lg 51 näeb ette, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuigi võlgnik lõpuks esitas ise pankrotiavalduse, tegi ta seda mitte seaduses ettenähtud lühikese tähtaja jooksul, vaid pärast kogu vara realiseerimist. Hiljemalt kinnisvara hariliku väärtuse teadasaamiseks tellitud ekspertarvamuste saamisel pidi võlgniku juhatajale olema selge, et võlgniku varast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks. Seetõttu saab öelda, et võlgnik on jätnud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse täitmata. Võlgniku juhatajale saab ette heita KarS §-s 3851 sätestatud tegevusetust: Korrektseks ei saa pidada ka võlgniku poolt 27.11.2008 sõlmitud müügilepingu alusel saadud ostuhinna kasutamise viisi. Et AS-i Hansapank nõue oli tagatud võlgniku kinnistutele seatud hüpoteekidega, siis tema nõude täies ulatuses rahuldamine ei kahjustanud teiste, pandiga tagamata nõudega võlausaldajate huve. Panga nõude rahuldamisest üle jäänud raha kasutamisel aga eelistas võlgnik Varmo Pilti’i ja Hiie Taniloo’d mõnele muule võlausaldajale, näiteks Maksu- ja Tolliametile. Seejuures ei ole minu arvates tähtsust sellel, et 495 000 krooni ulatuses saabus käibemaksu tasumise tähtpäev pärast 27.11.2008. Käibemaksukohustus tekkis müügilepingute sõlmimisel ning müügi tulemi jaotamisel pidanuks kohtlema võlausaldajaid võrdselt. Halduri arvamuse kohaselt saab teguviisi, kus ühe laenuandja nõue rahuldati täies ulatuses, teise, lähikondseks oleva laenuandja nõue rahuldati 44% ulatuses ning samal ajal maksunõue jäeti üldse rahuldamata, käsitada maksude maksmata jätmisena vähemalt raske hooletuse tõttu. Võlgnik on oma teguviisi seletanud sellega, et Kalev Laul ostis kinnistud turuhinnast kõrgema hinnaga just selleks, et võlgnik saaks täies ulatuses likvideerida võla panga ja Varmo Pilt’i ees. Võlgniku hinnangul ei oleks pank hüpoteegipidajana kindlasti suutnud kinnistuid sama hinnaga sundenampakkumisel müüa ning kinnistute müümisel täituri poolt oleks käibemaks samamoodi jäänud tasumata (mis on iseenesest õige tähelepanek). Viga arutluses on siiski selles, et kui võlgnik oleks esitanud pankrotiavalduse, siis kinnistute müümisel pankrotihalduri poolt saanuks müügikäibemaks tasutud (ehkki haldur ei oleks pruukinud kinnistutele niisuguse hinnaga ostjat leida ning käibemaksuna oleks sellisel juhul tasutud vähem kui 495 000 krooni). Eeldusel et keegi võlausaldajatest (selle menetluse võlausaldajaid arvestades saaks see olla vaid Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu) on nõus pankrotimenetluse läbiviimist finantseerima, saaks haldur esitada hagiavalduse Hiie Taniloole tasutud 44 000 kr tagasivõitmiseks PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel ja hagiavalduse Varmo Pilt’ile tasutud võla tagasivõitmiseks umbes 600 000 krooni ulatuses PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel. Seisuga 27.11.08 moodustas Varmo Pilt’i nõue umbes 53% võlgniku kohustuste summast. Seega võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuva hüpoteetilise jaotuskava alusel võinuks ta saada umbes 53% pärast pandipidaja nõude rahuldamist järele jäänud rahasummast. Samast põhimõttest lähtudes võinuks näiteks Maksu- ja Tolliamet saada umbes 22% pärast pandipidaja nõude rahuldamist järele jäänud rahast ehk umbes 122 000 krooni. See arvestus ei ole siiski väga täpne kasvõi seetõttu, et kui pankrotimenetluses saab juhatuse liikme tunnustatud nõude rahuldada võrdsetel alustel muude 3 nõuetega, siis minu arusaama kohaselt ei ole juhatuse liikmel samaväärseid õigusi, kui ta teeb püsivalt maksejõuetu äriühingu esindajana endale väljamakse väljaspool pankrotimenetlust (ehk võlgniku juhatuse liikme iseenesest põhjendatud nõuet ei oleks õige taolise hüpoteetilise jaotuskava koostamisel arvestada seetõttu, et taoline jaotamine on vastuolus sellele juhatuse liikmele püsiva maksejõuetuse ilmnemise puhuks ette nähtud käitumiskohustusega). Kui aga maksuhaldur leiab, et kogu kinnistute müügist laekunud raha kasutamine laenude tasumiseks ja müügikäibemaksu täies ulatuses tasumata jätmist saab käsitada MKS § 8 nimetatud kohustuse rikkumisena tahtlikult või raskest hooletusest, võib ta MKS § 40 lg 1 tuginedes nõuda oma nõude rahuldamist ka otse võlgniku juhatajalt. Viimatinimetatu võib maksuhalduri jaoks olla pankrotimenetlusest isegi ökonoomsem, sest langeb ära pankrotimenetluse kulude katmise vajadus. Võlgnik on pankrotiavalduses märkinud, et tema probleemid laenude tagasimaksmisel tekkisid ettevõtte arendusobjektide väärtuse kiire languse ja klientide puudumise tõttu. Võlgniku klientide ring ei ole kunagi olnud suur. Temalt on tellinud ehitustöid ainult temaga seotud isikud või temalt poolelioleva korteriomandi ostnud isikud. Võrreldes turul rohkem tuntud teenusepakkujatega võib võlgnikul tõesti olla keerulisem leida tasuvaid tellimusi, arvestades ebasoodsat turuolukorda. Ajutine haldur peab võlgniku maksejõuetuse põhjuseks valearvestust. Võlgniku tegevuse põhisisuks oli kinnistute ostmine lootuses, et nendele planeeringu tegemise või elamute ehitamise kaudu saab kinnistute väärtust suurendada ja teenida kasumit. Tegelikult kinnistute väärtus vähenes võlgnikust sõltumatutel põhjustel. See, et kallilt ostes ja odavalt müües keegi raha kaotab, on paratamatu. Mingil määral saanuks turu suundumuse muutumist ette aimata, kuid antud juhul ei saa valearvestust käsitada raske juhtimisveana - niisuguses mahus finantsturu külmumist ja majanduse langemist ei suutnud ennustada ka võlgniku juhatajast märksa kogenumad professionaalsed majandusanalüütikud. III KOHTUISTUNG Võlgniku esindaja oli kohtuistungil ajutise halduri aruandega ja selles esitatud järeldustega nõus. Võlgniku esindaja nõustus tasuma füüsilise isikuna menetluskulud võlgniku kassasse. IV KOHTU SEISUKOHT PankrS § 29 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. PankrS § 29 lg 2 kohaselt võib kohus lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja või muu isik ei maksa kohtu deposiiti pankrotiseaduse § 30 lõikes 2 nimetatud summat. Ajutise halduri aruandest ja esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgnik alaliselt maksejõuetu. Kohtule teadaolevalt ei soovi ükski isik sh riik Maksu- ja Tolliameti kaudu tasuda kohtu deposiiti raha pankrotimenetluse kulude katteks, mistõttu ei ole võimalik pankrotimenetluse kaudu realiseerida võimalikke tagasivõitmise nõudeid. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetlus tuleb lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Kohus nõustub ajutise halduri seisukohtadega maksejõuetuse põhjuste osas ja ei pea vajalikuks neid põhjalikult üle korrata. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole kuriteo tunnustega tegu ega raske juhtimisviga.
lg 5 `kohaselt kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata esitama kohtule ühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist võivad juhatuse liikmed teha ühingu eest ainult selliseid makseid, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Käesoelval juhul on võlgnik esitanud pankrotiavalduse alles 4 pärast kogu vara realiseerimist. Kohus leiab, et võlgniku juhatus on rikkunud juhatusele pandud
lg 5` sätestatud kohustust kas tahtlikult või vähemalt raskest hooletusest ja seega saab tegevusetust pankrotiavalduse mitteõigeaegsel esitamisel käsitleda raske juhtimisveana. Pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine ei ole küll põhjustanud maksejõuetust, kuid on aidanud kaasa selle süvenemisele. Vastavalt
S § 130 lg 4 tuleb ajutisel pankrotihalduril likvideerida võlgnik kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates. Pärast võlgniku kustutamist registrist tuleb ajutine pankrotihaldur E.Vallandi vabastada ajutise pankrotihalduri kohustustest (PankrS § 165 lg 3).
Menetluskulud Ajutine haldur on esitanud taotluse ajutise halduri tasu 14 450 krooni ja kulutuste katteks 3731 krooni välja mõistmiseks. Võlgniku esindaja oli kohtuistungil ajutise halduri tasu ja kulude hüvitamise taotlusega nõus. Pankrotiseaduse § 23 lg.1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Ajutise halduri tasu piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra kehtestab justiitsminister (Justiitsministri 18.12.2003.a. määrus). Kohus leiab, et arvestades tehtud tööd ja halduri kutseoskusi kuulub ajutise halduri taotlus menetluskulude osas rahuldamisele täielikult võlgniku kassasse juhatuse liikme poolt tasutud raha arvelt. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.