2-06-8549/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-06-8549 Tsiviilasi Aino Nahko hagi Marina Fokina vastu 100 300 krooni väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 100 000 krooni Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
2. oktoobri 2007 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Marina Fokina apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
3. märts 2009 Menetlusosalised ja nende Apellant (kostja): Marina Fokina (IK XXXXXXXXX) esindajad Vastustaja (hageja): Aino Nahko (IK XXXXXXXXX), esindaja Rait Sarjas RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
4. oktoobri 2007 otsus muutmata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Marina Fokina kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Edasikaebamise kord Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
5. Elmar Nahko esitas kohtule hagi Marina Fokina vastu võlgnevuse 100 000 krooni ja kahju 300 krooni väljamõistmiseks. Menetlus peatus seoses Elmar Nahko surmaga 30.07.
6. Elmar Nahko õigusjärglane Aino Nahko esitas 15.02.2007 kohtule taotluse menetluse jätkamiseks. 02.03.2007 määrusega kohus uuendas menetluse ja lubas üldõigusjärgluse alusel hagejana menetlusse astuda Aino Nahkol. Hagiavalduse kohaselt kirjutas kostja 11.10.2003 alla võlakirjale, milles tunnistab, et ta on E. Nahkole võlgu 105 000 krooni. Võlakirja kohaselt on võlg tagatiseta ja äramakstav osade kaupa maksegraafiku alusel. Maksegraafikust mittekinnipidamisel arvestatakse viivist 1% päevas maksmata summalt.
7. Kostja Marina Fokina hagi ei tunnistanud, kuna ei ole hagejalt rahalisi summasid võlgu võtnud ega andnud mingeid allkirju dokumentidele. MAAKOHTU LAHEND
8. Viru Maakohus rahuldas
9. oktoobri 2007 otsusega hagi osaliselt ja mõistis M. Fokinalt välja A. Nahko kasuks 100 000 krooni. Kahjutasu 300 krooni väljamõistmise osas jättis kohus hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on tõendatud, et kostja on jätnud omapoolsed 11.10.2003 sõlmitud võlakirjast tulenevad kohustused täitmata ning tema võlgnevus hagejale moodustab 100 000 krooni. Kohus tuvastas, et M. Bõkova (Fokina) ja E. Nahko vahel on 11.10.2003 sõlmitud võlakiri, mille alusel on kostja hagejale võlgu 105 000 krooni. Võlakirjas on ära toodud tagasimakse graafik, mille kohaselt tuli kostjal võlg tasuda:
11. oktoobril – 40 000 krooni
13. novembril – 30 000 krooni
15. novembril – 20 000 krooni
17. novembril – 15 000 krooni. Võlakirja tähtaegadest kinnipidamine on kohustuslik ja tähtaegadest mitte kinnipidamisel arvestatakse viivist 1% päevas maksmata summalt. 11.10.2003 võlakirja näol on võla tunnistamise osas tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Üldjuhul on deklaratiivse 2 võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja kohtule tõendeid, millest nähtub, et võlga ei ole või see on lõppenud, esitanud ei ole. Kooskõlas VÕS § 76 lg 1 kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja, nõuda kohustuse täitmist ja nõuda kahju hüvitamist. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et ta oleks müügilepingust VÕS § 188 sätestatud korras taganenud. Seetõttu on kostja väide, et ta on nõus ostetud kauba tagastama, asjakohatu. Samuti puuduvad asjas igasugused tõendid saadud kauba sortimendi, kvaliteedi, koguse jms kohta. Kostja vastuväide, et hageja ei ole vastavalt pärimisõiguse tunnistusele pärijale kuulunud varalisi õigusi vastu võtnud, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Pärimisseaduse § 121 lg 2 kohaselt kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud. Hageja on nõudnud kostjalt lepingu mittetäitmisest tulenevat kahju, milleks on võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste summas 300 krooni väljamõistmist. Nendeks kulutusteks on kulutused autosõitudele, ajalehe kuulutustele ning hageja või tema töötaja isiklik ajakulu, mis on kulunud eelnevale võlanõudlusele. Samas ei ole hageja kohtule esitanud kahju arvestust, samuti selle suurust kinnitavaid tõendeid. Seega on hageja kahjutasu nõue põhjendamatu ja kuulub rahuldamata jätmisele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
18. M. Fokina esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
19. oktoobri 2007 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta M. Fokinalt A. Nahko kasuks 100 000 krooni välja mõistmata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on alusetult kvalifitseeritud laenuleping müügilepinguks ning on asjakohatult viidatud VÕS §-le
20. M. Bõkova (Fokina) ja E. Nahko vahel on 11.10.2003 sõlmitud võlakiri, mille alusel apellant on vastustajale võlgu 105 000 krooni. Võlakirjas on ära toodud tagasimakse graafik, mille kohaselt tuli apellandil võlg tasuda. Võlakiri oli koostatud kaubale (kasutatud riided), mille E. Nahko toimetas apellandi elukohta, aga hiljem dokumente kauba kohta ei esitanud. Sellepärast ei saanud apellant kaupa müüa ja Elmar Nahko ei olnud nõus seda tagasi võtma; 2) vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Apellant ei tunnista ennast võlgnikuks E. Nahko ees.
21. A. Nahko vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu
22. oktoobri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus apellanti poolt esitatud tõendite ja tunnistaja A. Fokini ütluste alusel tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud suuline kasutatud riiete müügileping. Sellest tulenevalt on kohus õigesti jõudnud järeldusele, et poolte vahel sõlmiti suuline müügileping, mille kohta apellant andis VÕS § 30 lg 1 ja 2 alusel 11.10.2003 võlatunnistuse. Seoses sellega on kohus on jõudnud õigele järeldusele, et tegemist on nn deklaratiivse võlatunnistusega, millega kinnitas apellant olemasolevat kohustust vastutaja õiguseellase ees; 3 2) ei nähtu apellatsioonkaebusest, miks peab apellant viidet VÕS §-le 188 asjakohatuks. VÕS § 188 sätestab lepingust taganemise korra. Kohus on viidanud eelnimetatud paragrahvile põhjusel, et kuna apellant ei ole lepingust VÕS § 188 sätestatud korras taganenud, on apellandi väited, et ta on nõus kauba tagastama, asjakohatud. Kohus on õigesti leidnud, et apellant on jätnud omapoolsed kohustused, mis tulenevad 11.10.2003 sõlmitud võlakirjast, täitmata ning sellest tulenevalt hagi rahuldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu
24. oktoobri 2007 otsus muutmata. Kuna vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
25. Nähtuvalt asja materjalidest, on nõude aluseks kostja poolt 11.10.2003 allkirjastatud võlakiri (tl 6). Õige on maakohtu seisukoht, et viidatud võlakirja näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellele kohustusele ning lihtsustada võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Apellandi enda väitel on võlakiri koostatud kauba kohta, mille hageja tõi talle müügiks. Seega on pooled vormistanud müügilepingust (kasutatud riiete müük) tuleneva võla võlakirjana. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 2 isik, kes võlgneb rahasumma, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Apellant ongi leppinud hagejaga VÕS § 396 lg 2 kohaselt kokku, et müügilepingust tuleneva rahasumma ta võlgneb laenuna.
26. Kuna 11.10.2003 võlakiri on deklaratiivne võlatunnistus, siis peab kostja nõudest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole müügilepingust tulenevat võlga hageja ees, kuid kostja ei ole seda teinud. Apellandi väide selle kohta, et ta on küll kauba saanud, kuid kuna hageja ei esitanud talle dokumente kauba kohta, siis on ta nõus kauba tagastama, kuid mitte selle eest tasuma, oleks asjassepuutuv siis, kui tegemist oleks müügilepingu taganemisest tuleneva vaidlusega. Siinkohal on asjakohane maakohtu viide VÕS §-le 188, sest kui kostja oleks seaduse kohaselt müügilepingust taganenud ja see taganemine oleks olnud kehtiv, siis oleks mõlemad lepingupooled (antud juhul müügilepingu pooled) vabanenud lepinguliste kohustuste täitmisest (kostja müügilepingu järgi võlgnetava summa tasumisest). Antud juhul aga ei ole toimunud müügilepingust taganemist ning tegemist on kehtiva lepinguga. Kuna kostja ei ole täitnud kehtivat müügilepingut ja tasunud hagejale selle järgi võlgnetavat rahasummat, siis ei vabane ta 11.10.2003 võlakirja täitmise kohustusest ning maakohus on õigesti rahuldanud hagi.
27. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad TsMS § 171 lg 1 kohaselt menetluskulud apellandi kanda. Egon Konsand Üllar Roostoja 4 Viivi Tomson