Obsah (6)

§ 272§ 276§ 234§ 233§ 477§ 273

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2009. a Tartu Tsiviilasja number 2-08-8458

§-dele 173 lg 1 ja 174 lg 1 ning VÕS §-dele 76 lg 1; 108 lg 1; 398 lg 1 ja 399 lg 1 p

1. Hagiavalduse kohaselt võttis kostja 12.08.1999 hagejalt laenu summas 80 000 krooni. Samal päeval vormistati kirjalik dokument selle kohta, et kostja alustab laenu tagastamist 1999 augustist perioodiliste maksetena 500 krooni kuus, võimaluse korral kohustus kostja tasuma ka suurema summa. Kostja võetud kohustusi täitma ei asunud. Hageja saatis 05.11.2007 kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse ja nõudekirja kohustuse täitmiseks, milles teatas, et ütleb laenulepingu üles ning nõuab laenu tagastamist täies ulatuses, s.o 80 000 krooni. Kostjal paluti laenusumma kanda hageja arvelduskontole kahe kuu jooksul alates nõude kättesaamisest. Ühtlasi teavitati kostjat sellest, et juhul kui kostja ei täida kohustist antud tähtaja jooksul, siis on hageja sunnitud alustama hagimenetlust laenusumma, viivise ja tekitatud kahju sissenõudmiseks. Viru Maakohtu 23.04.2008 tagaseljaotsusega hagi rahuldati. Kostja esitas 06.05.2008 kaja menetluse taastamiseks, mis 21.05.2008 määrusega rahuldati ja taastati tsiviilasjas menetlus.
2. Kostja hagi ei tunnistanud ning esitas kohtule kirjaliku avalduse, kus hageja tunnistab, et tal ei ole kostja vastu rahalisi pretensioone. Kostja seletuste kohaselt ei olnud hagejalt raha saamisel tegemist laenuga, vaid äritehinguga. Hageja maksis kostjale 50 000 krooni kahe tunnistaja, Sergei Petrovi ja Oliver Jürgensoni juuresolekul metsa ülestöötamiseks. Kostja tasus saadud summast metsaomanikule ja metsatöölisele ning endale võttis vahendustasu 5000 krooni. Summa 30 000 krooni ei ole kostja käest läbi käinud. 2 MAAKOHTU LAHEND
3. Viru Maakohus jättis 29.08.2008 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud, sh kohtuvälised kulud, hageja kanda. Otsuse kohaselt sõlmiti hagiavalduse järgi hageja ja kostja vahel laenuleping 12.08.1999, seega kuuluvad VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt laenulepingu sõlmimise suhtes kohaldamisele

§-de 272 lg 1; 272 lg 2; 273 sätted. Vastavalt

1. a kehtinud õigusele pidi laenuleping laenusummas 80 000 krooni olema sõlmitud kirjalikus vormis ja hakkas kehtima nimetatud summa laenajale üleandmise momendist. Laenulepingu sõlmimise ja raha üleandmise osas tugineb hageja kostja poolt 12.08.1999 kirjutatud avaldusele. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et nimetatud dokumendi puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud õigus võlatunnistust ei tundnud. Samas kasutati õiguspraktikas nn kirjaliku võlakirja koostamist sageli laenulepingu sõlmimise ja laenulepinguga kokkulepitud raha üleandmise tõendamiseks. Kostja nimelt 12.08.1999 kirjutatud avaldus, millele on alla kirjutanud nii kostja kui hageja, laenulepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel summas 80 000 krooni ning selle raha üleandmist kostjale siiski piisavalt ei tõenda. Avalduse kohaselt avaldab kostja nõusolekut „käesoleva laenulepinguga ja laenusummaga 80 000 krooni“. Juhul kui avaldust hinnata laenulepinguna, siis sellest ei nähtu ühemõtteliselt, kelle vahel see on sõlmitud, st kes on laenutaja, kas hageja eraisikuna või mõni tema poolt esindatav äriühing. Kostja on esitanud vastuväite ja tõendi, et hageja on firma Danest esindajana oma 19.12.2001 allkirjaga kinnitanud, et kostja on oma rahalised kohustused täitnud. Hageja seletuse kohaselt on kostja võtnud laenu ka firmast Danest, kuid see ei puuduta hageja ja kostja vahelist laenulepingut. Kohtu hinnangul ei saa 12.08.1999 avaldusest ühemõtteliselt järeldada, kelle vahelisi suhteid see puudutab. Samuti ei saa avaldusest ühemõtteliselt järeldada, kas ja millal on kostja summa 80 000 krooni kätte saanud. Avaldus on dateeritud 12.08.1999, kuid selle kohaselt peab kostja alustama võla tasumist 1999 augustist perioodiliste maksetena 500 krooni kuus. Jääb küsitavaks, kas kostja pidi laenu tagasimaksmist alustama juba enne laenu kättesaamist? Tähelepanuta ei saa jätta ka poolte seletusi asjas, millest nähtub, et tegelikult koostati kostja võlakirjana käsitatav 12.08.1999 avaldus pärast raha saamist kostja poolt. Poolte vahel pole vaidlust selles, et kostja sai hagejalt 50 000 krooni, kuid nende seisukohad lahknevad raha üleandmise aluse ja asjaolude suhtes. Hageja väitel andis ta kostjale raha suulise laenulepingu alusel, alguses 50 000 krooni ja hiljem 30 000 krooni, raha üleandmise kuupäevi ta ei mäleta. Võlakiri koostati hageja ettepanekul kuu möödumisel pärast raha üleandmist kostjale. Kostja seletuste kohaselt sai ta hagejalt raha 50 000 krooni seoses äritehinguga metsa ülestöötamiseks hageja huvides, millest 5000 krooni jäi kostjale vahendustasuks ja 45 000 krooni läks teistele tehinguosalistele. Juhul kui lähtuda hageja positsioonist, et laenuleping sõlmiti 12.08.1999 võlakirja koostamisele eelnevalt suuliselt, siis selline leping oli vorminõuetele mittevastavuse tõttu tühine (
2. a kehtinud TsÜS § 66 lg 2). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet usaldusväärselt tõendanud, mistõttu hagi rahuldamisele ei kuulu. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. A. Nikitin taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. 3 Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 3, 4). Kohtu seisukoht, et ei ole üheselt mõistetav, kes on laenu andnud, st kas eraisik või hageja äriühingu esindajana, on hagejale ootamatu. Kohtuistungitel ei olnud eeltoodud asjaolu kordagi arutamisel. Antud osas puudusid kostjapoolsed vastuväited ja vaidlus. Kohus ei juhtinud kordagi poolte tähelepanu lepingulise suhte kehtivusele ja ei andnud võimalust selle kohta oma arvamust avaldada. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Otsusest jääb arusaamatuks, miks kohus ei nõustu hageja ja osaliselt ka kostja faktiliste väidetega ning millele tugineb kohtu lõppjäreldus. Kostja ei ole eitanud rahaliste vahendite saamist hagejalt (eraisikuna) ning sellekohase kirjaliku dokumendi koostamist ja allkirjastamist. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta peab mitteusaldusväärseteks asjaolusid, mille osas vaidlus puudub, st laenulepingu pooled ja raha üleandmine summas 50 000 krooni (kostja poolt omaks võetud osa). Asudes seisukohale, et hageja võis tegutseda äriühingute esindajana, ei ole kohus võtnud seisukohta, millise äriühingu esindajana hageja võis laenu väljastada. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja esitatud OÜ Danest Kaubandus registriandmete väljatrüki, millise kohaselt puudus hagejal raha üleandmise ajal seotus nimetatud äriühinguga (seega ka esindusõigus). Seega jääb arusaamatuks, milliste äriühingutega kohus hagejat seostab ning seosed võlgnevuse kustutamise ja võimalike võlausaldajate vahel. Kohus on rikkunud ka TsMS § 351 sätet. Kohtus ei tõusetunud vaidlust asjaolu üle, kes oli õigussuhtes laenutaja, ja ka laenulepingu tühisuse osas, mistõttu hageja eeldas, et antud osas kahtlused puuduvad (eelnevalt leidis kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldamisel, et nõuded on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud). TsMS § 435 lg 1 sätestab, et kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Tulenevalt otsuse põhjendustest ja kohtu seisukohast hageja esitatud tõendite ebausaldusväärsusest, on kohus teinud otsuse ennatlikult, st väljaselgitamata kõiki asjaolusid. Kohus on andnud ebaõige hinnangu tõenditele. 12.08.1999 on pooled koostanud ja allkirjastanud lähtuvalt kehtinud õigusest laenulepingu, mis on õiguslikult kehtiv. Rahalised vahendid olid üle antud eelnevalt, mida osaliselt, st 50 000 krooni osas, kinnitab ka kostja. Dokument vastab

§-des 272; 273; 165 lg 1; 166 lg 2 sätestatud nõuetele (kokkulepe olulistes tingimustes), st sisaldab laenutaja ja laenaja andmeid, on fikseeritud eelnevalt kostjale üle antud rahasumma ning pooled on selle alla kirjutanud. Lisaks on pooled dokumendi sõnastuses käsitlenud seda nimelt laenulepinguna ning laenusummat olemasoleva/käesoleva võlana. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1150-01 asunud laenule järgnevalt antud võlakirja analüüsimisel seisukohale, et

§ 272

lg 3 kohaselt võivad pooled iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil kohaldatakse laenulepingut reguleerivaid sätteid. Antud juhul ongi kostja võlgnevus vormistatud laenulepinguna lähtudes

§ 272

lg 3 muust alusest, st eelnevalt suulise (seega väidetavalt tühise) laenulepingu alusel väljastatud võla vormistamine, järelikult õiguslikult on tagasitäitmise nõue seoses lepingu tühisusega vormistatud laenulepinguna. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis nr 3-2-1-54-02 asunud seisukohale, et kui ei vaidlustata raha saamist, ei too kirjaliku vormi järgimata jätmine kaasa laenulepingu tühisust. Kostja tunnistab raha saamist osaliselt (50 000 krooni). Kohtu järeldus selgusetuse osas, kes on laenulepingu pooled, on kummaline, kuna antud osas ei ole esitatud ühtegi vastuväidet ning puudus vaidlus asjaolu üle, et laenutajaks oli hageja. Laenulepingu on allkirjastanud hageja (puuduvad viited äriühingutele, volitustele jm). Tõendi rahaliste pretensioonide puudumise osas on väljastanud kostjale OÜ Danest Kaubandus, mille esindajana (prokurist) hageja alates 01.08.2000 tegutses. 4 Raha üleandmine kostjale summas 80 000 krooni on tõendatud 12.08.1999 kirjaliku dokumendi, poolte selgituste ja kostja poolt summa 50 000 krooni omaksvõtuga. Kuna kostja on saanud rahalised vahendid eelnevalt laenulepingu sõlmimisele, ei tekita küsimusi laenulepingus fikseeritud juba kätte saadud summa ning asjaolu, et raha tagastamist alustatakse alates samast kuust.

§ 276lg 1 kohaselt on laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus kostjal.

Kohus on vääralt jaganud asjaolude tõendamiskoormise. Laenulepingu vaidlustamine ei saa tugineda ainult kostja vastuolulistele selgitustele. Kohus on lähtunud kostja vastuväidetest, millised muutusid igas menetlusstaadiumis. Kostja tunnistas kohtule esitatud kajas võlgnevust summas 80 000 krooni, kuid asus seisukohale, et võlgnevus on tasaarvestatud. 12.06.2008 kohtuistungil väitis kostja, et õigussuhe on olemuselt äritehing hagejaga. Äritehingu sisuks olevat metsa ülestöötamine ning raha kulutati 25 000 krooni maamõõtjale, 20 000 krooni metsatöölisele ja 5000 krooni oli kostja vahendustasu. Jääb arusaamatuks, milles seisnes väidetava äritehingu sisu ja vajadus hagejale ning millisel eesmärgil sõlmis kostja hiljem laenulepingu. Lisaks väidab kostja, et tal oli sama summa osas käsitsi kirjutatud muu dokument, mille kehtetuse tõttu on sõlmitud ka notariaalne leping. Eeltoodud väited on absurdsed ja seosetud ning kostja ei esitanud ühtegi väidetavalt olemasolevat dokumenti. Järgnevalt väitis kostja samal kohtuistungil, et võlgnevus on metsatöölise S. Petrovi poolt tagasi makstud, seega metsamaterjal oli ülestöötatud S. Petrovi kasuks ning tegemist ei olnud äritehinguga hagejaga. Väide on kardinaalselt vastupidine istungi alguses avaldatule. Lisaks soovis kostja tunnistajate ülekuulamist ja esitada täiendavaid tõendeid. Tunnistajate ilmumise pidi kostja tagama isiklikult. 14.08.2008 kohtuistungil teatas kostja, et tõendeid hetkel esitada ei ole ning tunnistajad ei ole ilmunud. Kostja avaldas toimunu osas uue versiooni, millise kohaselt on hageja saanud kõik raha metsa näol tagasi. Laenusuhet kostja väitel ei olnud ning hagejalt saadud vahendid summas 50 000 krooni andis kostja mingisugustele metsaomanikele. Samal istungil muutis kostja jällegi toimunu versiooni, avaldades, et sai rahalisi vahendeid summas 50 000 krooni, nendest 25 000 krooni tasus metsatöölisele, 20 000 krooni metsaomanikule ja 5000 krooni võttis vahendustasuna. Kohtukõnes teatas kostja, et on nõus 5000 krooni tagasi maksma. Kostja vastuväiteid on olemuselt absurdsed. Juhul, kui asuda seisukohale, et kostja on tõesti teinud äritehingu hagejaga, siis on arusaamatu, milles seisnes hageja huvi, st osta 50 000 krooni eest metsamaterjali, millest 5000 krooni tasuda vahendustasu, 20 000-25 000 krooni metsaomanikule (või maamõõtjale) ning 20 000-25 000 krooni töölisele. Lisaks on arusaamatu, miks mõistlik isik peab sõlmima väidetava äritehingu ümbervormistamiseks laenulepingu ja kinnitama laenusumma 80 000 krooni kättesaamist. Samuti

§ 272

lg 3 kohaselt, kui poolte vahel oleks toimunud äritehing, on see hiljem vormistatud laenulepinguna. Maakohus ei ole poolte seletusi eeltoodud küljest hinnanud, rikkudes TsMS § 232 lg 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise kohustust. Kostja esialgne väide, et laen on tasaarvestatud OÜ-ga Danest Kaubandus, on samuti arusaamatu. Tulenevalt

§ 234

on tasaarvestamise eelduseks poole avaldus ja samaliigilise vastunõude olemasolu. Selgusetuks jääb OÜ Danest Kaubandus seotus vaidlusaluse tehinguga. Kostja esitatud rahaliste vahendite tagastamise kinnituskiri OÜ-le Danest Kaubandus ei ole kuidagi seoses hageja tegevusega laenu väljastamise ajal (eraisikuna). Hageja teatas, et kostja on lisaks OÜ-le Danest Kaubandus võtnud laenu ka AS-lt Danest Kohtla-Järve, millele kostja ei ole vastu vaielnud.

§ 233

lg 3 kohaselt, kui võlgnik andis kreeditorile kohustise tõendamiseks võladokumendi, on kreeditor, võttes vastu täitmise, kohustatud selle dokumendi tagastama, 5 tagastamise võimatuse korral aga osutama sellele tema poolt välja antavas allkirjas. Allkirja võidakse asendada pealdisega tagastataval võladokumendil. Võladokumendi olek võlgniku käes tõendab kohustise lõppemist, kuni pole tõendatud muud. Seega, kui asuda seisukohale, et kostja on väljastanud hagejale võladokumendi, on selle olekuga võlausaldaja käes tõendatud, et kohustis ei ole lõppenud. Tulenevalt TsMS §-dest 438 ja 436 lg 7 oleks kohus pidanud asjaolusid õiguslikult hinnates ja jõudes seisukohale, et laenuleping on tühine, kvalifitseerima õigussuhte ja välja mõistma kostja võlgnevuse kehtinud TsÜS § 66 lg 5 ja

§ 477kohaselt tagasitäitmisena kui alusetult saadu.

Hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Puudub vaidlus laenulepingu poolte ja lepingu sõlmimise osas ning kostja rohked ja seosetud vastuväited ei tõenda kohustuse täitmist ning lepingu rahatust (sh osalist). Apellant teatab, et teeb vastustajale ettepaneku lahendada tsiviilasi kompromissiga ning tasuda võlgnevus summas 80 000 krooni ajatatult ja lõpetada asja menetlus. Tasumise perioodi osas on apellant nõus läbi rääkima lähtuvalt vastustaja ettepanekust. 5. T. Kesler vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole õige väide, et kohtuistungil ei arutatud, kes andis laenu, kas eraisik või hageja äriühingu esindajana, ja et antud osas puudusid kostjapoolsed vastuväited. Kostja esitas vastuväitena hagile hageja firma Danest esindajana tehtud avalduse, mille kohaselt temal ei ole pretensioone kostja vastu, kuna viimase poolt olid täidetud rahaliste vahendite tagastamise tingimused. Kohus võttis selle avalduse tõendina vastu ja arutas. Kostja väitis, et sai hagejalt raha ainult 50 000 krooni seoses äriühinguga metsa ülestöötamisega hageja huvides. Kostja ei ole tunnistanud, et ta sai hagejalt kui eraisikult laenuna 50 000 krooni ja allkirjastas selle kohta kirjaliku dokumendi. Sellist dokumenti ei ole hageja kohtule esitanud. Hageja kinnitas, et kostja võttis laenu tema firmalt Danest. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et see oli teine laen, mille tagastamise kohta ta tegi 19.12.2001 avalduse. Kui kostja võtaks laenu firmalt Danest, siis oleks see kajastatud tema raamatupidamise dokumentides. Hagejal oli võimalik esitada kohtule tõendeid oma väidete kohta, et kostja sai laenu ka firmalt Danest ning et see ei puuduta 12.08.1999 vormistatud laenu, mis oli saadud isiklikult hageja käest. Hageja seda ei teinud. Asjaolu, kas hageja oli tol ajal selle firma juhatuse liige, usaldusisik või mitte, ei oma tähtsust. Tähtis on see, et raha oli saadud seoses firma Danest tegevusega. Sellele viidab otseselt hageja 19.12.2001 avaldus.

§ 273

lg 3 mõttest ja eesmärgist tuleneb, et laenulepinguna võib vormistada võla, mis on tekkinud teisel õiguslikul alusel, mis ei loonud poolte vahel laenusuhteid.

§ 273

lg 3 ei tulene, et laenulepinguna võib vormistada võla, mis on tekkinud ka laenulepingust. Apellandi viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-150-01 anti võlakiri õigusteenuste osutamise eest tekkinud võla vormistamiseks. Kohus tuvastas õigesti, et kui laenuleping sõlmiti 12.08.1999 võlakirja koostamisele eelnevalt suuliselt, siis selline leping oli vorminõuetele mittevastavuse tõttu tühine. See tähendab, et lepingust tulenevalt ei ole pooltel tekkinud mingeid õigusi või kohustusi teineteise suhtes. 6 6. A. Nikitin esitas ringkonnakohtule ka täiendavad seisukohad, kinnitades, et laenuandja temaatikat kohtuistungil ei arutatud ning puudusid ka vastuväited. Kostja on eelnevas menetluses väitnud, et on raha saamiseks pöördunud nimelt hageja poole ja temalt raha ka sai. Maakohtus arutati OÜ Danest Kaubandus, mille esindajana (prokurist) hageja alates 01.08.2000 tegutses, väljastatud avaldust. Hageja on selgitanud, et kostja laenas rahalisi vahendeid lisaks OÜ-lt Danest Kaubandus ja ka AS-lt Danest Kohtla-Järve. Juhul, kui kostja leiab, et võlgnevused kattuvad, oli tal õigus äriühingult (sh kohtu kaasabil) välja nõuda vastav dokumentatsioon ja tõendada väidetava tehingu olemasolu või rahatust. Hagejal puudus laenu andmisel seos OÜ-ga Danest Kaubandus. Kajas väitis kostja, et nõue on tasaarvestatud. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik tasaarvestada võlgniku kahte eraldiseisvat võlgnevust, mille tulemusel võlgnevused kustuvad, võttes arvesse, et võlgnikul endal nõuded puuduvad. Vastustaja on üllatavalt asunud seisukohale, et ta ei ole kunagi hagejalt kui eraisikult raha summas 50 000 krooni saanud. Eeltoodu on eksitav ja kostja enda poolt korduvalt kohtuistungitel avaldatuga vastuolus. Asjaolu, et kostja on väidetavalt tasunud sama võlgnevuse (ühe versiooni kohaselt tasunud metsaga) OÜ-le Danest Kaubandus, ei ole kostja tõendanud, seda enam, et puudus ka hageja seotus antud ajal nimetatud äriühinguga. Vaidlusalust nõuet ei ole hageja poolt OÜ-le Danest Kaubandus loovutatud ega üle antud. Vastustaja on vastuväidetena esitanud asjaolusid, milliseid maakohtus ei esitatud, esitamata jätmise põhjendusi ei ole esitatud, seega on need tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p 2 lubamatud. Vastustaja

§ 272lg 3 tõlgendus on ekslik.

Norm võimaldab pooltel vormistada laenuna mistahes võla (sh mitte õiguslikul alusel tekkinud) ning

§ 272

ei ole vastuolus asjaolu, et laenuleping sõlmitakse eelnevalt saadud laenu kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Viru Maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi.
2. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on rikkunud menetlusnorme. Hageja esitas hagi alusena väite, et 12.08.1999 andis hageja kostjale 80 000 kr laenu. Väite tõendamiseks esitas hageja kirjaliku tõendi, millele on nii hageja kui kostja alla kirjutanud 12.08.1999.a. Dokument kannab pealkirja avaldus ning selle kohaselt „Mina, Kesler Toivo olen nõus käesolev laenulepingu ja laenusummaga 80 000 kr. Võla tasumist alustan 1999 augustist perioodiliste maksetena“ (tl 7). Hageja väitel andis ta kostjale laenu suulise lepingu alusel, kuid kuu pärast laenu andmist vormistati asja materjalide juures olev avaldus, mis hageja väitel on võlakiri. Pooltel ei ole vaidlust, et kostja hageja käest raha sai. Kostja on vaidlustanud raha saamise eesmärgi ning üleantud raha suuruse. Kostja vaidles hageja väitele, et ta on 80 000 kr laenu saanud, vastu. Kostja aga kinnitas, et ta kirjutas dokumendile pealkirjaga „Avaldus“ alla. Kostja vastuväidete kohaselt sai ta hagejalt 50 000 kr, millest endale jättis vahendustasuna 5000 kr. Kostja vastuväite kohaselt ei ole 30 000 kr hageja talle üldse andnud ja ka 50 000 kr oli hageja äriühingu raha, mille kohta hageja seadusliku esindajana on kinnitanud, et äriühingul ei ole kostja vastu pretensioone (tl 37).
3. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on kirjaliku dokumendi võlasuhte kohta esitanud, siis lasub kostjal kohustus tõendada oma vastuväiteid selle kohta, et ta ei saanud hagejalt 80 000 kr, vaid 50 000 kr ja et see ei olnud laen, vaid ärisuhe ning, et raha andjaks ei olnud 7 mitte hageja, vaid äriühing, keda hageja esindas. Kostja kui võlgniku kohustus on tõendada, et võlga ei olnud või, et ta on võla tasunud. Kostja ei ole menetluse käigus taotlenud tõendite kogumist, mis kinnitaksid tema vastuväiteid ning kostja vastuväited ei ole ka sisult veenvad. Kostja ei ole selgitanud, miks ta kirjutas alla 80 000 kr laenu tagasimaksmise kohustusele. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millist teenust ta hageja vahendusel ja kellele pakkus. Pooled ei ole esitanud ka asjaolusid, mille alusel saaks kohus hinnata, millised olid hageja ja kostja või hageja esindatud äriühingu ja kostja vahelised ärisuhted. Nimetatud asjaolude esitamise ja tõendamise koormus on kostjal.
4. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vorminõuete rikkumise tõttu on laenuleping tühine. Hageja on esitanud 12.08.1999 sõlmitud dokumendi, millele on alla kirjutanud nii kostja kui hageja ja mille sisust saab üheselt järeldada, et kostja kohustub 80 000 kr hagejale tagasi maksma. Ringkonnakohus märgib, et

§ 272

lg 2 kohaselt oli laenuleping selle sõlmimise ajal reaalne leping, mis loeti sõlmituks raha üleandmise ajal. Kostja ei ole oma vastuväiteid, et ta hagejalt raha ei saanud, tõendanud. Seetõttu on alus lugeda laenuleping sõlmituks.

§ 273kohaselt pidi laenuleping summaga üle 50 rubla olema sõlmitud kirjalikus vormis.

Nimetatud sätte mitte järgimise tagajärjena ei ole sätestatud sõlmitud lepingu tühisust. Tulenevalt

§-dest 273 ja 276 lg 2 ei saa raha ülekandmist tõendada tunnistajate ütlustega, kuid lubatav tõend on hiljem vormistatud laenusuhte mõlema poole poolt allakirjutatud kirjalik dokument, mis kinnitab kostja kohustuse olemasolu summas 80 000 kr hageja ees. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus poolte vahel sõlmitud laenulepingu tühisuse tuvastamiseks.

1. Õige on apellandi väide, et kuna poolte vahel oli kirjalik 80 000 kr suurust laenulepingut tõendav dokument, siis kostja, vaidlustades lepingu rahatuse motiivil 30 000 kr ulatuses, pidi seda asjaolu tõendama. Kostja vastuväited seda asjaolu ei kinnita ega tõenda. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on esitanud tõendid laenulepingu kohta ning kostja ei ole tõendanud, et leping oli kas osaliselt või täielikult rahatu, või et ta on laenu kolmandale isikule sama suhte alusel juba tasunud, siis on hageja nõue põhjendatud ning hagi tuleb kostja vastu rahuldada.
2. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, siis jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Üllar Roostoja Egon Konsand 8 Andra Pärsimägi