← Eesti

3-08-2148/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-2148 Haldusasi M.O. kaebus Haanja Vallavalitsuse 3. septembri 2008. a korralduse nr 194 tühistamiseks ja maa ostueesõigusega erastamise avalduse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.O. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – M.O. Vastustaja – Haanja Vallavalitsus Kaasatud asutus – Maa-amet RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2009. a otsus muutmata. 2. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kaebaja kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. M.O. esitas 14. oktoobril 1992 Haanja Vallavalitsusele avalduse 2 ha suuruse maatüki ostmiseks asukohaga Haanja vald Purka küla Liivaku talu nr 409. ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni 10. detsembri 1993. a otsusega nr 4056 tunnistati eelpoolnimetatud maaga piirneva, Haanja vallas Trolla külas asuva õigusvastaselt võõrandatud „Purka 206“ talu maa (19,08

  1. ha)tagastamise õigustatud subjektiks M.O. isa H.P. . Haanja Vallavalitsuse 20. veebruari 1995. a korraldusega nr 31 tagastati nimetatud maa H.P. ele. Maa kanti kinnistusraamatusse 6. juunil 1995. H.P. suri 13. juulil 1995, misjärel tagastatud maa omandasid pärimise teeel M.O. ½ mõttelises osas ja tema vend Aare P. ½ mõttelises osas. 14. juunil 2001 omandas M.O. A. P. e mõttelise osa maast. Haanja Vallavalitsuse 3. septembri 2008. a korraldusega nr 194 jäeti M.O. 14. oktoobri 1992. a avaldus endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks rahuldamata ja nõustuti Haanja vallas Purka külas asuva 2,41 ha suuruse maatüki jätmisega riigi omandisse vastavalt katastriüksuse moodustamise toimikule. Riigi omandisse jäetava maa katastriüksuse nimetuseks määrati Jaani talu ja maa kasutamise sihtotstarbeks maatulundusmaa. Nimetatud korraldust muudeti Haanja Vallavalitsuse 12. septembri 2008. a korraldusega nr 200, millega lisati korraldusse p 31, mille kohaselt asub riigi omandisse jäetaval maal lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitisregistrisse kandmata ehitis. 2. M.O. esitas 28. oktoobril 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse Haanja Vallavalitsuse 3. septembri 2008. a korralduse nr 194 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on avalduse rahuldamata jätmist põhjendatud üksnes asjaoluga, et ostueesõigusega saab maad erastada isik, kellele maa tagastati või kuulub tagastamisele. Tähelepanuta on jäetud, et Purka katastriüksused tagastati kaebaja isale H.P. ele, kelle pärandi on kaebaja ja tema vend vastu võtnud. Maareformi seaduse (MaaRS) kohaselt on nõudeõigus päritav. Vaidlustatud korralduse andmisel rikuti kaebaja õigust olla ära kuulatud ning anda seletusi. Selgituste (ärakuulamisõiguse) mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Haanja Vallavalitsus on asjas oluliste tõendite kõrvale jätmisega rikkunud uurimisprintsiipi, mille tagajärjeks on vaidlustatud korralduse õigusvastasus. 3. Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:
  2. a)Kaebaja ei vastanud maa ostmise avalduse esitamise ajal MaaRS § 22 lg-s 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, sest ta ei olnud isikuks, kellele oli maa antud põliseks kasutamiseks taluseaduse (TaS) alusel ning tema omandis ei olnud hooneid, mis andnuks talle õiguse maad osta hoone(
  3. te)omanikuna. Asjaolu, et avaldus võeti vastu, ei muuda Haanja Vallavalitsuse 3. septembri 2008. a korraldust õigusvastaseks. Kuna kaebajal ei ole õigust endise Liivaku 409 talu maad ostueesõigusega erastada, ei riku vallavalitsuse korraldus kaebaja õigusi.
  4. b)Kaebaja poolt ostmiseks taotletud maa ei piirnenud 14. oktoobril 1992 temale kuuluva või tema omandisse antava maaga, sest alles ÕVVTK Võru maakonnakomisjoni 10. detsembri 1993. a otsusega tunnistati maa tagastamise õigustatud subjektiks H.P. , kellele piirnev maa kuulus tagastamisele ja kellele see maa ka tagastati. Eksitav on kaebaja poolt maa ostmise avalduses märgitu, mille kohaselt ta soovib osta maad, mida ta kasutab 4. märtsil 1992 sõlmitud rendilepingu alusel. Kaebaja kasutas maad tema isa ja vallavalitsuse vahel sõlmitud ajutise maakasutuse lepingu alusel. Kaebaja ei ole isikuks, kellele maa tagastati või erastati ostueesõigusega enne 30. novembrit 1997, samuti pole ta isikuks, kellele maa tagastati pärast eelnimetatud tähtpäeva või kellele maa kuulub tagastamisele ja kes on esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 1. jaanuariks 1998.
  5. c)Dokumentide esitamine, mis tõendavad, et kaebaja on H.P. e vara pärinud, ei võinud mõjutada 3. septembri 2008. a korralduse sisu. Maad saavad täiendavalt ostueesõigusega erastada ainult isikud, kes vastavad Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (MOEK) p-s 321 toodud kõikidele tingimustele. H.P. ei esitanud vallale avaldust endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks ning kaebaja ei saanud pärida nõudeõigust endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks.
  6. d)Vallavalitsuse poolt asja menetlemisel ekslikult teostatud toimingud ei anna alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks, sest need ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja poolt esitatud maa ostmise avalduse rahuldamine ei ole võimalik. Vaidlustatud haldusakti tühista- 2 misel tuleks Haanja Vallavalitsusel asja uuel läbivaatamisel vastu võtta samasisuline haldusakt.
  7. c)Keskkonnaministri 23. oktoobri 2008. a käskkirjaga nr 1500 otsustati Jaani talu maaüksus pindalaga 2,41 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa jätta riigi omandisse riigi maareservina. Seda käskkirja kaebaja vaidlustanud ei ole. Juhul, kui kohus ka tühistaks 3. septembri 2008. a korralduse, ei muuda see kehtetuks keskkonnaministri 23. oktoobri 2008. a käskkirja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 4. M.O. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
  8. a)Seisukoht, mille kohaselt saab maad ostueesõigusega erastada isik, kellele maa tagastati või kuulub tagastamisele, ning seisukoht, et kui H.P. ei esitanud vallale avaldust endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks, siis kaebaja ei saanud pärida nõudeõigust endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks, seab kaebaja ebavõrdsesse olukorda võrreldes nende isikutega, kes pärisid maa tagastamise nõudeõiguse ja kellele õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse põhjal välja antud pärimisõiguse tunnistuse alusel maa tegelikult tagastati. Sellised isikud said õiguse maad ostueesõigusega erastada, kui nad esitasid selleks avalduse tähtaegselt.
  9. b)Pärides oma isalt temale tagastatud Purka kinnistu, päris kaebaja koos sellega ka õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja oli esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks tähtaegselt ning vastustaja pidi arvestama Purka kinnistu pärimisega enne maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise üldist tähtaega. Vastavalt MOEK p-le 12, ei pidanud kaebaja esitama uut avaldust.
  10. c)Vaidlustatud korralduse tühistamisel on kaebajal võimalik esitada kaebus keskkonnaministri 23. oktoobri 2008. a käskkirja nr 1500 õigusvastasuse kindlakstegemiseks. 5. Haanja Vallavalitsuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  11. a)Kaebaja ei ole Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutumise seaduse (MaaRSMSMS) § 14 lg-s 8 ja MOEK p-s 321 sätestatud maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks.
  12. b)Ebaõige on kaebaja väide, et ta päris oma isalt koos tagastatud kinnistuga õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks. MaaRS alusel on võimalik pärida üksnes maa tagastamise nõudeõigust, mitte aga juba tagastatud maad. Maa ostueesõigusega erastamise ja maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigus on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja MaaRS-st tulenevalt ei saa maa erastamise õigus automaatselt ühelt isikult teisele üle minna.
  13. c)Kaebaja poolt esitatud maa ostmise avalduse rahuldamine ei ole võimalik. Asja uuel läbivaatamisel tuleks Haanja Vallavalitsusel vastu võtta samasisuline haldusakt ning vaidlustatud korralduse tühistamisega ei muutu keskkonnaministri 23. oktoobri 2008. a käskkiri nr 1500 õigusvastaseks. 6. Maa-ameti vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega:
  14. a)Kaebaja ei vastanud maa ostmise avalduse esitamise ajal MaaRS § 22 lg-s 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, sest ta ei olnud isikuks, kellele oli maa antud põliseks kasutamiseks TaS-i alusel ning tema omandis ei olnud hooneid, mis andnuks talle õiguse osta maad hoone(
  15. te)omanikuna, sest hooned kuulusid tema isale H.P. ele. Kaebaja poolt ostmiseks taotletud maa ei piirnenud maa ostmise avalduse esitamise ajal kaebajale kuuluva või tema omandisse antava maaga, sest alles Võru ÕVVTK maakonnakomis- 3 joni 10. detsembri 1993. a otsusega nr 4056 tunnistati maa tagastamise õigustatud subjektiks H.P. , kellele piirnev maa kuulus tagastamisele ning kellele see tagastati Haanja Vallavalitsuse 20. veebruari 1995. a korraldusega nr 31. Maa kanti kinnistusraamatusse 6. juunil 1995. Tõene ja õiguspärane ei ole kaebaja 14. oktoobri 1992. a maa ostmise avalduses märgitu, et tema senise maakasutusõiguse aluseks on 4. märtsi 1992. a rendileping. Mistahes maa rendileandmine oli 4. märtsil 1992 keelatud. Maa-ameti maakatastri arhiivis ei leidu ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et riigimaa rendileandja Eesti Vabariik, keda selles õigussuhtes esindas Maa-amet, oleks kaebajaga sõlminud maarendilepingu.
  16. b)MaaRS ega ükski rakendusakt ei ole kunagi sätestanud õigust ega võimalust, et isik võiks maa ostmise või ostueesõigusega erastamise avalduse esitada lootuses või ootuses, et kunagi tulevikus täituvad või saabuvad eeldused, mil isik osutub vastavaks seaduses sätestatud tingimustele. Ainult H.P. oli isikuks, kes võis esitada maa asendamise, ostmise või rentimise avalduse vastavalt kas MaaRS algredaktsiooni §-le 39 (maataotluste esitamine) 1. märtsiks 1992 või Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992. a määrusega nr 143 kinnitatud “Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra” p-le 1, mis teatavatel asjaoludel oleks käsitatav ka maa täiendava ostueesõigusega erastamise avaldusena. Käesolevas asjas ei ole esitatud dokumente, et H.P. oleks esitanud maa ostmise avaldust, mis võiks olla temale MaaRSMSMS § 14 lg-s 8 ja määruse nr 267 p-s 32¹ sätestatud maa täiendava ostueesõigusega erastamise aluseks.
  17. c)Ebaõige on kaebaja väide, et 24. jaanuaril 1996 välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuses märgitud ning päritud pärandvara suhtes saab ja tuleb kohaldada MaaRS, sest MaaRS kohaselt on nõudeõigus päritav. MaaRS sätete alusel on võimalik pärida üksnes maa tagastamise nõudeõigust, mitte aga juba tagastatud maad. Nii maa ostueesõigusega erastamise kui ka maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigus on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja MaaRS-st tulenevalt ei saa maa erastamise õigus automaatselt ühelt isikult teisele üle minna. Kuivõrd õigusaktid ei sätesta, et maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigus laieneb ka isikute suhtes, kes on tagastatud maa pärinud või kellele on tagastatud maa pärinud isik selle võõrandanud, ei ole alust väita ega järeldada, et maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigus saaks või võiks automaatselt ühelt isikult teisele üle minna. Isikute võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Omavahel ei saa võrrelda maa tagastamise õigustatud subjekti pärijat ning maa tagasi saanud isiku pärijat. Maa tagastamise õigustatud subjekti pärija omandab kõik maa tagastamise õigustatud subjekti õigused ja kohustused, seega ka õiguse maad täiendavalt ostueesõigusega erastada. Maa tagasi saanud isiku pärija omandab pärimise teel maa tagasi saanud isikule ehk maaomanikule kuulunud kinnisasja pärimisseaduses sätestatu alusel, st pärijale lähevad koos päritud kinnisasjaga üle ka kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need õigused ja kohustused, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigus on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga, kuna üksnes pärandaja oleks (üleelamisel) vastanud MOEK p-s 32¹ sätestatud tingimusele, sest temale tagastati maa enne 30. novembrit 1997. Kuivõrd H.P. suri 13. juulil 1995 ning MaaRSMSMS § 14 lg-d 2 ja 8 kehtestati alles 30. novembril 1997 ja MOEK p 32¹ alles 14. mail 1998, ei saanud H.P. esitada maa täiendava ostueesõigusega erastamise avaldust. 1995. aastal ei sätestanud õigusaktid õigust ega võimalust maa täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks.
  18. d)Haanja Vallavalitsus on vaidlustatud korralduse andmisel välja selgitanud kõik menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Asjas läbiviidud menetlus ei saa olla aluseks kaebajal maa ostmise avalduse rahuldamise õiguspärase ootuse tekkimisele, sest menetlust on läbi viidud kaebaja poolt vallavalitsusele esitatud ebaõigete andmete alusel. Õiguspärane ootus saab isikul tekkida haldusakti kehtima jäämise suhtes, kuid õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus ka siis, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhiseisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Määrava tähtsusega küsimuseks käesolevas asjas on see, kas kaebajal on õigus taotleda maa erastamist MaaRSMSMS § 14 lg 8 alusel. Nimetatud sätte kohaselt laieneb MaaRS § 221 lg-tes 2 ja 22 sätestatu ka isikule, kellele maa on tagastatud või ostueesõigusega erastatud enne MaaRSMSMS jõustumist, s.t enne 30. novembrit 1997 (vt ka MOEK p 321). Kaebaja isale tagastati vaidlusaluse maatükiga piirnev maa Haanja Vallavalitsuse 20. veebruari 1995. a korraldusega. Maa kanti kinnistusraamatusse 6. juunil 1995. Kaebaja isa suri 13. juulil 1995. Kuna MaaRSMSMS jõustus alles 30. novembril 1997, ei olnud kaebaja isal surma hetkel selle seaduse § 14 lg-st 8 tulenevat õigust. Seega ei saanud see õigus pärandi koosseisus kaebajale ja tema vennale üle minna. 9. MaaRSMSMS § 14 lg-st 8 ei tulene, et selles sättes nimetatud õigused oleks ka isiku, kellele on maa tagastatud, pärijal ega isikul, kes tagastamiskorralduse adressaadilt maa ostab. Selliselt ei ole säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Ringkonnakohus möönab, et MaaRSMSMS § 14 lg 8 võib sääraselt tõlgendades kohelda erinevalt maa tagastamise õigustatud subjektide pärijaid sõltuvalt sellest, millal jõuti maa tagastamise menetlus lõpule viia. Siiski ei ole vahetegu toimunud meelevaldsel alusel. Pärijate erinev kohtlemine on tingitud õigustatud subjektide ja nende pärijate erinevast kohtlemisest. Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et pärijaid, kelle õiguseellastele on omandireformi käigus vara tagastatud, tuleks igas olukorras kohelda ühetaoliselt vara tagastamise õigustatud subjektidega. Maa pärimine ja ostmine on tavalised tsiviilkäibes maa omandamise viisid. Maa tagastamine aga on eriprotseduur seoses maa omaaegse õigusvastase võõrandamisega. Maa erastamise õiguse laiendamine tagastatud maa pärijatele või muul viisil tsiviilkäibes omandanutele olnuks poliitiline otsus, mida kohus ei saa seadusandjale ette kirjutada. MOEK § 321 lg-s 2 on piiratud maa täiendava erastamise õigust juhtudel, mil tagastatud maa on võõrandatud. Samas ei ole ühtegi normi, mis annaks tagastamiskorralduse adressaadi pärijale maa täiendava erastamise õiguse. Seega ei ole kaebaja viited MOEK § 321 lg 2 tõlgendamise kohta asjakohased. Ringkonnakohus rõhutab ka, et Vabariigi Valitsusele ei ole antud õigust kitsendada või laiendada määrusega MaaRSMSMS § 14 lg 8 tingimusi. 10. Erastamisavalduse vastuvõtmine ja erastamismenetluse toimingute tegemine ei loo ühegi õigusakti kohaselt õiguspärast ootust isikule positiivse otsuse tegemise suhtes. 11. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja kanda. Ringkonnakohtus tasus kaebaja riigilõivu 250 kr. Maili Lokk Einar Vene 5 Ivo Pilving

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.