← Eesti

2-01-154/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-01-154 Tsiviil

) § 477 lg-te 1-3 ja 5 alusel Tallinnas X 47 asuva elamu l/2 mõttelise osa võõrandamisest alusetult saadud 175 000 krooni väljamõistmist hageja kasuks põhjendusel, et kostjal on ära langenud seaduslik alus, mille järgi ta omandas X 47 elamust l/2 mõttelist osa. 2 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni (edaspidi ÕVVTK linnakomisjon) 19.06.1995 otsusega nr 5733 loeti Tallinnas X 47, endisel kinnistul nr 4787, asunud hooned ja krunt suurusega 1414,94 m2, omandireformi objektiks ja L. Peebu tunnistati selle vara suhtes õigustatud subjektiks l/2 mõttelises osas. Otsuse kohaselt kuulus eelnimetatud vara vastavalt Balti Eraseaduse (BES) §-le 79 ja §-le 80 Karl (Kaarel) Tiivasele ja Liine-Anette Tiivasele võrdsetes mõttelistes osades ning oli natsionaliseeritud

  1. a. Tallinna Linnavalitsuse 24.10.1995 korraldusega nr 3012-k tagastati X 47 elamust l/2 mõttelist osa L. Peebule. 16.11.1995 vara üleandmise aktiga nr 276 andis Põhja Tallinna Valitsus X 47 asuva elamu (üks kahekorruseline katusekorrusega puidust elamu) üle L. Peebule. Vastavalt 02.08.1999 notariaalsele ostu-müügilepingule müüs L. Peebu temale kuuluva l /2 mõttelist osa elamust Tallinnas X 47 ostuhinnaga 175 000 krooni AS-le Favorte. ÕVVTK linnakomisjoni 17.04.2000 otsusega nr 11497 tühistati sama komisjoni 19.06.1995 otsus nr 5733 L. Peebu omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ja tema taotlus jäeti rahuldamata põhjendusel, et L. Peebu ei kuulu omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi, kuna BES § 79 ja § 80 reguleerivad abikaasade varalisi õigusi Liivimaa linnaõiguse järgi ja need ei kehtinud Tallinna linnas. Tallinna Linnavalitsuse 16.08.2000 korraldusega nr 3101-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 24.10.1995 korraldus nr 3012-k kostjale vara tagastamise kohta. 16.11.1995 vara üleandmise akt nr 276 (edaspidi 16.11.1995 Akt) on tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) § 66 lg 3 mõttes kehtetu algusest peale, kuna vara üleandmine oli vastuolus ORAS §-ga
  2. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 1 sätestatud heausksusest tuleneva garantiiga puudub hagejal võimalus võõrandamistehingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks vara omandajalt AS-lt Favorte.

§ 477

lg 3 kohaselt kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle väärtus rahas. AÕS § 29 lg-te 1 ja 2 kohaselt on asja harilikuks väärtuseks kohalik keskmine turuhind, kui tehinguga ei ole määratud teisiti. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja poolt alusetult saadud vara väärtuseks lugeda 02.08.1999 ostu-müügilepingu alusel saadud summa. 04.06.2002 esitas hageja maakohtule avalduse haginõude täpsustamiseks, milles palus tunnustada 16.11.1995 akti tühisust ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 175 000 krooni, võttes aluseks 02.08.1999 ostu-müügilepingus märgitud müügihinna.

  1. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et vara üleandmine oli seaduslik.
  2. Lääne-Viru Maakohus rahuldas 06.11.2002 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 175 000 krooni alusetult saadud tulu eest.
  3. Viru Ringkonnakohtu 20.05.2003 otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu 06.11.2002 otsus, millega hagi oli rahuldatud ja kostjalt välja mõistetud hageja kasuks alusetult omandatud tulu katteks 175 000 krooni, ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. MAAKOHTU LAHEND
  4. Viru Maakohus rahuldas
  5. veebruari 2004 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

§ 477

lg 3 alusel 15 480 krooni, mis on pool X 47 asuva elamu väärtusest kostjale üleandmise momendil 16.11.1995. Otsuse kohaselt ei ole kostja õigeaegselt vaidlustanud ÕVVTK linnakomisjoni 17.04.2000 otsust nr 11497 varasema kostja õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise kohta ja Tallinna Linnavalitsuse 16.08.2000 korraldust nr 3101-k varasema vara tagastamise korralduse 3 tühistamise kohta ja need haldusaktid on seadusjõus. Seega on vara tagastamise õiguslik alus ära langenud pärast seda, kui see vara oli kostjale üle antud.

§ 477

lg 3 kohaselt kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Põhja-Tallinna Valitsuse 18.11.2003 kirjast nr 5-30/4923 nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse 17.08.1994 korraldusega nr 1758-k andis Pelgulinna EEV oma bilansist Põhja-Tallinna Valitsuse bilanssi elamu X 47 jääkväärtusega 37 400 krooni. Elamu väärtus 01.12.1995 oli vastavalt Põhja-Tallinna Valitsuse raamatupidamise teatisele 30 960 krooni. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 järgi läheb omandiõigus üleantavale varale üle üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Järelikult vara kostjale üleandmise momendil 16.11.1996 oli pool X 47 vara väärtusest 15 480 krooni. Maakohus ei pidanud vajalikuks käsitleda eraldi haginõudena tehingu tühisuse tunnustamist. TsÜS § 66 lg 2 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud siis, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud seadust. TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale. Seega, kui kostja poolt omandatud vara omandamise õiguslik alus on ära langenud esmase haldusakti tühistamisega, siis on tühised ka esmasest aktist tulenevad aktid ja puudub vajadus käsitleda mingit haldusakti tsiviilõigusliku aktina ja tunnustada sellel põhineva tehingu tühisust. TsÜS § 66 lg 5 kohaselt peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Tallinna linn taotleb apellatsioonkaebuses Lääne-Viru Maakohtu
  2. veebruari 2004 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnustada 16.11.1995 akti tühisust ja välja mõista kostjalt hageja kasuks alusetult omandatud vara väärtus 175 000 krooni ning kantud kohtukulud. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on rikutud TsMS §-de 67 ja 91 sätteid ning alusetult võetud omal algatusel tõendina juurde Põhja-Tallinna Valitsuse 18.11.2003 kirja nr 5-30/4923 ja selle juurde lisatud raamatupidamisteatise vara väärtuse kohta. Kohtul ei olnud õigust otsuse tegemisel seda tõendit hinnata ja sellele kohtuotsuses tugineda. Kohus on rikkunud TsMS §-de 227 lg 2, 228 ja 229 lg 2 nõudeid. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 231 lg 4 ja on jätnud hindamata KVE Kinnisvaraekspert 13.11.2003 hinnangu, mille järgi hagetava vara väärtus selle omandamisel kostja poolt
  3. a oli 360 000 krooni, millest hageja soovis välja mõista 175 000 krooni, lähtudes TsMS § 73 lg-s 2 sätestatud hageja õigusest ja kostja poolt ostu-müügilepingu alusel saadud summast; 2) on vääralt kohaldatud AÕS § 29 lg-d 1-
  4. Asja hinnatakse hariliku väärtuse alusel, milleks on selle asja keskmine müügihind (turuhind). Alusetu ja vastuoluline on maakohtu seisukoht hageja poolt 16.11.1995 akti tühisuse tunnustamise kohta, mille järgi maakohus ei pidanud vajalikuks käsitleda eraldi haginõudena esitatud tehingu tühisuse tunnustamist. Samas on maakohus seda oma otsuses siiski käsitlenud ja põhjendatult leidnud, et antud juhul on vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, oluliselt rikutud seadust. Hageja ei nõustu maakohtu põhjendusega „puudub tarvidus käsitleda mingit haldusakti tsiviilõigusliku aktina ja tunnustada sellel põhineva tehingu tühisust“. Kohtu sellisest põhjendusest võib aru saada, et kohus käsitleb 16.11.1995 akti haldusaktina. Selline maakohtu seisukoht ei ole õige. Kehtinud ja kohaldamisele kuulunud TsÜS § 60 lg 1 kohaselt on 16.11.1995 akti näol tegemist tehinguga, mis oli suunatud tsiviilõiguste ja -kohustuste 4 tekkimisele ja lõppemisele. Apellant palus selles osas muuta kohtuotsuse motiive ja lugeda 16.11.1995 akt tsiviilõiguslikuks tehinguks ning tunnustada selle akti tühisust.
  5. L. Peebu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Lääne-Viru Maakohtu
  6. veebruari 2004 otsuse muutmata jätmist.
  7. Viru Ringkonnakohtu 12.02.2008 määrusega uuendati apellatsioonimenetlus, mis oli peatatud ringkonnakohtu 16.11.2004 määrusega kuni kohtuotsuse jõustumiseni L. Peebu hagis Eesti Vabariigi vastu K. Tiivase ja L.-A. Tiivase varaühisuse tuvastamiseks. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
  8. Viru Ringkonnakohus jättis 26.05.2008 otsusega Lääne-Viru Maakohtu 18.02.2004 otsuse muutmata.
  9. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 04.03.2009 otsusega Viru Ringkonnakohtu 26.05.2008 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule Otsuse kohaselt on ringkonnakohus hüvitise kindlaksmääramisel valesti kohaldanud

§ 477

lg-t 3 ja vara tagastamise hetkel kehtinud AÕS § 29.

§ 477

lg 3 sätestab, et kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. AÕS § 29 lg 3 kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb

§ 477

lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks, tuvastama, milline oli kinnistul asuva elamu 1/2 mõttelise osa turuhind selle kostjale üleandmise hetkel. Seejuures peab ringkonnakohus andma hinnangu ka hageja poolt maakohtus dokumentaalse tõendina esitatud KVE Kinnisvaraekspert hinnangule, mille kohtud lähtudes ekslikust vara väärtuse käsitlusest jätsid eelnevas menetluses arvestamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

  1. Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu 04.03.2009 otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu 26.05.2008 otsus, millega jäeti muutmata Lääne-Viru Maakohtu 18.02.2004 otsus. Lääne-Viru Maakohtu 18.02.2004 otsusega rahuldati Tallinna linna hagi L. Peebu vastu osaliselt ja mõisteti L. Peebult Tallinna linna kasuks välja 15 480 krooni. Eelnevast tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtadega.
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o osas, millega hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti L. Peebult Tallinna linna kasuks välja 15 480 krooni ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab Tallinna linna hagi L. Peebu vastu täielikult ja mõistab L. Peebult Tallinna linna kasuks välja 175 000 krooni alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. 5
  3. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna Tallinna Linnavalitsuse 16.08.2000 korraldusega nr 3101-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 24.10.1995 korraldus nr 3012-k kostjale vara tagastamise kohta, siis on kostjale vara tagastamise õiguslik alus ära langenud. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kuna kostjal ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb

§ 477lg 3 alusel hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas.

Maakohus on aga ekslikult lähtunud vara väärtuse kindlakstegemisel 01.12.1995 Põhja-Tallinna Valitsuse raamatupidamise teatises märgitud elamu X 47 väärtusest 30 960 krooni (1/2 sellest 15 480 krooni).

§ 477

lg 3 alusel on vara väärtuseks, mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind. KVE Kinnisvaraekspert hinnangu kohaselt oli ½ hoonest (korterelamu X 47) turuväärtus

  1. a seisuga 450 000 krooni. Ringkonnakohtul puudub alus nimetatud tõendil märgitud vara turuväärtuse suurusel kahelda ning asjas puuduvad ka teised tõendid, millised kinnitaksid vara turuväärtust
  2. a. Apellatsioonkaebuses palus apellant arvestada asjaoluga, et hinnangust tulenevalt on loetud hinnangu täpsuseks 20 %, s.o 90 000 krooni, ning seega kostja poolt alusetult omandatud vara väärtus vähemalt 360 000 krooni. Apellant lähtub 175 000 krooni suuruse nõude esitamisel ka sellest, et sama summa (175 000 krooni) sai kostja vara võõrandamisel kolmandale isikule. Seetõttu tuleb hagi rahuldada ja L. Peebult mõista Tallinna linna kasuks välja 175 000 krooni alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et puudub vajadus eraldi tunnustada 16.11.1995 vara üleandmise akti nr 276 tühisust, kuna vara tagasi saamise õiguslik alus langes ära Tallinna Linnavalitsuse 24.10.1995 korralduse nr 3012-k kehtetuks tunnistamisega.
  3. Menetluskulude jaotusel tuleb lähtuda kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS vastavatest sätetest. TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb jätta kostja menetluskulud seoses hagi rahuldamisega tema enda kanda. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 1050 krooni ning riigituludesse TsMS § 50 lg 3 alusel vähem tasutud riigilõiv 8950 krooni (175 000 krooniselt nõudelt oli riigilõivumäär 10 000 krooni, hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 1050 krooni). Samuti tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 9060 krooni. Hageja on kandnud õigusabikulusid kokku 58 056 krooni (I kd, t.l 69, 172 ja II kd, t.l 33, 72). TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja õigusabikulude katteks 8750 krooni. Viivi Tomson Egon Konsand 6 Üllar Roostoja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.