3-08-1033/25

3-08-1033 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2008; Tallinn Haldusasja number 3-08-1033 Haldusasi O.M-i kaebus Pirita linnaosa vanema 29.04.2008 korralduse nr 12/75 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung
2. detsember 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja (avaldaja) – O.M; Vastustaja – Tallinna linna Pirita linnaosa vanem, volitatud esindaja Kunnar Korsten RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on
3. detsember 2008 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK O.M esitas 26.05.2008 halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Pirita linnaosa vanema 29.04.2008 korralduse nr 1-2/75, millega määrati
4. maist 2008 kuni
5. septembrini 2008 Pirita supelranna Merivälja poolsest lõpust 180 meetri pikkuselt ja 30 meetri laiuselt veepiirist ette alasti viibimise piirkond ning kohustada linnaosa vanemat eraldama nudistidele ja teistele alastikultuuri viljelejatele omaette rannaosa, kus oleks tagatud riides inimestega samaväärne puhkus. Tallinna Halduskohtu 13.06.2008 määrusega jäeti kaebus käiguta, et avaldaja saaks täpsustada subjektiivsete õiguste rikkumisega seonduvaid aspekte ning kaebuse eesmärke. Kaebuse esitaja vastas määrusele 08.07.
6. Avaldaja täiendava selgituse kohaselt rikub vaidlustatud korraldus avaldaja kui nudisti põhiseaduses sätestatud õigust vabale eneseteostusele ja võrdsele kohtlemisele. Lisaks märkis avaldaja, et kui kohtuvaidlus ei jõua lõpule sellel suvehooajal, soovib ta kaebuse menetlemist preventiivsetel eesmärkidel. 2 Tallinna Halduskohtu 19.09.2008 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 28-29). Määruses selgitati, et korraldus on suvehooaja möödumise tõttu (piirkond oli määratud ajavahemikus 15.05.2008 – 15.09.2008) kehtivuse kaotanud ning selle tühistamine ei ole enam võimalik ning sisutuks on muutunud ka kohustamisnõue
7. aasta suveks määratud rannakasutuse tingimuste võimaliku taasläbivaatamises osas. Lähtuvalt avaldaja poolt nimetatud preventiivsest huvist tõlgendati avaldaja kaebust haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise nõudena. Vastuväidete korral oleks tulnud esitada need hiljemalt 03.10.
8. Avaldaja vastuväiteid ei esitanud. Kohtusitungil selgitas kaebuse esitaja, et nõue on õigesti fikseeritud (kohtuistungi protokoll, tl 60). 20.10.2008 määras Tallinna Halduskohus kindlaks kohtuistungi toimumise aja, mida lähtuvalt vastustaja taotlusest 27.10.2008 määrusega muudeti (tl 43, 51). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuse esitaja arvates piirab korraldus nudistide ja teiste alastikultuuri viljelejate õigust eneseteostamisele, sest nad võivad viibida alasti üksnes linnaosavanema poolt ettenähtud kohas ning ajal, mistõttu selline korraldus on antud seadusliku aluseta, eksides Põhiseaduse §ide 12 ja 19 vastu. Avaldaja taotleb ka Tallinna Linnavolikogu 25.08.2008 määruse nr 43 kolmanda paragrahvi esimese punkti põhiseadusevastaseks tunnistamist seoses piirangutega alastikultuuri viljelemisel (taotlus, tl 58 ja kohtuistungi protokoll, tl 59-60). Nudiste ja nn riides inimesi koheldakse erinevalt, sest nudistidele eraldatud rannaosal võivad viibida ka kõik teised inimesed, kuid nudistid väljaspool ettenähtud ala viibida ei tohi, mistõttu on see piirang on vastuolus Põhiseaduse §-ga
9. Samuti asub alastikultuuri viljelejatele eraldatud ala väljaspool avalikku supelranda, mistõttu on sellel alal rannapuhkuse kvaliteet tunduvalt halvem, kuna puuduvad tualett, joogivesi, laste mänguväljakud, korravalve ning rannaala korrastamine. Avaldaja ei vaidle alasti viibimise ala suuruse üle, vaid ala eraldamise põhimõtete üle ning soovib täiesti eraldatud rannaala määratlemist, kus oleks tagatud kõik samad tingimused avalike supelrandadega võrreldes, kuid mõeldud kasutamiseks ainult alastikultuuri viljelejatele. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kuigi kaebaja osundab kaebuses korduvalt nudistide ja alastikultuuri esindajate põhiseadusliku eneseteostusõiguse riivele, ei ole kordagi analüüsitud ega põhjendatud asjaolu, kas avalikus kohas alasti viibimine on põhiseaduslik õigus või mitte. Korduvalt on viidatud sellele, et linnaosa on vastava korralduse võtnud vastu seadusliku aluseta. Kohaliku omavalitsuse õiguste ja volituste hindamisel ei ole aga arvesse võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 57 lg 5, koostoimes sama seaduse § 6 lg 3, mis annab kohalikule omavalitsusele lisaks viidatud paragrahvi lõigetes 1 ja 2 õiguse otsustada ja korraldada neid kohaliku elu küsimusi, mis on talle pandud teiste seadustega ja mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. 3 Pirita linnaosa vanema korraldusega määratleti avalik alasti viibimise piirkond, mis tähistati siltidega ja millest teavitati meedia vahendusel. See piirkond asub rannaalal ja selles piirkonnas võib alasti viibida igaüks. Samas puudub alus isikute muu normaalse tegevusvabaduse piiramiseks määratletud alal, sh puudub alus piirata õigust kanda kehakatteid. Kaebaja viide nn riides inimeste ja alasti viibijate erinevale kohtlemisele ja diskrimineerimisele on alusetu, sest korraldusega määratletud alal on õigus viibida nii kehakatteid kandes kui ka alasti, vastavalt ilmastikuoludele ja isiku vabale otsustusele. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud selle poole kanda, kes on menetlust asjatult alustanud. KOHTU PÕHJENDUSED Käesoleva vaidluse sisu väljendub kokkuvõtlikult selles, et avaldaja ei nõustunud erinevatel põhjustel Pirita linnosa vanema 29.04.2008 korraldusega, millega määrati
10. maist 2008 kuni
11. septembrini 2008 Pirita supelranna Merivälja poolsest lõpust 180 meetri pikkuselt ja 30 meetri laiuselt veepiirist ette alasti viibimise piirkond. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlustatud korraldusega määrati Pirita supelrannas alasti viibimise piirkond
12. maist 2008 kuni
13. septembrini 2008, seega on korraldus praeguseks kehtivuse kaotanud ning selle tühistamine ei ole enam võimalik. Samuti on muutunud sisutuks kohustamisnõue
14. aastaks määratud rannakasutuse tingimuste võimaliku taasläbivaatamise osas. Seega muutis kaebuse esitaja algselt esitatud nõuet ja läks õigusvastsuse kindlakstegemise nõude peale üle. Samuti täpsustas avaldaja kohtuistungil, et kaebus on esitatud tema enda huvides, mitte teiste eest (tl 60). Kaebuse esitaja on toonud välja ka õigusvastasuse tuvastamiseks vajaliku preventiivse huvi (kaebuse täiendus, tl 27), sest tõenäoliselt kavatsetakse reguleerida supelranna kasutamise tingimusi ka järgmisel suplushooajal (tl 27). Preventiivse huvi võimalikkusele kui sellisele ei ole vastustaja otseselt vastu vaielnud. Vaidlustatud korraldus on antud Tallinna Linnavolikogu 25.08.2005 määruse nr 43 „Tallinna linna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku korraldamise nõuded“ § 3 p 1 alusel. Eelnimetatud paragrahvi ja punkti kohaselt on keelatud lärmata, tülitada kaaskodanikke, viibida alasti avalikus kohas (v.a Haabersti või Pirita Linnaosa Valitsuse või Põhja - Tallinna Valitsuse poolt selleks ettenähtud kohtades ja eelkooliealised lapsed avalikes supelrandades) või rikkuda ükskõik millisel muul viisil avalikku korda, sealhulgas eksida üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu, solvata oma käitumisega inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Seega sisaldub määruses volitusnorm, mille alusel võib Haabersti ja Pirita Linnaosa Valitsus või Põhja - Tallinna Valitsus määrata ala, kus on lubatud viibida alasti. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 57 lõikele 5 võib osavalla või linnaosa vanem oma volituste piires ja ülesannete täitmiseks anda üksikaktina korraldusi ning valitsuse sisemise töö korraldamiseks käskkirju. Pirita linnaosa vanem on 29.04.2008 andnud korralduse nr 1-2/75, mille kohaselt oli Pirita supelrannas ette nähtud alasti viibimise piirkond
15. maist 2008 kuni
16. septembrini 2008, seega ei ole vastustaja oma pädevust ületanud ja kaebuse esitaja sellekohased väited ei ole põhjendatud. 4 Haldusasja materjalist nähtuvalt oli alasti viibimise ala tähistatud niivõrd, kuivõrd linnaosal oli seda võimalik teha ja kuivõrd seda peeti vajalikuks. Menetluse käigus on kaebaja esitanud täpsustusi ja teinud ettepaneku piirata alasti viibimise ala selliselt, et takistada riietatud isikute vaba juurdepääsu ning kehtestada teatud käitumisreeglistik ja sanktsioonid ebakohase käitumise suhtes (kohtuistungi protokoll, tl 60). Nimetatud ettepanekud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise nõudega otseselt ei seostu ja täiel määral ei kuuluks nende küsimuste lahendamine ka enam linnaosa vanema pädevusse. Siinkohal peab kohus vajalikus selgitada, et haldusorgani kaalutlusõiguse raamidesse jäävate otsustuste puhul kontrollib kohus võimalike kaalutlusvigade ilmnemist, hinnates nende tähendust ning mõju terviklahenduse suhtes, kuid ei tee konkreetseid ettekirjutusi selle kohta, kuidas üks või teine küsimus täpselt lahendada tuleks. Vajaduse korral on võimalik kohustada vastustajat vastavaid taotlusi uuesti läbi vaatama, mis eeldab ka teatud aspektide ümberhindamist, kuid see ei tähenda seda, et haldusorganil ei olekski enam midagi omalt poolt hinnata-kaaluda. Mis puutub rannaala territoriaalsesse piiramisse, siis viitas vastustaja kohtuistungil vajadusele hoida kallasrada avatuna (kohtuistungi protokoll, tl 60). Selles osas tuleb vastustajaga nõustuda, sest vastavalt veeseaduse § 10 lõikele 1 on kallasrada kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres ning asub kaldavööndis. Sama paragrahvi teise lõike esimese punkti alusel on laevatatavatel veekogudel kallasraja laiuseks 10 meetrit ning lähtuvalt asjaõigusseaduse § 161 lõikest 2 võib kallasrada kasutada igaüks veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks. Rannaala piiramise korral teises suunas kujuneks aga olukord, kus alastikultuuri viljeleja ei tohiks veepiiri läheduses alasti viibida. Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, et tegemist võiks olla avaldaja poolt osundatud diskrimineerimise või vaba eneseteostuse põhimõtete rikkumisega. Alastikultuuri viljelemine olenemata ajast ja kohast ei oleks kehtivate õigusnormidega kooskõlas ning vaidlustatud korraldusega loodi selles osas teatavaid ajutisi võimalusi juurde, mitte ei piiratud tegevusvabadust. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et linnaosa ei saaks keelata inimeste viibimist nimetatud alal riietatuna kas siis lähtuvalt ilmastikuoludest või mingisugustest muudest kaalutlustest. Teatud käitumisreeglistiku loomise vajadusele vastustaja küll vastu ei vaielnud, kuid selgitas, et see eeldab kokkulepet vastavate huvigruppidega, kuid esialgu ei ole linnaosale selge, kes keda täpselt esindab. Vastustaja väitel on osa alastikultuuri viljelejaid tulnud tänama, et Pirita rannas on selline võimalus siiski olemas (kohtuistungi protokoll, tl 60, keskel). Siinkohal tuleb selgitada, et kaebus on võetud menetlusse seoses avaldaja õiguste väidetava rikkumisega ja teiste isikute õigusi selles asjas kaitsta ei saa. Lähtuvalt eeltoodust ei nähtu, et vastustaja oleks vaidlustatud korraldust andes oma pädevust ületanud, õigusnorme eiranud või olulisi kaalutlusvigu teinud ning seetõttu jääb kaebus rahuldamata. Taotlus Tallinna Linnavolikogu 25.08.2008 määruse nr 43 kolmanda paragrahvi esimese punkti kohaldamata jätmiseks ning põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jääb samuti rahuldamata, sest avaldaja eesmärkidest lähtuvalt ei ole tegemist asjassepuutuva normiga. Menetluskulusid välja ei mõisteta, sest protsessiosalised ei ole seda taotlenud (kohtuistungi protokoll, tl 61). Enno Loonurm Kohtunik