KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2009, Tartu Haldusasja number 3-08-1139 Haldusasi O

) § 48 lg 8 kohaselt maksustamisele tulumaksuga. Kuna OÜ Värvimeister on andnud tema valduses ja omandis olevaid sõiduautosid kasutada ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, millest tekkis erisoodustus, on OÜ Värvimeister sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p 3 kohaselt kohustatud maksma erisoodustustelt ja erisoodustustelt arvestatud tulumaksult sotsiaalmaksu ning KMS § 12 lg 7 kohaselt erisoodustuselt käibemaksu. OÜ-l Värvimeister maksudeklaratsioonid perioodil september 2006 kuni oktoober 2007 kuuluvad korrigeerimisele ja täiendavad maksud juurdemääramisele (maksukorralduse seaduse – MKS – § 92 lg 1 p 2). 2. OÜ Värvimeister esitas halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks ja tasutud maksusumma tagastamiseks. Kaebuse põhjendused:

1. a)OÜ Värvimeister sõidukeid ei ole tema töötajad kasutanud erasõitudeks ega OÜ Värvimeister ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sellest tulenevalt puudus ka vajadus eraldi iga sõidu kohta märkida sõidu eesmärk, kuivõrd kõik sõidupäevikusse kantud sõidud olid seotud OÜ Värvimeister ettevõtlusega. Põhjendamatu on OÜ Värvimeister poolt peetud sõidupäevikuid antud asjas üldse mitte arvestada. Sõidupäevikute arvestamata jätmine on oluline menetlusnormide rikkumine maksuhalduri poolt. Maksuhaldur on jätnud uurimata käesolevas asjas olulist tähendust omavad tõendid. Hoolimata sellest, et sõidupäevikutes ei ole märgitud eraldi iga sõidu eesmärki, on iga sõiduki puhul võimalik tuvastada konkreetse sõidu eesmärk muul viisil. OÜ Värvimeister sõidukeid ei kasutatud tööväliste ülesannete täitmiseks ka ajal, mil sõiduki kasutajatena märgitud isikud viibisid puhkusel või komandeeringus. Nimetatud osas on sõidupäevikute andmed ebatäpsed, kuid üksnes see asjaolu ei saa olla maksustamise aluseks. Maksuhaldur ei võimaldanud OÜ Värvimeister paranduste sisseviimist sõidupäevikutesse, kuigi OÜ Värvimeister selleks soovi avaldas.
2. b)Isegi juhul, kui maksuhaldur jääb seisukoha juurde, et ei ole tõendatud sõidukite kasutamine täies ulatuses OÜ Värvimeister ettevõtluses, ei anna see alust kõikide sõidupäevikute arvestamata jätmiseks kogu kontrollitava perioodi kohta. Maksuhaldur on kontrollinud ühtekokku 14 kuu pikkust perioodi ning vigade esinemine kolmel maksustamisperioodil nendest, ei tohiks olla üldistavate järelduste aluseks muude perioodide osas. Ka nendel maksustamisperioodidel, kus maksuhalduri arvates on sõidupäevikute andmed ebaõiged, ei ole põhjendatud 2000 kroonise erisoodustuse hinna kasutamine, kuivõrd

ning rahandusministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 120 kinnitatud „Erisoodustuste hinna määramise korra“ sätete kohaselt võib 2000 kroonist ülempiiri kasutada juhul, kui erisoodustuse hind ühes kalendrikuus on suurem kui 2000 krooni. Muudel juhtudel tuleb erisoodustuse hind arvutada määruses märgitud kilomeetrihinna alusel. Maksuhaldur on selle jätnud tähelepanuta ning arvestanud erisoodustuse maksumuseks 2000 krooni, kuigi viidatud ulatuses tehtud sõitude maksumus on märksa madalam. c) OÜ-l Värvimeister puudub territoorium, kus sõidukeid garažeerida. Sõidukite parkimine tänaval ei ole turvaline. Sõidukite garažeerimine on korraldatud sõidukite kasutajate elukohas. Seega ei ole tegu mitte töötajate transportimisega tööle ja koju, vaid sõidukite garažeerimisega töövälisel ajal.

ega selle rakendusaktid ei reguleeri sõidukite garažeerimisega seotud küsimusi ning ühestki haldusaktist ei tulene nõuet, et äriühing peaks leidma tegutsemiskohale võimalikult lähedase parkimiskoha. Iga äriühingu jaoks on oluline tagada oma vara säilimine võimalikult optimaalsel viisil ning antud juhul on optimaalseim sõidukeid garažeerida töötajate elukohas. Maksuhaldur on põhjendamatult jätnud arvestamata OÜ Värvimeister selgitused sõidukite garažeerimist puudutavates küsimustes.

1. d)Maksuhaldur on menetluses oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet ning ei ole OÜ-l Värvimeister võimaldanud rakendada seaduses sätestatud ärakuulamisõigust. Nimetatud menetluspõhimõtete rikkumise tulemusel on maksuhaldur jõudnud maksuotsuses väärale järeldusele. Maksuhaldur ei ole piisavalt uurinud temale väljastatud raamatupidamisdokumente. Samuti ei 2 3-08-486 ole ta võimaldanud täpsustuste esitamist ega küsitlenud sõidukite kasutajaid. Uurimispõhimõte eeldab, et maksuhaldur arvestab nii maksukohustust suurendavaid kui vähendavaid asjaolusid. Sellised asjaolud tuleb maksuhalduril ise välja selgitada. Selleks tuleb maksuhalduril ka ise koguda tõendeid ning hinnata kõiki esitatud tõendeid kogumis. Vastavad andmed olid OÜ Värvimeister poolt maksuhaldurile esitatud. 3. Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:
2. a)Kaebaja on esitatud sõidupäevikutes jätnud kajastamata sõidukitega tehtud sõitude eesmärgid. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, mille kohaselt puudus vajadus eraldi iga sõidu osas märkida ära sõidu eesmärki, kuna kõik sõidupäevikutesse kantud sõidud olid seotud OÜ Värvimeister ettevõtlusega. Sõiduki Ford Escort Turnier kasutaja puhul ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et nimetatud sõiduki kasutaja elukoht asus piirkonnas, kus puudus ühistranspordi teenus või võimalus sõita ühiskondlikku transporti kasutades elu- ja töökohta mõistliku aja- või rahakuluga. OÜ Värvimeister sõiduautode kasutamisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tekkis kooskõlas

§ 48lg 4 p-ga 2 erisoodustus, mis on maksuobjektiks sama seaduse § 48 lg 1 kohaselt.

1. b)Kaebaja poolt esitatud eriarvamuses ei ole esitatud põhistatud vastuväiteid, täiendavaid dokumente ega muid tõendeid, mis oleks aluseks revisjoniaktis toodud järelduste muutmiseks. Maksuhaldur tagas kaebajale ärakuulamisõiguse ning kohaldas maksumenetluse läbiviimisel uurimisprintsiipi. Uurimisprintsiibi rikkumine maksumenetluse läbiviimisel ja kaebaja ärakuulamisõiguse tagamata jätmine on kaebaja poolt tõendamata. Revisjoni läbiviimisel otsustab revident, milliseid toiminguid on vaja sooritada maksude tasumise õigsuse kontrollimisel. Puudus vajadus täiendavate seletuste võtmiseks, kuna OÜ Värvimeister juhatuse liikme seletusega koguti piisavalt informatsiooni maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta. Samuti on maksuhaldur taganud kaebajale ärakuulamisõiguse, sest OÜ Värvimeister juhatuse liikmele anti revisjoni käigus teavet tuvastatud asjaolude ja nende võimaliku maksustamisalase tähenduse kohta. Revisjoni lõppvestluse käigus informeeriti maksukohustuslast revisjoni tulemustest ning tutvustati revisjoniakti. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. OÜ Värvimeister apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuses kordab kaebaja halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi. 5. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
2. a)Väär on kaebaja seisukoht, et

§ 48

lg 51 kehtib vaid juhul, kui tööandja korraldab töötajate sõitusid töölt koju ja vastupidi näiteks tellitud bussiga. Transpordi korraldamiseks saab ja võib kasutada ka tööandjale kuuluvat sõiduautot. Antud juhul on erisoodustuse kriteeriumid täidetud. Tööandja on teinud kulutusi töötajate (tööandja sõiduautode kasutajate) transpordiks elukoha ja töökoha vahel. Kuna sõiduautode hoidmiseks kasutajate elukohas puudus otsene majanduslik vajadus ning sõiduautode kasutajad said sellega rahaliselt hinnatava hüve, hoides kokku kulusid ühistranspordi või isikliku sõiduauto kasutamisele, on alust lugeda erisoodustuseks sõitusid auto kasutajate elu- ja töökoha vahel. Asjaolu, et kaebaja valduses olevate autode garažeerimine auto kasutajate elukohas toimus vastavalt kaebaja juhatuse liikme poolt antud käskkirjadele, ei ole aluseks, mis tingib erisoodustuse välistamise. Kaebaja on autode garažeerimisega autode kasutajate elukohas loonud olukorra, kus autode kasutajatel, lisaks transpordile elukoha ning töökoha vahel tööandja kulul, on võimalus kasutada 3 3-08-486 tööandja autosid ka muudeks erasõitudeks ning tööandja ei oma ülevaadet autodega teostatud sõitudest.

1. b)Kaebaja möönab, et sõidud, mis olid sõidupäevikusse märgitud sõiduki Ford Escort Turnier kasutaja Toivo Utrijaineni puhkusel oleku ajal marsruudil Vinni–Sõmeru–Vinni, ei olnud tehtud seoses ettevõtlusega. Kui eelnimetatud sõidud ei olnud ettevõtlusega seotud, siis olid need tehtud eraotstarbel. Eeltoodust lähtuvalt ei vasta tõele kaebaja väide, et kõik sõidupäevikus märgitud sõidud on tehtud üksnes tööülesannete täitmiseks. Vaatamata asjaolule, et kaebaja osaliselt tunnistab ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegemist, ei ole ta soovinud selles osas teha parandusdeklaratsioone ning tasuda makse töötajale antud erisoodustuselt. Kui kaebaja parandaks aritmeetilise vea sõiduki kilometraaži osas, muutuks valeks sellele järgnev kilometraaži arvestus. Kui sõidupäevikut oleks peetud korrektselt, märkides üles iga sõidu alguses ning lõpus sõiduki spidomeetrinäidu, oleks vastava vea olemasolu selgunud juba järgmisel sõidukorral. Seega ei kajasta sõidupäevik tegelikke sõite. Sõidupäevikud on täidetud tagantjärele. Asjaolu, et sõidupäevikud materiaalsel kujul maksuhaldurile esitati, ei anna alust väita, et kõik sõidupäevikutesse märgitud sõidud oleksid kajastatud tõepäraselt. Seda kinnitavad maksuhalduri poolt välja toodud vead. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja poolt tööde teostamist erinevatel objektidel, kaupade laialivedu klientidele jne, kuid klientidele esitatud arvete alusel ei ole võimalik kindlaks teha iga sõidu eesmärki ning seeläbi sõitude seotust kaebaja ettevõtlusega.
2. c)Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et L. Milleri komandeeringu ajal oli sõiduki Volkswagen Caddy Kombi kasutaja J. Sepp, kes toimetas vajadusel klientidele kaupa nende poolt viidatud aadressidele. L. Miller on sõidupäevikutes oma allkirjaga kinnitanud marsruudi ja kilometraaži õigsust. Sõidupäevikust nähtub, et sõidupäevikusse kantud andmete õigsust on allkirjaga kinnitanud ka P. Orav. Väide, et 14-st puhkusepäevast sooritas P. Orav tööülesandeid 12 päeval, on ebausaldusväärne ja tõendamata. Kaebaja ei ole maksuotsuses välja toodud vigu ise avastanud. See näitab, et tal puudub ülevaade, millised sõidupäevikutes märgitud sõidud on tehtud ettevõtlusega seoses ja millised eraotstarbel. Maksuhaldur on tuvastanud ja välja toonud need asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Antud juhul puudus kaebajal erisoodustuse hinna määramise korra p 41 tingimustele vastav arvestus. Seega puudub alus võtta hinna määramise aluseks korra p 42 .
3. d)Maksuhaldur on taganud kaebaja ärakuulamisõiguse. Juhatuse liikmele P. Oravale anti revisjoni käigus teavet tuvastatud asjaolude ja nende võimaliku maksustamisalase tähenduse kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. I 7. Maksuotsus tugineb ennekõike seisukohale, et kaebaja ei pidanud tööalaste sõitude kohta sõidupäevikutes nõuetekohast arvestust. See asjaolu ei ole iseenesest maksu määramise aluseks. 8. Riigikohus asus 3. märtsi 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-08 seisukohale, et tööandja sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mittesoetud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks (p 10). Samuti leidis Riigikohus, et erisoodustuste hinna määramise korrast ei tulene, et sõiduki kasutamist üksnes 4 3-08-486 ettevõtluseks tuleb tõendada sõidupäevikuga (p 11). Seega asjaolu, et päevikus ei ole märgitud sõitude eesmärki ja et kilometraaži arvestuses esineb arvutusvigu, ei anna iseenesest alust nende sõitude lugemiseks ettevõtlusega mitteseotuks. Eeltoodust nähtub, et kui maksukohustuslane ei ole pidanud nõuetekohast arvestust sõitude kohta, tuleb tal esitada muud tõendid sõitude otstarbe kohta. II 9. Kaebaja väitel tehti vaidlusalused sõidud üksnes kaebaja ettevõtluse huvides – töötajad sõitsid kodust tööle ja tagasi, käisid tööobjektidel ning hankisid materjale. 10. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul tõendid, mis kinnitaks, et sõidupäevikutes kajastatud sõidud sõiduautodega VW Transporter, VW Caddy ja Ford Connect oleks täies mahus tehtud kaebaja ettevõtluse huvides. Isegi kui lugeda kõik sõidud töölt koju ja tagasi ettevõtlusega seotuks, ei ole tõendatud, et lisaks nendele sõitudele ja töö ajal tehtud sõitudele, ei kasutatud sõidukeid muul otstarbel. Kaebaja väited seavad tõsise kahtluse alla märkimisväärsed vastuolud kirjeldatud marsruutide ja läbitud teekonnapikkuste vahel. Näiteks 1. oktoobril 2007 on sõiduautoga VW Transporter sõidupäeviku andmetel sõidetud marsruudil Näpi-Rakvere-Tapa-Näpi läbides 200 km (tl 53). Arvestades asulate vahemaid, ei saa kirjeldatud teekonna pikkus ületada 70 km (vt nt Regio atlas. Eesti teed, 2008). 2. oktoobril 2007 on sõidupäeviku andmetel läbitud teekond Näpi-Kunda-Tapa-Näpi pikkusega 250 km. Tegelikkuses ei saa selliselt liigeldes läbida enam kui 115 km. Säärased vastuolud esinevad enamiku P. Orava poolt VW Transporteriga tehtud sõitude puhul. Neid ei seletaks ka asjaolu, kui marsruudi sisse jäävates asulates oleks tehtud täiendavaid asulasiseseid sõite. Kõnealused asulates ei ole sedavõrd ulatuslikke vahemaid. Eeltoodu kehtib ka sõidukite VW Caddy ja Ford Connect kasutamise kohta. Sõiduks Rakverest Tartusse ja tagasi ei ole võimalik läbida 420–440 km (tl 65, 10. oktoober 2007; tl 90, 19.– 22. oktoober 2006). Tegelik vahemaa kahe linna vahel on 123 km. Seega ei saa edasi-tagasi sõit koos võimalike sõitudega sihtpunktis reaalselt ületada 300 km. Sõiduks Rakverest Pärnusse ja tagasi ei ole võimalik läbida 520 km ega ammugi 545 km (tl 77, 14., 20. ja 31 oktoober 2006; tl 90, 13. oktoober 2006). Nende linnade vahemaa on 180 km. 11. Eeltoodu põhjal ei pea ringkonnakohus kaebaja väiteid usaldusväärseks ning on seisukohal, et on tuvastatud asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega on eelpoolnimetatud sõidukeid kasutatud ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Ringkonnakohus ei pea ei kohtu- ega maksumenetluses võimalikuks tuvastada tegelikku sõidukite eratarbimises kasutamise määra. Kuna kaebaja on jätnud pidamata sõitude nõuetekohase ja tõele vastava arvestuse ning ei ole esitanud sõitude otstarbe ja erisoodustuse tegeliku hinna kohta usaldusväärseid tõendeid, tuleb erisoodustuse hinnaks sõidukite VW Transporter, VW Caddy ja Ford Connect puhul rahandusministri 29. detsembri 1999. a määrusega nr 120 kinnitatud „Erisoodustuse hinna määramise korra“ p 41–43 alusel lugeda 2000 kr sõiduki kohta. III 12. Sõiduki „Ford Escort“ kasutust töötajate töölesõidutamiseks loeb ringkonnakohus sõidupäevikutega usaldusväärselt tõendatuks ja ettevõtlusega seotuks, välja arvatud augusti 2007 osas. 5 3-08-486 13. Sõidupäevikute kohaselt on T. Utrijainen sõitnud oma elukohast Vinnis Sõmerusse tööobjektile ja tagasi (30 km), Vinnist Tapale ja tagasi (80 km), Vinnist Läsnale ja tagasi (80 km), Vinnist Viru-Nigulasse ja tagasi (60
4. km)jne. Need vahemaad on võimalikke ettevõtluseks vajalikke lisasõite arvestades reaalsed. Vinni kaugus Sõmerust on ca 12 km, Tapast ca 37 km, Läsnast ca 37 km ning Viru-Nigulast ca 30 km. Sõidupäevik ei anna alust kahtluseks, et kaebaja töötajad oleks teinud selle sõidukiga olulises mahus ettevõtlusega mitteseotud sõite. 14.

§ 48

lg 51 kohaselt ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Eelpoolviidatud otsuses märkis Riigikohus ka seda, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega

§ 48mõttes (p 13).

Viidatud Riigikohtu otsusest nähtub ka,

§ 48

lg 51 on asjakohane olukorras, kus maksukohustuslane annab sõiduauto töötaja kasutusse elu- ja töökoha vahel sõitmiseks. 15. Tööle ja koju sõiduks sõiduauto kasutusse saamisega saab töötaja tööandjalt rahalise hüve. Selle võimaluse väärtus on võrreldav nt rendiauto kasutusõiguse väärtusega. Asjaolul, et tööja elukoha vahet sõitmisega kaasneb sõiduki hoidmine töötaja elukohas, ei ole ringkonnakohtu hinnangul määravat tähtsust.

§ 48

lg 51 loeb selles sättes märgitud tingimustele mittevastavad transpordikulutused erisoodustuseks sõltumata sellest, kas sõidukite hoidmine töötaja elukohas on maksukohustuslasele kasulik või mitte.

1. Maksuotsuses ega kohtumenetluses ei ole maksuhaldur esitanud selgitust, miks tuleks käesoleval juhul lugeda T. Utrijaineni sõidud töölt koju ja vastupidi, ebamõistlikuks. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik korraldada töötaja liikumine Vinnist Sõmerusse, Tapale jne sõiduautoga.
2. Küll aga on maksuhaldur põhjendatult viidanud sellele, et 19.–
3. augustini 2007 viibis T. Utrijainen puhkusel. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et T. Utrijaineni puhkuse ajal oleks sõidupäevikutes märgitud sõidud teinud keegi teine. Seega ei saa 19.-
4. augustini 2007 tehtud sõite lugeda kaebaja ettevõtlusega seotuks. Augusti 2007 osas on sõiduki „Ford Escort“ kasutusse andmine põhjendatult loetud erisoodustuseks väärtusega 2000 kr. Kaebaja ei ole tõendanud, et sellist tüüpi sõiduki kasutamise hind 13 päeva jooksul oleks odavam kui 2000 kr.
5. Eeltoodust tulenevalt tuleb maksuotsus ja halduskohtu otsus tühistada sõiduauto „Ford Escort“ (535 AUZ) sõitude eest määratud maksude ulatuses, välja arvatud augusti 2007 osas. Nimetatud ulatuses on kaebajale täiendavalt tasumisele kuuluvaid makse määratud perioodi oktoober 2006 kuni juuli 2007 (kaasa arvatud) eest, seega
6. aastal 3 kuu ja
7. aastal 7 kuu eest. Erisoodustuste hinna summad nimetatud aastatel on vastavalt 6000 kr ja 14 000 kr. Maksuotsuses (vt lk 9) alusetult arvestatud tulumaks on seega
8. a osas 1063 kr (= 6000 × 0,77 × 23%) ning
9. a osas 2402 kr (= 14 000 × 0,78 × 22%), kokku 3465 kr. Põhjendatult on tulumaksu tasumiseks määratud seega summas 18 898 kr (= 22 363 – 3465). Sotsiaalmaksu on kaebajale alusetult määratud summas 7743 kr (= (6000 + 14 000 + 3465) × 33%; vt maksuotsus lk 13). Põhjendatult on sotsiaalmaksu tasumiseks määratud seega summas 25 372 kr (= 33 115 – 7743). 6 3-08-486 Käibemaksu on kaebajale alusetult määratud summas 3051 kr (= (6000 + 14 000) ÷ 1,18 × 18%; vt maksuotsus lk 15, 16). Põhjendatult on käibemaksu tasumiseks määratud seega summas 8844 kr (= 11 895 – 3051). IV
10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale tagati maksumenetluses ärakuulamisõigus ega pea vajalikuks sellekohaseid põhjendusi korrata. Ringkonnakohus ei näe maksumenetluses ja kohtumenetluses olulist uurimispõhimõtte rikkumist, küll aga viis maksuotsuse ja halduskohtu otsuse osalisele tühistamisele tõendite ebaõige hindamine.
11. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebus rahuldati 14 259 kr ulatuses. Vaidlustatud maksuotsusega määratud kogusummast 67 373 kr moodustab see 21%. Vastustaja ei ole kuludokumente esitanud. Kaebaja menetluskuluks oli halduskohtus tasutud riigilõiv 2022 kr ja õigusabitasu 41 824 kr ning ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 3369 kr. Kulude kandmine on tõendatud, kuid halduskohtus kantud õigusabitasu suurust ei pea ringkonnakohus asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatuks. Põhjendatud on õigusabitasu 15 000 kr ulatuses. Kaebaja põhjendatud menetluskulud moodustavad seega summa 20 391 kr. Sellest 21% on 4282 kr ning see kuulub kaebaja kasuks väljamõistmisele. Maili Lokk Einar Vene 7 Ivo Pilving