← Eesti

3-08-1992/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1992 Haldusasi Uppsala Filadelfia Koguduse kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise ja tekitatud kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev
  2. mai 2009 Kohtuistungil osalenud isikud Kaebuse esitaja: Uppsala Filadelfia Kogudus Esindaja: Ivo Mahhov, vandeadvokaat Vastustaja: ÕVVTK Tallinna linnakomisjon Esindaja: Terje Krais Resolutsioon Jätta Uppsala Filadelfia Koguduse kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavakstegemisest 29.05.2009, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS §32 lg 5, §37 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK
  3. G.V.S esitas 12.12.1991 esindaja Guido Toomas Neumanni kaudu Tallinna Linnavalitsusele avalduse oma isale V.R.D-le kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks Tallinnas, Vesivärava tn 24 (endine aadress Vesivärava tn 18b, kinnistu nr 2553).
  4. G.V.S suri 4.11.
  6. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.03.1998 otsusega nr 9874 loeti Tallinnas, Vesivärava tn 24 endisel kinnistul nr 2553 asunud ehitised ja krunt suurusega 1180 m2 omandireformi objektiks ja G.V.S tunnistati nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks.
  7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2.11.1998 otsusega nr 10309 tühistati 30.03.1998 otsuse nr 9874 p 3 ning otsustati tunnustada G.V.S kui omandireformi õigustatud subjekti õigust Vesivärava tn 24 asuvate ehitiste ja krundi suhtes ning lugeda tema nõudeõigus ORAS § 161 lg 1 kohaselt päritavaks tsiviilseadustega sätestatud korras.
  8. Tallinna notari M. Rei poolt 12.04.2005 väljastatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris G.V.S-i vara nõudeõiguse Vesivärava tn 24 endisel kinnistul nr 2553 asunud ehitistele ja krundile Uppsala Filadelfia Kogudus.
  9. 1.03.2006 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 375-k „Vesivärava tn 24 asuvate hoonete osaline tagastamine”. Korralduse nr 375-k p-ga 1 kinnitati OÜ Ehitusekspert poolt 5.10.2005 koostatud eksperthinnang Vesivärava tn 24 paiknevate õigusvastaselt võõrandatud hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra selgitamiseks. Korralduse p-ga 2 otsustati tagastada kaebajale Vesivärava tn 24 asuvast hoonest nr 1 55/100 mõttelist osa ja hoonest nr 2 70/100 mõttelist osa. Korralduse p-ga 5 jäeti ORAS §12 lg 9 alusel rahuldamata õigustatud subjekti taotlus Vesivärava tn 24 asuva hoone nr 1 45/100 mõttelise osa ja hoone nr 2 30/100 mõttelise osa tagastamiseks.
  10. Uppsala Filadelfia Kogudus vaidlustas Tallinna Linnavalitsuse 1.03.2006 korralduse nr 375-k Tallinna Halduskohtus ning taotles korralduse p-de 1–5 tühistamist. Kaebaja leidis, et ekspertiis hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta oleks tulnud teha õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel, mille kohaselt oleks kaebajal olnud õigus saada hooned tagasi täies ulatuses. 9.01.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-539 jättis Tallinna Halduskohus Uppsala Filadelfia Koguduse kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2007 otsusega rahuldati Uppsala Filadelfia Koguduse apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 9.01.2007 otsus. Riigikohtu 3.03.2008 otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-2-08 rahuldati Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2007 otsus ning jäeti jõusse Tallinna Halduskohtu 9.01.2007 otsus. Riigikohus leidis, et kuna G.V.S-i suhtes ei olnud kohaliku omavalitsuse täitevorgan enne seadusemuudatuse jõustumist 2.03.1997 teinud ühtegi otsust Vesivärava tn 24 ehitiste tagastamise või mittetagastamise kohta, siis ei saa vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimust lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel.
  11. 8.10.2008 esitas Uppsala Filadelfia Kogudus Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise ja sellega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  12. Kaebaja leiab, et G.V.S-i vara tagastamise avaldust menetleti põhjendamatult ja ebamõistlikult kaua. G.V.S esitas avalduse Tallinnas, Vesivärava tn 24 asuva õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr 2553 tagastamiseks 12.12.
  13. Taotleja õigustatud subjektiks ja Vesivärava tn 24 vara omandireformi objektiks tunnistamise otsus võeti vastu alles
  14. aastal, so 7 aastat peale esialgse avalduse esitamist, mistõttu vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimus lahendati 2.03.1997 kehtima hakanud kaebajale ebasoodsama ORAS § 12 redaktsiooni alusel. Kuna linnakomisjon ei võtnud õigeaegselt vastu subjektiotsust, välistas see ka vara tagastamise otsuse tegemise. Kui avaldust oleks menetletud ja vajalikud toimingud tehtud õigeaegselt, siis oleks G.V.S-i õigustatud subjektiks 2 tunnistamise otsus tehtud kindlasti enne
  15. aastat. Kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on sellega rikkunud hea halduse põhimõtet ja kaebaja õigust korraldusele ja menetlusele.
  16. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust nr 9592 nähtub, et G.V.S-i avalduse tegelik menetlemine algas 3.04.1997, kui tema volitatud esindajale Toomas Neumann’ile saadeti kutse tulla vastuvõtule. Sellest ajast alates kulus G.V.S-i õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemiseni 30.03.1998 vähem kui aasta, kusjuures ka selle menetluse aja sees oli pikki perioode, kus vastustaja ilma ühegi nähtava põhjuseta mingeid samme ei astunud. Seega, kui kohalik omavalitsus oleks menetlustoiminguid alustanud mitte aprillis 1997, vaid kohe detsembris 1991, oleks subjektiks tunnistamise otsuse saanud teha juba
  17. aasta lõpus, so G.V.S-i eluajal, ja vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimus oleks lahendatud enne 2.03.1997 kehtinud ORAS § 12 redaktsiooni alusel.
  18. Kaebaja leiab, et antud juhul tuleks lähtuda pärimisseaduse redaktsioonist, mille kohaselt surnud isiku varalised õigused ja kohustused lähevad üle pärijale. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5.11.2008 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-86-08, mille p-s 16 on leitud, et pärandaja surma korral lähevad tema õigused pärijale üle tagasiulatuvalt. Kui subjektil (pärandajal) oli õigus vara tagasi saada, siis on see õigus ka pärijal. Pärijal olid õigused seega olemas juba
  19. aastal, st enne 2.03.1997 seadusemuudatuse tegemist. Kaebaja kui õigustatud subjekti pärija õigusi on rikutud, kuna vara on tagastatud hilisema ning temale ebasoodsama ORAS § 12 redaktsiooni alusel.
  20. Kaebaja leiab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevusetus G.V.S-i vara tagastamise avalduse menetlemisel on olnud õigusvastane ja sellega on kaebajale tekitatud kahju 2 miljoni krooni ulatuses. Kaebaja palub temale ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju vastustajalt välja mõista. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja on seisukohal, et Uppsala Filadelfia Koguduse kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise ja kahju hüvitamise nõudes ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele järgmistel põhjustel:
  21. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitajaks oli antud juhul õigustatud subjekti poolt volitatud isik, kes jättis ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile esitamata vajalikud dokumendid (puudus subjekti sünnitunnistus, volikiri ei olnud korrektselt vormistatud). Puuduolevad vajalikud dokumendid esitati linnakomisjonile alles 1998.a.. Arvestades nimetatud asjaolu ja Tallinna Linnavalitsusele esitatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste hulka (G.V.S-i avaldus on esitatud 12.12.1991ja registreeritud numbriga 6462), poleks linnakomisjonil olnud võimalik subjektiotsust enne G.V.S-i surma 4.11.1995 vastu võtta. Peale G.V.S-i surma polnud enam ka tema nimel asjaajamiseks volitatud isikut. Vastustajale teadaolevalt vaidlustasid pärijad G.V.S-i testamendi. Kaebajale väljastati testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus alles 2005.a.
  22. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 281 kohaselt oli avalduse esitanud isik kohustatud esitama
  23. detsembriks 1997 tõendid asjaolude kohta, mida ta korra punktide 18, 19, 20, 22 ja 23 kohaselt oli kohustatud tõendama. Kui isik ei olnud 31.12.1997 esitanud nõutud tõendeid, saatsid kohalikud komisjonid vara taotlejale 15 päeva jooksul kirjaliku teate nõudega esitada 3 vajalikud tõendid teates märgitud tähtajaks. Nimetatud tähtaeg ei võinud olla lühem kui kaks kuud ega hilisem kui 15.04.
  24. Kui avalduse esitanud isik ei olnud ilma mõjuva põhjuseta esitanud tõendeid talle kirjalikult teatatud tähtajaks, lõpetas kohalik komisjon oma otsusega avalduse menetlemise. Vaatamata asjaolule, et HMS § 6 sätestab haldusorgani kohustuse lähtuda uurimispõhimõttest (mis kehtis ka enne HMS vastu võtmist), st kohustusest välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel, peab siiski ka huvitatud isik ise hoolas olema, et saavutada soovitud tulemus. Vastustaja on seisukohal, et just kaebajast endast sõltuvatel asjaoludel ei saanud komisjon vastu võtta subjektiotsust, kuna ei esitatud nõutud dokumente.
  25. Vastustaja ei saanud ega pidanud tagastamisavalduste menetlemisel ette nägema, et ORAS § 12 muudetakse. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduses, mis jõustus 2.03.1997, ei ole sätestatud, kuidas toimida juhtumil, kui uue redaktsiooni kohaldamine piirab vara tagastamise võimalusi. Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusega nr 220 kinnitatud Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika p 4 järgi rakendatakse nimetatud korda õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne 2.03.1997 teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Korralduse nr 375-k Vesivärava tn 24 hoonete mõtteliste osade mittetagastamise kohta võttis Tallinna Linnavalitsus vastu 1.03.
  26. Isegi juhul, kui linnakomisjon oleks subjektiotsuse teinud 1995.a., ei oleks pärimisõiguse tunnistuse puudumise tõttu olnud kuni 2005.a. võimalik olnud vastu võtta korraldust hoonete tagastamise küsimuses. Arvates 1997.a.
  27. märtsist kuulub aga hoonete säilivuse hindamisel kohaldamisele seaduse redaktsioon, millest lähtuvalt on taotlus ka lahendatud. Tulenevalt eeltoodust leiab vastustaja, et kaebus on põhjendamatu ning tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
  28. ORAS § 16 lg 2 kehtestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi - Kord) p 3 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni ülesandeks läbi vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud taotlused, hinnata tõendeid ja otsustada täiendavate tõendite kogumise vajadus. Korra p-s 15 sätestatu kohaselt tuleb avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida või kindlaks määrata: 1) kas avalduses märgitud vara vastab ORAS §-s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel; 2) kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, st endisele omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §- 4 s 6 ja kas taotleja kuulub ORAS §-des 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka; 4) kas on esitatud muud dokumendid või tõendid, mille esitamine on ette nähtud ORAS-s. Sama korra p 19 näeb ette, et kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, tuleb tal tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORAS §-s 8 loetletud isikute hulka. Niisugusteks tõenditeks võivad olla surma-, sünni- ja abielutunnistused, arhiivi ja perekonnaseisuorganite tõendid ning muud dokumendid.
  29. Korra p 6 kohaselt pidi taotleja avalduse esitama isiklikult või oma esindaja kaudu. Esindajal pidi avalduse esitamiseks olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud volikiri, mis lisati avaldusele. Käesoleval juhul esitas vara endise omaniku V.R.D pärija G.V.S 2.12.1991 oma esindaja Guido Toomas Neumanni kaudu ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara asukohaga Tallinn, Vesivärava tn 24 (end. kinnistu 2553) tagastamiseks. Avaldus registreeriti numbriga
  30. Vara tagastamise toimikus nr 9592 olevast avaldusest nähtub, et avaldusele oli lisatud vara endise omaniku surmatunnistus, kuid puudus taotluse esitaja sünnitunnistus (vtt, I kd, lk 1). Korra p 23 kohaselt võib avalduse vastuvõtja avalduste läbivaatamise käigus pöörduda taotleja poole kirjalikult, saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid. Taotleja on kohustatud esitama avalduse vastuvõtjale kirjalikud andmed või dokumendid või teatama kirjalikult nende puudumisest 30 päeva jooksul, arvates kirjaliku pöördumise kättesaamisest. 3.04.1997 ja 20.05.1997 pöördus Tallinna Omandireformiamet G.V.S-i esindaja G.T.Neumanni poole kirjaga, milles palus tulla vastuvõtule seoses vara tagastamise toimiku nr 9592 ettevalmistamisega komisjonile esitamiseks (vtt, I kd, lk-d 27-28). Kirjade saatmise tulemusena selgus, et G.T.Neumann on 1.01.1997 surnud. 15.01.1998 saatis Tallinna Omandireformiamet kirja G.V.S-ile, milles palus esitada oma sünnitunnistus (vtt., I kd, lk 32). ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.03.1998 otsusega nr 9874 tunnistati G.V.S Vesivärava t 24 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kuna 15.01.1998 kiri tagastati Omandireformiametile, siis pöördus amet 6.04.1998 teabenõudega Rootsi Kuningriigi pädeva ametiasutuse poole palvega selgitada välja, kas G.V.S elab Rootsis, Uppsalas või kui ta on surnud, siis väljastada ametile sellekohane tõend (vtt., I kd, lk 35). Rootsi pädeva ametiasutuse poolt 14.04.1998 väljastatud teatisest nähtub, et G.V.S suri 11.04.1995 Rootsis, Uppsalas (vtt., I kd, lk 37). ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2.11.1998 otsusega nr 10309 muudeti 30.03.1998 otsuse nr 9874 p 3, tunnustades G.V.S-i õigusi omandireformi õigustatud subjektina Vesivärava t 24 asuvate ehitiste ja krundi suhtes ning loeti tema nõudeõigus ORAS §161 lg 1 kohaselt päritavaks tsiviilseadusega sätestatud korras (vtt., I kd, lk 55).
  31. Kaebaja tugineb oma kaebuses väitele, et vastustaja on rikkunud hea halduse põhimõtet mõistliku menetlusaja osas, s.o. G.V.S-i avalduse tegelik menetlemine ei alanud kohe peale avalduse vastuvõtmist 12.12.1991, vaid alles 3.04.1997, kui tema volitatud esindajale G.T.Neumann’ile saadeti kutse tulla vastuvõtule. Kaebaja leiab, et kui ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oleks menetlenud G.V.S-i avaldust mõistliku hoole ja kiirusega, oleks otsus tema õigustatud subjektiks tunnistamise ning ka korraldus vara tagastamise kohta vastu võetud juba G.V.S-i eluajal, kuid kindlasti enne 2.03.
  32. Kaebaja väitel tuleb menetlusaega alates avalduse esitamisest 12.12.1991 kuni õigustatud subjektiks tunnistamise otsuseni tegemiseni 1998.a. märtsis lugeda ebamõistlikult pikaks.
  33. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. ÕVVTK linnakomisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb lähtuda omandireformi menetluse 5 järgnevates staadiumides. Seega on oluline, et komisjoni otsused oleks ette valmistatud hoolikalt ning kõigi otsuse tegemise aluseks olevate tõendite seadusele vastavust oleks vajaliku põhjalikkusega kontrollitud. ORAS ega Kord ei sätesta tähtaegu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduste läbivaatamiseks ja nende põhjal komisjoni otsuste tegemiseks. Riigikohus on asunud seisukohale (näit. kohtuasjas nr 3-3-1-18-97), et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Mõistlik tähtaeg tuleb leida, arvestades kõiki olulisi asjaolusid, sh menetlustoimingute keerukust, menetlusosaliste arvu, küsimuse tähendust menetlusosalisele ning menetlusosalise enda käitumist (kas menetlusosaline aitab igakülgselt kaasa võimalikult kiirele menetlusele või viivitab omapoolsete toimingute tegemisega). Ühtegi seadusega nõutavat toimingut või toimingut, ilma milleta ei ole võimalik sisuliselt õige otsuse tegemine, ei või ära jätta pelgalt seetõttu, et see võimaldaks asja kiiremat menetlemist.
  34. G.V.S-i avalduse menetlemise tähtajale hinnangu andmisel tuleb kindlasti arvestada kõnealusel perioodil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduste väga suurt arvu (G.V.S-i avalduse registreerimisnumbriks oli 6462), avaldusi menetleva haldusorgani töökoormust ja ametnike eelneva kogemuse puudumist omandireformiga seonduvate küsimuste lahendamisel. Arvestades vastuvõetud avalduste hulka ja G.V.S-i avalduse laekumise järjekorranumbrit, ei ole loogiline eeldada, et avalduse läbivaatamisega oleks kaebaja väidetel olnud võimalik asuda tegelema juba selle esitamise päevast ja et sellisel juhul oleks subjektiotsus G.V.S-i suhtes kindlasti jõutud teha enne tema surma 4.11.1995 või vähemalt enne ORAS uue redaktsiooni jõustumist 2.03.
  35. Kaebaja sellekohased oletused on meelevaldsed ega tugine reaalsetele asjaoludele. Vastustajal puudusid seadusest tulenevad alused G.V.S-i avalduse menetlemiseks väljaspool üldist järjekorda. Samuti ei saanud ega pidanud vastustaja avalduste menetlemisel ette nägema võimalike muudatuste tegemist omandireformi puudutavates õigusaktides.
  36. Riigikohtu halduskolleegium on 6.06.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 leidnud, et omandireformi puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti vastastikusest käitumisest. Korra p-s 19 on loetletud tõendid, mis tuleb vara tagastamist taotleval isikul esitada. Sellest lähtuvalt ilmneb, et G.V.S-i avaldus oli esitatud puudustega (puudus taotleja sünnitunnistus). Samuti ei olnud esindaja volikiri nõuetekohaselt vormistatud, mistõttu selle kehtivus tekitas küsitavusi ning vajas täpsustamist, peale G.V.S-i surma 4.11.1995 puudus aga üldse kehtivate volitustega esindaja. Alates avalduse esitamisest 12.12.1991 kuni oma surmani, so peaaegu nelja aasta vältel ei pöördunud G.V.S ega tema tolleaegne esindaja kordagi Tallinna Omandireformiameti poole ega tundnud huvi avalduse menetlemise käigu vastu. Seega ei aidanud taotleja ega tema esindaja ka ise oma käitumisega kuidagi kaasa menetluse võimalikule kiirendamisele. Kui taotleja või tema esindaja oleks pöördunud haldusorgani poole selgituse saamiseks avalduse menetlemise käigu kohta, oleks kindlasti varem selgunud, et taotlejal on vaja täiendavalt esitada puuduv sünnitunnistus, ja selle esitamisega menetlust kiirendada. Esindaja ei teavitanud omandireformiametit ka G.V.S-i surmast.
  37. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaebaja oleks teavitanud vastustajat G.V.S-i surmast ja endast kui võimalikust pärijast või siis tundnud huvi G.V.S-i avalduse lahendamise vastu. Korra p 23 kohaselt avalduse läbivaatamise käigus võib avalduse vastuvõtja pöörduda kirjalikult taotleja poole saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid ja taotleja on kohustatud need avalduse vastuvõtjale esitama või teatama kirjalikult nende puudumisest 30 päeva jooksul avalduse vastuvõtja kirjaliku pöördumise kättesaamisest arvates. Korra p 24 kohaselt kui taotlejal puuduvad täiendavad andmed või dokumendid, on 6 avalduse vastuvõtja kohustatud taotlema neid Eesti Vabariigi arhiividest või muudest riigiorganitest. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Tallinna Omandireformiamet saatis 15.01.1998 G.V.S-ile kirja, milles paluti esitada sünnitunnistus. Kiri tagastati omandireformiametile (vtt, I kd, lk.32,33). Kuigi Korra p 24 paneb avalduse vastuvõtjale kohustuse taotleda puuduvaid dokumente alles siis, kui taotleja on avalduse vastuvõtjat teavitanud dokumendi puudumisest, pöördus vastustaja 5.03.1998 ise Tallinna Perekonnaseisuameti poole tõendi väljastamiseks G.V.D sünni kohta (vtt, I kd, lk 5). Kuna alates avalduse esitamisest 12.12.1991 kuni oma surmani ei pöördunud G.V.S ega ka tema tolleaegne esindaja G.Neumann ning alates 4.11.1995 kaebaja kui G.V.S-i pärija kordagi vastustaja poole tundmaks huvi avalduse menetlemise käigu vastu, siis ei nõustu kohus kaebaja väitega, et vastustaja viivitas põhjendamatult kaua taotleja avalduse lahendamisega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et G.V.S-i avalduse menetlemise tähtajale hinnangu andmisel tuleb veel arvestada esitatud avalduste väga suurt arvu (G.V.S-i avalduse registreerimisnumbriks oli 6462), avaldusi menetleva haldusorgani suurt töökoormust ja ametnike eelneva kogemuse puudumist omandireformiga seonduvate küsimuste lahendamisel. Arvestades vastuvõetud avalduste hulka ja G.V.S-i avalduse registreerimisnumbrit, ei ole loogiline eeldada, et avalduse läbivaatamisega oleks olnud võimalik koheselt asuda tegelema ja et sellisel juhul oleks subjektiotsus G.V.S-i suhtes kindlasti jõutud teha enne tema surma 4.11.1995 või enne ORAS §12 lg 8 uue redaktsiooni jõustumist 2.03.
  38. Kaebaja sellekohased oletused on meelevaldsed. Kohus leiab, et soovitud tulemuse saavutamiseks pidi siiski taotleja ise või peale tema surma kaebaja olema hoolas ja esitama vastustajale taotluse lahendamiseks vajalikud tõendid ja dokumendid. Kuna seadusandja ei ole sätestanud avalduse läbivaatamise tähtaega ja antud juhul just taotlejast ning kaebajast endast tulenevatel asjaoludel ei saanud linnakomisjon vastu võtta subjektiotsust, siis ei nõustu kohus kaebaja väitega, et vastustaja viivitas põhjendamatult G.V.S-i avalduse menetlemisega ning rikkus hea halduse põhimõtet mõistliku menetlusaja osas.
  39. Kaebaja on oma õiguste rikkumise ja väidetava kahju tekitamise põhjendamisel lähtunud seisukohast, et temale kui G.V.S-i pärandi vastuvõtnud pärijale läksid pärandaja õigused üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, so alates pärandaja surmapäevast 4.11.
  40. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara kohta on välja antud pärimistunnistus (testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse G.V.S-ile kuulunud nõudeõiguse pärimise kohta väljastas Tallinna notar M.Rei kaebajale 12.04.2005). Kaebaja tugineb seejuures Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5.11.2008 otsuse p-le 16 kohtuasjas nr 3-2-186-
  41. Kaebaja leiab, et kuna pärandajal oli pärandi avanemise ajal kehtinud ORAS redaktsiooni kohaselt õigus Veerenni tn 24 asuvad ehitised tagasi saada täies ulatuses, siis läks nimetatud õigus tagasiulatuvalt üle ka pärijale, st kaebajale. Kaebajale on aga hooned Tallinna Linnavalitsuse 01.03.2006 korralduse nr 375-k alusel tagastatud osaliselt ORAS §12 lg 8 p 1 ja 2 alates 2.03.1997 kehtiva redaktsiooni alusel ning sellega on kaebajale tekitatud kahju.
  42. Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 1.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-05 leidnud, et nõudeõigus omandireformi õigustatud subjektidele tekkis ORAS jõustumisega 20.06.1991 ning oli sellisena (nõudeõigusena) ka pärandatav. Eesti pärimisõiguses kehtiva universaalse õigusjärgluse põhimõtte kohaselt läheb pärandaja surma korral pärijale üle kogu pärandaja vara. Nüüdseks kehtetu PärS §37 lg 1 järgi oli testamendijärgne pärija isik, kellele testaator oli testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa sellest. Käesoleval juhul oli kaebaja G.V.S-i poolt 11.11.1991 allkirjastatud testamendi järgi tema pärijaks. PärS §4 järgi pidi isik pärimiseks pärandi vastu võtma, vastuvõetud pärand loeti pärijale kuuluvaks tagasiulatuvalt 7 alates pärandi avanemise ajast, so pärandaja surmast ehk käesoleval juhul päris kaebaja nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud endisel kinnistul nr 2553 asunud ehitistele ja krundile, asukohaga Vesivärava tn 24, alates 4.11.1995, mil G.V.S suri. Kuna kaebajal tekkis subjektiivne õigus nõuda ehitiste ja maa tagastamist alates 4.11.1995, siis ei saanud ühtki kaebaja subjektiivset õigust rikkuda G.V.S-i taotluse läbivaatamine kuni 4.11.
  43. Kuni 4.11.1995 võis oma subjektiivsete õiguste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse vaid G.V.S ise. Kohus peab siinkohal vajalikuks veel märkida, et kui ka subjektiotsus oleks tehtud G.V.Si eluajal, ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitsus, kelle pädevusse kuulub vara tagastamise küsimuse lahendamine, oleks enne G.V.S-i surma 4.11.1995 jõudnud vastu võtta vara tagastamise (mittetagastamise) korralduse. Juhul, kui subjektiotsus oleks aga tehtud peale 4.11.1995, kuid enne 2.03.1997 jõustunud ORAS §12 lg 8 muudatust, ei oleks vara tagastamise korraldust olnud võimalik teha ORAS varemkehtinud redaktsiooni alusel. ORAS §161 lg 1 kohaselt vara tagastatakse või kompenseeritakse pärijale. Pärimisõigust tõendab pärimistunnistus ja see väljastati kaebajale alles 12.04.
  44. Ehk kui ka linnakomisjon oleks subjektiotsuse teinud enne 2.03.1997, ei omaks see tähtsust, sest oluline oleks vaid see, millal võeti vastu ehitise osas korraldus. Tallinna Linnavalitsus võttis Vesivärava tn 24 asuvate ehitiste osalise tagastamise kohta korralduse nr 375-k vastu 1.03.
  45. Nimetatud korraldus on läbinud kohtuliku kontrolli. Tallinna Halduskohtu 9.01.2007 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-06-539 on tuvastatud, et vara tagastamine kaebajale on toimunud õiguspäraselt ja kooskõlas haldusakti andmise ajal kehtinud ORAS redaktsiooniga. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni tegevus G.V.S-i avalduse lahendamisel ei olnud õigusvastane ja kaebajale ei ole G.V.S-i avalduse lahendamisega kahju tekitatud. Kuna vastustaja tegevuses puudub õigusvastasus ja puudub ka kaebajale tekitatud kahju, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata. Marion Vakker kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.