KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-06-33915 Tsiv

§ 113

lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul viivisemääraks 27.06% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 20.04 kr. Kuna hageja teavitas kostjat II nõudest 23.08.2006 saadetud kirjaga, alustab hageja ülesütlemisel nõutud summade alusel viiviste arvestamist alates 03.09.2006, sest hageja andis kostjale II saadetud nõudekirjas 7-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks, millele hageja lisab veel juurde 3 päeva, arvestamaks lepingu ülesütlemisavalduse kostjateni jõudmise aega. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale mitte ühtegi summat tasunud, on hageja viivisenõue perioodil 03.09.2006 – 09.11.2006 suurenenud kokku 1983.30 kr (39 340.98 kr * 27.06% * 68 päeva / 365). Seega 09.11.2006 seisuga tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2003.34 kr (20.04 kr + 1983.30 kr). Üldtingimuste p 6.3 alusel on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Lepingu ülesütlemisel oli tagastamata 39 340.98 kr krediidisummast. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 7868.20 krooni (39 340.98 kr * 20%), mis tuleks kostjatelt solidaarselt välja mõista. Hageja on kandnud võla sissenõudmisega seotud kulusid 100 krooni. 3 Kostja II ei ole täitnud kohustust tasuda hagejale kostja I poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. Kostja II vastutus on lepingu osas käenduslepingu alusel piiratud 131 556 krooniga. Kuna haginõuded nimetatud piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii kostjalt I kui ka kostjalt II solidaarselt välja mõista.

1. Kostja I A. Leebe võttis hagi õigeks. Vastuse kohaselt on tal laps, keda kasvatab üksinda, ta saab ainult 1200 krooni lastetoetust ja lapse isalt ei saa mingit abi. Ta sooviks sõlmida kokkuleppe, kuna ta on nõus maksma, aga tal pole lihtsalt võimalust olnud. Ta on nõus maksegraafikuga, sest tervet summat pole kuskilt võtta.
2. Kostja II H. Leebe kohtule ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus rahuldas
4. oktoobri 2008 otsusega hagi osaliselt ja mõistis A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt Balti Investeeringute Grupi Pank AS kasuks võla 49 020.64 krooni, millest 39 340.98 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 4244.91 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5334.75 krooni viivis, 100 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Kohus mõistis kostjatelt A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt välja alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Otsuse kohaselt ei ole kostjad nõudeid krediidi tagasimaksmiseks täitnud, seega oli hagejal õigus leping üles öelda. Lepingu kohaselt andis hageja kostjale I 39 340.98 kr krediiti. A. Leebe rikkus lepingut, jättes täitmata üldtingimuste p-s 2.1 sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. Hageja nõuab kostjatelt lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 4244.91 krooni. Kokkuleppe kohaselt oli Annika Leebe kohustatud maksma hagejale intressi 27,06 % krediidisummast aastas, kogu lepingu perioodi eest 52 873.55 krooni. Kuna kostjad ei ole üldse asunud maksegraafiku alusel krediiti tagastama, on lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress hagiavalduse järgi 4244.91 krooni. Leping on üles öeldud 23.08.
5. Hageja ei ole ei hagiavalduses ega muudes tõendites esitanud lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi arvestust, kuid maksegraafikust tulenevalt on see summa põhjendatud ja tuleb kostjatelt välja mõista. Kohus leidis, et kostjatelt tuleb TsMS § 367 ja § 461 lg 4 alusel 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni solidaarselt välja mõista viivis 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja nõuab kostjatelt viivist summas 22 040.53 krooni (2003.34 krooni + 20 037.19 krooni). Lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 20.04 kr. Kuna hageja teavitas käendajat nõudest 23.08.2006 saadetud kirjaga, alustab hageja ülesütlemisel nõutud summade alusel viiviste arvestamist alates 03.09.2006, sest hageja andis käendajale saadetud nõudekirjas 7-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks, millele hageja lisab veel juurde 3 päeva, arvestamaks lepingu ülesütlemisavalduse kostjateni jõudmise aega. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale mitte ühtegi summat tasunud, on hageja viivisenõue perioodil 03.09.2006 – 09.11.2006 suurenenud kokku 1983.30 kr, (39 340.98 kr * 27.06% * 68 päeva / 365). Seega 09.11.2006 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 2003.34 kr (20.04 kr + 1983.30 kr). Perioodi 9.11.2006-26.09.2008 on viivis arvestatud 20 037.19 krooni (päevade arv 687, viivise määr 27,06 % ).

§ 415

lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira 4 krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Nimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul on tarbijakrediidilepingu puhul maksimaalseks viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas (

§ 113lg 1 2.

lause). Üldtingimuste p 6.1 kohaselt tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja viide

§ 113

lg 1 3.lausele, mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär ja seega on antud juhul viivisemääraks 27,06% võlgnetavalt summalt aastas. Kuigi pärast lepingu ülesütlemist asendub intress viivisega, siis üldtingimustest tulenevalt pooled on kokku leppinud, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud määrast, mitte lepingus märgitud intressimäärast. Seega on kostjatelt välja mõistetava viivise suurus 5334.75 krooni. Lähtudes Ametlikes Teadaannetes avaldatud intressimääradest – enne

1. jaanuari 2007 3,5%, alates
2. jaanuarist 2007 kuni käesoleva ajani 4%, on viivise arvestus alljärgnev: 03.09.2006- 31.12.2006 ( 39340.98 x 89 päeva x 10,5 % ): 365 = 1007.24 krooni 01.01.2007- 26.09.2008 ( 39340.98 x 635 päeva x 11 % ): 365 = 4327.51 krooni. Hageja on arvestanud lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivist 20.04 krooni. Kuna hageja ei ole hagiavalduses selgitanud, kuidas see viivise summa on arvutatud ja millise perioodi eest, tuleb lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis jätta välja mõistmata. Kohus leidis, et tulenevalt

§-s 421 sätestatud põhimõttest ei saa krediidiandja täiendada lepingut ja nõuda tarbijalt lisaks viivisele ka leppetrahvi. Üldtingimuste p-s 6.3 ettenähtud leppetrahv on täiendus krediidiandja viivise kokkuleppele ja see on vastuolus

§ 421põhimõtetega. Selline kokkulepe on Ts

ÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine, kuna

§-s 421 sätestatud keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Kohus leidis, et üldtingimuste p 6 on vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõude kostjatelt leppetrahvi 7868.20 krooni väljamõistmiseks. Kohus leidis, et kuna kostjad on jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata ja seetõttu on hagejal vajalik olnud neile saata kirjad, tuleb need kulud summas 100 krooni välja mõista. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. BIGBANK AS (Balti Investeeringute Grupi Pank AS) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2008 otsuse tühistamist osas, millega mõisteti vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 5334.75 kr seadusjärgse intressimääraga aastas, alates 26.09.2008 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõudelt seadusjärgse intressimääraga aastas, ja osas, millega jäeti apellandi leppetrahvi nõue rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 22 040.53 kr määraga 27,06% aastas, sh lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutnud tasumata viivis 20.04 krooni, alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis määraga 27,06% aastas, ning mõista vastustajatelt solidaarselt välja leppetrahv 7 868.20 kr. Tartu Ringkonnakohtule 20.03.2009 esitatud avalduses apellant loobub leppetrahvi nõudest ja palub välja mõista vastustajatelt solidaarselt seisuga 20.03.2009 sissenõutavaks muutunud viivis 25 141.28 kr, alates 21.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,06% aastas ning lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 20.04 kr. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 5 1) on ebaõigesti leitud, et tarbijakrediidilepingu puhul on maksimaalseks viivisemääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas (ehk praegusel hetkel 11%). Antud asjas kuulub kohaldamisele apellandi ja vastustaja vahel kokku lepitud lepingujärgne intressimäär 27,06% aastas. Seega tuleb viivisemäära leidmisel lähtuda

§ 113

lg 1 ls-st 3 ning vastustaja on kohustatud tasuma apellandile viivist lepingujärgse intressi määra alusel, s.o 27,06% aastas; 2) on ebaõigesti jäetud välja mõistmata enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata viivis. Arvestades, et vastustajad oli viivituses krediidisumma ja intressi maksetega ning

§ 113

lg 6 ei luba viivist intressilt nõuda, on apellant nõudnud viivist krediidisumma tasumisega viivitamise eest. Apellandi poolt lepingu ülesütlemisel 23.08.2006 esitatud viivisenõue 20.04 kr ei ole ebaselge, vaid on esitatud seaduse ja lepingu alusel; 3) on rikutud TsMS § 436 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, kuid kaevatavas otsuses ei ole kohus põhjendanud, miks on apellandi poolt kohaldatav viivisemäär 27,06%

§ 421järgi tühine kokkulepe.

Eeltoodud määraga viivist kohaldades on apellant lähtunud

§-s 113 lg 1 sätestatust, millele viitab ka

§ 415

lg 1 ning

§ 113

lg 1 lause 3 sätestabki selle viivisemäära, mida apellant vastustaja suhtes kohaldas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2008 otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati viivise nõue osaliselt summas 5334.75 kr ning mõisteti A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt välja alates 26.09.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 11% tagastamata krediidisummalt aastas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A. Leebelt ja H. Leebelt solidaarselt välja BIGBANK AS kasuks seisuga 20.03.2009 sissenõutavaks muutunud viivise 25 141.28 kr, lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivise 20.04 kr ning alates 21.03.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 27,06% aastas. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust vastustajatelt väljamõistetud viivise suuruse osas ning lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivise 20.04 kr väljamõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
3. Nähtuvalt asja materjalidest, sõlmisid hageja ja kostja I 24.05.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601837/95kt (tl 7-13). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale I krediiti 39 340.98 kr ning kostja I kohustus maksma hagejale intressi 27,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS krediidilepingute üldtingimusi S. 8.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

§ 113

lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi 1. lõike kolmas lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 6 Riigikohus on 14.01.2009 otsuses nr 3-2-1-120-08 leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Lähtudes eeltoodust, on apellandil õigus nõuda vastustajalt viivist samas ulatuses, milles nad leppisid kokku tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul leppisid pooled kokku 27,06% suuruses intressimääras aastas ja selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. Vastustajad ei ole apellandi viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ning seetõttu lähtub ringkonnakohus apellandi poolt esitatud viivise arvestusest. 9. Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, milles jäeti rahuldamata lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata viivise 20.04 kr väljamõistmise nõue. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Apellant on nõudnud viivist põhivõla osamaksete tasumisega viivitamise aja eest 20.04 kr ning kuna osamaksed olid muutunud sissenõutavateks, siis on nõue

§ 113lg 1 alusel õigustatud ja kuulub rahuldamisele.

10. Apellatsioonkaebuses nõuti vastustajatelt täiendavalt 33 029.52 kr väljamõistmist. Apellatsioonkaebus rahuldati 25 161,32 kr ulatuses, leppetrahvi 7868.20 kr väljamõistmise nõudest apellant loobus apellatsioonimenetluses ise, s.o apellatsioonkaebus rahuldati ca 76,17 % ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest 76,17 % solidaarselt vastustajate kanda ning 23,83 % apellandi kanda. Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 7 Viivi Tomson