KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-642 Haldusasi X kaebus ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 1. oktoobri 2007. a kirja nr 1-2-51/706 tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 10. novembri 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus X apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11. veebruar 2009 Menetlusosalised Kaebaja X, esindajad v.adv-d Dirk Hundertmark, Peter Krienitz ja Kaimo Räppo Vastustaja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. novembri 2008. a otsus muutmata. 2. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kaebaja kanda. 3. Tagastada kaebajale 20. veebruari 2009. a avaldus. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 30. märtsini 2009. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. X esitas 20. novembril 1991 ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile avalduse õigusvastaselt võõrandatud Uhe A-67 maaüksuse (Iisaku vald, Ida-Virumaa) tagastamiseks. Maakonnakomisjoni 22. oktoobri 1996. a otsusega nr 2-168 jäeti X taotlus rahuldamata põhjendusega, et avaldaja ei ole omandireformi õigustatud subjekt. 7. veebruaril 2004 pöördus kaebaja Uhe maatüki tagastamistaotlusega uuesti maakonnakomisjoni poole. Maakonnakomisjoni 11. märtsi 2004. a kirjas nr 3-1-3/665 selgitati kaebajale, et vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 1 p-le 1 ei ole ta maatüki suhtes õigustatud subjekt, sest maa endisel omanikul, kaebaja isal Y puudus seisuga 16. juuni 1940 Eesti kodakondsus. 28. jaanuaril 2007 esitas kaebaja taas Uhe maatüki tagastamistaotluse põhjendusega, et ORAS § 7 lg 3 on tunnistatud 3-08-1741 kehtetuks. Kaebaja märkis, et tema isa omandiõigus tuleb põhiseaduse kohaselt võrdsustada Eesti kodanike õigustega. Maakonnakomisjoni 5. märtsi 2007. a kirjaga nr 1-2-24/440-2 selgitati kaebajale veelkord, et komisjonil puudub alus Uhe maaüksuse tagastamiseks kaebajale. Kirjas märgiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine annab õiguse vara tagastamiseks isikutele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Kaebajale maa tagastamata jätmise aluseks on aga ORAS § 7 lg 1. Maakonnakomisjoni 30. mai 2007. a kirjaga vastati kaebajale 16. mai 2007. a kirjale selgitusega, et maa tagastamise avaldust ei saa rahuldada 5. märtsi 2007. a kirjas toodud põhjustel ning et komisjon ei ole pädev seaduse põhiseaduspärasuse üle. 10. septembri 2007. a kirjas palus kaebaja tema vara tagastamise avalduse uuesti läbi vaadata, lähtudes põhiseadusest (§-st 9 ja teistest õigustest). ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 1. oktoobri 2007. a kirjas 1.2-51/706 teatati, et maaüksuse tagastamise taotlust ei ole võimalik rahuldada. Kirjas selgitati, et maaüksuse mittetagastamise aluseks on ORAS § 7 lg 1. 27. veebruaril 2008 esitas kaebaja nimetatud kirjas sisalduva otsuse peale vaide, paludes selle tühistada ning kohustada maakonnakomisjoni kaebajale maad tagastama. Maakonnakomisjoni 6. märtsi 2008. a kirjaga nr 1.2-24/905-2 tagastati vaie HMS § 75, § 79 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel põhjendusega, et maakonnakomisjon ei ole pädev otsustama seaduse põhiseadusele vastavuse üle. 2. X kaebuses halduskohtule paluti maakonnakomisjoni 1. oktoobri 2007. a otsus tühistada ja kohustada vastustajat tagastama kaebajale Uhe maatükk. Kaebaja jäi haldusmenetluses esitatud põhjenduste juurde ja lisas, et maakonnakomisjon on ainukesena pädev maa tagastamist otsustama. Kaebajal on õigus saada vastustajalt otsust oma avalduse kohta. Kaebajat ei tohi asetada halvemale positsioonile kui Eesti kodanikke. Kaebaja isa oli 16. juunil 1940 vaieldamatult Uhe maaüksuse omanik. Tartu Halduskohtu 1. septembri 2008. a määrusega võeti kaebus menetlusse maakonnakomisjoni 1. oktoobri 2007. a kirja õigusvastaseks tunnistamise ja vastustajale ettekirjutuse tegemise nõudes. ORAS rikub PS §-des 12, 19, 29, 31 ja 32 sätestatud õigusi. 3. Tartu Halduskohtu 10. novembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:
- a)ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 22. oktoobri 1996. a otsust ei ole kaebaja vaidlustanud. Seega ei ole kaebaja omandireformi õigustatud subjekt ORAS § 4, § 7 lg 1 ja maareformi seaduse § 5 kohaselt. Kehtiva 22. oktoobri 1996. a otsusega on tõendatud, et kaebajal nõudeõigust ei ole. See on iseenesest kaebuse rahuldamata jätmise aluseks.
- b)Korduvate maa tagastamise taotluste esitamine ei saa õigustatud subjektiks tunnistamata isikule tuua kaasa õiguslikke tagajärgi. Kaebaja peab maakonnakomisjoni 1. oktoobri 2007. a kirja põhjendamatult haldusaktiks, mis annab aluse tagastamismenetluse uuendamiseks vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-dele 44 ja 46. Käesoleval juhul ei ole kohaldatav üldpõhimõte, et igal kodanikul on igal ajal lubatud esitada avaldus menetluse taastamiseks, sest maa tagastamist reguleerivad eriseadused.
- c)Arusaamatuks jääb kaebaja viide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Kaebaja ei ole põhjendanud, kellega võrreldes teda ebavõrdselt koheldi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. X apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada kaebus niisugusel kujul, nagu seda halduskohtus taotleti. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 2 3-08-1741
- a)Halduskohtu otsus on põhjendamata. Kohus pole selgitanud, millise seaduse alusel ei ole kaebaja uute taotluste lahendamisel õigustatud subjekt ja millise seaduse järgi on 1996. a otsus kaebajale siduv. Haldusõigusest see ei tulene. Uue otsuse tegemisel tuleb uuesti kontrollida, kas kaebaja on õigustatud subjekt. Halduskohus ei ole arvestanud, et haldusaktiks on HMS § 51 tähenduses ka korduvotsus (H. Maurer, Haldusõigus, 2004, lk 205–207). Kui vastustaja oleks kaebaja taotlusele vastanud „seoses Teie taotlusega aastast 2007, mis sisaldab sama nõuet nagu 1996. a esitatud taotluses, viitame tollasele tagasilükkamisele. Meie jaoks on asi lõpetatud“, oleks asi olnud lõpetatud. Käesoleval juhul aga ei teinud vastustaja seda, vaid vaatas uue taotluse läbi. Õiguskäibes ei ole oluline haldusasutuse subjektiivne pool, õiguskord lähtub saaja vaatenurgast. Kui vastustaja toob õiguskäibesse objektiivselt sisse regulatsiooni selgituse, on kahtlemata tegemist haldusaktiga.
- b)Seaduse tingimused – Eesti kodakondsus ja pärast iseseisvuse taastamist Eestis elamine – on põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega (EL põhiõiguste harta) vastuolus. Kaebuse esitaja on võrdne kõigi eestlaste ja baltirootslastega. Põhiseadus ja harta keelavad diskrimineerimise kodakondsuse põhjal. Omand on tagatud kodakondsusest sõltumatult. Maa riigistamine ja kaebaja perekonna faktiline väljaajamine ei toonud rahvusvahelise õigusega vastuolus olemise tõttu kaasa omandi kaotust. Eesti riik soovib kaebaja perelt nõukogude võimu poolt röövitud vara ise omandada, keeldudes põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega vastuollu minnes selle tagastamisest. Sellega tunnustataks nõukogude võimu poolt läbi viidud röövimist ja kaebajalt võetaks omand ära teist korda. 5. ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega ning rõhutab, et kuna kaebaja on Soome kodanik ja elab alaliselt Soomes, ei ole teda võimalik tunnistada omandireformi õigustatu subjektiks tema isale Y kui kodakondsuseta isikule kuulunud maaüksuse osas (ORAS § 7 lg 1 p 7, § 8). Kaebaja ei ole taotlenud menetluse uuendamist. Seega ei ole maakonnakomisjon võtnud vastu kordusotsuseid. Kuna kaebaja on Soome kodanik ja elab Soomes, ei saa Eesti Vabariigi õigusaktid rikkuda tema õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 1. oktoobri 2007. a kiri ei sisalda uut sisulist otsustust kaebaja vara tagastamise avalduse kohta. 1. oktoobri 2007. a kirjas refereeritakse üksnes komisjoni 30. mai 2007. a kirja sisu. Selle selgituse kõrval ei nähtu 1. oktoobri 2007. a kirjast mingeid otsustusi. Seega on haldusorgan selgelt väljendanud oma seisukohta, et ta peab kaebaja tagastamisavaldust lahendatuks ega kavatse haldusmenetlust avalduse suhtes uuendada. See järeldus on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas nii menetluse uuendamist käsitleva Eesti kohtupraktikaga (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2004. a otsus haldusasjas nr 33-1-36-04, p 11–15) kui ka kaeabaja poolt viidatud tõlkeõpiku seisukohtadega. Kuna 1. oktoobri 2007. a kiri sisaldas üksnes viiteid varasema kirja sisule, puudus kaebajal igasugune objektiivne alus tõlgendada 1. oktoobri 2007. a kirja uue sisulise otsusena haldusmenetluses. See, et kaebaja ei olnud enda väitel 30. aprilli 2007. a kirja enne 1. oktoobri 2007. a kirja kätte saanud, ei lisa 1. oktoobri 2007. a kirjale täiendavat sisu ega muuda selle tähendust. 30. mai 2007. a kirja ei ole kaebaja vaidlustanud ning küsimus, kas selle kirjaga tehti kaebaja avalduse suhtes haldusmenetluse uuendamise teel uus sisuline otsus, ei puutu seega asjasse. 3 3-08-1741 8. Kaebajal puudus 10. septembri 2007. a kirjas alus nõuda haldusmenetluse uuendamist. HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluseid, mil haldusorgan on kohustatud menetluse uuendama, käesolevas asjas ei esine. Muuhulgas, ei ole kaebaja avalduse rahuldamata jätmise aluseks olnud õigusnorm (ORAS § 7 lg 1) ära langenud. Diskretsioonivigu menetluse uuendamata jätmisel ei ole kaebaja välja toonud ja ka ringkonnakohtus ei näe neid käesolevas asjas. 1. oktoobri 2007. a kiri on seega õiguspärane ega saaks sellest tulenevalt kuuluda tühistamisele ka siis, kui selle näol oleks tegemist haldusaktiga. Kuna tagastamisavaldus on lahendatud jõustunud ja kehtiva haldusaktiga, on halduskohus jätnud ka kohustamiskaebuse põhjendatult rahuldamata. Kuna halduskohtu lõppjäreldus haldusmenetluse uuendamise küsimuses oli õige, ei peatu ringkonnakohus sellel, kas halduskohus on oma otsust piisavalt põhjendanud. 9. Kaebaja esitas 20. veebruaril 2009, st pärast asjas peetud istungit, ringkonnakohtule avalduse oma õiguslike seisukohtadega. See avaldus tuleb tagastada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel. Kaebajal oli võimalus oma lõplikud õiguslikud seisukohad esitada kohtuistungil. Avalduse menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimist, sest sõltumata sellest, kas avaldus sisaldab uusi väiteid või mitte, tuleks avalduse menetlemisel anda vastustajale võimalus avalduses esitatud seisukohtadele vastuvaidlemiseks. TsMS § 331 lg 1 seab kohtumenetluses seisukohtade esitamise õigusele proportsionaalse piirangu. 10. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1 kohaselt kaebaja kanda. Kaebaja tõendatud menetluskuluks on ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 80 kr. Kaebaja esitas ringkonnakohtule ka arved apellatsioonimenetluses kantud õigusabi- ja tõlkekulude kohta, millest osadel on kinnitus „makstud“. Ainuüksi arve ja sellel olev märge ei tõenda menetluskulu kandmist. Selleks tuleb kohtule esitada raamatupidamise algdokument (panga kinnitus ülekande kohta või sularahamakset tõendav kassaorder; vt viimati Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2009. a otsus haldusasjas nr 33-1-89-08, p 19). Maili Lokk Agu Timmi 4 Ivo Pilving