KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungite toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane
- märts 2009, Jõhvi 3-08-1999 M.K kaebus Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks
- veebruar 2009 ja
- märts 2009 M.K ning Viru Vangla esindaja E.K Resolutsioon 1.Jätta M.K kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 4890 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 09.10.2008 esitas M.K Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-4) ja palus, et Viru Vangla hüvitaks talle 163 000 krooni suuruse mittevaralise kahju. Kaebaja väitis, et 29.07.2008 paigutati ta vaatamata käimas olevale maksa ravile kartserisse, haigus ägenes ja valu tugevnes, sest oli külm ja polnud võimalik vett soojendada ega keeta. Kartserisse paigutamist pidas kaebaja julmaks ka põhjusel, et alates 31.07.2008 kuni 02.10.2008 läbis ta hambaravi, mis tekitas piinu ning lisas, et kartserisse paigutamisel võeti talt ära arsti poolt määratud tabletid ja sunniti naisterahva juuresolekul aluspükstes läbi terve hoone oma kambrisse minema. Veel väitis kaebaja, et 17.08.2008 viidi ta üle kambrisse 147, kus oli aken lõhutud, öösel uhtus tugev äikesevihm kogu kambri üle, ta külmetas ja tundis hommikul tugevat valu paremas kõrvas ning arst tuvastas põletiku ja määras ravi, lisaks oli kogu kamber klaasikilde täis, üks haavas teda kätte ja tuli arsti poolt eemaldada. Põhiseaduse § 18 lg. 1, § 28 lg. 1 ja § 45 lg. 1, Inimõiguste konventsiooni § 3, Euroopa vanglareeglistiku artiklitele 1, 18.1, 39, 42.3.b, 43.2, 102.2 ning vangistusseaduse § 4’ tuginedes leidis kaebaja, et Viru Vangla tegevus tema suhtes oli õigusvastane, vastuolus üldtunnustatud moraalinormidega, kahjustas tema tervist ning põhjustas talle füüsilisi kannatusi. Viru Vangla kirjalikes vastustes (tl. 22-24 ja 62-63) vaieldi kaebusele vastu, paluti seda mitte rahuldada ja leiti, et vangla pole kaebajale süüliselt kahju tekitanud. Seejuures märgiti, et kaebaja väited haigena kartserisse paigutamise ja määratud ravikuuride kohta ei vasta tõele, tabletid andis ta 1 1 vabatahtlikult valvuriruumi ja ka kartseri arvel oleva riietuse selga panemata jätmine oli tema enda valik. Veel märgiti ära, et vastunäidustusi kartserisse paigutamiseks ei tuvastatud, loetleti kaebaja arstil käimised ja lisati, et kartserikambrites on tavakambritega sisuliselt samad tingimused, piiratud on vaid kinnipeetava liikumine. Vastuses ei nõustutud ka väitega kambri aknal klaasi puudumisest ning märgiti, et see oli küll mõrane, kuid läbivat auku polnud ja vee tungimine kambrisse on ebatõenäoline. Kohtuistungil jäid M.K ja Viru Vangla esindaja E.K oma kirjalike väidete ja nõuete juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg.
- Kehtestatu kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. M.K kahju hüvitamise nõuded tuginevad tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise väidetele ja muid põhjendusi pole ta kohtule nimetanud. Põhiseaduse § 25 tulenev õigus isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ei tähenda mittevaralise kahju tingimusteta ja ainult rahas hüvitamist. Tervise kahjustamise puhul on tingimata vajalik tuvastada nii tervise reaalne halvenemine kui ka ametiasutuse või ametiisiku süü selle õigusvastasel põhjustamisel. Väärikuse alandamise puhul saab aga hüvitus olla põhjendatud üksnes siis, kui kohtumenetluses leiab kinnitust mõne ametiisiku süü isiku sellises kohtlemises, mis seisneb tema teadlikus panemises alandavatesse või teotavatesse oludesse või muudes tegudes, mille eesmärk on inimese au ja väärikustunde riivamine, tema piinamine, alandamine, kahjustamine või teotamine. Vangistuse täideviimise kord, kinnipeetavate õigused ja kohustused ning nende distsiplinaarkorras karistamise kord ja tingimused on kehtestatud vangistusseaduses ja selle alusel vastu võetud õigusaktides. Vangistusseaduse § 52 ja § 53 ning Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr. 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 sätestatu kohaselt on kinnipeetavale tagatud tervise kontroll vastavalt vajadusele, ööpäevaringne vältimatu abi, võimalustekohane haiguste ravi ning eriarstiabi osutaja juurde pääsemine. Kartserisse paigutamine ja sealsed tingimused on põgusalt reguleeritud vangla sisekorraeeskirjas. Selle § 7 lg. 4, § 8 lg. 4, § 10 lg. 4, § 60, § 77 ja § 100 on määratud kartseri sisustust, kartserisse paigutatud isiku liikumisõigust ja päevakava, kartseris lubatud asju, pakkide saamist ning vastuvõtmise toiminguid reguleeriv kord, kuid ei ole kehtestatud kartserisse paigutamist välistavaid meditsiinilisi või mistahes muid aluseid. Kaebaja karistamise ajal kehtis ka sama eeskirja § 98 p. 5 nõue lisada distsiplinaarmenetluse protokollile arsti otsust sisaldav õiend, kuid alates 01.01.2009 pole see enam vajalik. Kohtutoimikusse esitatud vangiregistri infosüsteemi andmetest (tl. 42) nähtuvalt on M.K korduvalt karistatud kartserisse paigutamisega. Karistuse täitmisele pööramise õiendite (tl. 106-114) kohaselt on igale paigutamisele eelnenud meditsiiniline kontroll ja kartserisse paigutamist takistavaid näidustusi pole arstid tuvastanud. Ka kaebaja tervisekaart (tl. 67-80) kinnitab, et mingeid vastunäidustusi kartserisse paigutamisel pole olnud. Selle kannetest nähtub rohkelt pöördumisi ja arstiabi saamist ka kartseris viibimise ajal, kuid ei tulene kinnitust kaebaja väitele nagu olnuks tal paigutamise hetkel 29.07.2008 käimas mistahes ravikuur. Vastava loa andnud arst A.K tunnistas kohtuistungil (tl. 103), et M.K`l polnud kartserisse paigutamise ajal haige, mingit ravikuuri talle määratud ei olnud ning tema tervis pole kartseris viibimise tõttu halvenenud. Sama kinnitab ka tervisekaart, kuhu on 27.06.2008 ja 15.07.2008 tehtud märked corsili nime kandva ravimi määramise kohta vastavalt ainult neljateistkümneks ja neljaks päevaks ning puuduvad tervise halvenemist kajastavad kandeid. Seega ei tõenda miski, et Viru Vangla tegevus M.K kartserisse paigutamisel oli õigusvastane, et tal üldse oli haige ja pidi ravimeid tarvitama ning tema tervisele on kartseris viibimise ja ravimite äravõtmise tulemusel tekkinud riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluv kahju. Usutavad tõendid puuduvad ka katkise aknaklaasiga kambris viibimisest tekkinud tervisekahjustustest. Tervisekaardi kanded küll 2 2 kinnitavad, et 18.08.2008 on kaebajal tuvastatud kõrvapõletik ja eemaldatud klaasikild (tl. 76 ja 115), kuid ei nähtu, et haigestumise ja vigastuse põhjuseks oli mõne vanglaametniku õigusvastane tegevus. Kõrvavalu üle on M.K kaevanud ka varem (tl. 69 ja 75), arsti tunnistuse kohaselt ei olnud voodirežiim vajalik ning üldkambri kära võinuks kartserist enam kannatusi põhjustada (tl. 103). Vangivalvurite pool koostatud õiendite (tl. 40 ja 65) kohaselt oli kambri aken mõraline, kuid läbivaid auke polnud, kamber oli puhas ja klaasikilde kuskil ei vedelenud. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väärikuse süülise alandamise kohta esitatud väited. Vangistusseaduse § 46 lg. 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina kandma vangla riietust. Vangla sisekorraeeskirja § 60 lg. 2 võimaldab lubada isiklike riiete kandmist kartseris vaid erandkorras. Kaebaja pole kohtule esitanud väiteid ega tõendeid, et tema suhtes oli vastav luba välja antud. Väidetavat linasest riidest põhjustatud sügelemist on ta tervisekaardi andmetel esimest korda kurtnud alles 04.09.2008 järjekordse kartserisse paigutamise eel toimunud läbivaatusel (tl. 78). Seega olid vanglaametnikud õigustatud nõudma vangla riietuse kandmist. Kohtuistungil võttis M.K omaks, et loobus ise kartseris ette nähtud riiete selga panemisest (tl. 88). Kuna ilma nendeta olemine oli tema enda vaba valik, pole tal alust väita, et teda selleks sunniti ega kedagi oma väärikuse alandamises süüdistada. Kohtutoimikus puuduvad väited ja tõendid selle kohta, et Viru Vangla põhjustas kaebaja hambavalu ja sellest tingitud kannatused. Tema ravimisel osalenud hambaravi kabineti õde G.P kinnitas, et kaebaja ei vajanud peale hamba eemaldamist ja haava õmblemist erilist ravi ning kuni kolm nädalat kesta võiv valu on sellistel juhtudel tavaline (tl. 104). Kartserisse paigutamist võimaldanud õiendeid väljastanud arst A.K aga väitis, et enamik haigusi ei välista kartseris viibimist ja üldkambris viibimine võib olla veelgi vaevalisem, sest seal pole rahu (tl. 103). Eeltoodu kohaselt ei vasta ükski M.K nõude õiguslikest alustest ja faktilistest asjaoludest tegelikkusele, mistõttu on esitatud kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. 16.10.2008 koostatud kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja 4890 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 10). Viru Vangla esindaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 105). Seega jääb kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3