← Eesti

3-08-118/25

Obsah (8)§ 7§ 4§ 8§ 2§ 9§ 15§ 10§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2009, Tallinn Haldus

) §-dest 9, 10 ja 15, Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 ettekirjutusest nr 722 ja hoiatusest nr 672 ning 13.12.2007 teostatud Supeluse tn 22 hoone ülevaatuse aktist. Sunniraha vahetuks rakendajaks määrati Pärnu linn linnavalitsuse kaudu.

  1. AS Pärna esitas halduskohtule kaebuse sunniraha rakendamise otsuste tühistamiseks. Kaebaja arvates rikuvad täitekorraldused tema ettevõtlusvabadust ja õigust omandi puutumatusele, rikutakse AS Pärna õigust seaduslikule ja heale haldusele ning eiratakse oluliselt avalikku huvi ohutu ehitamise (lammutamise) tagamise suhtes. Pärnu Linnavalitsuse 26.09.2005 käskkirja nr 4-22.2-2/378 p-ga 1 otsustati anda välja ehitusluba Supeluse tn 22 asuva hoone laienduseks telgede 0 ja 5 vahel tingimusel, et vana hooneosa rekonstrueerimistöödele taotletakse ehitusluba pärast detailplaneeringu kinnitamist. Menetluses olevas haldusasjas nr 307-226 palus AS Pärna tunnistada õigusvastaseks Pärnu maavanema 31.10.2006 kirjana vormistatud toiming, millega maavanem keeldus heakskiidu andmisest Supeluse tn 22 ja 24 kinnistute detailplaneeringule, ja kohustada Pärnu Linnavolikogu otsustama ülearuse viivituseta ära Supeluse tn 22 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine või mittekehtestamine. Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korralduse nr 722 p-ga 1 tehti AS-le Pärna ettekirjutus lammutada omavoliliselt ilma ehitusloata ehitatud juurdeehitus Supeluse tn 22 vana hoone kolmandal korrusel arhitektuuribüroo Ede Sui töö nr 62005 korruse plaanil telgedest 0 kuni 5 väljaspool hiljemalt 21.09.
  2. Korralduse p-ga 2 kohustati AS Pärna taotlema lammutamiseks ehitusluba. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 02.04.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-1858 korralduse nr 722 p 2, muus osas jäi korraldus kehtima. Kohtuotsus on jõustunud. AS Pärna esitas 24.10.2007 HMS § 44 lg 2 alusel Pärnu Linnavalitsusele avalduse haldusmenetluse uuendamiseks korralduse nr 722 suhtes, taotlusega tunnistada ettekirjutus kehtetuks. Menetluse uuendamise aluseks olev uus asjaolu oli insener V. Malduri märgukiri, milles ta prognoosis lammutamisettekirjutuse täitmise tulemusena suuri vundamendi pöörddeformatsioone, konstruktsioonide purunemisi ja hoone tervikuna inimestele ohtlikuks muutumist. Linnavalitsus haldusmenetlust ei uuendanud. Nimetatud keeldumise on AS Pärna halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-07-2642). Supeluse tn 22 kinnistu on 21.01.2008 müügi- ja asjaõiguslepingu alusel võõrandatud OÜ-le Bluewater (kinnistusraamatu kanne tehtud 28.01.2008). Seetõttu koormab ajaliselt viimane täitekorraldus AS Pärna alusetult ning kaebajal puudub pädevus lammutamisettekirjutuse täitmiseks. Kohtuistungil leidis kaebaja lisaks, et EhS § 40 lg 2 on põhiseadusega vastuolus, sest jätab määratlemata ettekirjutuse tegemiseks õigustatud haldusorgani ja selle pädevuse ning protseduuri lammutamisettekirjutusele vastuväidete esitamiseks.
  3. Pärnu Linnavalitsus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Sunniraha rakendamise aluseks olev lammutamisettekirjutus kehtib ja on täitmiseks kohustuslik.

§ 7

kohane hoiatus sunniraha kohaldamise kohta on tehtud ja kaebaja on selle kätte saanud. Ettekirjutust ei ole täidetud. Sunniraha rakendati hoiatuses toodud ulatuses ja pärast kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist. Sunniraha ei ole

§ 4lg-s 1 sätestatud ettekirjutuse täitmisele suunatud preventiivne vahend.

Preventiivseks vahendiks on sunniraha kohaldamise hoiatus

§ 7mõttes.

Sunniraha on haldussunnivahend, mida rakendatakse sanktsioonina sunniraha kohaldamisele eelnenud tegevuse või tegevusetuse eest (antud juhul korralduse mittetäitmise eest). Seega ei oma tähtsust, et kaebaja võõrandas 2

(9)3-08-118 Supeluse tn 22 kinnistu 21.01.2008 müügitehinguga OÜ-le Bluewater. Hoiatuses märgitud vabatahtliku täitmise tähtpäevad olid 10.12.2007 ja 10.01.2008. Sunniraha rakendamise otsused tehti vastavalt 17.12.2007 ja 11.01.2008 ehk enne müügilepingu sõlmimist. Kaebaja ei ole taotlenud täitmistähtaja pikendamist

§ 8

lg 2 alusel ega toonud välja ühtegi objektiivset põhjust, mis reaalselt oleks takistanud ettekirjutuse täitmist. Ülejäänud kaebaja väited on vastustaja hinnangul asjassepuutumatud ning kaebaja on sisuliselt esitanud vastuväited lammutamisettekirjutusele, mis jäi kohtumenetluse tulemusel jõusse (haldusasi 3-06-1858). Supeluse tn 22 suhtes tulevikus detailplaneeringu võimalik kehtestamine, mis võiks lubada praegu ebaseadusliku ning lammutamisele kuuluvat

  1. korruse osa, ei mõjuta ettekirjutuse täitmist. Isikul puudub õiguspärane ootus konkreetse planeeringulahenduse kehtestamise suhtes. Supeluse tn 22 omanikujärelevalvet teostanud insener V. Malduri väljatoodud lammutamisega seonduvad tehnilised probleemid pidid kaebajale teada olema juba ettekirjutuse vaidlustamise ajal haldusasjas nr 3-06-
  2. Lisaks oli insener V. Maldur ka Supeluse tn 22 projekteerijaks. Hoone projekteerijana ei saanud talle alles
  3. a septembris ilmneda
  4. korruse ebaseadusliku osa lammutamisega kaasneda võivad mõjutused. Seetõttu oleks kaebaja oma vastavad kaalutlused pidanud esitama varasemas kohtumenetluses. Lisaks ei kinnita teised spetsialistid V. Malduri väiteid lammutamise võimalike tagajärgede osas. AS Pärna on ise teinud kõik selleks, et ebaseaduslik ehitus viia nii kaugele kui võimalik ning seejärel rõhuda lammutamise ebamõistlikkusele. Kaebaja väited EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasuse kohta saaksid olla asjakohased üksnes lammutamiskorraldust käsitleva kohtuotsuse teistmisel.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 24.04.2008 otsusega AS Pärna kaebuse rahuldamata. Käesolevas asjas on olemas kehtiv ettekirjutus Supeluse tn 22 omavoliliselt ehitatud hooneosa lammutamiseks ja seda ei ole hoiatusele vaatamata tähtaegselt täidetud. Seega kõik

§-s 8 sätestatud tingimused sunniraha määramiseks eksisteerivad ning kaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks alust. Olemuselt on sunniraha haldussunnivahend, mida rakendatakse sanktsioonina sunniraha kohaldamisele eelnenud tegevuse või tegevusetuse eest (antud juhul korralduse mittetäitmise eest). Tähtsust ei oma, et kaebaja võõrandas Supeluse tn 22 kinnistu 21.01.2008 müügilepinguga OÜ-le Bluewater. Hoiatuses märgitud vabatahtliku täitmise tähtpäevad olid 10.12.2007 ja 10.01.2008. Sunniraha rakendamise otsused tehti vastavalt 17.12.2007 ja 11.01.2008 ehk enne 21.01.2008 müügileping sõlmimist. EhS § 40 lg 2 põhiseaduslikkuse küsimust ei tõstatanud keegi varasemas kohtumenetluses, milles kontrolliti lammutamisettekirjutuse õiguspärasust. Välise ehitusjärelevalve teostamine oma territooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses ja see hõlmab ka ettekirjutuse tegemise õiguse (EhS § 59 lg 1 p 8 ja lg 2). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 2 näeb ette, et kui seadus volitab haldusülesannet täitma kohalikku omavalitsusüksust tervikuna, siis määrab omavalitsusüksuse sisepädevuse kindlaks volikogu. Pärnu Linnavolikogu 20.04.2006 määrusega nr 16 kehtestatud „Pärnu linna ehitusmääruse“ § 6 lg 2 p 6 kohaselt kuulub ehitusjärelevalve täitevvõimu, täpsemalt linnavalitsuse planeerimisosakonna kompetentsi. Vastuväiteid ettekirjutusele kui haldusaktile saab esitada selle andmise menetluses vastavalt haldusmenetluse seadusele (HMS). Vastuväiteid on võimalik esitada ka lammutamisettekirjutuse täitmise menetluses. EhS § 40 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas. Pärnu Linnavalituse kantud õigusabikulud jättis halduskohus kaebajalt välja mõistmata, sest kohtu arvates ei olnud vastustajal asja vähest keerukust arvestades välise õigusabi kasutamine hädavajalik. 3

(9)3-08-118 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. AS Pärna palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Pärnu Linnavalitsus otsustas 26.09.2005 käskkirjaga nr 4-22.2-2/378 anda välja ehitusloa Supeluse tn 22 hoone laienduseks telgede 0 ja 5 vahel tingimusel, et vana hooneosa projektijärgsetele rekonstrueerimistöödele taotletakse ehitusluba pärast detailplaneeringu kinnitamist. AS Pärna sellest asjaolust ka lähtus ning esitas avalduse detailplaneeringu algatamiseks Supeluse tn 22 kinnistu suhtes. Detailplaneeringu kehtestamine takerdus naaberkinnistute omanike ja maavanema vastuseisu tõttu põhjendustel, et detailplaneeringu realiseerimisel võib tekkida kahjulikke mõjutusi naaberkinnisasja omanikele. Kõik väidetavad kahjulikud mõjutused on praktiliselt kõrvaldatud. Kohus ei põhjendanud, miks ta selle väitega ei arvestanud. Ka vastustaja oli tegelikest põhjustest detailplaneeringu menetlemisel teadlik. Kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-07-226 pole veel lõppenud, seega ei vasta täitekorraldused hea halduse põhimõttele. Pinnapealsed ja põhjendamata on kohtu väited EhS § 40 lg 2 vastavusest põhiseadusele. EhS § 40 lg-st 2 nähtub, et puudub igasugune regulatsioon, mis annaks kohaliku omavalitsuse täitevorganile pädevuse lammutamise kohustusega haldusakti andmiseks. Pädevust ei tulene ka kohtu viidatud EhS § 59 lg-st
  2. EhS § 40 lg 2 annab konkreetse aluse ettekirjutuse tegemiseks, kuid pole täpsustatud pädevat organit.
  3. Pärnu Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja menetluskulud mõista välja apellandilt ja apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Sunniraha ei ole

§ 4

lg-s 1 sätestatud ettekirjutuse (korralduse) täitmisele suunatud preventiivne vahend. Preventiivseks vahendiks on sunniraha kohaldamise hoiatus

§ 7mõttes.

Sunniraha on haldussunnivahend, mida rakendatakse sanktsioonina sunniraha kohaldamisele eelnenud tegevuse või tegevusetuse eest (korralduse mittetäitmise eest). Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et kaebaja võõrandas Supeluse tn 22 kinnistu 21.01.2008 müügilepinguga OÜ-le Bluewater. Hoiatuses märgitud vabatahtliku täitmise tähtpäevad olid 10.12.2007 ja 10.01.2008, otsused tehti vastavalt 17.12.2007 ja 11.01.2008 ehk enne 21.01.2008 müügilepingu sõlmimist. Kuna sunniraha rakendamise otsuste tegemise ajal oli korraldus jõus ja pooltele siduv, korralduse kehtivust ei olnud peatatud,

§ 7

kohane hoiatus oli tehtud ja kaebaja oli selle kätte saanud, korraldust ei olnud täidetud hoiatuses määratud tähtaja jooksul ja kaebaja ei olnud taotlenud

§ 8

lg 2 alusel täitmistähtaja pikendamist, siis oli hoiatuses toodud ulatuses sunniraha kohaldamine korralduse mittetäitmise vältimatu, ainuõige ja õiguspärane järelm. Asjakohane ei ole apellandi käsitlus, et sunniraha kohaldamine ei olnud kooskõlas hea haldustavaga ning rikub kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust, sest võib-olla kehtestatakse kunagi Supeluse tn 22 kinnistule detailplaneering, mis lubaks sellist ehitist, mille lammutamise korraldus ette nägi. Lammutamiskohustuse pani kaebajale korraldus, mis tunnistati haldusasjas nr 3-06-1858 tehtud kohtuotsusega õiguspäraseks ning nimetatud kohtuotsus oli ja on kaebajale siduv. Sunniraha kohaldati alles pärast kohtuotsuse jõustumist ja vabatahtlikuks täitmiseks anti piisavalt aega. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset põhjust, mis reaalselt oleks takistanud korralduse täitmist. EhS § 40 lg 2 põhiseaduslikkuse küsimus käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. 4

(9)3-08-118 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Pärnu Linnavalitsuse 24.09.2007 korralduse nr 672 „Sunniraha ja asendustäitmise kohaldamise hoiatus“ (tl 36-38) punkti 1 kohaselt hoiatas linnavalitsus AS Pärna, et Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korralduse nr 722 (lammutamisettekirjutus) punkti 1 täitmata jätmisel hiljemalt 10.12.2007 rakendab linnavalitsus AS Pärna suhtes sunniraha 7000 krooni. Sama korralduse punkti 2 kohaselt kui ettekirjutust pole täidetud hiljemalt 10.01.2008, rakendatakse sunniraha 10 000 krooni ning punkti 3 kohaselt kui ettekirjutust pole täidetud hiljemalt 10.02.2008, rakendab linnavalitsus asendustäitmist ja lammutab Supeluse tn 22 hoone ebaseadusliku osa sundkorras, nõudes asendustäitmise kulud sisse AS-lt Pärna. AS Pärna vaidlustas nimetatud korralduse halduskohtus, esitades taotluse hoiatus tühistada ning keelata lammutamisettekirjutuse täitmisele pööramine ja asendustäitmise kohaldamine ettekirjutuse täitmiseks. Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2008 otsusega haldusasjas nr 3-072196 kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond otsustas 17.12.2007 otsuse nr 3-5/1722 (tl 69-70) punktiga 1 rakendada AS Pärna suhtes sunniraha 7000 krooni 21.08.2006 ettekirjutuse täitmata jätmise eest 24.09.2007 hoiatuse punktis 1 määratud tähtajaks. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond otsustas 11.01.2008 otsuse nr 3-5/29 (liidetud haldusasja nr 3-08-255 tl 6667) punktiga 1 rakendada AS Pärna suhtes sunniraha 10 000 krooni 21.08.2006 ettekirjutuse täitmata jätmise eest 24.09.2007 hoiatuse punktis 2 määratud tähtajaks.
  2. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud otsused sunniraha rakendamise kohta on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. AS Pärna ei ole sunniraha rakendamist ette nägevate korralduste vaidlustamisel toonud välja ühtegi menetlusreeglite rikkumist või muud otseselt sundtäitmise õigusvastasusele viitavat argumenti, vaid sunnivahendi rakendamise otsuste vaidlustamisel sisuliselt püüdnud taasavada vaidlust lammutamisettekirjutuse (Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korraldus nr 722) õiguspärasuse üle, mille suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus haldusasjas nr 3-06-
  3. AS Pärna poolt 21.01.2008 müügitehinguga Supeluse tn 22 võõrandamine OÜ-le Bluewater ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest 24.09.2007 hoiatusega määratud ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtajad, millega seoti sunniraha rakendamine, olid 10.12.2007 ja 10.01.
  4. Vaidlustatud otsused sunniraha rakendamise kohta tehti 17.12.2007 ja 11.01.2008 ehk ajal, mil Supeluse tn 22 oli AS Pärna omandis. Seega oli AS Pärna õige adressaat ning tal olid kõik võimalused ettekirjutus vabatahtlikult täita. Asjaolu, et sunniraha tasumiseks anti otsustega täiendav tähtaeg (vastavalt 10.01.2008 ja 10.02.2008) ja hilisem neist ulatus ka ajale, mil AS Pärna enam Supeluse tn 22 omanik ei olnud, ei oma otsuste õiguspärasuse seisukohalt samuti tähtsust, sest otsuste tegemise ajal oli Supeluse tn 22 AS Pärna omandis ja seega oli apellant sellel ajal ettekirjutuse täitmiseks kohustatud isik. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 11.01.2008 otsuse nr 3-5/29 punkti 6 alusel kohtutäituri vahendusel AS-lt Pärna sunniraha sissenõudmine oleks pärast 10.02.2008 problemaatiline, sest selleks hetkeks oli AS Pärna asemel Supeluse tn 22 omanikuks saanud OÜ Bluewater ja sunniraha sissenõudmisega endiselt omanikult ei oleks enam võimalik saavutada ettekirjutuse täitmist, sest ehitise osa saab lammutada üksnes ehitise omanik. See küsimus ei ole siiski käesoleva vaidluse esemeks ega mõjuta asja lahendamist, mistõttu ringkonnakohus nimetatud küsimust sisuliselt ei analüüsi. Lisaks ei nähtu kohtutoimikus olevatest materjalidest, et Pärnu Linnavalitsus oleks üldse asunud sunniraha kohtutäituri vahendusel sisse nõudma pärast 21.01.2008 müügitehingut. Küll selgub Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2008 määrusest 5
(9)3-08-118 haldusasjas nr 3-08-683, et OÜ Bluewater loobus kaebusest Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korralduse nr 722 (lammutamisettekirjutus) sundtäitmise (asendustäitmine) keelamiseks põhjusel, et Pärnu Linnavalitsus oli asendustäitmise juba läbi viinud ning ebaseaduslik juurdeehitis on lammutatud. 9.

§ 2

lg 1 näeb ette, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.

§ 2

lg 2 kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni rakendada korduvalt.

§ 8

lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 8

lg 3 keelab sunnivahendit rakendada, kui

§ 8

lg-s 1 sätestatud alused sunni rakendamiseks on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks, sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi või halduskohus on peatanud sunnivahendi rakendamise.

§ 7

sätestab sunnivahendi rakendamise hoiatusele esitatavad nõuded.

§ 7

lg-st 3 tulenevalt peab hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustus täita.

§ 8

lg 2 kohaselt võib ettekirjutuse teinud haldusorgan sunnivahendi adressaadi põhjendatud taotluse alusel sunnivahendi rakendamise edasi lükata. 10. Ringkonnakohus märgib, et kuigi vaidlustatud otsused on pealkirjastatud kui täitekorraldused sunniraha rakendamiseks, ei ole tegemist täitekorraldustega

§ 9tähenduses.

Täitekorraldus

§ 9

kohaselt ei ole ettekirjutuse teinud haldusorgani poolt adressaadile tähtaja andmine sunnivahendi vabatahtlikuks täitmiseks, vaid sunnivahendit rakendava haldusorgani korraldus haldusorgani nimel sunnivahendit vahetult rakendavale isikule, mille sisuks on kinnitus, et hoiatus viiakse ellu ja sunniraha nõutakse sisse.

§ 15

lgst 1 tulenevalt nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 kohaselt on täitedokumendiks muu hulgas sunniraha ja asendustäitmise kulude sissenõudmise aluseks olev haldusakt. Seega sunniraha sissenõudmisel antakse täitekorraldus kohtutäiturile, mitte isikule, kelle suhtes sunnivahendit kohaldama hakatakse. Sunniraha vahetuks rakendajaks ei saa olla Pärnu Linnavalitsus, sest linnavalitsusel puudub pädevus täitemenetluse seadustikus sätestatud täitetoimingute tegemiseks ehk sunniraha sissenõudmiseks sundkorras. Täitekorralduses sunniraha rakendamiseks märgitakse sunnivahendit vahetult rakendava kohtutäituri nimi. Eelnevast tulenevalt ei pidanud Pärnu Linnavalitsus üldse andma AS-le Pärna võimalust sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks, TMS § 25 lg 1 kohaselt määrab kohtutäitur niikuinii täitedokumendi (täitekorralduse) vabatahtliku täitmise tähtaja, mis ei või olla lühem kui 10 päeva ega üldjuhul pikem kui 30 päeva. Kaebajal oli võimalik vabatahtlikult täita ettekirjutus. Ettekirjutuse tähtajaks mittetäitmise korral on haldusorgan õigustatud rakendama hoiatuses märgitud sunnivahendit, käesoleval juhul sunniraha kohtutäituri vahendusel. Sunni kohaldamise raames ei pea adressaadile andma täiendavat tähtaega sunniraha iseseisvaks tasumiseks. Adressaadil ei ole õigust valida, kas täita ettekirjutus või tasuda sunniraha. Adressaat on kohustatud täitma ettekirjutuse.

§ 10

lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Ettekirjutust täitmata jättes käitub adressaat õigusvastaselt ja peab arvestama sunniraha rakendamise võimalusega kohtutäituri vahendusel. Nõustuda ei saa vastustaja käsitlusega sunniraha olemusest. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu (IX Riigikogu 458 SE) kohaselt ei ole sunnirahal erinevalt rahatrahvist karistuslikku eesmärki, vaid selle eesmärk on kallutada isikut sooritama ettekirjutuses sisalduvat 6

(9)3-08-118 tegu või hoiduma ettekirjutusega keelatud teost. Sunniraha ei ole sanktsioon, vaid mõjutusvahend (vt ka

§ 3lg 2).

Sunniraha ei rakendata mitte järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava eesmärgiga sundida adressaati ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi suhtes uuesti mõnda sunnivahendit rakendada. 11. Vaatamata TMS § 2 lg 1 p 11 mõnevõrra eksitavale sõnastusele ei ole

§ 9

kohane täitekorraldus haldusakt, vaid haldustäitemenetluse toiming, mida on küll võimalik halduskohtus vaidlustada, kuid seda ei saa erinevalt haldusaktist tühistada, vaid üksnes tunnistada õigusvastaseks, kui kaebajal on sellise tuvastuse suhtes põhjendatud huvi. Samale seisukohale on Tallinna Ringkonnakohus varem asunud 06.06.2006 otsuses haldusasjas nr 3-03-

  1. Nagu ringkonnakohus siiski juba eespool märkis, ei ole käesolevas asjas vaidlustatud otsused täitekorraldused, vaid haldusaktid, mille sisuks on sunniraha tasumise kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja andmine. Selline otsus vastab kõigile HMS § 51 lg-s 1 nimetatud haldusakti tunnustele. Vaidlustatud otsustel on regulatiivne toime, sest need kohustavad haldusvälist adressaati (AS Pärna) kindlaksmääratud tähtpäevaks sooritama toimingu, mis seisneb raha maksmises haldusorgani pangaarvele. Seetõttu on halduskohus AS Pärna kaebusi õigesti menetlenud tühistamiskaebustena. Asjaolu, et Pärnu Linnavalitsus on andnud adressaadile eraldi haldusaktiga võimaluse tasuda sunniraha vabatahtlikult, ei muuda sunnivahendi rakendamist õigusvastaseks. Pigem on tegemist vastutulekuga ettekirjutuse adressaadile, sest kohtutäituri vahendusel sunniraha sissenõudmise korral pidanuks AS Pärna TMS § 25 lg 2 kohaselt tasuma lisaks vähemasti poole kohtutäituri tasust.
  2. Halduskohus ei pidanud käesoleva asja lahendamisel arvestama kaebaja väidetega selle kohta, et kõik väidetavad kahjulikud mõjutused naaberkinnisasjadele, mille tõttu detailplaneeringu kehtestamine takerdus, on praktiliselt kõrvaldatud. Need argumendid oleksid saanud tähtsust omada üksnes lammutamisettekirjutuse (Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korraldus nr 722) õiguspärasuse üle peetud kohtuvaidluses (haldusasi nr 3-06-1868), mis oli lõppenud ja milles 02.04.2007 tehtud kohtuotsus jõustunud juba enne käesolevas asjas vaidlustatud otsuste tegemist.
  3. Ekslik on ka apellandi seisukoht, et kuna kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-07-226 pole veel lõppenud, ei vasta täitekorraldused hea halduse põhimõttele. Tallinna Halduskohtu 23.04.2008 otsusest nähtub, et AS Pärna esitas selles haldusasjas kaebuse, milles palus teha kindlaks Pärnu maavanema 31.10.2006 toimingu (kirjaga nr 2.1-6/1906 Supeluse tn 22 ja 24 kinnistute detailplaneeringu Supeluse tn 22 osas heaks kiitmata jätmine) õigusvastasus ning kohustada Pärnu Linnavolikogu otsustama ülearuse viivituseta ära Supeluse tn 22 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine või mittekehtestamine. Nimetatud haldusasi on käesoleval ajal Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Ka selles haldusasjas esitatud kaebuse rahuldamine ei muudaks olematuks AS Pärna kohustust täita Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korraldust nr 722 ega looks apellandile õiguslikku alust jätta nimetatud korraldus täitmata. Kehtestamata detailplaneering ei kõrvalda asjaolu, et vaidlusalune juurdeehitis püstitati õigusliku aluseta ja kehtib ettekirjutus, mis kohustab selle lammutama. Seetõttu ei muuda ka haldusasjas nr 3-07-226 kohtuvaidluse pooleliolek käesolevas asjas vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks ja Pärnu Linnavalitsusel oli õigus rakendada lammutamisettekirjutuse täitmise tagamiseks haldussunnivahendeid (sunniraha). 7

(9)3-08-118
  1. Apellant on kohtumenetluse käigus jätkuvalt leidnud, et EhS § 40 lg 2 on vastuolus põhiseadusega, sest sellest ei nähtu, millisel kohaliku omavalitsuse organil on pädevus nimetatud sätte alusel lammutamise kohustusega ettekirjutuse tegemiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et EhS § 40 lg 2 ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv säte ning selle põhiseaduslikkuse kontroll ei ole kohtuotsuse tegemiseks vajalik. Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korraldus nr 722, mille täitmise tagamiseks käesolevas asjas vaidlustatud sunniraha rakendamise otsused anti, on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 306-1868 tunnistatud õiguspäraseks. Halduskohtumenetluses valitsevast uurimisprintsiibist lähtuvalt kontrollib kohus esitatud taotluse ulatuses vaidlustatud haldusakti seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest. Seega on kohus kontrollinud ka seda, kas Pärnu Linnavalitsus oli pädev taolist korraldust andma. Lisaks tuleb märkida, et Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.12.2008 otsusega haldusasjas nr 307-2642 rahuldamata AS Pärna kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 26.11.2007 korralduse nr 856 tühistamiseks, millega linnavalitsus keeldus uuendamast haldusmenetlust 21.08.2006 korralduse nr 722 „Ettekirjutus Supeluse 22 omavolilise ehitise likvideerimiseks“ suhtes, sest selle õiguspärasust oli juba kontrollitud haldusasjas nr 3-06-
  2. Kohtuotsus on jõustunud.
  3. Apellandi väited EhS § 40 lg 2 põhiseadusevastasusest on otsitud ja põhjendamatud. EhS § 40 lg 2 nägi lammutamisettekirjutuse tegemise ajal ette, et õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. EhS § 59 lg 1 p 8 ja lg 2 kohaselt kuulub ehitusjärelevalve teostamine oma territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse ja see võib seisneda ka ettekirjutuse tegemises. KOKS § 22 lg 2 kohaselt seadusega kohaliku omavalitsuse pädevusse antud küsimusi otsustab volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele. EhS § 19 lg 4 p 5 kohaselt määrab kohalik omavalitsus valla või linna ehitusmääruses muu hulgas kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotuse planeerimis- ja ehitusvaldkonna korraldamisel. Pärnu Linnavolikogu 20.04.2006 määruse nr 16 „Pärnu linna ehitusmäärus“ § 6 lg 2 p 6 kohaselt teostab ehitusjärelevalvet linnavalitsuse planeerimisosakond. Ehitusmääruse § 31 lg 2 näeb ette, et kui linnavalitsus õigusliku aluseta ehitatud ehitisele ehitus- või kasutusluba ei anna, on omavolilise ehitise omanik kohustatud ehitise omal kulul likvideerima planeerimisosakonna ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Kuigi 01.05.2009 jõustunud muudatustega on EhS § 40 lg-t 2 täpsustatud senisest selgema viitega, et lammutamisettekirjutus tehakse linna- või vallavalitsuse korraldusega, ei saa ka sellest järeldada, et varem vastava ettekirjutuse tegemiseks pädev organ üldse puudus või et Pärnu Linnavalitsus ei olnud pädev tegema 21.08.2006 ettekirjutust. Ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu (XI Riigikogu 389 SE) seletuskirjas on märgitud, et täpsustuse vajaduse tingis asjaolu, et senine EhS § 40 lg 2 koostoimes §-ga 61 võimaldas mitmeti tõlgendamist ning sooviti anda lammutusettekirjutuse tegemise õigus selgesõnaliselt üksnes linna- või vallavalitsusele, mitte igale ehitusjärelevalvega tegelevale kohaliku omavalituse ametiisikule, sest tegemist on äärmiselt intensiivse omandiõiguse riivega.
  4. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb AS Pärna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.04.2008 otsus muutmata.
  5. Pärnu Linnavalitsus on taotlenud AS-lt Pärna menetluskulude (advokaadikulud) väljamõistmist summas 5780 krooni (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtule on esitatud 8
(9)3-08-118 menetluskulude nimekiri, advokaadibüroo arve, kulude aruanne ja tõend arve tasumise kohta. AS Pärna ei ole taotlusele vastu vaielnud. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb HKMS § 93 lg 5 alusel jätta rahuldamata. Haldusasjades peab haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamise kulude väljamõistmiseks haldusasi reeglina väljuma haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p-d 15, 16) ning antud tingimus käesoleval juhul täidetud ei ole. Linnavalitsuse enda antud ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamisega seotud vaidlus ei välju tema igapäevase tegevuse raamidest. Õigusabikulude väljamõistmist ei saa iseseisvalt õigustada asjaolu, et vastustaja advokaadikulud ei ole suured ning kaebajaks on juriidiline isik, vaid väljamõistmine peab alati olema põhjendatud sisuliselt. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad AS Pärna menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.