3-08-258 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ivo Pilving, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-258 Haldus

§-de 7 lg 1 ja 26 lg 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti tühistamine. Keskkonnainspektsiooni Võrumaa osakonna 07.01.2008 ettekirjutus nr 15000508 ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi. Ettekirjutust kummutavaid tõendeid esitatud ei ole. Ettekirjutuse punkt 1 ei ole eksitav. Võrumaa Keskkonnateenistus on nii haldus- kui halduskohtumenetluses avaldanud, et ta ei saa legaliseerida tagantjärele ebaseaduslikku olukorda. Ettekirjutuse eesmärgiks on üheselt kraavidele püstitatud rajatiste likvideerimine. Vastustaja on tõendanud ja selgitanud, et vastavat käitumisjuhist on taotlenud kaebaja ise. Ettekirjutus ei saa kuuluda tühistamisele põhjusel, et vastustaja on andnud kaebajale veelkordse võimaluse taotleda keskkonnateenistuselt asjakohast luba. Kaebaja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mille alusel kohus saaks teha järelduse, et vastustaja järeldused üleveetoru kõrguse osas on ebaõiged. Vastustaja on tunnistajate kirjalike ütlustega tõendanud, et tegemist on uue rajatisega. Saunasse puutuvalt tunnistab kaebaja ise, et ta tõi 2005 tiigisaarele üle sauna, mis varem asus kinnistu lõunaosas oja kaldal. Seega oli tal tarvis selleks vastavaid lubasid, millele on osundatud ettekirjutuses. Rõuge valla ehitusmäärus, millele osundab E. Pool, ei muuda ega saagi muuta asjakohastes seadustes isikutele pandud kohustusi, millele on osundatud ettekirjutuses. Kaitseala valitseja nõusolek oli vajalik. Praegusel juhul ei moodusta saun teiste hoonetega, mis asuvad elamumaal, ühtset kompleksi, mille tõttu ei tulene ettekirjutuse õigusvastasus maakatastriseaduse § 18 lg 8, nagu osundab E. Pool. Ettekirjutus on täidetav sauna osas kõigis punktides, mida on kinnitanud ka kaasatud isik Võrumaa Keskkonnateenistus. Ettekirjutuse õigusvastasus muldvalli osas ei saa tuleneda väärteomenetluse otsusest, sest väärteomenetluses on vastustaja langetanud otsuse väärteo suhtes. Väärteo suhtes tehtud otsus ei piira kuidagi vastustaja järelevalvemenetluse käigus tehtavaid ettekirjutusi. Vastustajal on pädevus otsustuseks, kuidas ta õigusvastase tegevuse lõpetab. Väärteomenetluse otsus ja vaidlusalune ettekirjutus ei ole vastuolus. Ettekirjutus on pinnasrajatise osas õiguspärane ja täidetav. Kaebaja väited truubi osas ei anna alust selles osas ettekirjutuse tühistamiseks. Vaidlust ei saa olla selles, et vee takistusteta läbipääs tuleb tagada. Ettekirjutuses kajastatud kaebaja tegevus on lõppkokkuvõttes viinud selleni, et vee läbipääs on takistatud, seda just 70 cm kõrgusel asuva truubi tõttu. Mati Mursali ja Milvi Mursali kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja haldusakti puhul on tegemist kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga. Kohtul ei ole mingit alust kahelda, et kui vastustaja ettekirjutus täidetakse, siis on ettekirjutuse eesmärk saavutatud ja seda ka kaebajate veeprobleemi osas, niipalju, kui veeprobleem saab olla seotud vaidlusaluse ettekirjutuse esemega. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul kontrollib kohus seda, kas on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Ettekirjutus ei eira neid põhimõtteid. 6 Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Halduskohus ei saa ümber hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ega ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Ei kohtul ega kaebajatel ole pädevust seada ennast ettekirjutuse andja rolli. Naabri huve tuleb küll arvestada, kuid neid ei saa enamikel juhtudel absolutiseerida. Käesoleval juhul on menetlus olnud õiglane nii ettekirjutuse kohustatud subjekti kui kolmandate isikute suhtes. Vaidlusalune ettekirjutus ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ja arvestab kaebajate ehk kolmandate isikute õigustega. Keskkonnainspektsiooni Võrumaa osakonna 05.03.2008 ettekirjutus nr 15004008 ei riku E. Pooli subjektiivseid õigusi. Vaidlusalune ettekirjutus ei ole kaebajale põhjendamatult koormav. Ettekirjutus sisaldab teatud puudusi haldusakti õigusliku aluse äranäitamises, kuna alati ei ole viidatud asjakohase õigusakti paragrahvi lõigetele või punktidele. Samas nähtub kaebusest, et haldusakt on olnud kaebaja jaoks kontrollitav, kuna kaebuses on toodud nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid. Kohtu jaoks on ka ettekirjutus kontrollitav, mille tõttu puudub alus haldusakti tühistamiseks motivatsiooni puudulikkuse tõttu. E. Pooli poolt teostatud tööd olid sellised, milleks on tarvis vee erikasutusluba ja kaevamisluba, mille tõttu oli vastustaja õigustatud ja kohustatud ettekirjutuse tegemiseks. Vastustaja poolt on tõendatud, et kaebaja teostas veekogu süvendamist, kuna tema tegevuse tulemusel toimus veekogu põhja profiili muutmine veekogu olemasolevast põhjast pinnase eemaldamisega väljakaevamise teel, kusjuures eemaldati ka mineraalset pinnast. Oluline ei ole, kas ja kuidas defineeritakse tiiki, vaid oluline on teostatud süvendamistööde maht ja asjaolu, et tegevus toimus kaitsealal. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 6 lg 1 p 17 kohaselt on tegemist olulise keskkonnamõjuga, kui muud veekogu süvendatakse alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit. Taolise tegevuse puhul on KeHJS § 3 p 1 kohaselt keskkonnamõju hindamine kohustuslik. Kuna kaebaja poolt teostatava tegevuse puhul oli tegemist olulise keskkonnamõjuga, siis saab taoline tegevus vaieldamatult toimuda vastavate lubade alusel, kuna loa andjal on enne loa andmist kohustus kontrollida tegevuse mõju keskkonnale. Seetõttu peab kaebaja Veeseaduse (edaspidi VeeS) § 8 lg 2 p 6 alusel taotlema vee erikasutusluba ning kaevamisluba. Kaebaja tegevuse kvalifitseerimine veekogu puhastamisena on välistatud, kuna asja materjalidega on tõendatud, et veekogule on tekkinud järsud nõlvad, mida ainult põhjamuda ja taimestiku puhastamise käigus füüsiliselt tekkida ei saa. Ettekirjutus ei saa tühistamisele kuuluda ka motiivil, et kaebajale ei olnud asjaomaste institutsioonide poolt selgitatud kaevamisloa vajadust, kuna käesoleva ettekirjutuse täitmiseks tulebki taotleda kaevamisluba ja kooskõlastada edasised tegevused. Ettekirjutus ei saa kuuluda tühistamisele ka motiivil, kui palju või vähe on Rõuge vallas välja antud kaevamislubasid. Võrdse kohtlemise printsiip ei saa õigustada õigusvastast käitumist. Neil asjaoludel oli vastustaja õigustatud ja kohustatud andma ettekirjutuse pinnasetööde peatamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 8. E. Pool esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täielikult. 7 Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ning rikkunud kohtumenetluse normi. Halduskohus on kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes jätnud välja selgitamata ja põhjendamata selle, millisest normist tuleneb kohustus taotleda kraavidele püstitatud rajatiste kasutamiseks kirjalik nõusolek ja tingimused.

§ 25

lg 2 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning lg-st 3 tulenevalt otsustab kohus muuhulgas seda, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Halduskohtu põhjendustest ei nähtu seda, millisele õigusaktile tuginedes on halduskohus üldse leidnud, et vastustaja poolt taolise ettekirjutuse andmine on põhjendatud ja seaduslik. A kinnistu lõunaosa tiigist väljuv kraav on rajatud ammu enne tiigi puhastamist ning kraavist ülepääsuks oli juba varem kasutusel vana kivirahnudest kuhjatud hobusetee peal olev muldkeha, milles ülevooluks oli paigutatud raudtoru, mis oli kaetud kerge pinnasekihiga. Kuna raudtoru oli looduslike materjalidega ummistunud, asendas apellant selle täpselt samale kõrgusele betoontoruga ja pani sinna kruusakihi peale, et vesi mulda minema ei uhuks. Seega ei ole apellant viidatud kohta rajanud uut pinnasrajatist, vaid ta asendas olemasoleva ummistunud ülevoolutoru uuega, mis ei takista veevoolu naaberkinnistu suunas. Kaitseala valitseja Võrumaa Keskkonnateenistuse seisukoha järgi tuleb lisaks kraavist ülepääsu võimaldavale teemuldele likvideerida ka üle kraavi A kinnistule viiv tee, mis on seal paiknenud aastakümneid ja olnud ainuke juurdepääsutee A kinnistule. Võrumaa Keskkonnateenistuse selline seisukoht näitab nimetatud ametkonna ebaobjektiivset ja kallutatud suhtumist apellandisse ning on mõjutanud vastustaja objektiivsust. Keskkonnateenistus on küll öelnud, et kaebuse esitaja väide vana raudtoru asendamise osas on kaheldav, kuivõrd tunnistaja ütlustega on väidetavalt tõendatud, et tegelikult rajati uus rajatis. Samas on halduskohus jätnud otsuse põhjendavas osas märkimata, milliseid tunnistaja(

1. te)ütlusi on silmas peetud s. t milliste konkreetsete tunnistaja(
2. te)ütlustega on tõendatud uue rajatise rajamine. Kohus ei saa viidata umbmääraselt mingitele tunnistajate ütlustele, vaid tooma välja konkreetsed tunnistaja(
3. te)poolt öeldud ütlused, mis kohtu järeldust toetavad. Antud ettekirjutuse punktiga seonduvalt on andnud omapoolseid ütlusi Mati Mursal. Tunnistajaks oleva pahatahtliku naabri Mati Mursali poolt esitatud ütlused ei ole tõsiseltvõetavad ning on vastuolus dokumentaalsete tõenditega, eelkõige vaidlustatud ettekirjutusega nr 15000508. Vaidlust ei saa olla selles, kas varem oli olemas A kinnistu lõunaosas olevast tiigist väljuv kraav ja selles asuv pinnasrajatis või mitte, sest ka ettekirjutuse sisust nähtuvalt heidetakse apellandile ette seda, et ta on väidetavalt püstitanud pinnasrajatise ülevoolutoru lubatust (esialgsest) kõrgemale s. o 0,7 meetri kõrgusele. Varasema kraavi/rajatise olemasolu ei saa seada kahtluse alla ka põhjusel, et vastava rajatise ja ülevoolu varasemal puudumisel oleks vee looduslik äravool olnud täielikult tõkestatud, s. t vesi ei pääsekski tiigist välja. Seega pidi vastav rajatis vaidlusaluses kohas varem olemas olema ning seetõttu ei saa tunnistajad anda tõeseid ütlusi selle kohta, et tegemist on täiesti uue rajatisega, mitte juba varem olemas olnud kraavist ülepääsu võimaldavas muldkehas olnud ülevoolutoru asendamisega. Kui varem on vastavas kohas vee loodusliku äravoolu tagamise eesmärgil paiknenud ülevoolutoru, siis peab vastav toru olema seal ka edaspidi ning seetõttu puudub alus keelduda selle paigaldamiseks nõusoleku andmisest, sest varem on toru seal ülevoolu võimaldamiseks olemas olnud ja seega oli ja on see vajalik. Tiigist väljuva kraavi puhastamine mitmekümne aasta jooksul ladestunud setetest ei ole käsitletav äravoolu tõkestava rajatise püstitamisena, millega tõstetakse tehislikult looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Kraavi puhastamise, s. t setete väljakaevamise järel ei pea maaomanik kraavist ülepääsu võimaldavat muldkeha maha lõhkuma ja ülevoolutoru ümber paigaldama põhjusel, et kraavi puhastustööde tagajärjel on kraavi põhi jäänud ülevoolutorust 0,7 m madalamale. Puhastatud kraavi põhja asumine ülevoolutorust 0,7 m madalamal ei tähenda iseenesest seda, et looduslikku veetaset on tõstetud enam kui 0,3 m, nagu väidab ettekirjutuse koostaja, vaid loodusliku veetaseme kõrgus jäi ja jääb muutumatuks, sest kraav täitub veega uuesti kuni ülevoolu kõrguseni. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 26.11.2004 8 määruse nr 342 „Vooluveekogu tõkestamisele esitatavad nõuded” §-le 1 loetakse vooluveekogu tõkestamiseks jõe, oja, kraavi või kanali voolusängi tõkestamist rajatisega, millega tõstetakse tehislikult looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Kraavi puhastamise järgne kraavi põhja kõrguse asetsemine 0,7 m ülevoolutorust madalamal ei saa füüsiliselt mingil moel põhjustada ettekirjutuse aluseks olevat veetaseme väidetavat tõusu, sest viidatud Vabariigi Valitsuse määruses nr 342 sätestatud loodusliku veetaseme kõrguse kraavis määrab mitte põhja sügavus, vaid ülevoolu kõrgus. Sellest tulenevalt on ettekirjutuse nr 15000508 resolutiivosa punkt 1 sisutu ja kuulub tühistamisele selle õigusliku aluse puudumise tõttu. Halduskohus ei ole juhtinud apellandi tähelepanu asjaolule, et tema väidet oleks vajalik täiendavate tõenditega põhistada, mistõttu ei ole apellant oma väidete tõendamiseks esitanud peale selgituste ühtegi tõendit. Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste võimalikult ulatuslik kaitse, on halduskohtul tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus hoolitseda selle eest, et kaebusest ja taotlusest kõrvaldataks vormivead, taotlused sõnastataks selgelt ning et esitatakse taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja selgitused. Halduskohus pidanuks juhtima kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et hoopis tema poolt on vajalik tõendada varasemalt asetsenud ülevoolutoru kõrgus, sest vaidlustatud ettekirjutusest tulenevalt on vastustaja arvates apellandi poolt rajatud ülevoolutoru väidetavalt lubatust kõrgemal – seega on vastustaja ettekirjutuse tegijana andnud mõista, et samas kohas on ülevoolutoru paiknenud juba varem. Apellant lähtus asjaolust, et tema tegevus on seadusega kooskõlas ning eeldas, et kui vastustaja leiab, et ülevoolutoru kõrgus on lubatust kõrgemal, siis vastustaja ühtlasi põhjendab ka seda, milline on lubatud tegevus ja milline oli ülevoolutoru varasem kõrgus. Sellest tulenevalt oleks ettekirjutuses pidanud sisalduma andmed ülevoolutoru varasema paiknemiskõrguse kohta. Selliste andmete puudumine tõendab, et ettekirjutuse tegija väide ülevoolutoru lubatust kõrgemal paiknemisest on oletuslik ega saa õiguslikult olla ettekirjutuse tegemise aluseks. Tulenevalt eespool viidatud Vabariigi Valitsuse määrusele nr 342 ei ole ummistunud teemulde toru asendamine uuega käsitletav vooluveekogu tõkestamisena ega vee erikasutusena. Halduskohus on jätnud vastava asjaolu tähelepanuta, kuigi just antud õigusakt sisustab „veekogu tõkestamise“ mõiste. Vastustaja poolt ei ole ettekirjutuse tegemisel tõendatud isegi mitte see, kas apellandi poolt on veekogu väidetavalt tõkestatud või mitte. Halduskohus pidanuks muuhulgas andma hinnangu selles osas, kas ettekirjutuse resolutiivosa punktis 1 toodud kaebuse esitajale antud võimalus taotleda kraavidele püstitatud rajatiste kasutamiseks nõusolek ja tingimused Haanja looduspargi valitsejalt Võrumaa Keskkonnateenistuselt on sisutu ja seega õigusvastane tingimus või mitte. Nimelt ettekirjutuse sisust lähtuvalt on Võrumaa Keskkonnateenistus juba selgelt väljendanud oma seisukohta, et nõusolekut nende poolt niikuinii ei anta ning igal juhul kuuluvad rajatised likvideerimisele. Taolise tegevusega on E. Poolilt juba eos võetud võimalus taotleda väidetavatele ebaseaduslikele rajatistele kaitseala valitseja nõusolekut ja tingimusi, mis ei ole aga kooskõlas ettekirjutuses tooduga ning selle eesmärgiga. Ettekirjutus peab olema selline, mida peaks kõigi eelduste kohaselt olema võimalik täita ning ettekirjutus ei tohiks sisaldada juba etteruttavalt halvustavat teavet selle kohta, et ettekirjutuse tegija ei kavatse ettekirjutust täita. Vaatamata antud ettekirjutuse punkti sisutusele, ei saaks kaitseala valitseja keelduda nõusoleku andmisest rajatisele, mis on vastavas kohas juba aastaid olnud ning täitnud oma eesmärki ja mis on seetõttu igati sobiv ka Haanja loodusparki. Halduskohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta apellandi poolt esitatud olulise tõendi VeeS tõlgendusega seonduvalt, mis on käesolevas asjas olulise tähendusega. Ettekirjutuse nr 15000508 toimikus lk-l 54 on keskkonnaministri kiri nr 11-10/14439-2 (26.03.2007), mis käsitleb Haanja looduspargis konkreetselt A maaüksusel toimuvat. Nimetatud kirjas teatatakse, et kehtivas VeeS-s on veekogu defineeritud kui püsiv või ajutine voolava (vooluveekogu – jõgi, oja
4. jm)või aeglaselt liikuva (seisva) veega (seisuveekogu – meri, järv, veehoidla
5. jm)täidetud pinnavorm. VeeS-ga on sätestatud nõuded veekogu kaitsele ja 9 kasutamisele, LKS-ga on sätestatud piirangud veekogu ranna ja kalda kasutamisele. VeeS-s sätestatud veekogu mõiste on rakendamisel tekitanud probleeme, kuna on väga lai ja mitmeti käsitletav. Keskkonnaministeerium on asunud seisukohale, et veekoguna käsitletakse eelkõige vaid riigi veekatastrisse või keskkonnaregistrisse kantud veekogusid, jättes seejuures haldusorganile õiguse haldusmenetluse seaduse kohaseks kaalutlusõiguseks. Piirangute seadmisel veekogude ja nende kaldaalade kasutamisele on lähtutud keskkonnakaitselisest aspektist. Selliste piirangute seadmine kunstlikult rajatud veekogudele (sealhulgas ka kraavidele) ei ole põhjendatud, kuna tehisveekogudel puudub keskkonnakaitseline väärtus. Seega ei ole sellistel veekogudel vaja ka reguleerida tegevusi (süvendamine, tõkestamine, veetaseme muutmine) keskkonnateenistuse poolt välja antavate vee erikasutuslubade abil ja selliseid tehtud tegevusi ei saa ka seetõttu ebaseaduslikeks pidada. Inspektor Ain Ruthel puudus alus ettekirjutuse nr 15000508 tegemiseks, sest keskkonnaministri poolt alla kirjutatud kirjas öeldakse, et sellistel veekogudel (st tiikide) ei ole vaja reguleerida tegevusi (süvendamine, tõkestamine, veetaseme muutmine) keskkonnateenistuse poolt välja antavate vee erikasutuslubade abil ja selliseid tehtud tegevusi ei saa ka seetõttu ebaseaduslikeks pidada. Põhjendamatu oli teha apellandile ettekirjutus temale kuuluval kinnistul kunstlikult rajatud kraavi süvendamise, tõkestamise jms seonduvalt. Olukorras, kus juba keskkonnaminister on andnud juhise selles osas, mis konkreetselt A kinnistul on käsitletav veekoguna VeeS tähenduses ja millistele veekogudele laienevad VeeS-s sätestatud piirangud, on taoline keskkonnaministri juhis vastavatele ametkondadele siduvaks. Ülevoolutoru asendamine teise toruga samal kõrgusel ei ole käsitletav pinnasrajatise püstitamisena ja äravoolu tõkestava rajatisena, millega tõstetakse tehislikult looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit ning kaebuse esitaja poolt ei ole eiratud Haanja looduspargi kaitse-eeskirja nõudeid. Ettekirjutuse resolutiivosa punkti 2 osas pidanuks halduskohus võtma seisukoha selle sisutuse ja õigusvastasuse osas, sest antud ettekirjutus on osaliselt sisutu s. o punktis, mis puudutab kaitseala valitsejalt nõusoleku taotlemist. Ettekirjutuse I osa p-st 12 tulenevalt on muudetud apellandil võimatuks taotleda ettekirjutuse lõpposa punktis 2.3. sätestatud võimalust teisaldada ehitis talle kuuluvale kinnistule muusse asukohta, sest Võrumaa Keskkonnateenistus on juba avaldanud oma selge soovi apellandi kinnistult sauna hävitamiseks. E. Pool ei ole enda kinnistule, seega ka Haanja Looduspargi territooriumile, ilma kaitseala valitseja nõusolekuta püstitanud ühtegi uut ehitist. 2005 sügisel tõi apellant tiigisaarele üle sauna, mis varem asus kinnistu lõunaosas oja kaldal. Sauna asumist A kinnistul tõendab Rõuge Vallavalitsuse poolt väljastatud A kinnistul asuvate ehitiste loend nr 7.2-12/483-2 (07.09.2006), mille järgi on 1900 ehitatud ja 2005 renoveeritud 15 m² suurusele saunale omistatud ehitusregistri kood nr 1133010150. Ehitise likvideerimise alused on sätestatud EhS, mille § 40 näeb ette ohtliku, ajutise või ehitusloata püstitatud ehitise likvideerimise korra. Vaidlusaluse sauna näol ei ole tegemist ühegi viidatud paragrahvis ettenähtud ehitisega, mille olemasolu annaks aluse selle likvideerimiseks. Tegemist ei ole ohtliku ega ajutise ehitisega. Eelpoolviidatud Rõuge Vallavalitsuse poolt väljastatud ehitiste loendist tulenevalt on sauna näol tegemist seadusliku ehitisega, mis on ehitatud 1900 ja renoveeritud 2005, seega omab kõnealune saun renoveerituna ka muinsuskaitselist väärtust. Rõuge valla ehitusmääruse kohaselt ei ole alla 20 m² väikeehitise renoveerimiseks ja/või taaspüstitamiseks vaja kirjalikku nõusolekut ega ehitusluba. Seega ei saa antud sauna renoveerimiseks ja/või taaspüstitamiseks nõuda ehitusloa olemasolu. Muid asjaolusid, mis annaksid seadusest tuleneva aluse ehitise likvideerimiseks, EhS ette ei näe. Vastustajal puudus seadusest tulenev võimalus teha apellandile ettekirjutus ehitise likvideerimiseks. Haanja looduspargi kaitse-eeskirja p 23 alapunkt 3 näeb tõepoolest ette selle, et uute ehitiste püstitamiseks on vajalik looduspargi valitseja nõusolek. Isegi juhul, kui apellandi tegevust oleks võimalik käsitleda uue ehitise püstitamisena Haanja looduspargi 10 kaitse-eeskirja p 23 alapunkt 3 tähenduses, ei anna vastava nõusoleku puudumine seaduslikku alust nõuda ehitise likvideerimist, sest likvideerimise alused sätestab EhS § 40. Ettekirjutuse vastava punkti näol on tegemist õigusvastase ja tühistamisele kuuluva ettekirjutusega, mille täitmist ei saa vastustaja apellandilt nõuda. Maakatastriseaduse (edaspidi MaaKatS) § 18 lg 8 sätestab, et maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksusel paiknevate ehitistega ühtse kompleksi moodustavate ehitiste või maatulundusmaa sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalike ehitiste püstitamiseks või tehnovõrkude ja -rajatiste ehitamiseks iseseisvat katastriüksust ei moodustata ning vajaduse korral määratakse maale MaaKatS § 18 lg-s 7 sätestatud korras mitu sihtotstarvet. Suvilast mõnekümne meetri kaugusel tiigisaarel asuv saun moodustab ühtse kompleksi olemasoleva suvilaga, olles otseselt selle teenindamiseks ettenähtud ehitis ning seega on täidetud MaaKatS § 18 lg-s 8 ette nähtud "ühtse kompleksi" nõue ja eraldi katastriüksuse moodustamine ei ole nõutav. Apellant taotles maa, millel kõnealune ehitis asub, sihtotstarbe muutmist, kuid Rõuge Vallavolikogu ei ole maa sihtotstarvet muutnud ega määranud kinnistule mitut sihtotstarvet. Ei halduskohus ega ka vastustaja ei ole sisuliselt põhjendanud seda, miks ei moodusta saun suvilaga ühtset kompleksi. Tegemist on teineteist teenindavate ehitistega. Asjaolu, et kahe ehitise vahel on vesi ja sild, ei mõjuta nendevahelist seotust mingil moel. Juhul, kui saun oleks paiknenud mitte tiigi keskel oleval saarel, vaid lihtsalt mõnekümne meetri kaugusel suvilast, oleks tegemist samamoodi ühtsesse kompleksi kuuluvate ehitistega, sest suvilas elavad isikud kasutavad igapäevaseks pesemiseks sauna ning sauna ei oleks ja seda ei kasutataks kui ei oleks olemas suvilat. Taoline ettekirjutus, kus tehakse isikule ettepanek esitada taotlus, mille osas on juba ettekirjutuses endas võetud seisukohta taotluse mitterahuldamise osas, ei ole õiguspärane. Ettekirjutuse eesmärk peaks olema anda isikule ka reaalne võimalus ettekirjutuses sätestatut realiseerida, mida aga käesoleval juhul tehtud ei ole. Halduskohus on leidnud, et ettekirjutus pinnasrajatise osas on õiguspärane ja täidetav. Apellant antud järeldusega ei nõustu, kuna halduskohus ei ole oma seisukohta sisuliselt põhjendanud, vaid on käsitlenud üksnes seda, miks ei saa väärteomenetluses pinnasrajatise osas tuvastatut kasutada käesolevas menetluses. Isegi juhul, kui haldusmenetluses ei saa otseselt kasutada väärteomenetluses tuvastatud asjaolusid, näitavad väärteomenetluses vastustaja poolt esitatud seisukohad siiski vastustaja arvamust konkreetse vaidlusobjekti suhtes. Tegemist on kaudse tõendiga, millega tuleks arvestada vastustaja seisukohtade põhjendatusele hinnangu andmisel. Nii väärteomenetluses kui ka haldusmenetluses tehtud ettekirjutus on sama sisuga s. o likvideerida muldvall. Selle nõude aluseks on nii väärteomenetluses kui ka haldusmenetluses olnud samad asjaolud – väidetav vastuolu Haanja looduspargi põhieesmärkidega. Võrumaa Keskkonnateenistus kaitseala valitsejana ei ole apellandile pakkunud ühtegi alternatiivset varianti antud mullavalliga seonduvalt ning on leidnud, et ainuvõimalik lahendus on mullavalli likvideerimine ning seal kasvavate puude hävitamine. Võrumaa Keskkonnateenistus on ettekirjutuses avaldanud seisukoha, et omavolilise pinnamoe muutmisega kinnistu lõunaosa tiigi süvenduspinnase planeerimisel on mindud vastuollu Haanja looduspargi kaitse põhieesmärkidega - maastikuväärtuste ja pärandkultuurmaastiku kaitsega. Kuskilt ei tulene aga, milles seisneb A kinnistu lõunaosas oleva tiigi juures asuva muldvalli vastuolu Haanja looduspargi kaitse põhieesmärkidega. Samuti ei ole Võrumaa Keskkonnateenistus esitanud omapoolseid selgitusi, ettepanekuid kuidas tekkinud olukord lahendada. Mullavall ning seal kasvavad puud iseenesest ei kahjusta Haanja looduspargi kui terviku maastikuväärtust ning seetõttu peaks olema võimalik olemasoleva olukorra kohandamine vastavalt eelpooltoodud eesmärkidele. Vastustaja ei ole selgitanud, mida tähendab mullavalli vastuolu maastikuväärtuste ja pärandkultuurmaastiku kaitsega. Niikaua, kui ei ole leidnud tõendamist ja põhistamist, et apellandi poolt rajatud muldvall on väidetavalt vastuolus maastikuväärtuste ja pärandkultuurmaastiku kaitsega, ei saa panna apellandile kohustust muldvalli likvideerida. 11 Ettekirjutus pinnasrajatise likvideerimiseks ei ole proportsionaalne saavutatavat õigushüve ja apellandi õiguste riivet silmas pidades ning tekitab apellandile liigseid koormisi. Väärteomenetluse käigus asus vastustaja seisukohale, et muldvalli likvideerimine ei ole vajalik. Taolise seisukoha alusel tekkis apellandil põhjendatult õiguspärane ootus selles osas, et vastustaja poolt kord antud seisukoht muldvalli osas jääb ka kehtima. Ettekirjutuse tegemisega muldvalli likvideerimiseks on vastustaja rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet ning muutnud oma varasemalt antud seisukohta, kuigi nii väärteomenetluses kui ka haldusmenetluses antud seisukohtade aluseks olevad asjaolud ja põhjendused on samad. Vastustaja taoline tegevus on ilmselgelt õiguse üldise põhimõttega vastuolus, mistõttu ei ole põhjendatud kõrvale jätta vastustaja poolt väärteomenetluse käigus muldvalli kohta juba esitatud arvamust. Haanja looduspargi kaitse eeskiri ei ole ülimuslik õiguse üldpõhimõtete ja Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes, mille kohaselt on maaomanikul õigus oma maad seadustega kooskõlas vabalt valitseda. Kuigi ettekirjutuse resolutiivosast ei nähtu, kus kõnealune muldkeha ühes truubiga asub, on vastustaja ilmselt pidanud silmas ettekirjutuse I osa punktis 2.5 toodut, mille kohaselt on M maaüksuse idaosast läbi A kinnistu M kinnistu õuealale suunduvat vooluveekogu (oja) süvendatud ja sellele on ehitatud kruusasest kaevisest muldkeha, milles on plastist toru. Kuivõrd kaebuses oli esitatud üksnes kaebajapoolne oletus selles osas, millist rajatist on vastustaja silmas pidanud, siis pidanuks halduskohus tuvastama, kus ja millise rajatisega on ettekirjutuse resolutiivosa punktis 4 tegemist. Halduskohus ei ole vastavat asjaolu tuvastanud, vaid on öelnud seisukoha ja põhjenduse truubi osas üksnes kahes lauses. Halduskohtu poolt toodud põhjendus vee takistusteta läbipääsu tagamise ettekirjutuse tühistamata jätmiseks ei ole arusaadav ja üheselt mõistetav alljärgnevatel põhjustel: ettekirjutuse punktis 4 on kaebajat kohustatud tagama vee takistusteta läbipääs A kinnistule viiva tee muldkehas olevast truubist, ent halduskohtu poolt toodud põhjenduses on juttu 70 cm kõrgusel asuvast truubist. Ilmselt peab halduskohus siinjuures silmas kraavist ülepääsu muldkeha, milles asuv ülevoolutoru on kraavi põhjast 70 cm kõrgusel. 70 cm kõrgusel asuva truubiga rajatis asub A kinnistule viiva tee muldkehast üle kümne meetri kaugusel ega saa seetõttu füüsiliselt kuidagi takistada vee läbipääsu enam kui 10 meetrit eemal asuvas truubis, mistõttu halduskohtu põhjendus ettekirjutuse tühistamisest keeldumiseks ei ole asjakohane. Halduskohus on jätnud analüüsimata, kas ettekirjutus vee takistusteta läbipääsu tagamise osas on põhjendatud või mitte. Halduskohus ei saa ettekirjutuse õiguspärasust põhjendada üksnes väitega, et vee takistuseta läbipääs tuleb tagada ning seetõttu ei saa olla vaidlustki selles, kas ettekirjutus on põhjendatud või mitte. Halduskohus on antud ettekirjutuse punkti jätnud sisuliselt analüüsimata ning välja selgitamata olulised asjaolud – eelkõige selle, kas vee läbipääs on üldse takistatud. Ettekirjutusest nr 15000508 ei nähtu, et vee läbivoolu takistus, mille kõrvaldamiseks/eemaldamiseks kaebuse esitajat kohustatakse, on tingitud tema käitumisest. Võrumaa Keskkonnateenistuse 20.06.2008 seisukohtadest tulenevalt on kaasatud isik antud ettekirjutuse punkti osas esitanud üksnes oletuslikke väiteid: „Toru kõrgus on kraavi põhjast kõrgemal, mis on ilmselt tingitud sellest, et kraavi süvendamise tulemusel kaevati kraavi põhi esialgsest kõrgusest madalamaks ning sellest tulenevalt enam ülevoolu ei toimunud. Ilmselt mõjutas veevoolu katkemist läbi teealuse truubi ka A kinnistu lõunaosas asuva tiigi väljavoolule tõkestusrajatise ehitamine“. Oma seisukohas on kaasatud isik kasutanud igas lauses sõna ilmselt, mis viitab sellele, et väited selle kohta, kes on truubi paigaldanud ning millal ja mis asjaoludel see tehtud on, on oletuslikud. Samuti ei nähtu halduskohtu põhjendustest seda, millisest tõendist nähtuvalt tuleneb halduskohtu järeldus, et tegemist on 70 cm kõrgusel asuva truubiga. A kinnistule viiva tee muldkeha kohta on E. Pool selgitanud Keskkonnainspektsioonile, et vastav muldkeha on vaidlusaluses kohas olnud temast mitteolenevatel põhjustel s.t. kinnistule viiv tee on olnud seal juba varem, mida on selgelt ja üheselt mõistetavalt näha mitmetelt ettekirjutusele eelnenud uurimistoimingutes kasutatud katastriplaanidelt. A kinnistule viiva 12 tee muldkehas olev truup on sinna paigaldatud aastakümneid tagasi ja mingeid lisatakistusi ei ole kaebuse esitaja teinud. Seega on vastustaja pannud apellandile ettekirjutusega põhjendamatuid kohustusi, mille eest apellant ei ole vastutav. Halduskohtumenetluse käigus ei ole leidnud tuvastamist, et apellant oleks teinud takistusi vee läbipääsuks. Juhul kui see on vajalik, on apellant hea tahte märgiks nõus tegema toiminguid vastavalt antavatele juhtnööridele, kuid kuna muldkehas oleva truubi näol on vastustaja arvates tegemist rajatisega, on vee takistuseta läbipääsu tagamiseks vajalikud konkreetsed vastustajapoolsed juhised. Vastavaid juhiseid ei ole aga vastustaja andnud, ilma milleta ei saa apellant vajalikke toiminguid teha. Juhiste puudumisel ei ole välistatud, et vastustaja või Võrumaa Keskkonnateenistus hakkab apellanti süüdistama, et tema poolt teostatav tegevus ei ole Haanja looduspargi põhieesmärkidega kooskõlas. Ka ei ole vastustaja ega halduskohus oma otsustes selgitanud, missugustest õigusaktidest tulenevalt kohustatakse apellanti vee takistusteta läbivoolu tagama. Ettekirjutuse 15000508 osast V nähtub, et A kinnistule viiva teetruubi veeläbilaskvuse tagamist nõuab Mati Mursal. Mati ja Milvi Mursal andsid kohtus teadlikult vale sisuga ja apellanti ja tema tegevust laimavaid ütlusi ning seda tulenevalt soovist tekitada apellandile võimalikult suurt igakülgset kahju. Kolmandad isikud on juba aastaid esitanud apellandi ja tema mis iganes tegevuse kohta erinevatele ametkondadele kaebusi, mis on osutunud põhjendamatuteks, kuid kahjuks ei nähtu vastav asjaolu kohtu materjalidest. Neist asjaoludest lähtuvalt jääb arusaamatuks vastustaja mõjutatus perekond Mursalite poolt, kelle ilmsel survel on ettekirjutusse lisatud alusetu üldsõnaline kohustus vee takistusteta läbipääsu tagamisest A kinnistule viiva tee muldkehas olevast truubist. Ettekirjutusest ei nähtu, mil moel on tõendatud vee läbipääsu oletuslik takistamine A kinnistule viiva tee muldkehas. Kuna ei ettekirjutusest ega kohtuotsusest ei nähtu ka seda, kas üldse või kui palju on veevoolu väidetavalt takistatud, siis sellest tulenevalt on ettekirjutuse nr 15000508 resolutiivosa punkt 4 sisutu ja kuulub tühistamisele õigusliku aluse puudumise tõttu. Seega on vastava ettekirjutuse punkti näol tegemist õigusvastase ja tühistamisele kuuluva ettekirjutusega, mille täitmist ei saa vastustaja apellandilt nõuda. Keskkonnainspektsiooni Võrumaa osakonna 07.01.2008 ettekirjutus nr 15000508 on motiveerimata, selle tegemisel ei ole arvestatud oluliste apellandi poolt esitatud faktiliste asjaoludega, selles esitatud ettekirjutused on osaliselt sisutud ning apellandi õigusi põhjendamatult koormavad. Kõiki ettekirjutuse aluseks olevaid asjaolusid ei ole tuvastanud ka halduskohus ning apellandi arvates on halduskohus menetlusnormi rikkudes jõudnud ebaõigele järeldusele, et ettekirjutus nr 15000508 on õiguspärane. Keskkonnainspektsiooni Võrumaa osakonna 05.03.2008 ettekirjutuse nr 15004008 resolutiivosast ei nähtu, millised konkreetsed õigusaktid on olnud vastustaja poolt nõutavate vajalike lubade andmise aluseks s. t kust tuleneb ettekirjutuse resolutiivosa punktis 3 viidatud lubade kohustuslikkus. Kuigi vaidlusalune haldusakt ei kuulu õiguslikele alustele ebapiisava viitamise tõttu tühistamisele, lasus halduskohtul siiski kohustus tuvastada täpsed ettekirjutuse aluseks olevad õiguslikud alused ning need ka kohtuotsuse põhjenduses esitada (

§ 25lg 3).

Vaatamata sellele, kas haldusakt on olnud apellandi jaoks kontrollitav või mitte, on õigusliku aluse tuvastamine kohustuslik. Käesoleval juhul ei ole täpset õiguslikku alust esitanud oma ettekirjutuses vastustaja ega otsuses ka halduskohus. Halduskohus on materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise tulemusena jõudnud ebaõigele seisukohale, et apellandi tegevuseks on vajalikud ettekirjutuses viidatud load. Apellandi poolt tehtavad tööd ei ole sellised, milleks on vaja vee erikasutusluba ja kaevamisluba. VeeS § 2 p-st 13 tulenevalt on vee erikasutusluba kiritõend tegevuse lubamiseks, milles teatatakse tingimused kasutatava vee hulga, suubla ning veekasutusega kaasnevate kohustuste ja piirangute kohta. VeeS § 8 lg 2 sätestab juhud, mil peab olema vee erikasutusluba. Ka siinkohal on halduskohus otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta olulise tõendi, milleks on keskkonnaminister kiri nr 11-10/14439-2 (26.03.2007). 13 Vaatamata sellele, et keskkonnaministri kirjast nähtuvalt ei laiene VeeS-s sätestatud piirangud apellandi kinnistul asuvale kunstlikult rajatud veekogule, käsitleb apellant ka vee erikasutusloaga seonduvat. Ettekirjutusest tulenevalt on vastustaja hinnangul apellandi poolt teostatud tööd, milleks on vajalik vee erikasutusluba, veetaseme alandamine ja veekogu süvendamine. VeeS-st ei tulene, mis on süvendamine VeeS § 8 lg 2 p 6 tähenduses, milleks on vajalik vee erikasutusluba. Seega on antud mõiste sisustamine jäetud vastavate ametnike otsustada. Küll on mõiste „veekogu süvendamine” mõneti lahti selgitatud kaebuse esitajale saadetud Võrumaa Keskkonnateenistuse 16.10.2006 kirjas nr 44-3-1/2774-4, kus on sulgudes viidatud antud mõiste selgituseks – mineraalse ainese eemaldamine. See, millena aga on käsitletav mineraalse ainese eemaldamine, vajab omakorda lahtiselgitamist ja –mõtestamist. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei nähtu, et apellandi poolt või tema korraldusel oleks A kinnistu põhjaosas asuvast tiigist eemaldatud mineraalset ainest. Nagu juba eespool viidatud, puudub ettekirjutuses igasugune selgitus väljendi „veekogu süvendamine” osas. Halduskohtu otsusest tulenevalt on kohtu hinnangul apellandi tegevus käsitletav veekogu süvendamisena, kuna muuhulgas eemaldati mineraalset pinnast. Halduskohus ei ole põhjendanud, millisele tõendile tuginedes on ta jõudnud järeldusele, et apellandi tegevuse käigus on eemaldatud ka mineraalset ainest.

§ 25

lg 2 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Kui kohus loeb teatud asjaolu tuvastatuks, peab ta otsuses esitama ühtlasi viite vastavale tõendile. Apellandi poolt teostatud tööd ei ole käsitletavad veekogu süvendamisena, mistõttu vastustajal puudus vajadus teha ettekirjutus vee erikasutusloa taotlemiseks ning seega kuulub ettekirjutus selles osas tühistamisele. Halduskohus on muuhulgas viidanud ka KeHJS § 6 lg 1 p-le 7, mille kohaselt on tegemist olulise keskkonnamõjuga, kui muud veekogu süvendatakse alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit ning taolise tegevuse puhul on sama seaduse § 3 p 1 kohaselt keskkonnamõju hindamine kohustuslik. Sealjuures on halduskohus esitanud hüpoteesi, et juhul kui apellandi tegevuse puhul on tegemist olulise keskkonnamõjuga, on lubade olemasolu vaieldamatult vajalik. Antud sätetele viitamine ei ole asjakohane, kuna ettekirjutusest ei nähtu esiteks seda, et apellant oleks üldse süvendamisega tegelenud ning teiseks seda, kas eemaldatud on väidetavalt 500 kuupmeetrit pinnast või rohkem. Vastustaja ei ole apellandile heitnud ette keskkonnamõjude hindamise vajalikkust ning seega ei ole sellele viitamine asjakohane. Apellandi poolt tehtud kaevetööd ei olnud ja ei ole ka käesoleval hetkel keelatud alljärgnevatel põhjustel. Kuigi Haanja looduspargi kaitse-eeskiri ei nõua tiigi puhastamiseks kaitseala valitsejalt kooskõlastuse taotlemist on apellant 24.11.2006 hea tahte ja koostöösoovi väljendusena esitanud Haanja looduspargi kaitse korraldajale Riikliku Looduskaitsekeskuse Võru-Valga-Põlva regioonile avalduse A kinnistu põhjaosas asuva tiigi puhastamiseks kooskõlastuse saamiseks. 14.12.2006 vastuskirjas teatab Võrumaa Keskkonnateenistus, et ei anna nõusolekut tiigi puhastamiseks, kuna kõnealune tiik olevat taastatud mõni aasta tagasi ning ei vajavat puhastamist. Apellant ei vaidlustanud põhjaosas asuva tiigi puhastamiseks kooskõlastuse andmisest keeldumist, sest kooskõlastuse andmine taoliseks tegevuseks ei ole nõutav. Alljärgnevaga soovis apellant halduskohtule näidata, et kuigi ühel ja samal kinnistul asuvate erinevate tiikide taimestik ja seisukord on samasugune, on üks ja sama ametnik pidanud ühe tiigi puhastamist vajalikuks, kuid teise tiigi puhastamist keelanud. Taoline tegevus näitab ametniku asjatundmatust ja käitumise vastuolulisust. Keskkonnainspektsiooni poolt on 06.10.2006 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, kus Võrumaa keskkonnakaitse vaneminspektor Ain Ruthe on vaatlusega tuvastanud järgmist: „A kinnistu põhjaosas olevas tiigis on hulgaliselt penikeelt, äärtes vähe hundinuia, kaldal puju, ristik, angervaks, paiseleht. Kinnistu keskosas asuva väiksema tiigi taimestiku tihedus on võrreldav kinnistu põhjaossa rajatud tiigiga“. Seega on inspektor vaatluse tulemusena andnud hinnangu, et mõlema tiigi taimestik on samasugune. 16.10.2006 on Võrumaa Keskkonnateenistus andnud kinnistu keskosas asuva tiigi puhastamiseks loa. Kinnistu keskosas asuva tiigiga samasuguses seisukorras oleva põhjatiigi puhastamiseks ei ole aga Võrumaa Keskkonnateenistus samuti 14 juhataja Ena Poltimäe isikus, 14.12.2006 luba andnud meelevaldse põhjendusega, et kuna tiik on taastatud mõned aastad tagasi, ei vajavat see puhastamist. Nimetatud Keskkonnateenistuse keeldumine sisaldab ka mitmeid sihilikke faktivigu: kõnealune tiik oli kaevatud eelmisel