3-08-1557/18

3-08-1557 Kohtumäärus Pärnus

1. juunil 2009.a. Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaadanud läbi E. M loobumistaotluse tühistamisnõudes Salme Vallavalitsuse 07.07.2008 korraldusele nr 170 „Kadakaranna kinnistu jagamine” (edaspidi Korraldus nr 170), leidis: 06.08.2008 esitas E. M tühistamiskaebuse Salme Vallavalitsuse 07.07.2008 korraldusele nr 170 „Kadakaranna kinnistu jagamine”, millega kooskõlastati OÜ-le S (edaspidi - kolmas isik) kuuluva Salme vallas Imara külas asuva Kadakaranna kinnistu jagamine neljaks eraldi maaüksuseks (Kadakaranna, Kadakametsa, Teeääre ja Kadaka) kuue elamu- ja maatulundusmaa funktsiooniga katastriüksuse moodustamiseks vastavalt Salme Vallavolikogu 19.09.2005.a. otsusega nr 32 kehtestatud Kadakaranna kinnistu detailplaneeringule ning määrati maaüksuste aadressid, kasutamise kitsendused ja sihtotstarbed. Seega tugines Korraldus Salme Vallavolikogu 19.09.2005.a. otsusele nr 32 detailplaneeringu kehtestamise kohta, olles omakorda tühistamisnõudega vaidlustatud haldusasjas nr 3-08-
2. 01.09.2008 tegi kaebaja kohtule taotluse asjas nr 3-08-1557 menetluse peatamiseks märkides, et korralduse nr 170 õiguspärasuse hindamisel on üheks määrava tähtsusega asjaoluks Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu õiguspärasuse küsimus (tl. 116). Salme Vallavalitsus nõustus esitatud taotlusega (tl 123). Kolmas isik asus seisukohale, et menetluse peatamise taotlus on esitatud ennatlikult kuna kaebust ei ole veel kohtu poolt menetlusse võetud. Lahendatud on vaid esialgse õiguskaitse taotlus (tl 121). 19.05.2009 esitas OÜ S kohtule taotluse kaebuse läbivaatamata jätmiseks. Taotlust põhjendas kolmas isik sellega, et haldusasjas 3-08-901 vaidlustatud Salme Vallavolikogu otsus nr 32 detailplaneeringu kehtestamise kohta on saanud Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2009 ja Riigikohtu 30.04.2009 määrustega kinnitust, et Tallinna Halduskohtu 29.08.2008 kohtumäärus haldusasjas 3-08-901 oli õige ning põhjendatud. Järelikult pole ka käesoleval ajal enam võimalik detailplaneeringu tühistamine kohtu poolt. Kolmanda isiku väitel on selge, et Salme Vallavalitsuse 07.07.2008 korralduse nr 170 andmisel on lähtutud kehtivast detailplaneeringust. Kaebuse esitaja ei saa korralduse 170 kaudu hakata vaidlustama kehtivat detailplaneeringut, millega vastavad küsimused on sisuliselt otsustatud. Tallinna Halduskohus on oma 22.08.2008 määruses õigesti konstateerinud, et vaidlustatud korraldusega reguleeritud tegevus - kinnistu jagamine - on kehtiva detailplaneeringu järgne seaduslik, detailplaneeringus ettenähtut realiseeriv ega too üldse kaasa muudatusi looduskeskkonnas (tl 125). 26.mail 2009 esitas kaebaja kohtule avalduse kaebusest loobumise kohta (tl 129). Avalduses märkis kaebaja esmalt, et kaebusest loobumine ei tulene haldusasjas nr 3-08-901 menetluse lõpetamisest. Korralduse nr 170 vastuvõtmisel on vastustaja eiranud mitmeid haldusmenetluse põhimõtteid ning lisaks on korraldus nr 170 vastuolus ka detailplaneeringuga vastavalt kaebuses esitatud 1 motiividele. Seega on korraldus nr 170 õigusvastane sõltumata haldusasja nr 3-08-901 lahendamise tulemusest. Kaebaja on esitanud vastustajale planeerimisseaduse alusel taotluse detailplaneeringu seadusega kooskõlla viimiseks. Selle taotluse jättis vastustaja samuti rahuldamata ning kaebaja vaidlustas vastava otsuse kohtus. Käesoleval hetkel on kaebus haldusasja nr 3-08-2042 raames menetlemisel Tallinna Ringkonnakohtus. Juhul kui kaebaja vastav kaebus rahuldatakse ning vastustaja on kohustatud detailplaneeringu viima kooskõlla õigusaktides sätestatud nõuetega, on vastustaja kohustatud ka vastavalt viima õigusaktidega kooskõlla käesolevas haldusasjas vaidlustatud korralduse nr
3. Lähtudes eeltoodust on kaebaja seisukohal, et käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse eesmärk on saavutatav haldusasja nr 3-08-2042 eduka lahendamisega. Tulenevalt eeltoodust loobub kaebaja Salme Vallavalitsuse 07.07.2008 korralduse nr 170 tühistamise nõudes esitatud kaebusest ning palub haldusasjas menetlus lõpetada. Kaebaja kinnitab, et on teadlik menetluse lõpetamise õiguslikest tagajärgedest HKMS järgi. Lisaks palub kaebaja menetlusosaliste menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda. Käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse motiivid ühtivad väga suures ulatuses haldusasjas nr 3-08-901 esitatud kaebuse motiividega ning nii vastustajal kui kolmandal isikul puudus sisuline vajadus välise õigusabi kasutamiseks. Kaebuse esitamise tingis vastustaja oma tegevusega, võttes korralduse nr 170 vastu olukorras, kus detailplaneeringu kehtestamise otsus oli kohtus vaidlustatud. Juhul kui vastustaja oleks ära oodanud haldusasja nr 3-08-901 lahendamise resultaadi, olnuks võimalik ära hoida ka tekkinud vaidlus. Arvestada tuleks veel asjaoluga, et avaldaja loobub esitatud kaebusest menetlusökonoomika põhimõttest lähtudes, kuna kaebajal on võimalik haldusasja nr 3-08-2042 eduka lahendamise tulemusel taotletav eesmärk saavutada. Kolmas isik ei nõustu kaebuse esitaja poolt kaebusest loobumise avalduses esitatud seisukohaga, et teiste menetlusosaliste kohtukulud tuleks jätta nende enda kanda. Kohtukulude hüvitamise nõudele annab aluse HKMS § 92 lg
4. Kolmanda isiku hinnangul on norm üheselt selge ja nimetatud normist tulenevalt ei ole põhimõtteliselt võimalik asuda seisukohale, et kohtukulud peaksid jääma tervikuna menetlusosaliste enda kanda. Kaebuse esitaja väidab, et vastustajal ja kolmandal isikul puudus sisuline vajadus välise õigusabi kasutamiseks. Selline seisukoht on kolmanda isiku puhul põhimõtteliselt välistatud. Õigus omada haldusmenetluses esindajat on menetlusosalise oluline protsessiõigus ning eraõiguslikust isikust kolmanda isiku suhtes ei saa seejuures teha mistahes reservatsioone. Kolmas isik, kelle jaoks esialgne õiguskaitse ning haldusasja lõpptulemus omas oma vara vaba kasutamise ja käsutamise seisukohalt kaalukat tähtsust, ei saanud jätta antud asjas oma huvisid kaitseta. Kaebuse esitaja pidi omalt poolt aga arvestama, et halduskaebuste esitamisega kaasnevad teistel menetlusosalistel paratamatult kulud. Kaebuse esitaja argumenteerib oma kaebusest loobumise avalduses, et vastustaja oleks võinud ära oodata haldusasja nr 3-08-901 lahendamise tulemuse. Kolmas isik märgib, et vastustajal ei olnud mingisugust kohustust oodata ära selle haldusasja tulemust ning see ei saa kuidagi mõjutada kulude väljamõistmist antud juhul. Halduskohus oli haldusasjas nr 3-08-901 jätnud vastava esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata
5. mail 2008.a (
6. juuli
7. a määrusega jäeti esitatud määruskaebus rahuldamata). Kui haldusorganid hakkasid haldusmenetluste läbiviimisel alati omal initsiatiivil ootama ära taoliste ilmselgelt põhjendamatute kaebuste lahendamist kohtutes, tähendaks see, et teiste isikute õigused saaksid olulisel määral kahjustatud. Lisaks väärib märkimist, et halduskohus lõpetas haldusasja nr 3-08-901 menetluse juba
8. augustil
9. a. 2 Lähtudes eeltoodust palub OÜ S mõista E. Mlt välja S OÜ kasuks õigusabikulu 17 558,40 krooni. Kulude kandmine on tõendatud - Advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous arvega 282142, 05.09.2008, (selgitus - Tasu osutatud õigusteenuste eest seoses Sõnajalgade II kaebusega valla vastu, kogus 4,9 tundi, mis sisaldab endas kaebuse ja selle lisade analüüsi, seisukohtade ettevalmistamist esialgse õiguskaitse taotlusele ja esialgsete seisukohtade ettevalmistamist kaebuse kohta, vallavalitsuse vastuse (esialgse õiguskaitse kohta) analüüsi, ekspertiisiaktiga tutvumist ja selle väidete käsitlust,, vastuväidete ettevalmistamist täiendava tõendi juurdevõtmise kohta summas 13 876,80 kr (arve tl 136-137, vastus 6 masinakirja leheküljel 85-87); - Advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous arvega 282489, 14.10.2008, (selgitus – tasu osutatud õigusteenuste eest seoses Sõnajalgade II kaebusega valla vastu, kogus 1 tund, mis sisaldas seisukoha kujundamist menetluse peatamise taotluse osas, telefoninõupidamist 24.09.2008 S. Holsmerkompromissettepanekud, telefoninõupidamist 24.09.2008 P. Möllits - kaebuse esitaja kompromissi ettepanekutest) summas 2 832,00 kr (arve tl 138, vastus 2,5 leheküljell vaata tl 106-108); - Advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous arvega 282747, 07.11.2008, (selgitus - Tasu osutatud õigusteenuste eest seoses S II kaebusega valla vastu, kogus 0,3 tundi, mis sisaldab endas kompromissiga seotud küsimuste analüüsi) summas 849,60 kr (arve tl 139, vastus tl 121, 125) advokaadibüroo õiendi (tl 140) ning pangakonto väljavõtetega (tl 141-143). Salme Vallavalitsus on nõus haldusasjas nr 3-08-1557 kaebusest loobumise vastuvõtmisega ja asja menetluse lõpetamisega HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel aktsepteerimata aga avaldaja taotlust jätta menetlusosaliste menetluskulud igaühe enda kanda, taotledes kaebusest loobumise vastuvõtmisel kaebajalt Salme Vallavalitsuse kasuks välja mõista kantud menetluskulu – tasu Advokaadibüroo Kersti Põld õigusteenuse kasutamise eest koos käibemaksuga summas 2832.00 krooni (arve nr 8116, 15.08.2008, kogus 2 tundi – vastus 3 masinakirja leheküljel) (arve tl 148, vastus tl 90-
10. Menetluskulu väljamõistmisel palutakse arvestada asjaoluga, et asjas on esitatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise taotlus, millele suhtes kohustas kohus vastustajat oma seisukoha esitama, mis eeldab kaebuse analüüsi. Kaebuses on tõstatatud mitmeid õiguslikke küsimusi, mille käsitlemine ja millele vastamine nõudis õigusalaseid eriteadmisi. Salme Vallavalitsuses puudub koosseisuline jurist, mistõttu vajas vallavalitsus kaebuse menetluses asutusevälist õigusabi. Arvestades E. M kaebuste hulka ja nende mahukust, ei ole kaebaja arvukate kohtukaebustega tegelemine ja nende kohta seisukohtade andmine vallavalitsuse ametnike ning töötajate tavalise töökoormuse juures ilma asutusevälist abi kasutamata võimalik. (tl 145-149). Pärast vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtade laekumist menetluskulude küsimuses on avaldaja esitanud täiendava seisukoha menetluskulude kandmise osas (tl 152) Motiivil, et käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse motiivid ühtisid väga suures ulatuses haldusasjas nr 3-08-901 esitatud kaebuse motiividega ning nii vastustajal kui kolmandal isikul puudus sisuline vajadus välise õigusabi kasutamiseks vaidleb E. M esindaja kohtukulude väljamõistmisele summas 2 832 + 17 558.40 krooni jätkuvalt vastu. Vastustaja ise on oma tegevusega tinginud käesolevas haldusasjas kaebaja poolt kaebuse esitamise, võttes korralduse nr 170 vastu olukorras, kus detailplaneeringu kehtestamise otsus oli kohtus vaidlustatud. Kaebaja loobus esitatud kaebusest menetlusökonoomika põhimõttest lähtudes, kuna kaebajal on võimalik haldusasja nr 3-08-2042 eduka lahendamise tulemusel taotletav eesmärk saavutada. 3 Avaldaja täheldab, et kolmanda isiku poolt esitatud taotlusele lisatud arved ei kinnita vastavate kulude kandmist käesolevas haldusasjas. Arvetel on märgitud järgnevalt: „Tasu osutatud õigusteenuste eest seoses Sõnajalgade II kaebusega valla vastu“. Seevastu on käesolevas haldusasjas kaebajaks E. M. E. M poolt esitatud kaebusele ega käesolevale haldusasjale lisatud arved ei viita. Seega ei ole vastavad kulud kantud seoses käesoleva haldusasjaga. Samas kui vastavad kolmanda isiku õigusabikulud oleksid ka seoses käesoleva haldusasjaga kantud, siis tegemist on ilmselgelt äärmiselt suurte ning paisutatud kuludega, mida kinnitab ainuüksi asjaolu, et kolmanda isiku kulud on rohkem kui kuus korda suuremad võrreldes vastustaja kuludega. Lisaks on arusaamatu kolmanda isiku poolt käesolevas haldusasjas kajastada õigusabikuludena 1,3 ha ulatuses kompromissiga seonduvaid kulusid. Käesolevas haldusasjas ei ole toimunud osapoolte vahel kompromissläbirääkimisi. Kaebaja esindajal on olnud kaks ca 5 kuni 10 minutilt telefonivestlust kolmanda isiku esindajaga eesmärgiga selgitada välja kompromissi leidmise võimalusi Kadakaranna kinnistu detailplaneeringuga seoses, kuid sisulisi läbirääkimisi ei ole kolmas isik soovinud alustada. Kohtu seisukoht HKMS § 21 lg 1 järgi on kaebuse või protesti esitajal õigus kaebusest või protestist loobuda kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtpäeva möödumiseni. Vastustaja ega kolmas isik loobumistaotlusele vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et kaebusest loobumine tuleb vastu võtta. Asjast ei nähtu, et loobumine kahjustaks mingil viisil teiste isikute õigusi või vabadusi. HKMS § 24 lg 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse määrusega, olles kaebajale selgitanud, et menetluse lõpetamise korral ei saa ta uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. HKMS § 92 lg 6 järgi kaebuse esitaja, kes loobub kaebusest, kannab kohtukulud; sama paragrahvi lg 7 järgi kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Vastustajana menetlusse astunud Salme Vallavalitsus taotleb kantud menetluskuluna advokaadibüroole Kersti Põld õigusteenuse eest tasutud 2832.00 krooni väljamõistmist ning kolmanda isikuna kaasatud OÜ S kantud õigusabikulude eest 17 558.40 krooni hüvitamist. Avaldaja esimene argument menetluskulude väljamõistmise vastu on, et ta loobub kaebusest menetlusökonoomika põhimõtetest lähtuvalt, kuna E. Ml on võimalik haldusasja nr 3-08-2042 eduka lahendamise tulemusel taotletav eesmärk ikkagi saavutada. Selle (hüpoteetilise) väite hindamisel tuleb arvestada, et HKMS § 92 lg 6 kohaselt peab loobuja kohtukulud üldjuhul kandma ning kui kaebuse esitaja soovib muudel kaalutlustel peale kaebuse rahuldamise väljavaadete puudumise või oma nõuete rahuldamise loobuda menetluses oleva haldusasja läbivaatamisest, on tal võimalik sõlmida vastustajaga kokkulepe kusjuures menetluskulud jäävad üldjuhul iga menetlusosalise kanda. Käesoleval juhul katsed sõlmida kaebaja-vastustaja kohtuväline kokkulepe tulemusi ei andnud ning avaldajal peab teiste menetlusosaliste kulud hüvitama. Tuleb arvestada, et nii käesolevas asjas esitatud kaebus kui ka kaebus vaidlustatud haldusakti aluseks olevale vallavolikogu otsusele nr 32 on kohtu poolt perspektiivituteks hinnatud mistõttu juba nende esitamisel tulnuks kaaluda, kas tegemist pole mitte põhjendamatute kaebustega mille kohtumenetlusega kaasnevad kulud tuleb endal kanda. 4 Et kantavad kohtukulud ei osutuks oma suuruselt liigseiks tagab kohtukulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamine HKMS § 93 lg 5 järgi. Kaebaja osundabki, et nii Salme Vallavalitsusel kui kolmandal isikul puudus üldse sisuline vajaduse välise õigusabi kasutamiseks. E. M esindaja selle seisukohaga ei saa nõustuda. Antud juhul kohaliku omavalitsuse õigusabikulu seisnes esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise taotluse kohta arvamuse andmise koostamise eest tasumises. Kohtupraktika poolt tunnustanud põhimõtet, et haldusasjades peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, ei saa kohaldada, kui tegemist on sellist spetsiifilist õigusinstituuti käsitleva juhtumiga nagu esialgse õiguskaitse kohaldamine, mille rakendamise kohta kohalike omavalitsuste ametnikel puuduvad arvestatavad teadmised ja praktika. Mis puutub aga kolmanda isiku õigusabikuludesse kaebusega seonduvalt, siis on tema esindaja põhjendatult osundanud, et seisukoht põhimõttelise vajaduse puudumisest välise õigusabi järele on kolmanda isiku puhul igal juhul välistatud kuivõrd sellisel juhul hakataks õigust esindusele reservatsioonidega piirama mis jätaks tema olulised huvid kaitseta. Kohtukulude põhjendatuse vastu vaidleb kaebaja argumendiga, et „käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse motiivid ühtivad väga suures ulatuses haldusasjas nr 3-08-901 esitatud kaebuse motiividega“ mistõttu nii vastustajal kui kolmandal isikul puudus vajadus välise õigusabi järele. Asjas nr 3-08-901 kaebuses Salme Vallavolikogu 19.09.2005 otsusele nr 32 „Detailplaneeringu kehtestamine“ olid avaldaja motiivid järgmised: ■ menetlusvead - on detailplaneeringute koostamise menetlus seaduse järgi avalik eesmärgiga tagada huvitatud isikute kaasamine nende huvide tasakaalustatud arvestamiseks (Planeerimisseaduse (PlanS) §-d 3 lg 1, 4 lg 2 p 2 ja 16 lg 1) – kohalik omavalitsus seda põhimõtteid järginud ei ole, - on planeeringuala naaberkinnistu omanik igal juhul huvitatud isikuks detailplaneeringu menetlemisel Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 järgi kui isik, kelle õigusi või kohustusi väljastatav haldusakt võib puudutada; on ju ilmne, et Kadakaranna kinnistule planeeritud aktiivne ehitustegevus ja maakasutus mõjutab kaebaja kinnistu olukorda ning looduslikku kooslust Natura 2000 võrgustiku Laidunina hoiualal; - Kadakaranna kinnistu naabrite planeeringumenetlusse kaasamata jätmine on võtnud kohalikult omavalitsuselt võimaluse nõuetekohase diskretsiooni teostamiseks planeeringuotsuse vastuvõtmisel läbi huvitatud isikute õiguste ja põhjendatud vajaduste ratsionaalse kaalumise ning viinud kokkuvõttes halduse kuritarvitamisele, tuues kaasa vastuvõetud haldusakti tühistamise; ■ keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KHKS) eiramine - KHKS § 31 kohaselt on detailplaneering strateegiline planeerimisdokument. KHKS § 33 lg 1 p 4 kohaselt korraldatakse keskkonnamõju strateegilist hindamist strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus enne strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamist õigusaktiga, kui see dokument on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab Natura 2000 võrgustiku alale olulist mõju. Elamupiirkonna rajamisel tuleb sellise mõjuga arvestada ning seetõttu oleks tulnud Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu menetlemisel korraldada keskkonnamõju strateegiline hindamine; - KHKS § 6 lg 2 p 22 kohaselt on otsustaja kohustatud analüüsima § 6 lg-s 3 toodud kriteeriumite alusel kas mistahes muu KHKS § 6 lg 2 p-des 1 – 21 mittenimetatud tegevus või kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Seetõttu oleks vastustaja olnud kohustatud vastava analüüsi igal juhul läbi viima otsustamaks seeläbi keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse või mittevajalikkuse. Analüüsi ja 5 otsustuse tegemata jätmisega on KHKS sätteid oluliselt rikutud, mis on viinud ebaõige, kaebaja poolt vaidlustatud planeeringuotsuse vastuvõtmisele; - tegelikult oleks keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkust käsitleva analüüsi läbiviimisel igal juhul ilmnenud tarvidus keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseks kuivõrd praktikas on vaidlustatud otsuse ennatlikkus ning kaalutlematus leidnud juba oma kinnituse – Kadakaranna maaüksusele massiivsete sügavate mereni ulatuvate kuivenduskraavide rajamisega on alandatud veepinda kaebaja kinnistutel paikneval kogu paikkonnale rahvasuus nime andnud Konnaaugu tiigis ja olulisel määral kuivendatud samuti avaldajale kuuluv Tümina maaüksus sellega kaasneva madalsoo fauna (konnakullesed jms) hukkumisega ning magistraalkraavi kaevamisega läbi ajaloolist ja looduslikelt väärtuslike Tümina kinnistu koosseisu kuuluvate tiikide lõigatud läbi nende kallastel kasvavate puude juured koos kogu haruldane looduskeskkonna täieliku hävitamisega; ■ kehtestatud detailplaneeringu vastuolu Salme valla ranna-alade osa – üldplaneeringuga - Salme Vallavolikogu 22.09.2003 määrusega nr 16 kehtestatud valla ranna-alade osaüldplaneeringu seletuskirja p 8.2.1.
11. kohaselt juhul kui maatulundusmaal ehitamisõigust taotlev kinnistu kattub osaliselt või täielikult säilitamisele kuuluva loodusväärtuslike maastike ja koosluste võrgustikuga või kaitsemetsaga tuleb koostada detailplaneering ja keskkonnamõjude hindamine hoonestusele parima asukoha leidmiseks, et kahjustused looduskeskkonnale oleksid minimaalsed. Keskkonnamõjude hindamise nõudest võib loobuda kooskõlastatult keskkonnateenistusega keskkonna -memorandumi alusel, asendades selle detailplaneeringuga kehtestatud keskkonnakaitseliste tingimustega. Seega näeb ka üldplaneering ette, et loodusväärtuslikel maastikel, milleks on vaieldamatult Natura 2000 ala, tuleb läbi viia keskkonnamõjude hindamine ning vastavast hindamisest võib loobuda üksnes keskkonnamemorandumi alusel kooskõlastatult keskkonnateenistusega; - Kadakaranna detailplaneeringu p-st 1 nähtuvalt jaotatakse planeeritav maa-ala kruntideks, milles kaks on elamumaa sihtotstarbega ning kaks maatulundusmaa sihtotstarbega. Seevastu Salme valla ranna-alade osaüldplaneering vastavale alale üleüldse elamumaid ette ei näe. Seega on kehtestatud detailplaneering vastuolus valla ranna-alade osaüldplaneeringuga, rikkudes PlanS § 2 p 3 reegleid. Üldplaneeringuga sätestatud tingimused ei ole soovitusliku iseloomuga ning üldplaneeringuga sätestatud kriteeriume ei saa asuda ümber hindama detailplaneeringu menetlemisel. See on võimalik vaid üldplaneeringu muutmise kaudu selleks põhjendatud vajaduse olemasolul (PlanS § 9 lg 7). Käesoleval juhul ei sisalda detailplaneering isegi vastavat ettepanekut. ■ planeeringuotsus on motiveerimata - HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjendustes märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 järgi, kui haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel, peab haldusakti andmisel märkima kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakti motiveerimine on haldusakti õiguspärasuse oluline eeldus, seda eriti planeeringute kui laia kaalutlusruumiga otsuste puhul. Otsuses 3-3-1-39-07 on Riigikohus asunud seisukohale, et vastavalt HMS §-le 56 motiveerimata jätmine on üldjuhul alati haldusakti tühistamise aluseks. Käesoleval juhul puuduvad vaidlustatud otsuses igasugused motiivid ning viited muule dokumendile, millest võiks otsuse motiive leida. ■ planeeringuotsusega kehtestatud detailplaneering ei ole selge ega üheselt mõistetav - detailplaneeringu p 2.
12. kohaselt planeeritakse planeeringualale 2 pereelamumaad (EP-100% - Kadaka ja Teeäärne krunt vastavalt pindaladega 1.01 ha ja 1,02 ha) ja 2 loodusliku haljasmaa sihtotstarbega krunti (HL-100% - Kadakametsa ja Kadakaranna krundid pindaladega 3.13 ha ja 4,91 ha), millede sisse moodustatakse eraldi katastriüksused õuemaa tarbeks (vastavalt 2500 m2 ja 2400 m2). Detailplaneeringu tabelist nähtub, et ka nimetatud haljasmaadele lubatakse kahe hoone rajamine kuid detailplaneeringust ei ilmne, millise sihtotstarbega need hooned on. Samas elamu rajamine looduslikule haljasmaale on lubamatu. Kaevatav otsus selles osas mingeid selgitusi ei anna, mis taas kinnitab selle ebaselgust; 6 - Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste (edaspidi: katastriüksuste sihtotstarvete määramise kord) § 9 kohaselt, kui katastriüksusel on mitu sihtotstarvet, kantakse maaregistrisse nendest kuni
13. Sihtotstarbe määramisel võetakse aluseks katastriüksuse üldpindala ja teiste sihtotstarvete esinemesil määratakse nende osatähtsuse algsuuruseks vähemalt 5 protsenti. Õuemaa sihtotstarbe määra aga kehtestatud detailplaneering ette ei näe, samuti on detailplaneeringus sõnaselgelt kirjas, et olemasolev kinnistu jaotatakse neljaks, mitte kuueks. Tulenevalt eeltoodust detailplaneering jällegi sisaldab eksitavat ning vastuolulist regulatsiooni tuues kaasa otsuse ebaselguse; - on detailplaneeringu materjalide hulgas keskkonnaministeeriumi 27.05.2005 kiri, milles on muuhulgas märgitud, et ehitiste planeerimisel tuleb arvestada, et ei kahjustatakse kõrvalasuva hoiuala kaitseeesmärke. Planeeringut kehtestavas otsuses ei ole vastavale kirjale viidatud ega kirjas sisalduvat nõuet kohustuslikuks seatud. Sellist detailplaneeringu regulatsiooni, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks olevas kaardis või tekstilises osas, ei saa pidada selgeks ja üheselt mõistetavaks (3-3-1-39-07). Planeeringualale juba rajatud mereni ulatuvate magistraalkraavidega ongi Laidunina hoiualale põhjustatud olulist ja pöördumatut kahju mis veelkord näitab vaidlustatud otsuse puudusi, olles selle tühistamise aluseks; ■ planeeringu kehtestamisel on eiratud PlanS § 17 lg 3 nõudeid - detailplaneeringu lähteülesande järgi pidi planeeringu kooskõlastamise vajaduse määrama maavanem kuid planeeringu materjalidest ei nähtu, et vastav küsimus oleks maavanemale otsustamiseks esitatud, samuti puudub planeeringul keskkonnateenistuse kooskõlastus kuigi Natura 2000 hoiualal paikneva kinnistu puhul on sellise kooskõlastuse vajadus ilmne – seega on eiratud PlanS § 17 lg-s 3 sätestatut. Kaebaja märgib, et keskkonnaministeeriumi asekantsleri kiri ei ole vaadeldav keskkonnateenistuse kooskõlastusena detailplaneeringule. Laidunina hoiualal toimunud kraavide kaevamise ja süvendamise ning raietöödega Euroopa Liidu Loodusdirektiivi esimesse lisasse kantud elupaikadele tekitatud kahju olulist kinnitab ka Looduskaitsekeskus, kelle töötajad koos sõltumatu eksperdiga tutvuseid olukorraga kohapeal. Käesolevas asjas vaidlustas E. M Salme Vallavalitsuse 07.07.2008 korralduse nr 170 „Kadakaranna kinnistu jagamine“ järgmistel asjaoludel: • on kaebaja vaidlustanud Kadakaranna kinnistu detailplaneeringut kehtestava Salme Vallavolikogu 19.09.2005 otsuse nr 32 kohtus (haldusasi nr 3-08-901) ning esitanud Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 2 alusel ka Salme Vallavolikogule taotluse detailplaneeringu õigusaktidega kooskõlla viimiseks. Vaatamata eeltoodule on vastustaja õigusvastaselt kehtestatud detailplaneeringu alusel efektiivse ja hea halduse põhimõtteid eirates andnud välja käesolevas asjas vaidlusaluse korralduse nr 170; • on vastustaja haldust kuritarvitades pelgalt kolmanda isiku huvidest lähtudes diskretsiooni mittenõuetekohaselt teostades jätnud kaebaja huvid kaalumata olukorras kus avaldaja vaidlustas detailplaneeringu kehtestamise otsuse nr 32 ning taotleb otsusele nr 32 tuginevate haldusaktide mitteväljaandmist; • on korraldus nr 170 õigusvastane juba tuginemise tõttu teisele õigusvastasele haldusaktile – Kadakaranna kinnistu detailplaneeringut kehtestavale otsusele nr 32; • on korraldus nr 170 vastuolus eksitava ja vastuolulise resolutsiooniga õigusjõus oleva Kadakaranna detailplaneeringuga, kus märgitakse, et loodusliku haljasmaa sihtotstarega Kadakametsa ja Kadakaranna kruntide sisse moodustatakse veel kaks eraldi katastriüksust õuemaa tarbeks samal ajal kui detailplaneeringus sõnaselgelt deklareeritakse olemasoleva kinnistu jagamist neljaks, mitte aga kuueks. Asudes detailplaneeringu kohustusega alal on seal uute katastriüksuste moodustamise esmaseks eelduseks vastavasisuline kehtiv detailplaneering; 7 • on eksitav ning vastuolus Maakatastriseadusest tulenevate põhimõtetega kinnistu jagamine maaüksusteks kuivõrd maakatastris kuuluvad registreerimisele katastriüksused mitte aga maatükid; • on elamumaa sihtotstarbega kruntide moodustamine Kadakaranna kinnistu jagamise teel korralduse nr 170 alusel vastuolus Salme valla ranna-alade osaüldplaneeringuga, kus vastavale alale elamumaad ette ei nähta; • kahjustab korraldus nr 170 oluliselt Natura 2000 ala ja Laidunina hoiuala kaitse-eesmärke, lubades suures ulatuses Laidunina hoiuala koosseisus ning täielikult Natura 2000 alal asuva Kadakaranna maaüksuse jagamist. Looduskaitseseaduse (LKS) § 33 lg 1 sätestab loetelu kavandatavatest tegevustest, millest hoiuala piires asuva kinnisasja valdaja peab esitama hoiuala valitsejale teatise. Nimetatud loetelu sisaldab eelnevat kohustust teavitada hoiuala valitsejat muuhulgas ka tee rajamisest ning maaparandussüsteemi rajamisest ja rekonstrueerimisest. Samas LKS § 33 lg 7 kohaselt ei kehti hoiualal eeltoodud teatise esitamise kohustus tulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja elamu- ja õuemaa kõlvikutel tehtavate tööde kohta. Kaebajal on aga põhjendatud huvi, et kõik Kadakaranna kinnistul tehtavad tööd toimuksid hoiuala valitseja teadmisel ning heakskiidul sest kolmas isik märtsis 2008 Kadakaranna kinnistul toimunud kraavide süvendamisega ja uute rajamisega ning raietöödega kahjustas juba olulisel määral looduskeskkonda; • Keskkonna hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KHKS) § 6 lg 2 p 22 kohaselt on otsustaja kohustatud analüüsima § 6 lg-s 3 toodud kriteeriumite alusel kas mistahes muu KHKS § 6 lg 2 p-des 1 kuni 21 mittenimetatud tegevus võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Seega oleks pidanud korralduse nr 170 vastuvõtmisel andma hinnangu kas kinnistu jagamine võib kahjustada Natura 2000 kaitse-eesmärke (keskkonnamõju ei hinnatud ka detailplaneeringu menetluses) mida aga ei tehtud. Eeltoodust nähtuvalt on kaebuste esemeteks asjades 3-08-901 ja 3-08-1557 vastavalt tühistamisnõuded Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu kehtestamisele ja nimetatud detailplaneeringu alusel antud Kadakaranna kinnistu jagamisele ning üldises plaanis avaldaja väide mõlema kaebuse motiivide väga suures ulatuses ühtivusest on ilmne liialdus. Mõningast ühildumist võib täheldada ainult kolmanda isiku vastustes, kui mõlemas haldusasjas on viidatud ühele ja samale Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-54-06 aga samuti Saaremaa Keskkonnateenistuse kirjale, milles märgiti, et planeeritud maaüksuste jagamine ei kahjusta eeldatavalt Natura 2000 ala kaitse eesmärke, ala terviklikkust ja kaitstavate elupaigatüüpide ning liikide soodsat seisundit. Samuti tuleb arvestada, et konkreetselt on antud kaebuses lahendatud ainult esialgse õiguskaitse taotlus ning muude kaebeväidete paikapidavuse kohta kohus menetlusosalistelt seletusi nõudnud ei ole (tl 84a, 85). Menetlusosaliste kirjalikud seletused esialgse õiguskaitse rakendamise vastu on aga mõlemal juhul objekti spetsiifikast tulenevalt erineva sisuga (vt tl 47 ja 90-92 ning 48 ja 85-87; 106-108). Kaebaja ei ole kolmanda isiku õigusabikulusid pidanud põhjendatuks veel nende ülepaisutatuse tõttu (rohkem kui kuus korda suuremad vastustaja kuludest). Väite hindamisel märgib kohus, et OÜ S esindaja selgitused esialgse õiguskaitse taotluse kohta ongi põhjalikumad ja mahukamad võrreldes vastustaja asjakohase selgitusega (vastavalt kolmel ja kuuel lehel), millele lisanduvad analüüsid, mida ei ole teinud vastustaja (kaebaja esitatud tõendi juurdevõtmise kohta, seisukohad menetluse peatamise taotluse kohta, nõupidamised seoses kaebaja väljapakutud sooviga lahendada asi kompromissiga) ning oluliselt kõrgem tunnihind võrreldes Salme Vallavalitsusele õigusabi osutanud teenusepakkujaga (vastavalt 2400 ja 1200 krooni). Kaebaja on veel viidanud asjaolule, et vaidlustatud korralduse andmise hetkel, s.o 07.07.2008 oli Tallinna Ringkonnakohtu menetluses haldusasi nr 3-08-901 E. M kaebuses Salme Vallavolikogu 8 19.09.2005 otsusele nr 32 „Detailplaneeringu kehtestamine“ ning vastustaja oleks pidanud käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti andmisel ootama kuni lahendi tegemiseni, vältimaks uue kohtuvaidluse teket. Selle väite kaalumise arvestab kohus, et tegemist oli ilmselgelt perspektiivitu kaebusega, milline otsustus oli fikseeritud juba kohtu 15.05.2008 määruses. Sellises olukorras ei saa haldusorgan endale viivitust lubada. Riigikohus on kinnitanud. et õigus kiirele haldusmenetlusele on üks osa õigusest heale haldusele (3-4-1-1-03). Sama tuleneb EL põhiõiguste harta art 41 lg-st
14. Lõpuks ei ole vastustaja seisukoha järgi kolmanda isiku kulud kantud antud asjas. Selline seisukoht tuleneb siiski pelgalt OÜ S esindaja poolt kasutatud märgisüsteemist, milles Sõnajalgade perekonnaga sugulussidet omavat E. Md on tähistatud kui Sõnajalga, märkimaks kaebuse kirjutamist inspireerinud isikuid. Et OÜ S esindaja koostatud materjal, seisukohtade kujundus tõusetunud probleemide kohta ja läbi viidud nõupidamised seonduvad E. M kaebusega nähtub muuhulgas arvele lisatud selgitustest, kus nimetatakse ekspertiisiaktiga tutvumist, mille juurdevõtmist kaebaja 15.08.2009 taotles (tl 94-104) või telefoninõupidamisi kaebaja esindaja S. Holsmeri esitatud kompromissi suhtes (tl 138). Menetluskulude väljamõistmisel tuleb siiski arvestada, et kulude kandmine ei piiraks liigselt isiku kaebeõigust. Varem on E. Mlt juba seoses Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu ja sellega seotud haldusaktide vaidlustamisest tulenevalt välja mõistetud menetluskulusid 15 000 + 10 000 krooni (haldusasjad nr 3-08-901 ja 3-08-2042). Seetõttu, arvestades lisaks ühelt poolt kaebaja staatust pensionärina, teisalt temal kinnisvara olemasolu, ei rahulda kohus vastustaja ja kolmanda isiku taotlusi täies mahus, mõistab E. Mlt Salme Vallavalitsuse kasuks välja 2100 krooni ja OÜ S kasuks 12 900 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS 24 lg 1 p 2, lg 2, § 471 lg 3 ja § 92 lg 6 kohus m ä ä r a s:
15. Lõpetada menetlus E. M kaebuses Salme Vallavalitsuse 07.07.2008 korraldusele nr 170 „Kadakaranna kinnistu jagamine”
16. Mõista E. Mlt Salme Vallavalitsuse kasuks välja kantud kohtukulusid 2 100 (kaks tuhat ükssada) krooni ja OÜ S kasuks välja kantud kohtukulusid summas 12 900 (kaksteist tuhat üheksasada) krooni. Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul arvates kättesaamisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 9