) § 15 lg 2 punkt 6 osas, mis näeb ette tingimuse, et riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad etenduste ja kontsertide piletite suhtes 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks moodustama etendust või kontserti korraldava etendusasutuse kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 %. 5.10.2007.a. esitas OÜ „BDG Music“ maksuhaldurile taotluse 7 442 171 kr enammakstud käibemaksu tagastamiseks maksukorralduse seaduse(MKS) § 33 alusel või hüvitamiseks riigivas- tutuse seaduse(RVS) § 14 lg 1 alusel, vähendades nõutud summat 6.11.2007.a. 7 436 666 kr-ni. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse(PMTK) kontrollis osaühingu 20.08.2007.a., 22.08. 2007.a. ja 2.10.2007.a. tehtud käibedeklaratsioonide paranduste õigsust, millega äriühing vähendas perioodidel mai-juuli ja detsember 2005.a., jaanuar-august, oktoober ja detsember 2006.a. ning veebruar-august 2007.a. 18% määraga maksustatavat käivet ning suurendas 5 % määraga maksustatavat käivet. 30.11.2007.a. maksuotsusega nr 12-5/783 tagastati osaühingule 6.11.2007.a. tagastustaotluse alusel 24 879 kr enammakstud käibemaksu, jäeti rahuldamata tagastustaotlus summas 7 411 787 kr ning määrati parandusdeklaratsioonide tulemusena tekkinud alusetu enammakse ulatuses 7 411 787 kr käibemaksu. Maksuotsuse kohaselt on OÜ „BDG Music“ käibedeklaratsioonide paranduste tegemisel lähtunud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.09.2007.a. otsusest, kuid jätnud tähelepanuta, et sellel lahendil pole tagasiulatuvat jõudu. See tähendab, et enne seda kuupäeva tekkinud maksukohustuste deklareerimisel tuleb lähtuda
2007.a. kehtinud redaktsioonist. Kontrolli käigus on tuvastatud(kassa sissetuleku orderid, müügiarved, ürituste müügiseisu aruanded), et osaühingu ürituste ja kontsertide pileteid müüdi kontrollitaval perioodil 18 % määraga maksustatava käibega. Kaebaja juhatuse liikme Eve Palmi seletuse kohaselt on parandused tehtud piletimüügi raportite alusel, klientidele pole 13 % käibemaksu tagastatud. 1.11.2007.a. maksuhaldurile esitatud kontrollitava perioodi müügiarvetest ja ürituse müügiseisu aruannetest selgub, et ürituste piletid on müüdud ja arved esitatud 18% määraga maksustatava käibega. Kreeditarveid pole esitatud. Muid 18% määraga käibe vähendamise ja 5% määraga käibe suurendamise aluseks olevaid dokumente äriühing pole esitanud. Osaühing pole ürituste ja kontsertide korraldamiseks saanud toetust riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt; toetust on saadud Briti Nõukogult ürituse „Club UK“ korraldamiseks. OÜ „BDG Music“ kontrollitava perioodi pearaamatu väljavõttest selgub, et äriühing on vähendanud pearaamatu kontol 2410 „tasumisele kuuluv käibemaks“ maksmisele kuuluvat käibemaksu ning suurendanud müügitulu ja kasumit.
lg 1 mõtte kohaselt peab maksukohustuslane tasuma riigile käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud. Käibemaks on oma olemuselt tarbijat koormav maks, s.t. tegemist on kauba või teenuse müügihinnale lisatava summaga, mis tuleb tasuda lõpptarbijast ostjal ja mille müüja peab riigieelarvesse edasi kandma. Seega pole tegemist müüjale kuuluva osaga kauba või teenuse müügihinnast, vaid müüja üksnes vahendab ostja poolt maksu tasumist riigieelarvesse(kauba või teenuse müüja on sisuliselt maksukoguja). Kuna kontsertide ja ürituste külastajad on tasunud OÜ-le „BDG Music“ pileti hinna sees 18% määraga maksustatava käibega käibemaksu, on osaühingu kohustatud nimetatud summa riigile üle kandma ning puudub alus selle võrra enda müügitulu suurendada. Eeltoodust nähtuvalt polnud osaühingul alust vähendada 18 % määraga käivet kokku summas 59 864 436 kr ning suurendada 5% määraga käivet kokku summas 65 276 226 kr ja käibemaksu enammakset kokku summas 7 411 787 kr. 7.02.2008.a. PMTK otsusega nr 12-4/133 jäeti OÜ „BDG Music“ 6.11.2007.a. taotlus enammakse suuruses(7 436 666 kr) kahju hüvitamiseks rahuldamata samadel põhjustel, mis on esitatud 30.11.2007.a. maksuotsuses. Lisaks on otsuses märgitud, et vastavalt RVS §-le 14 lg 1 võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud haldusaktid tühistada ning teha vastustajale ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi mõlema alternatiivnõude osas - käibemaksu tagastamiseks MKS § 33 alusel või hüvitamiseks RVS § 14 lg 1 alusel. Maksuotsuse peale esitatud kaebuses kaebaja küll ei esitanud kohustamisnõuet, kuid otsuse peale esitatud kaebusest nähtuvalt(tl 93) soovib kaebaja lisaks maksuotsuse tühistamisele ka vastustaja kohustamist tagastusnõuet uuesti läbi vaatama. Kaebuste kohaselt arvestas kaebaja ajavahemikus mai 2005.a. - august 2007.a.
§-s 15 lg 2 p 6 nimetatud teenuse käibe kohta käibedeklaratsioone esitades sellelt teenuselt 18% käibemaksu. 2007.a. septembri- ja oktoobrikuuks muutis kaebaja nimetatud käibedeklaratsioone, kohaldades 18%-lise käibemaksumäära asemel 5%-list käibemaksumäära, kuna
§-s 15 lg 2 p 6 kehtestatud piirang on vastuolus põhiseadusega(PS) ja Euroopa Liidu(EL) õigusega. 8.10.2007.a. esitas kaebaja vastustajale taotluse tagastada suurema käibemaksumääraga deklaratsioonide esitamisel tekkinud käibemaksu enammakse summas 7 442 171 kr, mida hiljem vähendas 7 436 666 kr-ni. Alternatiivina taotles kaebaja samas ulatuses kahju hüvitamist RVS § 14 lg 1 alusel. Kaevatud maksuotsuse ja otsusega jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, millega rikuti PS §-s 3 sätestatud legaliteedi põhimõtet ning kaebaja põhiõigusi kaitsta end avaliku võimu omavoli eest(PS § 13), saada koheldud kooskõlas hea halduse tavadega(PS § 14), tegelda ettevõtlusega(§ 31). Raamatupidamise algdokumentides 18%-lise käibemaksumäära kajastamine ja käibemaksuvahe lõpptarbijale hüvitamata jätmine ei saa olla takistuseks tagastusnõude või kahju hüvitamise nõude rahuldamisele, kuna algdokumendid polnud vastuolus kehtiva õigusega, nagu see võiks olla näiteks MKS § 33 lg 1 rakendamisel, kui maksukohustuslane on ise eksinud maksuseadusi kohaldades. Kui maksuseaduse säte on tunnistatud PS-ga vastuolus olevaks ning seega kehtetuks, ei saa lähtuda tagastusnõude nn üldnormist(MKS § 33 lg 1), käsitletavas maksuasjas kuulub kohaldamisele MKS § 33 lg 4 ehk tagastusnõude erikord, mille puhul peab maksuhaldur rakendama kõiki maksumenetluse printsiipe ning korrigeerima maksuarvestust ise. Ka ei saa tugineda
§-le 38 lg 1, mis sätestab, et maksukohustuslane või piiratud maksukohustuslane maksab tasumisele kuuluva käibemaksu käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks; samas korras peab ta tasuma käibemaksu, mille on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Kaebaja pole seaduses sätestatut eirates kohaldanud vale käibemaksumäära. Ajal, mil kaebaja müüs tagastusnõude aluseks olevaid kontserdipileteid, kehtis formaaljuriidiliselt
lg 2 p 6 redaktsioon, mille alusel sai kaebaja kohaldada üksnes 18%-list käibemaksumäära. Asjakohatu on vastustaja etteheide, et kaebaja pole tagastanud lõpptarbijatele ehk piletiostjatele 5%-lise ja 18%-lise käibemaksumäära vahet. Maksuseadused ei pane tagastusnõude rahuldamise eeldusena maksukohustuslasele sellist kohustust. Maksuhaldur ei saa seaduslikkuse põhimõttest(PS § 3) lähtuvalt panna maksukohustuslasele kohustust, mis ei tulene otseselt ja sõnaselgelt maksuseadusest, ega sekkuda maksukohustuslase ja kolmandate isikute vahelistesse (era-)õigussuhetesse. See nõue oleks ka maksukohustuslast ülemääraselt koormav, sest tagastusnõude aluseks on piletid, mille puhul pole ostjad ehk lõpptarbijad kaebajale alati nimeliselt teada. Vastustaja on jätnud täpsustamata, kuidas peaks kaebaja toimima, et tagastada kõigile sellistele ostjatele käibemaksuvahe. Ja isegi kui kaebaja selle nõude täidaks, ei muudaks see maksuhalduri otsust jätta tagastusnõue rahuldamata, sest kõnealusel Riigikohtu lahendil pole vastustaja arvates nagunii tagasiulatuvat jõudu. Kaebaja on tagastusnõuet esitades välistanud selle osa 18%-lise määraga arvestatud arvetest, mis olid esitatud teistele käibemaksukohustuslastele. Tagastusnõude aluseks on üksnes sellised arved(piletid), mille saajad polnud käibemaksukohustuslased. Seega ei mõjuta arvetel käibemaksumäära muutmata jätmine mitte kuidagi üldist käibemaksuarvestust, s.t. ostjatele ei pea esitama kreeditarveid, et nemad saaksid omakorda korrigeerida oma käibemaksuarvestust. Sellest tulenevalt pole tegelikult asjassepuutuv küsimus, kas maksukohustuslane on arvestanud kõnealuse käibemaksuvahe oma tuluks. Kas lisada piletite müügihinnale summa, mis kuulub ettevõtja kasumisse või tuleb see tasuda mingite kohustuste täitmiseks, on kontserdipileteid müüva ettevõtja vaba valik. Määravaks ei saa olla ka mittekäibemaksukohustuslastest ostjate erinev kohtlemine võrreldes käibemaksukohustuslastega, sest taoline ebavõrdne kohtlemine kehtib nagunii: eraisikust ostjad kui lõpptarbijad ongi alati isi- kud, keda sisuliselt käibemaksuga, sõltumata maksumäärast, maksustatakse. Seega ei saa tagastusnõude rahuldamisel olla määravaks asjaolu, kuidas kaebaja on toiminud kontserdipiletite ostjatega. Riigikohtu 26.09.2007.a. lahendil on tagasiulatuv jõud, mistõttu tagastusnõue kuulub rahuldamisele. Vastasel juhul muutuks MKS § 33 lg 4 sisutuks – on ju selge, et alates 26.09.2007.a. puudub igal juhul alus kõnealuse teenuse maksustamiseks 18%-lise käibemaksumääraga ka ilma osundatud sätte eriregulatsioonita. Vastavalt MKS §-le 33 lg 1 on maksumaksjal, kes on tasunud maksuseaduses ettenähtust suurema maksusumma, õigus kolme aasta jooksul enammakse tekkimise päevast arvates taotleda maksuhaldurilt enammakstud summa tagastamist või tasaarvestamist. Maksumaksjaks on etendusasutus(kaebaja), kellel on tekkinud piletite müügikäive ja sellest tulenev käibemaksukohustus, mitte lõpptarbija, kes ei ole MKS mõttes käibemaksukohustuslane. Kolmeaastane tähtaeg puudutab mitte tagastusnõude esitamist, vaid sellest teavitamist, nagu järeldub Riigikohtu 5.02.2007.a. otsusest haldusasjas nr 3-3-1-89-06, kus kohus on p-s 11 asunud seisukohale, et MKS § 33 lg-st 1 tulenev tähtaeg keelab selliste maksudeklaratsioonide parandamise, mille esitamise tähtpäev oli rohkem kui kolm aastat tagasi. Seega tekib enammakse päeval, mil tasutakse algse deklaratsiooni alusel seaduses ettenähtust suuremana deklareeritud maks Sellise enammakse tagasisaamiseks tuleb maksukohustuslasel esitada parandusdeklaratsioon ehk teavitada maksuhaldurit enammaksest kolme aasta jooksul, alates enammakse tasumisest. Kui etendusasutus parandab varasema kolme aasta jooksul tehtud deklaratsioone ja esitab alates 26.09.2007.a. kolme aasta jooksul maksuhaldurile tagastusnõude enammakse tagastamiseks, tuleb tema nõue lugeda põhjendatuks. Kuivõrd
lg 2 p-s 6 sätestatud piirang 5%-lise käibemaksumäära kohaldamiseks on tunnistatud kehtetuks, on kaebaja tasunud viidatud sättes nimetatud teenuste deklareerimisel 18%-lise käibemaksumääraga seaduses ettenähtust suurema maksusumma alates
-i kehtimahakkamisest 1.05.2004.a. Kaebaja tegi deklaratsiooniparandused enne Riigikohtu 26.09.2007.a. otsust, need on maksuhalduri poolt aktsepteeritud ja kantud e-maksuameti kontokaardile. Seega on kaebajal halduse heast tavast tulenevalt juba enne Riigikohtu otsust tekkinud õiguspärane ootus enammakse tagastamisele, mida aga maksuotsusega õigusvastaselt riivatakse. Kaebajal tekkis kahju seoses sellega, et põhiseadusvastase
lg 2 p 6 regulatsiooni alusel on kaebaja tasunud teenuste käibelt käibemaksu mitte 5%-lise, vaid 18%-lise käibemaksumääraga. Osundatud säte on vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 14, mille kohaselt tuleb tagada kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine siseturul. RVS § 14 lg 1 mõttes tuleb oluliseks rikkumiseks lugeda seda, et kaebaja suhtes on kohaldatud ebavõrdset kohtlemist, millega on kahjustada saanud tema omand ja ettevõtlusvabadus - riigile on tasutud rohkem makse, kui oleks pidanud. Seega esineb vaieldamatu põhjuslik seos tekkinud kahju ja kehtetuks tunnistatud õigustloova akti vahel. Kahtlust ei saa olla ka selles, et
lg 2 p-s 6 oli otsekohaldatav ning et kaebaja kuulus õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma(etendusasutused, kellel ei lubatud rakendada käibemaksu soodusmäära). Kahju hüvitamise nõude esitamise õigus ei pea olema sõltuvuses vaide või kaebuse esitamisest, sest vastavat maksuhalduri poolset konkreetset maksukohustuslasele esitatud nõuet ei pruugi eksisteerida. Riigikohus on 13.06.2007.a. otsuses nr 3-3-1-30-07 rõhutanud, et lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist peab maksukohustuslasel säilima tagastusnõude esitamise õigus ka nn vabatahtliku ülemäärase tasumise korral, kui maksuhalduri nõuet pole üldse esitatud, s.t. kui midagi pole olnud vaidlustada. Sama printsiip peab kehtima ka kahju hüvitamise nõude esitamisel. Vastustaja on rikkunud ärakuulamisõiguse nõuet ja haldusakti motiveerimise kohustust. Kaebaja ärakuulamine enne maksuotsuse tegemist oleks vältinud põhjendamatu ja õigusvastase haldusakti tegemise ning hoidnud kokku nii riigi kui ka kaebaja piiratud ressursse. Maksumaksja väidetega mittenõustumist ei saa pelgalt põhjendada ühelauselise eitusega. Sisuliselt vaidlustatud haldusaktides põhjendused puuduvad, mistõttu pole need motiveeritud, on raskesti jälgitavad ning kuuluvad seega tühistamisele. Otsus on tehtud RVS §-s 18 lg 1 sätestatud 2-kuulist menetlustähtaega rikkudes. Otsuses on ekslikult viidatud 6.11.2007.a. taotlusele, kuid kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude juba 8.10.2007.a., 6.11.2007.a. on üksnes korrigeeritud summa suurust. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks ülalpool toodud vaidlustatud haldusaktide seisukohtadele järgmised põhjendused. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lõike 2 ning Riigikohtu praktika kohaselt pole põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud lahenditel ajas tagasiulatuvat jõudu. Ka PS § 152 lg 2 tunnustab põhiseadusevastaste aktide kehtivust, andes Riigikohtule õiguse tunnistada need kehtetuks, mitte tuvastada nende automaatset kehtetust tulenevalt PS rikkumisest. Kaebaja vastupidised väited ei tugine ühelegi õigusnormile ega kohtulahendile. Järelikult on asjakohatu ka analüüs teemal, kas kohaldamisele kuulub MKS § 33 lg 1 või lg 4. Ka osundatud paragrahvi sõnastusest ilmneb, et siin on peetud silmas eksituse või seaduse väärtõlgenduse tõttu seaduses ettenähtust enam, mitte aga põhiseadusevastase seaduse alusel tasutud summasid Kuid ka siis, kui Riigikohtu 26.09.2007.a. otsusel oleks tagasiulatuv jõud, ei teki isikul 18%-lise ja 5%-lise käibemaksu vahe osas enammakset pelgalt parandusdeklaratsioonide esitamise kaudu. MKS § 17 lg 21 kohaselt kajastab isikute maksuseadustest tulenevaid rahalisi õigusi ja kohustusi maksukohustuslaste register, kuhu kantakse andmeid maksukohustuslase poolt esitatavate maksudeklaratsioonide ja maksuhalduri haldusaktide alusel. Maksudeklaratsioonid peavad tuginema maksukohustuslase raamatupidamisarvestusel ja raamatupidamisarvestuse aluseks olevatel algdokumentidel. Vastavalt MKS §-le 57 lg 1 peab maksukohustuslane pidama raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses(RPS) sätestatud juhtudel ja korras ning RPS § 6 lg 4 kohaselt on iga raamatupidamiskirjendi aluseks majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument. Kui kaebaja on seisukohal, et tal on seaduslik alus esitada parandusdeklaratsioone ja rakendada tagasiulatuvalt piletimüügile 5%-list käibemaksumäära, siis sellisel juhul peab ta olema väljastanud piletiostjatele vastavad kreeditarved, edastanud need ostjatele ning tagastanud neile käibemaksuvahest tuleneva enammakstud summa. Kaebaja möönab ka ise, et ilmselt ei õnnestu tal tuvastada ostjaid, kes on riigieelarvesse ülekandmisele kuuluva käibemaksu kaebajale tasunud, seega soovib kaebaja piletiostjate arvel alusetult rikastuda. Maksuhaldur ei pea kaebaja eest hakkama korraldama tema raamatupidamist, koostama algdokumente, mis põhjendaksid kaebaja väidetavat enammakset, või leidma lahendusi, kuidas leida piletite ostjaid ja tagastada neile käibemaksu vahe. Maksuhaldur ei saa sekkuda maksukohustuslase ja kolmandate isikute vahelistesse eraõigussuhetesse, küll aga saab nõuda tõendeid selliste eraõigussuhete kohta, mis annavad aluse enammakset deklareerida ja seda riigieelarvest tagasi taotleda.
lg-s 1 sisalduv kohustus ei saa piirata maksukohustuse hilisemat korrigeerimist, kuid selline korrigeerimine saab tugineda üksnes reaalselt toimunud majandustehinguid(ja nende hilisemaid korrigeerimisi) kajastavatel dokumentidel. Kaebaja pole esitanud parandusdeklaratsioonide aluseks olevaid dokumente, seega on parandusdeklaratsioonid esitatud alusetult ning tagastusnõue täielikult tõendamata(sisuliselt on maksuhaldurile esitatud valeandmeid). MTÜ Muusikaliteater, mis saavutas kohtumenetluses
15 lg 2 p 6 põhiseadusevastasuse tuvastamise, rakendas kontserdipiletite väljastamisel 5%-list käibemaksumäära, kuigi formaaljuriidiliselt kehtis
lg 2 p 6 redaktsioon, mille kohaselt sai kohaldada üksnes 18%-list käibemaksumäära. Kaebaja on aga aktsepteerinud seadusesätet, mille osas tuvastati hiljem põhiseadusevastasus, ning soovib teise isiku panust ära kasutades tagasiulatuvalt enda maksuarvestuse muutmist(sealjuures rikastumist piletiostjate arvel). Kuna käibemaksukohustuslastele müüdud piletite osas tagastuse taotlemisel peaks kaebaja kindlasti väljastama kreeditarved, on ta püüdnud leida õigustust kreeditarvete mitteväljastamisele, hõlmates tagastusnõudesse vaid mittekäibemaksukohustuslased. Selliselt aga tekib olukord, kus ühele ja samale üritusele piletid ostnud isikud maksaksid erineva määraga käibemaksu sõltuvalt sellest, kas nad on käibemaksukohustuslased või mitte. Asjakohatu on kaebaja väide, et tagastusnõude rahuldamine ei mõjuta üldist käibemaksukohustust. Kreeditarvete tähtsus ei tulene mitte ostjate käibemaksukohustuse korrigeerimise vajalikkusest, vaid sellest, et nendeta ei ole kaebajal endal vastavaid raamatupidamise algdokumente, mille alusel käibedeklaratsioonidesse vastavaid parandusi teha. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et piletimüügi kasumiprognoosid olid tehtud 5%-list käibemaksumäära arvestades ning et 18%-lise määra rakendamine tuli ootamatuna ja vähendas äriühingu kasumit. Sõltumata käibemaksumäärast peab käibemaksukohustuslasest juriidiline isik kogutud käibemaksusumma tervikuna edasi riigile maksma ning seega ei kanna äriühing käibemaksu tasumisega seonduvalt ise mingeid otseseid kulusid. Seega pole kaebaja seoses 18%lise käibemaksumäära rakendamisega kandnud mingit kahju, mis võis tuleneda vastustaja kohustuste olulisest rikkumisest, ning kahjunõude rahuldamiseks puudub alus. Maksuhalduril pole õigust keelduda deklaratsioonide ja nende paranduste vastuvõtmisest, kuid on õigus peale esitamist kontrollida nende aluseks olevaid asjaolusid. Seega ei saa parandusdeklaratsioonide kajastamine kontokaardil tekitada isikule õiguspärast ootust neis esitatud andmete aktsepteerimisest maksuhalduri poolt. Kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus. Maksuhalduril on vastavalt MKS §-le 106 lg 2 tagastusnõude lahendamiseks aega 30 päeva, seega saab otsustuse tegemine toimuda väga piiratud aja jooksul. Tähelepanu peab pöörama ka asjaolule, et tegemist ei ole maksuhalduri initsiatiivil antud haldusaktiga, vaid kaebaja taotluse lahendamise kohta tehtud haldusaktiga. Kaebaja on omapoolsed põhjalikud seisukohad käibemaksu tagastusõiguse põhistamiseks esitanud 5.10.2007 tagastustaotluses. Peale kontrolli alustamist suhtles revident korduvalt kaebaja esindajate Eve Palmi ja Kristin Peeboga, kes andsid täiendavaid selgitusi taotluses toodud asjaolude kohta. Samuti oli kaebajal igal ajal võimalik tutvuda tema suhtes läbiviidava kontrolli materjalidega. Kontrollakti koostamise kohustust üksikjuhtumi kontrolli raames seadus ette ei näe. Parandusdeklaratsioonide ja tagastusnõude esitamisel on maksuhalduril õigus paranduste ja tagastusnõude aluseks olevaid dokumente kontrollida(MKS § 10). Kui vastavaid dokumente maksuhaldurile ei esitata, tuleb ainuüksi seetõttu lugeda parandusdeklaratsioonid ja tagastusnõue alusetuks. Sisuliselt jäi kaebaja tagastusnõue rahuldamata algdokumentide puudumise tõttu. Maksuotsus on selles osas motiveeritud ning kaebusest nähtuvalt kaebajale ka piisavalt arusaadav ja jälgitav olnud. Asjaolu, et maksuhaldur käsitles parandusdeklaratsioonide ja tagastusnõude esitamist ka teise nurga alt, juhtides taotluse esitaja tähelepanu sellele, et Riigikohtu lahenditel pole tagasiulatuvat jõudu, viitab pigem nõutavast enamale motiveerimiskohustuse täitmisele. Et maksuhaldur jättis sealjuures üksikasjalikult selgitamata, miks pole Riigikohtu otsustel ajas tagasiulatuvat toimet, pole maksuotsuse seisukohast määrava tähendusega ning ei saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks. Kaebajat esindas maksumenetluses vandeadvokaat, kes peaks olema kursis õiguse üldpõhimõtetega ning Eesti Vabariigis kehtiva seadusandluse ja kohtupraktikaga. Asjaolu, et otsus on tehtud pärast selleks seaduses ettenähtud tähtaja möödumist, ei saa olla iseenesest otsuse tühistamise põhjuseks. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus nõustub vastustajaga, et Riigikohtu 26.09.2007.a. otsusel pole tagasiulatuvat jõudu, kuid käsitletava vaidluse lahendamiseks pole sel asjaolul tähtsust.
lg 2 punkti 6 tingimuse põhiseadusevastaseks tunnistamine ega ka vastuolu EL õigusega ei anna kaebajale alust taotleda käibemaksu enammakse tagastamist MKS § 33 alusel. MKS § 33 lg 1 ja 4 kehtivad järgmises sõnastuses: „
§-ga 38 lg 1 ja 6 riigieelarvesse edasi kandma. Seega pole tegemist müüjale kuuluva osaga kauba või teenuse müügihinnast, vaid müüja üksnes vahendab ostja poolt maksu tasumist riigieelarvesse, kandmata ise seejuures mingeid kulusid. Kaebaja ürituste ja kontsertide pileteid müüdi kontrollitaval perioodil 18 %-lise määraga maksustatava käibega. Käibemaksu tagastamiseks pidanuks kaebaja väljastama piletiostjatele vastavad kreeditarved, edastama need ostjatele ning tagastama neile käibemaksuvahest tuleneva enammakstud summa. Kaebaja pole seda teinud ega kavatsegi teha, vaid soovib tagastatava enammakse lisada oma tuludesse. Seda tõendab fakt, et kaebaja vähendas pearaamatus maksmisele kuuluvat käibemaksu ning suurendas müügitulu ja kasumit. Samuti on kaebaja juhatuse liige E.Palm vastustajale kinnitanud, et klientidele pole 13 % käibemaksu tagastatud ning käibedeklaratsioonide parandused on tehtud piletimüügi raportite alusel. Ning ka kohtumenetluses pole kaebaja ilmutanud soovi vaidlusalust summat ostjatele tagastada. Kuna kaebaja pole esitanud tagastusnõude rahuldamiseks nõutavaid raamatupidamise algdokumente, on vastustaja õigesti keeldunud käibemaksu enammakse tagastamiseks MKS § 33 alusel. Ka kaebaja ise pole esitanud sisulisi selgitusi, miks tal on õigus enammaksena endale nõuda piletiostjate poolt riigile tasutud käibemaksu, põhjendades oma nõuet üksnes
Vaidlustatud maksuotsus on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt põhjendatud, kaebusest nähtuvalt on kaebaja sellest ka adekvaatselt aru saanud. Maksuhalduril pole õigust keelduda deklaratsioonide ja nende paranduste vastuvõtmisest, seega ei tähenda parandusdeklaratsioonide kontokaardile kandmine neis esitatud andmete aktsepteerimisest vastustaja poolt ega saanud ka tekitada kaebajas õiguspärast ootust enammakse tagastamisele. Kaebaja ärakuulamiseks enne maksuotsuse tegemist polnud vajadust, sest kaebaja oli oma taotluse 7-l leheküljel oma seisukohti juba küllaldase põhjalikkusega tutvustanud ning tema veelkordsed selgitused poleks vastustaja arvamust muutnud. Seda kinnitab fakt, et vastustaja jäi ka kohtumenetluses maksuotsuses toodud seisukohtade juurde. RVS § 14 lg 1 järgi võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Sätte rakendamiseks on vajalik kõigi kolme tingimuse täitmine. Kaebaja väitel on oluliseks rikkumiseks kaebaja ebavõrdne kohtlemine, millega on kahjustatud tema omandit ja ettevõtlusvabadust - riigile on tasutud rohkem makse, kui oleks pidanud;
lg 2 p 6 oli otsekohaldatav ja kaebaja kuulus õigustloova akti tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma(etendusasutused, kellel ei lubatud rakendada käibemaksu soodusmäära). Kohus nõustub kaebajaga, et tema ebavõrdne kohtlemine Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud normi alusel on avaliku võimu kandja kohustuste oluline rikkumine ning et
Kohtule pole aga teada, kas kaebajale on selle ebavõrdse kohtlemisega üldse kahju põhjustatud, kui suur see kahju on ning kas kaebaja kuulub selle tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kogu kaebaja nõutud summa tagastamisel temale oleks ilmselgelt tegemist kaebaja alusetu rikastumisega, kuivõrd seda käibemaksu pole tasunud kaebaja, vaid piletite ostjad ehk lõpptarbijad. Kuid kaebaja võis saada rahalist kahju väiksema piletimüügi tõttu. Kuna kaebaja pidi oma ürituste ja kontsertide piletitele lisama 18% käibemaksu, mis näiteks 100kroonise pileti puhul on 18 kr, 1000-kroonise pileti puhul aga 180 kr. Samal ajal lisas osa samalaadseid ettevõtmisi korraldavaid etendusasutusi piletihinnale ainult 5 % käibemaksu, mis 100-kroonise pileti puhul on 5 kr ja 1000-kroonise pileti puhul 50 kr. Vastustaja pole selgitanud, kas ja millisel määral 13%-lise käibemaksumäära võrra kallim piletihind võis vähendada kaebaja piletite müüki. Sel põhjusel tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja teha vastustajale ettekirjutus vaadata uuesti läbi kaebaja 5.10.2007.a. dateeritud taotlus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kaebaja esindaja vandeadvokaat Priit Lätt palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 40 120 kr tasu kaebajale osutatud õigusteenuse eest ning 5080 kr riigilõivu. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et haldusasja keerukuse astme ja kestusega võrreldes on taotletud menetluskulud põhjendamatult suured. Kohtu arvates oleksid põhjendatud menetluskulud(õigusabikulud + riigilõiv) 25 000 kr. Arvestades aga seda, et kaebuse osalise rahuldamise korral mõistetakse kohtukulud välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega(HKMS § 92 lg 2), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 12 500 kr. Kohtunik: D.Maastik Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 03.04.2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-2630 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend BDG Music OÜ kaebused Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 30.11.2007 maksuotsuse nr 125/783 tühistamiseks ning 07.02.2008 otsuse nr 12-4/133 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Tallinna Halduskohtu 18.04.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev BDG Music OÜ ja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse apellatsioonkaebused 19.03.2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – BDG Music OÜ, esindaja vandeadvokaat Priit Lätt Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON Jätta BDG Music OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18.04.2008 otsuse p 2 ja teha vastavas osas uus otsus, millega jätta BDG Music OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 07.02.2008 otsuse nr 12-4/133 tühistamise ja maksuhaldurit uue otsuse tegemiseks kohustamise nõudes rahuldamata. Kohtute Raamatupidamiskeskusel tagastada Maksu- ja Tolliametile enammakstud riigilõiv 133 670 (ükssada kolmkümmend kolm tuhat kuussada seitsekümmend) krooni. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18.04.2008 otsuse p 4, millega Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt mõisteti välja menetluskulud 12 500 krooni. Mõista BDG Music OÜ-lt Maksu- ja Tolliamet kasuks välja riigilõiv 80 krooni. Kaire Pikamäe Oliver Kask Viive Ligi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.