) rakendussätted võimaldavad kohtutäituril arvestada täitemenetluses viivist tasumata summadelt kuni 01.01.2006 kehtinud
Kohtutäitur leidis, et kuna sissenõudja hagi ei võetud menetlusse (pooled seda edasi ei kaevanud), siis oli kohtutäitur kohustatud
alusel võtma tarvitusele kõik seaduses lubatud abinõud selleks, et täitedokument täita. Ainus võimalus nõude tagamiseks oli keelumärke seadmine võlgniku korteriomandile, kuna kohustatud isikul puudus muu vara, mille arvelt oleks olnud võimalik viivise nõuet täita. 3. Justiitsminister karistas 10.09.2007 käskkirjaga nr 332-k kohtutäitur M. Laanemetsa
lg-s 1 sätestatud ametikohustuse rikkumise eest distsiplinaarkorras rahatrahviga 6000 krooni. Käskkirja järgi ei või
lg 1 kohaselt arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Kohtutäituri ja võlgniku selgituste kohaselt on sissenõudja ja võlgniku vahel sõlmitud 09.11.2001 võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe, mille rikkumisel oli sissenõudjal õigus nõuda võlgnikult viivist kuni 01.01.2006 kehtinud
Kehtiva
alusel ei ole võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe täitedokument ning
Täitemenetlust saab pärast 01.01.2006 alustada üksnes nende täitedokumentide alusel, mis vastavad
nõuetele (
Kohus selgitab, et kuni 01.01.2006 kehtinud
on vaadeldav viivise võtmist võimaldava materiaalõigusliku erinormina, mis kehtestas täitemenetluses VÕS §-ga 113 võrredes erineva viivise määra. Jõustunud kohtuotsusega mõisteti võlgnikult sissenõudja kasuks välja 180 000 krooni. Võlgnik on likvideerinud võlgnevust summas 59 766,67 krooni ja võlgnevuse jääk oli 120 233,33 krooni, mille võlgnik tasus 04.06.2007 notari tõestatud lepingu alusel. Kohtutäitur Priit Lantini 09.11.2001 koostatud võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe kohaselt on sissenõudjal õigus viiviseid küsida. Viivise küsimist võimaldas sellekohase kokkuleppe koostamisel kuni 31.12.2005 kehtinud
lg 1, millest tulenes, et kui võlgnik ei tasu kokkuleppe alusel igakuiselt tasumisele kuuvaid summasid, arvestab kohtutäitur igakuulisele summale juurde 10% viivist iga tasumata kuu eest, mis nõutakse võlgnikult sisse. Sissenõudja vaidlustas Harju Maakohtus kohtutäituri 09.04.2007 otsuse, millega täitur rahuldas sissenõudja nõude põhivõla osas, kuid jättis viivised summas 674 661,30 rahuldamata, leides, et võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei ole
Kuni maakohtu lahendini ei ole teada kohtutäituri 09.04.2007 tehtud otsuse õiguspärasus, sest kohtulahend võib olla vastupidine ja anda sissenõudjale õiguse viiviste küsimiseks. Sissenõudja ei ole nõustunud 04.06.2007 notari juures sõlmitud tehinguga, et võlgnik on oma nõuded täitemenetluses nõuetekohaselt täitnud. Sissenõudja andis nõusoleku keelumärke kustutamiseks, sest muul viisil ei oleks olnud võimalik korterile hüpoteeki peale panna. Justiitsminister on õigustatud kontrollima vaid kohtutäituri ametitegevuses formaalsete nõuete järgimist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26.09.2000 otsus nr 3-3-1-35-00 ja 07.12.2004 otsus nr 3-3-1-70-04). Täitemenetluses tekkinud menetlusosaliste õiguslikud vaidlused lahendatakse kohtus. Kaebaja leiab, et ta ei ole arestinud rohkem võlgniku vara kui seda on vaja nõude täitmiseks. Täitemenetluses esilekerkinud asjaolusid arvestades oli ta õigustatud võlgniku varale uuesti keelumärget seadma, kuna sissenõudja poolt vaidlustati 674 661,30 krooni ulatuses viiviste võlgnikult sissenõudmata jätmine. Sissenõudja poolt kohtutäituri otsuse vaidlustamise korral täitemenetlus jätkub ning seega ei ole õige, et keelumärke seadmise hetkel ei eksisteerinud enam nõuet. Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, sest võlgniku varale pärast keelumärke mahavõtmist uuesti keelumärke seadmist ei saa lugeda täituri tahtlikuks või süüliseks teoks, vaid 3
, st nõuda viiviste tasumist. Pärast 01.01.2006 alustatud täitemenetluses ei ole täituril
lg 1 tulenevalt õigus viiviseid arvestada, kui viiviste summa ei sisaldu täitedokumendis, st pärast 01.01.2006 alustatud täitemenetluses ei ole võimalik võlasumma perioodilise tasumise kokkulepet käsitada täitedokumendina ning nõuda sellele tuginedes viiviste tasumist.
lg 1 sätestab, et sissenõudja nõue rahuldatakse koos viiviste ja muude kõrvalkohustustega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Kohtud on tõlgendanud nimetatud sätet tsiviilasjas nr 2-06-38138 ja leidnud, et kohtutäitur ei saa kohtuotsuse resolutsioonis toodud nõuet suurendada ega arvestada viivist edasi, kui kohtuotsusega ei ole väljamõistetud viivist põhivõla tasumiseni ega määratud viivise suurust.
lg 1 ja § 56 lg 1 on üheselt mõistetavad õigusnormid, millest tuleneb selgelt, et kohtutäituril ei ole õigust arestida rohkem võlgniku vara, kui on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Kuna põhivõlg ja täitekulud olid võlgniku poolt tasutud, puudus täituril alus seada võlgniku varale keelumärge. Keelumärke seadmine oleks olnud võimalik alles pärast seda, kui kohus otsustab sissenõudja kasuks viivised võlgnikult välja mõista. Võlasumma perioodilise tasumise kokkulepet võib käsitada täitedokumendis sätestamata poolte kokkuleppena, mille alusel esitatud nõudeid kohtutäitur täita ei saa (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.06.2007 määrus nr 3-2-1-68-07). M. Laanemetsa karistamine 6000 krooni suuruse rahatrahviga on põhjendatud ja proportsionaalne, kuna kohtutäituri seaduse (KTS) § 38 lg 1 alusel võib kohtutäiturile distsiplinaarkaristusena määrata kuni 100 000 krooni suuruse rahatrahvi.
lg 1 kohaselt koostab kohtutäitur võlgniku varale keelumärke seadmisel avalduse, mis väljendab avaldaja soovi teatud õiguse või keelu kinnistusraamatusse sissekandmiseks. Selline avaldus on käsitletav tahteavaldusena. 6. Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2008 otsusega kohtutäitur M. Laanemetsa kaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei ole täitedokument seaduse tähenduses.
annab ammendava loetelu täitedokumentidest, mille hulka eelnimetatud kokkulepe ei kuulu (seda on korduvalt avaldanud ka M. Laanemets ise).
lg 1 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Seega viivised ja muud kõrvalnõuded peavad olema täitedokumendis fikseeritud. Kohtutäitur peab oma tööülesannete täitmisel
§-s 2 sätestatut järgima. Kohtutäitur M. Laanemets märkis 09.04.2007 otsuses täiteasjas nr 014/2007/101, et sissenõudja võib esitada kohtule hagi viiviste nõudmise suhtes. Nimetatud otsusega kinnitas kohtutäitur V. Biljalova võla suuruseks 120 233,33 krooni. S. Saveljev vaidlustas 09.04.2007 otsuse Harju Maakohtus ning 11.01.2008 kohtumäärusega nr 2-07-21184 jäeti kaebus rahuldamata. Kuna võlgniku poolt oli täitedokument (täitmisel olev kohtuotsus) täidetud, siis tuli täitemenetlus lõpetada (
). Kohtutäitur ei saa omal algatusel nõuet suurendada ja arvestada viivist, kui see ei tulene otsusest (täitedokumendist) endast.
lg 1 kohaselt täitemenetluse lõpetamise korral vabastab kohtutäitur vara viivitamata aresti alt ja esitab registripidajale avalduse keelumärke kustutamiseks, mida kohtutäitur 04.06.2007 pärast võlgniku poolt sissenõudjale võla tasumist esialgselt tegigi, kuid täitemenetlust ei lõpetanud.
lg 1 kohaselt ei või arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik.
Kehtetut sätet kohtutäitur täitemenetluses kohaldada ei saa. Pärast 01.01.2006 alustatud täitemenetlustes ei ole kohtutäituril enam
lg-st 1 tulenevalt õigust viiviseid arvestada, kui viiviste summa ei sisaldu täitedokumendis. Alates 01.01.2006 kehtiv TsMS § 461 lg 4 näeb ette, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt, arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivise summat teisiti määratud. Viivise määraks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Eeltoodust nähtub, et viivis nõutakse sisse täitedokumendi (kohtulahendi) alusel. M. Laanemetsal puudus täitedokument võlgnikult sissenõudja kasuks viivise väljamõistmiseks ning seega puudus ka õiguslik alus võlgniku kinnisasja (korteriomandi) arestimiseks. Uue keelumärke seadmine ei olnud vajalik ka seetõttu, et maakohus ei võtnud sissenõudja hagi võlgniku vastu menetlusse. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete järgi, arvestades hagita menetluse erisusi. Seetõttu on ka hagita menetluses võimalik taotleda kohtult hagi (kaebuse) tagamist. KTS § 2 lg 3 kohaselt peab kohtutäitur ametitoimingut tehes olema erapooletu ning äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb. Sissenõudja võimaliku tulevase nõude tagamiseks täitedokumendi väliselt võlgniku varale käsutamise keelumärke seadmine paneb kahtluse alla kohtutäituri erapooletuse, mis väljendub sissenõudja huvide eelistamises.
ei võimalda kohtutäituril võlgniku vara arestida, kui nõuet ei eksisteeri. Kohus nõustus vastustajaga, et M. Laanemets ületas oma volitusi, arestides võlgniku vara suuremas ulatuses, kui oli vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. KTS § 6 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametikohustuste süülise rikkumise eest. Süülise rikkumise toimepanemine eeldab tahtlikku tegevust. Ilma täitedokumendita võlgniku varale käsutamise keelumärke seadmine oli täituri tahtlik tegevus. Ei ole usutav, et kohtutäitur tegi seda teadmatusest või ei saanud aru selle tagajärgedest isikule, kelle kinnisasjale seati käsutamise keelumärge ning seda olukorras, kus võlgnikul olid rahalised kohustused kolmanda isiku ees (eraisikult laenu võtmine ja asjaõiguslepinguga hüpoteegi seadmine võlgniku korteriomandile). Kohtutäitur oli üheks lepingupooleks ja talle oli see asjaolu teada. Käesoleval juhul ei ole tegemist seadusesätte erineva tõlgendamisega või õigusnormi ebaselge regulatsiooniga, mis võimaldab mitmeti tõlgendamist. Vaidlustatud käskkirja kohaselt tegu on ametikohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisega, mille eest karistati kaebajat rahatrahviga 6000 krooni. KTS § 38 lg 1 võimaldab määrata kohtutäiturile distsiplinaarkaristusena kuni 100 000 krooni suuruse rahatrahvi. Kaevatavas käskkirjas on välja toodud kaalutlused distsiplinaarkaristuse valikul. Justiitsminister on karistuse määramisel arvestanud asjaoluga, et kohtutäituril ei ole eelnevat karistust ning põhjendanud, miks karistusena valiti just rahatrahv. Kohus leidis, et karistuse valikut on piisavalt ja arusaadavalt motiveeritud, mille põhjal võib kohus järeldada, et diskretsiooni piire ei ole ületatud ning ei ole rikutud ka proportsionaalsuse põhimõtet. Vaidlustatud käskkiri on motiveeritud, selles on põhjalikult kirjeldatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning toodud kaalutlused distsiplinaarkaristuse määramisel, käskkiri on üheselt mõistetav ja kontrollitav, mis võimaldas 5
§-s 48 sätestatud alus. Ekslik on kohtu seisukoht, et täitedokument oli võlgniku poolt täidetud ning täitemenetlus kuulus lõpetamisele. Kui sissenõudja esitab kohtutäiturile avalduse, milles arvestab kohtuotsusega väljamõistetud põhinõudelt ja intressidelt viivist kuni kohtuotsuse täitmiseni, siis sissenõudja avalduse rahuldamisel / täitmisel ei ületa kohtutäitur pädevust, vaid see on talle seadusega võimaldatud. Küll ei ole kohtutäituril ilma sissenõudja sellekohase avalduseta õigus iseseisvalt viiviseid arvestada ja võlgnikult nõuda. Kohtu seisukoha järgi ei anna
MS § 461 lg 4 täiturile pädevust viivise sissenõudmiseks ilma vastava täitedokumendita. Apellant sellega ei nõustu. TsMS § 461 lg 4 on kohtutäiturile seaduslikuks aluseks viivise arvestamiseks põhinõudelt ja muudelt kõrvalnõuetelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses ja seda juhul kui kohtuotsusega ei ole viivise kohtuotsuse järgne arvestamise kord eraldi muul moel reguleeritud. Sissenõudja esitas kohtutäiturile täitedokumendina Tallinna Linnakohtu 11.05.2000 kohtuotsuse kriminaalasjas, millest tulenevalt oli võlgnikul 22.02.2007 avalduse esitamise seisuga jätkuvalt tasumata põhivõlgnevus kokku summas 120 233,33 krooni. Sissenõudja palus võlgnikult sundkorras sisse nõuda täitedokumendist tulenev põhivõlg ja viivis. Viivisenõude suurus oli 674 661,30 krooni ning see tulenes põhinõudest ja selle aluseks olevast täitedokumendist. Kohtutäituri 09.04.2007 otsusest tulenevalt esitas sissenõudja võlgniku vastu viiviste nõudes iseseisva hagi. Maakohus keeldus 31.05.2007 määrusega nr 2-07-20520 hagiavaldust menetlusse võtmast, sest viivisenõue tuleb esitada samas täitemenetluses kohtutäiturile. Kohtumääruse kohaselt võimaldavad
rakendussätted täituril arvestada täitemenetluses viivist tasumata summadelt kuni 31.12.2005 kehtinud
Kohus põhjendas, et varasem
on vaadeldav viivise võtmist võimaldava materiaalõigusliku erinormina, mis kehtestas täitemenetluses VÕS §-ga 113 võrreldes erineva viivise määra. S. Saveljev vaidlustas kohtutäituri 09.04.2007 otsuse Harju Maakohtus ning nimetatud asi on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Kohtutäituril ei ole tema tegevuse formaliseerituse printsiibist põhinevalt võimalik hinnata täitmisele esitatud dokumendi sisu, mistõttu ka viiviste arvestamise alust, õigsust ega suurust - see oleks juba formaliseerituse printsiibi rikkumine, kuna asjaolude sisuline kontroll kuulub ainult kohtu pädevusse. Selle, kas viiviste arvestamine toimub kohtutäitur Priit Lantini poolt 09.11.2001 koostatud võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe või muul alusel ja kas sissenõudja küsitud ulatuses, jättis kohtutäitur täitemenetluses valitsevast formaliseerituse põhimõttest tulenevalt maakohtu otsustada.
kohaselt on kohtutäitur kohustatud tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Sissenõudja esitas 04.06.2007 kohtutäituri 09.04.2007 otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule. Kuni maakohtu lahendini ei ole kohtutäituri otsuse õiguspärasus 6
-s ettenähtud korras vaidlustatud, sekkus justiitsminister alusetult ja põhjendamatult täitemenetlusse ning rikkus kohtutäituri sõltumatu otsustamise põhimõtet (KTS § 2). Apellant pole eksinud selge normi vastu. Apellandile ei ole teada, et antud asjaolu kohta oleks erinev tõlgendus, mida sel juhul ainult tema oleks eiranud. Tema tõlgendus ei lange kokku vaid Justiitsministeeriumi seisukohaga. Kui sissenõudja on vaidlustanud kohtus kohtutäituri otsuse, millega jäeti viivisnõue rahuldamata, siis tuleb seda arvestada eksisteeriva nõudena, kuni ei ole seda ümberlükkavat jõustunud kohtulahendit. Võlgniku varale keelumärke seadmise on võlgnik maakohtus vaidlustanud, seega on mõlemad menetlusosalised teadlikud oma õiguste kaitsest ning justiitsministri sekkumine on ebaõige ja kohtutäituri karistamine alusetu. Võlgniku varale pärast keelumärke mahavõtmist uuesti keelumärke seadmist ei saa lugeda täituri tahtlikuks või süüliseks teoks, vaid seda tuleb lugeda kohtutäituri õigustatud otsuseks ametitoimingute läbiviimisel, mis ei ole distsiplinaarsüütegu. 8. Justiitsminister vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Kohtuasja lahendamisel ei oma tähtsust, kas täituril oli
§-s 48 sätestatud alus täitemenetluse lõpetamiseks, sest see ei olnud distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Kohtutäitur ei saanud ilma kohtumääruseta võlgniku vara arestida sissenõudja võimaliku tulevase õiguse tagamiseks. Täitemenetlus algatatakse küll sissenõudja avalduse alusel, kuid samas peab kohtutäitur suhtuma kriitiliselt täitmisavalduses märgitud nõude summasse ning lähtuma täitedokumendist tulenevast nõudest. Täitur ei saa 7
rakendamise seadus ei näe ette kuni 31.12.2005 kehtinud
rakendamise erisusi, mistõttu seda ei saa pärast 01.01.2006 alustatud täitemenetluses kohaldada. Pärast 01.01.2006 alustatud täitemenetluses ei ole täituril
lg 1 järgi õigust viiviseid arvestada, kui viiviste summa ei sisaldu täitedokumendis (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2007 määrus nr 2-06-38138 ja 15.04.2008 määrus käesolevas täiteasjas nr 2-07-32735). Kohtutäitur ei olnud kohustatud täitma sissenõudja poolt täitmisele esitatud nõuet, mis ei tulenenud kehtivast täitedokumendist. Justiitsminister saab kontrollida kohtutäituri tegevuse vastavust formaalsetele nõuetele ning karistada täiturit, kui on rikutud selgelt sätestatud õigusnormi.
lg-st 1 ja § 56 lg-st 1 tuleneb üheselt, et täituril ei ole õigust arestida rohkem võlgniku vara, kui on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks ning kõrvalnõuded kuuluvad täitemenetluses sissenõudmisele ja muutuvad nõude osaks üksnes juhul, kui need nähtuvad täitedokumendist. Antud juhul kohtutäitur M. Laanemets nende sätete vastu eksis, seades keelumärke V. Biljalova varale enne kohustava kohtulahendi esitamist ja piirates sellega põhjendamatult võlgniku omandiõigust ja asudes omal initsiatiivil hagi tagama. Sissenõudjal olid olemas kõik võimalused taotleda hagi tagamiseks võlgniku korteriomandi arestimist kohtult. Paljasõnaline ja põhjendamatu on kaebaja väide, et järelevalveametnikud pole tutvunud asjakohase täitetoimikuga. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et võlgniku varale õigustamatult keelumärke seadmine ei ole käsitatav ametikohustuste süülise mittenõuetekohase täitmisena. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et keelumärke seadmiseks puudus täituril õiguslik alus (kehtiv täitedokument), seega oli justiitsministril õigus kohtutäiturit distsiplinaarkorras karistada. Justiitsminister ei saa distsiplinaarmenetluses hinnata kohtutäituri ametitoimingute otstarbekust, küll aga nende nõuetekohasust. Kohusetundlik ja mõistlikele kaalutlustele tuginev kohtutäitur pidi mõistma, et
lg 1 ja § 56 lg 1 ei võimalda võlgniku vara arestida pärast täitedokumendist tuleneva nõude täitmist sissenõudja võimaliku tulevase õiguse tagamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg-s 1 sätestatud ametikohustust mitte arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Alates 01.01.2006 kehtetu
alusel sõlmitud võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei ole kehtiva
järgi täitedokument ning täitemenetlust tohib läbi viia ainult täitedokumendi täitmiseks. Võlgnik oli kohtutäiturile võla ja kõik täitekulud tasunud ning kohtutäitur nõustus võlgniku korteriomandi aresti alt vabastama. Võlgniku vara teistkordne arestimine seoses viivisenõudega oli õigustamatu. Justiitsminister viitas ka Harju Maakohtu 22.12.2006 määrusele tsiviilasjas nr 2-06-38138, millest tuleneb, kohtutäitur peab lähtuma ainult täitedokumendis otsesõnu väljendatud otsustusest ja ta ei saa tõlgendada täitedokumenti või laiendada selle resolutiivosas märgitut. 12. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäitur M. Laanemetsa tegevust ei saa pidada ametikohustuste süüliseks täitmata jätmiseks või mittenõuetekohaseks täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtutäitur pannud toime KTS § 32 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüütegu, mille eest oleks talle saanud KTS § 33 p-s 2 ja §-s 38 sätestatud distsiplinaarkaristuse (rahatrahv) määrata. Vaidlust ei ole selles, et
lg 1 ja § 56 lg 1 kohaselt täidetakse nõue üksnes täitedokumendis märgitud ulatuses ning täitur ei või üldjuhul arestida võlgniku vara rohkem, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Samuti ei vaidle menetlusosalised selle üle, et praeguseks on üheselt selge, et kohtutäituri poolt 21.06.2007 V. Biljalova korteriomandile käsutamise keelumärke seadmine ei olnud õigustatud. Harju Maakohtu 09.01.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-32735 on V. Biljalova kaebuse alusel tühistatud kohtutäitur M. Laanemetsa 21.06.2007 avaldus keelumärke seadmiseks V. Biljalovale kuuluvale korteriomandile Tallinnas Kopli 90-19. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.04.2008 määrusega maakohtu määruse muutmata. 9
Laanemetsa süül. Justiitsminister ei ole ringkonnakohtu hinnangul pööranud piisavalt tähelepanu asjaoludele, millest tulenevalt täitur võlgniku korteriomandi teistkordselt arestis. Kohtutäitur ise oma 09.04.2007 otsuses leidis õigesti, et võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe ei saa olla
kohaseks täitedokumendiks ning sissenõudja saab viiviseid nõuda üksnes hagimenetluses maakohtu kaudu. Oluliseks tuleb pidada seda, et Harju Maakohus keeldus 31.05.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-06-28087 (tegelikult õige nr 2-07-20520) võtmast menetlusse S. Saveljevi hagi V. Biljalova vastu 745 387,86 krooni nõudes, asudes seisukohale, et hageja nõue tuleb esitada täitemenetluses ja kehtiv õigus (TsMS § 461 lg 4) võimaldab täituril arvestada täitemenetluses viivist tasumata summadelt kuni 01.01.2006 kehtinud
Seejuures tegi 31.05.2007 määruse sama kohtunik, kes oli teinud ka justiitsministri käskkirjas viidatud 22.12.2006 määruse asjas nr 2-06-
lg 1 alusel arvestatud viiviste sissenõudmise osas puudus 21.06.2007 keelumärke seadmise ajal selge ja üheselt mõistetav regulatsioon. 14. Harju Maakohus lahendas 11.01.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-21184 S. Saveljevi kaebuse kohtutäitur M. Laanemetsa 09.04.2007 otsusele, nõustudes täituri seisukohaga, et täitmisel olev kohtuotsus (täitedokument) oli võlgniku poolt täidetud ja täitemenetlus kuulus lõpetamisele, mistõttu jättis kohus S. Saveljevi kaebuse rahuldamata. Lisaks märkis kohus, et
p 1 järgi on 21.06.2007 korteriomandile keelumärke seadmine tühine, sest selle seadmiseks puudus kehtiv täitedokument. See kohtu seisukoht käsitleb aga juba pärast 09.04.2007 otsuse tegemist toimunut ega saanud olla kohtutäiturile teada enne 11.01.
lg 3 alusel sõlmitud võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe täitmisest kõrvalehoidumise eest sama seaduse § 30 lg 1 alusel arvestatud viiviste sissenõudmise võimalikkuse osas pärast 01.01.2006, samuti ebaselgust TsMS § 461 lg 4 sisustamisel, ei saa kohtutäitur M. Laanemetsa tegevust, mis seisnes 21.06.2007 V. Biljalova korteriomandi suhtes 10
§-st 8 tulenevat ametikohajärgset põhikohustust võtta tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle väitega, et kohtutäitur M. Laanemetsa tegevus (V. Biljalova korteriomandile käsutamise keelumärke seadmine S. Saveljevi oletatava viivisenõude tagamiseks) pani kahtluse alla kohtutäituri erapooletuse, mis väljendus sissenõudja huvide eelistamises. Kuna kohtutäitur juhindus teistkordselt käsutamise keelumärget seades Harju Maakohtu 31.05.2007 määrusest, milles peeti viivisenõude sissenõudmist võimalikuks ning samas oli S. Saveljev maakohtus vaidlustanud kohtutäituri 09.04.2007 otsuse, millega täitur ise viivisenõuet sissenõutavaks ei pidanud, ei saanud tekkida kahtlust kohtutäituri erapooletuses või S. Saveljevi huvide eelistamises. Vaidlust ei ole selles, et V. Biljaloval puudus peale korteriomandi muu vara, millele olnuks võimalik sissenõuet pöörata.
Kohtutäituri poolt 21.06.2007 keelumärke seadmine võis küll olla ennatlik ja õigusvastane, kuid see asjaolu iseenesest ei saa veel tuua kaasa distsiplinaarvastutust. Kohtutäituri karistamine ei oleks antud juhul kooskõlas punktis 10 viidatud Riigikohtu otsustes nr 3-3-1-35-00 ja 3-3-1-70-04 väljendatud seisukohtadega vaba elukutse pidaja distsiplinaarvastutusest, sest asjaoludest tulenevalt puudub M. Laanemetsa tegevuses nõutav süüline raske eksimus seaduse kohaldamisel.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.