Obsah (4)

§ 13§ 1§ 7§ 12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 10.04.2008 a Tallinn Haldusasja number 3-07-821 Haldusasi V.M kaebus Tartu vangla poolt

) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Sama seaduse § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest tekitatud kahju eest kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kuna Tallinna Vanglast ei saadetud kaebajale kuuluvatest asjadest ühtset nimekirja, puudus Tartu Vangla ametnikel võimalus kontrollida, kas kõik kaebajale kuuluvad asjad nimekirjas on ja ametnikud ei saanudki teada, et kaebajal võis olla veekeetja. Vangla saab hoiule võtta ja tagada ainult nende asjade säilimise ning vastutab ainult nende asjade allesoleku eest, mida on kinnipeetav vanglale hoiule andnud, tehes sellega üldse võimalikuks vastutuse ülemineku. Seda eesmärki teenibki kinnipeetava poolt asjade ühtse nimekirja kinnitamine. Tartu Vanglasse tulles ei olnud kaebaja isiklike asjade hulgas veekeedukannu. Igal asja omanikul on endal kohustus ajahetkeni, mil asjad on tema vastutusel ja valduses hoolsuskohustust järgides omada ülevaadet nende olemasolu üle.

§ 13

lg 4 sätestab, et tagajärgede kõrvaldamist nõudev kannatanu on kohustatud kandma tagajärgede kõrvaldamise kulud ulatuses, mis vastab tema osale tagajärgede tekitamisel. Tartu Vangla ei ole vastutav, kui isiku asjade hulgas toimub muutusi ajal, mil Tartu Vangla nende eest ei vastuta. Tartu Vangla on seisukohal, et vangla süü läbi ei ole kaebajale varalist kahju tekitatud, vangla on täitnud oma kohustused õiguspäraselt ning kooskõlas seadusandlike aktidega.

1. Vastuse täienduses märgib vastustaja, et V.M-l on Tartu Vanglas praegu 3 jopet: üks pruun seemisnahast, seest pruuni karvase voodriga talvejope; üks sinine firma Nikelson kilejast materjalist õhukese voodriga, ilma kapuutsita pigem kevad-sügis jope; üks kilejast materjalist, musta värvi, võrgust voodriga, kapuutsiga tuulepluus. Samasugused V.M-i jopede kirjeldused andis ka Murru Vangla (Murru Vangla vastus tlk 160 I kd). Ehk siis V.M-i isiklike asjade hulgas ei ole käesoleval hetkel kadunud jope tunnustele vastavat riietust, st musta värvi, kapuutsiga talvejopet. Veekeetja näol on tegemist veekeeduspiraaliga, mitte veekeedu kannuga, mille V.M sai enda sõnade kohaselt aprillis 2007.a. Murru Vanglas viibimise ajal ja see kingiti temale ühe teise kinnipeetava poolt. V.M-i isikliku toimiku järgi ei ole võimalik tuvastada, millal ja kuidas on kaebaja riideid juurde saanud, kuna toimikus ei ole nimekirju asjadest, mida pakiga võis saada. Põhja Politseiprefektuuri poolt 07.09.05.a. koostatud kahtlustatava kinnipidamise protokolli alusel oli V.M-il kinnipidamise hetkel seljas must tuulejope, eeldatavasti seesama, mis on temal praegugi olemas. V.M on alates kinnipidamise hetkest 07.09.05.a. kuni käesoleva ajani vanglate ja arestimajade vahel tihedalt ringi liikunud ning asjade kohta ühtne ülevaade puudub. Vanglad lähtuvad sellistel puhkudel põhimõttest, et vanglas märgitakse üles kõik need kinni peetava isiklikud asjad, mis tal hetkel kaasas on, kuna eelneva kohta puudub ülevaade. V.M on ühtlasi tunnistanud, et nn asjade kinkimine ja vahetamine kinnipeetavate vahel ei ole harv juhus. Tema sai niimoodi oma veekeedu spiraali. V.M-i puhul on alust arvata, et ka tema ise on varasemalt asju vahetanud või ära kinkinud, mille tõenduseks võib tuua Murru Vangla direktori 29.05.07.a. käskkirja 460-dm, millega karistati V.M 10 ööpäevase kartserikaristusega selle eest, 14 et ta viibis omavoliliselt võõra eluosakonna piirdeaia juures ja võttis vastu seal viibivalt teiselt kinnipeetavalt temale mittekuuluvad esemed (DVD ja CD mängijad).
2. Täiendavad selgitused ja vastus kohtuistungite põhjal. Asjad, mis kaebuses on vaidluse all, ei olnud kaebajal saabumisel kaasas.Pakkides saadud asjad ja nimekiri on järjestuses. Küsimus, miks jope on kambrikaardil maha tõmmatud, annab järgimise selgituse. Eelmisel istungil kaebaja väitis, et pani ise asjad kambrist lattu. Lattu sai ta anda ainult selle musta jope, millega ta 30.09.2005.a. Tallinna Vanglasse läks ja missugune oli tal seljas vahistamise hetkel. Laos oli 1 must ehk tuulejope ja kambris sinine Nikelson ja pruun kasukas/dubljonka. Need asjad on tal alles ja kirjed vastavad tegelikule olukorrale. Kaebaja ei ole ise tõendanud ühegi dokumendiga, et ta on saanud vanglasse paksu talvejope. Tallinna Vangla seisukoha alusel nähtub, et peale asjade kättesaamist on võimalik asju ära anda, vahetada; seda kinnitab ka täiendavalt asjaolu, et kaebaja on kellegi teise kinnipeetava käest saanud uue veekeeduasja. Võib väita, et kui kaebaja andis allkirja asjade kättesaamise kohta, sai ta selle asja loovutada teisele kinnipeetavale. Kaebajal oli võimalus valida Tartu Vanglas, mida jätta kambrisse, mida anda lattu. Eelmisel istungil väitis kaebaja, et paksu kasuka võtmist selgitab külm ilm. Väljavõttena internetist ‘ilm.ee’ nähtub, et saabumise ajal oli temperatuur +4–+9 vahel. Seega ei vasta tõele kaebaja seletus, et ilm oli nii külm ja et ta vajas talvekasukat või paksu jopet, mida ta väidetavalt kandis vaid siis, kui olid hästi külmad ilmad. Kui kinnipeetav teeb valiku asjade osas, mida võtta kambrisse või jätta hoiule, siis komplekteerib kinnipeetav oma koti ise; see kott plommitakse. Kui kaebaja väidab, et tehnika asjad olid ühes kotis, sh veekeedukann, oleks see saanud asjade nimekirja, kui ta soovinuks võtta selle kambrisse, oleks see olnud tal kotis olemas. Inimesel on hoolsuskohustus, ta peab jälgima asjade olemasolu ja säilimise üle, kaebaja oleks saanud keelduda nimekirjale allkirja andmisest, sest niipalju oleks koheselt võetud seisukoht, kas nõustuda keeldujaga või mitte. Nimekirjas olid kõik asjad, va kaks asja. Nagu tunnistas L. A, kõikide kinnipeetavate asjad kontrolliti uuesti üle, vältimaks võimalust, et kann on teiste isikute asjade juurde sattunud. Kontrollimine näitab, et see asi ei ole sattunud teiste isikute asjade hulka. Kaebaja ei saabunud järelikult sellega Tartu Vanglasse. Kahju hüvitamist saab nõuda kahju tekitajalt, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et kahju tekitas Tartu Vangla; ta ei ole suutnud tõendada musta paksu jope olemasolu vanglates üldse, seega on kaebaja kaebus paljasõnaline ja ennast õigustav. Kaebaja suhtes kogutud materjalidega ei ole tõendatud, et tal oli must talvejope, pole tõendeid maksumuse kohta, seega võib ta märkida jope hinnaks mistahes summa. Veekeedukann oli võimalik ära anda Tallinna Vanglas; Tartu Vanglasse tulles seda kannu ei olnud, vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega talle varalist kahju tekitanud. Kui kaebaja palus kontrolli teha L.A-l, siis tegi isik kontrolli ja andis selle kohta vastused. Kui asjaolusid kontrollis L, siis andis tema oma vastused. L.A kinnitas, et kõikide saabunud kinnipeetavate asjad kontrolliti üle, kui veekeedukann ei sattunud teiste kinnipeetavate asjade hulka. Asjaolud kogumis ei kinnita kaebaja väidete õigsust. Kahju saab nõuda kahju tekitajalt, kuid Tartu vangla ei ole tekitanud kaebajale kahju, kuna ei ole tõendatud musta talvejope olemasolu vanglates üldse, seega on nõue Tartu vangla vastu alusetu. Kaebus on paljasõnaline ja ennastõigustav. Kaebajal oli 3 jopet, need on tal endiselt olemas. Seega palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses ja kohtukulud jätta kaebaja kanda. Tartu Vangla kohtukulude nõuet ei esita. 15
3. Kaebaja saadetud protokolli paranduste osas leiab, et protokoll kajastab kohtuistungi tegelikku käiku ning täiendavalt esitatud seletused ei ole protokolli puuduseks. Kaebaja kinnitas ka nõude õigsust ning hilisemad pretensioonid on asjakohatud. Kohus tegi ettepanekud tõendite esitamiseks, kuid kaebaja taotlusi ei esitanud. Kohus võib kaebajalt saabunud dokumendi lisada toimikusse, kuid protokolli ei ole vaja muuta. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
4. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tunnistaja A.U ütlused, uurinud toimikusse esitatud ja kogutud materjale, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
5. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja esitas kohtule lahendamiseks materiaalse kahju nõude ning jättis esitamata moraalse kahju nõude. Kohus on eelnevalt ära toonud üksikasjaliselt kaebuse asjaolud ning toimikusse saabunud materjali, sh kaebaja selgitused ja seisukohad ega korda siinkohal neid üle. Kaebajale oli antud võimalus formuleerida oma nõuded, ta sai aru, millise nõudesumma pealt on tasutud riigilõiv ning millises osas ta vabastati riigilõivust. Vastustaja vastused olid üheselt seotud materiaalse kahju nõudega ning kaebajal ei tekkinud küsitavusi, missugusena oli kohus nõude määratlenud ning menetlusse võtnud. Kaebaja ei soovinud nõuet laiendada ning ei esitanud tagastatult majandusliku seisu formulare, et oleks saanud kontrollida tema hilisemat majanduslikku seisu ning rahalisi vahendeid riigilõivu tasumiseks moraalse kahju nõudelt või siis riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust, kui kaebaja oleks soovinud täiendada nõuet moraalse kahju nõudega. Kui V.M mainis 19.12.07.a., et sooviks esitada moraalse kahju nõude ning kohus selgitas talle, mis selleks tuleb teha, siis kaebaja formulare täidetult ei tagastanud, mingeid taotlusi ei esitanud ning esitas täpsustatud kaebuse, milline on ära toodud eelnevalt p-is nr
6. Täpsustatud kaebuses võttis V.M kokku kõik oma seisukohad ja taotlused ning kohtuistungil kaebaja ei märkinud, et nõuded on määratud valesti. Kohus pidevalt kontrollis kaebaja seisukohti ning ka kohtuistungil 20.02.08.a. ja 20.03.08.a. rõhutas kaebaja, et tema nõudeks on „saada õigus , kogu nõudeks jääb talvejope ja keedukannu kinnimaksmise nõue“. Samasuguse nõudega oli kaebaja pöördunud muuhulgas Tartu Halduskohtusse, mille edasist lahendamist ta palus Tallinna Halduskohtus, kuna ta kaebust ümber ei vormistanud ja esitas samad materjalid. Kaebaja asus vastupidist väitma alles kohtuvaidluses, so ajal, mil enam oma kaebust muuta ei saanud. Tasutud riigilõivuga seotud küsimused on kohus lahendanud määrustega ning see on ära toodud eelnevalt otsuse p-is nr
8. Halduskohtult võib taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist vastavalt HKMS § 6 lg 3 p
9. Riigivastutuse seaduse (edaspidi

) § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas, seega on kaebajal õigus nõuda rahalist hüvitist, kui ta kannatas kahju asjade kadumise tõttu. V.M leiab, et ta kannatas kahju asjade kadumisest Tartu vanglas ja ta soovib nende asjade maksumuse hüvitamist summas, mille ta määras, hinnates asju nende soetamise aja väärtuses. Vastustaja leidis, et kahju suurus ei ole määratud õigesti, kuid põhitakistus, miks vangla ei saa kaebajale hüvitada tekkinud kahju on asjaolu, et tuvastatud ei ole kahju tekkimise fakt ning et kahju tekitajaks on Tartu vangla, kui selline kahju üldse aset leidis. Kohus selgitab kaebajale, et Tartu Vangla ei ole olnud põhimõtteliselt vastu kahju hüvitamisele ning ka samaväärsete asjade vastuandmisele, kuid riigiasutus ei saa nn vastutuleku korras seda teha, kui ta leiab, et ta ei ole kahju põhjustanud ning kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist. 16 Samamoodi ei saa kohus luua nn õigust ja jätta kõrvale õigusnorme, mis kohustavad kindlaks tegema kahju hüvitamiseks nõutavad asjaolud. Kohus ongi märgitu tõttu teinud hulgaliselt päringuid ja nõudnud täpsustusi, ehkki kaebaja leidis, et ta ei pea kohtu täiendavatele küsimustele vastama. Kohus uuris kaebaja tahteavaldust ka teiste vanglate suhtes ning tegi kindlaks, et kaebaja jäi seisukohale, et asjad võeti ära või kaotati Tartu vanglas, mille tõttu ei ole kohus määranud asjas teisi vastustajaid ehkki tegi päringuid mitmetesse vanglatesse. Kaebaja jäi seisukohale, et vastustajaks saab olla ainult Tartu vangla ning ta soovib esitada kaebuse märgitud vangla vastu. Seega lahendab kohus nõuet Tartu vangla vastu.

§ 1

lg 1 märgib, et käesolev seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra ehk riigivastutuse. Vaidlust ei ole küsimuses, et vangla tegutsedes avalik õiguslikes suhetes ning organiseerides kaebaja asjade nimekirja kandmise, edasise asjade hoidmise, peab hea seisma, et kaebaja asjad ei läheks kaduma ning kui nad on kaotsi läinud, siis tuleb kadunud asi kas asendada teise samaväärsega või tekkinud kahju hüvitada vanglal. 41.

§ 7märgib ära vastutuse alused ja § 8 varalise kahju hüvitamise.

Kaebaja varaline kahju kahe asja kadumisest tuleb hüvitada rahas, et luua hüvitisega varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

§ 12

lg 1 märgib, et kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Kaebaja väitis, et Tartu Vangla jättis temale õigel ajal kätte andmata asjade kviitungi ehkki oli Tartu Vangla Kodukorra kohaselt kohustatud väljastama kviitungi asjade kohta, mis võeti hoiule lattu. Veel leidis kaebaja, et vangla ei ole andnud vastust küsimusele, miks ta viivitas kviitungi andmisel ja ei väljastanud koopiat koheselt. Tegelikult ei antud võimalust asju koheselt üle kontrollida ja teha võrdlust nimekirjaga. Seega tuleb uurida, kas vangla rikkus kaebaja õigusi.

1. Vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 2 kohaselt vangistuse täideviimine korraldatakse kinnises või avavanglas ja kinnipeetav paigutatakse vanglasse täitmisplaani alusel (§ 11). Kaebaja viidi üle Tartu vanglasse ja vangla pidi korraldama vastavalt § 14 kinnipeetava vastuvõtmise vanglas. Asjas kogutud materjaliga on tõendatud, et vanglasse saabumisel kuulusid kinnipeetava asjad ja kinnipeetav vastavalt VangS § 14 lg 1 läbiotsimisele ning läbiotsimine viidi ka läbi. Kuigi kaebaja jääb vastustajast erinevale seisukohale ja leiab, et läbiotsmisel ei saanud ta viibida asjade kontrollimise juures, ei saanud see iseenesest põhjustada asjade nimekirja kandmata jätmist. Kõik kinnipeetavaga kaasas olnud asjad võetakse kontrolli ning niimoodi talitati ka kaebaja puhul. VangS § 15 lg 1 kohaselt vanglasse vastuvõtmisel võtab vangla kinnipeetavaga kaasas olnud isiklikud asjad ja isikut tõendava dokumendid hoiule. Kaebaja asju ja dokumente ei ole keeldutud vastustaja poolt arvele võtmast. Kaebaja ei väida, et ta näitas asju ja et neid keelduti kandmast nimekirja. Seaduse alusel välja antud Vangla sisekorraeeskirjade (VSKE) § 57 märgib ära kinnipeetavale lubatud asjad ning nimetab, et kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos isiklikke asju. VSKE § 61 märgitakse, kuidas kinnipeetav vanglasse 17 vastuvõtmisel paigutatakse ning lisaks märgitakse, et kui lattu võeti hoiule asjad, siis need pakitakse viisil, mis tagab nende säilimise (lg 3). Antud juhul kaebaja on ka vihjanud, et asjad võisid minna kaduma laos, kuid tõendeid selle kohta ei leidu. Need asjad, mis vangla võttis kontrollimisel nimekirja, on säilinud. Kohus nõustub kaebajaga, et ta võis leida vangla kodukorrast nõude, mille kohaselt asjadest vanglasse saabumisel koostatakse ühtne nimekiri (kaebaja nimetab eksitavalt seda kviitungiks). Asjadest nõuab ühtse nimekirja koostamist ka VSKE § 61 lg 2 ja kodukord peab sätestama vastavuses üldaktide nõuetega asjade ülesmärkimise korra. Nõue, et kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri ja et see koostatakse 2 eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, kehtib rakenduslikuna arvates 01.02.07.a. Kaebaja saabus Tartu vanglasse 09.11.2006.a., so ajal, mil märgitud rakendus ei olnud veel kohustuslik. Vangla kodukord viidi vastavusse üldaktide nõuetega ning vastavalt sätestab Tartu vangla kodukorra p 4.2 ka käesoleval ajal, et nimekiri koostatakse 2 eks-is ja kinnipeetavale antakse üle koopia nimekirjast. Kaebaja saabumisel Tartu vanglasse märgitud ühtset nimekirja ei peetud, kuid vastustaja kinnitab, et kinnipeetavad said dokumendi asjade kohta ning kui see jäi väljastamata, siis sai selle kohta esitada pretensiooni ning nõude. Antud juhul kaebaja sellist pretensiooni vastuvõtmise ajal ja vahetult peale seda, ei vormistanud. Kuna kaebajal on olemas kviitung asjade toomise kohta vanglasse aastast 2005, siis kohus selgitab siinkohal, et enamus vanglaid väljastas enne seadusemuudatust tõepoolest dokumente, millel olid erinevad nimetused, võidi anda vastu ka kviitung, millega kinnipeetav sai vajadusel tõendada asja üleandmist. Isegi kui kaebajale oli antud seletus, et kviitungeid enam ei väljastada, ei saa väita, et ametnik keeldus nimekirja väljastamisest, kuna ametnik võis lähtuda kaebaja sõnakasutusest. Samas on kinnipeetavate asjad olnud arvel ka muude dokumentide nimetustega ning asju võeti arvele nn kambrikaartidel, mis on olemas ka kaebaja asjade kohta. Kaebaja asjad kanti Tartu vanglasse saabumisel 09.11.06 nimekirja, milline asub tlk 14 I kd. Selle nimekirja koostamisel täideti olemasolev vorm, mis võimaldab piisava täpsusega kajastada asju, mis on kinnipeetaval saabumisel vanglasse kaasas ja millised ta annab ära lattu hoiule. Kuna vastustaja täitis sellise vormi, siis võttis ta omale vastutuse asjade säilimise eest sõltumata sellest, kas ta andis kaebajale vastu sellest koopia või mitte. Vastuvõetud asjade säilitamine, so nimekirja kantud asjade säilitamine laos, on vastustaja kohustuseks ka siis, kui see nimekiri on koostatud vaid 1 eksemplaris. Tähtis on, et dokument koostati ja et see võimaldab jälgida, missugused asjad kuuluvad kinnipeetavale ja mille eest kannab vastutust vangla. Sellel vormil on lahtrid, mille täidavad kinnipeetav ja vangla töötaja. Vastavalt on 09.11.06.a. allkirjastanud selle nimekirja L.L vangla-ametnikuna ja asjade üleandjana kinnipeetav V.M. Seega järeldab kohus, et vanglale saabub varaline vastutus asjade säilimise ja hoidmise eest antud nimekirja koostamisest sõltumata, kas see on koostatud ühes või mitmes eksemplaris ja kas see anti üle kaebuse esitajale või mitte.
2. Vastustaja kinnitab, et koopia dokumendist oli kaebajale üle antud. Kaebaja palus tunnistajana üle kuulata kontakt-isikuna töötanud A.U, kuid märgitud töötaja ei osanud kinnitada, kas kaebaja sai viibida asjade ülevaatamise juures ning ta ei teadnud ka seda, kas kaebajale anti koheselt üle nimekiri. Ta üksnes oletas, et see pidi olema üle antud ja et kaebaja võis küsida nimekirja korduvalt, takistusi selleks ei ole tehtud, kuna sätestatud ei olnud, kuidas tuleks koopia üle anda ja puudus süsteem kuidas registreerida nimekirja üleandmist. 18 Seega nähtub, et kui nimekirjast koopia saamist ei registreeritud, siis võisid kinnipeetavad, sh ka kaebaja, küsida koopiat ka hiljem või isegi korduvalt. Kohus märgib veel, et sõltumata, kas nimekirja koopia üleandmise kohta kehtis regulatsioon või mitte, võis vangla ka omal algatusel väljastada nimekirja, kuna selle sai koostada mitmes eksemplaris. Vangla vastused ja tunnistaja ütlused märgivad, et tavaliselt niimoodi talitati ajal, mil kaebaja saabus vanglasse. Vaatamata mitmetele päringutele ja uurimistele ei õnnestunud kohtul saada tõsikindlat teavet sellest, kas kaebaja sai nimekirja koopia koheselt või sai ta selle alles siis, kui ta uuris A.U kaudu, kas saaks koopiat ja kas kodukord selles osas midagi märgib. Kuigi vastustaja tõi esile, et kaebaja hakkas koopiat nõudma alles teatud aja möödudes ja see võis olla teatud sihitusega, märgib kohus, et puudub võimalus kindlaks teha, kas kaebaja sai koopia koheselt. Kaebaja poolt nimetatud kinnipeetav A.M seda tunnistada ei oleks saanud, kuivõrd kaebaja ja vastustaja kinnitasid, et kinnipeetavad on kontrollimisel ühekaupa. Tunnistaja A.U juures ei viibinud. Tallinna vangla töötajatest ei viibinud keegi toimingute juures, mis viidi läbi Tartu vanglas, samuti ei saanud seal olla teised samal päeval etapeeritud kinnipeetavad, kes saabusid Tallinna vanglast. Tartu vangla töötaja L.L oskas kirjeldada, kuidas talitatakse tavaliselt, kuid konkreetset juhtumit ta ei saa mäletada. Tema viibis läbiotsimise ja asjade kontrolli juures. Vastustaja nimetas veel, et sündmustega viidi kurssi laotöötaja L.A, kuid tema hakkas asju otsima ja nimekirjaga võrdlema siis, kui kaebaja esitas teate asjade kadumisest. Seega ei saa kohus anda kaebajale vastust, miks temale ei antud nimekirja koheselt, kuivõrd kohus ei ole veendunud, et kaebaja seda siiski ei saanud. Kohus toob seotult kaebaja järgnevate väidetega esile, kuidas on kohtule antud suulised selgitused vastukäivad ja eksitavad, mis kinnitavad, et menetlusosaliste mälule toetudes ei ole tõsikindlate vastuste andmine ilma dokumentaalsete kinnitusteta võimalik. Kaebaja väitis, et tema ei saanud olla asjade kontrollimise juures, kuna viibis teises ruumis. Veel väitis kaebaja, et asjad olid juba koos ja läbi sorimisel vastustaja töötajate poolt, kui ta tuli tagasi ruumi, milles olid asjad. Samas mitmel korral väitis kaebaja ka seda, et ta tuli tagasi isiku läbiotsimiselt ja istus toolile, ametnikud juba sorisid asju ja kandsid nimekirja, mis viitab, et kaebaja viibis nn sorimise juures või väide, et tal kästi asjad kiirelt kokku korjata ja laduda turukotti (vt esmane avaldus Tartu HK-le tlk 4 I kd ), mis kinnitab, et kaebaja ise korjas asjad kokku, pani siiski asjad kokku ja seega sai ühtlasi näha, mis asjad ta pani kotti. Seega ei ole usutavad need väited, mille kohaselt ta ei tea midagi, mis toimus asjade ruumis, kuna kaebaja selgelt möönab, et ta sai istuda toolil, kui ametnikud kontrollisid asju. Kaebajal puudus igasugune takistus kontrollida ametnike juuresolekul asjad üle. Kaebajal oli võimalus fikseerida oma pretensioonid läbiotsimise protokolli (tlk 66 I kd), kuid ka seda ta ei teinud, kui väidetavalt nõudis nimekirja ja seda ei antud. Väide, et ta oli väsinud varasest ülestõusmisest ja et oli kiire, võib selgitada, miks ta ise ei vaevunud asju üle kontrollima, kuid ei tähenda samas, et temale tehti asjade kontrollimiseks takistusi. Kaebaja väidab, et ta ei kontrollinud üle asju ega ka nimekirja, ei teinud asjade ja nimekirja võrdlust, kuna soovis seda teha hiljem kambris. Märgitu viitab, et on siiski võimalus, et ta sai asjade nimekirja kaasa, kuna tal oli kavatsus kontrollida nimekirja kambris. Kaebaja on palunud kambrisse nn külma ilma tõttu dubljonkat, mitte aga talvejopet. Seega ei sõltunud asja nõudmine nimekirja koopia olemasolust. Vastustaja märgib õigustatult, et sellel ajal ei olnud ilm külm ja kaebaja on asja saamise asjaolud esitanud kohtule nii, et seab kahtluse alla väited, et kaebaja ei teadnud asja puudumisest. Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et kui kaebajal oli pretensioon nimekirja andmisest keeldumise osas, siis oli võimalus see kirjutada vähemalt 19 läbiotsimise protokolli, kuid sinna ei teinud kaebaja mingit märkust ja protokoll tlk 66 I kd kinnitab seda, et kaebajal puudusid pretensioonid. Kohus ei saa märgitu tõttu usaldada kaebaja väidet, et ta teab kindlasti, et ta nimekirja kaasa ei saanud. Tartu vangal töötajad ei oleks saanud mingit kasu ega õiguslikku eelist, kui koostasid nimekirja 2 eksemplaris, kuid väljastasid vaid ühe. Vara säilitamiseks tekib kohustus juba ka 1 eksemplari allkirjastamisest. Kohus ei saa eeltoodu tõttu kinnitada, et kaebaja asjad kadusid põhjusel, et samal päeval jäeti välja andmata koopia asjade nimekirjast. Samas jääb kohus seisukohale, et vangla koostatud nimekiri täitis eesmärgi, mille kohaselt vara oli arvele võetud ning pooled kinnitasid kontrolltulemuste õigsust. Nimekirja hilisem üleandmine seejuures ei saanud tekitada tagajärge, mille kohaselt asjad jäid kadunuks. Kui kaebaja oleks asju soovinud varem, siis oleks asjade väidetav kadumine avastatud asja nõudmisel laost, mitte aga nimekirja nõudmisest.
3. Samas lähtudes kaebuse eesmärgist, ei ole kohtu arvates võtmeküsimuseks mitte kaebaja õiguste väidetav rikkumine nimekirja koopia mitteandmisest, vaid küsimus, kas kaebaja õigusi rikuti, kui kontrolliti tema asju ja ta kinnitas nimekirja, mis tema arust ei vasta tegelikkusele. Kohus leiab, et kaebaja õigusi ei rikutud, kuna temale anti võimalus tutvuda nimekirjaga, kontrollida asjad üle ning vaadata kottide sisu ja võrrelda selle sisu enne allkirja andmist nimekirjale. Kui isik pidi kontrollima, kas sinna on kantud kõik temale kuuluvad asjad, siis ei saanud sellest kohustusest loobuda. Kui kaebaja ei soovinud ise asju üle kontrollida, siis jättis ta omapoolse hoolsuskohustuse täitmata. Samas on kohus märkinud, et kaebaja siiski on tunnistanud, et ta korjas asjad kokku ja pani ise nad kottidesse. See tähendab, et ta esitas asjad ja veendus, et kontrollitud asjad on olemas. Kaebaja ei tuvastanud kohapeal, et mingi asi oli jäetud kirja panemata. Isegi juhul, kui kaebaja soovis asju mitte võrrelda nimekirjaga, oli vähem koormavana võimalus lugeda nimekiri läbi, kuna see esitati temale tutvumiseks, seda kinnitab nimekirjal olev kaebaja allkiri. Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja pidi näitama ise ülesse hoolsust, teda ei paigutatud toolile istuma niisama. Vanglatöötajad ei olnud kaebaja isiklike asjade koosseisuga kursis, nad ei saagi seda olla, kuivõrd kinnipeetavaid liigub palju ning asjade kogused on suured. Kohus ei pea võimalikuks toetada kaebaja alusetuid kahtlusi, mille kohaselt Tartu vangla ametnikke tuleks kahtlustada asjade kõrvaldamises. Isegi kui kinnipeetavtel on tekkinud sellised kahtlused, sh kaebajal, tulebki kinni pidada reeglist, et hoolsalt kohe asjad üle kontrollida. Keegi ei saa ametnikest midagi kõrvaldada kinnipeetava asjadest, kui kinnipeetavad ise kontrollivad oma nimekirja kantud ja kottidesse paigutatud asjad koheselt üle.

§ 7

lg 1 ja § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest tekitatud kahju eest kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust järgides. Vastustaja antud tingimustel ei jätnud kaebaja asju kontrollimata ning neid kirja panemata. Vangla esitas nimekirja ka tutvumiseks, kuid ei saa sundida kinnipeetavat teostama omapoolset kontrolli, kui isik sellest loobub. Kohus leiab, et asjade kontrollimine ja nimekirja kandmine viidi läbi õiguspäraselt ning kaebaja on kinnitanud oma allkirjaga, et temal oli Tartu vanglasse saabumisel see hulk ja nomenklatuur asju, mis on kantud nimekirja. 20 Ühtlasi märgib kohus, et asjad ei saanud minna kaduma laost, kuna sinna ei ole üle antud musta talvejopet ja veekeedukannu Boman.

1. Kuigi kohus uuris ka muid asjaolusid ning tegi päringuid ning vastustaja väitis, et kaebajal ei ole kunagi olnud musta talvejopet vanglates, ei ole kohtul ka selles osas tõsikindlaid andmeid, et kaebajal mingil ajal võis selline jope olla. Kohus nõustub vastustajaga, et lõpuks Tartu vanglas leitud kambrikaart (tlk 47-49 I kd), mida kohus Tallinna vangla juhistel otsis Murru vanglast kaebaja isiklikust toimikust, kinnitab, et kaebajal on arvel olnud seni säilinud asjad ning musta talvejopet sealt ei nähtugi. Kohus nõustub kaebajaga, et kaartide andmed võivad sageli mitte kajastada tegelikkust, kuigi vanglad on püüdnud asju arvele võtta. Nii on kahjuks võimalik asjade vahetamine ja kinkimine, kuigi see on rangelt keelatud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja on saanud vahetuse teel keedupulga jm asju, mis viitab vahetamise võimalustele, kuigi see on keelatud tegevus. V.M on karistatud Murru vanglas sellise tegevuse tõttu distsiplinaarkorras. Kaebaja märkis, et temale toodi talvejope, kasukas ja toit ema poolt Võru Arestimajja, mida tähistab paki üleandmise kviitung kaaluga 2,5 kg (tlk 10 II kd). Kohus siinkohal märgib, et seemisnahast kasukas, talvejope ja toit peavad loogiliselt kaaluma rohkem, mistõttu kviitungi andmed ei saa kinnitada kaebaja nimetatud koguses paki üleandmisel talvejope viimist ema poolt arestimajja., pealegi ei nähtu, mis asus turukotis ning et üle oli antud talvejope. Kuna kaebajal on selline kviitung olemas, siis nähtub, et see kinnitab seal märgitud asjade üleandmist teatud konkreetsel ajal kaebajale, kuid vaidlus ei tekkinud küsimuses, kas kaebajale oli varem antud üle asju Võrus või mujal. Vastuolulised ja ebatäpsed selgitused ei anna ühest teavet, mis toimus konkreetsel päeval vastustaja juures. Vastustajal on õigus märkida, et leitud Tallinna vanglas koostatud kambrikaardi andmetel ei ole kaebaja saabunud Tallinna vanglasse Võrust musta talvejopega ning samuti ei ole ta saabunud sellise jopega Tartu vanglasse Tallinnast. Kuna kõige hilisem kambrikaart on nüüdseks leitud, selle andmed ei kinnita kaebajal Tallinna Vanglas talvejope olemasolu ning kohus ei nõustu kaebaja väitega, et O.K või muu ametnik on Tallinna vanglas jätnud kaardi või muude dokumentide andmed puudulikeks.. Kohus rõhutab ka siinkohal, et nimekirju ja kambrikaarte anti kinnipeetavatele kontrollimiseks ja allkirjastamiseks kindlal eesmärgil, so et kinnipeetav ise kontrolliks asjade kandmist kaardile ja aitaks tagada õige arvestuse. Kui see jäi tegemata, siis ei saa kinnipeetav, sh kaebaja, viidata, et üksnes keegi teine isik on süüdi, kui asjad on kaardil kajastamata ning hiljem tekivad arusaamatused, kuidas tõestada asjade olemasolu või kuulumist konkreetsele isikule. Kohus ei pidanud vajalikuks jätkuvalt uurida Võru arestimajas toimunut, kuivõrd Tartu vanglas toimunule ajaliselt kõige läheb dokument, so isiklike asjade kaart, leiti ning kaebajal oli pikk aeg, et märgata asjade laost võtmisel, mis on arvel ja mis arvele ei ole võetud. Kaebajal oli võimalus asju arvele võtta, kuid ta seda ei teinud. Kohus ei pea vajalikuks üle kuulata ka täiendavalt tunnistajaid, kuivõrd vaidlust ei saa paisutada põhjuseta ülemääraselt ulatuslikuks. Tartu vanglaga seotud sündmusi aitab täiendavalt selgitada taustinformatsioon, mida kohus hoolikalt uuris, kuid määrava tähendusega on ikkagi asjaolu, kas on tõendatud kaebaja poolt asjade üleandmine 09.11.06.a. Tartus vanglale ning kas esineb andmeid, et kaebaja asju ei pandud kirja nii nagu nad olid kaebaja poolt vanglale edastatud. 21 Kaebaja kinnitas, et teisi kinnipeetavaid asjade üleandmise ja kontrollimise juures ei olnud, ametnikud konkreetset sündmust ei mäletanud. Kohus ei saa välistada, et kaebaja asjadega siiski Tartu vanglasse ei saabunud. Missugused on need võimalused, kuidas asju vahetada, üle anda vms, ei ole kohtule määrava tähendusega ja kohus ei pea kindlaks tegema, kuhu kadusid kaebaja asjad. Kohus on uurimisprintsiibi rakendamisel siiski piiratud võimalustega ning ei saa kaebaja soovil välja selgitada asjade tegelikku asukohta.
2. Kohus ei välistanud muuhulgas, et kontrollitakse ka andmeid, mis võiksid kinnitada, missugused asjad olid kaebajal Tallinna vanglas, missugused on tal kasutamisel käesoleva ajani ja kas väidetavalt kadunud asju ei ole ilmunud kasutusse kaebaja või teiste kinnipeetavate poolt. Samuti ei piiranud kohus kogutava materjali ringi üksnes nimekirjade ja kambrikaartide uurimise ja kogumisega. Tallinna Vangla ametnike mäletamist mööda kaebaja sai küll kätte veekeedukannu Boman, kuid töötajad, kes andsid kirjalikke seletusi, ei saa kinnitada, kas kaebajale anti kaasa talve jope või mõni muu must jope. Kuigi Tallinna vangla oli veendunud, et kaebajale anti kaasa anti kõik asjad ning kaebaja kinnitas, et tal ei ole nõudeid selle vangla vastu, puudub kohtul võimalus teha järeldusi, et kaebajal oli selles vanglas talvejope. Isegi oletades, et tal oli Tallinna vanglas must talvejope ja see anti kaasa nn kõigi asjade hulgas, ei saa kinnitada märgitu alusel, et kaebajal oli olemas must talvejope hetkel, kui ta saabus Tartu vanglasse ja esitas asjad kontrollimiseks. Kaebaja selgitused ei veena kohut, et ta kontrollis asjad üle Tallinna vanglas, seda kinnitab asjaolu, et kannu hilisemat asjade juurde lisamist on tunnistanud ka kaebaja. Tallinna vangla töötajad L.L ja K.J kirjalikud seletused kinnitavad, et kaebajale viidi hiljem teistest asjadest veekeedukann Boman. Kuigi see väide selgitab, et kaebajal oli selline kann olemas Tallinna vanglas etapikambrisse viimiseni nähtub, et kaartide andmed ei ole tõepoolest täiuslikud. Antud juhul oli säilinud avaldus kaebaja emalt, mille alusel sai kindlaks teha, et kann oli kaebajale antud ning asus laos, seega selgitab asjade olemasolu ka muu dokument. Kaebaja väited, et ta kontrollis kõik asjad ja et ta tegi seda Tallinnast lahkudes korduvalt on vastuolus eeltoodu valguses tema väitega, et ta juba koheselt veendus etapikambrisse asumisel, et sai kaasa kõik asjad. Kaebaja on Tallinna HK-le vastanud 18.06.07.a. (tlk 40 I kd), et teda kutsuti kabinetti, kus olid asjad juba koos, temale anti aega vaadata üle kottide sisu, mida ta ka tegi ja veendus, et kõik on alles, mille kohta andis allkirja. Ta läks etapikambrisse ja veendus veelkord, et asjad on olemas, kotis oli veekeedukann ja jope. Tallinna Vangla vastab kohtunõudele 03.10.07.a. (tlk 105 I kd), et kui kinnipeetav läheb teise vanglasse, siis asjade nimekiri lisatakse isiklikku toimikusse arvates 01.02.07.a. Ajavahemikul 01.06.06- 09.11.06.a. kanti kaebaja isiklikud esemed Tallinna vanglas tema kambrikaardile, kuna siis ühtseid nimekirju ei koostatud; kambrikaart paigutati isiklikku toimikusse ja see saab asuda hetkel Murru Vanglas. Kohtunõudele 25.09.07.a. vastas vangla 11.10.07.a. kirjaga (tlk 110 I kd ), et kaebaja lahkumisel Tallinna vanglast ei olnud laost väljastatud tema asjade hulgas olnud veekeedukannu ja kaebaja ootas vastuvõtupunktis selle kätte saamist. See toodi temale vastuvõtupunkti enne etapeerimist Tartu vanglasse ja kannu väljastas L.L ja selle andis kinnipeetavale üle vanemvalvur K.J. Nähtub, et hiljem avaldas kaebaja kohtule, et veekeedukann toodi asjade juurde siiski hiljem. Isikute mälule ja kirjeldustele toetudes ei saa kohus nn absoluutset tõde välja selgitada. Samas nähtub, et Tartu vanglas peab laohoidja arvestust elektriliste asjade üle erilise hoolikusega, milleks on põhjused, kuna elektritarvete kasutusele võtmine ja arvele võtmine eeldab võimsuse äramärkimist. Selleks tuleb asja vastuvõtmisel uurida nende tarvete võimsust, teha selle kohta eraldi kanne asjade kaardile. Tunnistaja A.U kinnitas kohtule, et ta nägi 22 laotöötajal L.A-l sellist arvestusnimekirja ja et kaebaja osas sellist kirjet ei tuvastatud. Tartu vanglal ei ole dokumenti, mille kohaselt oleks kaebaja veekeedukannu kohta fikseeritud andmeid, sh võimsuse, margi jms osas, et otsustada, kas paigutada kann lattu või anda isikule kätte. See viitab kaudselt, et kannu esitamisel kontrollijatele oleks pidanud jääma mingigi märge kannu olemasolust. Kannu ja musta talvejopet otsiti muuhulgas ka teiste isikute asjade hulgast, kuid sellisel viisil asja leidmine on peaaegu võimatu. Ruumi ülekontrollimisel, milles kaebaja viibis asjadega, ei leidnud Tartu vangla töötajad mahajäänud asju, kuigi kontroll tehakse koheselt. Tartu vangla näitas ka siinkohal ülesse hoolsust, kui teostas kaebaja signaali alusel asjade kontrolli laos. Seega ei ole kohtulike vahenditega võimalik abistada kaebajat väidetavalt kaduma läinud asjade leidmisel, mis ei ole ka kohtu ülesanne.
3. HKMS § 3 kohaselt on kohus avalik-õiguslike vaidluste lahendaja. Kohtule tuleb esitada tõendid, mille alusel kohus saab langetada otsuse; kohus saab tõendeid koguda ka ise ja kohus on seda käesolevalt teinud. HKMS § 15 lg 3 paneb kaebajale kohustuse põhjendada oma väiteid vastavate tõenditega. Tõenditeks on HKMS § 16 lg 1 kohaselt kõik tsiviilasjas hagimenetluses lubatud tõendid. Tsiviilkohtumenetluse seadustik nimetab V osas tõendi mõiste, tõendamise ja tõendite esitamise kohustuse, vabastamise alused, hindamise põhimõtted, nende kogumise ja uurimise jne. Kohus on uurinud kaebuse asjaolusid kõigi esitatud tõendite kogumis. Kohus leiab, et käesolevalt on vastustaja esitanud kohtule kirjaliku tõendi, mida kohus ignoreerida ei saa. Tartu vangla koostas asjade nimekirja, milles fikseeriti kaebajal olnud asjad, kui ta saabus vastustaja juurde. Selle kirjaliku tõendi kohaselt ei ole kaebaja esitanud kontrollimiseks ja arvele võtmiseks talvejopet ning veekeedukannu Boman ning vastavalt kajastab seda Tartu vanglas koostatud ja poolte poolt allkirjastatud ühtne nimekiri kinnipeetava isiku asjade kaardist, millest kaebaja esitas koopia tlk 11 I kd. Kaebaja ja vastustaja koostasid kirjaliku dokumendi poolte allkirjadega kinnitamaks, et selle sisu vastab tegelikkusele. Kohtul ei ole alust pidada dokumenti sisult või vormilt puudulikuks. Halduskohtumenetluses abistab kohus kaebajat oma õiguste maksmapanekul, kuid kahju kannataja peab tõendama kahju olemasolu, vastustaja asjakohast rikkumist ning põhjuslikku seost nende vahel. Kohus peab kaaluma, kas kannatanu käitus mõistlikult ja tegi vajaliku, et kahju ära hoida. Kuna VangS § 14 kohaselt kuuluvad kinnipeetav ja tema isiklikud asjad vanglasse saabumisel läbiotsimisele, selle ülesande vastustaja täitis ettenähtud korras ja kuna VangS § 15 lg 3 kohaselt kehtestab justiitsminister määrusega kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu, samuti hoiule võetavate asjade korra ning Justiitsministri 30.11.00.a. määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 61 lg 1 kohaselt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasasolevad asjad lattu, siis nähtub, et ka selle ülesande vastustaja täitis. Vastustaja võttis asjad vastu, need on arvel, kaebaja kinnitas allkirjaga asjade üleandmise, mis on senimaani alles ja tema kasutuses, siis tuleb lugeda vastustaja käitumine õiguspäraseks ning ühtlasi kinnitatuks, et kaebajale ei ole tekkinud kahju Tartu vanglas ning isegi juhul, kui kaebajal on asjad kadunud, ei saa kahju välja nõuda Tartu vangalt. Nimekirjale allkirja andes võtab isik endale kohustuse vältida endale kahju tekkimist. Isegi kui kaebaja ei mõista keerulisi õigusnorme ja tekkivaid õigussuhteid, pidi ta mõistma nimekirja kinnitamisel, et ta allkirjastades dokumenti, kinnitab selle õigsust ning võtab vastutuse tagajärgede eest, milleks antud juhul on väidetav asjade kadumine. Isikule kuuluvate asjade koosseisu muutus sai toimuda enne käesolevat sündmust, mistõttu

§ 13lg 4 kohaselt peab kaebaja kandma vastutust tagajärgede eest.

23 Kuna kaebus jääb juba ülaltoodu tõttu rahuldamata, siis ei pea kohus hindama, kas kaebaja asjadel on selline rahaline väärtus, mille ta on kohtule avaldanud.

1. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jääb kaebaja tasutud riigilõiv tema kandaHKMS § 92 lg
2. Vastustaja kohtukulunõuet ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 24