KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-29227 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2009, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Ts

) § 61 lg-s 4 sätestatud kehtivast elatise miinimummäärast. Põhjendatud on laste igapäevased mõistlikud kulutused toidule, elamispinnale, kooli õppetegevusele ja huvialaringidele, tervisele, spordile. Kostja on kohtule esitanud AS E. 20.02.2008 tõendi selle kohta, et tema keskmine brutopalk on 12 947 krooni. Kostja esitas AS Hansapank laenulepingu nr 07-206709-EL, mille kohaselt tagastab kostja igakuiselt pangalt korteriomandi ostmiseks võetud laenu keskmiselt 2884 krooni. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt tasub kostja kommunaalkulusid keskmiselt 2623, 25 krooni kuus, maksab elektri eest keskmiselt 253, 40 krooni kuus, mobiiltelefoni eest keskmiselt 296, 40 krooni kuus, Elion Ettevõtte kodupaketi eest 395 krooni kuus. ERGO Kindlustuse liikluskindlustuse tavalepingu poliisist nähtuvalt tasus kostja perioodil 22.03.2007-31.12.2007 kindlustusmakse 1053 krooni kuus. Kuulmisrehabilitatsiooni Keskuse 08.02.2008 tõendi kohaselt kulub kostjale seoses tema erivajadustega (kuuldeaparaat) keskmiselt kuus 325 krooni. Kostja esitatud tõendite alusel ei ole alust kostja suhtes rakendada

§ 61lg 6 p-des 1-3 sätestatut.

Kostja poolt kohtule esitatud tõendid küll kinnitavad, et kostjal on vaegkuulmise probleem, kuid ei anna alust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Kostja ei ole kohtule esitanud arstliku ekspertiisikomisjoni otsust selle kohta, et tal on tuvastatud töövõime kaotus. Kohus arvestas kostja varalise seisundiga ja leidis, et kostja pole võimeline maksma igakuist elatist summas 4173 krooni tütar E. K. K. ülalpidamiseks ja 2790 krooni tütar E. I. K.i ülalpidamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on tahtlikult kõrvale hoidnud laste kasvatamisest ja ülalpidamisest perioodil 09.08.2006- 09.08.2007. Samas on kostja esitanud vastuväite, et hageja ise teeb takistusi lastega suhtlemisel ja kostja osavõtmisest laste kasvatamisel. Lähtudes asjaolust, et pooled ise ei suuda või ei soovi kooskõlas laste huvidest ja õigustest lahendada poolte ühiste laste kasvatamise küsimusi, ei ole mõistlik rakendada

§ 70

lg-s 2 sätestatut kostja suhtes.

§ 60

lg-st 1 tuleneva laste kasvatamise ja ülalpidamise kohustuse täitmisel tuleb lähtuda samaaegselt ka

§ 61

lg-s 2 sätestatust, elatis lapsele määratakse kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummahi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Avalike kohturegistrite andmetel kuulub hagejale alates

1. a. 3000m2 suurune kinnistu Saue vallas ja
2. a. 50,4m2 suurune korteriomand Saue vallas. Samuti on hageja sõiduautode ja väikebusside müügiga tegeleva osaühingu juhatuse liige ja osanik alates 2008 jaanuarist. Hageja muu vara ja perekonna sissetulekute kohta andmed puuduvad, kuid ilmselt ei ole hagejal praegu saadav emapalk ainukeseks sissetulekuks, millega ta peab oma kolme last ülal pidama ja kasvatama. I. P. apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti elatis välja mõistmata tagasiulatuvalt ning mõisteti välja elatis hageja poolt nõutust väiksemas ulatuses ning teha uus otsus, millega mõista elatis välja tagasiulatuvalt kuni üheaastase perioodi eest enne elatisehagi esitamist 68 940 krooni ja 4 mõista välja kostjalt elatis E. K. K. ülalpidamiseks 4173 krooni ja E. I. K.i ülalpidamiseks 2790 krooni kuus. Hageja palub muuta kohtuotsuse põhjendavat osa, jättes sellest välja tuvastused, nagu ei oleks hageja vastu väitnud kostja esitatud asjaolule, et hageja elab koos lastega poolte ühiselt ehitatud majas; nagu oleks vaidlevatel pooltel ühine maja; nagu teeks hageja takistusi lastega suhtlemisel. Kummastav ja vastuoluline on maakohtu etteheide hagejale, et ta ei ole esitanud kohtule tõendeid oma varalise seisukorra ega perekonna sissetulekute kohta. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja väited, et teda toetavad laste ülalpidamises abikaasa ja viimase vanemad. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg l ja lg 2 põhimõtteid, samuti TsMS § 436 lg 4 ja § 442 lg 8, kuna väidetavat vastuolu sissetuleku ja lastele tehtud kulutuste osa üle menetluses ei arutatud. Teistsugustele järeldusele jõudmist ja hageja faktiväidetega mittenõustumist ei ole kohus põhjendanud. Vastupidi, arutades 02.06.2008 istungil menetluslikku olukorda, ei pidanud kohus hageja majandusliku olukorra hindamist ja vastavate tõendite kogumist asja lahendamise seisukohalt oluliseks. Kohus muutis seda seisukohta otsuse tegemisel, tuues otsusesse üllatusliku momendi. Maakohus, pidades omaalgatuslikult vajalikuks hageja varandusliku seisundi väljaselgitamist, on teinud seda tõendeid põhjendamatult valikuliselt kogudes, ning otsusest näib, et neid on arvestatud vaid määral ja ulatuses, mil see on vajalik hagi rahuldamatajätmise/ osalise rahuldamise põhistamiseks. Hageja osas on tõendeid kogutud ilma sellest hagejat teavitamata, võimaluseta esitada omapoolne seisukoht ja/või täiendavaid tõendeid. Kui kohus pidas hageja varandusliku seisundi osas tõendite täiendavat kogumist vajalikuks, oli ja on hageja huvitatud, et tema varanduslikust seisundist tekiks objektiivne ülevaade. Tõendite valikuline kogumine ja hindamine sellele kaasa ei aita. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja vara koormatuse ning sellest mõistlikult eeldatav laenusuhte olemasolu. Äriühinguga seonduvalt on kohtu poolt kogutud andmed nii tendentslikud kui ka jäänud hindamata koos teise asjas esitatud OÜ T. tõendiga. Juhul, kui kohtul oli soov saada teavet poolte varandusliku seisundi kohta, saaks selle kohta andmeid eelkõige pooltelt enestelt, kui see pole piisav, oleks kohus pidanud rakendama TsMS § 230 lg
3. Viidatu tagaks objektiivse ülevaate poolte varanduslikust seisundist. Väljaspool kohtuistungit omaalgatuslikult tõendeid kogudes, andmata pooltele võimalust seesuguselt kogutud tõendite osas arvamust esitada, ei olnud kohus enam seotud poolte nõusolekuga lahendada asi seda istungil arutamata, vaid pidi asja lahendama istungil. Kuna elatis kuulub väljamõistmisele kostjalt, omab tähendust eelkõige kostja, mitte aga hageja varaline seis. Kohus ei ole selgitanud kuidas võiks hageja parem või halvem majanduslik olukord mõjuda summa suurust, mida nõutakse kostjalt, sest kohus ei ole pidanud ühtegi lastele tehtud kulutust ei ebavajalikuks ega ebamõistlikuks. Kohus ei ole arvestanud, et kostja majanduslik olukord oli hagi esitamisel erinev võrreldes sellega, milleks see muutus menetluse kestel. Hagi esitamisest teada saades on kostja omandanud kallist kinnisvara ja sellega seoses loonud enesele pikaajalise laenukohustuse, mis tõepoolest mõjub negatiivselt maksevõimele võrreldes võimalusega täita muid kohustusi, mis kostjal lasuvad. Tähelepanuta on jäänud, et kostja on eelistanud kinnisvara omandamist lastele ülalpidamise võimaldamisele. Arvestades eelnevat on kohus jätnud kohaldamata

§ 60lg 1, mille kohaselt vanemal on kohustus lapsi ülal pidada.

Kohus ei ole arvestanud, et kohustust kinnisvara omandada seaduses sätestatud ei ole. See on vabadus, mille kasutamist saab kaaluda alles pärast kohustuste täitmist. Kostjal lasuv ja menetluse kestel võetud laenukohustus võimaldaks kordades ületäita temal lasuva ülalpidamiskohustuse. Seega oli kostja võimeline elatise tasumise kohustust täitma, ning on seda ka praegu, kui selleks oma eelistusi ümber korraldada, arvestades temale seadusega pandud kohustusi. 5 Maakohus on jõudnud väära tuvastuseni, et kostja varaline seisund ei võimalda elatist maksta, ning lähtudes osundatust on jõudnud väärale tõdemusele, et lastele tuleb võimaldada minimaalsed ja hädavajalikud kulutuse. Kohus ei saa pidada laste huvialaringe ebavajalikuks, kuigi need võivad olla kallid. Odavaid huvialaringe hageja ei tea. Kohus ei ole väitnud muude kulude (v.a huviringid) põhjendamatust või kallidust, vaid lugenud põhjendatuks mõistlikke kulutusi toidule, elamispinnale, kooli õppetegevusele ja huvialaringidele, tervisele ja spordile. Loetletud mõistlikud kulutused ei saa olla võrdsustatud poole kuupalga alammääraga, sest osundatud summaga on Eestis olemasolevas majandusruumis kooliealisele lapsele de facto võimatu kõike osundatut, mis ometigi on vajalik, võimaldada. Seega on kohus

§ 61

lg 4 valesti tõlgendanud ja kohaldanud.

§ 61lg4 kohaldamine eeldaks erandlikke asjaolusid, mida kohus ometigi ei tuvastanud.

Olemuslikult ebaõige ja sotsiaalselt vastuvõetamatu on kohtu tõdemus, et laps peab läbi ajama vaid minimaalse ja hädavajalikuga. Hageja on kostja väidetele, nagu elaks ta lastega koos kostjaga ühiselt ehitatud majas, vastu vaielnud oma 16.05.2008 esitatud seisukohtades. Asjaolu osas, et kostjal ja hagejal olla „ühine maja“ või „ühiselt ehitatud"“ maja ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit. Toimikus peaks aga olema kinnistusraamatu väljavõte, mille kohaselt hageja elukoht XXXXXXXX XXX X kuulub üksnes hagejale, samuti on vaidlusväline, et hageja ja kostja pole kunagi olnud abielus. Samuti polnud vaidluse teemaks kostja etteheiteid väidetavates takistuste tegemises lastega suhtlemisel. Vastava teema käsitlemine kohtulahendi põhjendavas osas on asjakohatu ja üllatuslik, võimaldades mittevaidlustamisel kostjal ebaõigesti järeldada, nagu oleks kohus tunnustanud tema võimalike muude nõuete aluseid. Kohus on õigesti leidnud, et arvestada tuleb asjaoluga, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel elatist, maksab elatiselt tulumaksu. Osundatut tõdedes ei ole kohus kohtulahendi resolutsioonis ometigi sellega arvestanud, kuivõrd väljamõistetud elatisest tulumaksu maha arvates jääb see tulumaksu võrra väiksemaks kui seaduses sätestatud miinimum, ega vasta nii ka

§ 61lg 4 nõuetele.

Seega on kohtus valesti kohaldanud

§ 61lg 4 koosmõjus Tu

MS § 12 lg l p-ga 7 ja § 19 lg-ga l. Kohus arutas antud küsimust menetlusosalistega 02.06.2008 istungil, osundades, et juhul, kui nõue rahuldatakse liidetakse sellele tasumisele kuuluv tulumaks. Kuid kohtulahendi tegemisega kohus muutis seda seisukohta, tuues sellega otsusesse üllatusliku momendi. Kohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata tagasiulatuvalt väljamõistmiseks esitatud elatisnõude. Asjaolu, et kostja ülalpidamiskohustust ei täitnud, oli vaidlusväline. Seega on kohus ebaõigesti jätnud kohaldamata

§ 70lg 2.

Seadus ei võimalda osundatud nõuet jätta rahuldamata motiivil, et pooled ise ei suuda või ei soovi kooskõlas laste huvidest ja õigustest, lahendada poolte ühiste laste kasvatamise küsimusi, kuivõrd

§ 70lg 2 sellisele võimalusele ei viita.

Hageja palub asja juurde võtta Sotsiaalkindlustusameti tõendi ning laenulepingu, et tõendada oma varanduslikku seisundit. Sotsiaalkindlustusameti tõendis esitatud summa on ajutine ning sellest võetakse maha tulumaks. Hageja võttis laenu elamu ehitamiseks, milles elab tema perekond. E.K. apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsus elatise suuruse ja väljamõistmise algusaja osas ning teha uus otsus, millega mõista välja elatis mõlema lapse ülalpidamiseks kokku 1000 krooni kuus ja seda alates 03.07.2008. Kostja ei ole võimeline lastele hageja nõutud ega ka Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud määras elatusraha tasuma, kuna tema sissetulek ei ole suurenenud alates hagi esitamise ajast. Kostja majanduslik olukord ei võimalda tal maksta mõlema laste ülalpidamiseks kokku ühes kuus 4350 6 krooni. Praeguseks on kostja töötu (koondatud) ja sissetulek puudub. Ta teeb kõik endast oleneva uue töökoha leidmiseks ja oma sissetuleku tõstmiseks, kuid see pole lihtne. Lisaks on kostjal tuvastatud töövõime kaotus 40% ulatuses. Nimetatud asjaolu annab aluse elatise väljamõistmiseks alla elatise miinimummäära. Kohus peab otsuse tegemisel arvestama sellega, et kostja puue raskendab kostjal töö tegemist täistööaja mahus. Asjas on tõendamist leidnud, et hageja varaline seisund on märgatavalt parem kui kostjal. Kohus peab elatise väljamõistmisel lähtuma esmajoones vanemate varalisest seisundist ja alles siis laste vajadustest. On põhimõtteliselt võimalik, et lastele tehakse hageja poolt igakuiselt kulutusi sellises ulatuses nagu hageja väidab, kuid igakuise elatusrahana lapsele ei kuulu väljamõistmisele see summa, mille ulatuses lapsed suudavad kuu aja jooksul tarbida või mille ulatuses tarbimist üks lapsevanematest vajalikuks peab, vaid elatis on seotud ennekõike vanemate varalise seisundiga, mille järgi tuleb kohandada tarbimist. Kohtutoimikusse lisatud materjalidest ei nähtu, milliste vahendite arvel hageja igakuiselt lastele kulutusi võimaldab. Kuivõrd tulenevalt

§ 60

lg-st 1 on lapse ülalpidamiseks kohustatud isikud lapse vanemad, siis ei saa elatise suuruse määramisel aluseks võtta kulutusi, mida teevad lastele kolmandad isikud. Hageja on küll avaldanud arvamust, et kostja tegelik sissetulek on suurem, kui kostja poolt väidetu, kuid konkreetseid asjaolusid, et kostja elujärg on tema poolt näidatust parem või et kostja varjab oma sissetulekuid, hageja esitanud ega tõendanud ei ole. Kuna kostja ja hageja varaline seis on ebavõrdne, tuleb kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist. Kostja ja hageja kooselu ajal oli mõlema poole lahusvarast ostetud maa, soetatud muu vara ja ostetud maatükil sai üles ehitatud maja. See kõik jäi kostjapoolse heatahtlikkuse ja usalduse tõttu hageja nimele. Kuna hageja varaline olukord on kostja omast tunduvalt parem, siis peaks hageja kandma lastele tehtavatest vajalikest ja põhjendatud kulutustest rohkem kui üle poole. Kostja palub asja juurde võtta tõendi temaga töölepingu lõpetamisest 26.09.2008, töötuna arvelevõtmise otsuse, tõendi töötuskindlustusmaksete kohta ja arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse nr 435708. Kostjal ei olnud võimalik esitada nimetatud tõendeid varasemalt, kuna koondamine ja arstlik komisjon toimusid alles pärast esimese astme kohtulahendi väljakuulutamist. Vastus apellatsioonkaebusele Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning Harju Maakohtu otsust muuta elatise väljamõistmise algusaja osas, ka vajavad muutmist otsuse motiivid. Elatise suuruse osas ei pea kolleegium võimalikuks kummagi poole kaebust rahuldada, samuti ei ole võimalik rahuldada kostja kaebuses sisalduvat taotlust ja mõista elatis välja alates 03.07.2008, s.o esimese astme kohtulahendi tegemise päevast. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses elatise suuruse üle: hageja soovib saada hagis nõutud summat tervikuna, kostja on nõus tasuma kahele lapsele kokku 1000 krooni kuus, s.o alla

§ 61

lg-s 4 sätestatud alammäära, samuti vaidlevad pooled elatise väljamõistmise algusaja üle: hageja soovib saada elatist tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates hagi esitamisest, kostja aga alates esimese astme kohtuotsuse langetamisest. Sellest tulenevalt käsitleb kolleegium esmalt poolte väiteid elatise suuruse kohta ning seejärel elatise väljamõistmise algusajaga seotud ja poolte esiletoodud asjaolusid. 7 Seadusest tulenevalt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last (

§ 60lg 1).

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei täida seda kohustust.

§ 61

lg 2 kohaselt lähtutakse igakuise elatusraha määramisel kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Kolleegium nõustub maakohtuga elatise suuruse määramise osas. Asjas esitatud tõendid ei võimaldanud mõista elatist välja hageja soovitud ulatuses. Samas aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega, milles sisalduv hinnang hageja varalisele seisundile tugineb asjaoludele, mida ei ole asja menetlemisel arutatud. Nii ei olnud kohtul põhjust järelduseks, et hageja elab poolte ühiselt ehitatud majas või et hageja kulutused lastele viitavad väidetust suuremale sissetulekule. Sellekohased põhjendused tuleb kohtuotsuse motiveerivast osast välja jätta. Ka on asjakohatu hageja varalise seisundi suhtes tehtud järeldus, et kuna hageja kolmas laps ei ole poolte ühine lapse, ei saa tema olemasolust tingitud asjaolusid arvestada. Väikelapse hooldamise vajadus (ja sellest tulenev takistus teenida sissetulekut) on vanema varalise seisundi määratlemisel objektiivne asjaolu, mida tuleb kohtul arvestada. Üldjuhul peab kohus vanemalt lapse ülalpidamiseks mõistma välja elatise vähemalt seaduses sätestatud miinimumsuuruses.

§ 61

lg 4 järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus elatist vähendada.

§ 61

lg 6 kohaselt võib kohus seda teha vaid juhul, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Maakohus leidis õigesti, et kostja suhtes ei ole alust kohaldada

§ 61lg-t 6.

Ka apellatsioonkaebusele lisatud tõendid ei kinnita mõjuvat põhjust, mis võiks vabastada kostjat seadusest tulenevast kohustusest anda oma lastele vajalikku ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Selleks, et elatist võiks vanemalt seaduses ettenähtust vähem välja mõista, tuleb tuvastada, et vanem ei suuda elatist nõutavas ulatuses tasuda. Antud juhul ei ole kostja neid asjaolusid tõendanud. Kostja igakuiste kulutuste kohta esitatud andmed kinnitavad normaalset toimetulekut. Küll on kostja pärast esimese astme kohtu otsust oma seniselt töökohalt sunnitud lahkuma (tööleping lõpetatud 26.09.2008 TLS § 86 p 3 alusel), ta on tööturuametis võetud 06.10.2008 töötuna arvele ning tal on tuvastatud alates 28.07.2008 töövõime 40% kaotus ja määratud pension 1913 krooni kuus. Arstliku ekspertiisi otsuse nr 435708 kohaselt on kostja võimeline elatist teenima, kuid haigusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Kõiki esitatud tõendeid kogumis hinnates ei ole võimalik kostjat vabastada oma laste ülalpidamiskohustusest. Kostja peab leidma võimaluse oma laste nõuetekohaseks ülalpidamiseks. Pealegi nähtub asja materjalist, et kostja puue – vaegkuulmine – ei ole eelnevalt takistanud tal tavapärast elu. Kostja soovitud 500 kroonise elatise maksmine kummalegi lapsele ei võimaldaks laste minimaalseidki vajadusi katta. Maakohus jättis elatise tagasiulatuvalt välja mõistmata, sest leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja hoidus tahtlikult kõrvale laste kasvatamisest ja ülalpidamisest. Tuginedes seejuures ka kostja väitele, et hageja teeb takistusi lastega suhtlemisel, leidis kohus, et kuna pooled ei suuda lahendada laste kasvatamise küsimust, ei ole mõistlik rakendada

§ 70lg-t 2 ja mõista elatis välja tagasiulatuvalt.

Kolleegium sellega ei nõustu. Kuna maakohus tuvastas, et kostja ei ole oma lastele ülalpidamist andnud (sellele ei vaidle kostja ka vastu), siis tuli elatis välja mõista tagasiulatuvalt. Kostja rikkus aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ülalpidamiskohustust. Mingeid asjaolusid, mis takistasid elatise maksmist, kostja ei ole esile toonud. Kohtu märgitud lahkhelid laste kasvatamisel ja nendega suhtlemisel ei ole elatise maksmisest vabastavaks põhjuseks. Seega, kui kohus ei tuvasta aluseid, mis võimaldaksid jätta sel perioodil elatise

§ 61lg 6 järgi välja mõistmata, tuli hagi ka tagasiulatuvas osas rahuldada.

Mingit seaduslikku alust

§ 70kohaldamata jätmiseks ei ole.

Seetõttu on põhjendamatu ka kostja kaebuses sisalduv taotlus, et elatis tulnuks välja mõista alates kohtuotsuse tegemisest. Pealegi on hageja ka oma 16.05.2008 avalduses põhjendanud, et kohtusse pöördumine viibis alanud raseduse, halva tervise ja konfliktide kartuse tõttu (tl 133-137). 8 Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab kostja kaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS 263 lg-st 1 jätab ta poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda. Ü. Jänes G. Kivinurm K. Paal 9