teisiti lahendada. Seega mõistab ka kohus kostjalt hageja kasuks välja keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest summas 16.875, 36 krooni. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja selle summa pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist hagejale osaliselt välja maksnud. Õiguslikult ei ole põhjendatud hageja nõue ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest.

§ 119lg.

2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Lõpparve saamise õigus tekib töötajal

§ 74lg. 2 ja Pal

S § 32 lg. 1 järgi töölepingu lõpetamisel. Käesoleva otsusega on kohus tuvastanud, et töölepingu lõpetamiseks hagejaga puudus seaduslik alus, ning rahuldanud hageja nõude tööle ennistamiseks. Seega ei ole poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenud ning kostjal ei ole tekkinud lõpparve väljamaksmise kohustust. Hageja poolt

§ 119lg.

2 alusel esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat väljastama hagejale tema tööraamat.

§ 20lg.

2 kohustab tööandjat pidama tööraamatut kõigi põhikohaga töötajate kohta. Tööraamatu peab tööandja töötajale andma aga töölepingu lõpetamise päeval (

§ 74lg 2).

Et töölepinguline suhe poolte vahel ei ole lõppenud, ei ole hagejal tekkinud ka õigust tööraamatu kättesaamiseks. Asja materjalide hulgas olevad dokumentaalsed tõendid, mida ei ole eraldi analüüsitud, on asjakohased, kuid ei muuda kohtu poolt antud õiguslikke hinnanguid. ITLS § 33 lõikest 3 tuleneb, et kui töövaidluskomisjoni otsuse alusel oli viivitamata täitmise korras tööandjalt välja mõistetud raha töötaja kasuks ja kohus lahendab asja teisiti, otsustab kohus ka väljamõistetud raha tagastamise töötajalt. Töövaidluskomisjoni otsusega ITLS § 27 alusel kostjalt viivitamata täitmise korras välja mõistetud 20.156, 68 krooni, s. h. palk ajavahemiku eest

1. kuni
2. juulini
3. a. ja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. Kostja väidete kohaselt on ta töövaidluskomisjoni otsuse täitnud ja kõnealuse summa hagejale välja maksnud. Hageja on summa kättesaamist ka kinnitanud Kuivõrd saamata jäänud töötasu osas lahendab kohus asja teisiti ning jätab hagi selles osas rahuldamata, kuulub 4545, 45 krooni hageja poolt kostjale tagastamisele. Kohus mõistab töövaidluskomisjoni otsuse tagasitäitmise korras selle summa hagejalt välja. Kostja pangakontolt
4. jaanuaril
5. a. kohtutäituri poolt kinni peetud 9806, 45 krooni täiendavat väljamõistmist hagejalt ITLS § 33 lg. 3 alusel peab kohus õiguslikult põhjendamatuks. Selle summa tagastamise küsimus tuleb lahendada läbiviidud täitemenetluse raames. Arvestades hageja esitatud nõuete rahuldamise ulatust, on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldamata jäeti, rahuldades hagi ka selles osas. Hageja palub lugeda töölepingu sõlmituks alates
6. juulist
7. a.; mõista kostjalt tema kasuks välja palk alates sellest ajast kuni
8. juulini
9. a. summas 4545, 45 krooni ja viivis selle palgaosa väljamaksmisega viivitamise eest summas 992, 97 krooni; mõista kostjalt tema kasuks välja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest summas 10.078, 34 krooni. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda. Kaebuse kohaselt pidasid pooled läbirääkimisi hageja tööleasumise osas alates
10. a. kevadest, kuid kostja venitas erinevatel põhjustel töölepingu vormistamisega. Seega kasutas kostja ära hageja teadmisi ja oskuseid, kuid hoidis kõrvale tehtud töö eest maksmisest. Töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks, seega ei ole õige kohtu seisukoht, et töösuhte algust alates
11. juulist
12. a. tuleb tõendada hagejal. Hageja saab oma väiteid selles osas tõendada üksnes tunnistajate ütlustega. Hageja palus üle kuulata KÜ Posti 44 esimehe S. B., kelle juures hageja tööülesannete täitmisel käis, kuid maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. Tunnistaja S. B. on aga kostja palgaline töötaja ja sõltub vastustajast, seega tuleb 8 tema ütlusi hinnata tagasihoidlikult. Siiski tunnistas temagi, et on koos hagejaga käinud Loksal asuvas tööobjektil aadressil Posti 44 ning tema arvates hageja juba töötas sel ajal kostja juures. Tunnistaja ütluse kohaselt tegi tema tööandja käsul hagejale sissejuhatuse tööde tegemiseks, see ja instrueerimine on juba iseenesest tööle lubamine. Ka kostja juhatuse liige J. L. ütles, et hageja oli saadetud Loksale koos kostja töötajaga, tööobjektile saadetakse aga töötaja. Tööülesannete jaotus hageja ja kostja teise töötaja vahel ei ole siinjuures tähtis. Tööandjal on õigus teha töötajale tööalaseid koolitusi. Isegi kui hageja saadeti Loksale vaid sissejuhatuse saamise eesmärgil, tähendab see, et ta täitis seal tööülesannet. Seejuures kasutas hageja selleks isiklikku autot. Mõistlikule isikule peaks olema arusaadav, et töötu inimene ei sõiduta kedagi omal kulul. Kostja lubas kompenseerida hagejale sõidukulud ning maksta palka, kuid jättis hiljem oma lubaduse täitmata.
13. oktoobril
14. a. lõpparve maksmisel jäi maksmata hüvitis kasutamata puhkuse eest ning palk juuli teise poole eest, hüvitise maksis tööandja välja alles
15. novembril
16. a. See, et kostja lõpetas töölepingu hagejaga ebaseaduslikult ja hageja hiljem tööle ennistati, ei muuda

§ 119lg.

2 tähendust. Kohus ei tohiks eelistada tööandja huvi töötaja huvile olukorras, mis on ühemõtteliselt reguleeritud töötaja kasuks. Vastustaja seisukoht Vastuses apellatsioonkaebusele leiab kostja, et kaebus ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi põhjendus Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ega pea vastavalt TsMS § 654 lõikele 6 vajalikuks seda korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Maakohtu hinnang tõendite kogumile on kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 igakülgne, täielik ja objektiivne ning ringkonnakohus ei pea võimalikuks seda hinnangut muuta. Kooskõlas TsMS § 230 lõikega 1 ei ole väide, nagu ei peaks töötaja kui töösuhte nõrgem pool töövaidluses oma väiteid tõendama. Hageja ei ole suutnud oma töötamise kohta ajavahemikul 16. juulist kuni sama kuu lõpuni esitada mitte üksnes tõendeid, vaid ka asjaolusid, millest töötamine nähtuks: hageja on küll üldsõnaliselt väitnud, et tegi tõlketöid, konsulteeris ja andis üle infot, kuid ei ole esile toonud ühtki fakti konkreetse sel ajavahemikul tema poolt väidetavalt tehtud töö kohta, näiteks, milliseid materjale ta tõlkis, keda ja mis küsimustes konsulteeris, milliste klientide juures käis ja kellele ning millist infot üle andis vmt. Ka reklaamikontseptsiooni, mille väljatöötamisega ta väidetavalt tegeles, ei ole hageja esitanud, samuti nagu mingeidki faktilisi andmeid selle väidetava kontseptsiooni kohta. Asjaolu, et hageja enne töötamise algust koos kostja töötaja S. B. kliendi juures käis, ei ole kostja eitanud. Kolleegium nõustub aga maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oluline ei ole vaidluses kliendi juures käimise fakt iseenesest, vaid see, kas see fakt annab alust järeldusele, nagu oleks kostja hageja sellega

§ 28lg.

2 mõttes tööle lubanud. Hageja käsitluse tulemusel välistataks tööle asuda sooviva isiku poolt igasugune tööga tutvumise võimalus enne töölepingu sõlmimist, kolleegium ei pea taolist käsitlust aga vastavaks töölepingu mõistele ja eesmärgile ning lepinguvabaduse põhimõttele, milles muuhulgas sisaldub ka lepingu sõlmimise vabadus – poolte vabadus otsustada, kas ja kellega nad lepingu sõlmivad (

§ 1ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg.

1 ning § 5). Asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja hageja

1. juulil
2. a. tööle lubas, ei ole esitatud. Taoliseks asjaoluks ei saa iseenesest pidada hageja auto kasutamist Loksale sõiduks; tunnistaja S. B. on väitnud, et Loksal kliendi juures ei olnud hagejal mingeid tööülesandeid täita. Kostja on põhjendatult leidnud, et asjaolust, et
3. septembril
4. a. kostjale saadetud e-kirjas esitas hageja andmed oma pangakonto kohta, kuhu palus kanda töötasu alates
5. augustist
6. a. (tl. 11), viitab samuti sellele, et hageja kirja kirjutamise aegse arusaamise kohaselt oli tal õigus saada töötasu alates sellest kuupäevast. Sama nähtub hageja
7. septembri
8. a. e-kirjast kostjale, milles hageja avaldab oma seisukohta talle esitatud 9 töölepingu projekti kohta ning milles ta ei nõustu üksnes palgatingimusega; kirjale lisatud töölepingu projektist nähtub, et töötamise algusajaks selles on märgitud
9. august
10. a. (tl. 12 – 13). Hageja ei ole mõistetavalt põhjendanud, miks ta ei juhtinud tööandja tähelepanu töösuhte ebaõigele algusajale töölepingu projektis ega palunud kanda oma pangaarvele raha töötamise eest juulikuu teises pooles, kui ta tegelikult alustas töötamist
11. juulil
12. a., nagu ta on väitnud. Mis puudutab maakohtu poolt tunnistaja N. B. ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist, siis ei esitanud hageja hiljemalt kohtuistungi lõpus sellele TsMS § 333 lg. 1 kohast vastuväidet. Sellest tulenevalt on apellant sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt kaotanud võimaluse tugineda märgitud taotluse rahuldamata jätmisele kui kohtu veale apellatsioonkaebuses. Peale selle ei vaidle aga pooled selle üle, et hageja käis koos S. B. Loksal N. B. kui kliendi juures, ning hageja ei ole põhjendanud, milliseid asja muutvaid ütlusi lisaks märgitule võiks N. B. anda. Mis lõpparve maksmist puudutab, siis ei saa nõustuda ka hageja apellatsioonkaebuse käsitlusega

§ 119lg.

2 tõlgendamise osas. Väide, nagu tuleks osundatud sätte alusel töötajale keskmist palka maksta olenemata sellest, kas tema töösuhe on lõppenud, on vastuolus mitte üksnes selle sätte mõtte ja eesmärgi, vaid ka sõnastusega. Kostja on apellatsioonkaebuse vastusele lisanud diplomi ja CV koopiad, põhjendamata, et nende esitamiseks esineksid TsMS § 652 lõikes 3 nimetatud asjaolud. Osundatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta ja tagastada kostjale kooskõlas sama paragrahvi lõikega 4. Samal põhjendusel jäävad tähelepanuta ja tagastatakse hagejale koos apellatsioonkaebuse täiendusega esitatud tõendid. Pärast apellatsioonitähtaja lõppu on hageja esitanud apellatsioonkaebuse täienduse. TsMS § 634 lg. 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt ei välista ega piira lõikes 1 sätestatu apellandi õigust esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule ega uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Sellest tuleneb, et uute asjaolude esitamise lubatavust vastavalt TsMS § 652 lõikele 3 või § 634 lõikele 2 peab apellant kooskõlas TsMS § 652 lg. 4 lausega 1 põhjendama. Et apellant ei ole seda teinud, jäävad tema uued väited kooskõlas TsMS § 652 lg. 4 lausega 2 tähelepanuta. Õiguslikke väiteid, millele varasemast menetluses ei oleks vastatud, ei ole apellant selles menetlusdokumendis esitanud. Apellandi taotlus TsMS § 226 lg. 2 p. 5 alusel asja arutamise edasilükkamiseks ei ole asjakohane. Nii ei ole kumbki pool taotlenud apellatsioonkaebuse lahendamiseks kohtuistungi pidamist ja kolleegium võib vastavalt TsMS § 647 lg. 1 lausele 1 asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata. Seega ei saa kerkida küsimust ka asja arutamise edasilükkamisest. Oma volitust vastustajat esindada on T. Rohtla tõendanud. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta apellandi kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik